4-18-6614/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Lahendi tegemise aeg ja koht

1. aprill 2019, Võru Väärteoasja number 4-18-6614 Kohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungi sekretär Kristel Toots Väärteoasi F.P kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri
2. detsembri 2018 otsusele väärteoasjas nr 2610,18,002330, millega karistati F.P kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 663 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut, st 40 eurot Menetlusalune isik F.P . Isikukood XXX; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xx; Eesti Vabariigi kodanik; xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-s Kaitsja vandeadvokaadid Urmas Kõrgesaar ja Tambet Laasik (Leadell Pilv Advokaadibüroo) Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja vanemväärteomenetleja Tarmo xxxxx RESOLUTSIOON
3. Jätta väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p 1 alusel Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri
4. detsembri 2018 otsus väärteoasjas nr 2610,18,002330 muutmata ja F.P kaebus rahuldamata.
5. Jätta VTMS § 38 lg 3 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 alusel menetluskulud F.P kanda. Edasikaebamise kord Otsuse saab vaidlustada kassatsiooni korras. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovi kirjalik teade tuleb esitada Tartu Maakohtu Võru kohtumajale seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest, s.o. alates
6. aprillist
7. Kassatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus Tartu Maakohtu Võru kohtumaja kantseleis kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates
8. maist 2019 kell 15.
9. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates viimati nimetatud kuupäevast, s.o alates
10. maist
11. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. PÕHIOSA Menetluse käik
12. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)
13. detsembri 2018 otsusega F.P kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 663 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut (40 eurot). F.P-le heideti ette järgmist tegu. Ta pidas Võrumaal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kinnistul tarastamata territooriumil ketistamata koera. See koer pures
14. juunil 2018 sealsamas xxxxx kinnistul üht teist koera. Seetõttu tekkis selle teise koera omanikul K. K. 673,10 euro suurune kahju. Kahju tekitas F.P ettevaatamatusest. F.P rikkus KKPE § 2 lg 1 ja
16. Väärteootsuse peale esitas kaebuse F.P kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar, kes palus väärteootsuse tühistada ja väärteomenetluse lõpetada. Kaebuses märgitakse järgmist. Otsuses pole selgitatud, mida tähendab lühend „KKPE“. See pole korrektne. Kui ka eeldada, et see tähendab koerte ja kasside pidamise eeskirja, tuleb kõne alla nii Võru valla kui ka Sõmerpalu valla KKPE, sest xxxxx kinnistu asub endise Sõmerpalu valla territooriumil; tänasel päeval (st pärast haldusreformi) paikneb see kinnistu aga Võru vallas. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse kohaselt kehtis xxxxx kinnistul
17. juunil 2018 Sõmerpalu valla KKPE. Selle eeskirja § 2 F.P kuidagi ei rikkunud, sest see paragrahv reguleerib F.P käitumisesse mitte kuidagi puutuvaid küsimusi. Kui aga leidagi, et kohaldada tuleb Võru valla KKPE, ei too seegi kaasa F.P vastutust: seda eeskirja rikkus hoopiski K. K. oma koeraga kaubandusettevõtte territooriumile minnes.
18. Kohtuistungil esindas F.P vandeadvokaat Tambet Laasik, kes jäi kaebuses esitatud seisukohtade juurde. Neid toetas ka F.P . PPA esindaja palus jätta väärteootsuse muutmata. Kohtu seisukoht
19. Faktilistes asjaoludes vaidlust ei ole. Need tuleb tuvastada K. K. , K. K. ja F.P ütluste ning koera ravi puudutavate dokumentide põhjal. Neist ilmneb järgmine sündmus. F.P müüs
20. juunil 2018 oma talus (xxxxx talu, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, Võrumaa) lilli. Selle kohta oli olemas ka vastav silt, mis oli näha autoteele. Seda silti märkasid autoga sõitnud K. K. , K. K. ja M. T. . Nad otsustasid lilli osta ja jätsid auto seisma. Neile tuli vastu F.P. K. K. ja M. T. läksid F.P-ga lillede ostmiseks kasvuhoonesse, mis paiknes mõnikümmend meetrit autoteest eemal, F.P talumaja ümbritseva aia lähedal. K. K. jäi autosse, et seada valmis oma 4,5 kilogrammine koer, kellega ta soovis ees minejatele järgneda. F.P eeldas, et K. K. jääb koeraga autosse. K. K. poolel teel kasvuhoonete juurde tormas F.P talu ümbritseva aia avatud väravast välja F.P Saksa lambakoera meenutav koer ja haaras K. K. koeral hammastega turjast. K. K. üritas oma koera vabastada. Lärmi peale jooksis kohale ka F.P. Viimase koer laskis K. K. koera lahti ja F.P viis oma koera ära. Puremise tagajärjel tekkisid K. K. koeral sisemised vigastused, eeskätt üht neeru puutuvalt (see neer lakkaski lõpuks töötamast). Nende vigastuste raviks kulutas K. K. 673,10 eurot.
21. Kohtuvälise menetleja juriidiline hinnang sellele sündmusele on korrektne: F.P eksis KOKS § 663 vastu, mis näeb muu hulgas ette vastutuse selle eest, kui rikutakse koerte ja kasside pidamise eeskirja (KKPE) ja seetõttu põhjustatakse varalist kahju. Täpsustavalt märgib kohus järgmist.
22. Ei väärteoprotokollis- ega otsuses ole viide KOKS § 663 sisustavale primaarnormile korrektne. Neist dokumentidest saab eeldada, et kohtueelne menetleja lähtus
23. aprillil 2012 vastu võetud Võru valla KKPE-st ja täpsemalt selle eeskirja teise paragrahvi esimesest ja teisest lõikest. Teo toimepanemise kohas aga Võru valla KKPE ei kehtinud. Nimelt sätestab Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 91 lg 1 p 3, et kuni uute õigusaktide kehtestamiseni kehtivad senised õigusaktid edasi sellel territooriumil, kus nad olid kehtestatud. Seega kehtis xxxxx talu kui endise Sõmerpalu valla territooriumi osal
24. septembril 2010 vastu võetud Sõmerpalu valla KKPE. Väärteonormile sisu andvale esmasnormile väär viitamine ei kujuta endast väärteomenetluse lõpetamise alust. Seda seetõttu, et kohtu jaoks on eeskätt tähtsad faktilised asjaolud. Kui need on esitatud korrektselt, on kohtul neile asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel väga laiad volitused. Eriti kehtib see niisuguses olukorras, kus ekslikud pole mitte väärteokoosseisu osas, vaid korrektselt ei ole märgitud seda koosseisu sisustavaid sätteid. Küll aga peab menetlusalusel isikul olema võimalik end tema teole antava lõpliku õigusliku hinnangu vastu kaitsta ja kohus peab vajadusel kohtueelse menetleja tehtud vead kõrvaldama. (vt nt RKKKo 3-1-1-9-08, p 14, RKKKo 3-1-1-45-11, p 9, RKKKo 3-1-1-5-15, p-d 9–10 ja RKKKo 3-1-1-28-16, 7). Niisiis on kohtul võimalik sisustada F.P tegu Sõmerpalu valla KKPE alusel; selliselt toimimise kohta said F.P ja tema kaitsja istungil oma seisukohta avaldada.
25. F.P rikkus Sõmerpalu valla KKPE § 3 lg 7, mis sätestab, et omanik peab oma koera pidama kas ketis, koeraaias, kinnises ruumis või kinnisel territooriumil, mis oleks piisavalt tarastatud, vältimaks koeral võimaluse inimeste hammustamiseks, ehmatamiseks või muu kahju tekitamiseks. Seda F.P praegu ei teinud. Ta hoidis oma koera oma aias. See aed ehk kinnine territoorium Sõmerpalu valla KKPE § 3 lg 7 mõttes aga ei olnud piisavalt tarastatud. Esiteks tunnistas F.P ise, et aed on mitmest kohast lagunenud. On ilmne, et katkise aiaga territooriumit ei saa pidada piisavalt tarastatuks. Teiseks oli aiavärav lahti. Sõmerpalu valla KKPE § 3 lg 7 ei ole võimalik mõista nii, et selle järgi tohib pidada koera territooriumil, mille ümber on aed, aga mille värav on lahti. Ilmselgelt muudab lahtine värav aia suuresti mõttetuks: koer võib läbi värava minema pääseda ja kahju tekitada. Puutuvalt F.P väitesse, et tema talu asub muust asustusest eemal ja seetõttu ei ole koera vaja pidada nii, nagu näiteks linnas, märgib kohus järgmist. Sõmerpalu valla KKPE § 3 lg 7 alusel tuleb öelda, et koer peab olema territooriumil kindlalt kinni sõltumata sellest, kas see territoorium on mõnes asulas või väljaspool seda. See on ka loogiline: ka väljaspool asulaid liigub nii inimesi kui ka nende lemmikloomi – mis sellest, et harvemini kui asulas.
26. Lisaks eksis F.P ka Sõmerpalu valla KKPE § 3 lg 8 vastu. See norm sätestab, et kui koera peetakse lahtiselt tarastatud territooriumil või kui ketis või koeraaias peetav koer võib juhuslikult lahti saades inimest oma territooriumil rünnata, tuleb territooriumi sissepääsule paigutada silt tekstiga „Kuri koer“ või „Ettevaatust, koer“, samuti tuleb tagada operatiivtalituste ja postiljonide tööülesannete ohutu täitmine. Niisiis peab koerapidaja inimesi koera olemasolust sildiga hoiatama.
27. Mõlemat normi rikkus F.P tahtlikult: ta teadis, et tema tara pole piisavalt kindel ja et talu juures puudub hoiatussilt koera kohta.
28. Nii Sõmerpalu valla KKPE § 3 seitsmenda kui ka kaheksanda lõike rikkumise tagajärjel tekkis kahju. Kõigepealt tekkis see piisava tarastatusse puudumisest: F.P koer jooksis aiast välja ja pures K. K. koera. Koeral tekkisid sisemised vigastused, mille ravi maksis ligi 700 eurot. Sellesse kahjusse suhtus F.P hooletult KarS § 18 lg 3 mõttes: ta oleks pidanud ette nägema, et tema koer võib piisava tõkestatusse puudumise tõttu aiast välja joosta ja kedagi pureda, sel moel kahju tekitades. Hooletust ei välista ka F.P väide, et tema koer ei ole seni agressiivne olnud: looma käitumine ei ole lõpuni ette prognoositav, mistõttu on võimalik arvestada sellega, et halbade asjaolude kokku sattumisel hammustab kedagi ka muidu rahulik koer. Ka on kahju põhjuslikus seoses hoiatussildi puudumisega. Nii K. K. kui ka K. K. ütlustest ilmneb, et nad said väga hästi aru, et mingit hoiatussilti polnud ja üksnes seetõttu läks K. K. oma koeraga autost välja. Kui silt olemas olnud oleks, ei oleks K. K. seda teinud.
29. Kas K. K. käitus õigesti, iseenesest oluline pole: et üks inimene paneb toime mingi väärteo, ei tähenda seda, et teine inimene ei saa toime panna mõnda muud väärtegu. Tõsi, kõne alla võiks tulla enese õigushüve teadlik ohustamine, mis Riigikohtu praktika kohaselt võib mõnikord kahju tekitaja vastutuse välistada (vt nt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6; RKKKo 3-1-1-8715, p 12 või RKKKo 3-1-1-102-16, p 11). Siin aga midagi sellist ei olnud: mitte kuidagi ei saa öelda, et K. K. enese õigushüvesid teadlikult kahjustas – eriti veel arvestades seda, et koera eest hoiatavat silti ei olnud. 3 koosseisu. Õigusvastasust ega süüd
30. Eelöeldu tähendab, et F.P realiseeris KOKS § 66 välistavaid asjaolusid pole. Sanktsioonimäära alumisse ossa jääv karistus ei ole F.P süüd ületav. Seega jääb väärteootsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Menetluskulud tuleb kanda F.P. /allkirjastatud digitaalselt/