Obsah (8)

§ 200§ 199§ 68§ 64§ 65§ 121§ 21§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mai 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-5782 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aav

§ 200

lg 2 p 4,7,8 ja

§ 199

lg 2 p 5,9 järgi ja A.G süüdistuses

§ 200lg 2 p 7,8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 24.

jaanuari 2012 otsus üldmenetluses Süüdistatavad G.B ja A.G ning tema Apellatsiooni esitajad kaitsja L.Viil Prokurör Ringkonnaprokurör Diana Helila Süüdistatavad A.G , ik: xxx, varem kiminaalkorras korduvalt karistatud, kinni peetud

1. aprill 2011.a. G.B isikukood XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 14.august 2011 Kaitsjad , Vandedavokaadid Leelo Viil, Aivar Ennok 1 RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. aasta otsus kriminaalasjas nr 1-11-5782 G.B süüdistuses

§ 199

lg 2 p 5,9 ja

§ 200

lg 2 p 4,7,8 järgi ning A.G süüdistuses

§ 200lg 2 p 7,8 järgi muutmata.

Apelatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS:

1. A.G-le ja G.B-le on süüdistus esitatud selles, et ta
2. veebruaril 2011.a kella 17.00 paiku, viibides Sikupilli tänaval ühiselamu juures, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos G.B-ga, võõra vallasasja, aga nimelt, raha, äravõtmise tahtlusega, pärast seda, kui G.B püüdis jõuga kannatanu A I käest rahakotti ära võtta, kui aga kannatanu hakkas vastupanu avaldama, hakkas A.G kannatanut noaga ähvardama, suunates noa kannatanu suunas, seejärel, kuna kannatanu jätkas oma rahakotist kinnihoidmist, lõi kannatanut kaks korda rusikaga näkku, mille tõttu kannatanu kukkus, seejärel G.B võttis ära kannatanule kuuluva rahakoti, maksumuseta, milles oli 4 pandimaja kviitungit ja sularaha summas 70 eurot, põgenes joostes kuriteopaigast, A.G aga jätkas maas lamava kannatanu peksmist, lüües teda mitu korda jalaga vastu keha ja vastu pead, seejärel, otsinud läbi kannatanu rõivaste taskud, võttis ära kannatanule kuuluva paki sigarette Trend, maksumusega 2 eurot ja sularaha summas 4 eurot, seejärel põgenes joostes kuriteopaigast. Seega on kannatanule A Ile röövimisega tekitatud varalist kahju summas 76 eurot. Oma tahtliku tegevusega pani A.G toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga, isikute grupis, muu relvana kasutatava esemega ähvardades, s.o. pani toime

§ 200lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Oma tahtliku tegevusega G.B pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud vägivallaga, varem röövimise 2 toime pannud isiku poolt, isikute grupis, muu relvana kasutatava esemega ähvardades, s.o. pani toime

§ 200lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti esitati G.B-le süüdistus selles, et ta isikuna, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi, taas

1. veebruaril
2. a kella 15.00 paiku, viibides aadressil Tallinn, Tartu mnt 87 asuva Sikupilli Keskuse juures, võõra vallasasja, aga nimelt, mobiiltelefoni, äravõtmise tahtlusega, palus alaealiselt kannatanult J Kilt, sünd. 29.06.1994, helistamiseks mobiiltelefoni, kui aga kannatanu andis tema kätte oma vanaemale L K kuuluva mobiiltelefoni №kia 5530 (imei-kood xxxxxxxxx), maksumusega 149,55 eurot, varastas avalikult selle telefoni, joostes sellega kuriteopaigast ära. Oma tahtliku tegevusega G.B pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud varem varguse toime pannud isiku poolt, avalikult, kuid vägivalda kasutamata, süstemaatiliselt, s.o. pani toime

§ 199lg 2 p 5, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas A.G süüdi

§ 200

lg 2 p 7,8 järgi ja mõistis talle karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel luges karistuse kandmise alguseks 08.04.2011.a.

Maakohus tunnistas G.B süüdi

§ 200

lg 2p 4,7,8 järgi ja mõistis talle karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 199

lg 2 p 5,9 järgi ja mõistis talle karistuseks 9 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel, üksikkaristusest raskeima suurendamise teel mõistis liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 65lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse, s.o.

05.09.2011.a. Viru Maakohtu otsusega mõistetud 9 kuud ja 28 päeva vangistust kaetuks raskeima karistusega, mõistis liitkaristuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges 14.08.2011.a. APELLATSIOONID:

1. A.G kaitsja leiab, et Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa A.G süüditunnistamisega

§ 200lg 2 p 7, 8 järgi.

Kriminaalmenetluse normide oluliseks rikkumiseks on tõendite hindamisel ja kohtuotsuse motiveerimisel seaduses ettenähtud kriteeriumite eiramine. 3.1 Kohtu järeldused otsuse tegemisel põhinevad ebausaldusväärsetel tõenditel. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistuse olulised koosseisulised asjaolud tuvastatavad isikulisest allikast pärinevate tõenditega. Seejuures tuleb rõhutada, et kõik Aleksei 3 A.G-le esitatud süüdistusega seoses kohtuistungil üle kuulatud isikud on oma ütlusi diametraalselt muutnud. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud kannatanu A I ütlustele. Kohtu hinnangul on G.B ja A.G poolt kohtus antud ütlused ebausutavad ja omavahel vastuolus. Kohtuotsuse kohaselt seda, et kannatanu A I suhtes vägivalda kasutati ja temalt rahakott hõivati on kohtu hinnangul vaieldamatult tõendatud kannatanu enda ütlustega. Kaitsja tehes viite Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-52-06 ja nr 3-1-1-89-06 sedastatule, märgib, et A I andis kohtuistungil ütlusi, millest nähtuvalt G.B küsis temalt mõned eurod raha, mida kannatanu oli ka vabatahtlikult valmis andma, pärast toimus kaklus, mille asjaolusid ta ei mäletanud. A I kinnitas kohtuistungil, et A.G G.B-ga koos ei olnud ning temaga mingit konflikti ei tekkinud. Kannatanu on kohtuistungil korduvalt vastanud talle esitatud küsimustele: ,,Ma ei mäleta. Me kaklesime, aga mis täpselt oli, ei mäleta. Ma ei mäleta, ma ei olnud eriti kaine.” Maakohtu otsuses märgitud asjaolud, mille tuvastamisel on kohus võtnud aluseks A I ütlused, tuginevad suures osas kannatanu kohtueelses menetluses antud ning kohtuistungil tema mälu värskendamiseks avaldatud ütlustele. Maakohus on asunud seisukohale, et A I kinnitas kõiki kohtueelses menetluses mälu värskendamiseks avaldatud ütlusi ja luges need usaldusväärseteks tõenditeks. Samas ei ole maakohus arvestanud A I ütlusi selles osas, millest nähtuvalt kannatanu ei ole A.G sündmuskohal näinud ning ei tunne temas ära isikut, kellega kakles. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis peaks endaga kaasa tooma kohtuotsuse tühistamise. 3.2 Harju Maakohus on tõendite hindamise põhimõtteid olulisel määral eiranud ning jätnud kaevatava kohtuotsuse nõuetekohaselt põhistamata. Kuna käesoleva kriminaalasja menetluses ei ole kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta muid kohtute poolt käsitletud tõendeid peale süüdistatava ja A I ütluste, siis on käesolevas kriminaalasjas tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele. Kohtuotsuse kohaselt on käesoleval juhul just kannatanu ütluste pinnalt leidnud tuvastamist, et kuritegu on süüdistatavate poolt toime pandud. Kaitsja viidates Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-21-09, 3-1-1-109-10, märgib, et käesoleva kohtuasja puhul ei ole kohus vaaginud igakülgselt A I ütluste pinnalt tõusetunud kahtlusi ja seetõttu pole ka veenvalt põhjendatud A.G süüditunnistamist neile ütlustele tuginevalt. Maakohtu otsusest ei ole tuvastatav, millise vaagimise tulemusena on kohtud ühe tõendi põhjal oma järeldusteni jõudnud ning kuidas on kujunenud kohtute veendumus, et A I 4 mäluvärskendamiseks avaldatud ütlused on antud juhul usaldusväärsemad A.G omadest. Seejuures on maakohus A I ütlusi arvestanud üksnes osaliselt ja jätnud need tähelepanuta selles osas, mille kohaselt kannanu ei kinnitanud A.G kohalolekut ja osalemist temalt rahakoti äravõtmises. Samas on A I ütlustega seoses oluline rõhutada, et ta ei ole A.G ei kohtueelses menetluses ega ka kohtuistungil kordagi ära tundnud tema suhtes vägivalda kasutanud isikut. Kaitsja esitades Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-94-04 märgitu leiab, et Riigikohtu poolt esile toodud kaaskohtualuse võimalikud rõõna motiivid, sh soov kergendada enda karistust, saada muid endale kasulikke soodustusi või varjata teisi süüteo toimepanijaid võivad olla arvestatavad G.B ütluste hindamisel. Maakohus on otsuses osundanud süüdistatava G.B ütlustele, vaatamata sellele, et on lugenud need mitteusaldusväärseteks tõenditeks. Samuti on kohus tõendina arvestanud 08.04.2011.a koostatud G.B poolt A.G äratundmiseks esitamise protokolli. G.B ütluste ja tema poolt A.G äratundmisega seoses on oluline rõhutada, et G.B on kohtueelses menetluses kahtlustatavana üle kuulatud neljal korral ja esimestel ülekuulamistel (kui toimunu peaks kõige paremini meeles olema) ei ole ta A.G-st midagi rääkinud. G.B kohtuistungil antud ütluste kohaselt küsitleti teda kohtueelses menetluses enne vastastamist kuskil 3-4 korda, kahtlustatavana ülekuulamisel ei rääkinud ta ühesugust juttu, kohtus avaldatud ülekuulamise protokoll oli kolmas või neljas. Vaatamata asjaolule, et G.B-le oli esitatud kahtlustus katseajal toimepandud esimese astme kuriteos, tal olid probleemid katseaja nõuete täitmisega ning tegemist on varem seitsmel korral kriminaalkorras karistatud isikuga, ei kohaldatud tema suhtes tõkendina vahistamist. Eestoodust nähtuvalt on käesolevas asjas kindlasti arvestatav argument, et G.B võis rõõnaga soovida kergendada enda karistust või saada selle tulemusel mõne muu endale kasuliku soodustuse, milleks võis olla eeluurimise ajal kergemaliigilise tõkendi kohaldamine. Kohtuotsuse kohaselt on G.B Aleksei nimelises isikus ära tundud A.G 08. 04. 2011. a äratundmiseks esitamise protokollis, kus G.B on ära tundnud A.G kui isiku, kes 27.02.2011. a tungis noaga kallale kannatanule. Kaitsja leiab, et eeltoodud asjaoludel ei saa A.G süü küsimuse lahendamisel aluseks võtta kaaskohtualuse G.B poolt kohtueelses menetluses avaldatut. Lisaks on kohtuliku uurimise vahetuse põhimõtet silmas pidades lubamatu nimetatud äratundmiseks esitamise protokolli alusel tuvastada asjaolusid, mille osas G.B on kohtuistungil küsitletud. Riigikohus on rõhutanud, et võistlevas kohtumenetluses on tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel (KrMS § 15) oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel. Tunnistaja ütluste vahendlikule uurimisele seavad KrMS § 68 lg 5, § 296 lg 1 ja § 289 lg 1 olulisi piiranguid. KrMS § 289 lg 1 lubab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada vaid tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõtet on selgitatud mitmes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas 5 otsuses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Järelikult tuleb tunnistaja ütlused, mis on talletatud tunnistaja ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil (vt RKKKo nr 3-1-1-67-10). Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-78-10 on märgitud, et kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise tulemina saadud ütluste ristküsitlusel avaldamise tingimused laienevad aga ka teiste uurimistoimingute, nt ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise tulemina saadud ütluste avaldamisele (vt RKKKo nr 3-1-1-78-10). Tõendite hindamisel tuleb silmas pidada, et süüdistatava G.B ütluste usaldusväärsust mõjutav asjaolu – soov saada soodustusi kergemaliigilise tõkendi näol esines ilmselt üksnes kohtueelses menetluses. Seevastu A I ütlustes esinevad vastuolud võivad olla seletatavad joobeseisundiga süüdistuses kirjeldatud tegude asetleidmise ajal, mida kannatanu tunnistas ja mis raskendas tal toimunu adekvaatset tajumist ning meenutamist ning see asjaolu võis tema ütlusi tervikuna mõjutada nii kohtueelses menetluses kui ka kohtuistungil. Eeltoodu põhjal kaitsja leiab, et kohus ei ole käesolevas asjas nõuetekohaselt ja jälgitavalt põhjendanud, kuidas on konkreetsel juhul usaldusväärselt tõendamist leidnud, et A.G pani toime teo, mis vastab

§ 200lg 2 p 7, 8 sätestatud süüteokoosseisule. Sellega on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust Kr

MS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 3.3. Kaistja leiab, et kohus on A.G ja G.B süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. A I suhtes toimepandud kuritegu on tervikuna ebaõigesti kvalifitseeritud

§ 200lg 2 p 7, 8 järgi.

Kaitsja avab

§ 200

lg 1 ettenähtud koosseisus objektiivsed tunnused ja märgib, et kohtuotsuse kohaselt antud juhul on kannatanu ütluste pinnalt leidnud tuvastamist, et nimetatud asjaolud aset leidsid. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda. Kaitsja leiab, et vägivald ei olnud käesoleval juhul kannatanu rahakoti hõivamise vahendiks. Käesoleval juhul ei ähvardatud A It sõnaliselt ega võetud tema käest jõuga rahakotti ära. A I ja G.B ütlused langevad kokku selles, et süüdistatav küsis kannatanult mõned eurod raha, mida viimane oli nõus andma. A I võttis välja rahakoti, mis kukkus maha, seejärel haaras G.B maast rahakoti ja jooksis sellega eemale. Eeltoodust nähtuvalt kasutas süüdistatav rahakoti hõivamiseks mitte jõudu, vaid üllatusmomenti. Kuritegu õnnestus G.B lõpule viia ja oma valdus hõivatud rahakoti suhtes lõplikult kehtestada kiire sündmuskohalt lahkumisega. Käesoleval juhul puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, kas kaklus teise noormehega, keda kannatanu ära ei tundnud, algas enne G.B ärajooksmist või pärast seda. 6 Seega süüdistatav G.B, lahkudes sündmuskohtadelt, murdis võõra valduse ning kehtestas hõivatud esemele uue valduse. Selline G.B käitumine on käsitatav võõra vallasasja äravõtmisena selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja avalikult, millest tulenevalt on toimepandud tegu kvalifitseeritav

§ 199lg 2 p 5, 9 järgi.

Teise noormehe tegu, mis seisnes vägivalla kasutamises, ei olnud seotud kannatanu rahakoti hõivamisega ega loonud võimalust asja üleminekuks G.B-le . Selline tegu vastab

§ 121koosseisule.

3.4 Kaitsja viidates Riigikohtu lahenditele 3-1-1-24-06, 3-1-1-90-06 märgib, et kohus ei ole vaatamata ilmnenud vasturääkivustele ja kaheldavustele lähtunud põhimõttest. Kohtuistungil uuritud tõenditele tuginedes ei osutunud võimalikuks kõrvaldada kahtlusi süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu esinemise kohta. Seetõttu tulnuks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast põhimõttest. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et A.G oleks toime pannud

§ 200

lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritavad kuriteo, ei saa teda nimetatud asjaoludel süüdi mõista. Eeltoodu alusel kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, tunnistades A.G süüdi

§ § 200 lg 2 p 7, 8 järgi. Ühtlasi ei ole maakohus oma seisukohti otsuses veenvalt põhjendanud. Kohtu poolt tehtud järeldused on paljuski oletuslikud ega põhine usaldusväärsetel tõenditel. Osundatud minetused on apellandi hinnangul käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 tähenduses. Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 2 p 2; 338 p 1, 2 ja 3; 339 lg 1 p 7 ja lg 2; 341 kaitsja palub 1. Tühistada Harju Maakohtu 24. jaanuari 2012. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-5782 A.G süüditunnistamise osas

§ 200lg 2 p 7, 8 järgi.

1. Saata kriminaalasja uuesti arutamiseks esimese astme kohtule.
2. A.G enda apellatsioonis märgib, et tema pole süüdistuses esitatud tegu toime pannud. 08.04.2011 aastal oli tal epilepsia hoog ja ta vajas meditsiinilist abi. Sellel päeval käitus ta ebaadekvaatselt ega saanud aru mida teeb. Pärast vahistamist ta kohe kirjutas prokuratuurile ja taotles tema suhtes menetlustoimingute tegemist, kuid seda taotlust ei rahuldatud. Kohtus tema taotlusi ei rahuldatud ja kaebaja ei saa aru kus ta siis oma selgitused saab esitada. Kohtueelsel menetluse ajal selgitati, et ütlused annab ta kohtus. Kohtus aga küsiti miks pole ennem andnud ega antud talle võimalust tõestada, et pole kuritegu toime pannud. Kannatanu ega kaassüüdistatav ei andnud kohtus ütlusi sellest, et tema kannatanut peksis või oli puutumuses selle kuriteoga. Palub kogu kriminaalasja materjalid uuesti läbi vaadata. 7
3. G.B enda apellatsioonis vaidlustab süüdimõistvat otsust ja märgib, et tema ei kasutanud kannatanu A. I suhtes vägivalda. Kannatanu ise kohtuistungil kinnitas, et süüdistatav lihtsalt võttis temalt ära rahakoti. Palub röövimise episoodis tegu ümber kvalifitseerida ja leevendada karistust. Kaaskohtualuse suhtes andis valeütlusi kuna siis lubati ta vabadusse. Palub teha õige otsus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
4. Apellandid-süüdistatavad toetavad esitatud apellatsioone. Süüdistav taotleb teo ümberkvalifitseerimist ja mõistetud karistuse vähendamist. Süüdistatav A.G taotleb otsuse tühistamist täies ulatuses ja enda õigeksmõistmist. Süüdistatava A.G kaitsja taotleb Harju Maakohtu
5. jaanuari 2012 otsuse tühistamist A.G üüditunnistamise osas

§ 200

lg 2 p 7, 8 järgi ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uuesti arutamiseks. G.B Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust põhjendatud otsuse tühistamiseks. Palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu põhistatud otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.
2. Esmalt peatub kolleegium A.G kaitsja poolt esitatud seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, mis toob kaasa otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks. Riigikohus on korduvalt sedastanud( nt otsus nr. 3-1-1-21-10), et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsus tugineb KrMS § 15 lg-s 1 märgitud tõenditele ja otsuses on põhistatud seisukohti, milleni kohus tõendite hindamise tulemina jõudis. Seejuures on kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendatud, milliseid tõendeid ja miks ei lugenud kohus usaldusväärseks. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuses on põhjendused esitatud ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks viidata ka kaitsja enda apellatsiooni põhistusele, kus on ära toodud kohtu poolt erinevatele tõenditele antud hinnang ning järeldused, 8 milledele kaitsja esitab vastuväited. Seega on selles osas apellatsioon vastuoluline ning apellatsiooni sisu näitab, et tegelikult taotletakse maakohtu poolt käsitletud tõendite ja tehtud järelduste ümberhindamist. Kohtukolleegium märgib, et asjaolu, kui apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme ja et tegemist oleks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kaitsja on kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise taotlust põhistanud ka kohtu poolt ebausaldusväärsetele tõenditele tugineva otsuse tegemisega, kuid jätnud põhistamata miks pole ringkonnakohtus võimalik rikkumist kõrvaldada vaid asi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks. Siinjuures viitab kolleegium Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-37-11 sedastatule, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse viitega KrMS § 339 lg-le 2 ja saadab selle KrMS § 341 lg 2 alusel esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, siis peab ringkonnakohus põhjendama, miks on tegemist rikkumisega, mida apellatsioonimenetluse raames kõrvaldada ei ole võimalik. A.G apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil tõstatatud tunnistaja P.Z ülekuulamise küsimuse osas märgib kolleegium, et KrMS § 226 lg 3 kohaselt saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Toimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 227 kehtestas, et kaitsja esitab enne eelistungit kohtule oma nimekirja isikutest, kelle kutsumist kohtuistungile taotleb. Kehtivast KrMS §-st 227 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule kaitseakt, kus muuhulgas on ära toodud taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Kaitsja võib KrMS § 227 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Samas aga kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtumenetluse poolel, kes peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, selline taotlus kohtule esitada. Antud juhul, vastavalt kohtuistungi protokollile, on prokurör loobunud tunnistaja P.Z kohtusse kutsumise ja tema ülekuulamise taotlusest ja mõlemad kaitsjad on nõustunud prokuröri loobumisega. A.G kaitsja on pidanud seda ka täiesti põhjendatuks. Kohtuistungil keegi ei taotletud tunnistaja P.Z kohtuistungile kutsumist, seega ei saa ka prokuröri loobumise vastuvõtmist kohtule ette heita. Ülaltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise osas pole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium ei tuvastanud selliseid menetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja tuginevalt KrMS § 341 lg-tele 2 ja 3 kriminaalasja maakohtule tagastamiseks. 9 Kolleegium leiab, et antud juhul on ringkonnakohtul võimalik anda hinnang apellatsioonides esitatud peamistele väidetele ja nende alusel kohtuotsuse seaduslikkusele.
3. Apellatsioonide sisust nähtuvalt on kõik apellandid taotlenud kriminaalasjas tõendite ümberhindamist ja maakohtust erinevatele järeldustele jõudmist ja seda röövimisena kvalifitseeritud kuriteoepisoodi osas. Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ( nt. otsus nr 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses tuvastatavad ja apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Kohus on esitanud oma põhjenduse miks ta jõudis järeldusele, et G.B ja A.G on toime pannud neile inkrimineeritud kuriteo, miks nad on selle toimepanemises süüdi ja on koosseisuliste tunnuste pinnal teinud järelduse ka toimepandu kvalifikatsiooni osas. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1 antud õigusega esitada uuesti maakohtu otsuses kajastatud kõikide tõendite analüüsi vaid piirdub apellatsioonis viidatud tõendite hindamisega. Kaitsja on apellatsioonis viidates Riigikohtu lahenditele esmalt leidnud, et kannatanu A.I on tõendiallikana ebausaldusväärne ning seega ei saa tema ütlustele otsust rajada ja need tuleb tervikuna kõrvale jätta. Samas on kaitsja aga analüüsides kannatanu ütlusi, leidnud, et tuleb arvestada kannatanu ütlustega sellest, et ta ei tunne A.G ära teda peksnud isikut. Seega on kaitsja oma seisukohtades vastuoluline. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu poolt kannatanu ütluste kui usaldusväärse tõendi arvestamise põhistusega, leiab, et sündmuste käigu tuvastamisel on seaduslik toetuda eelkõige kannatanu ütlustele. Maakohus on tõdenud, et kannatanu, kes samuti viibib vangistuses on kohtuistungil paljudele küsimustele vastanud, et ei mäleta kõike. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib kohus ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata isiku kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama 10 tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole aga tegemist vastuoluliste ega erinevate ütluste andmisega, mis annaks aluse seada kahtluse alla nende usaldusväärsuse. Tegelikult on kannatanu andnud ühetaolisi ütlusi sellest, et ta tõepoolest oli nõus G.B-le andma mõned eurod ja võttis ka selleks välja rahakoti. Sel momendil aga haaras G.B rahakotist ja hakkas seda tirima, tekkis rüselus. Seepeale sekkus ka G.B sõber ja algas kaklus. Ta ei andnud rahakotti käest ja sekkunud isik lõi teda, tema lõi ka vastu kuna ei tahtnud rahakotti käest ära anda. Ta kukkus maha ja G.B õnnestus rahakott kätte saada ja ära joosta. Ta kakles teda löönud isikuga edasi. Juurdetulnud noormehel oli midagi metalset käes, see helkis. Kakluse lõppedes järgnes noormees G.B-le. Detailide meenutamiseks on prokurör taotlenud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud konkreetsete ütluste avaldamist ja kannatanu on kinnitanud, et need ütlused on õiged, mäletas siis paremini. Täpsustamise korras on kannatanu kinnitanud, et rahakoti sai G.B kätte temalt alles pärast seda kui kaklus käis ja teda peksis juurdetulnud noormees, kes lõi teda korduvalt rusikaga. Kohtuistungil ei ole kannatanu kinnitanud ega lükanud ka ümber, et isik, kes teda peksis on kohtusaalis viibiv A.G. Kannatanu ütluste kohaselt ei tundnud ta varem teda peksnud isikut, peksmise ajal oli pime, ta oli ka alkoholi joonud ning sündmusest on möödunud pikk aeg. Ta ei tunne enam peksjat ära, ei mäleta teda enam. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väide, et kohtuistungil kannatanu ei tundnud A.G ära peksjat, ei ole antud juhul määrav. Kannatanu on andnud kaitsjale selgituse miks ta ei saa kohtuistungil kinnitada A.G peksja äratundmist, maakohtule on see teada olnud ning kolleegiumi veendumuse kohaselt ei sea selline asjaolu kannatanut kui usaldusväärset tõendiallikat kahtluse alla. G.B ei vaidlusta kannatanu A.I rahakoti hõivamist, kuid väidab, et tegi seda vägivallata ja üksinda. Mis pärast kannatanuga juhtus, tema ei näinud kuna jooksis ära. Kohtueelsel uurimisel on G.B andnud detailsemaid ütlusi ning on kinnitanud, et Aleksei peksis kannatanut ja et viimasel oli ka käes nuga ning tegemist oli A.G-ga . Maakohtus on G.B poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused vastavalt esitatud taotlustele ka avaldatud. Kohtuistungil süüdistatav A.G tunnistas sündmuskohal viibimist, kuid eitas röövimise toimepanemist. Nentis, et G.B ja kannatanut nägi, midagi nägi mis toimus, ei mäleta, midagi G.B haaras, ei mäleta. Kohtueelsel uurimisel on A.G tunnistanud kannatanu peksmist. Maakohus on nii G.B selgitused sellest miks ta andis kohtueelsel uurimisel ütlusi, et pani kuriteo toime koos A.G-ga kui ka A.G selgitused sellest miks ta kohtueelsel uurimisel tunnistas kannatanu peksmist, lugenud ennastõigustavateks ja ebausutavateks. Faktiliselt on tegemist olukorraga, kus kumbki süüdistatav ei eita kohtuistungil antud ütlustes sündmuskohal viibimist, G.B ka kannatanu vara hõivamist, ning erinevused ütlustes on vaid A.G osalusest, kuid selles osas on maakohus seaduslikult 11 jõudnud järeldusele, et need ütlused kannavad vaid vastutusest kõrvalehoidumise ja karistusest pääsemise soovi. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga sellest, et kannatanu ütlustega on tõendatud kahe isiku poolt tema suhtes kuriteo toimepanemine, kusjuures üks kurjategijatest oli temale varasemast ajast tuttav G.B, teine kurjategija peksis teda ja suunas temale noa. Kannatanul vigastuste olemasolu on tõendatud nii tema ütlustega kui ka isiku läbivaatuse protokolliga/ t.lk. 70-74/. G.B ja A.G poolt kohtulikul uurimisel antud ütlused sellest, et kannatanut peksnud Aleksei ei ole sündmuskohal viibinud süüdistatav A.G , on kohus lugenud seaduslikult ebausutavateks ning jätnud need arvestamata. Kolleegium leiab, et kui erinevate ütluste andmise põhjendus pole tõsiseltvõetav ega usutavat, on tõendiallika ebausaldusväärsuse tõttu võimalik ütlused tervikuna kõrvale jätta. Kuid selline tõendi hindamise viis pole absoluutne. Kehtib siiski kohtu õigus tõendeid hinnata kogumis ja seda oma siseveendumuse kohaselt ja ka osaliste aga mitte diametraalsete vastuolude esinemisel võib kohus kohtuotsuse tegemisel kohtueelsel uurimisel antud ütlustele tugineda, kui on täidetud KrMS § 289 sätestatud ütluste avaldamise üldised tingimused. G.B taotlus tema poolt toimepandu ümberkvalifitseerimiseks rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on otsuse 8 lk. piisava selgusega ja Riigikohtu seisukohtadele viidates, põhistanud järeldust miks kohtu arvates süüdistuses äranäidatud juriidiline kvalifikatsioon on õige ja kooskõlas kriminaalasjas tuvastatuga.

§ 200

lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis on otsuses lahti kirjutatud nagu ka

§ 21ettenähtud vormina kaastäideviimine.

Maakohus on tõendite kogumile tugineva kooseisuliste tunnuste tuvastatuse ja ka grupis kuriteo toimepanemise tuvastatuse sidunud ülalnimetatud seadustes sätestatuga. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks KrMS § 342 lg 3 p 1 antud õigusega uuesti kohtu põhistust korrata, märgib vaid, et kannatanu ei soovinud kogu oma raha koos rahakotiga süüdistatavatele anda. Tema suhtes kasutati vägivalda vara hõivamise ajal ja vägivald oli vara äravõtmise vahendiks kuna oli suunatud tema vastupanu mahasurumisele. Süüdistatavad tegutsesid kooskõlastatult, kannatanut peksma asunud A.G sai aru, et vägivalla kasutamine kannab eesmärki hõivata kannatanult vara ning kuna kannatanu osutas vastupanu, siis vaid vägivald kindlustas rahakoti kättesaamise. Mõistetud karistusi pole eraldi vaidlustatud. Kolleegium, kontrollides mõistetud karistuste seaduslikkust märgib, et mõistetud 4 aastased vangistused on kooskõlas

§ 56ettenähtuga ja on piisava selgusega põhjendatud.

Mõistetud karistus on

§ 200

lg 2 sanktsioonis ettenähtud miinimumkaristuse ligilähedane ning selle muutmiseks seaduslikud alused puuduvad.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
2. jaanuari 2012 otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 12 Ivi Kesküla Meelika Aava Malle Preimer 13