4-18-5133 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2019.a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-18-5133 (2780,18,009204) Kohtunik Marju Persidskaja

) § 132 p-st 1 ja § 135 lg-st 2 kohus otsus ta s:

1. Jätta kaebus rahuldamata.
2. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 02.10.2018.a otsus väärteoasjas nr 2780,18,009204 S.H karistamise kohta Liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. 3.

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 180 lg 1 alusel välja mõista S.H-lt menetluskuluna riigieelarvesse kaitsjatasu 180 (ükssada kaheksakümmend) eurot. KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p 7, 12 alusel määrata, et S.H on õigus tasumisele kuuluv menetluskulu kokku 180 (ükssada kaheksakümmend) eurot tasuda vabatahtlikult 12-ne kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt 15 eurot kuni menetluskulu täieliku tasumiseni. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu tuleb tasuda kohtu poolt määratud tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeerium arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pank AS või EE932200221023778606 Swedbank AS või EE701700017001577198 Luminor Bank AS, märkides ära viitenumbri 4100081886 ning selgituse “S.H , otsus nr 4-18-5133, menetluskulu“. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjalikult teatada 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kohtumenetluse poole soovist kasutada kassatsiooniõigust või teate esitamise järel kassatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult. Kassatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus Tartu kohtumaja kantseleis kättesaadav alates 18.02.2019.a kella 11.00-st. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 (kolmekümne) päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtumenetluse pool võib loobuda kassatsiooniõigusest kohe. Kui kõik kohtumenetluse pooled loobuvad kassatsiooniõigusest või ükski kohtumenetluse pool ei teata ettenähtud tähtajaks oma soovist kasutada kassatsiooniõigust, koostatakse üksnes kohtuotsuse sissejuhatus ja lõpposa. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK S.H karistati Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 02.10.2018.a otsusega väärteoasjas nr 2780,18,009204 liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis S.H 04.09.2018.a kella 16.23 ajal Tartu maakonnas Kambja vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 195. kilomeetril ja Võru suunas liikudes mootorsõidukit Audi A4 Allroad reg.nr.XXX asulavälisel teel kiirusega 150 +/- 5 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 55 km/h. S.H esitas 04.10.2018.a nimetatud otsuse peale kaebuse, milles selgitab, et tegemist oli möödasõiduga ning kuigi ta teab, et ka sellisel juhul on maanteel lubatud kiiruseks 90 km/h, liikus tema ees sõitev sõiduk aeglasemalt kui 90 km/h, vastutulevad autod puudusid, nähtavus oli selge, maantee oli kuiv ja olles juba möödasõitu alustanud, valis ta tollel hetkel sellise möödasõidukiiruse. Kaebuse kohaselt kahetseb S.H oma tegu ja mõistab, et tegi valesti, selgitades, et sai sellest aru juba kohe pärast manöövri sooritamist. Ta palub karistuse muutmist rahatrahvi vastu, kuna tema ainukeseks tööks on XXXX klientide teenindamine oma autoga ja tal on ka XXXXX, kelle heaolu sõltub peamiselt tema sissetulekust. Lisaks elab tema pere lähimast poest 30 kilomeetri kaugusel, mistõttu oleks toidu toomine võimatu. Lisaks peaks ta juhiloa eemaldamisega end töötuna arvele registreerima, aga ta kahtleb sügavalt, et mõningane mõtlemisaeg sõiduki juhtimisest eemal olles tagaks karistuse soovitud eesmärgid, pigem see raskendaks antud elukorraldust ja hakkamasaamist veelgi. 14.11.2018.a saabus kohtusse kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht koos väärteotoimikuga. Kohtuväline menetleja leiab, et kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks ja kaebuse rahuldamiseks alust ei ole, põhistades seda järgmiselt: - menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirus mõõdeti liiklusjärelevalve käigus taadeldud ja tehniliselt korras kiirusmõõturiga; 2 - kiirusmõõturi lugem oli 150 km/h, lubatud suurim sõidukiirus teelõigul oli 90 km/h, laiendmääramatus on +/- 5 km/h, seega ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 55 km/h; - 02.10.2018.a karistusregistri väljavõtte kohaselt on S.H kehtiv karistus samalaadse liiklusalase süüteo toimepanemise eest, mis on täitmata. - tegemist ei ole ebaolulise ega kerge rikkumisega: menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus jääb kvalifikatsiooni mõõtevahemiku ülemise ääre lähedale, rikkumine pandi toime riigi põhimaanteel, päevasel ajal ja möödasõitu teostades, ohustades mitmeid liiklejaid, ning kohtuvälise menetleja hinnangul on möödasõit teatud olukordades isegi ohtlikum ja seda enam, kui viimast teostatakse 150 km/h; - töö kaotamise võimalus ei ole mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu ning KarS § 50 lg-s 2 toodud aluseid S.H puhul ei esine; - karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega ja juhtimisõiguse äravõtmine on igati õiguspärane ning seda on rakendatud optimaalses määras, so sanktsiooni keskmisest tunduvalt väiksemas määras. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata ja otsuse muutmata. KOHTU SEISUKOHT

§ 123

lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

§ 87kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kar

S § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. LS § 227 lg 3 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et S.H juhtis 04.09.2018.a kella 16.23 ajal Tartu maakonnas Kambja vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee

1. kilomeetril mootorsõidukit Audi A4 Allroad reg.nr. XXX. Vaidlust ei ole ka, et S.H ületas asulavälisel teel mootorsõidukit juhtides suurimat lubatud sõidukiirust. Nimelt, lisaks sellele, et S.H ei ole esitatud kaebuses suurima lubatud sõidukiiruse ületamist vaidlustanud, kinnitas ta ka kohtuistungil antud ütlustes, et ta ei soovi rikkumist vaidlustada, kuna ta tõesti sõitis kiiremini. Ühtlasi selgitas ta rikkumise osas, et ta sõitis Audi A4 Allroadiga reg.nr.XXX ning ta tegi möödasõitu kolmest sõidukist, kuna tema eesliikuv auto liikus alla 90 km/h. Kuna nende kolme eesoleva auto pikivahed ei olnud piisavad, et reastuda nende vahele, pidi ta kiirendama oma Audi mootorit ja sõitma lubatust kiiremini ehk 150 km/h. Ta vähendas oma sõidukiirus pärast oma sõiduritta reastumist. Ta teab, et ka möödasõidul ei tohi kiirust ületada ja ta kahetseb, et seda tegi. Ta oli kolmest autost möödasõidul ja et oleks turvalisem, siis pidi kiiremini sõitma oma sõiduritta tagasi. Vastutulevaid autosid ei olnud sellel hetkel, teeolud olid head, tee oli kuiv ja nähtavus hea. 3 See tundus optimaalne lahendus, et sõita mööda kolmest autost. Ta sai aru, et tegi valesti ja kiirus oli liiga suur, et ta ei suuda autot ohjata sellisel kiirusel, et pole reaktsioonikiirust ega midagi. Ta sai aru, et sellisel kiirusel ei tohi möödasõitu teha, isegi, kui ees on aeglasem sõiduk. Ta võttis vastu sellise otsuse, et läheb sellepärast, et vaatas, et kolm autot on ees, et ta ei jõua kuidagi 100 km/h neist mööda. Praegu ta ei läheks neist mööda, kuigi ees sõitis lubatud kiirusest aeglasem sõiduk. Tagantjärele mõeldes oli kõik liiga kiire, reaktsioonikiirus on väike, kui oleks mõni loom ette hüpanud vms. Suurima lubatud sõidukiiruse ületamist tõendavad ka tunnistaja M.M. ütlused, mille kohaselt võis see asi olla suve lõpu poole, august-september, ning see toimus Tallinn-Tartu-VõruLuhamaa maanteel, Tartu-Võru vahelisel lõigul, kusagil
2. kilomeetril Uhti sirge peal. See oli äkki Kambja vald. Ta mõõtis kiirust koos liikluspolitseinik U.L. ja LaserCam4 kiirusmõõteseadmega. Kiirust mõõtis tema. Mingi kell mõõtsid ühe auto kiiruseks, mis tegi kolmest autost möödasõitu, täpselt ei mäleta, aga videost on näha, et sooritas möödasõitu läbi vastassuunavööndi ja nad sõitsid sellele sõiduautole järele, 150 km/h. Isik roolis oli S.H . Sõiduk oli tume ja universaalkerega, võis olla Audi, aga pole kindel. Kellaaega kahjuks ei mäleta. See oli pool aastat tagasi. Nad tegid kiiruse salvestuse, st see LaserCam kiiruskaamera teeb salvestise ise ja salvestiselt on näha töötõendi number ja sealt peaks näha olema, kes mõõtis. Nad logivad sinna sisse töötõendi nelja viimase numbriga ja tema töötõendi viimased numbrid on X. Mõõteseade oli testitud ja taadeldud. Rikkumise kohta tehtud videosalvestiselt, millele viitas oma ütlustes tunnistaja M.M. nähtub samuti, et 04.09.2018.a kella 16.23 ajal liigub mööda maanteed tume universaalkerega sõiduk, mis teeb möödasõitu kolmest tema ees liikuvast sõidukist. Möödasõitu teostava sõiduki liikumiskiiruseks on salvestiselt nähtuvalt 150 km/h. Ühtlasi tõendab nimetatud salvestis, et mõõtmise teostajaks oli tunnistaja M.M., kuivõrd salvestiselt on näha tema töötõendi neli viimast numbrit, so X. Kiirusmõõturi LaserCam4 LE0830 taatlustunnistus nr TTRS-17/00210 tõendab, et 04.09.2018.a kell 16.23 S.H poolt juhitud mootorsõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõturit taadeldi 26.09.
3. Arvestades, et liiklusjärelvalves kasutatava kiirusmõõturi taatluskehtivusaeg on 1 aasta, on tõendatud, et S.H poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõtur oli taatluskohustuse läbinud ja oli kehtivalt taadeldud. Toimikus on olemas ka 24.11.2017.a teatis, mis tõendab, et 04.09.2018.a kella 16.23 ajal liiklusjärelevalve korras S.H poolt juhitud sõiduki liikumiskiirust mõõtnud liikluspolitseinik M.M. on pädevaks mõõtjaks, kuivõrd on läbinud koolituse „Kiirusmõõturi LaserCam 4 koolitus“. Eeltoodu alusel tegi kohus kindlaks, et S.H juhtis 04.09.2018.a kella 16.23 ajal Tartu maakonnas Kambja vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
4. kilomeetril ja liikudes Võru suunas mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 150 +/- 5 km/h. Kuivõrd S.H juhtis sõidukit asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 90 km/h, ületas ta sellega suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 55 km/h. Sellega rikkus S.H LS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuet, pannes toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohus on seisukohal, et menetlusalune isik S.H pani LS § 224 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toime tahtlikult, so vähemalt otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule 4 vastava asjaolu, ja tahab seda või vähemalt möönab seda. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema eesmärk. S.H on selgitanud, kuidas ta sõitis mööda kolmest autost: ta tegi möödasõitu, sest tema ees liikuv auto liikus alla 90 km/h ning kuna tema ees olnud kolme auto pikivahed ei olnud piisavad, et reastuda nende vahele, pidi ta oma Audi mootorit kiirendama ja sõitma lubatust kiiremini ehk 150 km/h. Kohtu hinnangul puudub nende ütluste pinnalt igasugune kahtlus, et sõidukiiruse suurendamine teistest autodest möödumiseks oli S.H teadlik otsus. Seda enam, et ka antud ütlustes on S.H seda kinnitanud. Ühtlasi on ilmselge, et S.H sai aru, et tegemist on asulavälise teega, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 90 km/h ning arvestades, et ta pidi teistest sõidukitest mööduma, ei saanud talle kuidagi, isegi, kui ta enda sõnul spidomeetrit ei vaadanud, märkamatuks jääda, et ta sõidab teistest teel liikunud sõidukitest oluliselt kiiremini. Seda enam, et riikliku järelevalve käigus on tema sõiduki kiiruseks mõõdetud 150 +/- 5 km/h. Käesolevas väärteoasjas ei ole kohus tuvastanud S.H käitumises õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. KOHTU SEISUKOHT KARISTUSE OSAS KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga.1 LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Käesoleval juhul leidis kohtuväline menetleja, et S.H mõjutamine on ainuvõimalik põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega, kohaldades toimepandud rikkumise eest karistust ¼ ulatuses sanktsiooni maksimaalsest määrast, võttes juhtimisõiguse ära 3 kuuks. Kohus ei ole tuvastanud, et S.H puhul esineks KarS § 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid ning on sarnaselt kohtuvälisele menetlejale seisukohal, et käesolevas asjas ei esine ka kahetsust kui karistust kergendavat asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuid seda mitte kohtuvälise menetleja poolt väärteoasja kohtulikul arutamisel väljendatu tõttu, vaid seepärast, et väärteoasja kohtulikul arutamisel ei kujunenud kohtul veendumust, et S.H kahetseks toimepandut, vaid pigem jäi mulje, et ta kahetseb selle toimepanemisel 1 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17 5 vahelejäämist. Siinkohal märgib kohus sedagi, et isegi, kui esineks karistust kergendav asjaolu kahetsuse näol, ei annaks see kohtu hinnangul alust kohtuvälise menetleja poolt määratud karistusliigi ega –määra muutmiseks ning seda alljärgnevatel põhjendustel. Kohtu käsutuses olevast 02.10.2018.a koostatud karistusregistri teatiselt nähtub, et S.H ei ole kriminaalkorras karistatud. Samas on S.H üks kehtiv väärteokaristus samalaadse rikkumise, so suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Nimelt nähtub, et 07.05.2017.a rikkumise eest, mis oli kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi, karistati teda Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri 07.05.2017.a otsusega rahatrahviga 30 trahviühikut, so 120 eurot. Antud trahv on teatise kohaselt tasumata ning ka käesoleva väärteoasja arutamisel kinnitas S.H, et nimetatud trahv on tasumata, tuues selle põhjenduseks nii unustamist kui ka rahaliste vahendite vähesust. Ehk siis ei ole S.H varasemat karistust ära kandnud. Käesolevast rikkumisest, toime pandud 04.09.2018, nähtub selgelt, et hoolimata sellest, et S.H on kehtiv, kuid kandmata karistus suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest, ei ole see pannud teda oma liikluskäitumises korrektiive tegema ega sellest tulenevalt edaspidi rikkumiste toimepanemisest hoiduma. Vastupidi, ta on jätkanud liiklusreegleid eiravat käitumist ja pannud toime uue samalaadse rikkumise, ületades seekord lubatud suurimat sõidukiirust ulatuslikumalt kui varasema rikkumise puhul. Lisaks annab S.H poolt väärteoasja arutamisel avaldatu, millest nähtuvalt otsustas ta sellisel kiirusel möödasõidu kasuks, kuivõrd tema ees liikunud sõiduk sõitis aeglasemalt kui 90 km/h, kohtule alust arvata, et selline liikluskäitumine ei pruugi, hoolimata ühest kehtivast karistusest, olla S.H jaoks tavapäratu. Seda enam, et S.H poolt avaldatu pinnalt võib teha järelduse, et S.H käitumine liikluses on suhteliselt impulsiivne ning võimalike tagajärgedega mittearvestav. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus lisaks, võttes arvesse, et S.H ei pannud toime täiendavaid liiklusrikkumisi, suurima sõidukiiruse ületamise ulatust, so mitte vähem kui 55 km/h (ehk siis suurima sõidukiiruse ületamise määr jäi lõikes ettenähtud sõidukiiruse ületamise ülemmäära, so 60 km/h lähedale), leides, et isegi sademete puudumisel ning valgel ajal asulavälisel teel sellisel määral lubatud suurima sõidukiiruse ületamist tuleb pidada väga ohtlikuks. Seda enam, et nii S.H kui ka tunnistaja M.M.ütlustest ning rikkumise kohta tehtud videosalvestiselt nähtuvalt oli antud teelõigul ka teisi liiklejaid. Veelgi enam, kohtu hinnangul tuleb lisaks eelnevale arvestada ka seda, et sellisel kiirusel liikumine võib välistada või oluliselt raskendada võimalikele uutele liiklusolukordadele reageerimist ning seeläbi võimalike tagajärgede, so ka raskete ärahoidmist. Seda järeldust ei muuda ka S.H poolt avaldatu, millest järeldub, et tal on pikaajaline sõidukogemus, kuivõrd ka lubatud piirkiirusega ja pikaajalist sõidukogemust omavad juhid võivad mõnikord liiklusõnnetustesse sattuda. Sellisel kiirusel, nagu juhis sõidukit aga S.H , on õnnetusse sattumise tõenäosus oluliselt suurem. Seega on kohus seisukohal, et lisaks enda elu, tervise ja vara ohustamisele pani S.H potentsiaalsesse ohtu ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mistõttu tuleb tema süüd pidada keskmisest suuremaks ning reageerida antud rikkumisele karistusega, mis saadaks nii rikkujale endale kui ka üldsusele signaali, et sellist käitumist ei tolereerita. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib 6 liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi, osundades seejuures Maanteeameti ja Politsei- ja Piirivalveameti avaldatud statistikale: liiklusõnnetuste arv
5. aastal võrreldes
6. aastaga suurem ning võrdluses
7. aasta andmetega oli suurem ka liiklusõnnetustes vigastatute ja hukkunute arv; kiiruse ületamisega seotud väärtegude arv ületas
8. aastal
9. a ja
10. a vastavaid näitajaid. Võrreldes kahe varasema aastaga moodustasid
11. aastal toimepandud väärtegudest suurima kasvu just vahemikus 21–40 km/h toime pandud kiiruse ületamised, leides, et neid andmeid arvesse võttes ei saa kuidagi väita, et menetluse esemeks oleva liiklussüüteo puhul oleks tegemist vähetähtsa õigusrikkumiste liigiga, millega ei seata ohtu kaalukaid õigushüvesid ja millele riik ei peaks reageerima rangelt. On selge, et liiklusnõudeid rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kuigivõrd kaasa.2 Eeltoodu alusel, arvestades seejuures ka Riigikohtu praktikat ning lisaks ka seda, et suurima sõidukiiruse ületamine ei ole S.H jaoks juhuslikku laadi, on kohus sarnaselt kohtuvälise menetlejaga seisukohal, et S.H liikluskäitumise muutmiseks on põhjendatud kohaldada talle põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, nõustudes, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus – 3 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine – on igati põhjendatud. See peaks andma S.H-le signaali, et tema senine liikluskäitumine ei ole olnud aktsepteeritav ning viima teda sellest tõdemusest lähtuvalt õigete järelduste tegemiseni ja edasiste rikkumiste toimepanemisest hoidumiseni. Kohtu hinnangul ei väära nimetatud seisukohta ka S.H poolt avaldatud perekondlikud ja tööd puudutavad argumendid. Kohus on seisukohal, et isik, keda on varem karistatud samalaadse rikkumise eest, pidi mõistma või vähemalt pidama võimalikuks, et tema jätkuv ühiskonnas kehtivaid norme eirav käitumine liiklusreeglite rikkumise, so lubatud sõidukiiruse ületamise näol võib tuua kaasa juhtimisõiguse äravõtmise kas põhi- või lisakaristusena. S.H avaldatud perekondlikud ja tööalased asjaolud olid talle teada ka enne rikkumise toimepanemist, kuid see ei hoidnud ära tema poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamist. Kolmekuuline juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kohtu hinnangul karistus, mis paneks S.H kui ka tema pere, sh lapsed põhjendamatult raskesse olukorda. Seda enam, et S.H poolt avaldatu kohaselt elatakse käesoleval ajal XXX, mis omakorda kergendab tõenäoliselt igapäevast toimetulekut, st, et toidukaupu on võimalik soetada kodule lähemalt, kasutada vajadusel ühistransporti. Lisaks on S.H poolt avaldatu kohaselt tema elukaaslasel olemas mootorsõiduki juhtimise õigus, mis omakorda peaks võimalikke transpordiprobleeme leevendama. Ühtlasi nendib kohus, et olukorras, kus juhtimisõigus on perekonnale oluline materiaalsete vahendite teenimiseks ning seeläbi igapäevase toimetuleku tagamiseks, oleks S.H pidanud olema eriti hoolas, et mitte õigusrikkumisi, so uut suurima lubatud sõidukiiruse ületamist toime panna. Siinkohalt viitab kohus ka Riigikohtu seisukohale, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see mõistetavalt nii ei ole, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuivõrd S.H ei ole viidanud temal liikumispuude esinemisele ning ka väärteotoimikus ei ole sellekohaseid andmeid, mistõttu ei ole juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamiseks ka seadusest tulenevaid piiranguid. 2 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17 7 Siinkohal märgib kohus lisaks eeltoodule, kus on sedastanud, et S.H karistamine põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega on põhjendatud, et S.H karistamise rahatrahviga välistab ka see, et kohtul puudub veendumus, et S.H rahatrahvi selle määramisel ära tasuks. Nimelt nähtub S.H poolt kaebuses ja istungil avaldatust üheselt, et tema majanduslikku olukorda tuleb pidada pigem pingeliseks, mida kinnitab ka asjaolu, et tal on senini tasumata talle 2017.a maikuus karistuseks määratud rahatrahv 120 eurot. Ühtlasi puudub kohtul võimalus kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist selliselt, et määrata selle kulgemise alguseks mingi tulevikus saabuv S.H-le sobilik aeg, kuivõrd juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg hakkab kulgema selle kohta tehtud otsuse jõustumisest. Kokkuvõtvalt tuleb kohtuvälise menetleja otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT MENETLUSKULUDE OSAS Tartu Maakohtu 15.01.2019.a määrusega määras kohus menetlusaluse isiku S.H taotlusel talle kaitsja riigi õigusabi korras, tehes määruse täitmise ülesandeks Eesti Advokatuurile. 17.01.2019 teatati Riigi Õigusabi Infosüsteemist kohtule, et S.H kaitsjaks riigi õigusabi korras on vandeadvokaadi abi Toomas Metsma. Menetlusaluse isiku riigi õigusabi korras määratud kaitsja Toomas Metsma esitas 22.01.2019.a kohtuistungil kohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Viimase kohaselt on riigi õigusabi tasu ja kulud kokku 150 eurot (summas koos käibemaksuga). Arvestades, et kohtuistung kestis pool tundi kauem kaitsja poolt esitatud taotluses märgitust, suurendas kohus riigi õigusabi tasu suurust, rahuldades kaitsja taotluse summas 180 eurot.

§ 38

lg 1 sätestab, et kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seejuures arvestatakse käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Alaealise puhul võib menetluskulud tervikuna jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. S.H avaldas istungil, et tema töötasu on väga kaootiline ja sõltub sellest, kui palju ta tööd teeb. Laias laastus on see X euro ringis. Tal on võlgnevusi X euro ringis ning kõik väljaminekud on tähtsuse järjekorras, so alates eluaseme maksmisest, toit, laste riided ja asjad. Tema ülalpidamisel on elukaaslane ja lapsed, kellest XXXX. Eeltoodu alusel leiab kohus, et menetluskuluna 180 euro korraga tasumine käib S.H-le ilmselgelt üle jõu, mistõttu on seisukohal, et KrMS § 180 lg 3, § 313 lg 1 p 12 alusel on põhjendatud anda S.H-le võimalus tasuda menetluskulu kokku 180 eurot ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt 15 eurot kuni menetluskulu täieliku tasumiseni. Marju Persidskaja kohtunik 8