4-19-3172/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril
2. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-19-3172 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi M.T kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna Prefektuuri 27.05.
3. a otsuse peale väärteoasjas nr 2780,19,005098 Kohtuväline menetleja PPA Lõuna Prefektuur e-posti aadress: louna@politsei.ee Menetlusalune isik M.T isikukood: XXX; aadress: XXXX elukoht: XXXX; e-posti Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120 lg-st 1 ja § 132 p-st 1, kohus otsustas:
4. Jätta M.T kaebus rahuldamata ja PPA Lõuna Prefektuuri 27.05.
5. a otsus väärteoasjas nr 2780,19,005098 muutmata.
6. Edastada kohtuotsus M.T-le ning PPA Lõuna Prefektuurile. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kirjalik kassatsioon esitatakse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtuotsusest teada või pidi teada saama. Menetluse käik
7. 28.04.
8. a koostas PPA Lõuna Prefektuuri patrullipolitseinik R.K. väärteoprotokolli (tl-d 14-15) selle kohta, et 28.04.
9. a kella 03.55 ajal X linnas X tänaval X ja X tänavate vahel omas M.T tsiviilkäibes keelatud elektrišokirelva, mida kandis jopi taskus. Sellega 1 rikkus M.T relvaseaduse (RelvS) § 20 lg 3 ja pani toime sama seaduse § 82 kvalifitseeritava väärteo. 2 lg 1 järgi
10. PPA Lõuna Prefektuuri 27.05.
11. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,005098 (tl 13) 2 karistati M.T RelvS § 89 lg 1 järgi rahatrahviga 15 trahviühikut ehk 60 eurot. Väärteoprotokollis nimetatud elektrišokirelv konfiskeeriti ning määrati hävitamisele.
12. 05.06.
13. a esitas M.T selle otsuse peale kaebuse (tl-d 1-2, 9-10). Selles on märgitud, et elektrišokirelva, mille politseinikud M.T-lt ära võtsid, oli viimane leidnud natuke aega varem maast ning see oli kaasas, et anda mõne politseiniku kätte. Kohapeal palusid politseinikud tal taskud ette näidata ega andnud talle aega ühtki seletust anda. Pärast, kui ta püüdis selgitada, teda ei usutud, vaid küsiti, et millega ta seda tõendab. Seega palub M.T rahatrahv tühistada, kuna tema täitis vaid kodanikukohust.
14. Kohtuväline menetleja esitas kohtule oma seisukoha (tl-d 11-12), milles leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et M.T oleks kinnipidamise ja turvakontrolli teostamise ajal avaldanud, et soovib elektrišokirelva politseile vabatahtlikult üle anda. Politsei poolt koostatud vallasasja (taskulambi X X) hoiule võtmise protokollist nähtub, et M.T ei avaldanud soovi anda ütlusi või esitada taotlusi ning on seda oma allkirjaga ka kinnitanud. Seega on menetlusaluse isiku väited relva leidmise, samuti selle kohta, et tal ei lubatud selgitusi anda, paljasõnalised.
15. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl-d 9 ja 11 pöördel). Kohtu seisukoht
16. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta, vaid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kõiki faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid, mis on olnud aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.
17. RelvS § 20 lg 3 keelab elektrišokirelva tsiviilkäibes käitlemise. Sama seaduse § 892 lg 1 näeb ette väärteokaristuse elektrišokirelva valmistamise, soetamise, omamise, hoidmise, müümise, kandmise, edasitoimetamise, vedamise või muu ebaseadusliku käitlemise eest. 2
18. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et 28.04.
19. a kella 03.55 ajal X linnas Xtänaval X ja X tänavate vahel said politseinikud M.T suhtes teostatud turvakontrolli käigus tema jopi taskust kätte elektrišoki andmise funktsiooniga taskulambi X X. Nimetatud asjaolu on üheselt kinnitust leidnud tunnistaja K.S. ütluste (vt tl 18), vallasasja hoiulevõtmise protokolli (vt tl 16) ja isikusamasuse tuvastamise protokolliga (vt tl 17), mis riimuvad omavahel ning mille tõepäras kohtul puudub igasugune põhjus kahelda. Seda, et tal oli kõnealusel ajal jopi taskus elektrišoki andmise funktsiooniga taskulamp X X, ei ole vaidlustanud ka menetlusalune isik ise (vt tl 14 ja tl-d 1-2). Nagu märgitud, on taskulambil X X sisse ehitatud elektrišoki andmise võimalus. Seega saab nimetatud lampi käsitleda RelvS § 11 p-s 6 sätestatud elektrišokirelvana, mis sama seaduse § 20 lg 3 kohaselt on tsiviilkäibes aga keelatud. 2
20. Eelnevast saab järeldada, et M.T käitumises on tuvastamist leidnud RelvS § 89 lgs 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, st elektrišokirelva ebaseaduslik käitlemine. Kuna kohtule esitatud materjalid ei anna mingit alust kahelda selles, et M.T ei oleks teadnud, et tema jopi taskus on taskulamp, samuti seda, et sellel on lisaks tavapärasele valgustamise funktsioonile ka elektrišoki andmise funktsioon, siis leiab kohus ühtlasi, et tema tegevuses oli olemas ka subjektiivse koosseisu tunnusena otsene tahtlus karistusseadustiku (KarS) § 16 lg 3 järgi.
21. Mis puudutab M.T käitumise õigusvastasust, siis väidab isik ise, et tema täitis vaid oma kodanikukohust, kuna elektrišokirelva leidis ta maast ning see oli tal kaasas, kuna tahtis seda politseile anda (vt tl 14). Tõsi on see, et RelvS § 9 sätestab, et isik, kes on leidnud kaotatud, maetud, peidetud või mahajäetud relva ning selle oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama politseile ning andma talle leiu üle RelvS § 44 lg-tega 3 ja 4 kehtestatud korras. Seejuures tuleneb RelvS § 44 lg-st 3, et relva üleandmine võib toimuda selle asukohas või politseis ning et relva üleandmine peab toimuma selle asukohas juhul, kui selle annab üle isik, kes RelvS järgi ei olnud selle omanik või valdaja enne soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamist ja kes on teatanud politseile enda valduses olevast relvast. Selliselt relvaleiust teavitamine ning selle politseile vabatahtlikult üle andmine on käsitletav teo õigusvastasust välistava asjaoluna. Samas on kohus sarnaselt kohtuvälise menetlejaga seisukohal, et M.T käitumises RelvS §-st 9 tulenevat õigusvastasust välistavat asjaolu ei esine, seda põhjusel, et M.T ütlused relva vahetult eelneva leidmise ning politseile üleandmise soovi kohta ei vasta tegelikkusele. Nimelt ilmneb tunnistaja K.S.ütlustest, et M.T sattus nende huviorbiiti X linnas X1 taga asuvas parklas 28.04.
22. a kella 03.55 ajal aset leidnud sündmusega, kus sõiduauto nn põletas rehvi. M.T jooksis kohale tulnud patrulli märgates sellest sõidukist välja ning kui patrull, kes koheselt tema juurde suundus ning enda auto juurde toimetas, isikule turvakontrolli tegi, tuli tema jopi taskust välja ka eelpool käsitlemist leidnud elektrišokirelv. (Vt tl 18.) Seega ei viidanud M.T käitumine millegagi sellele, et ta oleks soovinud väidetavat relvaleidu politseile vabatahtlikult üle anda: ta ei teinud ise ühtki katset politseinikega relva 3 osas kontakteeruda, ehkki seadus kohustab seda tegema koheselt relvaleiu asukohas, vaid politseinikud avastasid ja võtsid elektrišokirelva tema jope taskust ära ise ning seda hoopis teise sündmusega seoses. Veel enam, ka enda isiku tuvastamisel ning vallasasja hoiule võtmisel ei teinud M.T mingeid avaldusi, millest oleks vastavat soovi saanud järeldada (vt tl 17 pöördel ja tl 16 pöördel). Eelnev näitab kohtu hinnangul, et menetlusalusel isiku ütluste näol on tegu alusetult ennast õigustavate väidetega, mis on antud üksnes selleks, et vabaneda relva ebaseadusliku käitlemisega kaasnevast vastutusest.
23. Kuna kohus ei tuvastanud ka muid õigusvastasust välistavaid asjaolusid, samuti süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid, tuleb M.T toime pandud väärteo eest karistada.
24. RelvS § 892 lg 1 kohaselt karistatakse elektrišokirelva või tsiviilkäibes keelatud külmrelva valmistamise, soetamise, omamise, hoidmise, müümise, kandmise, edasitoimetamise, vedamise või muu ebaseadusliku käitlemise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. KarS § 47 lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Kohtuväline menetleja määras M.T-le karistuseks rahatrahvi 15 trahviühikut ehk 60 eurot, mis jääb oluliselt alla KarS § 218 lg-s 1 sätestatud rahatrahvi keskmist trahvimäära, mis on 101,5 trahviühikut.
25. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisele lausele vastavalt arvestab kohus karistuse mõistmisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
26. Menetlusaluse isiku tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Juba öeldu kõrval iseloomustab M.T süü suurust veel tema enda suhtumise intensiivsus teosse, nimelt see, et ta pani oma teo toime otsese tahtlusega.
27. Arvestades eelnevat, samas aga sedagi, et M.T ei ole analoogsete süütegude eest eelnevalt karistatud (vt karistusregistri teade tl 20), leiab kohus, et menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus on kohane. Kohane on ka konfiskeerimisotsustus, kuna RelvS § 8921 sätestab, et PPA või kohus võib kohaldada §-des 891– 894, 8910, 8911, 8913 ja 8920 sätestatud väärtegude toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme konfiskeerimist vastavalt KarS §-le 83, ja järelikult tuleb PPA Lõuna Prefektuuri 27.05.
28. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,005098 jätta täielikult muutmata. Peet Teidearu Kohtunik 4