Obsah (5)

§ 33§ 14§ 50§ 46§ 21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2016. a, Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 15. detsember 2015 a. Kriminaalasja number 1-14-10762 K

§ 33

lg 2 p 6 sellega, et ei veendunud enne sõidu alustamist, kas kõigil reisijatel on turvavööd kinnitatud.

§ 33

lg 11 p 4 rikkudes alustas K.K mootorsõiduki juhtimist, kuigi kõik reisijad turvavöösid ei kinnitanud. Ta ei jälginud piisavalt tähelepanelikult liiklust, ei olnud hoolikas ega ettevaatlik, et vältida ohtu ja kahju tekkimist (

§ 14lg 2).

Ka ei kohandanud ta sõiduki kiirust olukorrale vastavaks ning ei arvestanud veose iseärasustega ja kõikide tekkida võivate liiklusoludega, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ja teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama, nagu sirgel hea nähtavusega teel teepeenrale liikunud ja aeglustunud sõiduk (

§ 50lg 3 p 1, 2).

Samuti ei hoidnud ta eessõitva mootorsõidukiga piisavat pikivahet (

§ 46lg 1).

Ta sõitis tagant otsa teepeenral aeglasemalt liikuvale mootorsõidukile GAZ 33072, mille tagajärjel paiskusid mõlemad mootorsõidukid teelt välja kraavi. Liiklusõnnetuse tõttu sai K.K juhitud väikebussis olnud MT eluohtlikke tervisekahjustusi.

1. Harju Maakohus mõistis
2. märtsi
3. a otsusega K.K süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ning karistas teda 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Kohus määras KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel, et mõistetud vangistust ei pöörata täimisele, kui K.K ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis kohus lisakaristusena K.K-lt mootorsõiduki juhtimise õiguse 6 kuuks. 2 KrMS § 310 lg 1 alusel mõistis kohus K.K-lt ja tsiviilkostjalt AS H-Liinid solidaarselt kannatanu MT kasuks välja 15 000 eurot. Lisaks sellele mõistis kohus KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel K.K-lt kannatanu MT kasuks välja õigusabikulud 2054,40 eurot. Veel mõistis kohus K.K-lt välja menetluskulud. Kohus kvalifitseeris K.K poolt toimepandud süüteo ümber KarS § 423 lg 1 järgi, s.o. sõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Kohtu hinnangul ei olnud liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses

§ 33lg 2 p 6 ja § 33 lg 11 p 4 sätestatud nõuete rikkumine.

Samuti leidis kohus, et asjakohane ei ole etteheide, et K.K ei arvestanud veose iseärasustega. Kohus märkis, et bussis viibinud reisijaid ei saa nimetada veoseks, kuna liiklusseadus eristab sõitjaid ja veost. Maakohus luges aga tõendatuks, et MT sai raskeid tervisekahjustusi K.K poolt liiklusseaduse § 14 lg 2, § 46 lg 1, § 50 lg 3 p 1 ja 2 ettenähtud nõuete rikkumise tagajärjel. Kannatanu MT, kes sai reisijatest kõige raskemaid vigastusi, istus bussis sellisel kohal, mis sai avarii käigus kõige tõsisemaid vigastusi. Seetõttu on tõendatud, et tema vigastused on põhjustatud just marsruuttakso otsasõidust veoautole GAZ.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav, tema kaitsja ning tsiviilkostja AS H-Liinid esindaja. 3.1 Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Ta leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja andis tõenditele vale hinnangu. Kohus ei ole piisavalt selgitanud, mida pidi autojuht tegema, et vältida avariid. Kaitsja hinnangul oli K.K piisavalt tähelepanelik ning täitis kõiki kohustusi. Kohus ei ole välja selgitanud, milles tegelikult seisnes K.K liiklusnõuete rikkumine. Tuvastatud ei ole, et juhi tähelepanu kaldus kõrvale või et ta ületas lubatud kiirust. Süüdistatav ei vestelnud telefoniga ning vahetult enne vasakusse ritta ümberreastumist vaatas vasakusse tahavaatepeeglisse. Nimetatud tegevust ei saa kaitsja arvates pidada rikkumiseks. Kohus tõlgendas ekslikult tunnistajate ütlusi ning jättis arvesse võtmata tunnistaja OO ütlused. OO kinnitas süüdistatava ütlusi selle kohta, et ta nägi vahetult enne kokkupõrke toimumist mööda sõitnud rekat. Kaitsja märgib, et reka võis varjata süüdistatava vaate enne kokkupõrke toimumist. Asjaolu, et osad tunnistajad rekat ei näinud, võib olla tingitud sellest, et reka sõitis võib-olla juba GAZ-st mööda ning väljus tunnistajate vaateväljast. Veel leiab apellant, et GAZ-i juhi käitumine aitas samuti kaasa kannatanu raske tervisekahjustuse saabumisele. GAZ-i juht pidi veel enne sõidu algust kontrollima, kuidas on laadung kinnitatud. Kokkupõrke tagajärjel veeresid veoses olnud küttepuud bussisalongi ning ei saa välistada, et see omakorda aitas kaasa raske tervisekahjustuse saabumisele. Kaitsja ei ole nõus kohtu järeldusega, et süüdistatava tegevuse ja kannatanu raske tervisekahjustuse vahel on põhjuslik seos. Kohus ei võtnud arvesse, et kannatanu ise aitas suurel määral raske tervisekahjustuse tekkimisele kaasa, jättes turvavöö kinnitamata. Kui kannatanu 3 võtab oma hoolsusvastase käitumisega üle kogu järgneva põhjusliku ahela, siis ei saa esmapõhjustaja tagajärje eest ei tahtluse ega ettevaatamatuse vormis vastutada. Kui reisija loobub turvavöö kasutamisest, paneb ta end teadlikult ohtlikku olukorda. Seda hinnatakse omakorda kui kannatanu nõusolekut tema kahjustamiseks, mis välistab tegevuse õigusvastasuse. Samuti leiab apellant, et kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitis on süüdistatava jaoks ülemäära suur. Süüdistatav on eakas pensionär, kes ajutiselt (juhutöödel) töötab, kuid kohtuotsuse jõustumisel ta kaotab selle töö. Peale pensioni ja juhutööde tal puuduvad vahendid sellise nõude rahuldamiseks. Selline otsus toob kindlasti kaasa süüdistatava pankroti väljakuulutamise. 3.2 Apellatsiooni esitas ka süüdistatav K.K, kelle apellatsiooni väited ühtivad kaitsja omadega. Süüdistatav märgib, et ta teavitas reisijaid kohustusest kasutada turvavööd. Samuti leiab ta, et tunnistajate ütlused, mille kohaselt nad rekat ei näinud, ei lükka ümber tema väidet, et reka ta vaatevälja varjas. Reisijad tegelesid sõidu ajal oma asjadega ega jälginud liiklust. Samuti leiab K.K, et süüdi on veoauto GAZ juht. K.K märgib, et ta sõitis lubatud sõidukiirusega, hoidis nõutavat pikivahet, ei rääkinud telefoniga jmt. Lisaks märgib süüdistatav, et talle käib välja mõistetud kahjuhüvitise tasumine üle jõu. 3.3 Tsiviilkostja H-Liinid AS esindaja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus mõistis H-Liinilt AS välja kahjusumma kannatanu kasuks solidaarselt süüdistatavaga. Apellant leiab, et selles osas tuleb jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Apellant leiab, et otsuse resolutsioon on teda puudutavas osas vigane ja mitmeti mõistetav, kuivõrd kohus ei saa välja mõista tsiviilhagi, nagu on kirjutanud maakohus. Tsiviilhagi on vaid kohtule esitatud menetlusdokument, mida ei mõisteta välja, vaid mille esitamise korral on kohtul KrMS § 310 lg 1 järgi võimalik seda rahuldada, rahuldamata jätta või jätta läbivaatamata. Hagi rahuldamiseks peaks kohtuotsuses olema rahasumma ühemõtteliselt välja mõistetud ja seda selleks, et oleks tagatud kohtuotsuse täidetavus. Maakohtu otsusest ei selgu ühemõtteliselt, mille maakohus apellandilt välja mõistis: kas menetlusdokumendi või otsuses märgitud rahasumma. Ka on apellandi arvates maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Apellant esitas maakohtule kirjaliku vastuse kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi kohta, milles vaidles hagile täies ulatuses vastu ning esitas ka omapoolsed vastuväited. Maakohus ei ole kaevatavas otsuses neid väiteid TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt analüüsinud ega ka neid põhjendatult ümber lükanud. Näiteks ei ole kohus otsuses käsitlenud ühte tsiviilkostja vastuväidet, mille kohaselt saaks kannatanule tekitatud tervisekahju seostada tsiviilkostjast AS-iga H-Liinid üksnes juhul, kui 4 kannatanu tõendab, et teda veeti AS H-Liinidele kuuluvas marsruuttaksos tasu eest ja tal on esitada seda tõendav sõidupilet. Otsusest jäi arusaamatuks, kas ja millise tõendiga kohus selle asjaolu tõendatuks luges. Apellant leidis kohtuvaidluses, et nii kannatanule kui ka K.K-le on kasulik väita sõidupileti olemasolu, kuid need väited on paljasõnalised ega ole tõendina piisavad. Kuivõrd pooled ei ole kokku leppinud teisiti, sai kannatanu antud asjaolu tõendada üksnes sõidupiletiga, mis ühtlasi ka tõendab VÕS mõistes reisijateveo lepingu sõlmimist kannatanu ja apellandi vahel. Ka tsiviilkostja apellatsioonis rõhutatakse, et turvavööga kinnitamata kannatanu võis avariist tekkinud inertsjõu tõttu paiskuda ettepoole, vastu bussi küljenurka, mis avarii tulemusel liikus samal ajal talle vastu, st suruti veoki kastinurga poolt sissepoole. Maakohus ei ole tõendite põhjal kontrollinud, kas kannatanu vigastused oleksid olnud vähemalt sama rasked, kui ta oleks ka turvavööd kasutanud. Lisaks leidis apellant, et mingis osas peaks kannatanu kahju eest vastutama ka veoautojuht, kellele K.K tagant otsa sõitis ja kellel auto kastis olid küttepuud, mis olid nõuetekohaselt pealt katmata. Kas ja kuivõrd mõjutas kannatanule tekkinud kahju see, kuidas teise avarii osapoole koorem kinnitatud oli, seda maakohus kohtuotsusest nähtuvalt samuti ei vaaginud. Apellant juhtis maakohtu tähelepanu asjaolule, et esitatud hagi tuleks jätta läbi vaatamata ning võimaldada pooltel vaielda hagi üle edasi tsiviilkohtumenetluses, kus on apellandil suuremad protsessuaalsed võimalused on õigusi kaitsta. Veel leiab tsiviilkostja, et maakohus on apellandi suhtes tsiviilhagi rahuldades kohaldanud vääralt materiaalõigust. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustunud kannatanu poolt hagis esitatud nõude alternatiivselt esitatud alustega (VÕS §-d 1043 ja 1057) ning miks kohus pidas vajalikuks kohaldada hoopis VÕS §-i 1054 lg 1). Apellant leiab, et kuivõrd maakohus on kannatanu lugenud apellandi valduses oleva marsruuttakso reisijaks, pidi kohus sellest lugema välja reisijateveolepingu olemasolu kannatanu ja apellandi vahel, seega oli kohtu jaoks ainuvõimalik kohaldada apellandist vedaja vastutusele võtmisel VÕS
2. jao
3. jaotises reisijateveo kohta sätestatut. Nimelt viitatud jaotuses asuva VÕS § 830 p 1 kohaselt vedaja peab hüvitama kahju, mis tekib vedamise ajal ja vedamisega seotud asjaolu tagajärjel põhjustatud reisija surmast, kehavigastusest või tervisekahjustusest.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a määrusega rahuldati kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid osaliselt ning tsiviilkostja apellatsioon rahuldati selle lõpptaotluse osas. Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
7. märtsi
8. a otsuse täies ulatuses ning lõpetas K.K suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 alusel, leides, et tema tegu vastab väärteo tunnustele. Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et kannatanu rasked tervisekahjustused tingis tema enda käitumine. Nimelt on tõendatud see, et kannatanu ei olnud turvavööga kinnitatud. Ringkonnakohus leidis, 5 et kokkupõrke momendil sai buss sellise tõuke, et turvavööga kinnitamata kannatanu paiskus oma kohalt esiklaasi suunas ja paiskus näoga vastu armatuurlaua paneeli. Pärast seda paiskus ta tagasi bussi põrandale oma istme lähedale, kukkudes hooga, mis oli puusa- ja jalaluumurdude põhjuseks ning kus tema säär seejärel kinni muljus. Kui kannatanu oleks täitnud seadusest tuleneva kohustuse ja kinnitanud turvavöö, oleks liiklusõnnetuse tagajärg olnud eelduslikult välditav. Tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, mis süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
9. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse ringkonnaprokurör R. Amur ja kannatanu esindaja advokaat M. Saareväli. Prokurör taotles ringkonnakohtu määruse tühistamist ja Harju Maakohtu otsuse jõustamist. Kannatanu esindaja taotles määruse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks kas maa- või ringkonnakohtule.
10. Riigikohus jättis 02.11.
11. a määrusega kannatanu esindaja määruskaebuse läbi vaatamata, prokuröri määruskaebuse rahuldas Riigikohus aga osaliselt ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus märkis, et käesoleva kriminaalasja raskuskese lasub küsimusel, kas kannatanul tuvastatud vigastused põhjustas lihtsalt kokkupõrge kahe sõiduki vahel või tingis need kannatanu paiskumine enda kohalt, mille tagajärjel põrkus ta vastu erinevaid bussis asuvaid konstruktsioone. Maakohus leidis, et kannatanu jäi pärast kokkupõrget enda kohale ning tema kehavigastused tekkisid sellest, et ta pressiti seal istekohal väikebussi ning salongi tunginud mootorsõiduki GAZ tagaosa vahele. Kuna kannatanu enda kohalt ei liikunud, ei olnud kehavigastuste põhjusena tähtis ka see, kas ta oli nõuetekohaselt turvavööga kinnitatud või mitte. Apellatsioonikohtu arvates paiskus kannatanu aga enda istekohalt kõigepealt vastu väikebussi esiosas asuvat armatuurlauda, sealt aga omakorda tagasi enda istekoha lähedale bussi põrandale. Riigikohus märkis, et kuna ringkonnakohus tuvastas faktilised asjaolud a võrreldes maakohtuga teistsugustena, oleks tulnud eriti põhjalikult selgitada, millised maakohtu vead tõendite hindamisel viisid valede järeldusteni. Riigikohtu hinnangul ringkonnakohus seda ei teinud. Vastupidi: Riigikohtu hinnangul ei ole ringkonnakohus selgitanud seda, kuidas tema seisukoht, et kannatanu paiskus liiklusõnnetuse tulemusel ette ja seejärel tagasi, haakub tunnistajate ütlustega selle kohta, kuidas nad jäid kokkupõrke tagajärjel edasi enda kohale. Samuti ei ole ringkonnakohus selgitanud, kas tema versioon toimunust on ühitatav liiklustehnilise ekspertiisi aktis sedastatud eksperdi järeldustega sõidukite liikumiskiiruse kohta kokkupõrke hetkel. Riigikohus leidis, et kriminaalasi tuleb saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks seetõttu, et maakohtu otsuse peale esitatud süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid sisaldavad mitmeid väiteid, mida ringkonnakohtu vaidlustatud lahendis ei ole käsitletud. 6
12. Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.
13. a toimunud kohtuistungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör ja kannatanu esindaja palusid jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et K.K on pannud toime KarS § 423 lg-le 1 vastava teo. 9.1 K.K kaitsja leidis apellatsioonis, et maakohus ei ole välja selgitanud, milles (tegevuses või tegevusetuses) tegelikult seisnes K.K liiklusnõuete rikkumine. Samuti ei ole kohus kaitsja apellatsiooni kohaselt piisavalt selgitanud, mida pidi K.K tegema, et vältida avariid. Ringkonnakohus nende seisukohtadega ei nõustu. Maakohtu otsuse kohaselt rikkus K.K liiklusseaduse § 14 lg-t 2, § 46 lg-t 1 ja § 50 lg 3 punkte 1 ja
15. Kohtuotsuses on ära toodud ka see, milles viidatud normide rikkumine maakohtu hinnangul seisnes.

§ 14

lg-s 2 sätestatud kohustust olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik rikkus K.K kohtuotsuse kohaselt sellega, et ta ei jälginud piisavalt tähelepanelikult liiklust, et vältida ohtu ja kahju tekkimist.

§ 50

lg 3 p 1, 2 rikkus K.K sellega, et ei arvestanud sõidukiiruse valikul teise liikleja sõidukiirusega, valides kiiruse, mille juures ta ei suutnud peatada sõidukit teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Selliseks etteaimatavaks takistuseks oli sirgel hea nähtavusega teel teepeenrale liikunud ja aeglustunud sõiduk.

§ 46

lg-t 1 rikkus K.K sellega, et ta ei hoidnud tema ees teepeenrale liikunud ja aeglustunud sõidukiga piisavat pikivahet. 9.2 Kaitsja omakorda on apellatsioonis vaielnud vastu sellele, et K.K nimetatud sätetest tulenevaid kohustusi rikkunud on. Apellatsiooni kohaselt ei ole tuvastatud, et K.K tähelepanu kaldus kõrvale või et ta ületas lubatud kiirust. Kaitsja märgib, et süüdistatav ei vestelnud telefoniga ning vahetult enne vasakusse ritta ümberreastumist vaatas vasakusse tahavaatepeeglisse. 9.3 Seoses viidatud kaitsja seisukohtadega märgib ringkonnakohus, et piirkiiruse ületamist ei ole K.K-le süüks pandud. Küll on talle

§ 50

lg 3 p-dele 1 ja 2 tuginedes ette heidetud seda, et ta ei valinud liiklusoludele kohast sõidukiirust, nii et ta ei suutnud peatada sõidukit teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama. Samas nendib ringkonnakohus, et kohtukolleegiumi hinnangul ei ole K.K tõesti rikkunud

§ 50lg 3 p 1 ega p 2 nõudeid.

Esiteks märgib kohtukolleegium, et ainuüksi asjaolust, et K.K juhitud väikebuss sõitis teisele autole otsa, ei saa järeldada, et K.K valitud sõidukiirus oli vale. Mingeid muid argumente selle kohta, miks K.K prokuröri ja maakohtu hinnangul nimetatud sätetest tulenevat kohase sõidukiiruse valiku kohustust rikkus, süüdistusaktis ega maakohtu otsuses toodud ei ole. Teiseks ei ole tõendatud, et aeglustav veok oli selline takistus, millele otsasõidu vältimiseks oleks K.K pidanud peatuma. Etteaimatava takistuse all mõistetakse igasugust (ka ootamatut) tõket teel, 7 millest ei ole võimalik mööda põigata, vaid mille ees tuleb peatuda (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-12, p 6.1). Seda, et IP juhitud veoauto oleks kujutanud endast sellist takistust, millest ei ole võimalik mööda põigata, tõendatud ei ole. Vastupidi: liiklusõnnetus juhtus kahe ühesuunalise sõidurajaga teel ja tõendeid ei ole selle kohta, et K.K ei oleks olnud võimalik reastuda vasakusse sõiduratta. Veelgi enam: kuna aeglustav veok paiknes osaliselt teepeenral ning sündmuskoha vaatlusprotokollis, sellele lisatud skeemis ja fototabelis kajastatud lohisemisjälgede kohaselt ulatus sõidurajale ca 0,9 m ulatuses, sõiduraja laius oli aga 3,8 m, oleks K.K olnud võimalik mööduda veokist ilma sellega kokku põrkamata isegi oma sõiduratta jäädes (tulenevalt sündmuskoha vaatlusprotokollis (kd I; toim.l. 24) ja liiklusõnnetuse skeemis (kd I; toim.l. 23) kajastatud bussi rataste lohisemisjälgede kaugusest sõiduraja servast pidi K.K juhitud väikebussi laius olema alla 2,5 m). 9.4 Küll nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et K.K rikkus

§ 14lg-t 2 ja § 46 lg-t 1.

Nimelt peab ka ringkonnakohus tõendatuks, et K.K ei jälginud piisavalt tähelepanelikult liiklust, mistõttu ei hoidnud ta ka ees liikuva sõidukiga sellist pikivahet, mis oleks võimaldanud tal vältida otsasõitu sellele. Kohtukolleegium on seisukohal, et

§ 14

lg-s 2 sätestatud iga liikleja kohustusest olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik, et vältida ohtu ja kahju tekitamist, tuleneb muuhulgas juhi kohustus jälgida liiklust: ohtu ja kahju tekitamist ei ole võimalik vältida, olemata teadlik liiklusoludest, millele oleks vaja reageerida. Seega on just liiklusolude mittejälgimine ja pikivahe mittehoidmine need teod, millega K.K liiklusnõudeid (

§ 14lg 2) rikkus.

Tõendatud on see, et K.K ei jälginud liiklusolusid, täpsemalt tema juhitud väikebussi ees toimuvat. Liiklusõnnetuse asjaolud näitavad seda, et ees liikunud veoki aeglustumine ja teeperve suundumine tuli K.K jaoks täiesti ootamatult. K.K juhitud väikebussis olnud reisijad andsid tunnistajatena ütlusi, et nad ei märganud, et buss oleks enne otsasõitu pidurdanud (EK: kd I toim.l. 121 pöördel; MT: kd I, toim.l. 123; MM: kd I; toim.l. 127). Nende väidetega on kohtukolleegiumi hinnangul kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokoll (kd I; toim.l. 8) koos joonise (kd I; toim.l. 7) ja fototabeli fotodega 7 – 14 (kd I; toim.l. 12 – 15), millest nähtuvalt algasid esimesed (paarisrataste) lohisemisjäljed (joonisel tähistatud numbritega 4 ja 5), mis liiklustehnilise ekspertiisi kohaselt on väikebussi tagumiste rataste jäetud, kõigest 3,9 m, s.o vähem kui autopikkuse võrra enne veoauto rataste jäetud lohisemisjälgi (joonisel tähistatud numbritega 1 ja 2). Ringkonnakohtu hinnangul näitab see, et jäljed on jäetud kokkupõrke tulemusel edasi lohisevate mootorsõidukite rataste poolt, mis tähendab muuhulgas seda, et alles kokkupõrge aeglustas väikebussi nii, et selle rehvid jätsid teele lohisemisjälje. Eelnevat kinnitab veelgi liiklustehnilise ekspertiisi aktis esitatud eksperdiarvamus, mille kohaselt oli K.K juhitud väikebussi kiirus kokkupõrke hetkel 84 km/h (kd I; toim.l. 83). See, et K.K jäi ees liikunud sõiduki manööver täiesti märkamata, näitab, et K.K tähelepanu pidi olema pööratud mujale kogu manöövriks kulunud aja vältel. Seejuures väärivad tähelepanu IP ütlused, et ta ei aeglustanud ega tõmmanud tee serva järsku. Ringkonnakohus möönab, et tuvastamist ei ole leidnud see, millisel põhjusel oli K.K tähelepanu tema juhitud väikebussist eespool toimuvast kõrvale suunatud. Ainsaks käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendiks selle kohta on K.K enda ütlused, mille kohaselt jälgis 8 ta vahetult enne liiklusõnnetust ca 4 sekundi jooksul vasakut tahavaatepeeglit. Kuna K.K kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel esinevad aga olulised vastuolud, mida ta ei ole osanud põhjendada, tuleb tema ütlused ses osas ebausaldusväärsetena kõrvale jätta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.04.2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-15, p 7). Nii süüdistatava kui kahtlustatavana andis K.K ütlusi, et sõitis u 80 m kaugusel ees liikunud veoautost (rekast), mis liiklusõnnetuses ei osalenud, ning vaatas tahavaatepeeglisse, et reastuda vasakusse sõiduratta. K.K kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused erinevad aga küsimuses, kas ees liikunud reka tegi mingisuguse manöövri, ning selles, miks K.K ise soovis ümber reastuda. K.K kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt tegi tema ees sõitnud reka suunatuld näitamata järsu põike vasakule, mille peale K.K vaatas vasakusse tagasivaatepeeglisse, kas saab ka vasakusse sõiduratta võtta ning sõitis sel hetkel otsa veoautole (kd I; toim.l. 136). Kohtus eitas aga K.K seda, et ees sõitnud reka oleks mingisuguse manöövri teinud (kd I; toim.l. 145 pöördel). Ühtlasi selgitas K.K teisiti seda, miks ta vaatas tahavaatepeeglisse: kui kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt andis selleks alust ees sõitnud reka manööver, siis kohtus põhjendas ta seda sooviga lihtsalt rekast mööda sõita (kd I, toim.l. 144). Seda vastuolu ei ole K.K osanud selgitada, vastates sellekohasele küsimusele: „Ma isegi ei tea kust see tuli, ma ei ole saanud sellist asja öelda“ (kd I; toim.l. 146 pöördel). Kohtukolleegium peab kirjeldatud vastuolu oluliseks. Nimelt nähtub esialgsetes ütlustes kirjeldatud asjaoludest see, et K.K pidi mõistma, et teel on mingisugune takistus, siis hilisemates ütlustes väitis K.K, et miski ei viidanud sellele, et eespool võib olla takistus, millele tuleb reageerida. Seega kirjeldas K.K hilisemates ütlustes endale soodsamalt asjaolusid, mis mõjutavad hinnangut sellele, kas K.K näitas üles piisavat hoolsust. Tulenevalt eeltoodust tuleb seega K.K ütlused selle kohta, kuidas kokkupõrge toimus, jätta ebausaldusväärsetena kõrvale. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu kinnitaksid seda, et süüdistatava K.K eest varjas peatuva veoki ees liikunud reka, tunnistaja OO ütlused. Nimelt on OO ja K.K ütluste vahel ilmne ja oluline erinevus. K.K väitis ütlustes, et tema vaatevälja varjas suur auto (reka), mis sõitis bussi ees ja varjas vaatevälja. Reka sõitis bussist veidi aeglasemalt ja ta kavatses sellest mööda sõita. (kd I, toim.l. 144, vastused prokuröri täpsustavatele küsimustele toim.l. 145 pöördel). Seevastu OO andis ütlusi, et nägi enne õnnetust suurt autot (rekat), mis sõitis neist mööda (kd I, toim.l. 128 pöördel). Seega on OO kirjeldanud kaitseversioonist hoopis teistsugust liiklusolukorda: mitte buss ei valmistunud ees aeglasemalt sõitvast rekast mööduma, vaid reka sõitis mööda K.K juhitud bussist. OO ei osanud vastata küsimusele, kas reka liikus teises sõidureas või paiknes K.K juhitud väikebussi ja puukoormaga auto vahel (kd I, toim.l. 129). Seega ei tõenda tunnistaja OO ütlused seda, et K.K juhitud väikebussi ja peatuva puukoormaga veoki vahel oleks olnud reka, mis võis K.K eest varjata peatuva auto. Tunnistaja MM on oma ütlustes kirjeldanud seda, et ta nägi ees olevat puukoormaga autot, mis aeglustas ja tõmbas teepervele, ning mingeid teisi vaatevälja segavaid sõidukeid nende vahel ei olnud. Kõnealust autot nägi ta enda hinnangul kauguselt, mille puhul oleks bussijuhil olnud võimalik pidurdada või teise ritta võtta (kd I; toim.l. 127). 9 Seda, et nad nägid ees puukoormaga autot ning ei märganud ühtegi vaatevälja varjavat mootorsõidukit, on oma ütlustes kinnitanud ka EK ja MT, kuid mõlema ütlustest nähtub, et nad ei jälginud liiklusolukorda (EK sõnade järgi tegeles ta telefoniga ja pani selle ära just enne liiklusõnnetuse toimumist) ja nägid ees olevat autot alles siis, kui buss oli sellele juba väga lähedal. Nii vastas EK küsimusele, kui suur võis olla vahe väikebussi ja puukoormaga auto vahel, kui ta aknast välja vaatas: „No sel hetkel ei olnudki mingit 10 meetrit, nii nagu ma avastasin oli see „marsa“ kohe selles puuautos sees. Ma ei mäleta, et seal oleks mingi suur vahemaa olnud“ (kd I; toim.l. 120 pöördel). Ka MT kinnitas, et ta vaatas aknast välja hetk enne kokkupõrget (kd I; toim.l. 123). Seega oli selleks ajaks, kui EK ja MT puukoormaga autot nägid, vahemaa selle auto ja nende väikebussi vahel nii väike, et nende vahel ei saanudki olla veel ühte mootorsõidukit. Ka ei saa tugineda UH ütlustele, et ta ei näinud mingeid kõrvalisi sõidukeid, kuna UH on samas tunnistanud, et ta ei jälginud liiklust ning ka puukoormaga autot märkas alles siis, kui toimus kokkupõrge (kd I; toim.l. 124 pöördel, 125). Eelneva kokkuvõtteks tuleb nentida, et ei ole tõendeid, mis tõendaks seda, et K.K eest oleks IP juhitud veoki varjanud teine auto, olemas on aga tõendid (tunnistaja MM) selle kohta, et ühtegi teist autot vaatevälja varjamas ei olnud. Seega peab kohus tõendatuks seda, et K.K oli võimalik näha seda, et IP juhitud auto aeglustas ja liikus tee serva. Seoses K.K väitega, et IP ei oleks tohtinud seal peatuda, märgib ringkonnakohus esiteks, et K.K ei ole viidanud ühelegi

§ 21

lg-s 1 sätestatud peatumise keelule ja ringkonnakohus ei näe, et IP oleks mõnda nimetatud keeldudest rikkunud. 9.5 Ringkonnakohtu hinnangul ei oma see, mis põhjusel ei jälginud K.K ees toimuvat, tähtsust. Kohtukolleegium on seisukohal, et isegi tegevused, mis iseenesest ei ole vastuolus liiklusseaduse nõuetega, võivad tähendada liiklusolude jälgimise kohustuse rikkumist, kui nendele tegevustele keskendumise tõttu ei olnud võimalik juhil säilitada kontrolli eespool valitsevate liiklusolude üle. Märkimata ei saa jätta seda, et nt tahavaatepeegli jälgimine ca 4 sekundi vältel tähendab seda, et maantee piirkiiruse lähedase kiirusega liikuv sõiduk liigub edasi 90 – 100 meetrit, mille vältel puudub juhil kontroll tema ees toimuva üle.

1. Kuna K.K jäi see, et ees on liikumist aeglustav veok, märkamata, ei olnud tal võimalik veoki manöövrile ka reageerida (vajaliku pikivahe hoidmiseks kiirust vähendada) ja otsasõitu vältida. Seega viis just viidatud liiklusnõuete rikkumine liiklusõnnetuseni. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et K.K rikkus liiklusnõudeid vähemalt hooletusest: K.K pidi mõistma, et kui ta jätab mitmeks sekundiks tähelepanuta tema juhitud sõiduki ees toimuva, võib liiklusolukord muutuda, ja ta ei jõua sellele reageerida.
2. Nagu Riigikohtu määruses märgitud, ei ole KarS § 423 koosseisupäraseks tagajärjeks liiklusõnnetus, vaid raske tervisekahjustus. Ringkonnakohus on seisukohal, et kannatanu tervisekahjustused põhjustas vahetult väikebussi otsasõit ees aeglustanud veokile, mitte aga kannatanu enda tegu (turvavöö mittekasutamine) või veoauto GAZ juhi IP tegu (koorma nõuetekohaselt kinnitamata jätmine). 10
3. Nagu maakohtu otsuses ja Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.
4. a määruses märgitud, lähevad erinevate isikute ütlused lahku küsimuses, kus ja mis asendis kannatanu pärast kokkupõrget oli. Süüdistatava K.K ja tunnistaja UH ütluste kohaselt kannatanu lamas istmete vahelises vahekäigus. Seevastu enamik tunnistajana ülekuulatud marsruuttakso reisijatest (MT, MM, OO) kinnitas, et kannatanu oli pärast õnnetust oma istmel. Harju Maakohus luges tõendatuks, et kannatanu jäi oma istekohale. K.K ja tunnistaja UH teistsuguseid ütlusi võimaldas maakohtu hinnangul selgitada see, et tunnistaja MM ütluste kohaselt tõsteti kannatanu hiljem istmete vahele. Kohtukolleegium leiab, et selline selgitus ei arvesta ütluste detailidega ega lähe kokku MM, K.K ja UH ütlustes kirjeldatud sündmuste ajalise käiguga. MM ütluste kohaselt tõsteti kannatanu istmete vahele, kui teda hakati ära viima (kd I, toim.l. 127). UH ütluste kohaselt nägi ta kannatanut esimese istme juures pikali enne seda, kui ta bussist väljus (kd I, toim.l. 125). Seega nägi UH enda sõnul kannatanut bussi põrandal koheselt pärast õnnetust, s.o see pidi toimuma enne seda, kui kannatanu MM ütluste kohaselt bussi vahekäiku tõsteti. Ka süüdistatava ütluste kohaselt nägi ta kannatanut bussi põrandal kohe, kui oli pärast õnnetust aidanud reisijatel bussist väljuda (kd I; toim.l. 144 pöördel). Maakohus on jätnud tähelepanuta ka selle, et tunnistaja MT esitatud sündmuste kirjelduste kohaselt pidi bussijuht nägema MT pärast õnnetust oma istmel istumas: MT sõnul istus kannatanu oma istmel ja bussijuht laskis tema istme seljatoe madalamale. Seevastu süüdistatav oma ütlustes sellist olukorda maininud ei ole, vaid tema väitel püüdis ta kannatanule abi anda siis, kui kannatanu oli bussi põrandal. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et küsimuses, kus ja mis asendis kannatanu pärast liiklusõnnetust oli, ei ole võimalik K.K ja UH ütlusi ühitada tunnistajate MT, MM ja OO ütlustega. Kui erinevate isikute ütlused on omavahel vastuolus, tähendab kohtu kohustus tõendeid kogumis hinnata seda, et kohus peab kohus võtma seisukoha, milliseid ütlusi on alust usaldusväärsemaks pidada ja millised ütlused tuleb jätta ebausaldusväärsetena kõrvale (vt Riigikohtu 07.03.
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-127-06). Kohtukolleegium leiab, et lähtuda tuleb tunnistajate MT, MM ja OO ütlustest, s.t tõendatuks tuleb lugeda see, et kannatanu oli pärast õnnetust oma kohal. MT-lt ja MM-lt küsiti ristküsitluse raames kannatanu asukoha kohta korduvalt ning nad kinnitasid kõigil kordadel, et kannatanu oli pärast õnnetust oma kohal (MT: kd I, toim.l. 123, 124; MM: kd I, toim.l. 127). Lisaks neile kinnitas seda, et kannatanu oli oma kohal, tunnistaja OO (kd I; toim.l. 129). Kohtukolleegium ei pea nimetatud tunnistajate ütlusi usaldusväärseks üksnes põhjusel, et nad jäid ristküsitluse käigus veendunult oma väidete juurde, vaid oluline on ka see, et kõik nimetatud tunnistajad on sidunud oma väite konkreetsete asjaoludega. 11 MT selgitas, et ta algul kannatanut ei näinud ega teadnudki, et ees istub veel üks naine. Ta nägi kannatanut siis, kui bussijuht läks ja lasi kannatanu istme seljatoe madalamale (kd I, toim.l 123). MM väitis, et nägi kannatanut olevat tema istmel ja hiljem, kui kannatanut hakati ära viima, tõsteti ta istmete vahele (kd I; toim.l. 127). OO on kirjeldanud teistest täpsemalt kannatanu asendit ja seisundit. Samuti nähtub OO ütlustest, et ta ise käis kannatanu juures ja püüdis teda rahustada. Esmalt märkis OO kannatanu kohta „Ta oli oma istme peal ja vajunud küljele.“ Järgnevalt selgitas ta: „Tol hetkel oli meelemärkuseta, aga mõne aja pärast tuli teadvusele ja siis ta oigas, karjus ja nuttis. Siis ma astusin ligi, üritasin teda maha rahustada…“ (toim.l. 129). Tähelepanu väärib see, et OO istus enne õnnetust marsruuttaksos kannatanu lähedal: otse kannatanu taga istus OO poeg ning OO istus poja kõrval teisel pool vahekäiku. Kokkupõrke tulemusel kukkus ta vahekäiku. Arvestades seda, et marsruuttakso istmete vahed ei ole suured (see on näha sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelist), pidanuksid juhul, kui ka kannatanu oleks paiskunud vahekäiku, OO puutuma kokku või olema vähemalt väga lähestikku. Sellest tulenevalt peab kohtukolleegium väikseks võimalust, et OO eksis ütluste andmisel kannatanu paiknemise ja asendi osas, ning ringkonnakohtul ei ole mingisugust alust arvata, et OO andis valeütlusi. Tunnistajate ütlustest lahknevaid süüdistatava ütlusi ei pea kohtukolleegium seevastu usaldusväärseks kahel põhjusel. Nagu eespool märgitud, kirjeldas K.K kohtueelses menetluses ja maakohtus antud ütlustes kokkupõrke eelset olukorda erinevalt. Erinevuse iseloom oli selline, mis jättis kohtukolleegiumile mulje, et K.K püüdis maakohtus antud ütlustes kirjeldada liiklusõnnetuse asjaolusid talle soodsamatena. Seega ei ole välistatud, et ka ses osas, kus asus kannatanu pärast kokkupõrget, kirjeldas K.K asjaolusid enda jaoks soodsamal kujul. Teiseks väärivad tähelepanu tunnistaja MT ütlused selle kohta, et bussijuht lasi kannatanu istme seljatoe madalamale. Mitmetelt sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde kuuluva fototabeli fotodelt on näha, et väikebussi ukse juures oleva esimese üksiku istme seljatugi on tõepoolest teistest istmetest enam kaldu (vt nt fotod nr 32; 36;39; 40). Seega on põhjust järeldada, et just MT ütlustest nähtuv olukorra kirjeldus on õige. Mis puutub tunnistaja UH ütlustesse, siis tema sõnakasutusest nähtub, et ta ei ole kindel selles, kuidas kannatanu täpselt asetses. Sellele viitab väljendite nagu „vist“ ja „minu arust“ kasutamine kannatanu asendi kirjeldamisel: „Ees pingi kõrval kohe vist, niimoodi, et jalad olid sinna ukse poole ja nägu oli siiapoole, seal esipingi kõrval. Minu arust oli ta isegi paremal küljel“ (kd I; toim.l. 125 pöördel). Ka ei osanud UH täpsustada seda, kas kannatanu oli kuskil konstruktsioonide vahel kinni. Tsiviilkostja esindaja leidis ringkonnakohtu istungil, et kuna kannatanul ei olnud turvavöö kinnitatud, ei saanud ta kokkupõrkel oma kohale jääda, vaid pidi oma istmelt välja paiskuma. Ringkonnakohus nendib, et ühtki seda väidet kinnitavat tõendit esitatud ei ole. Seevastu kinnitavad võimalust, et kannatanu jäi kokkupõrkest hoolimata oma istekohale, tunnistaja EK ütlused selle kohta, et tema jäi kokkupõrkest hoolimata oma pinki istuma ega liikunud kuhugi, sest ta hoidis eesmisest istmest kinni (kd I, toim.l. 122). Samuti väärivad tähelepanu MT ütlused, mille kohaselt kiilus tema kahe istme vahele kinni (kd I, toim.l. 123 pöördel). 12 Ringkonnakohtu hinnangul oli kannatanu tunnistajatega sarnases olukorras ega saanud istmelt välja paiskuda. Esiteks väärib tähelepanu, et erinevate tõendite kohaselt oli kannatanu pärast õnnetust jalga pidi bussi konstruktsioonide vahel kinni ja tema vabastamiseks tuli ta välja lõigata. Seda on kinnitanud kannatanu ise ja erinevad tunnistajad (EK, MM), samuti nähtub see mitmetest kiirabisse tehtud telefonikõnedest (vt asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud telefonikõnede stenogrammid:
6. kõne,
7. kõne,
8. kõne,
9. kõne,
10. kõne – kd I, toim.l. 83 pöördel, 84 pöördel, 85, 85 pöördel, 86). Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt on bussi parem esinurk kuni kannatanu istmeni ulatuslikult deformeerunud. Isiku ekspertiisiakti kohaselt esinesid kannatanul parema puusanapa murd, parema reieluu keha murd, parema sääreluu murd koos sääre lömastusega (kd I; toim.l. 65). Sellest järeldub, et kannatanu jäi kokkupõrkel parema jalaga deformeerunud bussi konstruktsioonide vahele, mis takistas teda ka istmelt välja paiskumast. Teiseks olid kannatanu ees bussi konstruktsioonid, mis samuti tema minema paiskumist takistasid: kannatanu istme ees paiknes bussis käepide bussi sisenejate ja sealt väljujate jaoks (vt nt sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde kuuluva fototabeli foto 39 esiplaanil – kd I, toim.l. 46). Tähelepanu väärib see, et fotolt on näha, et halli käepideme ülaosa ja selle keskmine, kannatanu istme poolne post on ulatuslikult määrdunud punast värvi ainega, mis on niredena mööda posti alla voolanud. Voolamisjäljed välistavad selle, et tegemist saaks olla punast värvi bussi enda mõnelt kokkupõrkel deformeerunud keredetaililt käepidemele kandunud värviga. Arvestades, et kannatanu sai näopiirkonda tugevaid kahjustusi (vt isiku ekspertiisiakt kd I; toim.l. 65) ning tunnistajate ütluste kohaselt oli kannatanu nägu väga verine, saab järeldada, et käepide on määrdunud kannatanu verega. Kuna verega on määrdunud just käepideme ülemine osa, kinnitab see kohtukolleegiumi hinnangul seda, et kannatanu jäi kokkupõrke ajal ja pärast seda oma istmele. Nimelt puudub selgitus, kuidas oleks juhul, kui kannatanu oleks paiskunud istmete vahele põrandale, bussi põrandast kõrgemal olev käepideme osa saanud tema verega määrduda. Veelgi enam, kohtukolleegiumi hinnangul näitab käepideme verine ülaosa seda, et just käepideme vastu kannatanu näoga põrkaski. Kirjeldatud asjaoludest tulenevalt peab ringkonnakohus tõendatuks seda, et kannatanu jäi autode kokkupõrkel parema jalaga bussi konstruktsioonide vahele, mis takistasid tal oma istmelt minema paiskuda. See, et kannatanu jäi jalga pidi kinni, ei takistanud aga tema ülakeha ettepoole liikumist ja peaga vastu käetuge põrkumast. Seda ei oleks saanud vältida ka turvavöö kasutamisega. Väikebussi sisemusest tehtud fotodest nähtuvalt olid reisijate istmetel 2-punkti turvavööd, mis ei takista kokkupõrke puhul isiku ülakeha liikumist ettepoole.
11. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kannatanu vigastused on tingitud vahetult autode kokkupõrkest, mille põhjuseks oli K.K liiklusnõuete rikkumine. Tuvastamist ei leidnud see, et kannatanu vigastuste puhul oleks mänginud rolli see, et ta ei olnud kinnitanud turvavööd. Samuti ei ole leidnud tuvastamist see, et kannatanu oleks saanud peavigastused kokkupõrkel väikebussi paiskunud puuhalgude tõttu.
12. Ringkonnakohus ei näe alust tühistada maakohtu otsust ka kahjuhüvitise väljamõistmise osas. 13
13. Seoses süüdistatava ja tema kaitsja väitega, et arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda on kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitis ülemäära suur, peab ringkonnakohus oluliseks seda, et kahjuhüvitis on välja mõistetud K.K-lt ja AS-lt H-Liinid solidaarselt.
14. Ekslik on tsiviilkostja esindaja apellatsioonis esitatud väide, justkui ei oleks kohus tohtinud lahendada tsiviilhagi kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kuna kannatanu ja AS H-Liinid vahel oli reisijateveoleping. Tsiviilkostja esindaja tugineb apellatsioonis alusetult VÕS § 1044 lg-le
15. Kuna kannatanule tekitati kehavigastusi ja tervisekahjustusi, on kohaldatav norm mitte VÕS § 1044 lg 2, vaid § 1044 lg 3, mille kohaselt vastutab kahju tekitaja lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral selle eest ka VÕS
16. peatükis sätestatud alustel. Ka seda, et maakohus tugines AS-lt H-Liinid kahjuhüvitise väljamõistmisel hagis nimetatud VÕS § 1057 asemel VÕS §-le 1054, ei pea ringkonnakohus materiaalõiguse valeks kohaldamiseks. VÕS § 1056 lg-st 3 tulenevalt on riskivastutusega kaetud juhtumite puhul võimalik paralleelselt ka süül põhinev deliktiline vastutus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.
17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 11). TsMS § 436 lg-st 7 koostoimes TsMS § 438 lg-ga 1 tuleneb, et kohtul tuleb kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel. Tõsi küll, kohtu antav õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.03.
18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). Käesolevas asjas peab kohtukolleegium oluliseks seda, et kohtumenetluse pooltel oli maakohtus võimalik esitada oma seisukohti asjaolude suhtes, mis omavad VÕS § 1054 seisukohalt tähtsust (kas K.K tekitas MT-ele õigusvastaselt kahju ning kas AS H-Liinid kasutas K.K oma majandusvõi kutsetegevuses, s.t, kas K.K täitis kahju tekitamise ajal tööülesandeid). Tsiviilkostjal oli võimalik esitada oma vastuväiteid VÕS § 1054 kohaldamisele ka apellatsioonis. Sisuliselt on apellatsioonis ainsa argumendina, miks tsiviilkostja hinnangul ei ole põhjendatud neilt VÕS § 1054 alusel kahjuhüvitise väljamõistmine, nimetatud seda, et AS H-Liinid majandustegevust (reisijatevedu) ei ole põhjust lugeda reisijatele kahju tekitavaks tegevuseks. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud argument asjakohatu, kuna VÕS § 1054 lg 1 ei esita majandus- või kutsetegevuse iseloomule mingisuguseid nõudeid. Oluline on see, et isik, keda majandus- või kutsetegevuses kasutati, tekitas teisele isikule õigusvastaselt kahju. Käesoleval juhul on maakohus tuvastanud nii selle, et K.K tekitas MT-ele õigusvastaselt kahju, kui ka selle, et sel ajal täitis K.K tööülesandeid AS H- Liinid bussijuhina.
19. Ringkonnakohus ei nõustu ka tsiviilkostja seisukohaga, et maakohus on rikkunud põhistamiskohustust ega ole käsitlenud tsiviilkostja vastuväidet, mille kohaselt saaks kannatanule tekitatud tervisekahju seostada tsiviilkostjaga üksnes juhul, kui kannatanu tõendab, et teda veeti marsruuttaksos tasu eest ja tal on esitada seda tõendav sõidupilet. Maakohus on juba K.K süüd käsitledes nimetatud tuvastatud asjaolude nii seda, et K.K täitis 04.04.2013 kella 17.10 ajal AS H-Liinid bussijuhina tööülesandeid liinil 14 Tallinn – Ardu – Tallinn, kui seda, et kannatanu viibis bussis reisijana (kliendina). Maakohus on selle lugenud tõendatuks kannatanu enda ütlustele tuginedes. Tsiviilkostja esindaja seisukoht, et nimetatud asjaolu ei ole võimalik tõendada kannatanu ja süüdistatava ütlustega, vaid üksnes sõidupiletiga, on ekslik. Kannatanu ütlused on KrMS § 63 lg 1 kohaselt kriminaalasjas lubatud tõendiliik ning vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tsiviilhagi läbivaatamisele kohaldatakse kriminaalmenetluse sätteid, kui pole ette nähtud teisiti. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et mõni KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõenditest ei oleks tsiviilhagi lahendamisel lubatav tõendiliik. Ilmselgelt on kriminaalmenetluse seadustikuga ja selle Riigikohtu seisukohtadega vastuolus tsiviilkostja apellatsioonis väljendatud seisukoht, et maakohus oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata ja võimaldama pooltel vaielda hagi üle tsiviilkohtumenetluses, kus tsiviilkostjal on suuremad protsessuaalsed võimalused oma õigusi kaitsta.
20. Tsiviilkostja esindaja leiab apellatsioonis, et maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kas kohus on mõistnud kannatanu kasuks välja tsiviilhagi kui menetlusdokumendi või rahasumma. Kohtukolleegium nendib, et maakohtu otsuse resolutiivosa tsiviilhagi lahendamist puudutav osa on sõnastatud ebaõnnestunult: õige ei ole rääkida kannatanu kasuks tsiviilhagi välja mõistmisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjuta see aga maakohtu otsustust sisuliselt. Nii maakohtu otsuse resolutsioonist kui otsuse põhiosast on võimalik aru saada, et maakohus ei ole mõistnud süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt kannatanu kasuks välja menetlusdokumenti, vaid on neilt tsiviilhagi rahuldades mõistnud kannatanu kasuks välja kahjuhüvitise, mille suurus on kohtuotsuse resolutsioonis ära toodud. Arvestades tõstatatud küsimust peab ringkonnakohus aga vajalikuks teha KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel maakohtu otsuse resolutsioonis täpsustuse, mille kohaselt mõistetakse K.K-lt ja tsiviilkostjalt AS H-Liinid kannatanu MT kasuks solidaarselt välja kahjuhüvitis 15 000 eurot.
21. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, tehes selles eespool nimetatud täpsustuse.
22. Kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud lahendi, jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Apellatsioonimenetluse kuludeks on kannatanu kantud õigusabikulud. Nimelt on apellatsioonimenetluses kannatanu esindaja esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks koos kannatanu kulusid tõendavate dokumentidega. Teised kohtumenetluse pooled apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamist taotlenud ega nende kulude kohta tõendeid esitanud ei ole. Kohtule esitatud „Tööde ja tasude spetsifikatsiooni“ kohaselt on kannatanu õigusabikulud praeguse (teistkordse) apellatsioonimenetluse raames 624 eurot. Lisaks sellele on kannatanu esindaja taotlenud eelmises apellatsioonimenetluses kantud kulude (422,4 eurot) hüvitamist kannatanule. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuivõrd Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 03.06.
23. a määruse täies ulatuses ega teinud ise otsustust 15 apellatsioonimenetluse menetluskulude kohta, peab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludena ka eelmise apellatsioonimenetluse kulusid. arvestama Kohtukolleegium peab õigusabikulusid, mille hüvitamist taotletakse, põhjendatuteks. Kohtukolleegium märgib, et esmapilgul näib vastuoluline see, et teistkordse apellatsioonimenetluse kulud on suuremad esimeses apellatsioonimenetluses kantud kuludest. Kuna mõlemal juhul toimus vaidlus samade apellatsioonide alusel, oleks põhjust arvata, et kannatanu esindaja töö põhiline koormus langes esimesele apellatsioonimenetlusele. Tõdeda tuleb aga seda, et kannatanu esindaja
24. detsembri
25. a istungil esitatud teesid on mahukamad ja põhjalikumad ning neis käsitletakse põhjalikult Riigikohtu määruses tõstatatud küsimusi. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus väidetavat tööde mahtu mõistlikuks. Eelnevast tulenevalt tuleb KrMS § 185 lg 1 alusel mõista kannatanu kasuks riigieelarvest välja kokku 1046,4 euro suurused apellatsioonimenetluse kulud. Sten Lind Pavel Gontšarov Ivi Kesküla /allkirjastatud digitaalselt/ 16