§-st 337 lg 1 p 3 muuta Tartu Maakohtu 19. juuni 2009 kohtuotsuse põhiosa kriminaalasjas nr 1-06-6912, jättes välja selles esitatud asjaoluna tõendite hulgast fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollid. Muus osas tuleb kohtuotsus jätta muutmata. Kaitsja M. Greinomani apellatsioon rahuldada osaliselt, teised apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja maksta riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroo Greinoman & Co OÜ kasuks kriminaalasjas nr 1-06-6912 vandeadvokaat Maksim Greinomani poolt osutatud õigusabi eest kohtumenetluses 3810 krooni.
lg 1 alusel kaitsja tasu vandeadvokaat Maksim Greinomani poolt osutatud õigusabi eest 3810 krooni jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 26.veebruaril 2010 kell 14.
lg 2 alusel jättis kohus läbi vaatamata OÜ Kodukaupade Grupp tsiviilhagi.
lg 3 alusel selgitas kohus kannatanule tema õigust esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
Vareselt 68 463.40 kr riigituludesse menetluskulude katteks. Maakohus arutas F.I-le ja P. Varesele esitatud järgmisi süüdistusi: F.I ja P. Varest süüdistatakse selles, et nemad grupis koos - ajavahemikul 04.07-22.11.2001 Tartu linnas võõrandasid 04.07.2001 kohtutäituri poolt Jaama 173a, Tartu asuvas Kodukaupade kaupluses Tartu Maakohtu 28.06.2001 määruse alusel Ärieksperdi AS-i (registrikood 10011677, jur. aadress Tallinn, Kadaka tee 74f) esitatud hagi OÜ Hamata (registrikood 10253955) vastu summas 49 310.60 kr tagamiseks arestitud ja OÜ Hamata volitatud esindajale P. Varesele hoiule antud üleskirjutatud OÜ Hamata vara; - ajavahemikul 07.08-03.09.2001 Tartu linnas võõrandasid 07.08.2001 kohtutäituri poolt Jaama 173a, Tartu asuvas Kodukaupade kaupluses Tartu Maakohtu 31.07.2001 määruse alusel AS Alvistra (registrikood 10164855, jur. aadress Tartu, Jaama 173a) esitatud hagi OÜ Hamata (registrikood 10253955) vastu summas 14 423.60 kr tagamiseks arestitud ja P. Varesele hoiule antud üleskirjutatud OÜ Hamata vara. Sellega pani F.I toime KrK § 179 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o üleskirjutatud vara võõrandamise grupis isikuga, kelle vastutavale hoiule vara oli antud (alates 01.09.2002 vastab eelkirjeldatud teole KarS § 308 sätestatud kuriteokoosseis, s.o üleskirjutatud vara hoidmise nõuete rikkumine). Sellega pani P. Vares toime KrK § 179 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o üleskirjutatud vara võõrandamise grupi poolt isikuna, kelle vastutavale hoiule vara oli antud (alates 01.09.2002 vastab eelkirjeldatud teole KarS § 308 sätestatud kuriteokoosseis, s.o üleskirjutatud vara hoidmise nõuete rikkumine). F.I süüdistatakse veel selles, et tema OÜ Hamata faktilise omaniku ja juhatajana sai pettuse teel korduvalt võõrast vara, milleks organiseeris 22.03.2001 OÜ Hamata osa omandamise A.M. poolt ja A.M. määramise OÜ Hamata juhatuse liikmeks, et ennast OÜ-ga Hamata mitte seostada, alates 02.04.2001 sai võõrast vara pettuse teel sellega, et kavatsuseta tasuda saadava kauba eest, sõlmis 29.03.2001 OÜ Hamata faktilise juhina OÜ Hamata nimelt AS-ga Juvest Baltica ostu-müügilepingu nr. 72, millel oli OÜ Hamata esindajaks märgitud varijuhataja A.M. , kuid tegelikult täitis ja allkirjastas lepingu A.M. nimelt F.I. Ostu-müügilepingu nr 72 alusel sai F.I OÜ Hamata nimel AS-st Juvest Baltica erinevaid kodukaupu AS Juvest Baltica arve-saatelehtede nr 982 (kuupäevast 02.04.2001) nr 1266 (kuupäevast 23.04.2001), nr 1846 (kuupäevast 08.06.2001) ja nr 2159 (kuupäevast 05.07.2001) alusel, jättes ettekavatsetult saadud kaupade eest tasumata, saades seega pettuse teel võõrast vara 48 062.10 kr väärtuses; alates 14.05.2001 sai võõrast vara pettuse teel sellega, et kavatsuseta tasuda saadava kauba eest, sõlmis täpselt kindlaks tegemata ajal 2001 mais OÜ Hamata faktilise juhina OÜ Hamata nimelt OÜ-ga Vivace ostu-müügilepingu, millel oli OÜ Hamata esindajaks märgitud varijuhataja A.M. , kuid tegelikult täitis ja allkirjastas lepingu A.M. nimel F.I. OÜ-ga Vivace sõlmitud ostu-müügilepingu alusel sai F.I OÜ Hamata nimel OÜ-st Vivace 3 erinevaid kaupu kauba nimekirja alusel, jättes ettekavatsetult saadud kaupade eest tasumata, saades seega pettuse teel võõrast vara 23 524 kr väärtuses. Kokku sai F.I pettuse teel võõrast vara 71 586.10 krooni väärtuses. Eesmärgiga saada pettuse teel võõrast vara, selleks, et ennast juriidiliselt mitte siduda OÜ-ga Temanter, korraldas M.L. , kes tegelikult OÜ-t Temanter ei juhtinud ega teadnud midagi OÜ Temanter majandustegevusest, OÜ Temanter juhatuse liikmeks vormistamise, ning seejärel F.I OÜ Temanter faktilise omanikuna ja varijuhatajana grupis koos J.B. , esindades OÜt Temanter, sõlmis 02.05.2002 OÜ-ga Arnex&Ko (esindaja A.S. ) ostu-müügilepingu, mille allkirjastas volitusi mitteomav J.B. ning mille kohaselt OÜ Arnex&Ko müüs OÜ-le Temanter Tartus Valestori Turu müügiboksis nr 29 asuva tervikvara, mille hulka kuulusid külmlett Norpe, külmkamber Electrolux, elektronkaal, 2 riiulit ja väikeinventar maksumusega 44 200 kr, kavatsuseta saadava kauba eest tasuda, saades pettuse teel võõrast vara 44 200 kr väärtuses. OÜ-lt Arnex&Ko ostu-müügilepingu alusel pettuse teel enda valdusesse saadud tervikvara müüs F.I 03.06.2002 edasi A.S. . Varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, esinedes OÜ Kihelkonna Kütus uue omanikuna, viies sellega eksimusse OÜ Kihelkonna Kütus tankla operaatorid A.P. , V.K. , P.R. ning A.L. , sai ajavahemikul 23.12.2002 kuni 31.12.2002 Pärnu maakonnas Saarde vallas Lodja külas OÜ-le Kihelkonna Kütus kuuluvast tanklast võõrast vara alljärgnevalt: 23.12.2002 diislikütust 3060 liitrit (maksumusega 7,12 kr liiter) ja bensiini 9560 liitrit (maksumusega 7,46 kr liiter), kogumaksumusega 26 237.05 kr; 29.12.2002 diiselkütust 9650 liitrit (maksumusega 7,12 kr liiter), kerget kütteõli 3400 liitrit (maksumusega 5,42 kr liiter), bensiini 95 1400 liitrit (maksumusega 7,46 kr liiter) ja talvised töökindad üks paar maksumusega 16,95 kr, kõik kokku 92 480.10 kr; 31.12.2002 bensiini 95 2000 liitrit (maksumusega 7,20 kr liiter), kerget kütteõli 1000 liitrit (maksumusega 5,42 kr liiter) ja diiselkütust 1050 liitrit (maksumusega 7,12 kr liiter), kogumaksumusega 32 209.30 kr ning andis OÜ Kihelkonna Kütus raamatupidaja M.K. OÜ Eilingen rekvisiidid ja lasi raamatupidajal vormistada eelnimetatud kütuse koguste müümise kohta arved OÜ-le Eilingen. Tegelikkuses OÜ Eilingen OÜ-lt Kihelkonna Kütus arvetel nimetatud kaupu ei tellinud, kaupa enda valdusesse ei saanud ja seega OÜ-le Eilingen väljastatud arvete eest ei tasunud. Tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel tekitas F.I OÜ-le Kihelkonna Kütus varalise kahju kokku 150 926.45 kr. Varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, grupis koos eeluurimisel kindlaks tegemata isikuga ja J.B. panid toime kelmuse OÜ Kodukaupade Grupp kauplusest alljärgnevalt: 07.02.2003 Pärnu linnas, kaubakeskuse Port Artur juures autos andis F.I J.B. OÜ Kodukaupade Grupp kaupluses järelmaksuga kaupade ostmisel vajaliku lepingu sõlmimiseks OÜ Kihelkonna Kütus võltsitud volikirja 07.02.2003 juhataja D.L. nimelt (astus juhatuse liikmest tagasi 31.12.2002), nimekirja järelmaksuga ostetavatest kaupadest võltsitud OÜ Kihelkonna Kütus garantiikirja 07.02.2003; OÜ Kihelkonna Kütus B-kaardi ja võltsitud palgatõendi J.B. nimele (august 2002-jaanuar 2003) OÜ-st Kihelkonna Kütus, kus J.B. ei ole tegelikkuses kunagi töötanud ega töötasu saanud. Eelnimetatud dokumendid esitas J.B. 07.02.2003 Pärnu linnas Papiniidu 42 asuvas OÜ Kodukaupade Grupp kaupluses kaupade järelmaksuga ostmiseks vajaliku müügilepingu sõlmimisel, millega viis eksitusse kaupluse töötaja G.P. . J.B. poolt esitatud võltsitud dokumentide alusel sõlmis OÜ Kodukaupade Grupp esindaja G.P. J.B. kui OÜ Kihelkonna Kütus esindajaga müügilepingu nr 430207 ja samal päeval väljastati eeluurimisel tuvastamata OÜ Kihelkonna Kütus esindajale peale esimese 3000 kr suuruse sissemaksu tegemist videomagnetofon Sanyo VHR-H772; printer Canon Jet 1550; pesumasin BEKO WMN 6508K ja tolmuimeja BOSCH BSA 2202, kogumaksumusega 12 676 4 kr. F.I, J.B. ega eeluurimisel tuvastamata isik edasisi makseid vastavalt maksegraafikule ei teinud ja seega said nad pettuse teel varalist kasu 9676 kr suuruses summas. Sellega pani F.I toime KarS §-de 209 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, s.o korduva grupilise kelmuse, isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse ja omastamise. F.I ja P. Varest süüdistatakse ka selles, et neist esimene, olles OÜ Hamata faktiline juht ja juhataja ning OÜ Intercorporate osanik alates 21.05.2001, ja teine, olles OÜ Intercorporate juhatuse liige alates 16.05.2001, nemad grupis koos riisusid F.I-le usaldatud ja tema korralduses olevat OÜ Hamata vara suures ulatuses kokku 1 228 380.05 kr ulatuses alljärgnevalt: korraldasid OÜ Hamata nimelt arve nr 20 (kuupäevaga 01.06.2001 ja selgitusega “kaubad vastavalt nimekirjale seisuga 01.06.2001”) vormistamise OÜ Intercorporate nimele, mille alusel võõrandasid P. Vares ja F.I OÜ-le Hamata kuulunud kaubad 633 137.05 kr väärtuses F.I-le kuuluvale ja P. Varese poolt juhitavale OÜ-le Intercorporate, kavatsuseta saadud kauba eest tasuda; korraldasid OÜ Hamata nimelt arve nr 21 [kuupäevaga 01.06.2001 ja selgitusega “inventari müük vastavalt nimekirjale (va. kaubabuss Ford Transit)“] vormistamise OÜ Intercorporate nimele, millise arve alusel võõrandasid P. Vares ja F.I OÜ-le Hamata kuulunud inventari 252 956.60 krooni väärtuses F.I-le kuuluvale ja P. Varese poolt juhitavale OÜ-le Intercorporate, kavatsuseta saadud kauba eest tasuda; kasutades ära OÜ Hamata volitatud isiku V.P. teadmatust OÜ Hamata majandustegevusest, korraldasid 14.11.2001 ARK Pärnu büroos OÜ Hamata omandis olnud kaubik Ford Transiti väärtusega 35 200 kr (reg.nr 572 TAF, ehitusaasta 1988) vormistamise F.I-le kuuluva ja P. Varese poolt juhitava OÜ Intercorporate nimele, kavatsuseta kaubiku eest OÜ-le Hamata tasuda, millega riisus enda korralduses olnud võõrast vara 35 200 kr ulatuses; kasutades ära OÜ Hamata varijuhataja A.M. teadmatust OÜ Hamata majandustegevusest, riisusid OÜ-le Hamata kuuluva kinnistu asukohaga Valga Köie 10/12 (registriosa nr-ga 724), milleks 03.08.2001 korraldasid OÜ Hamata (esindaja varijuhataja A.M. ) ja OÜ Intercorporate (esindaja juhatuse liige P. Vares) vahelise notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimise kinnistu müügi kohta endale kuuluvale OÜ-le Intercorporate hinnaga 420 000 kr, millest lepingu kohaselt kuulus OÜ-le Hamata tasumisele 307 086.40 kr, eelneva kavatsuseta OÜ Hamata ees lepingust tulenevaid kohustusi täita, saades seega võõrast vara 307 086.40 kr suuruses summas. 1 Sellega F.I pani toime KrK § 141 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, s.o süüdlasele usaldatud ja tema korralduses oleva võõra vara riisumise suures ulatuses, grupi poolt ja isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse ja omastamise (alates 01.09.2002 vastab eelkirjeldatud kuriteole KarS § 201 lg 2 p 1, 2, 4 järgi kvalifitseeritav kuritegu, s.o valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine isiku poolt, kes on varem toime pannud omastamise, suures ulatuses ja grupi poolt). Sellega P. Vares pani toime KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod, s.o kaasaaitamise süüdlasele usaldatud ja tema korralduses oleva võõra vara riisumisele ametiisiku poolt suures ulatuses ja isikuna, kes on varem toime pannud omastamise (alates 01.09.2002 vastab eelkirjeldatud kuriteole KarS § 201 lg 2 p 1, 2, 4 järgi kvalifitseeritav kuritegu, s.o valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine isiku poolt, kes on varem toime pannud omastamise, suures ulatuses ja grupi poolt). F.I-le ja P. Varesele oli süüdistus esitatud ka KarS § 394 lg 2 p 1, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kuid maakohus mõistis mõlemad süüdistatavad siin õigeks ja apellatsioone seda süüdistuse episoodi puudutavalt ei esitatud. F.I ja P. Vares end neile esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud. 5 Maakohus asus F.I-le ja P. Varesele esitatud süüdistustes alljärgnevatele seisukohtadele. I. F.I-le ja P. Varesele esitatud süüdistus KrK § 179 järgi. Maakohus leidis siin süüdistatavate süü täielikult tõendatud olema. Kohus tuvastas, et süüdistuses märgitud ajal oli OÜ Hamata osanikuks ja juhatuse liikmeks A.M. , kuid tegemist oli tüüpilise nn varijuhatajaga. Osaühingu faktiliseks juhiks oli F.I ja osaühingu nimel tegutses ka P. Vares. OÜ Hamata vara arestiti Tartu Maakohtu 28.06.2001 ja 31.07.2001 määruste alusel. Kohus luges tõendatuks, et mõlemat süüdistuse episoodi puudutavalt oli OÜ Hamata vara hoidjaks määratud P. Vares ja viimase väited, mille kohaselt ta sellest aru ei saanud, ei ole asjakohased. Edasi tuvastas maakohus, et vaatamata vara arestimisele ja P. Varese määramisele selle vara hoidjaks, võõrandati OÜ Hamata vara F.I ja P. Varese poolt, kusjuures kauba müügi korraldamisega tegelesid mõlemad süüdistatavad. Maakohus asus seisukohale, et P. Vares tegutses F.I korralduste järgi. KrK § 179 nõuab kuriteosubjektina erilise isikutunnusega isikut – isikut, kelle vastutavale hoiule on vara antud. Selliseks isikuks oli kohtu hinnangul konkreetsel juhul P. Vares, kes on seetõttu eelkirjeldatud kuriteo täideviijaks. F.I hoidis kõrvale üleskirjutatud vara hoiule võtmisest, andes korralduse P. Varesele, et viimane kirjutaks arestimise aktidele alla, et vabaneda vastutusest, kui arestitud vara kaupluses ära müüakse. P. Varese ja tunnistajate K.M. , J.I. , K.K. , M.P. , V.R. ja I.H. , kes olid nii OÜ Hamata töötajad kui OÜ Hamata ja OÜ Intercorporate lepingupartnerid, ütlustest nähtub, et P. Vares ei võtnud iseseisvalt OÜ-tes Hamata ega Intercorporate vastu otsuseid. OÜ Hamata ja OÜ Intercorporate nimel tehtavad tehingud ja toimingud sündisid kas F.I korralduste alusel või kokkuleppel F.I-ga. Arestitud vara võõrandamise puhul kinnitab eeltoodut otseselt tunnistaja I. Hage. Vara tagastamise otsustasid F.I ja P. Vares koos. Kuivõrd F.I-le ei ole arestitud vara hoiule antud, kuid ta oli teadlik, et aktides üles loetletud vara on arestitud ja antud vastutavale hoiule P. Varesele, siis osaledes sellise vara võõrandamisel, mis seisnes läbirääkimiste pidamises vara võõrandamiseks ja vara tagastamisel hankijatega, vastutab ta kuriteost osavõtjana kaasaaitamise vormis. Puudutavalt KrK § 179 subjektiivset külge leidis maakohus, et F.I ja P. Vares said aru, et võõrandades arestitud vara kolmandatele isikutele, jäävad võlausaldajate õigused kaitseta ja nad soovisid teenida vara müügist võimalikult palju kasu ükskõik milliste vahenditega. Sellest järeldub süüdistatavate ettenägelikkus ja soov KrK § 179 sätestatud tagajärje saabumiseks. Ka KarS § 16 lg 3 järgi on tegu toime pandud otsese tahtlusega. Mõlemad süüdistatavad teadsid süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamist ning tahtsid või vähemalt möönsid seda. KrK § 179 sätestatud kuriteo koosseisule vastab KarS § 308 sätestatud koosseis. II. F.I ja P. Varese süüdistus OÜ Hamata vara riisumises KrK § 141 1 lg 3 p 1 järgi Maakohus asus seisukohale, et F.I ja P. Vares tuleb süüdistuses F.I-le usaldatud ja tema korralduses oleva OÜ Hamata vara riisumises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi süüdi tunnistada, jättes süüdistusest välja viimase episoodi, s.o süüdistatavatele esitatud süüdistuse OÜ-le Hamata kuulunud kinnistu nr 724 riisumises. Muus osas leidis maakohus F.I ja P. Varese süü täielikult tõendatud olema. Maakohus asus otsuses seisukohale, et isikuks, kes korraldas OÜ Hamata igapäevast majandustegevust, oli F.I , kellel olid OÜ-s Hamata juhtimisalased ja materiaalsete väärtuste liikumist korraldavad ülesanded. OÜ Hamata nimel tegutses ka P. Vares, kuid peamiselt F.I korralduste alusel. Kohtu hinnangul oli F.I ja P. Varese 6 eesmärgiks saada OÜ Hamata vara OÜ Intercorporate kontrolli alla. Mõlemad süüdistatavad olid nimelt tegevad ka viimatinimetatud osaühingus. Maakohus ei pidanud tõelevastavaiks süüdistatavate väiteid, et nende eesmärgiks oli tavapärane majandustegevus, milleks OÜ Intercorporate ostis kõik OÜ Hamata varad ja P. Varese selgituse kohaselt võttis üle ka kõik võlad. Kohus leidis, et kuigi võla ülevõtmist väitsid süüdistatavad ka mõningatele hankijatele, oli tegelikkuses tegemist pettusega, et samadelt hankijatelt OÜ-le Intercorporate kaupa saada. Pärast väidetavalt OÜ-lt Hamata kaupade ja võlgade ülevõtmist seisuga 01.06.2001 osteti OÜ Hamata nimel kaupu mitmetelt äriühingutelt. Samuti varjati nii töötajate kui ka hankijate eest fakti, et väidetavalt on OÜ Intercorporate üle võtnud OÜ Hamata ja osadele hankijatele väitis F.I , et pole üldse OÜ-ga Hamata seotud. Süüdistatavate poolt vara omastamist kinnitab asjaolu, et OÜ Intercorporate ei tasunud OÜ-lt Hamata saadud kaupade, inventari ja kaubabussi eest ja OÜ-l Intercorporate puudusid ka vahendid tasumiseks. Hankijatele väärinformatsiooni avaldamine – oma seotuse varjamine OÜ-ga Hamata, probleemide tekkimisel OÜ-ga Intercorporate seotuse eitamine ka selle äriühinguga, oma töötajatele informatsiooni avaldamata jätmine uue äriühingu nimel tegutsemisest, samuti hankijate teavitamata jätmine OÜ Intercorporate poolt väidetavate võlgade ülevõtmisest, on muuhulgas tõenditeks, et OÜ Hamata varade eest ei olnud plaaniski tasuda. Vaatamata OÜ Hamata võlgade väidetavale osalisele ülevõtmisele, võlgu hankijatele ei tasutud ja see ei olnudki eesmärgiks. Eesmärk oli saada OÜ Intercorporate nimel OÜ Hamata hankijatelt võimalikult palju kaupa nii OÜ Hamata kui ka OÜ Intercorporate nimel, kaup lühikese aja jooksul maha müüa ja müügist laekunud raha endale jätta. F.I ja P. Varese näol oli tegemist ühiselt kooskõlastatult tegutsevate isikutega, kelle eesmärgiks oli saada OÜ Hamata vara OÜ Intercorporate kontrolli alla. Kohus leidis, et F.I ja P. Vares panid riisumise toime otsese tahtlusega KrK § 8 lg 1 mõttes. Mõlemad isikud olid seotud OÜ Hamata ja OÜ Intercorporate majandustegevusega, mis andis neile teadmised mõlema äriühingu majanduslikust ja varalisest seisust, kuid OÜ Hamata töötajate ütlustega on tõendatud, et P. Vares iseseisvalt ei võtnud vastu otsuseid OÜ-ga Hamata ega Intercorporate seonduvalt, vaid täitis talle F.I poolt antud korraldusi. See annab alust väita, et OÜ Hamata vara ei olnud P. Varese korralduses, vaid U. Velletse korralduses, kes otsustas vara saatuse oma äranägemise järgi. Nende eesmärgiks oli tellida OÜ Hamata nimel nii palju kaupu kui võimalik, mitte ennast siduda selle äriühinguga, mida kinnitab OÜ Hamata vormistamine variisikute nimele, müüa kaubad edasi OÜ-le Inercorporate, jätta nende eest maksmata ja omastada kaupade müügist saadavad vahendid. Mõlemad süüdistavad, teades OÜ Intercorporate võimatust tasuda kaupade eest ja soovideski jätta kaupade eest tasumata, nägid ette kahju tekkimise OÜ Hamata võlausaldajatele ja vastavalt enda varalise seisu paranemise, kuivõrd OÜ Intercorporate nimel kaupu müües läksid kaupade müügist saadud vahendid süüdistatavate valdusesse. KarS § 16 lg 2 mõttes on süüdistatavad teo toime pannud kavatsetult. Nii kohtueelses menetluses kogutud kui ka kaitsjate kohtuistungil esitatud dokumentaalsed tõendid, samuti tunnistajate ütlused tõendavad asjaolu, et OÜ Hamata majandustegevus läks üle OÜ-le Intercorporate. Kohus asus seisukohale, et F.I-le ja P. Varesele esitatud süüdistus F.I-le usaldatud ja tema korralduses oleva võõra vara riisumise suures ulatuses on tõendatud. Nad panid teo toime koos grupis ja eelnev omastamine annab mõlemale korduvuse. F.I eelnes omastamisele ja kelmus. Seega esineb mõlemal süüdistataval kolm koosseisulist raskendavat asjaolu: 1) tegude toimepanemine grupis; 2) Peeter Vares isikuna, kes on varem toime pannud omastamise ja F.I isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse ja omastamise. Alates 01.09.2002 vastab tõendatud kuriteole KarS § 201 lg 2 p 1, 2, 4 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Seadusemuudatuse tõttu langeb F.I ära vastutust raskendava koosseisulise asjaoluna varem toimepandud kelmus, kuid KarS § 201 lg 2 p 1 ettenähtud vastutust raskendav asjaolu 7 jääb mõlemal süüdistataval, selleks esimene varasem omastamine. Omastamise suur ulatus jääb püsima ka KarS § 201 lg 1 p 2 tähenduses. III. Edasi asus maakohus seisukohale, et kuivõrd karistust kergendava seaduse tagasiulatuva jõu tõttu langes ära F.I-le ja P. Varesele esitatud süüdistus OÜ Hamata kinnistu riisumise episoodis ja rahapesu süüdistus käsitleb just riisutud kinnistuga kui kuriteo läbi saadud varaga tehingute tegemist, siis on tõendamata ka KarS § 394 järgi esitatud süüdistus.
S § 394 lg 2 p 1, 3 järgi. IV. F.I süüdistus KrK § 143 lg 2 p 2 järgi (AS-lt Juvest Baltica ja OÜ-lt Vivace kauba väljapetmises) Maakohus leidis, et F.I süü neis episoodides on täielikult tõendatud. Maakohtu hinnangul on kriminaalasjas tõendamist leidnud, et OÜ Hamata faktiliseks omanikuks ja juhatajaks oli F.I , kes enda seotuse varjamiseks selle osaühinguga korraldas OÜ Hamata osa omandamise A.M. poolt ja A.M. juhatuse liikmeks valimise. Edasi tuvastas maakohus, et 29.03.2001 sõlmis AS Juvest Baltica (esindaja juhatuse liige Jüri Kram) OÜ-ga Hamata ostu-müügilepingu nr 72, mille alusel väljastati OÜ-le Hamata arvesaatelehtede nr. 982 02.04.2001, nr. 1266 23.04.2001, nr. 1846 08.06.2001 ja nr. 2159 05.07.2001 alusel kaupa kokku 70 962.10 kr väärtuses. Kuigi lepingu kohaselt on OÜ-t Hamata esindanud A.M. , asus maakohus A.M. ütluste ja käekirjaekspertiisi akti nr DK-0019-06/192 põhjal seisukohale, et kuna lepingu käsikirjaline tekst on kirjutatud F.I poolt, siis on tõenäoline, et ka allkirja kirjutas tema. Samuti leidis kohus tunnistaja P.T. (AS Juvest Baltica müügiesindaja) ütluste ja ekspertiisiakti põhjal, et F.I esines lepingu sõlmimisel OÜ Hamata juhataja A.M. ina ja allkirjastas tema nimel lepingu. P. Tiksi ütluste kohaselt ei täitnud OÜ Hamata lepingust tulenevaid kohustusi, tekkisid võlgnevused. Kuna kaup kuulus kuni täieliku tasumiseni AS-le Juvest Baltica, siis soovis AS Juvest Baltica veel müümata kaupa OÜ Hamata kauplusest ära tuua, kuid see ei õnnestunud, sest F.I väitis, et kaup kuulub OÜle Intercorporate. OÜ Hamata valduses oleva 3.isiku kauba realiseerimisega OÜ-le Intercorporate, milleks tal puudus volitus, tekitas F.I olukorra, kus AS-l Juvest Baltica puudus võimalus käsutada oma vara. Kauba võõrandamine OÜ-le Intercorporate, selle kauba eest tasumata jätmine, on lisaks ülaltoodule need objektiivsed asjaolud, mis tõendavad kelmuse olemasolu. Kohtu hinnangul seisnes pettus selles, et OÜ Hamata nimel võttis kohustuse isik, kellel selleks ei olnud õigust, seejuures esinedes teise isikuna ning tekitas AS Juvest Baltica esindajas pettekujutelma, et OÜ Hamata on omandatud majandustegevuse arendamiseks (tegelikult oli ainult soov saada kätte äriühingule kuuluv vara). Lepingu sõlmimisega sai võimalikus AS Juvest Baltica vara valduse üleminek OÜ-le Hamata ja seeläbi F.I kontrolli alla. Objektiivne pilt F.I OÜ Hamata nimel tegutsemisviisist näitab, et kauba saamiseks tasus F.I OÜ Hamata kohustustest hankijatele mõningal määral, et hankijad jätkaksid kaubatarneid, saades seeläbi vara müügist veel suuremat kasu. Samuti viitab hilisem F.I käitumine, s.o OÜ-ga Hamata seotuse eitamine ja vara edasimüük OÜ-le Intercorporate kavatsuseta vara eest tasuda, et tema eesmärgiks oli tellida hankijatelt nii palju kaupa kui võimalik ning selle müügist isiklikult kasu saada. Lepingute sõlmimisega olid lepingupartnerid eksimusse viidud. F.I tellis hankijatelt kaupu OÜ Hamata nimel ka pärast seda, kui OÜ Hamata enam kaubandusega ei tegelenud, olles võõrandanud kõik kaubad OÜ-le Intercorporate. AS Juvest Baltica avalduse kohaselt tasus OÜ Hamata talle üle antud kaubast 22 900 kr. Varaline kasu, mille F.I AS-lt Juvest Baltica kaupade müügist saadud vahendite omastamise läbi sai, oli 48 062, 10 kr. 8 OÜ-ga Vivace seotud kuriteoepisoodi puudutavalt tuvastas maakohus, et OÜ Vivace, esindaja J.I. , ja OÜ Hamata vahel sõlmiti ostu-müügileping. Läbirääkimisi selleks pidas J.I. F.I-ga , kuid hilisemalt oli leping allkirjastatud A.M. nimelt, keda J.I. ei olnud kunagi näinud. Dokumentide kohaselt viis J.I. audio- ja videokassette müüki ajavahemikul 14.0512.06.2001 kokku 49 822 kr väärtuses. Perioodil 14.05.-02.07.2001 müüs OÜ Hamata OÜ Vivace kaupa dokumentide ja J.I. i ütluste kohaselt 23 524 kr eest, mis on tuvastatud 02.07.2001 inventuuriga. Hiljem ei olnud J.I. il enam võimalik F.I-ga kontakti saada ja 02.07.2001 tõi J.I. müümata kauba OÜ-st Hamata ära. Maakohus leidis, et OÜ Vivace episoodi puhul seisnes pettus selles, et OÜ Hamata nimel sõlmis lepingu isik, kellel selleks volitused puudusid. F.I on sõlminud ja allkirjastanud lepingu A.M. nimelt A.M. allkirja võltsides, et ennast mitte OÜ Hamata nimel võetud kohustustega seostada. Väidet, et leping on allkirjastatud F.I poolt, tõendab 18.01.2006 käekirjaekspertiisi aktis nr. DK-0019-06/192 antud eksperdi arvamus, mille kohaselt on OÜ Vivace ja OÜ Hamata vahel sõlmitud lepingu musta värvi pastakaga kirjutatud käsikirjaline tekst kirjutatud F.I poolt, allkiri A.M. nimelt ei ole kirjutatud A.M. poolt ja on viiteid, et see võib olla kirjutatud F.I poolt. Arvestades asjaolusid, et lepingu käsikirjalise osa on kirjutanud F.I , A.M. on kirjutajana täiesti välistatud ning arvestades muid lepingu sõlmimise asjaolusid, on tõenäoline, et lepingu on allkirjastanud F.I . Lepingu alusel sai F.I valduse OÜ Vivace kaubale, mille realiseerimisel tekkis kohustus tasuda realiseerimisest saadud tulu OÜ-le Vivace. F.I seda kohustust ei täitnud ning tema käitumine nii lepingu sõlmimisel (lepingu sõlmimine teise isiku nimel) kui ka lepingu täitmise käigus (igasuguste kontaktide vältimine) annavad tunnistust sellest, et tal ei olnud kavaski lepingut täita. Lisaks sellele lasi F.I võtta kaupa vastu OÜ Hamata nimel pärast seda, kui väidetavalt OÜ Hamata oli kõik kaubad müünud OÜ-le Intercorporate ning väidetavalt tegutses OÜ Hamata ruumides OÜ Intercorporate. F.I sai pettuse teel varalist kasu OÜ Vivace kauba müügist laekunud tulu omastamisega summas 23 524 kr. Mõlemad kelmuse episoodid on toime pandud otsese tahtlusega KrK § 8 lg 2 mõttes, millele KarS-s vastab KarS § 16 lg 3 sätestatud tahtluse vorm (otsene tahtlus). V. F.I-le esitatud süüdistus KrK § 143 lg 2 p 1, 2 järgi (OÜ-lt Arnex&Ko inventari väljapetmine). Maakohus asus seisukohale, et F.I süü on täielikult tõendamist leidnud. Kohus tuvastas, et OÜ Temanter nimelt korraldas äriühingu tegevust F.I. M.L. , kes ostis OÜ Temanter osa ning on äriregistri kohaselt OÜ Temanter juhatuse liige, oli tüüpiline variisik. Maakohus luges tõendatuks, et F.I OÜ Temanter faktilise omanikuna ja juhatajana grupis koos J.B. iga, esindades OÜ-t Temanter, sõlmis 02.05.2002 OÜ-ga Arnex&Ko ostumüügilepingu, mille allkirjastas volitusi mitteomav J.B. ning mille kohaselt OÜ Arnex&Ko müüs OÜ-le Temanter süüdistuses nimetatud varad kavatsuseta saadava kauba eest tasuda. Pettuse teel saadud vara müüs F.I juba 03.06.2002 edasi A.S. . Siinjuures tuvastas kohus, et kannatanu, s.o OÜ Arnex&ko esindaja A.S. teadis F.I ainsa OÜ Temanter esindajana ja J.B. ei olnud nad kunagi näinud. Kohus asus seisukohale, et lepingu allkirjastas J.B. F.I korralduse alusel ja selleks tal mingeid volitusi ei olnud. Pärast lepingute sõlmimist ei teinud J.B. midagi selleks, et ostetud inventari kasutama hakata, samuti ei tasunud lepinguga ettenähtud osamakseid. Tema käitumine ostu-müügilepingu sõlmimise järgselt annab tunnistust asjaolust, et lepingu sõlmimise eesmärgiks ei olnud lepinguliste kohustuste täitmine, vaid tasu saamine selle eest, et varjata tegelikku OÜ Temanter nimel tegutsejat – F.I ja saada varalist kasu. Seega, J.B. allkirjastas ostumüügilepingu, omamata volitusi ning kavatsust lepingust tulenevaid kohustusi täita, samuti varjas ta isikut, kes tegelikult soovis omandada lepingust tulenevaid õigusi. Eelkirjeldatud tegevusega esitas ta lepingu sõlmimisel teadvalt valeandmeid F.I korraldamisel ning tegi võimalikuks vara valduse ülemineku F.I kontrolli all olevale OÜ-le Temanter. 9 Kohus leidis, et kelmuse teel vara omandamisest annavad tunnistust järgmised objektiivsed asjaolud. F.I esines OÜ-ga Arnex&Ko ja OÜ-ga Valestor Turg lepinguid sõlmides võõra nime all, esinedes J.B. ina. Samuti esines ta äriühingu nimel, mille esindamiseks puudusid tal volitused. Samas on F.I faktiliselt ainuke isik, kes OÜ-t Temanter esindas ning käitus kui äriühingu juhatuse liige – sõlmis lepinguid võttes OÜ-le Temanter kohustusi, andis töötajale korraldusi, sõlmis hankijatega lepingud, tema valduses oli OÜ Temanter majandustegevusest laekunud vahendid. F.I lasi lepingud allkirjastada OÜ Temanter nimel tegutsemiseks volitusi mitteomaval J.B. il, et ennast OÜ-ga Temanter mitte siduda. Lisaks võõra nime all esinemisele ning tegutsemisele äriühingu nimel, mille esindamiseks puudusid F.I õigused, näitab kelmuse teel inventari omandamist ka lepingu objekti eest tasumata jätmine; lepingu objekti edasimüük ajal, mil inventar ei kuulunud OÜ-le Temanter ning väga lühikese aja möödumisel selle omandamisest; samuti väga lühikest aega vaid umbes 1 kuu jooksul tegutsemine turuhallis, sealjuures jäädes võlgu ka rendimaksete eest; pärast maksetähtaegade saabumist enda varjamine müüja ees ning soovimatus kokku leppida lepingu täitmata jätmisest tingitud kahjude hüvitamise osas. J.B. on aidanud F.I pettuse teel kaupa saada, allkirjastades kauba enda valdusesse saamiseks vajalikke dokumente, teades, et tal vastavad volitused ja õigused puuduvad. Samuti on J.B. osalenud seadmete edasimüügis A.S. , esinedes OÜ Temanter esindajana. J.B. on selles episoodis KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi süüdi mõistetud Tartu Maakohtu 02.02.2009 otsusega kriminaalasjas nr. 1-09-2975. Seega on tõendatud, et J.B. ja F.I tegutsesid OÜ-lt Arnex&Ko kaupa välja pettes grupis. Kohus leidis, et F.I on kelmuse toime pannud otsese tahtlusega KrK § 8 lg 1 mõttes, millele KarS vastab kavatsetus KarS § 16 lg 2 mõttes – tema eesmärgiks oli saada enda valdusesse OÜ-le Arnex&Ko kuuluv vara, jätta selle eest tasumata ning saada seeläbi varalist kasu, teades, et tema käitumise läbi saabub tagajärg OÜ-l Arnex&Ko kahju ja F.I sama suure varalise kasu tekkimine, varalise kasu saamine oligi F.I eesmärgiks. VI. F.I süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1 järgi (OÜ-lt Kihelkonna Kütus kütuse väljapetmine) Maakohus leidis F.I süü siin täielikult tõendatud olema. Kohus tuvastas, et F.I esines OÜ Kihelkonna Kütus juhatajana/omanikuna, kuigi tal vastavad volitused puudusid. Teades OÜ Kihelkonna Kütuse halba majanduslikku seisu organiseeris ta A.A. OÜ Kihelkonna Kütus varijuhatajaks, et ennast OÜ-ga Kihelkonna Kütus mitte seostada, kuid mis võimaldas tal vabalt käsutada OÜ Kihelkonna Kütus varasid enda huvides. F.I tutvustas ennast tankla töötajatele kui uut OÜ Kihelkonna Kütus juhatajat. Seega, pettuse tõttu, mille F.I tekitas tankla töötajates, täitsid töötajad F.I korraldusi ning väljastasid tema poolt nimetatud isikutele kütust süüdistuses märgitud mahus. Tema poolt nimetatud isikute valdusesse sattunud OÜ Kihelkonna Kütus kauba üle kehtestas F.I oma võimu, käsutades seda enda äranägemisel ja enda huvides. F.I sai pettuse teel OÜ-lt Kihelkonna Kütus varalist kasu 150 926.45 kr. F.I on kelmused toime pannud nii kriminaalkoodeksi kui ka karistusseadustiku kehtivuse perioodil. KrK § 143 järgi kvalifitseeritud kelmus on kuriteona karistatav ka KarS § 209 järgi. F.I kelmuse tegudes esinevad kaks koosseisulist vastutust raskendavat asjaolu: korduvus ja teo toimepanemine grupis. Varasem kelmus on järgnevate suhtes korduvus ja vastutust raskendavaks asjaoluks nii KrK § 143 lg 2 p 2 kui ka KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. OÜ-lt Arnex Ko vara väljapetmise pani F.I toime koos J.B. , kes on selles kuriteos süüdi tunnistatud Tartu Maakohtu 02.02.2009 otsusega. Grupis kelmuse toimepanemine on koosseisuline karistust raskendav asjaolu nii KrK § 143 lg 2 p 1 kui ka KarS § 209 lg 2 p 3 järgi. 10 VII. Maakohus tunnistas F.I süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi OÜ-lt Kodukaupade Grupp kauba väljapetmises õigeks, kuna leidis, et F.I vastu puuduvad otsesed tõendid. Maakohus asus seisukohale, kriminaalmenetluse norme. et kriminaalasja kohtulikult arutamisel on järgitud Maakohtus kaitsjad viitasid väidetavalt olulisele menetlusnormide rikkumisele ja palusid jätta tõendite hulgast välja kõik kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlused, kuna tunnistajad on enne kohtulikku ülekuulamist tutvunud enda poolt kohtueelsel menetlusel antud ütlustega. Sellega on väidetavalt rikutud
sätestatud kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste kohtuistungil avaldamise korda. Samuti on väidetavalt rikutud kohtumenetluse võistlevuse ja poolte võrdsuse põhimõtteid. Prokurör kaitsjate väidetega ei nõustunud. Ta märkis, et süüdistusaktis loetletud tunnistajad olid süüdistaja tunnistajad. Prokurör peab tagama, et isik, kes on kuriteo toime pannud, kohtu poolt ka süüdi mõistetakse. Kuriteo toime pannud isiku süüdimõistmise tagamiseks on prokuröril õigus oma tõendeid (tunnistajaid) ette valmistada. Sellist õigust tunnustab ka Riigikohus oma lahendis 3-1-1-105-06. Prokurör ei ole palunud tunnistajatel valetada, vaid rääkida tõtt, et isik, kes on kuriteo toime pannud, saaks õiglase karistuse. Olukorras, kus mahukate kriminaalasjade menetlemisel kulub palju aega ja kohtuistung toimub aastate pärast, seatakse tunnistajad absurdsesse olukorda – anda detailseid ütlusi aastate eest toimunu kohta.
nõudeid ei ole rikutud, kuivõrd tunnistajate eeluurimisel antud ütlusi ei ole kohtuistungil avaldatud. Samuti ei ole rikutud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, kuivõrd kaitsjal oli võimalik tunnistajaid ristküsitlusel küsitleda ja nende ütlusi ümber lükata ja poolte võrdsuse põhimõtet, kuivõrd kaitsjal oli võimalik kohtuistungile kutsuda omapoolseid tunnistajaid. Maakohus, tsiteerides Riigikohtu 27.02.2007 otsuse nr 3-1-1-52-06 punkte 7.2 ja 7.3, asus seisukohale, et tunnistaja kohtuistungiks ettevalmistamine temale tõendamiseseme asjaolude meeldetuletamisega, on lubatud. Kas tunnistaja ettevalmistamisel temale asjaolude meeldetuletamiseks valitud viis, protokolli saatmine, oli kõige õigem ja sobivam viis, peab selgitama kohtupraktika. Küll aga pidas kohus vajalikuks märkida, et kohtumenetluse poole poolt tunnistajate ettevalmistamine kohtuistungiks on vajalik ka otstarbekuse kaalutlustel kohtuistungi aja ratsionaalse kasutamise huvides. Tunnistajale tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega asjaolude meeldetuletamine on enam aeganõudvam kui ettevalmistuse tegemine kohtuistungivälisel ajal. Tunnistajad on seotud karistusõigusliku vastutusega valeütluste andmise või ütluste andmisest keeldumise eest. Juba see asjaolu ei anna alust järeldada tunnistajate mõjutamist ütluste andmisel vaid eeldab tunnistaja teadlikku valikut anda tõeseid ütlusi, milleks ta on kohustatud
lg 3 alusel või riskida kriminaalvastutusega, kui puuduvad ütluste andmisest keeldumise alused
§-de 71-73 järgi. Maakohus leidis, et kriminaalasja menetlemisel ei ole rikutud ka subjektide lahususe põhimõtet. Nimelt P. Varese kaitsja O. Ladva seisukoha kohaselt on kriminaalasja menetlemisel oluliselt rikutud nii
lg 1 kui
Varese endine kaitsja Madis Mahlapuu on olnud kriminaalasjas muu menetluse subjekt. Kohus asus seisukohale, et kaitsja väide on ekslik. M. Mahlapuu töötas Lõuna Politseiprefektuuris ajavahemikul 06.03.2000 kuni 31.12.2003 majanduskuritegude talituse komissarina, s.o ajal, mil eeluurimist reguleeris kriminaalmenetluse koodeks. KrMK §-de 106, 108 lg 1 ja 109 lg 2 kohaselt oli kriminaalasi konkreetse uurija, mitte uurimisasutuse menetluses. KrMK § 109 lg 2 kohaselt oli uurija kohustatud viivitamata tegema kriminaalasja oma menetlusse võtmise määruse, millega sai konkreetse kriminaalasja menetlejaks. Kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisel kehtestati põhimõte, et kuritegude menetlejaks on uurimisasutus. Lahendatav kriminaalasi ei ole mitte kunagi olnud M. Mahlapuu menetluses, seega ei ole ta ka käesolevas asjas olnud menetleja. Menetlustoimingule rakendatakse toimingu 11 tegemise ajal kehtinud seadust. Hilisema seadusega kehtestatud muutunud põhimõtted ei saa rakenduda varem tehtud menetlustoimingutele. Kuivõrd M. Mahlapuu ei ole olnud käesolevas asjas muu menetluse subjekt (menetleja), ei olnud ka aluseid tema taandumiseks või taandamiseks. Seega ei ole rikutud ka P. Varese kaitseõigust. Süüdistatavatele karistuse mõistmisel arvestas kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud F.I ja P. Varesel karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. F.I on väärteomenetluses karistatud 14-l korral, peamisel liikluseeskirjade rikkumisega seotud väärtegude eest. Viimased 5 karistust on väärteomenetluses määratud kriminaalasja kohtuliku uurimise perioodil. F.I on varem kriminaalkorras karistamata isik. P. Varest on väärteomenetluses karistatud 3 korral liikluseeskirjade rikkumisega seotud väärtegude eest. Viimane karistus on väärteomenetluses määratud kriminaalasja kohtuliku uurimise perioodil. Kriminaalkorras teda karistatud ei ole. F.I süü on tõendamist leidnud kolmes kuriteos: üleskirjutatud vara võõrandamisele kaasaaitamises kahes episoodis, kelmuses raskendavatel koosseisulistel asjaoludel kolmes episoodis ja omastamises raskendavatel koosseisulistel asjaolude kolmes episoodis. F.I kuriteod kahjustavad õiguskorraga kaitstud mitut erinevat õigushüve. Varavastaste kuritegudega tekitatud kahjud on väga suured, kokku üle 1,1 miljonit krooni. F.I on kuritegude toimepanemisel ära kasutanud teisi isikuid. Ta oli kuritegude toimepanemisel aktiivne ja kontrollis olukorda. Arvestades kahju suurt ulatust, toimepandud tegude episoodide rohkust ning kuritegelikku aktiivsust suhteliselt pika perioodi vältel, on võimalik F.I hoida edaspidi samasugustest kuritegudest raskemaliigilise karistusega, vangistusega. Karistuse mõistmisel KrK § 179 ja § 1411 lg 3 järgi tuleb KarS § 5 lg 2 järgi arvestada kergema karistuse tagasiulatuva mõjuga. Kuigi mõlema paragrahvi järgi on võimalik karistada kergemaliigilise karistusega, asus kohus seisukohale, et F.I-le ei avalda kergemaliigiline karistus piisavalt mõju hoidumaks teda edaspidi samasugustest kuritegudest. KarS § 209 lg 2 näeb karistusena ette ainult vangistuse. Seega tuleb F.I-le mõista kõigi kuritegude eest karistuseks vangistus, mis kahe kuriteo puhul tähendab raskemaliigilist karistust. F.I kui varem karistamata isikuna saab raskemaliigilise karistusega karistades mõjutada karistusega vastava sanktsiooni alla keskmise määra. KarS § 64 lg 1 alusel tuleb mõista lisakaristus, mille mõistmisel arvestab kohus F.I kuritegelikku aktiivsust ning mõistab lisakaristuse üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. Arvestades kuritegelikku aktiivsust ei ole võimalik F.I karistusest täielikult vabastada. KarS § 74 lg 1, 2 ja 3 alusel tuleb pöörata karistusest väike osa täitmisele ja ülejäänud karistusest tingimuslikult vabastada KarS § 74 lg 3 sätestatud maksimaalse katseajaga KarS § 75 lg 1 ettenähtud kontrollkohustuste täitmise kohustusega. Kuna kuritegudega on põhjustatud kannatanutele suures ulatuses kahju, tuleb käitumiskontrolli ajaks määrata ka KarS § 75 lg 2 p 1 sätestatud kontrollkohustus: kuriteoga tekitatud kahjude hüvitamise kohustus. F.I on tegev äriühingute juhtimisorganites. Ta on varjatult variisikute varjus juhtinud OÜ-t Hamata, OÜ-t Temanter, OÜ-t Kihelkonna Kütus, täites nendes äriühingutes sisuliselt juhatuse liikme kohustusi. Kuriteoepisoodides kannatanute OÜ-te Kihekonna Kütus ja Hamata vastu on toimunud juriidilise isiku vara enda huvides kasutamine. Võimalike uute sarnaste kuritarvituste vältimiseks tuleb F.I mõjutada ka KarS § 49 alusel lisakaristusega, tegutsemiskeeluga. P. Varesele karistuse mõistmisel märkis kohus järgmist. P. Varese süü on tõendamist leidnud kahes kuriteos: üleskirjutatud vara võõrandamises kahes episoodis ja omastamises raskendavatel koosseisulistel asjaolude kolmes episoodis. P. Varese kuriteod kahjustavad õiguskorraga kaitstud kahte erinevat õigushüve. P. Varese süüdistuse maht ja süü aste on väiksem kaassüüdistatava süüst. P. Vares oli pigem käsutäitja kui initsiaator. Ta tegutses F.I juhendamisel. 12 Karistuse mõistmisel P. Varesele on valida alternatiivsete karistuse vahel. P. Vares ei tööta ja seetõttu puudub tal püsiv stabiilne sissetulek. Kohtule ei ole teada ka P. Varesel vara olemasolu, mille arvelt rahalist karistust kanda. Seetõttu ei ole võimalik P. Varest karistada kergemaliigilise karistusega. Raskemaliigilise karistusega karistamisel on P. Varest võimalik mõjutada edaspidi hoiduma samasugustest tegudest karistusega alla vastava sanktsiooni keskmist määra. Arvestades P. Varesel kuritegeliku initsiatiivi puudumist pidas kohus võimalikuks KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel lugeda kergema karistuse kaetuks raskeimaga. P. Vares on olnud 16.11.2005 kahtlustatavana kinni peetud ja see päev eelvangistust tuleb KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka. P. Vares on varem kriminaalkorras karistamata isik. Seetõttu ja arvestades tema süü astet on võimalik karistusest tingimuslik vabastamine KarS § 73 lg 1 alusel käitumiskontrollile allutamata sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud minimaalse katseajaga. Kaitsja vandeadv. M. Greinoman viitas maakohtus menetluse pikaajalisusele ja sellega seotud mõistliku aja möödumisele ning märkis, et kooskõlas Riigikohtu seisukohaga kriminaalasjas nr. 3-1-1-3-04 on vajalik kaaluda menetluse lõpetamist otstarbekase kaalutlustel või ka vastava asjaolu arvestamist karistuse mõistmisel. Kohus leidis, et kriminaalasja mahukust ja keerukust arvestades ei ole asja lahendamiseks vajalik mõistlik aeg möödunud. Ka ei ole lahendatava kriminaalasja asjaolud samad, mida käsitletakse Riigikohtu 27.02.2004 otsuses 3-1-1-3-04. Seetõttu ei kaalu kohus menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Kohtupraktikas on karistuse mõistmisel arvesse võetud aja faktorit, nimelt süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemisest kohtuotsuse tegemiseni möödunud aega ja süüdistatava käitumist sellel ajal. Kohus arvestas sama asjaolu ka karistuse mõistmisel süüdistatavatele. Tsiviilhagide väljamõistmisel asus maakohus alljärgnevatele seisukohtadele. Maakohus leidis, et OÜ Hamata (pankrotis) tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata nõude aegumise tõttu. TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. OÜ Hamata pankrotihaldurile oli kahju ja selle eest vastutav isik teada kannatanuna ülekuulamisel 02.02.2006. F.I tundis huvi kohustuste vastu vahetult pankrotihaldurilt küsides. Ka kriminaalmenetluses tuleb tsiviilhagi esitamisel lähtuda tsiviilhagi esitamiseks ettenähtud menetlusnormidest. Neid nõudeid ei olnud kannatanu ülekuulamisel 02.02.2006 ega sellele järgnenud ajal järgitud. Nõue oli lahti kirjutamata. Seetõttu ei ole alust lugeda tsiviilhagi esitatuks ainuüksi kannatanu ülekuulamise protokollis nõude suuruse nimetamisega. Kriminaalmenetluse kohtuliku uurimise staadiumis tsiviilhagi esitamise ajaks 08.04.2008 oli möödunud TsÜS § 150 lg 1 ettenähtud aegumistähtaeg. Kuna kohustatud isik kohtus aegumise kohaldamist nõudis, tuleb kohtul seda TsÜS § 143 järgi arvesse võtta. OÜ Arnex&KO tsiviilhagi 44 200 kr nõudes ja OÜ Kihelkonna Kütus tsiviilhagi 150 926.45 kr nõudes väljamõistmise taotlused maakohus rahuldas. OÜ Kodukaupade Grupp tsiviilhagi jättis kohus
Apellatsioonides esitatud taotluse sisu Prokurör Kaire Hänilene apellatsioon Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse OÜ Hamata (pankrotis) tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas ning mõista TsK § 448 lg 1 alusel F.I-lt ja P. Vareselt solidaarselt välja 921 293.65 kr ja F.I-lt üksinda 71 586.10 kr OÜ Hamata (pankrotis) kasuks. Prokurör leiab, et kohus, jättes OÜ Hamata (pankrotis) tsiviilhagi rahuldamata nõuet aegunuks tunnistades, kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Kohtu käsitlusest ei ole võimalik aru saada, millisel hetkel on kohus lugenud hagi aegunuks. Kohus on küll leidnud, et kannatanul oli 02.02.2006 ülekuulamisel kahju põhjustanud isik teada, kuid ei ole selgesõnaliselt öelnud, 13 milline on kahju põhjustanud isikust teada saamise hetk. Kui selleks on kohtu poolt tuvastatud aeg 02.02.2006, siis sellest hetkest arvates möödub hagi aegumise aeg 01.02.2009, millest tulenevalt on OÜ Hamata (pankrotis) poolt hagi esitatud enne aegumistähtaja möödumist. Sellele vaatamata on kohus tunnistanud tsiviilhagi aegunuks. Kaitsjad leidsid, et OÜ Hamata nõue aegus hiljemalt 20.11.2005, s.o 3 aastat hetkest, mil OÜ Hamata pankrotihaldur esitas kuriteoteate. Prokurör leiab, et ei kaitsjate ega kohtu käsitlusega hagi aegumisest ei saa nõustuda. TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega on käesolevas asjas hagi aegumise üle otsustamisel oluline tuvastada aeg, mil kannatanu sai teada kahju põhjustanud isikust. Kannatanu poolt uurimisasutusele kuriteoteates kahtluste avaldamist, et kahju võivad olla tekitanud F.I ja P. Vares, ei saa samastada TsÜS § 150 lg 1 sätestatud aegumistähtaja kulgemise alguseks oleva ajaga, mil isik sai teada kahju põhjustanud isikust. TsÜS § 150 sätestatud kannatanu teadmist kahju põhjustanud isikust tuleb käsitleda kui kindlatele faktidele/tõenditele tuginevat väidet; kannatanu on aga avalduses uurimisasutusele esitanud vaid kahtlused, et võib-olla on need isikud toime pannud õigusvastase teo. Kannatanu teadmatusest kahju põhjustanud isikutest annab tunnistust ka kannatanu ülekuulamine 02.02.2006, milles kannatanu põhjendab kuriteoavalduse esitamise asjaolusid [(pankrotimenetluse käigus tekkis kahtlus, et OÜ Hamata varad on omastatud kohtus üle kuulatud isikute poolt (kohtus kuulati pankrotimenetluse käigus üle A.M. , V.P. , P. Vares, J.I. , F.I )]. Samuti on kannatanu selgitanud, et tema poole pöördus F.I teada saamaks nõuete suurust ja hüvitamise võimalusi, kuid väidetavalt pöördus ta pankrotihalduri poole OÜ Hamata juhatuse liikmete A.M. ja V.P. volitusel. Seega ei saa kannatanu poolt kirjeldatud asjaoludest järeldada, et kannatanule oli 02.02.2006 teada kahju põhjustanud isik F.I. Prokurör leiab, et käesolevas asjas tuleb ajaks, mil OÜ Hamata (pankrotis) sai teada kahju põhjustanud isikutest, lugeda P. Varese ja F.I OÜ Hamata vara riisumise kahtlustuses kahtlustatavatena ülekuulamise kuupäeva vastavalt 17.02.2006 ja 01.03.2006. Selleks hetkeks oli uurimisasutus kogunud piisavalt tõendeid, et esitada kahju põhjustanud isikutele kahtlustus. OÜ Hamata esitas P. Varese ja F.I vastu tsiviilhagi 08.04.2008, s.o enne 3-aastase tähtaja möödumist. Selline käsitlus ühtib ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi käsitlusega tsiviilhagi aegumise osas, milline seisukoht on avaldatud 26.11.2007 lahendis nr 3-1-1-58-07. Lisaks eelnevale on prokurör seisukohal, et kannatanu 02.02.2006 ülekuulamise protokollis esitatud avaldust kuriteoga tekitatud kahju ja selle hüvitamise nõude kohta tuleb käsitleda koos kannatanu poolt 20.11.2002 esitatud avaldusega. Kuigi kannatanu on ülekuulamisel nimetanud vaid nõude suuruse ja ei ole nimetanud, millest nõue koosneb, on ülekuulamisel väljendatud kannatanu selge soov saada süüdlastelt hüvitust tekitatud kahjule. Kannatanu avalduses ja ülekuulamise protokollis toodud asjaolud koostoimes väljendavad hageja nõuet (hagi ese) ja hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid (hagi alus). Seega saab lugeda hagi esitatuks 02.02.2006 kannatanu ülekuulamise käigus nõude esitamisega. Kohus tuvastas, et OÜ-le Hamata (pankrotis) põhjustasid kannatanu vara omastamise läbi kahju F.I ja P. Vares summas 921 293.65 kr, milline summa tuleb kahju põhjustanud isikutelt OÜ Hamata (pankrotis) kasuks välja mõista. F.I kaitsja M. Greinomani apellatsioon. Apellant on maakohtu otsuse vaidlustanud süüdimõistvas osas, samuti osas, millega on rahuldatud tsiviilhagid, mõistetud välja menetluskulud ja määratud sunniraha. Apellant palub tühistada kohtuotsuse vaidlustatud osas ja saata kriminaalasi uuesti arutamiseks esimese astme kohtule (
- Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine 14 Kriminaalasja vahetuse ja suulisuse põhimõtte rikkumine, s.o maakohus on oluliselt rikkunud
Kohus on tuvastanud, et prokurör on enne kohtuistungit edastanud tunnistajale nende poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Selle tegevuse eesmärgiks olevat olnud ütluste sisu meelde tuletamine, muidu ei mäletaks tunnistajad toimunut. Selline maakohtu seisukoht ei põhine kohtupraktikal. Nii on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-52-09 §§ 9-10 leidnud, et ütluste avaldamine on võimalik ainult teiseses küsitluses ja
ette nähtud juhtudel, eelkõige ütlustes tekkinud lahknevuste kõrvaldamiseks ja tunnistaja mälu värskendamiseks. On ekslik samastada asjaolude unustamist ja segiajamist tunnistajata poolt ja tõeste ütluste andmist teiselt poolt, mida tegi maakohus. Tunnistaja võib anda ebaõigeid ütlusi mitte tahtlikult, vaid muudel põhjustel. Seepärast on kohtu ülesanne tunnistajate ütluste usaldusväärsust kontrollida. Apellant leiab, et
lg 1, § 289 sõnastusest ja mõttest johtuvalt on ütluste avaldamine kriminaalasja kohtuliku uurimise ajal võimalik vaid kohtu loal ja kontrolli all. Prokuröri käitumine lõi olukorra, kus tunnistajad ei räägi mäletatut, vaid protokollist loetut. Sisuliselt tähendab see, et tunnistajate ülekuulamisel toimus teisene küsitlus, esmaküsitlemist
Kriminaalmenetluse subjektide lahususe nõude rikkumine (
Nimelt oli P. Varese kaitsja M. Mahlapuu uurimisasutuse töötaja, kes tegi käesoleva kriminaalasja raames hulgaliselt menetlustoiminguid F.I suhtes (kohtuotsuse lk 38; I k tl 75, I k tl 143, I k tl 153, I k tl 164, I k tl 172, IV k tl 1, VIII k tl 157). Kohtu arvates rikkumist ei toimunud, sest menetlejaks oli uurimisasutus, mitte selle konkreetne ametnik. Apellant sellise käsitlusega ei nõustu.
„Menetluse subjekti“ otsene definitsioon on seadusest puudu, kuid on tuletatav
Kohtuotsusest nähtuvalt M. Mahlapuu selliseks isikuks ka oli. Sellepärast ei saanud F.I kaitsjad kooskõlastada oma positsiooni kaassüüdistatava kaitsjaga, mis oluliselt riivas F.I kaitseõigust. Kohtueelses menetluses antud ütluste ebaseaduslik avaldamine. Kohtuotsus tugineb kohtueelses menetluses tunnistajate H.K. ja I.F. koostatud äratundmiseks esitamise protokollidele (kohtuotsuse lk 30). Vastavate menetlustoimingute protokollid avaldati alles vahetult enne kohtuliku uurimise lõpetamist, mitte aga tunnistaja ja kannatanu ristküsitluse raames. Riigikohus otsuses nr 3-1-1-52-09, § 10, § 17 käsitles sama olukorda ja asus arvamusele, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja tagastamise maakohtule. Kohtuotsuse resolutiivosa ja põhjenduste vastuolu. Kohtuotsuse lk 24-32 on kohus käsitlenud F.I-le esitatud süüdistust KrK § 143 lg 2 p 2 järgi (AS-lt Juvest Baltica ja OÜ-lt Vivace kauba väljapetmine) ja KrK § 143 lg 2 p 1, 2 järgi (OÜ-lt Arnex Ko inventari väljapetmine). Maakohtu resolutsiooniga F.I KrK § 143 lg 2 p 1, 2 sätestatud kuriteokoosseisudes süüdi tunnistatud ei ole, mistõttu
Õigeksmõistvas osas apellant maakohtu otsust ei vaidlustanud. Kui ringkonnakohus aga esiletoodud apellandi põhjendustega ei nõustu ja leiab, et F.I on maakohtu otsusega nendes kuritegudes süüdi mõistetud, siis palub apellant lugeda, et käesoleva apellatsiooniga on vaidlustatud F.I süüdimõistmine ka nende episoodide osas. Kohtuotsus on selles osas ebaselge ja apellant ei mõista, kas ta peab kohtuotsuse vaidlustama ja jaatava vastuse korral, millises osas (s.t süüdimõistmise või nt ainult karistuse osas). Viidatud kuriteoepisoodide osas seisukoha võtmine alles apellatsioonikohtu tasemel on apellandi hinnangul välistatud (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-53-07, § 8.1). Sellisel juhul tuleb asuda seisukohale, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (
Süüdistusakti piiridest väljumine. F.I süüdimõistmisel OÜ Hamata vara riisumises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi on kohus arvestanud raskendava koosseisulise asjaoluna varasemat omastamist. See maakohtu seisukoht on väär. Lisaks apellatsiooni eelmises punktis (kohtuotsuse 15 resolutiivosa ja põhjenduste vastuolu) osundatud probleemile viitab apellant ka KarRS § 31 lg 1, mille kohaselt karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. F.I on kriminaalkorras karistamata (maakohtu lk 1). Veelgi ebaselgemaks teeb asja see, et 11.01.2009 süüdistusaktist nähtuvalt esitati F.I-le süüdistus ainult ühes omastamise episoodis ehk raskendavate asjaoludeta. Süüdistuse episoodi jagamine kohtu poolt mitmeks iseseisvaks episoodiks koosseisulise raskendava asjaolu loomiseks, on süüdistusakti piiridest väljumine. See on lubamatu (
lg 1) ja tõi kaasa kohtuotsuse ebaseaduslikkuse (
- Kriminaalmenetluse oluline rikkumine (
K § 141 lg 3 p 1 (riisumine isikute grupis) järgi ei ole veenvad. Kohus on leidnud, et süüdistatavad ei tõendanud oma tahet täita kõiki OÜ Hamata kohustusi võlausaldajate ees. Apellant sellise maakohtu käsitlusega ei nõustu. Apellant on arvamusel, et riisumise kui vara enda kasuks pööramise eesmärk on subjektiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab väidetava toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Olukorras, kui isik korraldab tsiviilkohustuste täitmise tema poolt väidetavalt juhitud juriidiliste isikute poolt ja ei loo takistusi võlausaldajate poolt nende tsiviilõiguste teostamisele (s.t ei takistanud ega teinud võimatuks hagi esitamist OÜ Intercorporate vastu), ei saa rääkida enda kasuks pööramise sihist. Tsiviilkohustuste mittetäitmine või mittenõuetekohane täitmine kui selline ei ole karistatav. Kuni mõne võlausaldaja nõuet ei ole vabatahtlikult rahuldatud, on tal õigus esitada kohtule hagi kohustatud isiku vastu tsiviilkohtumenetluse korras. Nagu nähtub kohtuotsuse lk 14, 41, teadis OÜ Hamata seaduslik esindaja S.T. OÜ Hamata ja OÜ Intercorporate võlausaldajatest ja sai anda informatsiooni võlausaldajatele. F.I ei ole seda infomatsiooni S.T. eest varjanud. Seega võlausaldajad kas teadsid või pidid teadma oma nõudeõigusest OÜ Intercorporate vastu. Kohtumenetluse käigus on tuvastatud (30.03.2009 kohtuistungi protokolli lk 8), et keegi võlausaldajatest oma õigust esitada kohtunõuet OÜ Intercorporate vastu ei kasutanud. Toodud kaalutlustel on kohtu põhjendused vasturääkivad ja ebaveenvad. Kooskõlas Riigikohtu seisukohaga määruses 3-1-1-47-04, § 10, kohtuotsuses 3-1-1-17-03, § 13, kohtuotsuses 3-1-1-6308, § 12.2, leiab apellant, et tegemist on kohtuotsuses põhistuste puudumisega (
Eeltoodust johtuvalt ei ole F.I süüdimõistmine antud episoodis põhjendatud. Samane on apellandi seisukoht F.I-le KrK § 179 järgi (üleskirjutatud vara võõrandamine) esitatud süüdituse osas. Maakohtu põhjendused F.I süüdimõistmisel üleskirjutatud vara võõrandamises rajanevad sisuliselt P. Varese ütlustele (kohtuotsuse lk 11) ja F.I huvitatusele arestitud vara võõrandamisest (kohtuotsuse lk 12). F.I eitab talle inkrimineeritud süüdistust. Siin tuleb sedastada
Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-94-04, § 10-11 selgitanud, et situatsioonides, kus on ainult n.ö sõna-sõna vastu, eriti juhtumitel, kui kaaskohtualuse ütluste näol on tegemist ainukese süüstava tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik anda kaaskohtualust süüstavaid ütlusi. Sellist sügavat analüüsi maakohtu otsuses ei leidu. - Kohtuliku uurimise ühekülgsus (
S § 209 lg 2 p 1 järgi (OÜ-lt Kihelkonna Kütus kütuse väljapetmine) episoodis ja viitab järgnevale. Kohus on tuvastanud, et Kihelkonna Kütus laoarvestust perioodil, mil F.I väidetavalt pettis OÜ-lt Kihelkonna Kütus kütuse välja, allkirjastas D.L. . Tunnistaja R.S. , vaatamata oma vihale süüdistatava vastu, kinnitas, et 2002 detsembris F.I OÜ Kihelkonna Kütus tanklas ei tegutsenud. Tunnistaja V.P. , kes väidetavalt osutas kaasabi kütuse omastamisel, ei tundnud F.I kohtus ära. Kahtlus tõlgendatakse alati süüdistatava kasuks. Sellepärast peab kohus kaaluma kõiki tõendeid erapooletult ja igakülgselt. On lubamatu tõendite sobitamine süüdistatavale ebasobivas valguses tema kergekäeliseks süüdimõistmiseks. Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Süüdistatav tuleb selles episoodis õigeks mõista tõendamatuse tõttu. Samadel põhjustel tuleb jätta rahuldamata OÜ Kihelkonna Kütus tsiviilhagi. 16 - Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine (
MS § 436 lg 1, 2). Apellant ei nõustu OÜ Arnex&Ko hagi rahuldamisega ega selles osas süüdimõistmisega. Äriregistrisse esitatud raamatupidamisaruandest (XIV k tl 41-51) nähtuvalt ei tekitanud F.I ega muu isik OÜ-le Arnex&Ko kahju 2002 majandusaastas. Rahavoogude aruanne kinnitab, et põhivara oli realiseeritud ja raha saadud. Tunnistaja H.K. kinnitas, et varad oli faktiliselt Arnex&Ko käsutuses ka pärast väidetavat väljapetmist, kui nimetatud äriühingu seaduslik esindaja A.S. ei tundnud huvi nende kasutamise vastu (XI k tl 305, samuti tl 305 pöördel). Toodud põhjustel leiab kaitsja, et kahju summat ei ole tõendanud. Apellant viitab ka apellatsiooni punktis „kohtuotsuse resolutiivosa ja põhjendused vastuolu“ tõstatatud õiguslikule probleemile. - Karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. F.I-le mõistetud karistus koos kaheaastase tegutsemiskeeluga ei vasta ilmselgelt väidetava kuriteo mitteraskusele ja süüdimõistetu isikule. Šokivangistus ja kriminaalhooldus täidavad oma eripreventiivset rolli ainult siis, kui järgnevad ajaliselt vahetult kuriteole. Olukorras, kus väidatava kuriteo toimepanemisest on möödunud 7 aastat, ei saa rääkida karistuse seosest etteheidetava teoga suure ajalise nihke tõttu. Süüdistatav ei ole tõkendit rikkunud ega muul viisil etteheidetavalt käitunud. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, juhtunu ei olnud seotud füüsilise vägivalla ega muu ühiskonnaohtliku tegevusega ning asjas puudub avalik huvi. Apellant jääb maakohtus avaldatud seisukohale, et mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks on möödunud. Erinevalt maakohtu poolt väidetust ei arvestata kriminaalasja ajaks kohtumenetluse aega, vaid ka kohtueelse kriminaalmenetluse aega (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-28-08, § 16). Menetlus kestab juba 7 aastat ja seda ei saa pidada aktsepteeritavaks. Seetõttu ka süüdimõistva kohtuotsuse püsimajäämisel saab olla põhjendatud üksnes rahaline karistus, välja arvatud siis, kui kooskõlas Riigikohtu kohtuotsusega nr 3-1-1-3-04, § 22 lõpetab ringkonnakohus käesoleva kriminaalasja otstarbekuse kaalutlustel. Kriminaalasja lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel on kohane ja põhjendatud ka seetõttu, et menetluses esinenud erakordsete menetlusvigade tõttu ei saa oodata kohtuotsuse tegemist mõistliku aja jooksul. Apellant soovib juhtida ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et nn šokivangistust on mõistetud eelkõige seoses OÜ Hamata episoodiga (kohtuotsuse lk 39). Sel ajal kehtinud KrK ei näinud ette šokivangistust, mistõttu selle määramisel oleks rikutud tagasiulatuv karistusliigi rakendamise keeld (KarS § 5 lg 1). Maakohtul ei olnud õigust karistada F.I šokivangistusega. P. Varese kaitsja O. Ladva apellatsioon. Apellant vaidlustab kohtuotsuse P. Varese süüdimõistmises KrK § 141¹ lg 3 p 1 ja § 179 järgi, palub kaevatava otsuse selles osas tühistada ning teha selles osas õigeksmõistva otsuse või saata kriminaalasi esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Samuti vaidlustab apellant kohtuotsuse menetluskulude väljamõistmise osas P. Vareselt.
sätestatud kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste kohtuistungil avaldamise korda. Samuti on rikutud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet ja kohtumenetluse poolte võrdsuse põhimõtet, kuna lähtudes
lg 1 võib kaitsja erinevalt prokurörist avaldada tunnistajatele kohtueelse menetluse andmeid ainult prokuratuuri loal ja prokuratuuri määratud ulatuses. Sellega on kaitsjal välistatud sarnase käitumise võimalikkus. Eeltoodust tulenevalt taotles apellant jätta kohtuotsuse tegemisel süüdistusaktis märgitud ja prokuröri taotlusel üle kuulatud tunnistajate ütluste tõendite kogumist väljajätmist. 3.
lg 1 sätestatud kriminaalmenetluse subjektide lahususe põhimõtet ja
Varese kaitseõigus. Apellant taotles seega M. Mahlapuu osavõtul kohtuistungitel uuritud tõendite kogumist väljajätmist. Maakohtu järeldustega tõendite lubatavusest apellant ei nõustu ja leiab jätkuvalt, et kuna M. Mahlapuu oli kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt kohtueelsel uurimisel sisuliselt menetlusosaline, siis tema kaitsjana osalemine kohtumenetluses oli menetlusõiguse oluline rikkumine.
S § 5 lg 1, Prokuratuuri põhimääruse § 20 lg 1). Riikliku süüdistuse eesmärgiks on kurjategija tuvastamine, tema süü tõendamine ja karistuse taotlemine. Kahju hüvitise väljamõistmine ei ole karistamine (Riigikohtu halduskolleegiumi kohtuotsus nr 3-3-1-13-06, § 23; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtuotsus nr 3-2-1-45-08, § 16). Sellepärast on alusetu kahju hüvitamise küsimuste paigutamine süüdistuse koosseisu. Tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (Riigikohtu kohtumäärus nr 3-1-1-41-09). Tsiviilkohtumenetluses teostab juriidiline isik oma õigusi seadusliku või volitatud esindaja kaudu. Seaduse ega muu õigusaktiga ei ole prokuratuurile antud õigust teostada tsiviilhageja õigusi ehk prokuratuur ei ole tsiviilhageja seaduslikuks ega lepinguliseks esindajaks. Prokuratuur valitsusasutusena (ProkS § 1 lg 1) ei saa võtta endale seadusega mitteantud õigusi. Selline käitumine seaks kahtluse alla ka prokuratuuri sõltumatuse ja tegevuse eesmärgid. Samale järeldusele viib ka
Nimelt on tsiviilhagi esitamine ja selles osas kasseerimine kannatanu õiguseks. Seadus ei anna võimalust kohustada kannatanut esitama tsiviilhagi. Tsiviilhagejal on ka õigus tsiviilhagist loobuda või võtta see tagasi prokuratuuri nõusolekuta. Sellepärast oleks ilmselgelt ebaloogiline, kui mõnel teisel menetlussubjektil tekiks mõnel menetluse etapil õigus võtta üle tsiviilhageja õigused. See viiks ka absurdse olukorrani, kui tsiviilhageja ja prokuratuur esitaksid kohtule vasturääkivad ja teineteist välistavad taotlused tsiviilhagi osas. Antud põhjusel tuleb asuda seisukohale, et apellatsiooniõigus tsiviilhagi osas kuulub üksnes tsiviilhagejale, mitte prokuratuurile. Järelikult tuleb prokuratuuri apellatsioon jätta läbi vaatamata apellatsiooniõiguse ja/või ilmse perspektiivituse tõttu (
19 Apellatsiooni sisuline ebaõigsus. Kaitsja leiab, et prokuröri apellatsioon on ka sisuliselt põhjendamata ning väär. Õigusvaidlus selles osas taandub kolme küsimuse tuvastamisele: 1) millal sai tsiviilhageja kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi sellest teada saama; 2) millal esitati tsiviilhagi; 3) kas nõue on lõppenud sellest loobumise tõttu. Kaitsja jääb maakohus avaldatud seisukoha juurde, et tsiviilhageja sai oma väidetavast nõudest F.I vastu teada hiljemalt kuriteokaebuse esitamisel. Erinevalt prokuratuuri poolt väidetust ei seostu tsiviilkostja isikust teadasaamine konkreetse menetlustoiminguga, vaid see sõltub iga juhtumi konkreetsetest asjaoludest. Kõnealusel juhul sai kannatanu OÜ Hamata talle F.I poolt väidetavalt tekitatud kahjust ja kahju tekitanu isikust teada hiljemalt 20.11.2002, sest kannatanu pankrotihaldur nimetab kahju tekitanud isikuteks OÜ Intercorporate, F.I ja P. Varest (IV k tl 4). Teadvalt vale kuriteokaebuse esitamine on kriminaalkorras karistatav. Järelikult kuriteokaebuse esitamisel pidi kannatanu pankrotihaldur olema veendunud tema poolt esitatud andmete õigsuses. Tuleb lugeda, et sel hetkel tema kas teadis või vähemalt pidi teadma tsiviilkostjate isikuid. Kaitsja ei nõustu prokuratuuri väitega, et tsiviilhagi oli esitatud suuliselt ülekuulamise käigus 02.02.2006. Hagiavaldus peab olema kirjalik (seda mõistis ka pankrotihaldur, kes esitas nõuetekohase hagiavalduse pärast aegumistähtaja möödumist 08.04.2008). Kuna ka 02.02.2006 oli nõue aegunud, siis ei oma selle küsimuse lahendamine aegumise seisukohalt tähendust. Apellatsiooniõigus tsiviilhagi osas kuulub tsiviilhagejale. Tartu Maakohtu 10.08.2009 teatest nähtuvalt ei ole tsiviilhageja oma apellatsiooniõigust teostanud. Järelikult on tema maakohtu otsusega nõus ja loobub tsiviilhagi esemeks oleva nõude tunnustamisest. Väidetavast nõudest loobumine lõpetab nõude (VÕS §207 lg 2) ja seda ei saa enam rahuldada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör taotles enda apellatsiooni rahuldamist, maakohtu otsuse muus osas muutmata jätmist ning süüdistatavate kaitsjate esitatud apellatsioonide rahuldamata jätmist. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsus tuleb muuta põhiosas, jättes välja selles esitatud asjaolu, s.o rahuldada tuleb F.I kaitsja M. Greinomani apellatsioonis esitatud taotlus, jätta tõendite hulgast välja kaks isiku äratundmiseks esitamise protokolli. Muus osas leiab ringkonnakohus esitatud apellatsioonid olema põhjendamatud, need ei kuulu rahuldamisele ja maakohtu otsus tuleb ülejäänud osas jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt
§-le 342 lg 3 p 1. Süüdistatavate kaitsjad on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja palunud saata kriminaalasi uuesti arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus kaitsjate seisukohaga ei nõustu ja leiab, et maakohtu otsus vastab
§-des 311-313 kohtuotsusele esitatavatele nõuetele. Kohus on esitanud kõik tõendid, neid kogumis hinnanud ja kohtu järeldused on loogilises vastavuses otsuse põhjendustega. Samuti on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav, kohtu seisukohad on selged ja vastuoludeta. Ringkonnakohus apellantide poolt osundatud kriminaalmenetlusõiguslikke minetusi (
Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaitsjate kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. apellatsioonides esitatud väiteid P. Varese ja F.I kaitsjate hinnangul on kohus rikkunud subjektide lahususe põhimõtet ja
Varese kaitsjana kohtumenetluses osaleda M. Mahlapuul. Ringkonnakohus kaitsjate viidatud menetlusnormide rikkumist ei tuvastanud.
p 1 kohaselt ei või isik olla kaitsja, kui ta on olnud või on samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse 20 muu subjekt. Maakohus on tuvastanud, et M. Mahlapuu töötas Lõuna Politseiprefektuuris ajavahemikul 06.03.2000-31.12.2003 majanduskuritegude talituse komissarina. Sel ajal kehtinud KrMK § 106, § 108 lg 1 ja § 109 lg 2 kohaselt oli kriminaalasi konkreetse uurija, mitte uurimisasutuse menetluses. Käesoleval ajal on menetluse subjektid lähtuvalt
2. peatüki sätetest kohus, prokuratuur ja uurimisasutus (menetlejad) ning kahtlustatav, süüdistatav, nende kaitsjad, kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik (menetlusosalised). Seega, kuivõrd M. Mahlapuu ei ole olnud käesolevas asjas muu menetluse subjekt (menetleja), ei olnud alust ka tema menetlusest taandamiseks ning F.I ja P. Varese kaitseõigusi ei ole millegagi rikutud. See tähendab, et tema taandamiseks ei andnud alust töötamine majanduskuritegude talituse komissarina. Samuti tuleb märkida, et probleem M. Mahlapuu kaitsjana kriminaalmenetlusse lubamisest tõusetus alles peale tema protsessist eemaldumist. Samuti ei ole ringkonnakohus nõus kaitsjate M. Greinomani ja O. Ladva etteheidetega maakohtule selles, et kohus rikkus
lg 1 ja § 289, edastades enne kohtuistungit tunnistajatele nende poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Kaitsjate neid väiteid on maakohus otsuses juba käsitlenud. Samuti väljendub otsuses prokuröri seisukoht. Ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitut siinkohal pikemalt üle kordama ei hakka. Kohtuotsuses on õigesti viidatud Riigikohtu 28.02.2007 lahendile nr 3-1-1-105-06 ja asutud seisukohale, et kuriteo toime pannud isiku süüdimõistmise tagamiseks on prokuröril õigus oma tõendeid (tunnistajaid) ette valmistada. Käesolevalt tulebki silmas pidada, et kriminaalasja mahukuse ja keerukuse tõttu on kriminaalasja läbiviimine olnud pikaajaline ning seega ei saa tunnistajatelt oodata, et nad mäletaksid mitme aasta taguseid sündmusi. Prokurör on maakohtus selgitanud, et süüdistusaktis loetletud tunnistajad olidki süüdistuse poolsed tunnistajad ning ta ei ole kordagi palunud tunnistajatel valetada. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et tunnistajate kohtuistungiks ettevalmistamisega neile tõendamiseseme asjaolude meeldetuletamise teel ei ole antud asjas rikutud kriminaalmenetlusõigust. Kaitsjatel oli võimalus tunnistajaid kohtuistungil ristküsitleda ja kutsuda istungile ka omapoolseid tunnistajaid. Samuti hoiatati tunnistajaid kohtuistungil valeütluste andmise eest. Asjaolu, et maakohus ei ole otsuses võtnud seisukohta selles, kas isikutele nende ütluste meeldetuletamine neile protokollide saatmisega, oli kõige õigem viis, ei ole käsitletav menetlusnormide olulise rikkumisena, nagu on väitnud P. Varese kaitsja, kuna otsusest nähtub kohtu seisukoht – prokuröril oli õigus teostatud viisil omapoolseid tunnistajaid ette valmistada. F.I kaitsja on apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil leidnud, et otsuse resolutiivosa ja põhiosa on omavahel vastuolus, kuna otsuse lk 24-32 on maakohus käsitlenud F.I-le esitatud süüdistusi KrK § 143 lg 2 p 2 järgi (AS-lt Juvest Baltica ja OÜ-lt Vivace kauba väljapetmine) ja KrK § 143 lg 2 p 1, 2 järgi (OÜ-lt Arnex&Ko inventari väljapetmine), kuid otsuse resolutsioonis teda KrK § 143 lg 2 p 1, 2 järgi süüdi tunnistatud ei ole. Ringkonnakohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu. F.I-le on süüdistus esitatud kokku viies kelmuse episoodis, millest kolm olid toime pandud kriminaalkoodeksi ja kaks karistusseadustiku kehtivuse ajal. Seega tuli lõppkvalifikatsioon F.I käitumisele anda KarS § 209 lg 2 p 1, 3 järgi. AS Juvest Baltica, OÜ Vivace ja OÜ Arnex&Ko episoodid eraldivõetuna oleks aga olnud kvalifitseeritavad kriminaalkoodeksi järgi. Asjaolu, et maakohus on neid episoode otsuse põhiosas käsitlenud teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi, ei muuda lõpptulemina kohtuotsuse resolutiivosa ja põhiosa omavahel vastuolus olevaiks. F.I kaitsja on apellatsioonis märkinud, et kui ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, siis palub ta lugeda kohtuotsuse vaidlustatuks F.I süüdimõistmises ka otsuses märgitud KrK § 143 lg 2 p 1, 2 episoodide osas. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohtu otsusest oli üheselt arusaadav maakohtu seisukoht süüdistatavate süüdimõistmisel kõigis viies märgitud süüdistusepisoodis ning kaitsja ei ole apellatsioonis ega ringkonnakohtu istungil selgitanud, milliste maakohtu järeldustega ja miks ta AS Juvest Baltica, OÜ Vivace ja OÜ Arnex&Ko puudutavates episoodides nõus ei ole, siis ringkonnakohus siinkohal süüdistuste tõendatuse koha pealt seisukohta ei võta. 21 Menetlusõiguse väidetava rikkumisega seonduvalt märgib ringkonnakohus veel, et nõustuda ei saa kaitsja M. Greinomani väitega, mille kohaselt on kohus F.I süüdimõistmisel OÜ Hamata vara riisumises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi valesti arvestanud raskendava koosseisulise asjaoluna varasemat omastamist ja rikkunud
Nimelt ei ole õige kaitsja seisukoht, et varasem omastamine ei saa olla koosseisuliseks raskendavaks asjaoluks, kuna F.I on varem kriminaalkorras karistamata. Omastamise varem toime pannud isik on nii see, kes on selle eest varem süüdi mõistetud kui see, kes on varem omastamise toime pannud, kuid keda ei ole selle eest veel süüdi mõistetud. Seega on kuriteo (antud juhul omastamise) korduva toimepanemisena käsitletav ka samas menetluses mitmete omastamistegude toimepanemine. Samuti on väär kaitsja väide, et kuna 11.01.2009 süüdistusaktist nähtuvalt esitati F.I-le süüdistus vaid ühes omastamise episoodis, siis on selle episoodi jagamine kohtu poolt mitmeks iseseisvaks episoodiks koosseisulise raskendava asjaolu loomiseks süüdistusakti piiridest väljumine. Nimelt, nähtuvalt süüdistusaktist, mille alusel süüdistatavad on kohtu alla antud ning millistes süüdistustes maakohus seega kriminaalasja arutas, on F.I-le süüdistus KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi esitatud neljas kuriteoepisoodis, millest kolmes maakohus süüdistatava ka süüdi tunnistas. Seega, tegemist ei ole süüdistuse osadeks jaotamisega kohtu poolt ja kunstlikult koosseisulise raskendava asjaolu loomisega. P. Varese ja F.I kaitsjad on apellatsioonides vaidlustanud maakohtu seisukohad ka nende kaitsealuste süüditunnistamises konkreetsete paragrahvide järgi, leides, et nende süü ei ole tõendamist leidnud. Alljärgnevalt ringkonnakohus käsitlebki apellantide sellekohaseid väiteid. Kaitsja O. Ladva vaidlustab maakohtu järeldused P. Varese süüdimõistmisel KrK § 179 järgi, kuna kaitsja hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et P. Varesele oleks kohtutäiturite poolt vara vastutavale hoiule antud ja samuti on tõendamata selle vara võõrandamine P. Varese poolt. F.I kaitsja M. Greinoman on samuti selles episoodis vaidlustanud oma kaitsealuse süüditunnistamise, leides, et kohtu põhjendused F.I süüdimõistmisel rajanevad sisuliselt P. Varese ütlustel ja F.I huvitatusele arestitud vara võõrandamisest. Ringkonnakohus kaitsjate väidetega ei nõustu. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga seisukohal, et nii Ärieksperdi AS kui Alvistra AS hagide tagamiseks arestitud OÜ Hamata vara oli antud vastutavale hoiule P. Varesele. Asjakohatud ja väheveenvad on P. Varese ütlused, mille kohaselt ta ei saanud aru, et just tema on määratud varade vastutavaks hoidjaks. Asjas on tuvastamist leidnud, et kui P. Vares keeldus 04.07.2001 kohtutäitur A. Böckleri poolt koostatud vallasvara arestimise aktile alla kirjutamast, koostas täitur määruse, millega määras vara hoidjaks ikkagi P. Varese. Määruse kätteandmine P. Varesele on tõendatud A. Böckleri ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et määrus oli P. Varesele järgimiseks kohustuslik vaatamata sellele, et ta ei olnud nõus enda vara hoidjaks määramisega. TMS § 53 lg 1 kohaselt antakse arestitud ja äravõtmata jäetud vara sissenõudja nõusolekul hoiule võlgnikule, kellel ei ole õigust sellest keelduda. Samuti nähtub A. Böckleri kohtus antud ütlustest ja kriminaalasja materjalidest, et P. Vares ei ole kohtutäituri määrust vaidlustanud. Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et kuivõrd P. Vares oli määrusest ja enda vara hoidjaks määramisest teadlik ja täitur oli talle selgitanud sellega kaasnevaid kohustusi, siis on asjakohatud tema väited, mille kohaselt ta ei saanud aru, et just tema on määratud vara hoidjaks. P. Varese teadlikkust sellest kinnitavad ka ta enda ütlused, mille kohaselt käis ta ise kohtutäituri juures asja selgeks rääkimas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult ja motiveeritult lugenud tõendatuks P. Varese määramise OÜ Hamata üleskirjutatud vara hoidjaks ka teises süüdistuse episoodis ja nimelt. 07.08.2001 kohtutäitur R. Rosenthali poolt manukate K.S. ja F.I juuresolekul koostatud vallasvara arestimise aktist nähtub, et vara antakse hoiule P. Varesele. P. Vares on oma allkirja kirjutanud dokumendi ossa „avaldused ja märkused“, kirjutades sinna ka, et vara kuulub OÜ-le Intercorporate ja ei kuulu OÜ Hamata võla tagamiseks. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et allkirja kirjutamine akti „avaldused ja märkused“ ossa, ei tähenda, et vara ei ole hoiule antud P. Varesele. P. Varese poolt aktile alla kirjutamist on kohtuistungil kinnitanud nii juuresviibinud R. Rosenthal kui AS-i Alvsitra õigusabi lepingu alusel esindanud 22 K. Siilivask. Tunnistajate ütlused on põhjalikult käsitlemist leidnud maakohtu otsuses ning ringkonnakohus neid siinkohal ei korda. Samuti nähtub kohtutäituri ütlustest, et ta selgitas P. Varesele vara hoidmisega kaasnevaid õigusi ja kohustusi. P. Varese kaitsja on maakohtule veel ette heitnud seda, et tõendamata on OÜ Hamata vara võõrandamine P. Varese poolt. Ka siin ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus otsuse lk 12-13 välja toonud, milles seisnes P. Varese tegevus OÜ-le Hamata kuuluva vara võõrandamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, millised on otsuses selgesti jälgitavad. Ringkonnakohus leiab, et ekslik on ka F.I kaitsja väide, mille kohaselt kohtu põhjendused F.I süüdimõistmisel rajanevad sisuliselt P. Varese ütlustele ja F.I huvitatusele arestitud vara võõrandamisest. Maakohus on otsuses (lk 16-17) käsitlenud tunnistajate K.M. (OÜ Hamata Tartu Kivilinna kaupluse juhataja), J.I. i (OÜ Hamata raamatupidaja), K.K. (OÜ-s Hamata müüja), M.P. (OÜ Hamata müüja-kassapidaja), V.R. (OÜ Hamata lepingupartner) ja I.H. (AS Astri AV juhataja) ütlusi, millistest nähtub, et P. Vares ei võtnud iseseisvalt OÜ-tes Hamata ega Intercorporate vastu otsuseid, vaid nende osaühingute nimel tehtavad tehingud ja toimingud viidi läbi F.I korralduste alusel või kokkuleppel F.I-ga . Tunnistajad K.M. ja K.K. on selgesõnaliselt väljendunud, et P. Vares oli F.I jooksupoiss. Seega, nii OÜ Hamata töötajad kui ka hankijate esindajad teadsid F.I kui OÜ Hamata omanikku, kellel oli õigus otsustada OÜ Hamata tegevuse üle. Ka kohtuotsuses (lk 9-11) käsitletud tunnistajate A. Böckleri, R. Rosenthali, K.S. ja V.R. (vara arestimise juures viibinud isikud) ütlustest nähtub, et vara arestimise toimingute läbiviimisel 04.07.2001 ja 07.08.2001 oli F.I huvitatud vara arestimise toimumata jäämisest ning tema esitas vastuväiteid arestimisele, püüdes seda takistada. Samuti andis ta lubadusi võla tasumise kohta ning tema korraldusel kirjutas P. Vares vara arestimise aktile alla, s.o P. Vares tegutses F.I korralduste järgi. Seega, F.I hoidis kõrvale üleskirjutatud vara hoiule võtmisest, andes P. Varesele korraldusi vara arestimise aktidele alla kirjutamiseks, soovides vabaneda vastutusest, kui arestitud vara kaupluses ära müüakse. F.I tegevust arestitud vara võõrandamisel on kohus käsitlenud otsuse lk 12-
lg 1 põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kahju tekkimist ja selle suurust on võimalik tõendada kõigi
Samuti tuleb märkida, et raamatupidamiskirjendid ei määra alati ära raamatupidamiskohustuslase vara koosseisu ega väärtust. See, kas mingi ese (TsÜS § 48 kohaselt on esemeks asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks) kuulub raamatupidamiskohustuslasest isiku vara hulka, ei sõltu sellest, kes isiku raamatupidamisarvestus seda eset kajastab või mitte. Kaitsja apellatsioonis viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse osas tuleb märkida, et Riigikohus on selle oma otsusega tühistanud, tunnistades vääraks ringkonnakohtu seisukohad ka kahju suuruse tõendamise kohta vaid raamatupidamisdokumentidega. Käesolevalt on OÜ-l Arnex&Ko kahju tekkimine kohtuistungil uuritud ja hinnatud tõenditega tõendamist leidnud. Arnex&Ko OÜ vara vähenes 44 200 kr võrra, mida tõendavad OÜ Arnex&Ko ja OÜ Temanter vahel sõlmitud leping ja OÜ Arnex&Ko juhatuse liikme A.S. ütlused. Sama vara on kuu aega hiljem müüdud OÜ-le Innovador 57 820 kr eest, milline tehing on samuti toimunud F.I kontrolli all. Vastavad tõendid on leidnud käsitlemist maakohtu otsuses ning apellatsioonist nähtuvalt ongi vaidlustatud maakohtu järeldusi vaid kahju ulatuse ja selle tõendamiseks lubatavate tõendite kohta. Lisaks on kaitsja märkinud, et tunnistaja H.K. kinnitas varade faktiliselt OÜ Arnex&Ko käsutuses olemist ka pärast väidetavat väljapetmist, kuid nimetatud äriühingu seaduslik esindaja A.S. ei tundnud huvi nende kasutamise vastu. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja väide ei ole asjakohane. Maakohus on otsuses käsitlenud ja põhjendatult asunud seisukohale, et OÜ-l Arnex&Ko puudus pärast inventari edasimüüki A.S. võimalus võtta inventar tagasi enda valdusesse, kuivõrd inventari omanikuks oli saanud A.S. . Käesolevat kuriteoepisoodi puudutavalt on maakohus tõenditena ära märkinud ka tunnistajatele H.K. ja I.F. isiku fotodel äratundmiseks esitamise põhjal koostatud protokollid. F.I kaitsja hinnangul on maakohus sellega oluliselt rikkunud kriminaalmenetluslõigust, kuna protokollid on avaldatud ebaseaduslikult ning kohtuotsus tugineb nimetatud äratundmiseks esitamise protokollidele. Nimelt avaldati protokollid alles vahetult enne kohtuliku uurimise lõpetamist, mitte aga tunnistaja ja kannatanu ristküsitluse raames. Prokurör on ringkonnakohtus toimunud istungil möönnud, et nimetatud protokollide avaldamisel ei ole järgitud Riigiohtu poolt 12.11.2007 otsuses nr 3-1-1-62-07 antud juhiseid. 14.05.2007, mil tunnistajad H.K. ja I.F. maakohtus üle kuulati, ei olnud Riigikohus veel andnud juhtnööre isiku äratundmiseks esitamise protokollis kajastatu tõendina kasutamisele. Lahendis nr 3-1-1-62-07 25 asus Riigikohus aga seisukohale, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel tuleb lähtuda
mitte üksnes siis, kui need ütlused on talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka juhul, kui need on kirja pandud nt äratundmiseks esitamise protokollis ning kohus saab neid avaldada ristküsitlemisel. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja apellatsioon tuleb selles osas rahuldada. Kuigi Riigikohus andis prokuröri poolt märgitud juhised peale tunnistajate H.K. ja I.F. maakohtu istungil üle kuulamist, ei olnud Riigikohtu seisukoha aluseks seaduse muutumine, vaid Riigikohus andis tõlgenduse kehtivale seadusele. Tõendite uurimise kord ei muutunud. Samas, vaatamata äratundmiseks esitamise protokollide tõendite hulgast välja jätmisele, ei mõjuta see lõppjäreldust F.I süüditunnistamisel. I.F. on ka maakohtu istungil ära tundnud F.I kui isiku, kes oli talle OÜ-s Temanter tööandjaks ning H.K. on F.I ära tundnud kui isiku, kes esindas OÜ-t Temanter ja esines J.B. ina. Süüdistatavate kaitsjad on apellatsioonides leidnud, et mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks on möödunud. Ringkonnakohus kaitsjate seisukohaga ei nõustu. Kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning menetluse senisest käigust. Ringkonnakohus leiab, et käesolevalt on tegemist keeruka ja mahuka kriminaalasjaga. Menetluse käigus on tehtud palju erinevaid menetlustoiminguid, asjas on kogutud tõendeid 15 toimiku ulatuses, üle on kuulatud palju tunnistajaid ja kogutud on dokumentaalseid tõendeid. Seega tulenevalt eeltoodust ei ole mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks möödunud. Samuti tuleb märkida, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja kohta on oma seisukoha öelnud ka maakohus. Kaitsjad on maakohtu otsuse vaidlustanud ka nende kaitsealustele mõistetud karistuste osas. Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha P. Varesele mõistetud karistuse osas. Kaitsja apellatsioonist nähtuvalt vaidlustab ta mõistetud karistuse just viitega menetluse pikaajalisusele. Maakohtu otsusest nähtub aga, et aja faktorit on kohus P. Varsele karistuse mõistmisel juba arvestanud. Samuti on maakohus lähtunud KarS § 56 sätetest ja otsuses toonud ära ka sellekohased seisukohad. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu põhjendustega süüdistatavale karistuse mõistmise osas ja P. Varesele kergema karistuse kohaldamiseks või tema karistuseks vabastamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka F.I-le karistuse mõistmisel. Maakohus on F.I-le mõistetavat karistust väga üksikasjalikult põhjendanud. Ka ringkonnakohus ei pea võimalikuks mõista F.I-le karistuseks rahalist karistust. Esiteks näeb KarS § 209 lg 2 karistusena ette ainult vangistuse ning teiseks ei ole rahalise karistuse kohaldamine ka ülejäänud kahes kuriteos põhjendatud, kuna F.I on selles kriminaalasjas toime pannud mitmed kuriteoepisoodid, ta oli kuritegelikult aktiivne pika aja jooksul ning oma tegudega tekitas ta kannatanutele kahju suures ulatuses. Samuti on ringkonnakohus nõus maakohtu seisukohaga F.I suhtes nn šokivangistuse kohaldamisest. Asjaolu, et kuriteo toimepanemisest on möödunud seitse aastat, ei ole šokivangistuse kohaldamata jätmise aluseks. F.I kuritegeliku aktiivsuse tõttu ei ole teda võimalik karistusest täielikult vabastada, vaid talle tuleb lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse anda tõsine hoiatus tema edasise käitumise osas. Mõistetud karistuse ühe osa kohene täitmisele pööramine aitab vältida võimalikku karistamatuse tunnet. Šokivangistuse mõistmist ei välista ka kaitsja väide, mille kohaselt kuivõrd šokivangistus oli mõistetud eelkõige seoses OÜ Hamata episoodiga (kohtuotsuse lk 39) ja sel ajal kehtinud kriminaalkoodeks ei näinud ette šokivangistuse kohaldamise võimalust. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja seisukoht ei tulene maakohtu otsusest, s.o otsusest ei nähtu, et šokivangistust oleks kohus kohaldanud just viitega kaitsja poolt märgitud episoodile. P. Varese kaitsja on leidnud ka, et isegi apellatsiooni sisulisel ja täielikul rahuldamata jätmisel tuleb kohtuotsus tühistada menetluskulude väljamõistmise osas P. Vareselt, kuna P. Varese osalisel süüdimõistmisel oleks temalt ka menetluskulud tulnud välja mõista osaliselt. 26 Ringkonnakohus kaitsja väitega ei nõustu. Tegemist on menetluskuludega, milliste väljamõistmine ei sõltu sellest, et P. Vares on esitatud süüdistustes osaliselt õigeks mõistetud. Kriminaalasjas on apellatsiooni esitanud ka prokurör, vaidlustades maakohtu otsuse OÜ Hamata tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas. Sellele on vastu vaielnud kaitsja M. Greinoman, leides, et prokuratuuril ei ole tsiviilhagisse puutuvas osas apellatsiooniõigust. Ringkonnakohus kaitsja väitega ei nõustu. Prokuröri apellatsiooniõigus tuleneb
, kusjuures prokuratuuri apellatsiooniõigus on piiratud sama paragrahvi lõikes 3 toodud juhtudel. Muudel asjaoludel, s.h tsiviilhagisse puutuvas osas prokuratuuri apellatsiooniõigust piiratud ei ole. Kaitsja viide
lg 1 p 2 ja kannatanu kassatsioonõigust sätestavale
lg 2 ning seeläbi prokuratuuri apellatsiooniõiguse väidetavale piirangule, ei ole asjakohane.
lg 2 mõte seisneb selles, et nii tsiviilkostjal kui kannatanul on kassatsiooniõigus vaid tsiviilhagisse puutuvas osas. Seega ei ole õige kaitsja tõlgendus, mille kohaselt ei ole prokuratuuril õigust tsiviilhagisse puutuvat vaidlustada. Prokurör on esitatud apellatsioonis leidnud, et kohus, jättes OÜ Hamata tsiviilhagi rahuldamata nõuet aegunuks tunnistades, kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Maakohtu käsitlusest ei ole võimalik aru saada, millisel hetkel on kohus lugenud hagi aegunuks. Kohus on küll leidnud, et kannatanul oli 02.02.2006 ülekuulamisel kahju põhjustanud isik teada, kuid ei ole selgesõnaliselt öelnud, milline on kahju põhjustanud isikust teada saamise hetk. Ringkonnakohus leiab, prokuröri apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Vastavalt TsÜS § 150 lg 1 on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Asja materjalidest nähtuvalt esitas OÜ Hamata pankrotihaldur S.T. 20.11.2002 Tartu Politseiprefektuurile teate kuriteotunnuste esinemise kohta (4 kd, lk 2-4). Teates käsitletakse F.I-le 1 ja P. Varesele hiljem KrK § 141 lg 3 p 1 järgi esitatud süüdistusi puutuvat, see on episoode, milles kannatanu OÜ Hamata esindaja S.T. on taotlenud kohtult tsiviilhagi 921 293.65 kr väljamõistmist (s.o arvete nr 20 ja 21 alusel võõrandatud OÜ Hamata kaupade ja inventari ning kaubik Ford Transit väärtus). Ringkonnakohus leiab, et teatest nähtuvalt olid pankrotihaldurile vähemalt teate esitamise ajaks 20.11.2002 teada OÜ-le Hamata kahju tekitanud isikud. Nii märgitakse teates, et „…seega lõi F.I olukorra, kus omastas ja raiskas OÜ Hamata vara eriti suures ulatuses….“ Seega, lähtuvalt TsÜS § 150 lg 1 aegus tsiviilhagi selles osas 19.11.
lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi
§-s 337 lg 1 p 2 märgitud lahendi. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 28 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.