Obsah (8)

§ 156§ 41§ 71§ 90§ 66§ 103§ 69§ 4

1-16-2520 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus R.G tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2016. a Haapsalu Kriminaalasja number 1-16-2520 (15210000078) Kohtukoosseis Kohtunik Piia Jaaksoo

§ 156lg 3 ja 4 kohaselt vanglaametniku õigusi ja kohustusi. R.G, täites võimuesindaja ülesandeid ja olles seega ametiisik Kar

S § 288 mõistes, pani toime võimuliialduse, mis seisnes selles, et tema, olles graafikujärgses teenistuses Lääne prefektuuri Haapsalu politseijaoskonna arestikambris arestikambri spetsialistina, 26.09.2015 ajavahemikul kell 00.57 – 00:59 tõmbas kahel korral Korrakaitseseaduse § 42 lg 1 alusel Haapsalu politseijaoskonna arestikambrisse toimetatud R. M. juustest ning ajavahemikul kella 1.29 ajal lõi rusikas käega kahel korral kambri võreuksele roninud R M vastu jalgu, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Sellise liigse, põhjendamatu ja mittevajaliku jõu kasutamisega rikkus R.G

§ 41

sätteid, mille kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Samuti rikkus R.G Korrakaitseseaduse § 76 lg 1 sätteid, mille kohaselt võib kohaldada vahetut sundi füüsilise jõu kasutamisega ainult juhul, kui korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Korrakaitseseaduse § 76 lg 2 kohaselt on vahetut sundi lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu.

§ 71

lg 2 kohaselt võib füüsilist jõudu kasutada ametnik enda ohutuse tagamiseks, mis antud juhul ei olnud vajalik Sellise tegevusega pani R.G toime ametiisiku poolt füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise, s.o võimuliialduse, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 291 järgi. Peale selle süüdistatakse R.G ’a selles et töötas PPA Lääne prefektuuri Haapsalu politseijaoskonna patrulltalituse arestikambri spetsialistina, kelle teenistuskohustusteks oli ametijuhendi p 3.1 kohaselt arestikambrisse paigutatute vastuvõtmine, valvamine ja väljastamine, omades arestimajas kinnipeetud isikute osas

§ 156lg 3 ja 4 kohaselt vanglaametniku õigusi ja kohustusi. R.G, täites võimuesindaja ülesandeid ja olles seega ametiisik Kar

S § 288 mõistes, pani toime võimuliialduse, mis seisnes selles, et tema, olles graafikujärgses teenistuses Lääne prefektuuri Haapsalu politseijaoskonna arestikambris arestikambri spetsialistina, 3 Lõi 11.11.2015 ajavahemikul kell 12.09-12.11, arestikambrisse toimetatud ja väärteokorras Väärteomenetluse seadustiku § 44 alusel kinnipeetud M. S.. kambri ukses asuva luugi vahele pandud käte pihta seitsmel korral parema käe randmega ja kuuel korral parema käe rusikaga, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Sellise liigse, põhjendamatu ja mittevajaliku jõu kasutamisega rikkus R.G

§ 41

sätteid, mille kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Samuti rikkus R.G Korrakaitseseaduse § 76 lg 1 sätteid, mille kohaselt võib kohaldada vahetut sundi füüsilise jõu kasutamisega ainult juhul, kui korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Korrakaitseseaduse § 76 lg 2 kohaselt on vahetut sundi lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu.

§ 71

lg 2 kohaselt võib füüsilist jõudu kasutada ametnik enda ohutuse tagamiseks, mis antud juhul ei olnud vajalik Sellise tegevusega pani R.G toime ametiisiku poolt füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise, s.o võimuliialduse, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 291 järgi. KOHTUS UURITUD TÕENDID ja KOHTU SEISUKOHT KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 3 lg 1 kohaselt on süütegu karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. KarS § 291 sätestab kuriteona ametiisiku poolt relva, erivahendi või füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise. R.G-le arvatakse süüks ametiisikuna kahe kannatanu suhtes füüsilise jõu ebaseaduslikku kasutamist. Ametiisik Käesolevas kriminaalasja ei ole vaidlust selle üle, et R.G töötas nii 26.09.2015 kui 11.11.2015 PPA Lääne Prefektuuri Haapsalu PJ patrulltalituse arestimaja spetsialistina. Seda kinnitab ka tl 69 olev R.G teenistuskäik. TL 69 olev teenistuskäik ja tl 70-71 olev isikukaart näitavad, et R.G on arestimajas inspektorina, spetsialistina töötanud alates 05.03.2001.

§ 156

lg 4 kohaselt eelvangistuse ja aresti täideviimisel on arestimaja koosseisulisel teenistujal

1.–

1. peatükis sätestatud vanglaametniku õigused ja kohustused. Arestimaja teenistuja ametijuhendi /tl 68/ punkt 3.
2. järgi on Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja spetsialisti teenistuskohustuseks ka arestikambrisse paigutatute vastuvõtmine, valvamine ja väljastamine. Seega oli R.G arestimaja spetsialistina ametiisik KarS § 288 mõistes, kellel olid oma tööülesandeid täites vanglaametniku õigused ja kohustused, kes oma tööülesandeid teostades täitis võimuseesindaja ülesandeid. Järgnevalt uurib kohus, kas R.G on kasutanud kannatanute suhtes süüdistuses kirjeldatud füüsilist jõudu. M. S. episood Tl 45-46 arestimajja või –kambrisse paigutatud isikute nimekirjast nähtub, et 11.11.2015 kell 7.00 on kambrisse II paigutatud M. S. VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel, vabastatud 13.11.2015 kell 14.
3. Sellel päeval olid tööl spetsialistid R.G ning R. K.. M. S. kinnipidamise protokoll /tl 82/ näitab, et M.S. on VTMS § 44 lg 1 p 3 alusel kinni peetud 11.11.2015 kell 07.00 ja vabastatud 11.11.2015 kell 14.
4. 4 Eelnimetatud tõendid näitavad, et M.S. 11.11.2015 kell 7-14.47 viibis VTMS § 44 alusel Haapsalu politseijaoskonna arestimajas. Asitõendi CD plaat (pakend nr 1) Lääne prefektuuri Haapsalu arestikambri koridori asukohaga Lossiplats 4 Haapsalu 11.11.2015 turvakaamera salvestuse vaatlusprotokollist /tl 30-44/ nähtuvalt ilmub kaamera vaatevälja R.G (ekraanipilt 1), kes liigub vasakut kätt asuva esimese kambri ukse juurde, hakkab seal vestlema. Avab kambri ukses oleva luugi, hakkab läbi avatud luugi suhtlema. Peale lühikest vestlust ilmub avatud luugist nähtavale kambris viibiva M. S. käsi. Salvestuselt on näha, kuidas R.G soovib jõuga sulgeda luuki, millest nähtaval M. S. käsi. Seejärel lööb R.G seitsmel korral lahtise käe randme osaga ja kuuel korral parema käe rusikas käega vastu M. S . kambri luugist väljas olevat kätt, peale mida võtab M. S. käe kambri ukses olevalt luugilt. R.G sulgeb luugi ning vaatab oma paremat kätt, hõõrub seda vasaku käega ning kaob kaamera vaateväljast. Kohtus vaadati salvestust ka vahetult ja kohus veendus, et asitõendi vaatlusprotokollis kirjeldatu vastab salvestiselt nähtule. Kannatanu M.S. rääkis kohtuistungil, et 11.11.2015 ilmselt oli arestimajas, tegi vist suitsu liiga palju hotellitoas, ju siis mulises liiga palju. Midagi eriti ei mäleta. R.G nägi – kui kambris oli, tahtis, et kuulaks ta ära, tahtis välja minna. R.G ei võtnud teda kuulda, lõpuks tehti see luuk lahti, see millest antakse süüa, pani käe sinna vahele, et takistada luugi kinni panemist. Ütles, et kuula mind ära, siis R.G hakkas luuki kinni lükkama ja lõpuks olid näpud katki, aga järelikult ta pidi luuki lööma kinni, et need näpud jäid sinna vahele ja said haiget. M.S. selgitab, et selge, et kambris olles emotsioonid keesid üle ja karjus seal kellegi peale, kolkis ukse peale. Politseil ei saa olla sellist põhjust, et vägivalda kasutada, vägivalda ei tohi kasutada. Hommikul kui kambrist välja lasti, siis vist mainis moka otsast kellelegi, ei kirjutanud isegi mingit avaldust. Tunnistaja S. S. on andnud ütlusi, et kui M.S. oli kambris, siis läks tema juurde kambrisse, sest ta märatses. Ja siis M.S. rääkis, et teda peksti või jäeti sõrmed ukse vahele või umbes nii. Arvas, et joodiku asi ja asi jäi nii. Aga M.S. tuli järgmisel päeval tagasi ja siis jälle rääkis, et olid arestimajas probleemid olnud, et teda oli pekstud, oli väga solvunud selle asja peale. Peale seda vaatasid koos T-ga videot ja seal oli näha, et seal toimus mingi asi ukseluugiga, et Kaarel nagu lööb seda luuki kinni ja seal on sõrmed vahel. Süüdistatav R.G andis ütlusi, et luugi tegi lahti, sest M.S. karjus seal, et millal ta välja saab. Läks talle olukorda selgitama. S. röökis vastu, et ta ei kuule. Siis otsustas luugi lahti teha ja nii kui luugi paotas, nii tuli see kaks rusikat, kinnised rusikad vastu luuki. Tõrjus kahe käega ja S. kahe käega trügis. Püüdis käsi tõrjuda nii, et saaks luugi sulgeda. Esialgu õnnestus tõrjuda, aga viimasel momendil lõi ta sõrmed sirgeks, siis hakkas käeservaga neid ülesronivaid näppusid tagasi tõrjuma. Mitte otse löögid näppude pihta või käte pihta vaid kõik olid kaldpinnal riivatud löögid vastu kaldpinda, et käsi edasi lihtsalt trügida. Ühe käega sai haardest välja ja hakkas juurde murdma veel kambri lahtiolekut. Püüdis haakest käsi lahti saada ja teistpidi suruda luuki, et takistada teise käe välja surumist. Lõpuks see õnnestus. Jõud oli S. poolel, tema trügis täie füüsilise jõuga kahe käega, hoidis vasta. Ka selle käe tagasi löömisel ja rusika tagasi tõukamisel lõi päkaga, päkk on ju laiem kui rusikas ja saab ise ennem haiget, kätel oli valus. Oleks olnud väga lihtne panna luugiga paar plärakat ja asi ants. Vältis seda, tõukas, lõi päkaga. Kui näppusid tõrjus, lõi käe servaga, pehmendatud osaga, et ta haiget ei saaks. Vastu kätt rusikaga ei löönud, lõi rusikaga vastu luuki, et ta ei saaks teise käega välja ronida. Ei tõuganud, ei surunud ta käsi sinna vahele, tema tahtlikku tegevust seal ei ole. Tema tahtlik tegevus oli just ta käsi ära tõrjuda sealt. R.G luugi kinni panna, kuna teised kinnipeetavad nõudsid vaikust ja muid rahustamisvahendeid ei olnud kui luuk kinni hoida, et müra summutada, sest oli pidev röökimine ja tagumine. S. ei täitnud ühtki korraldust, mis andis. Sisekorraeeskirjad nõuavad, et luugid peavad olema kinni. Kohus leiab, et eelkirjeldatud tõenditega on kokkulangevalt kinnitamist leidnud, et R.G luugi kinni panemisel kasutas M.S. suhtes füüsilist jõudu. 5 Kannatanu ise täpselt ei mäleta, millist füüsilist jõudu tema suhtes kasutati, kuid mäletab, et luugi kinni panemisel sai R.G tegevuse tulemusena valu. Tunnistaja S.S. (kelle ütlused on tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel) ütlustest tuleneb, et M.S. koheselt peale kambrist vabanemist avaldas talle, et kambris olles kasutati tema suhtes vägivalda. Kohus ei nõustu kaitsja väidetega, et M.S. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ta osasid selle õhtu sündmusi ei mäleta. Kohus leiab, et ilmselgelt M.S. poolt sündmuste mäletamine ei ole väga täpne. Kuid ei ole tekkinud olukorda, kus ta ülejäänud sündmusi mäletaks lünklikult ja füüsilise jõu kasutamist väga täpselt. Seega tema mälu ei ole valikuline. M.S. on sündmustest rääkinud nii nagu ta mäletab ja ega ta ka väga täpselt ei mäleta, milles konkreetselt R.G tegevus seisnes, kuid ta kinnitas kindlalt, et luugi kinni surumisel R.G poolt sai ta valu. Samuti on M.S. R.G tegevuse kohta infot avaldanud tema vabastamisel tunnistaja S.S`ile. Seega oli R.G poolt M.S. suhtes vägivalla kasutamine või pigem sellise tegevuse tulemusel saadud valu erakordne sündmus, mis M.S`le isegi hoolimata tema poolt tarvitatud ravimitele ja sellest tulenevale terviseseisundile meelde jäi. Samuti ei näita M.S. ütluste ebausaldusväärsust see, et ta politseiametnik K.L`iga kohtumisel talle arstimajas toimunust midagi ei rääkinud. M.S. oli toimunust teavitanud S.S`i s.o ametnikku, kellega vahetult peale arestikambrist vabanemist kokku puutus. Kohus leiab, et sisuliselt tunnistas R.G M.S. suhtes füüsilise jõu kasutamist, kuid leidis, et tema tegevus oli õigustatud. Samuti leidis, et ei löönud M.S. käsi, vaid püüdis neid luugi vahelt ära nügida, et M.S`le luugi sulgemisel mitte valu teha. Kohus leiab, et R.G poolt kirjeldatu ei vasta salvestiselt nähtule. Salvestisel on näha, et R.G nii lahtise kui rusikas parema käega järjest lööb M.S. käe pihta. Salvestis kinnitab, et R.G lõi M.S`d kolmeteistkümnel korral. Kohus leiab, et R.G löögid on järjestikused, hoogsad ja sellist tegevust ei saa kuidagi nimetada nügimiseks või käte ära tõukamiseks, vaid see on löömine. Hinnanud tõendeid kogumis, leiab kohus, et R.G ütlused kasutatud füüsilise vägivalla iseloomu kohta on ennast õigustavad, püüdega vähendada kasutatud vägivalla intensiivsust. Seega tuleb R.G ütlused eelnimetatud asjaolu kohta kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist välja jätta. KarS § 291 puhul füüsilise jõu kasutamisel on nõutav, et füüsilise jõu kasutamine täidaks KarS § 121 sätestatud kuriteokoosseisu. M.S. on küll ka ise rääkinud, et tema kätel olid marrastused R.G tegevuse tagajärjel, kuid tervisekahjustuste tekitamist R.G-le süüks ei arvata. R.G-le arvatakse süüks M.S´le löömisega valu tekitamist. Seega tuleb uurida, kas R.G poolt M.S. löömine (kehaline väärkohtlemine) tekitas M.S`le valu. KarS-i kommentaarides (Juura 2015) lk 385 on leitud, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Löömine ja peksmine on näited sellisest kohtlemisest, samuti kuuluvad siia käe väänamine, juustest kiskumine jne. M.S. kinnitas ise, et R.G tegevus talle valu tekitas. Sama on ta vabanemisel tunnistaja S.S`ile rääkinud. Kohus leiab, et R.G teo objektiivne pilt, mis on näha salvestuselt – löömine kolmeteistkümnel korral, hoogsate löökidega, näitab ka nn. kõrvalseisjale, et selline tegevus tekitab valu. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tõendamist on leidnud R.G kui ametisiku poolt M.S. kehaline väärtkohtlemine, mille tagajärjel kannatanu sai valu. Seega täitis R.G tegevus KarS § 291 sätestatud teo objektiivse koosseisu. R. M. episood TL 49 patrullilehelt nähtub, et 26.09.2015 00.33 on tehtud väljakutse Posti 41 tualettruumis Lemonis hoitakse kinni. Kell 00.38 kohal, selgus et R. M.. Kell 00.55 Kainestusmajas toimetused R. M. 6 Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokolli /tl 47-48/ kohaselt toimetati R. M. 26.09.2015 kell 00.36 Haapsalus kainenema KorS § 42 lg 1 alusel, sest oma käitumisega võib sattuda ründe ohvriks. Vabastati 26.09.2015 kell 12.
5. Indikaatorvahendi kasutamise protokolli /tl 50-51/ järgi mõõdeti R. M’l 26.09.2015 kell 00.55 indikaatorvahendiga joove 1,16 mg/l kohta. R.M on kirjeldatud alljärgnevalt /tl 51/ - välised vigastused puuduvad, enda sõnul joonud kokteili, aja-isiku- ja kohatajus esineb häireid, teadvusel, mäletab viimase 24-tunni sündmusi, koordinatsioonis kerged häired, kõnnak tuigub, käitumine rahutu, alkoholi lõhn suust. Eelnimetatud tõendid näitavad, et R.M. 26.09.2015 kell 00.36-12.36 viibis Korrakaitseseaduse § 42 lg 1 alusel Haapsalu politseijaoskonna arestimajas. Asitõendi CD plaat (pakend nr 2) Lääne prefektuuri Haapsalu arestikambri koridori asukohaga Lossiplats 4 Haapsalu 26.09.2015 kell 00.55-02.00 turvakaamera salvestuse vaatlusprotokolli /tl 52-67/ kohaselt tõuseb oma töölaua tagant R.G ja liigub arestimaja ukse juurde. R.G avab arestimaja ukse ja kell 56.07 siseneb arestimajja R. M., kes istub pingile. Temale järgnevad K . K. ja abipolitseinik K. K. K. K. puhutab R. M, samal ajal R.G seisab pingil istuvast R. M’ast vasakul. R.G haarab R. M juustest, viimane tõmbab pea eemale. R.G laseb R. M juuksed lahti ja tõukab R.G käe eemale. K. K. püüab R. M’a puhutada. R. M. räägib kätega aktiivselt žestikuleerides, osutab kätega oma peale – juustele. K. K. püüab jätkuvalt R. M puhutada, kui arestimaja uksele ilmub A. L. ning R. M. kummardub ettepoole. R.G haarab R. M’al juustest ja tõmbab juustest kinni hoides R. M pead taha poole seina suunas. R.G laseb R. M juustest lahti ning seejärel haarab R. M. kätega peast. R.G tõstab R. M’a käest kinni hoides pingilt üles ja suunab ühe ukse suunas. 17 min hiljem saabub H. M. kinnipidamisblokist koos R.M’aga, kes paigutatakse korrapidamisruumis asuvasse kinnipidamisruumi. Teised isikud lahkuvad arestimajast. R. M. ronib korduvalt jalgadega kinnipidamisruumi võrest uksele ja sealt kohe jälle alla pingile. R.G lähenedes taganeb pingile, R.G vestleb R. M’aga. Mõne aja pärast ronib taaskord R. M. jalgadega kinnipidamisruumi võrest uksele. R.G liigub R. M’a suunas, paremas käes hoiab võtmekimpu. R.G tõstab parema rusikas käe ja lööb vastu R. M’a jalga ning R. M . tõmbab jala ära. R.G tõstab uuesti parema rusikas käe ja käsi liigub R. M’a võreuksel oleva jala suunas. R. M . tõmbab jala ära. Kohus vaatas kohtuistungil salvestust ja veendus, et vaatlusprotokollis kirjeldatu vastab salvestusest nähtule. Süüdistatav R.G selgitas kohtuistungil, et 25.09.2015 kui R.M. arstimajja toodi, siis ei õnnestunud teda puhutada, keeras pea kogu aeg ära, valdavalt vasakule. Siis pani lahtise käe ette, et piirata ja paar korda keeras siia vastu ja nägi, et vasakule ei saa, hakkas pead tagasi tõmbama kuklasse. Siis toetas teda tagant, kuklalt. Kuklast niimoodi paar korda nikerdas ja juukse alt näppude vahelt lahtise käega läks läbi. Ühe korra lõi keha sirgeks ja lõi käe pea ja seina vahele. Pani lahtise käe ette, et ei saaks pead ära keerata, siis toetas tal taga kuklast pead, et ta pea ei liiguks. Ei tirinud R.M`a juustest, tema lõi pea nõkutustega edasi-tagasi, siis jäid juuksed vahele. No lõpuks said puhutatud. Kohus leiab, et R.G kirjeldus toimunust ei vasta salvestuselt nähtule. Salvestuselt on selgelt näha, et R.G ei toeta R.M. pead, et pea puhutamise ajal paigal seisaks, vaid konkreetselt tõmbab R.M`a juustest kahel korral. Samuti on salvestuselt selgelt näha, et mitte R.M . ei lükanud teisel juustest tõmbamise korral pead tahapoole vaid R.M. liikus tahapoole seoses sellega, et R.G teda juustest tõmbas. R.G kirjeldab edasi, et arvestades R.M. eelnevate kordade käitumist ja ka käitumist 25.09, oli oht, et ta vigastab ennast, lõhub arestikambri vara (mida sel päeval ka tegi). Panid R.M `a nn kolme tunni ruumi, kus on pidevalt jälgitav. Jälgis R.M`a – hakkas vana trikk peale – astus ühe jalaga restukse latile ja pani ka teise, siis oli kurss juba selge, et läheb lampi maha rebima. Läks juurde ja püüdis seda jalga, mis ta teisena tõstis nagu polnud keharaskust üle kandnud, päkaga maha tõukama, et ta ei saaks edasi. Sellele vaatamata jätkas ronimist, siis pidi ära koputama selle jala, mis ta esimesena pani, et ei saaks seda järgi vedada. Siis R.M . ronis sealt maha ja läks pingile istuma. Tegutsemisel lähtus sellest, et hoida ära võimalik inventari kahjustamine ja isiku võimalik vigastamine - kui ta hakkab seda ust mööda üles ronima, jommis peaga, käsi ripastab-libastub, siis ta lendab selili tagurpidi alla vastu pinki või 7 peaga vastu tagaseina teadmata tulemustega, rääkimata materiaalsest kahjust. Ei löönud R.M`a, tõukas jalgu, lõi jälle selle pehmema osaga, mitte mingi randme otsaga, ei ole invaliid, on randme otsas labakäed. Kohus leiab, et hoolimata sellest, et salvestuselt on näha R.G selja tagant, on selgelt näha kaks hoogsat löögiliigutust (mitte lükkamist). Löögid pidid toimuma rusikas käega kuna R.G oli käes suur võtmekimp ja kui ta oleks löönud lahtise käega, oleks võtmed maha kukkunud. On näha, et R.G tõstab käe koos võtmekimbuga ja selgelt on kahel korral näha löögiliigutus. Samuti leiab kohus, et R.G selgitus, miks ta pidi niiviisi tegutsema, ei ole usutav. Kohus leiab, et lüües võreuksel turniva joobes isiku jalgu, võib hoopis selline tegevus põhjustada isiku kukkumise ukselt, mitte see ei aita võimalikke kahjulikke tagajärgi ära hoida. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et R.G ütlused kasutatud füüsilise vägivalla kohta ei ole usaldusväärsed, on ennastõigustavad ja tuleb tõendite kogumist välja jätta. Kohus leiab, et salvestiselt nähtuga on tõendamist leidnud, et R.G kahel korral tõmbas R.M. juustest ja kahel korral lõi R.M. rusikas käega vastu jalgu. Edasi uurib kohus, kas R.G tegevus täitis KarS § 121 sätestatud kuriteokoosseisu – kas R.G poolt R.M´a juustest tõmbamine ja jala löömine tekitas kannatanule ka valu. Kuna kannatanu ütlused puuduvad, on võimalik hinnang anda läbi objektiivse teopildi, mis nähtub salvestuselt. Kaitsja leidis, et kuna R.M. peale seda kui R.G teda juustest tõmbas, edasi rääkis, naeris ja hoogsalt žestikuleeris, siis see näitab, et ta valu ei saanud. Kohus ei ole sellise tõlgendusega nõus. Salvestuselt on selgelt näha, et R.G poolt juustest tõmbamisele järgneb R.M. poolt reaktsioon. Esimesel korral ta koheselt viib oma käe pea juurde, tõukab R.G käe ära ja kui ise hoogsalt edasi räägib, siis tõstab ka R.G poolse käe nagu enesekaitseks juuste juurde, samuti näitab ta rääkides käega oma peale. Teisel korral on salvestuselt nähe, et juustest tõmbamise tagajärjel R.M`a kogu keha liigub järsult tahapoole. Kohus leiab, et salvestus tõendab, et R.M . sai juustest tõmbamise tagajärjel valu. Esimesel korral näitavad seda tema liigutused. Teisel korral näitab keha järsk tagasiliikumine järsku juustest tõmbamist. Kuna on üldteada, et juustest tõmbamisel valuaistingu tekitamiseks pole vaja väga intensiivset tegevust, siis olukorras, kus juustest tõmbamise tagajärjel kogu ülakeha tagasi liigub, tekitab see valu. Kuigi salvestiselt ei nähtu R.M`a otsesed reaktsioonid (nõoilme) sellele kui R.G tema jalgu rusikaga lööb, ronib R.M. koheselt peale löömist võreukselt alla. Kohus leiab, et selline tegevus koos salvestiselt nähtud R.G järskude löögiliigutustega (olukorras, kus R.M`al ei olnud jalanõusid jalas) kinnitavad, et R.M. sai R.G poolt tema jalgade löömisel valu. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tõendamist on leidnud R.G kui ametisiku poolt R.M. kehaline väärtkohtlemine, mille tagajärjel kannatanu sai valu. Seega täitis R.G tegevus KarS § 291 sätestatud teo objektiivse koosseisu. Järgnevalt uurib kohus, kas R.G kui ametiisiku poolt kannatanute suhtes füüsilise jõu kasutamine oli ebaseaduslik. R.G on füüsilise jõu kasutamist põhjendanud kannatanute käitumisega. R.G kirjeldas kohtus, et on R.M`aga tööalaselt tuttav üle 15 aasta, krooniline kaineneja – joobes laaberdamine, kuskilt korjatakse kokku, tiritakse arestimajja. Esimesed kolm aastat oli bravuurvulgaarne, suitsiidne, viimased kolm aastat laamendaja, politsei laimaja, sõimaja ja lõhkuja. Ka 26.09.2015 arestimajas lõhkus, käitus agressiivselt, ei allunud korraldustele. Tunnistaja V. P. on andnud ütlusi /tl 105-106/, et 25.09.2015 kella 20.15 ajal alustas välijuhina graafikujärgset teenistust Haapsalu politseijaoskonnas. Sel ööl toodi Lemonist kainenema R. M., kelle läbiotsimise teostamiseks kutsuti politseiametnik E. V.. Arestimajja R. M. juurde läks esimest korda siis, kui R.G talle helistas ja kurtis, et R. M. lõhub ja laamendab kambris nr 2, mis on kainenema toimetamise kamber. Ilmselt oli R. M. selleks ajaks seal kambris juba midagi lõhkunud, miks muidu paigutas ta ümber esimesse kambrisse. Edasise lõhkumise vältimiseks kasutas ohjeldusmeedet – 8 käeraudu ning pani R. M . ühte kätt pidi kambri ukse külge. Ta sai istuda. Temaga sai ka räägitud, et püüdku rahuneda. Ei läinud kaua aega mööda kui K. helistas ja ütles, et R. on rahunenud ja arvas, et käerauad võib ära võtta. Läks jälle arestimajja. Võttis R. M’al käerauad maha, rääkis temaga veelkord, et tuleb olla rahulik ning lahkus arestimajast. Tunnistaja K.K. kirjeldas, et 25.09.2015 toimetasid R.M´a väljakutse järel arestimajja kainenema. Sel korral oli R.M. rahulik. Tunnistaja H.M. sõnade kohaselt kohtus tööülesandeid täites 25.09.2015 R.M`aga arestimajas, esmalt tema paariline otsis R.M `a läbi. Teisel korral paigutas R.M`a teise kambrisse, kuna ta oli kambris laamendama hakanud. Eks R.M. agressiivne oli ja ebatsensuurseid sõnu kasutas, isiklikult ei sõimanud kedagi, see oli jutujätkuks seal. Tunnistaja E.V. rääkis, et tema otsis läbi 25.09.2015 R.M´a, kes sattus läbi alkoholi ja läbi tahtlikult agressiivse käitumise arestikambrisse. Ta käitumine oli alati ühesugune - lõhkus korduvalt, vehkis käte ja jalgadega, röökis, karjus, üritas isegi kallale minna, ühesõnaga provotseeris. Tunnistaja A.L. rääkis, et 25.09.2015 oli R.M. arestimajas, oli üle joonud, siis ta muutub agressiivseks, mõistus kaob ära. Lõhkus ja märatses. Käis R.M´aga rääkimas ja siis R.M . rahunes maha. Ta võib ka politseiametnikku rünnata, on teda rünnanud. Kokkuvõtvalt kirjeldavad nii süüdistav kui enamus tunnistajaid, et R.M. 26.09.2015 arestimajas lõhkus, oli agressiivne, ei allunud korraldustele, sõimas. Kaitsja esitas kohtule dokumendid /tl 96-104/ selle kohta, et politsei on Riigi Kinnisvara AS teavitanud 28.09.2015, et arestikambris toimus vandlismijuhtum. Kohus leiab, et need tõendid ei puuduta käesolevas kriminaalasjas arutatavat tegu, R.G-le ei arvata süüks R.M . suhtes füüsilise jõu kasutamist ajal, mil ta arestikambris lõhkus. Patrullehe /tl 83-84/ kohaselt 11.11.2015 kell 03.31 käis politseipatrull Lihula mnt 10 hostelis, kus märatsev klient M. S., isik kaine, kuid tarvitanud liigselt antidepressante, rahunes maha ja läks magama. Kell 07.30 väärteo alustamine, M.S. kinnipidamine. Tl 79-81 on M. S. 11.11.
6. a suhtes tehtud kiirmenetluse otsus, mis näitab, et M.S`d on karistatud seoses Haapsalu Spordibaaside Hostelis lärmamisega11.11.
7. Tl 90-93 näitab, et kiirabi sõitis 11.11.2015 kell 5.56 Lihula mnt 10 seoses väljakutsega M . S’le. Isik viidud Läänemaa Haiglasse. M.S’le 09.11.2015 välja kirjutatud ravimit *. Vastavalt ravimi infolehele /tl 94-95/ on tegemist rahustiga. Ravimi infolehe kohaselt võidakse ravimi kasutamisel täheldada mõningaid psühhiaatrilisi ja ettenägematuid reaktsioone nagu rahutus, agiteeritus, ärrituvus., agressiivsus, raevuhood, kohatu käitumine. M.S* on patsiendikaardi /tl 88-89/ kohaselt 11.11.2015 kell 06.39 saabunud Läänemaa Haiglasse. Tuvastatud – objektiivselt teadvusel, vastab adekvaatselt. Täpsustamata ainete toksiline toime, tahtlik enesemürgistus. Võib viibida politsei jälgimisruumis, kainenemine võtab aega vähemalt 12 tundi. R.G – koju. Tunnistajad M.T., R.L. ja I.L. on kirjeldanud, et 11.11.2015 oli M.S. hostelis lärmakas, ärritunud, rikkus avalikku korda, süüdistas raha varguses. Sillamaa oli agressiivne – ühel momendil oli tuju väga normaalne, siis muutus hüppega üle agressiivseks (verbaalselt, füüsiliselt ei olnud agressiivne), oli täiesti ettearvamatu. Talle kutsuti politsei kahel korral ja teisel korral viis politsei ta ära. Tunnistajad L. ja L. kirjeldavad, et S. oli arestimajas paberite täitmisel rahulik, aga kui sai aru, et peab arestimajja jääma, siis hakkas karjuma, sõimama, peksis kongi ukse peale. Ka hommikul kuulsid tunnistajad veel, et isik arestimajas karjus. Tunnistaja S.S., on rääkinud, et 11.11.2015 kui M.S. arestikambris viibis, siis ta märatses, karjus, tahtis end särgiga üles puua. S.S. rääkis, et kui M.S`ga rääkima läks kambrisse, siis isik rahunes. Tunnistaja R.K. rääkis, et oli tööl kui 11.11.2015 M.S. arestimajja toodi patrulli poolt. Oli enne haiglas käinud, et võib arestimajas viibida. Ja kui on adekvaatne, hakatakse toiminguid tegema. Kui tuli, oli 9 verbaalselt ärritunud. Algul magas tunni ja kella 9-ajal hakkas kambri uksele prõmmima, et tahab välja saada. Selgitas talle olukorda. Andis vahetuse R.G-le üle. R.G kirjeldas kohtus, et M.S. oli isikuks, millist seoses töögagi ei ole enne näinud, 17 aasta jooksul nii hullusti ei ole keegi märatsenud ja möllanud. Esitatud tõenditega on tõendamist leidnud, et M.S. oli 11.11.2015 ravimi mõju all, käitumine oli väga muutlik ja ettearvamatu, arestimajas pikaajaliselt lärmas, tagus kongi ust. Kohus uurib, kas õigusnormides on sätestatud, milliseid meetmeid võib ametiisik kasutada isikute suhtes, kes rikuvad arestimajas korda, lärmavad, lõhuvad arestimaja inventari, ei allu arestimaja töötaja, politseinike korraldustele. Samuti uurib kohus, kas ja millistel tingimustel on ametnikul õigus kinnipeetava suhtes kasutada füüsilist jõudu. Nii R.M. kui M.S. viibisid arestimajas eelvangistuses.

§ 90

lg 1 kohaselt eelvangistuse kandmisele kohaldatakse

1., 2., ja 7. peatüki sätteid. Süüdistuses on viidatud, et oma tegevusega rikkus R.G Korrakaitseseaduse sätteid. Korrakaitseseaduse § 1 lg 9 kohaselt ei kohaldada korrakaitseseadust vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava ja vahistatu suhtes vangistuse ja eelvangistuse täideviimise korraldamisel ning Politseija Piirivalveameti tegevusele arestialuse suhtes aresti täideviimisel ja vahistatu viibimisel arestimajas. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et käesoleval juhul korrakaitseseaduse sätted kohaldamisele ei kuulu ning tuleb lähtuda

kui eriseaduse sätetest ja R.G tegevusele tuleb hinnang anda läbi

s sätestatu.

§ 156

lg 1 kohaselt on arestimaja kinnipidamiskoht Politsei- ja Piirivalveameti koosseisus, mis korraldab eelvangistuse ja aresti täideviimist. Lõike 3 kohaselt isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse

sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta.

§ 156

lg 4 kohaselt eelvangistuse ja aresti täideviimisel on arestimaja koosseisulisel teenistujal

1.–5. peatükis sätestatud vanglaametniku õigused ja kohustused.

§ 66

lg 2 kohaselt vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vanglateenistuse ametnik. Selle ülesande täitmise tagamise vahendid on nimetatud

2.ptk 8.jaos.

§ 103

sätestab, et julgeoleku tagamiseks eelvangistuse täideviimisel võib vanglateenistuse ametnik kohaldada vahistatu suhtes

§-des 66–72 sätestatud julgeolekuabinõusid

§ 69

lg 1 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub

või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

§ 69lg 2 nimetab, mis liiki tegevusi võib täiendava julgeolekuabinõuna kasutada.

Nende hulgas ei ole nimetatud füüsilist jõudu.

s on vaid üks alus, millise esinemisel võib kasutada vanglateenistuse ametnik teenistusülesannete täitmisel füüsilist jõudu - § 71 lg 2 kohaselt võib ametnik enda ohutuse tagamiseks kasutada enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. M.S. oli arestikambris ja asjaolu, et ta käe avatud arstikambri luugist välja pistis, ei andnud seaduslikku alust tema suhtes füüsilist jõudu kasutada. R.G kirjeldas, et luuk oli vaja kinni panna, et teiste arestialuste rahu tagada. Seadus ei näe ette võimalust kasutada sel põhjusel füüsilist jõudu. Teisalt leiab 10 kohus, et arestikambri luugi sulgemine ei täitnud ka teiste arestialuste rahu tagamise eesmärki. Nii R.G ise kui tunnistajad on rääkinud, et M.S. tegevus arestikambris kostis väljapoole kambrit ka siis kui luuk oli suletud. Samuti on tunnistaja R.K. rääkinud, et tema sulgeb luugi siis kui selleks võimalus on, sest pole kindlat reeglit, et luuk peab suletud olema. Kui R.G R.M.`a juustest tõmbas, siis R.M. istus, ei ohustanud kuidagi juures viibijate ohutust. Jalgade pihta löömise ajal oli R.M. arestikambris, ta ei saanud kuidagi R.G turvalisust ohustada, pigem oli ta oma tegevusega ohtlik iseendale (kukkumise oht). Kohus leiab, et kohtule esitatud tõenditest ei tulene, et 26.09.2015 või 11.11.2015 kui R.G kasutas eelvangistuses viibivate isikute suhtes füüsilist vägivalda, ei olnud tema ohutus tagatud. Mõlema episoodi puhul on turvakaamera lindistustelt näha, et ei R.M. ega M.S. ei ohustanud R.G turvalisust. Seega ei olnud seaduslikku alust isikute suhtes füüsilist jõudu kasutada. 1 Kohus leiab, et R.G mõlemal korral rikkus oma tegevusega nii

§ 4

lg 1 kui § 71 lg 2.

§ 41

lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selles sättes on antud kinnipeetava isiku kohtlemise üldprintsiibid. Konkreetne õigusnorm, mida R.G rikkus on

§ 71

lg 2, kus on sätestatud ainuke tingimus, mille esinemise puhul on õigus kasutada kinnipeetava suhtes füüsilist jõudu. Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et süüdistus on puudulik, kuna ei ole osundatud õigusnormidele, mida süüdistatav rikkus. Kohus leiab, et süüdistuses välja toodud sätted –

§ 41

ja § 71 lg 2, mille rikkumist R.G-le ette heidetakse ja milliste rikkumine kohtus tõendamist on leidnud, on asjakohased. Süüdistuses on kirjas, et kuriteoepisoodides füüsilise jõu kasutamine kannatanute vastu ametniku enda ohutuse tagamiseks ei olnud vajalik. Seadus annab aga just nimelt ainult ühe tingimuse, millal füüsilise jõu kasutamine on lubatud ja see on ametniku enda ohutuse tagamine. Kuna ei olnud täidetud füüsilise jõu kasutamise eeldus, s.t, et füüsilise jõu kasutamine oli keelatud, ei ole ka põhjust analüüsida, kas kasutatud vägivald väljus normiga lubatud piiridest. Kohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud R.G poolt kannatanute suhtes ebaseadusliku füüsilise vägivalla kasutamine on tõendamist leidnud. Vägivalla tulemusena said kannatanud valu. Seega täitis R.G tegevus mõlemal juhul KarS § 121 sätestatud kuriteokoosseisu, ta pani toime kannatanute suhtes valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Kuna nende tegude toimepanemise ajal oli R.G ametiisik Kars § 288 mõistes, vastavad R.G teod KarS § 291 sätestatud teo objektiivsele koosseisule. Kohus leiab, et süüdistusest tuleb välja jätta, et R.G on oma tegevusega rikkunud Korrakaitseseaduse § 76 lg 1 ja 2 sätteid. Kohus on seisukohal, et R.G ei pannud kuritegu toime kavatsetusega, sest tema tegevuse eesmärk ei olnud kannatutele valu tekitada. Ilmselgelt ei suutnud R.G töökohustusi täites oma emotsioone talitseda ja väljus seadusega ettenähtud käitumise piirest. Kohus leiab, et R.G välisest teopildist on selgelt näha, et R.M . juustest tirimine ja löömine ning M.S. korduv löömine olid sellise intensiivsusega, et igale mõistlikule inimesel on aru saada, et selline tegevus tekitab teisele inimesele valu. Seega pani R.G kuriteod toime otsese tahtlusega. Õigusvastasust välistavad asjaolud. Kaitsja on esitanud kohtule R.G poolt Lääne Ringkonnaprokuratuurile edastatud kuriteokaebuse /tl 107-116/, mille kohaselt 11.11.2015 PPA Lääne Prefektuuri Haapsalu arestikambris arestikambrisse 11 paigutatud M.S. on korduvalt ähvardanud arestimaja spetsialisti R.G tervisekahjustuse tekitamisega. R.G ei ole avaldanud, et ta oleks kasutanud M.S. suhtes füüsilist jõudu, et tõrjuda tema suhtes M.S. poolt avaldatud ähvardusi. R.G on selgesõnaliselt avaldanud, et kasutas M.S. suhtes füüsilist jõudu, et saaks sulgeda kambri luugi ja seeläbi tagada teiste kinnipeetavate rahu. Kohus leiab, et olukorras, kus ametnik kasutas isikute suhtes füüsilist jõudu, ei tule lähtuda tavapärasest õigusvastasust välistavate asjaolude kaustast. Käesoleval juhul kohus juba tuvastas, et R.G kui ametiisiku tegevus oli õigusvastne

§ 71

lg 2 kohaselt – ametiisikuna oma ülesandeid täites pidi R.G rangelt lähtuma volitustest, mis seadus talle andis (ka võimaliku õigusvastase ründe või ohu puhul) ja muud õigusvastasust välistavad asjaolud, mis on nimetatud KarS 2.peatüki 2.jaos, kohaldamisel ei tule. Seega õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüküsimus. KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub KarS

1. peatükis
2. jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Kohus leiab, et kriminaalasjas ei ole kogutud ja kohtule esitatud tõendeid, mis välistaks R.G süü temale süüks arvatud kuritegude toimepanemises. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et kohtule esitatud tõenditega on tõendamist leidnud süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemine R.G poolt (jättes välja viite, et R.G oma tegevusega rikkus Korrakaitseseaduse § 76 lg 1 ja 2 nõudeid). R.G poolt toime pandud teod täidavad KarS § 291 sätestatud kuriteokoosseisu, on õigusvastased ja R.G on nende toimepanemises süüdi. KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat ka karistada. KarS § 291 näeb karistusena ette rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistuse. Kanntanu M.S. avaldas kohtuistungil, et ei soovi R.G karistamist. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätestatud alustest. Karistamise alus on isiku süü, mis on tuvastatud. R.G on toime pannud kaks II astme kuritegu. R.G lõi kannatanut M.S. koduvalt ja kannatanu R.M. suhtes kasutas füüsilist jõudu kahel korral – tõmbas juustest ja lõi jalgu. R.G tegevuse tagajärjel said kannatanud valu. Teod on toime pandud otsese tahtlusega. Samas vähendab süüd asjaolu, et füüsilise jõu kasutamisele ei järgnenud tervisekahjustusi, s.t tagajärjed ei olnud rasked. Kohus leiab, et R.G süü on keskmine. Karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 7 järgi on kuriteo toimepanemine kõrges eas inimese poolt – R.G oli kuriteo toimepanemise ajal 77-aastane. Karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Karistuse mõistmisel peab kohus arvestama võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtule on esitatud R.G 2012 ja 2014 arenguvestuste kokkuvõte /tl 117-124/, millede kohaselt R.G ametioskusi on hinnatud väga heaks või heaks. Samas on näha, et mõlema arenguvestluse puhul on tööalaseks eesmärgiks seatud ka tagada kinnipeetavate seaduskohane kohtlemine, mis näitab, et seda on peetud ametialaselt oluliseks eesmärgiks. Kuigi selline küsimus on olnud pidevalt päevakorras, ei ole R.G oma ametikohustusi täites suutnud järgida seadusega sätestatud selget käitumisreeglit. Tunnistaja S.S. iseloomustas, et R.G oli pädev töötama ja arenguvestluse järgne hinnang oli positiivne. Tl 78 oleva karistusregistri teatise kohaselt on R.G karistamata isik. 12 Tl 125 Lääne prefektuuri prefekti 02.03.2016 käskkirja kohaselt on R.G vabastatud teenistusest 31.03.2016 tema enda algatusel. Seega R.G ei tööta enam arestimaja spetsialistina ja uute sarnaste kuritegude toimepanemise ohtu ei ole. Kohus leiab, et üldpreventiivne karistuse eesmärk on selles, et tuleb anda selge signaal, et kinnipeetavate suhtes füüsilise jõu kasutamine ilma seadusliku aluseta on lubamatu, ametiisik peab kinnipeetavaid kohtlema rangelt õigusnorme järgides. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et R.G ei ole võimalik karistada kergema karistusliigiga, s.o rahalise karistusega. R.G tuleb karistada raskema karistusliigiga, milleks on vangistus, kuna ta on toime pannud kaks kuritegu, ta lõi kannatanuid korduvalt, tema süü on keskmine. Arvestades aga seda, et R.G on karistamata isik, kes pani kuritoe toime kõrges eas, füüsilise jõu kasutamise tagajärjed ei olnud rasked, uue kuriteo toimepanemise oht ei ole suur, leiab kohus, et R.G on võimalik karistada vangistusega sanktsioonis ette nähtud miinimummääras. Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et R.G on ametist lahkunud, seega uue samalaadse kuriteo toimepanemise ohtu ei ole, ta on varem karistamata eakas isik, on võimalik KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel R.G suhtes jätta karistus tingimuslikult kohaldamata ja karistust ei pöörata täitmisele kui R.G ei pane katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. TÕKEND – puudub. TSIVIILHAGI – puudub. ASITÕENDITEKS käesolevas kriminaalasjas on 8 plaati salvestustega, mis asuvad kriminaalasja juures ümbrikus tl
3. Plaadid tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde. MENETLUSKULUD Kohtule on esitatud taotlus määrata süüdistatava suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral riigi poolt hüvitamisele kriminaalasjas nr 1-16-2520 süüdistataval R.G tekkinud menetluskulud valitud kaitsjale tasutud ja veel tasumisele kuuluva mõistliku suurusega tasu ja muude kulude näol summas 6866,01 eurot /tl 165-183/. Kuna kohus mõistab R.G talle esitatud süüdistuses süüdi, jätab kohus taotluse R.G-le kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks läbi vaatamata KrMS § 180 lg 1 alusel. Menetluskuludeks, mis KrMS § 180 lg 1 alusel käesolevas kriminaalasjas kuuluvad R.G-lt väljamõistmisele on: Sundraha. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 9 on menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha. Vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 tuleb R.G-lt kohtuotsusega välja mõista riigituludesse sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmisega seoses 1,5 palga alammäära suuruses summas s.o 1,5x430=645 eurot. Määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud on vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 4 menetluskulu ja käesolevas kriminaalasjas on see kaitsjale V.Gimaev R.G kaitsmise eest makstud tasu ja kulud 122,16 eurot /tl 74-76/. / Piia Jaaksoo Kohtunik