lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 65 trahviühiku ulatuses, s.o 260 eurot. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalitus. Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: F.J ; ik: XXX; elukoht: xxx RESOLUTSIOON
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 65 trahviühiku ulatuses, s.o 260 eurot rahuldamata. Jätta Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullitalituse patrullpolitseiniku Marko Pilderi 11.02.2019 kiirmenetluse otsus nr 10220172511103 F.J-i karistamises
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 65 trahviühiku ulatuses, s.o 260 eurot muutmata ja tühistamata. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv 65 trahviühiku ulatuses, s,o 260 eurot tuleb kohtuotsusele edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri
lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 65 trahviühiku ulatuses, s.o 260 eurot selles, et menetlusalune isik 11.02.2019 kella 6:48 ajal juhtis xxx tänaval xx tee ja Xxx mnt vahel suunaga Xxx mnt poole Tallinnas mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0, 11 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0, 16 mg/l +/- 0,05 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3 nõudeid ning pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Protokolli kohaselt oli tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,16 mg/l +/- 0,05 mg/l. Tegelikult oli tõenduslik alkomeetri näit 0,11 mg/l (+/- 0,05 gm/l) ja indikaatori näit oli 0,16 mg/l. Kiirmenetluse otsusega määratud trahv oli seega ebaõige – tegemist oli alkoholi jääknähuga, mis ei oleks takistanud edasisõitu. Palub kiirmenetluse otsusega määratud trahv tühistada. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustus oma kirjalikus vastuses kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna kohtuvälise menetleja esindaja on arvamusel, et koostatud kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 231719000573 on põhjendatud ja koostatud seadusega sätestatud korras. Materjalidest nähtub, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,11 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,16 mg/l +/- 0,05 mg/l. Kaebuse esitaja leiab, et talle kiirmenetlusega määratud trahv on ebaõige, sest tegemist oli alkoholi jääknähuga, ning palub trahv tühistada. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud säte sätestab määrad, millest rohkem ei tohi isiku väljahingatavas õhus või veres alkoholi olla. Seega tuleb joobeseisundiks lugeda seda, kui isiku väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,1 mg/l. (vt mutatis mutandis Riigikohtu
lg-s 1 ettenähtud süüteo toimepanemist.
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20 – 0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 – 0,24 milligrammi ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Kuigi kaebuse esitaja on kaebuses asunud väitma, et indikaatorvahendi näit oli 0,16 mg/l ja tõendusliku alkomeetri näit 0,11 mg/l, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 mg/l ja seetõttu on tegemist alkoholi jääknähuga, peab kohus vajalikuks märkida, et väärteoasja materjalides ei ole indikaatorvahendi kasutamise protokolli, millest nähtuks indikaatorvahendiga mõõtmisel saadud tulemus. Indikaatorvahendi kasutamisele viitavad vaid tunnistajana üle kuulatud I V ütlused, milliste kohaselt kasutati politseioperatsiooni käigus menetlusaluse isiku seisundi kindlaks tegemiseks indikaatorvahendit ja indikaatorvahendi näiduks oli 0,16 mg/l. Korrakaitseseaduse § 38 lg 1 kohaselt kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. Seega on indikaatorvahendi näit vaid signaaliks selle kohta, et isiku organismis võib olla alkoholi üle lubatud piirmäära, kuid indikaatorvahendi näidul ei ole tõenduslikku väärtust. Tõendiks on vaid tõendusliku alkomeetri näit või vereproovi uuringu tulemus, millest vastavalt mõõtemetoodikale arvestatakse maha laiendmääramatus. Kaebuses esitatud väited selle kohta, et tõendusliku alkomeetri näidust 0,11 võetakse maha veel laiendmääramatus, ei vasta tegelikkusele, kuivõrd tõendusliku alkomeetri näit oli 0,16 mg/l, millest vastavalt nii tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile kui ka alkomeetri väljatrükile loeti pärast laiendmääramatuse maha arvestamist lõplikuks näiduks 0,11 mg/l. 3 Kohus peab vajalikuks osundada, et tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 11.02.2019 kell 06:52 kuni 06:57 F.J-i seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST ARDM-0056, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-18-00195). Kahe puhumise tulemusena olid tõendusliku alkomeetri näidud 0,16 mg ja 0,16 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,11 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Marko Pilder, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,11 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,11 mg/l, siis on tegemist väärteoga
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna patrullitalituse patrullpolitseinik Marko Pilder, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vastavalt
lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada
§-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem
§-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud ning lõike 3 p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem
Seega on seadusandja
väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhi- kui ka lisakaristusena. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 65 trahviühiku ulatuses, s.o 260 eurot. Arvestades, et
lg 1 kohaselt võib isikut karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühiku ulatuses, siis on menetlusalusele isikule karistus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmist määra vähesel määral ületavas määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,11 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on
lg 1 kohaselt miinimummäära lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist 4 täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,11 mg/l. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates teadma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Teadupärast ei tooda inimese organism sellises ulatuses ise alkoholi, et selle tase ületaks 0,10 mg/l määra. Seega oli kaebuse esitaja teadlik sellest, et ta on eelnevalt alkoholi tarvitanud ega pruugi olla juhile lubatud seisundis. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et tal olid vaid jääknähud ja ta võinuks edasi sõita ning temale määratud trahv tuleb tühistada, peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kehtiv liiklusseadus ei tunne väljendit jääknähud ning selline mõiste liiklusseaduses puudub. Liiklusseaduse § 33 sätestab juhi üldkohustused ning lg 2 p 1 kohaselt on juht enne sõidu alustamist kohustatud veenduma selles, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida. Sama paragrahvi lõike 11 p 2 kohaselt on juhil keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule.
sätestab sõiduki juhtimist keelava joobeseisundi ning kui lõikes 1 on esimeses lauses sätestatud, et juht ei tohi olla joobeseisundis, siis teises lauses on märgitud, et joobeseisundis või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud piirmäära ületamine tuvastatakse korrakaitseseaduses sätestatud korras.
lg 2 on antud juhi alkoholijoobe mõiste ning lõikes 3 on sätestatud üheselt mõistetav keeld: mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Selline sõnastus annab sisu
§-s 224 sätestatud teole, mis on karistatav, s.t juhti karistatakse kui tema veres või väljahingatavas õhus on tuvastatud alkoholisisaldus üle lubatud piirmäära.
lg 1 kohaselt karistatakse juhti, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 mg või rohkem. Sellest saab järeldada, et juhi väljahingatavas õhus võib olla alkoholi mitte rohkem kui 0,099 mg. Seega juhul, kui kaebuse esitajal tuvastati väljahingatavas õhus alkoholi mitte vähem kui 0,11 mg/l, on tegu
lg 1 ettenähtud väärteoga ja politseiametnik oli kohustatud kaebuse esitaja kinni pidama ning poleks võinud ühelgi juhul lasta kaebuse esitajal edasi sõita. Vastupidi, VTMS § 31 lg 1 sätestab väärteomenetluse kohustuslikkuse põhimõtte, mille kohaselt väärteo tunnuste ilmnemisel on kohtuväline menetleja kohustatud alustama ja läbi viima väärteomenetluse, kui tegu ei ole kohtuvälise menetleja veendumuse kohaselt vähetähtis või puuduvad VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Kohus leiab, et
lg 1 ettenähtud väärteo tunnuste esinemine juhi käitumises ei saa mingil juhul olla vähetähtis, mistõttu käitus kohtuväline menetleja menetlusalust isikut kinni pidades ja väärteomenetlust alustades kehtivast seadusest lähtudes ja õigesti, täites seejuures seadusega temale pandud kohustust. Seega on kaebuse esitaja väited jääknähtude kohta ja selle kohta, et teda pidanuks laskma sellises seisundis edasi sõita, asjakohatud ja näitavad seda, et kaebuse esitaja ei tunne seadust. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
S § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. 5
lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Hinnates F.J-i suurust talle
lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust esmalt hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,11 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on
Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võetakse karistuse määramisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti preventsioone. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Kaebusest nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja ei saa sellest aru senini ja leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtimine on sisuliselt enesestmõistetav ja lubatav. Kiirmenetluse otsusest nähtuvalt on kohtuväline menetleja arvestanud kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist, samuti seda, et menetlusalusel isikul ei ole kehtivaid karistusi liiklusalaste rikkumiste eest. Arvestades väärteoasjas leiduvat menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvat selgitust, on näha, et menetlusalune isik on märkinud, et juhtis autot jääknähtudega. Sellisest lakoonilisest selgitusest ei ole võimalik sedastada süü tunnistamist, vaid seda, et isik on märkinud ära oma seisundi sõiduki juhtimisel. Kaebuses on samuti kaebuse esitaja märkinud, et juhtis sõidukit jääknähtudega ning tema arvates pidanuks kohtuväline menetleja lubama tal sellises seisundis edasi sõita ja määratud trahv tuleks tühistada. Seega ei ole menetlusalune isik mitte süüd tunnistanud, vaid ta ei ole senini oma süüst isegi aru saanud. Arvestades eelmärgitud asjaolu, leiab kohus, et menetlusaluse isiku käitumises ei ole tuvastatud kergendavaid asjaolusid ja kohtuvälise menetleja seisukoht, et kergendava asjaoluna saaks arvestada süü tunnistamist, oli ennatlik ega vasta tegelikele asjaoludele. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et vastavalt KarS § 57 lg 1 p 3 sätetele ei ole süü tunnistamine kergendavaks asjaoluks, kuivõrd kergendava asjaoluna saab arvestada süü ülestunnistamisele ilmumist. See aga tähendaks, et menetlusalune isik oleks ise tulnud kohtuvälise menetleja juurde tunnistama süüd teo kohta, millest kohtuväline menetleja veel midagi ei teadnud või millise teo toimepanijat kohtuväline menetleja ei olnud veel tuvastanud. Käesoleval juhul peeti menetlusalune isik aga kinni politseioperatsiooni käigus. Väärteomenetluses raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi ja tema käitumist liikluses üldises plaanis. Väärteoasja materjalidest saab tulla järeldusele, et kaebuse esitajal ei ole kehtivaid karistusi liiklusalaste süütegude eest, mistõttu puudub vajadus määrata karistust oluliselt keskmist määra ületavas määras või kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning siia alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei soovinud aduda iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele 6 liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Kohus leiab, et teiste liiklejate teadmine, et sellises seisundis juhid liiklusest kõrvaldatakse ning neile määratakse ka karistus, peaks suurendama ka teiste liiklejate turvatunnet liikluses. Kohtuväline menetleja on määranud põhikaristuse ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra vähesel määral ületavas määras, mis menetlusaluse isiku süü suurusest ja eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes on kohtu arvates põhjendatud. Kaebuse esitaja käitumises ei ole tuvastatud ka kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, mis võiks karistuse määra mõjutada. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitajale määratud karistus on proportsionaalne nii süü suuruse, kaebuse esitaja isiku kui ka preventiivsete eesmärkidega, mistõttu puudub alus määratud karistuse muutmiseks, rääkimata kohtuvälise menetleja otsuse tühistamisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud ei menetlus- ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puuduvad õiguslikud alused kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.