← Eesti

1-15-7843/22

Obsah (7)§ 132§ 127§ 1054§ 139§ 104§ 134§ 140

1-15-7843 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-7843 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, li

) § 127, § 128, § 134 lg 2, § 137, § 1043, § 1045 lg 2 p 1, § 1054 alusel mõisteti M.O -lt ja F OÜ -lt solidaarselt LT kasuks varalise kahju hüvitis 190 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis 10 200 eurot. KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p- de 3, 9 ning § 179 lg 1 p 2 alusel mõisteti M.O-lt välja menetluskulud summas 669 eurot.

  1. Maakohtu põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 3.
  2. Maakohus asus seisukohale, et M.O-le esitatud süüdistus on tõendatud. Maakohus tuvastas, et M.O, juhtides sõiduautot, ei jäänud reguleerimata ülekäiguraja ees seisma, sõitis ülekäigurajale välja ja otsa mööda reguleerimata ülekäigurada vasakult paremale sõiduteed ületavale jalakäijale LT-ile, kes sai sõiduki paremalt esinurgalt löögi ja paiskus asfaldile pikali, saades eluohtlikud tervisekahjustused. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt tänavavalgustus põles ning täiendava laternaga oli valgustatud ka ülekäigurada. Maakohus heitis süüdistatavale ette LS § 35 lg 4 rikkumist, kuna süüdistatav lähenes ülekäigurajale, kuid ei sõitnud sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud ülekäigurajale. Tunnistaja RG ütluste kohaselt oli süüdistatava sõidukiirus umbes 50 km/h. Süüdistatava ütluste kohaselt ei ületanud tema auto sõidukiirus 50 km/h. Süüdistatava ütluste kohaselt nägi ta ülekäigurada ületavat inimest liiga hilja ja kui ta isikut nägi, siis ta pidurdas. Ilmastikuolud olid üpris kehvad. Maakohus leidis, et seega ei olnud süüdistatava sõidukiirus piisavalt väike, et mitte ohustada ülekäigurajale astunud jalakäijat ning sõidukiirusel 50 km/h oli otsasõit kannatanule vältimatu. Maakohus leidis, et asjaolu, kas kannatanu kandis sündmuse ajal valgustatud ülekäigurajal helkurit või mitte, ei ole määrava tähtsusega, kuna ülekäigurajal on jalakäijal sõidukijuhi suhtes eesõigus. 3.
  3. Maakohus leidis, et kannatanule ei ole etteheidetav LS § 25 lg 7 rikkumine. Sõidukijuhi poolt jalakäia märkamise primaarseks signaaliks on sõiduki kiiruse vähendamine. Selleks peab sõiduk asuma ülekäigurajale vahetus lähetuses. Kannatanu kui ka tunnistajad VJ ja VB kinnitasid, et autosid tänaval ei olnud. Seega oli süüdistatava sõiduk nii kaugel, et teda ei olnud näha. Seda tõendab ka LT poolt ülekäigurajal läbitud meetrite arv ( 5 meetrit) ning kokkupõrke koht (auto parem esinurk). 3.
  4. Kannatanu tsiviilhagi rahuldas maakohus osaliselt. Kannatanu on taotlenud nii hävinud riiete väärtuse hüvitamise kui ka uut e riiete soetamise kulude hüvitamist. Maakohus leidis, et kuna kannatanu esitatud tšekkidest ei ole võimalik aru saada uute riiete soetamisele kulunud summat, tuleb

§ 132

lg 2 alusel hüvitada kahjustatud riiete maksumust, mida kannatanu on hinnanud 190 eurole. Tsiviilhagi osas, milles kannatanu taotles perekonnaliikmetele teda raviasutuses külastades tekkinud kulude hüvitamist (sõidukulud 560 eurot), jättis maakohus rahuldamata. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kannatanu isikule kahju korvamine (

§ 127

lg 1), kuid transpordikulude näol ei ole tegemist kahjuga, mis on otseselt liiklusõnnetusega põhjustatud kannatanule. Transpordikulud on kõrvalkulud ning seadus ei näe ette selliste kulude hüvitamist, mis on tekkinud perekonnaliikmetel kahjujuhtumi piiride väliselt. 3 3.

  1. Mittevaralise kahju osas rahuldas maakohus kannatanu hagi osaliselt ning mõistis välja mittevaralise kahju hüvitiseks süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja 10 200 eurot. Maakohus arvestas, et LT-il tuvastati peaaju põrutus, peaajuturse, traumaatiline kõvakelmealune verevalum, traumaatiline ämblikvõrkkelmealune verevalum, kuklaluu murd vasakul, hematoom ja põrutushaavad kuklal, mõlema kopsu põrutus, vasakpoolne traumaatiline õhkrind, alkoholijoove. Tervisekahjustused tüsistusid kopsupõletiku ja septilise šokiga. Ravitüsistuseks tekkis parempoolne õhkrind. LT oli SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas
  2. novembrist kuni
  3. detsembrini 2014, s.o kokku 24 päeva. Pärast
  4. novembril 2014 toimunud operatsiooni viibis LT rohkem kui 6 kuud raskes seisundis. LT-ile tekitati raske trauma: püsib peavalu, pearinglus, mälu ja tasakaaluhäired, kerge kõnehäire. Vigastuste puhul on vajalik pikaajaline pidev hooldusravi. LT-ile liiklusõnnetusega põhjustatud vigastuste tõttu oli tema töövõime kaotuse protsent alates
  5. detsembrist 2014 kuni
  6. juunini
  7. a 90%, seejärel kuni
  8. juunini
  9. a 50%. LT oli XXXXX XXXXXXXXXXXXX kadett, õppis IV kursusel ja pidi kevadel lõpetama akadeemia külmutusmehaanika erialal ning minema praktikale. Saadud traumade, mälu probleemidega ja pidevate peavalude tõttu on LT sunnitud vähemalt aastaks oma õppimised pooleli jätma. Tsiviilhagi juurde on kannatanu esindaja poolt lisatud eelleping tööandja ja töötaja vahel, mille kohaselt pidi kannatanud asuma tööle pärast XXXXXXXXXXXXX lõpetamist
  10. aasta juulis keskkütte süsteemide paigalduse ametikohale ja töötasuna lepiti kokku 850 eurot kuni juulini
  11. Maakohus märkis, et väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Esineb põhjuslik seos süüdistatava poolt liiklusõnnetuse põhjustamise ja kannatanule töövõime kaotuse tekkimise vahel. Tervise kahjustuse saamise tõttu ei saanud kannatanu lõpetada õigeaegselt õpinguid kõrgkoolis, mis oli tööle saamise eelduseks. Maakohus tuvastas kannatanule (hagejale) tekkinud negatiivsed mittevaralised tagajärjed ja arvestas mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel hageja füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, samuti tema elukorralduse ja tegevuse piirangutest tingitud heaolu langust. Igal konkreetsel juhul tuleb arvestada eelkõige rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises (hageja võimalikku hooletust) ja muid kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi. Maakohus ei tuvastanud kannatanu enda hooletut käitumist, noormees on kaotanud töövõime, on sunnitud regulaarselt manustama ravimeid terviseseisundi stabiliseerimiseks. Arsti poolt on kannatanul keelatud juhtida sõidukit, kategooriliselt on keelatud olla päikese käes, käia saunas, tegeleda spordiga, kasutada õhutransporti, keelatud on igasugune füüsiline pinge, seega k annatanu on jäänud ilma osast elumõnudest, ta ei saa enam saadud tervisekahjustuse tõttu tegeleda sellega, millega ta enne tegeles. Kannatanu kasuks tuleb mõista välja selline hüvitis, mis korvaks tema läbielatud kannatusi ja langenud elukvaliteeti ning elumõnudest ilmajäämist, milline summaliselt on võrreldav tema võimaliku aasta sissetulekuga juhul, kui liiklusõnnetust ei oleks juhtunud ehk 10 200 eurot. Eellepingus märgitud töökohale tekib kannatanul võimalus asuda
  12. a. Süüdistatav M.O töötas taksojuhina F OÜ-s ja liiklusõnnetuse toimumise ajal täitis ta taksojuhina tööülesandeid. F OÜ vastutab oma töötaja käitumise eest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS ) § 132 lg 1 alusel nagu oma käitumise või endast tulenevalt asjaolude eest ning õigusvastaselt tekitatud kahju eest

§ 1054lg 1 alusel nagu enda tekitatud kahju eest.

3.

  1. Maakohus ei pidanud asjakohaseks tsiviilkostja väidet, et kannatanu ise oli alkoholijoobes ja ei kandnud helkurit, mistõttu raske tagajärg on vähemalt osaliselt põhjuslikus seoses kannatanu enda käitumisega. Kannatanu enda sõnutsi omas ta helkurit, samuti reeglina on varustatud helkuriga (helkurribaga vms) tänapäeval kantavad sportlikud riideid, mida kannatanu eelistas (tsiviilhagis on kirjeldatud just sportlik riietus). Et kannatanu toimetati haiglasse ja seal riided hävinesid (katki lõigati), mistõttu jäi kannatanu riietus täpselt kirjeldamata, ei suurenda 4 kannatanu enda süüd toimunus. Sündmuskoha kirjeldusest nähtub, et tegemist oli valgustatud tänavaga ning jalakäijate ülekäiguraja ees on sõiduki juhil kohustus anda teed jalakäijale olenemata sellest, kas jalakäija helkur on hetkel nähtav või mitte. Samuti kannatanu joobeseisund liiklusõnnetuse toimumise ajal ei saa olla raske tagajärje põhjuseks, sest kannatanu ületas sõiduteed mitte suvalises kohas, vaid just jalakäijale ettenähtud kohas, mis oli piisavalt valgustatud. 3.
  2. Maakohus ei pidanud asjakohaseks tsiviilkostja esindaja viiteid liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-le
  3. Liikluskindlustuse seaduses sätestatud summad on määratud kindlustusandja jaoks, kuid ei ole kohtu jaoks siduvad. Kindlustusandja (kindlustusfondi valitseja kui eraõiguslik juriidiline isik) lähtub oma tegevuses ärihuvidest. Mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmisel lähtub kohus avalikest huvidest. Liikluskindlustuse seadus sätestab , kohus aga lahendab kannatanu poolt esitatud hagi süüdistatava ja tsiviilkostja vastu ning kohtule ei ole esitatud andmeid, et kindlustusandja oleks mittevaralise kahju mingilgi määral kannatanule hüvitanud. 3.
  4. Karistuse mõistmisel ei tuvastanud kohus karistust raskendavaid asjaolusid. Kergendavaks asjaoluks pidas maakohus süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Maakohus leidis, et süüdistatavat tuleb karistada KarS § 423 lg 1 alusel vangistusega, kuid seda sanktsiooni alammäära lähedale jäävas suuruses ning jätta vangistus täielikult täitmisele pööramata KarS § 73 alusel. Seejuures arvestas kohus ka M.O süü suurust ning asjaolu, et teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud. M.O on 1 kehtiv väärteokaristus – teda karistati
  5. novembril 2014 LS § 242 lg 1 alusel rahatrahviga. Maakohus pidas põhjendatuks kohaldada süüdistatava suhtes lisakaristust, lähtudes eelkõige ühiskonna turvalisuse huvidest. Süüdistatav valis ameti, mis on seotud liiklusega ning oma kutsetegevuse raames pani toime raske süüteo. Taksojuhi amet on seotud riskiga, kuid sellegipoolest ei tohi ohustada ühiskonda. Jättes ülekäiguraja ees sõiduki kiiruse vähendamata, käitus M.O ebaprofessionaalselt, ükskõikselt ja mõtlematult. Maakohus leidis, et kaaludes süüdistatava sissetuleku suurust taksojuhina (miinimumpalk), ameti pidamisega seotud riski, süüdistatava tööstaaži taksojuhi ametikohal (ca 1,5 aastat) on põhjendatud M.O-lt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Maakohus märkis, et süüdistataval tekib võimalus leida töökoht, mis vastaks tema võimetele ning ühiskonnale antakse signaal, et isiku tervise vastu suunatud kuriteod on kohtu poolt taunitavad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  6. Maakohtu otsuse peale esitas id apellatsioonid M.O kaitsja ja tsiviilkostja OÜ F esindaja.
  7. M.O kaitsja palub tühistada maakohtu otsus ning jätta M.O suhtes lisakaristus kohaldamata ning vähendada kannatanule väljamõistetavat mittevaralise kahju hüvitist. 5.
  8. Kaitsja märgib, et kuigi maakohus on kohaldanud lisakaristust lähtuvalt ühiskonna turvalisuse huvidest, ei ole kohus selgitanud, miks on ühiskonna turvalisuse huvides vajalik 12 kuud pärast ettevaatamatusdelikti toimepanemist kõrvaldada liiklusest isik, kes on vahepealsed kuud töötanud taksojuhina ja osalenud igapäevaselt liikluses. Maakohtu otsusest nähtuvalt on süüdistatavale lisakaristuse kohaldamise põhjuseks tema poolt valitud amet – taksojuht. Kaitsja leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine sellistel põhjusel on ebaõiglane, 5 ebaproportsionaalne ja põhjendamatu mitmel põhjusel. Karistusseadustik ei näe raskendava asjaoluna ette liiklusrikkumise toimepanemise taksojuhina. Ühiskonna turvalisus ei saa paremini tagatud, kui taksojuht kõrvaldatakse liiklusest. Kaitsja leiab, et üksnes süüdistatava ameti tõttu ei saa talle kohaldada karmimat karistust kui teistele liikluses osalevatele autojuhtidele. Taksojuht ei ole ohtlikum liikleja kui teised juhid. Vastupidi, seoses suure läbisõiduga on taksojuhtidel rohkem kogemusi erinevate olukordade lahendamiseks ja ettenägemiseks. Samuti esineb siis ka rohkem olukordi, kus on oht liiklusõnnetuse toimumiseks. Ohu realiseerumine on aga alati seotud mitme osapoolega. 5.
  9. Maakohus on asunud seisukohale, et ülekäiguraja ees kiiruse vähendamata jätmisel on M.O käitunud ebaprofessionaalselt, kui d maakohus ei ole analüüsinud M.O ja tunnistaja RG ütluseid, mille kohaselt nii süüdistatav kui tunnistaja nägid teisi jalakäijaid ning et jalakäijatel helkurid puudusid. Olukorras, kus autojuht näeb sõiduteed ületavaid jalakäijaid ning veendub, et ta neid ei ohusta, on tegelikult autojuht tähelepanelik ja kohusetundlik. Kiiruse vähendamine olukorras, kus sõiduteed ületavad jalakäijad on tegelikult näha, ei ole kohustuslik. Kiiruse vähendamiseks vajadus puudus, kuna sõiduteed ületavad jalakäijad olid vastassuunavööndis ning alles lähenesid sõidutee keskel olevale ohutussaarele. 5.
  10. Apellant märgib, et kannatanul helkuri puudumist kinnitavad lisaks süüdistatava ütlustele ka tunnistaja RG ütlused. Asjaolu, et kannatanu l oli oma sõnade kohaselt sportlik riietus, ei tõenda helkuri olemasolu. Seda ei kinnita tõsikindlalt ka kannatanu ütlused. Kui inimene kasutab helkurit, siis ta teab, milline helkur on ja kus see asus. Maakohtu arutlus teemal, et helkur võis asuda jalakäija teisel küljel ja valgustatud teel ei ole sellel mingit tähtsust, on ainetu ja vastuolus LS § 2 p- ga 11 (helkuri definitsioon ja eesmärk) ning § 22 lg- ga 8 (sätestab kohustuse kasutada pimeda ajal helkurit või valgusallikat). Kuivõrd helkur on kohustuslik ning nii liiklusseadusest kui tervest mõistusest tulenevalt on helkuril eesmärk tema kasutamisel, siis tuli kohtul anda hinnang, kuidas mõjutas helkuri puudumine süüdistatava poolt toimepandud kuriteo toimepanemist. Apellant möönab, et vaatamata helkuri puudumisele ei saa välistada süüdistatava süüd talle inkrimineeritavas kuriteos. Seda ei ole süüdistatav kunagi ka väitnud, kuid karistuse mõistmisel tuleb siiski arvestada isiku süü suurusega. Konkreetse isiku süü suurus on sõltuvuses liiklusõnnetuses osalenud teiste isikute tegevusele hinnangu andmisega. Tegemist on usalduspõhimõttega, kus kohustused olid kõigil liiklejatel. Helkuri puudumist kinnitavad ka tunnistaja RG ütlused, seega ei ole tegemist üksnes süüdistatava ennastõigustavate ütlustega. Kannatanu ei teinud ennast nähtavaks, kuigi selleks oli kannatanul kohustus. 5.
  11. Apellant on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti hinnanud ka jalakäija poolt LS § 25 lg-s 7 sätestatud nõuete täitmist. LS § 25 lg 7 kohaselt peab jalakäija reguleerimata ülekäigurajal enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Apellant on seisukohal, et karistuse mõistmisel tuleb hinnata kõigi liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja selle seost saabunud tagajärjega. Reguleerimata ülekäigurajal ei või kumbki liikleja ülekäigurajale astuda/sõita muidu, kui olles eelnevalt täielikult veendunud selle ohutuses. Teisisõnu ei saa reguleerimata ülekäigurajal mitte kunagi juhtuda liiklusõnnetust kui vähemalt üks liiklejatest täidab liiklusnõudeid. Liiklusõnnetuse toimumiseks peavad oma kohustusi rikkuma mõlemad osapooled. 5.
  12. Kannatanu LT ning jalakäijatest tunnistajad VJ ning VB on andnud ütlusi, et nad autot ei näinud. Seejuures ei nähtud ka süüdistatava kõrvalreas liikuvat teist autot. Maakohus on sellest teinud järelduse nagu ei oleks M.O auto olnud üldse nähtav jalakäijale. See on 6 aga vastuolus kogutud tõenditega, mis kinnitavad, et jalakäija liikus tema enda ütluste kohaselt normaalse kiirusega ning süüdistatava ütluste kohaselt kiirel sammul. Jalakäija tavaline liikumiskiirus on üldteada asjaolu, s.o 5 km/h ehk 1,4 meetrit sekundis. Maakohus on tuvastanud kokkupõrkekoha ülekäigurajal ning jalakäija oli liikunud 5 meetrit. Jalakäija tavalise liikumiskiiruse korral 5 km/h ehk 1,4 m/s kulus jalakäijal sõiduteel selle vahemaa läbimiseks 5:1,4 = 4 sekundit. Süüdistatava ütluste kohaselt liikus ta 50 km/h, st 14 m/s. Süüdistatava ütluseid kinnitavad ka tunnistaja RG, kes liikus temaga samas tempos. Kaudselt kinnitavad süüdistatava ütlusi ka tema sõiduki asukoht pärast liiklusõnnetust ning sõiduki vigastused. Ekspertiisipraktika kohaselt paiskub kiiruseni kuni 50 km/h jalakäija esiklaasi, üle 50 km/h aga üldjuhul üle katuse, mitte sõiduki ette. Neli sekundit enne kokkupõrget oli süüdistatav seega 4*14=48 meetri kaugusel kokkupõrkekohast. Sündmuskoha vaatlusprotokoll ei kajasta, kui pikalt oli sõidutee sirge enne ülekäigurada, kuid see on lihtsalt nähtav sündmuskoha fotodelt. Maa-ameti kaardiserveri kohaselt on järgmise ristmikuni vähemalt 160 meetrit. Seega pidi süüdistatava auto olema jalakäija jaoks nähtav ja tajutav ega saanud olla sedavõrd kaugel, et seda ei saanud näha. Kui aga süüdistatava auto oleks olnud nii kaugel, et seda ei olnud veel näha, siis pidi süüdistatav liikuma 160m/4sek = 40 m/s, st 144 km/h. Pidurdusteekond kuival asfaldil on 14 meetrit kiirusel 50 km/h, süüdistatava auto jäi seisma 7,9 meetrit pärast ülekäigurada. Seega ei saanud süüdistatava auto olla jalakäijale mittenähtav. 5.
  13. Kannatanu ja temaga koos olnud tunnistajate ütlused selle kohta, et autot ei olnud, on seega ebausaldusväärsed. Need on vastuolus füüsika ja terve mõistusega ja see tähendab, et tegelikkuses kannatanu ei veendunud enne sõidutee ületamisele asumist, et see on ohutu, ta ei andnud autojuhile võimalust tee andmiseks ning ei veendunud, et juht on teda märganud. Kuna auto lähenemine oli näha ja pidi olema arusaadav, et autojuht kiirust ei vähendanud, siis ei olnud kannatanul õigust asuda sõiduteed ületama hoolimata sellest, et ülekäigurajal on autojuhil kohustus anda jalakäijale teed. Tõenäoliselt mõjutas kannatanu käitumist ja tema võimet adekvaatselt olustikku hinnata tema poolt tarbitud alkohol, mille tõttu ta oli keskmises joobes (1,7 promilli). 5.
  14. Apellant palub hinnata, kas lisakaristuse kohaldamine oli vältimatult vajalik. Selles liiklusolukorras olid kohustused mõlemal liiklejal. Süüdistatav on jätkanud töötamist pärast liiklusõnnetust ning ei ole enam kui 12 kuu jooksul toime pannud mitte ühtegi uut rikkumist. Vaatamata sellele, et süüdistataval on õpitud ka teine eriala, ei ole ta leidnud erialast tööd ning käesoleval ajal on taksojuhi amet talle ainuke viis äraelamiseks. M.O puuduvad alaealised lapsed, kuid tema elukaaslane on mittetöötav üliõpilane. Süüdistatav elab oma elukaaslasele kuuluvas korteris ning tasub korteri kommunaalkulud 110 eurot kuus, samuti püsitasuna telefoni ja digi -TV eest 30 eurot kuus. Süüdistataval on ka kaks väikelaenu – diivani järelmaks 50 eurot kuus ja telefoni järelmaks 20 eurot kuus. Kaotades töö ja sissetuleku kaob võimalus tasuda enda ja elukaaslase elamiskulusid. Võimatuks muutub ka menetluskulude tasumine ja kannatanule tekitatud kahju hüvitamine. Süüdistatava poolt toime pandud kuritegu on nii teo kui tagajärje kvalifikatsiooni mõttes ettevaatamatu. Seega ei saa väita, et ta oleks pidanud kuritegu toime pannes sellega arvestama. Süüdistatav ei pannud kuritegu toime tahtlikult ja seega ei saanud ega võinud ette näha sellise tagajärje saabumist. Karistus mõistetakse konkreetsele inimesele, mistõttu ei saa lisakaristuse kohaldamist põhjendada süüdistatava ametiga ega ka vajadusega anda ühiskonnale mingi signaal. Kui süüdistatav ei ole toime pannud enam kui aasta jooksul pärast liiklusõnnetust ühtegi süütegu, siis puudub alus arvata, et ta võiks toime panna uue süüteo tulevikus. Esimese karistuse sai süüdistatav juba sündmuskohal, kui tunnistaja VB teda rusikate ja jalgadega peksis. 7 5.
  15. Seoses tsiviilhagiga palub kaitsja, viidates

§ 139lg-le 1, hinnata kannatanu osa talle tekitatud kahjus.

Kaitsja märgib, et

näeb ette kahju tekkimise soodustamist, mitte põhjustamist.

§ 139

lg 3 näeb ette piirangu kahjuhüvitise vähendamiseks, kui tegemist on tervise kahjustamisest tuleneva nõudega. Sellisel juhul võib kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekkimisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Raske hooletus on tsiviilõiguslikult käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (

§ 104lg 3).

Apellant on seisukohal, et kannatanu on raskelt hooletu, kuna ei veendunud enne sõidutee ületamisele asumist, et see on ohutu. Hooletuse raskema vormiga on tegemist eelkõige seetõttu, et kuigi süüdistatava auto oli lähenemas ülekäigurajale ja pidi olema nähtav, siis kannatanu oma ütluste kohaselt ei näinud üldse autot. Kui kannatanu oleks autot näinud ja hinnanud näiteks valesti auto kiirust ja kaugust, siis oleks tegemist hooletusega, kuid auto mittenägemine tähendab, et kannatanu ei pööranud üldse tähelepanu, kas autosid on lähenemas, kas juht on teda märganud ning tee ületamine ohutu. Seega oli kannatanu raskelt hooletu ja see on aluseks hüvitise vähendamiseks.

  1. Tsiviilkostja esindaja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus mõistis kannatanule varalise kahju katteks 190 eurot ning mittevaralise kahju katteks 10 200 eurot. Esindaja palub kannatanu varalise kahju nõue jätta rahuldamata ning mittevaralise kahju nõue otsustada kohtu äranägemisel, arvestades apellatsioonis toodud asjaolusid. 6.
  2. Apellant leiab, et kannatanu varalise kahju nõue oli vastuolus nii hagi põhjendustega kui ka esitatud tõenditega. Maakohus jättis tähelepanuta, et varalist kahju on üldjuhul võimalik välja mõista vaid tõendite alusel ning kohus oleks pidanud kontrollima ja veenduma tõendite vastavuses nõudele. Kohus leidis, et esitatud ostutšekkide alusel ei ole võimalik kindlaks teha, kui palju uued riideesemed maksid. Samas hindas kohus piisavalt usaldusväärseks kannatanu enda poolt nimetatud hävinenud asjade väärtust ning mõistis hävinenud asjade hüvitiseks 190 eurot paljasõnaliste ütluste alusel. Seega on maakohtu järeldus vastuolus kohtu poolt tuvastatud asjaoludega ning kannatanu varalise kahju nõue on jäänud tõendamata. 6.
  3. Tsiviilkostja esindaja ei nõustu maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurusega ning leiab, et see ei vasta kriminaalasja asjaoludele ja ühiskonna üldise heaolu tasemele.

§ 134

lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Maakohus jättis tähelepanuta, et M.O poolt toime pandud kuritegu ei olnud tahtlik, vaid liiklusõnnetus oli põhjustatud ettevaatamatusest ja süüdistatav kahetseb juhtunut. Süüdistatav on kirjutanud ka kannatanu vanematele kirja. 6.3. Apellant viitab

§ 139

lg-le 1 ning leiab, et liiklusõnnetuses põhjustamises oli roll ka kannatanu enda tähelepanematusel. Kriminaalasja materjalide kohaselt tuvastati kannatanu veres etanooli 1,7 g/l. Kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud, et kannatanu oleks kandnud helkurit. Seega on avarii raske tagajärg vähemalt osaliselt põhjuslikus seoses kannatanu enda käitumisega. 6.4.

§ 140

lõike 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kuigi kannatanu seisund avariijärgselt oli üliraske, oleks maakohus pidanud arvestama asjaoluga, et kannatanu seisund on paranemas.

  1. jaanuaril 2015 tuvastati kannatanul püsiva töövõime kaotuse protsendiks 90%.
  2. juunil 2015 tehti uus püsiva 8 töövõime tuvastamise otsus nr 1233668, mille kohaselt määrati töövõime kaotuse ulatuseks 50% tähtajaga
  3. juuni 2015 –
  4. juuni
  5. Nimetatud andmed kinnitavad, et kannatanu tervise paranemise dünaamika on positiivne. Maakohus ei põhistanud veenvalt väljamõistetava hüvitise suurust summas 10 200 eurot ning on mõistnud välja liiga suure hüvitise. Tsiviilkostja esindaja märgib, et maakohtu poolt viidatud eellepingu töölepingut, mille kohaselt pidi kannatanu pärast XXXXXXXXXXXXX lõpetamist asuma tööle, ei olnud kohtueelse menetluse lõppedes tsiviilkostja esindajale esitatud kriminaalasja materjalides. Ka esialgses tsiviilhagis ei viidatud asjaolule, et kannatanul oli sõlmitud töölepingu eelleping. Seega on alust tõendi usaldusväärsuses kahelda ning kohus on rajanud oma järeldused ebausaldusväärsele tõendile, rikkudes sellega oma diskretsiooni. 6.
  6. Apellant jääb enda maakohtus väljendatud seisukoha juurde, et analoogia korras on hüvitise ulatuse kindlaksmääramisel põhimõtteliselt kohaldatavad LKindlS § 32 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise piirmäärad , mille puhul on eelduslikult võetud arvesse üldist ühiskonna heaolu taset. Seadus sätestab hüvitise piirmäärad alates 100 eurot kergema vigastuse korral kuni 3200 eurot eriti raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral. Apellant ei nõustu maakohtu põhjendusega, mille kohaselt on piirmäärad kehtestatud kindlustusandjate jaoks, kes äriühingutena lähtuvad eeskätt enda ärihuvidest. Maakohus jättis siinkohal tähelepanuta, et nimetatud piirmäärad on sätestatud seaduses, mille kehtestab seadusandja üldistes huvides, mitte äriühingute erahuvides.
  7. Vastuse esitatud apellatsioonidele on esitanud prokurör, kes leiab, et esitatud apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 7.
  8. Prokurör leiab, et maakohus on põhjendatult kohaldanud M.O suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuuks. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel on võimalik lisakaristust kohaldada maksimaalselt 3 aastaks. Seega saab järeldada, et maakohus on lisakaristust kohaldanud tegelikkuses lisakaristuse sanktsiooni miinimumi lähedaselt. Maakohus on süüdistatavale kohaldanud lisakaristust põhjendusel, et taksojuhina töötades ohustas süüdistatav ühiskonna turvalisust , s.o tähelepanematusest põhjustas jalakäijale väga rasked tervisekahjustused. Prokuröri hinnangul tuleb arvestada asjaoluga, et ühiskond ootab professionaalselt autojuhilt (taksojuht, bussijuht jms) tähelepanelikumat suhtumist liiklusnõuete täitmisse, sest sellised juhid peaksid olema teistele juhtidele eeskujuks. See ainuüksi muidugi ei tähenda, et karistused võiksid olla kuidagi sellest otseselt sõltuvad, kuid nimetatut on võimalik süü suuruse hindamisel siiski arvestada. Kohtupraktikas on sarnaste rikkumiste eest kohaldatud lisakaristust ka mitte professionaalsetele autojuhtidele (nt kohtuasi nr 1-15-4232, kus süüdistatavale kohaldati samuti lisakaristust 6 kuuks sarnastel asjaoludel). 7.
  9. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et ülekäigurada oli valgustatud ning valgust annab juurde veel autojuhi liikumissuunas paremal asuv tuledes särav tankla. Prokurör nõustub kaitsjaga, et LS kohustab jalakäijal kandma helkurit, kuid antud liiklusõnnetuse olukorras ei ole helkuri kasutamata jätmine põhjuslikus seoses jalakäijale otsasõiduga, kuna ülekäigurada oli valgustatud ning süüdistataval oli tegelikult võimalus ka ilma helkurita kannatanut õigeaegselt märgata. Samal valgustatud ülekäigurajal, seda küll vastassuunas, märkas süüdistatav helkuriteta jalakäijaid. Seega pidi tal olema võimalus õigeaegselt märgata ka tema sõidusuunas liikuvat jalakäijat, kelle suhtes oli tal LS-st tulenev kohustus. Kuna toimus otsasõit jalakäijale, siis järelikult ei olnud süüdistatav piisavalt tähelepanelik ülekäigurajale lähenedes ning see ei olnud seotud jalakäija helkuri puudumisega. 9 7.
  10. Sündmuskohal oli kokku 4 sõidurada. Süüdistatav liikus enne jalakäijale otsasõitu kolmandal sõidurajal. Sõiduki kahjustustest nähtub, et otsasõit jalakäijale toimus sõiduki parempoolse esiosaga (aken katki paremalt poolt, parem küljepeegel paigast nihkunud). Seega oli otsasõidu hetkeks jalakäija ületanud ülekäigurada kokku ca 5 meetrit. LS § 25 lg 7 sätestab, et „jalakäija peab enne sõidutee ületamist hindama …“. Seega kui jalakäija on juba sõiduteele astunud ehk alustanud sõidutee ületamist, tal enam nimetatud kohustust ei ole. Kui hinnata kannatanuga kaasas olnud tunnistajate ütlusi, siis ütlustest selgub, et nad tegelikkuses liiklust ei jälginud, kuna rääkisid omavahel juttu. Nendest mitu meetrit eespool liikus üksinda kannatanu. Seega ei saa nimetatud tunnistajad tõendada, mida tegi kannatanu enne teele astumist. Ainus, kes selle kohta ütlusi annab, on kannatanu ise ning kannatanu ütleb, et ta veendus enne teele astumist, et sõidukeid pole. Keegi ei ole kannatanult täpsustanud, mis see tähendab, et sõidukeid pole. Fakt on aga see, et sõidukeid polnud ülekäiguraja vahetus läheduses igal juhul. Kaitsja on teinud apellatsioonis erinevaid arvutusi, mille kohaselt pidi teele astumise hetkel olema süüdistatava sõiduk kannatanust 48 meetri kaugusel. Kaitsja on arvutustel võtnud aluseks jalakäija keskmise liikumiskiiruse. Prokurör märgib, et kannatanu tegelik liikumiskiirus ei ole välja selgitatud. Kui kannatanu liikus nt hoopis 3 km/h, s.o 0,8 m/s, siis läbib ta 5 meetrit hoopis 6,25 sekundiga. Sellisel juhul pidi süüdistatava sõiduk olema 87,5 meetri kaugusel ehk mida aeglasemalt liikus jalakäija, seda kaugemal pidi süüdistatava sõiduk asuma. Kaitsja kaardi väljatrükk näitab, et nähtavus oli ca 160 meetrit. Kaitsja on jätnud aga arvestamata, et tegemist oli pimeda ajaga ning ka ilmastikuolud olid kehvad. Ka nt 90 meetrit eemal olnud sõiduk ei pruugi sellistes oludes olla nähtav ning ka sõiduki esitulede järgi ei ole võimalik hinnata liikuva sõiduki täpset kaugust. Kuna kriminaalasja lahendati lühimenetluses, peame lähtuma tõenditest, mis on toimikus ning ainus, kes antud asjaolu kohta ütlusi sai anda, oligi kannatanu, kes väitis, et veendus enne teele astumist selle ohutuses ning tema sõidukit lähenemas ei näinud. See ei välista, et sõiduk võis olla sellisel kaugusel, kus kannatanu selle ohtu ei tajunud. Seega kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et teele astumise hetkel ei tundnud kannatanu ohtu ning oht tekkis juba teel viibides. Seega jalakäija ei rikkunud LS § 25 lg 7 sätestatut. 7.
  11. Varalise kahju nõude osalisel rahuldamisel on maakohus järginud

põhimõtteid. Samuti on maakohus veenvalt põhjendanud nii välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise seaduslikke aluseid kui ka summat. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

  1. Ringkonnakohus käsitleb esmalt süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud etteheiteid seoses M.O suhtes lisakaristuse kohaldamisega. Seejärel vastab kriminaalkolleegium apellatsioonide väidetele seoses M.O-lt ja tsiviilkostjalt F OÜ-lt kannatanu kasuks väljamõistetud varalise ja mittevaralise kahju hüvitistega. Viimaseks võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse.
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus osas, millega M.O suhtes kohaldati KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuuks, tuleb tühistada. 9.
  3. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 lg 1 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub eelkõige 10 juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Seega, kuigi lisakaristuse üldpreventiivseid eesmärke ei saa kõrvale jätta, ei ole lisakaristuse mõistmine ainuüksi üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt põhjendatud. Maakohus on mõistnud M.O -le lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise, lähtudes eelkõige ühiskonna turvalisuse huvidest. Maakohus märkis, et süüdistatav on ise valinud taksojuhi ameti, mis on seotud riskiga ja süüteo pani ta toime kutsetegevuse raames. Maakohus arvestas M.O sissetulekut taksojuhina (miinimumpalk), ameti pidamisega seotud riski, tööstaaži taksojuhi ametikohal ning leidis, et süüdistataval tekib võimalus leida töökoht, mis vastab tema võimetele. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus on vääralt arvestanud karistuse mõistmisel asjaoluga, et M.O puhul on tegemist taksojuhiga. Isiku süü suuruse hindamisel tuleb arvestada ka kuriteo toimepanemise asjaolusid ja karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt ka toimepanija isikut iseloomustavaid asjaolusid. Samas tuleb ringkonnakohtu hinnangul nõustuda apellandiga selles, et maakohus pole veenvalt põhistanud, miks on M.O-le lisakaristuse kohaldamine karistuse eesmärkide saavutamiseks vajalik ning jätnud piisavalt arvestamata M.O isikut iseloomustavaid asjaolusid. 9.
  4. Kuna juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt on selline oht tuvastatud. M.O ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Maakohtu otsuses viidatud väärteokaristus on käesolevaks hetkeks kustunud. Seega ei ole M.O ka kehtivaid väärteokaristusi. Süüdistuse sisuks olev kuritegu on toime pandud
  5. novembril
  6. Kuigi M.O on vahepeal jätkanud tööd taksojuhina, seega osalenud aktiivselt mootorsõiduki juhina liikluses, ei ole ta vahepeal pannud toime ühtegi süütegu. Kaalu omab ka asjaolu, et M.O poolt
  7. novembril 2014 toime pandud liiklusnõuete rikkumised, mille tagajärjel tekitati kannatanule raske tervisekahjustus, on toime pandud ettevaatamatusest. Seega, kuigi M.O ei olnud liikluses piisavalt tähelepanelik, hoolikas ja ettevaatlik, ei olnud tema poolt toime pandud süütegu tahtlik. Samuti arvestades varasemate ja ka hilisemate süütegud e puudumist, võib järeldada, et tegu ei olnud mitte harjumus-, vaid juhusüüteoga. Kuigi maakohus on põhjendanud lisakaristuse kohaldamise üldpreventiivseid eesmärke, ei selgu maakohtu otsusest, miks ei ole ettevaatamatusest toime pandud juhusüüteo puhul eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav M.O-le mõistetud põhikaristus. M.O-le mõisteti karistuseks 9 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel vangistuseni 6 kuud. KarS § 73 lg -te 1 ja 3 alusel ei pööratud vangistust täitmisele, kui M.O ei pane 1-aasta se katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada ka asjaolusid, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub. Taksojuhina töötamine on M.O sissetuleku allikas ning maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt ei ole tal õnnestunud leida erialast tööd /tl 110 pöördel/. Sissetulekut omades on M.O suuremad võimalused hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Samuti on rahaliselt koormavad süü dimõistva otsusega kaasnevad menetluskulud. Arvestades asjaolu, et M.O ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ta on kriminaalmenetluse kestel jätkanud tööd taksojuhina ning käitunud õiguskuulekalt, samuti arvestades mõistetud põhikaristust ja eesolevat katseaega, nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et M.O-le lisakaristuse mõistmine ei ole vajalik ega põhjendanud. 10.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ringkonnakohus ei nõustu tsiviilkostja esindajaga selles, et maakohus on alusetult mõistnud kannatanule tekitatud varalise kahju hüvitiseks 190 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kannatanu kandis liiklusõnnetuse ajal riideid ja 11 et need on liiklusõnnetuse tagajärjel hävinud. Kannatanu on taotlenud hävinud riiete väärtuse hüvitamist. Kannatanu hindas rikutud jope väärtus eks 90 eurot, pükste väärtus eks 30 eurot ja spordijalatsite väärtus eks 70 eurot. Kriminaalkolleegium leiab, et kannatanu poolt hävinud riiete hüvitiseks taotletud summad on mõistlikud ning nende õigsuses pole alust kahelda. 11. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu poolt kannatanule mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 10 200 eurot on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel.

§ 134

lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peavad kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitis te suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo asjas nr 3-2-1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, p-d 11-13). 11.

  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis on käesolevas asjas olulised kannatanule põhjustatud kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. Isiku ekspertiisiaktis toodud eksperdiarvamusest nähtub, et kannatanul tuvastati peaaju põrutus, peaajuturse, traumaatiline kõvakelmealune verevalum, traumaatiline ämblikvõrkkelmealune verevalum, kuklaluu murd vasakul, hematoom ja põrutushaavad kuklal, mõlema kopsu põrutus, vasakpoolne traumaatiline õhkrind. Tervisekahjustused tüsistusid kopsupõletiku ja septilise šokiga. Ravitüsistuseks tekkis parempoolne õhkrind. Pärast liiklusõnnetust tehti kannatanule mitu operatsiooni ning ta viibis 20 päeva haiglaravil. Alates
  2. detsembrist 2014 kuni
  3. juunini 2015 oli tema töövõime kaotus 90%. Kuni
  4. juunini 2016 on tal hinnatud töövõime kaotus 50%. Seega, kuigi kannatanu tervis on läinud paremaks, ei ole kannatanu talle tekitatud vigastustest paranenud. Tsiviilhagi kohaselt on arsti poolt LT-il keelatud juhtida sõidukit, olla päikese käes, käia saunas, tegeleda spordiga, kasutada õhutransporti. Kannatanu manustab regulaarselt ravimeid. Saadud traumade tõttu on LT olnud sunnitud katkestama oma õpingud XXXXX XXXXXXXXXXXXX vähemalt aastaks. Kannatanu selgitas maakohtu istungi, et tal on jätkuvalt probleeme mäluga. Kohtutoimikusse on lisatud eelleping (kuupäevastatud
  5. septembril 2014), mille kohaselt pidi kannatanu LT pärast XXXXXXXXXXXXX lõpetamist
  6. a juulis asuma tööle OÜ -sse P keskküttesüsteemide paigalduse ametikohale /tl 81/. Kriminaalkolleegium ei jaga tsiviilkostja esindaja seisukohta, et eellepingu usaldusväärsuses tuleks kahelda, kuna seda ei olnud kajastatud esialgses tsiviilhagis. Eellepingu kohtutoimikusse lisamist on taotlenud kannatanu esindaja
  7. augustil 2015, s.o lisaks kannatanu enda poolt esitatud tsiviilhagile. On eluliselt usutav, et eellepingu esitamise vajadus selgus pärast kannatanu konsulteerimist oma esindajaga. 11.
  8. Riigikohtu praktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta on Riigikohtu õigusteabe osakond
  9. aastal teinud kohtupraktika analüüsi. Selle analüüsi kohaselt oli
  10. a kuriteoga kehavigastuse tekitamisel väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate) tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral vahemikul 100 000 –300 000 krooni ehk vastavalt 6 391 –19 173 eurot (vt M. Lillsaar, M. Vutt. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded 12 tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes
  11. aastal. Kohtupraktika kordusanalüüs). Tallinna Ringkonnakohtu hilisemas kohtupraktikas on neid andmeid jätkuvalt võrdlusmaterjalina kasutatud (vt nt TlnRK
  12. mai
  13. a otsus asjas nr 1-13-11316, p 9, samuti TlnRK
  14. oktoobri
  15. a otsus nr 1-15-4232, p 7.3). Samas tuleb siiski arvestada, et ühisko nna heaolu tase on alates
  16. aastast siiski mõnevõrra tõusnud (nt oli
  17. a septembris oli statistiline keskmine brutokuupalk 801 eurot ning
  18. a septembris 1063 eurot, vt https://www.stat.ee/34204). Seega on maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis võrreldav kohtupraktikas väljamõistetud hüvitistega. 11.3.

§ 134

lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seega on õiged apellantide väited, et kahjuhüvitise määramisel tuleb arvestada asjaoluga, et M.O pani kuriteo toime ettevaatamatusest, on kohtuistungil kahetsenud oma tegu ning kirjutanud kannatanu vanematele kirja. Samas tuleb arvestada ka asjaolu, et M.O pani liiklusnõuete rikkumised toime täites tööülesandeid taksojuhina ehk oma kutsetegevuses, mille raames peab isik olema eriti tähelepanelik ja hoolas. Arvestades kannatanule tekitatud tervisekahjustuste raskust, nende kestvat iseloomu, kuriteo asjaolusid (sh toimepanemine ettevaatamatusest) ning ühiskonna heaolu üldist taset, peab ringkonnakohus kannatanule mõistetud mittevaralise kahju hüvitist summas 10 200 eurot põhjendatuks. 12. Kriminaalkolleegium ei nõustu apellatsioonides esitatud seisukohtadega, et kannatanu enda käitumine tingib väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse vähendamise.

§ 139

lg 1 kohaselt kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kriminaalasjas kogutud materjalidele tuginedes ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kas kannatanu kandis liiklusõnnetuse toimumise hetkel helkurit.

§ 139

lg -le 1 tuginedes kannab tõendamiskoormist asjaolude osas, millest nähtub, et kahju tekkimise põhjustas osaliselt kahjustatud isiku enda tegevus, kahju tekitaja. Seega ei ole võimalik küsimust, kas kannatanul oli helkur või mitte, tõlgendada mittevaralise kahju hindamisel automaatselt kannatanu kahjuks. Kannatanu kinnitas istungil, et tema arvates kandis ta 22. novembril 2014 helkurit /tl 111/. Süüdistatava M.O ning tunnistaja RG ütluste kohaselt kannatanul helkurit ei olnud. Nõustuda tuleb kaitsjaga selles, et helkuri olemasolu ei saa järeldada ka maakohtu arutluskäigust, et kuna kannatanu kandis liiklusõnnetuse ajal sportlikku riietust, pidi ta kandma ka helkurit. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul sellel asjaolul, kas kannatanu liiklusõnnetuse ajal helkurit kandis või mitte, mittevaralise kahju hüvitise suuruse hindamisel määravat tähendust.

§ 139

lg -st 1 nähtub, et kahjustatud isikust tulenevad asjaolud võivad olla kahjuhüvitise vähendamise aluseks üksnes siis, kui need soodustasid kahju tekkimist. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et kannatanu ületas sõiduteed valgustatud tänaval ülekäigurajal. Asjaolu, et jalakäijad olid ülekäigurajal ka ilma helkurita nähtavad, kinnitab ka asjaolu, et süüdistatav teisi jalakäijaid märkas. Järelikult pole alust arvata, et asjaolu, et kannatanu 22. novembril 2014 helkurit ei kandnud, soodustas kahju tekkimist. 12.1.

§ 139

lg 3 kohaselt võib isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu poolt helkurita sõidutee ületamine valgustatud tänaval ja ülekäigurajal ei ole käsitatav raske hooletusena. Kuna kannatanu ületas sõiduteed nõuetekohaselt ülekäigurajal, mis oli valgustatud, ei rikkunud ta tavalist hoolsuse määra nii oluliselt, et selline käitumine oleks kolmandale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Tegemist võis olla lihtsalt hooletusega. Raske 13 hooletusega võiks olla tegemist näiteks juhul, kui tänav, millel kannatanu liikus, oleks olnud valgustamata või kannatanu ei oleks liikunud mitte ülekäigurajal, vaid teepervel vms. 12.2. Tsiviilkostja esindaja on apellatsioonis pidanud põhjendatuks kahju hüvitamist ka

§ 140

lg 1 alusel, mille kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.

§ 140

lg 1 teise lause kohaselt tuleb seejuures arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Ringkonnakohus tsiviilkostja esindaja arvamust ei jaga. Apellatsioonis ei ole välja toodud erandlikke asjaolusid, mis tingiksid

§ 140lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamist.

Kannatanu kasuks maakohtu poolt väljamõistetud 10 200 euro puhul on tegemist mõistliku summaga, mida ei saa pidada süüdistatava ega tsiviilkostja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks ega vastuvõetamatuks. 12.

  1. LS § 25 lg 7 kohaselt peab jalakäija reguleerimata ülekäigurajal enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Kannatanu ütlustest nähtuvalt ei näinud ta lähenevat sõidukit ning enne teele astumist ta veendus, et sõidukeid ei ole /tl 46-47/. Sõidukit ei näinud ka sõiduteed ületavad tunnistajad VJ ja VB. Kaitsja leiab, et kannatanu pidi lähenevat sõiduautot nägema. Samas ei ole kogutud kriminaalasja materjalidele tuginedes võimalik kindlaks teha kannatanu täpset liikumiskiirust. Seega ei saa k a tõsikindlalt väita, kui kaugel oli M.O juhitav sõiduk hetkel, kui kannatanu sõiduteele astus ning teha järeldust, et kannatanu oleks pidanud sõiduteele astudes lähenevat sõidukit nägema. Kuna kannatanu oli kokkupõrke hetkeks läbinud ülekäigurajal 5 m (ning kokkupõrke koht oli auto parem esinurk), võib sellest järeldada, et kannatanu ei astunud sõiduteele nö viimasel hetkel, et ülekäigurajale läheneval autol ei olekski olnud võimalust õigeaegselt kiirust vähendada ning peatuda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa nõustuda ka apellandi väitega, et kannatanul võis lähenev sõiduauto jääda märkamatuks alkoholijoobe tõttu. Kannatanu ületas sõiduteed nõuetekohaselt ülekäigurajal. Kannatanul tuvastatud joovet 1,7 g/l võib pidada keskmiseks ning see ei võimalda teha järeldusi, et kannatanu ei olnud võimeline tajuma lähenevaid autosid.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et LKindlS § 32 ei ole käesolevas asjas kohaldatav. LKindlS § 1 lg 1 kohaselt reguleeritakse liikluskindlustuse seadusega sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva tsiviilvastutuse kohustuslikku kindlustust, kindlustamata sõidukile rakenduvat sundkindlustust ja vastutust kindlustamata sõiduki juhtimise eest. Tsiviilkostja esindaja poolt viidatud § 32 sätestab kindlustusandja poolt makstavate mittevaralise kahju hüvitiste piirmäärad. Liikluskindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjas põhjendatakse hüvitispiirmäärade kehtestamist muuhulgas sellega, et kindlustusandjatel oleks raske hüvitamiskohustust ette prognoosida ning kindlustusandja piiramatu vastutus mittevaralise kahju eest suurendaks keskmise kohustusliku liikluskindlustuse lepingu alusel makstavat kindlustusmakset (423 SE). Seletuskirja kohaselt juhul, kui kahjustatud isik leiab, et kindlustusandja makstav mittevaralise kahju hüvitis ei vasta talle tekitatud kahju suurusele või ei ole konkreetsel juhul eelnõus ette nähtud kindlustusandja kohustust sellise hüvitise maksmiseks, peab kahjustatud isik esitama nõude vastavalt kas kindlustusandja makstavat hüvitist ületavas summas või täies ulatuses kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu, tuginedes võlaõigusseaduse vastavatele paragrahvidele (samas). Seega ei ole LKindlS § 32 eesmärk reguleerida kahju tekitajalt väljamõistetavate mittevaralise kahju hüvitiste suuruseid ning ainetu on tsiviilkostja esindaja seisukoht, et need vastavad ühiskonna heaolu üldisele 14 tasemele ning maakohus oleks pidanud kannatanule mittevaralise kahju hüvitise mõistmisel neist lähtuma.
  3. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p- st 2 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt M.O-le KarS § 50 lg 1 p 1 lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmis e osas ning jätab M.O suhtes lisakaristuse kohaldamata. Muus osas, sh kannatanult varalise ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. M.O kaitsja apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkostja esindaja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. / / 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.