Samuti palub otsuse tühistada lisakaristuse määramise osas, s.t. transpordivahendi juhtimise äravõtmiseks 6 kuuks. B.E väidab, et ta ei ole näinud tema auto taga sõitnud vilkuritega politseiautot, kuna Peugeot Boxer salongis puudub tahavaatepeegl ning seetõttu ei saanud täita peatumisnõuet. Alles siis, kui jõudis maja ette ja peatus tõkkepuu ees, nägi ta küljepeeglist lähenevat politseiautot vilkuritega. Kaebuse esindaja seab kahtluse alla tunnistaja ütlused selle kohta, et koos vilkuritega töötas ka helisignaal. Vähetõenäoline, et öisel ajal, liikudes mööda sisehoove auto taga, mis ei ületanud kiirust, tekkis vajadus rikkuda magavate elanikke öörahu helisignaali sisselülitamisega. B.E tunnistas, et tema oli autoroolis. Ta viidi politseiosakonda ning vaatamata sellele, et ta polnud kaine oli ta sunnitud kirjutama omakäeliselt süü ülestunnistamise, kuna politseitöötajad ähvardasid jätta teda ööseks kambrisse ning viia hommikul kohtusse. Kuna ta oli juba kriminaalkorras karistatud, siis kartis ta aresti. Kaebuse esindaja leiab, et vastutus
lg 1 järgi saabub siis, kui transpordivahendi juht ignoreerib tahtlikult kohustusliku peatumise märguannet. Teisi sõnu, juhul kui transpordivahendi juht näeb siniste ja punaste vilkuritega politseiautot, saab aru, et peatumise märguanne on temale antud, kuid ignoreerib seda. Kaitsja arvates ei ole kohtuvälise menetleja poolt esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et B.E tahtlikult ignoreeris kohustuslikku peatumise märguannet. Tunnistaja ja B.E ütlused on vastuolus ning tekitavad kahtlusi ning kahtlused ei ole kõrvaldatud ja vastavalt süütuse presumptsioonile tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlused B.E kasuks. Kaebuse esitaja esindaja leiab, et lisakaristuse määramine
lg 3 p 1 järgi ei ole kohustuslik ja selle otstarve sõltub konkreetsetest asjaoludest. Käesoleva otsuse tegemise ajal oli B.E juba juhtimisõigus äravõetud 4 kuuks. Nimetatud lisakaristus oli määratud Harju Maakohtu 28.12.2017.a. otsusega KarS § 424 lg 2 järgi. Käesolev tegu oli toime pandud 27.12.2017.a. ja kohtuotsus jõustus enne väärteoasjas otsuse tegemist. Karistuse määramisel on kohus arvestanud süüdistatava isikuga, kes oli varem tunnistatud kriminaalkorras süüdi transpordivahendi juhtimise eest alkoholijoobes, samuti oli kohtuotsuse tegemise ajal teada, et B.E suhtes on samalaadse teo eest koostatud väärteoprotokoll. Võttes arvesse nimetatud asjaolusid pidas kohus piisavaks määrata lisakaristuseks juhtimisõigus äravõtmine 4 kuuks. Seega raskeima analoogilise rikkumise eest oli määratud kergeim lisakaristus, kui väärteo eest, mis oli toimepandud varem. Kaitsja arvates on lisakaristus pikkusega 4 kuud piisav, et B.E asuks paranemise teele ning juba see tagab liikluses osalejate ohutuse. Lisakaristuse suurendamine avaldab negatiivset mõju perekonna majanduslikule olukorrale. B.E ülalpidamisel on abikaasa ja 3 – aastane laps. Ta töötab autojuhina asfaldiladujal ning töö on hooajaline. Juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks tähendab tema jaoks töö kaotust ja võimatust ülal pidada perekonda, määratud rahatrahvide ja kohtuotsusega määratud menetluskulude tasumist. Menetlus kohtus Kaebuse esitaja ja tema esindaja jäid kohtus esitatud kaebuse juurde. Paluvad tühistada otsuse süüdistuse
Leiavad, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et B.E tahtlikult ignoreeris peatumise märguannet. Tõendiks on
lg 1 järgi tunnistajate ütlused, B.E ütlused ja tunnistaja T.Maksimenko ütlused kohtuistungil. Tunnistaja Peetsmanni ütlused on vastuolus B.E ja tunnistaja Maksimenko ütlustega ning tekivad kahtlusi, kuidas ja millal töötasid vilkurid ja helisignaal. Kõik kahtlused vastavalt KrMS § 7 lg 3 tuleb tõlgendada kaebaja kasuks. Samuti paluvad tühistada otsuse lisakaristuse osas. Lisakaristuse
lg 3 järgi ei ole kohustuslik ja selle otstarve sõltub konkreetsetest asjaoludest. Lisakaristuse põhieesmärgiks on ohtlik juht liiklusest kõrvaldada. Käesoleva otsuse tegemise ajal oli tal juba juhtimisõigus ära võetud 4-ks kuuks ja nimetatud lisakaristus oli määratud Harju Maakohtu poolt 28 detsembril 2017.a. kohtuotsusega 27.12.2017.a. toimepandud kuriteo eest. Väärtegu oli toime pandud 8. detsember 2017.a. ning kohtuotsus jõustus enne väärteoasjas otsuse tegemist. Kohus leidis, et lisakaristus pikkusega 4 kuud on piisav B.E parandamise teele asumiseks. Seega raskema analoogilise rikkumise eest oli määratud kergem lisakaristus, kui väärteo eest, mis oli toime pandud enne kohtuotsust. Lisakaristuse suurendamine ei avalda mõju B.E paranemisele, kuid avaldab negatiivset mõju tema perekonna majandusliku olukorrale, sest B.E ülalpidamisel on 3 aastane laps ja samuti abikaasa, vaatamata sellele, et ta töötab, on tema palk väike. B.E töötab autojuhina, töö on hooajaline ning juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks tähendaks tema jaoks töö kaotust ja võimatust ülal pidada perekonda. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et menetlusaluse isiku poolt toimepandud rikkumised on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega, sealhulgas tunnistajate Rainer Peetsmanni ja Andres Jaloneni üksikasjalike ütlustega, tunnistajate ütlused on kokkulangevad. Samuti on tunnistaja Andrus Jaloneni ütlused võrreldes tema varasemalt antud ütlustega on olnud ajas muutumatud, need on järjepidevad ja eluliselt usutavad. Mis puudutab B.E abikaasa poolt antud ütlusi, siis on ilmselge, et tunnistaja seda sündmust tegelikult pealt ei näinud. Ta nägi üksnes, kui abikaasa sõiduk lähenes kodu majale, peatus tõkkepuu ees, mis toimus enne seda, tunnistaja ei näinud. Tunnistajate Rainer Peetsmanni ja Andres Jaloneni ütlustega on tõendatud, et menetlusalusele isikule pidi olema peatumismärguanne arusaadav, kuivõrd teisi sõidukeid ei olnud, siis ei saanud talle jääda ka mulje, et see peatumismärguanne ei olnud mõeldud temale. Menetlusalusel isikul oli kohustus oma sõiduk peatada, kui korrakaitseorgan annab peatumismärguande. Ilmselgelt menetlusalune isik teadis, et ta oli eelnevalt tarvitanud alkoholi, viinud ennast juhile keelatud seisundisse. Olles ise sealjuures varasemalt kriminaalkorras karistatud, teadis ta, mis teda ees ootab. Seega oli märguande eiramine tahtlik, eesmärgiga pääseda karistusest. Talle määratud karistus
lg 2 järgi rahatrahv 600 euro ulatuses ning
lg 3 p 1 mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks ning
lg 1 alusel määratud rahatrahv 300 eurot on õiglane ja proportsionaalne karistus. Menetlusaluse isiku karistusregistrist saab teha järelduse, et tema eesmärk ongi toime panna enamohtlikke liiklusalaseid rikkumisi, ta ei ole arusaanud, et sellise teoga ei pane ohtu ainult iseenda, vaid ka teiste kaasliiklejatele elu, tervise ja vara. Samuti on kohtuväline menetleja seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine on vältimatu ning vajalik. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke dokumente, ära kuulanud kaebuse esitanud isiku selgitused, tunnistajate ütlused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele: VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt liiklusseaduse (
) § 224 lg 2 ning § 234 lg 1 sätestatud süüteo toimepanemist. Liiklusseaduse § 69 lõige 3 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Vastavalt liiklusseaduse § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, s.o kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem
Vaidlust ei ole selles, et B.E juhtis 08.12.2017.a. kell 02:45 ajal Harjumaal. Tallinnas linnas xxxx, xxxx vahel suunaga xxxx poole mootorsõidukit Peugeot Boxer reg.nr XXX XXX isikuna kelle ühe liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,73 mg/l kohta (tõendusliku alkomeetri näit 0,78 +/-0,05 mg/l. B.E ei eita toimepandut ning tunnistas, et tema oli sõiduki roolis, samuti oli ta eelnevalt tarvitanud alkoholi, täpsemalt 2 purki õlut. Tema poolt toime pandud väärtegu on mh tõendatud: 08.12.2017.a. koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja prefektuuri Lääne–Harju patrullpolitseinik Rainer Peetsmann otsustas 08.12.2017.a. kõrvaldada B.E sõiduki kaubik Peugeot Boxer reg.nr XXX XXX juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. B.E on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal päeval ning kinnitanud seda enda allkirjaga; 08.12.2017.a. tõendusliku alkomeetri väljatrükiga, millest nähtuvalt mõõdeti 08.12.2017.a kell 03:14-03:17 B.E alkoholisisaldust väljahingatavas õhus tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110, seerianumber ArDM - 9085, taatlustunnistus nr TTRC-17/00160, mille lõplik lugem oli 0,78 mg/l, laiendmääramatust 0,05 mg/l, menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,73 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Seega leiab kohus, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Joobeseisund on terviseseisund, mille esinemisel ei tohi sõidukit juhtida. B.E on selgitanud, et oli tarvitanud 2 purki õlut, kuid mingi aeg oli alkoholi tarbimisest möödas ja arvas, et ei ole enam joobes. Tegemist ei ole alkoholi jääkidega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,73 mg/l, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma ja tajuma oma juhile keelatud seisundit, kuna tegemis ei olnud alkoholi jääknähtudega. Seega on kohtu hinnangul tegu toime pandud tahtlikult. B.E teadis, et tema tervislik seisund ei võimalda mootorsõidukit juhtida kuid sellest hoolimata asus mootorsõiduki rooli. Seda võib ka sellest järeldada, et politseid nähes, isik üritas põgeneda, kuna kartis et teda võidakse vangi panna, sest eelnevalt on tal samalaadseid rikkumis olnud ning ta on eelnevalt kriminaalkorras karistatud. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
lg 2 ettenähtud väärteo.
lg 1 kohaselt on ette nähtud karistus sõidukijuhi poolt sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest.
lg 1 kohaselt on juht kohustatud sõiduki peatama kui selleks on kehtestatud korras märguande andnud politseiametnik, abipolitseinik või muu isik, kelle pädevus selleks tuleneb seadusest või seaduse alusel antud muust õigusaktist. Kui kontrollija pole peatumiseks kohta näidanud, peab juht peatama sõiduki sõidutee parempoolsel teepeenral, selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal. Vastavalt liiklusseaduse § 234 lg 1 sätetele karistatakse sõidukijuhi poolt sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku eiramise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Vaidlust ei ole selles, et B.E juhtis 08.12.2017.a. kell 02:45 ajal Harjumaal. Tallinnas linnas xxxx, xxxx vahel suunaga xxx poole mootorsõidukit Peugeot Boxer reg.nr XXX XXX. Kohtuistungil kaebaja selgitas, et ta alustas sõitu kella 3 ajal xxxx teelt xxxx restorani juurest ja plaanis sõita 400 meetri kaugusele koju xxxx maja juurde, ta ei näinud peeglitest, et politseiauto sõidab tema taga. Politseiauto vilkureid nägi alles siis, kui peatus kodu juures tõkkepuu ees. Kui ta ust hakkas avama, siis peegel liikus paigast ja siis nägi külje pealt midagi vilkumas. Kui ta sõidukist väljus, siis ta kuulis signaali. Tunnistaja Rainer Peetsmann andis kohtuistungi ütlusi, et olles patrullis xxxx piirkonnas, märkasid xxxx sõitmas xxxx poole kaubikut. xxxx ja xxxx ristis juht pidurdas äkitselt ja jäi kahe rea peale kahtlaselt seisma. Samuti ei põlenud autol tagatuled. Otsustasid sõidukit kontrollida. Sõiduk keeras xxxx ja kiirendas. Nad sõitsid sõidukile järele ning lülitasid sisse sinise ja punase vilkurid ja panid tööle sireeni, et sõiduk peatada. Sõiduk keeras xxxx tänavale, nad jõudsid sõidukile järgi xxxx tänaval ja märkasid auto kõrval meest, kes hakkas jooksma, isik peeti kinni. Tunnistaja on kindel, et B.E pidi vilkurit nägema. Tunnistaja Andrus Jalonen andis kohtuistungil ütlusi, et sõitsid xxxx teel, kui nende ees sõitis valge kaubik Peugeot, kelle sõidustiil oli ebaühtlane ja autol tagumised tuled ei põlenud. Ta lülitas sisse peatumismärguandeks sinise ja punase vilkuri, mille peale sõiduk ei peatunud. Sõitsid sõidukile järele ja panid tööle sireeni, sõiduk ikka ei peatunud, auto sõitis majade vahele ning kiirendades sõitis xxxx maja ette, kus auto peatus ja meesterahvas jooksis auto juurest ära. B.E-le ei saanud jääda märkamatuks peatumismärguanne. Kohtuistungil kuulati üle tunnistajana kaebaja B.E abikaasa TM, kes andis ütlusi, et ta abikaasa läks tööautot tankima kella 21 ajal ja koju jõudis 3-4 ajal hommikul. Ta kuulis politsei sireeni siis, kui auto peatus ja abikaasa tuli autost välja. Politsei sõitis ainult vilkuritega. Sireeni andis politsei ainult siis, kui auto peatus ja mees väljus autost. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku süü
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises, s.o sõidukijuhi poolt sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtlikus eiramises on kohtuistungil täielikku tõendamist leidnud. Tunnistajate Rainer Peetsmanni ja Andrus Jaloneni ütlustega on tõendatud, et menetlusalune isik juhtis 08.12.2017.a. kell 02:45 ajal Harjumaal. Tallinna linnas xxxx, xxxx vahel suunaga xxxx poole mootorsõidukit Peugeot Boxer reg.nr XXX XXX, otsustati sõiduk peatada. Tunnistajad andsid ütlusi, et sõites menetlusaluse isiku taga, koheselt lülitati sisse punane ja sinene vilkur, samuti lülitati sisse helisignaal. Menetlusalusele isikule pidi peatumismärguanne olema arusaadav, kuivõrd teisi sõidukeid ei olnud, siis ei saanud talle jääda ka muljet, et see peatumismärguanne on mõeldud kellelegi teisele. Seega sai menetlusalune isik üheselt aru, et peatumismärguanne on antud just temale. Vastavalt
lg 1 sätetele on juht kohustatud sõiduki peatama, kui selleks on kehtestatud korras märguande andnud politseiametnik, abipolitseinik või muu isik, kelle pädevus selleks tuleneb seaduses või seaduse alusel antud muust õigusaktist. Menetlusalune isik seda aga ei teinud, vaid asus politsei eest põgenema. Kohtu hinnangul on tegemist kavatsetult toime pandud süüteoga, sest sõidukijuhil on kohustus peatumismärguande saamisel sõiduk peatada, kuid menetlusalune isik seda ei teinud, vaid sõitis politsei eest ära ja peatas sõiduki oma kodumaja juures. Kohus asub seisukohale, et menetlusalune isik ilmselgelt sai aru, et peatumismärguanne oli talle antud, kuid otsustas edasi sõita, kuivõrd teadis, et ta oli eelnevalt tarvitanud alkoholi, varasemalt oli teda samalaade süüteo eest kriminaalkorras karistatud ning karistuse hirmus otsustas edasi sõita ega peatanud sõidukit. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku õigusvastast käitumist õigustavad ütlused ei ole usaldusväärsed, kuivõrd ei riimu teiste kogutud tõenditega. Kaebaja abikaasa poolt antud ütlustest nähtub, et ta ei näinud antud sündmust tegelikult pealt, vaid nägi ainult seda kuidas abikaasa sõiduk lähenes kodumajale, peatus tõkkepuu ees aga, mis toimus enne seda, ta ei näinud. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 1 nõudeid ja pani toime
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot ja
lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistati menetlusalust isikut rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates B.E süü suurust talle
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,73 mg/l, leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmisest suurem, kuivõrd on ületatud
lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalse määra lähedasena.
lg 1 järgi on kohtuväline menetleja määranud karistuse alla sanktsiooni keskmise määra. Menetlusalune isik on toimepannud teo mis vastab kahele kvalifikatsiooninormile, seega tuleb lugeda tema süü suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus ja kahetsust on menetlusalune isik avaldanud ka kohtule esitatavas kaebuses ja kohtuistungil. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Kohus viitab Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et „ Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Teda on varasemalt karistatud samalaadse süüteo toimepanemise ees. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutaks mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kaebuses ning ka kohtuistungil kaebaja ei ole toonud välja mingeid tõendeid või põhjendusi, mille pärast on kaebajale juhtimisõigus vajalik ning talle ei tuleks kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist. Nimetatud asjaolu oli kaebuse esitajale teada enne väärteo toimepanemist ning ei tekkinud ootamatult. Kohus leiab, et kaebaja peab ise oma elu korraldama viisil, mis ei tingi tema suhtes piirangute kehtestamist ja hoolitsema, et tema enda käitumise tõttu ei halveneks senini väljakujunenud elulaad. Juhtimisõiguse saanud isikuna on menetlusalune isik teadlik liikluseeskirja nõuetest ja liiklusseaduses sätestatud sanktsioonidest. Seega pidi menetlusalune isik vähemalt möönma seda, et pärast inkrimineeritava teo toimepanemist võetakse temalt ära sõiduki juhtimisõigus. Sellele vaatamata ei jätnud ta inkrimineeritud tegu toime panemata. Samuti koondab mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine menetlusaluse isiku tähelepanu toimepandud teo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Täiendavalt peab kohus vajalikuks selgitada, et liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. /allkirjastatud digitaalselt/ Margot Mikler kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.