← Eesti

1-17-1109/33

1-17-1109 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. september 2017, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-1109 Kohtukoosseis Andres

§ 266lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 8.

juuni

  1. a otsus Apellant Kaitsja Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar Kaitsja Vandeadvokaat Jüri Leppik S.F (ik XXX); elukoht XXX; varem kriminaalkorras karistamata Süüdistatav RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
  2. juuni
  3. a otsus S.F-i süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 266lg 2 p 1 järgi muutmata ning apellatsioon rahuldamata.

EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. S.F-ile on süüdistus esitatud KarS § 266 lg 2 p 1 järgi selles, et
  2. veebruaril 1-17-1109 2016 avas ta Tallinnas XXX lukustamata, kuid suletud korteri ukse ja tungis valdaja tahte vastaselt EV eluruumi, omamata selleks korteri valdajate nõusolekut. Samuti on talle süüdistus esitatud KarS § 121 lg 1 järgi selles, et olles
  3. veebruaril 2016 XXX korteris, haaras ta EV paremast käelabast ja väänas seda. Korteri eesruumis tõukas ta kannatanu vasaku käe küünarnuki piirkonnaga vastu trepi käsipuud, tekitades EVle füüsilist valu ja tervisekahjustusi: parema käelaba turse, marrastused ja vasaku küünarliigese turse ning marrastused.
  4. Harju Maakohtu
  5. juuni
  6. a otsusega tunnistati S.F KarS § 121 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 60 päevamäära. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 90 päevamäära. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks rahaline karistus 130 päevamäära. S.F-ilt mõisteti menetluskuluna ositi 12 kuu jooksul välja sundraha 705 eurot. Ühtlasi otsustas maakohus asitõendiga seonduva.
  7. Maakohus leidis, et S.F-ile süüdistusaktis inkrimineeritud teod on tõendamist leidnud kannatanu EV ja tema pereliikmetest tunnistajate ütlustega, isiku läbivaatuse protokolli ja selle juures asuva fototabeliga, kõnesalvestiste ja kirjalike tõenditega. S.F-i ütlused jättis maakohus ebausaldusväärsetena tõendite kogumist kõrvale, sest tema ütlused on nii omavahel vastuolus, kui ka vastuolus kõigi muude tõendite ja kohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega. 3.
  8. Seoses süüdistusega KarS § 266 lg 2 p 1 järgi märkis kohus, et XXX esimesel korrusel asuva korter nr X puhul on tegemist elamiseks kasutatava ruumiga, mille seaduslik valdaja on TS, EV ja nende lapsed. S.F-i jaoks oli see ruum võõras ja tal ei olnud õigust sinna ilma valdaja loata siseneda. Luba ruumi sisenemiseks tal ei olnud. Maakohtu hinnangul nähtub tuvastatud asjaoludest, et S.F sisenes võõrasse eluruumi teadvalt ilma loata, tegutsedes etteplaanitult ning seega kavatsetult. 3.
  9. Kohus ei tuvastanud, et S.F-i tungimist XXX korterisse õigustanuks hädaseisund või mingigi muu faktiline asjaolu. Tema väide tuleohu vältimise vajadusest on kohtus uuritud tõendite valguses kummutatud. Kuigi XXX korteris suleti ahju siiber liiga vara ja tuppa tuli suitsu, avastati see ruttu, tuba tuulutati ja kõik oli korras. Keegi selles korteris asunud isikutest mingit tuleohtu ei tunnetanud. Ka S.F oli teadlik, kuskohast suitsuhais majja sattus, kuid häirekeskusele tehtud kõnes väitis ta sellegipoolest, et ei tea, kuskohast suitsuhais tuleb. Kuigi häirekeskusest soovitati S.F majast lahkuda ja soovitada seda ka teistele majas viibivatele isikutele, ta seda ei teinud, vaid asus hoopis pulberkustutit korter 1 ahju tühjendama. Seejuures juhtis maakohus tähelepanu veelkord sellele, et kui S.F ei teadnud häirekeskusse helistades, kuskohast tuleoht lähtub, siis kuidas teadis ta paar minutit hiljem kustuti korteris 1 ahju suunata. Seega esitas S.F häirekeskusele vale ülevaate tegelike asjaolude ja võimaliku allika osas. Samuti osutas maakohus, et pulberkustuti põlevasse ahju tühjendamine on iseeneses tuleohtu kätkev tegevus, sest kustuti surve võib tukid ahjust välja paisata. Maakohtu hinnangul on vale S.F-i väide, nagu hakanuks tema korteris korterist 1 lähtuva tuleohu tõttu tööle vingugaasi andur. See on välistatud põhjusel, et vingugaas on õhust raskem ja vajub alla. Seega olukorras, kus maja esimesel korrusel asuvates ruumides said inimesed hingata, on välistatud, et vingugaas võinuks käivitada anduri teisel korrusel. Samuti osutas maakohus asjaolule, et andur asus teisel korrusel köögis. Esimesel korrusel köeti aga ahju. Esimese korruse ahjulõõr ei ole kohakuti 2 1-17-1109 teise korruse pliidi lõõriga. Veel juhtis maakohus tähelepanu sellele, et lühikest aega enne kuriteosündmust olid nii XXX kui XX-Y küttekolded ja korstnad puhastatud ning kütteseadmed olid kasutuskorras. Ka S.F-i süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 3.
  10. Analüüsides KarS § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistuse tõendatust, märkis maakohus esmalt, et häirekeskusele tegi väljakutse kannatanu tütar M-LV ja seda ajal, mil vägivallategu alles kestis. Kõnesalvestise kohaselt on laps šokis, räägib läbi nutu ja väljendab enda hirmu. Samuti selgub salvestisest, et S.F tuli EV-le kallale, hoiab teda kinni ja isegi EV elukaaslase abil ei õnnestu kannatanut tema haardest vabastada. Maakohus tuvastas, et oma tegevusega tekitas S.F kannatanule tervisekahjustusi, nimelt parema käelaba turse ja nahamarrastused, vasaku küünarliigese turse ja nahamarrastuse. Puutuvalt kannatanule vägivallateoga valu tekitamisse märkis maakohus, et see on eluliselt usutav, sest süüdistatav on enam kui 100-kilone tugev meesterahvas, kannatanu aga temast poole kergem naisterahvas. Seega pole põhjust kahelda kannatanu ütlustes, et tugevasti vastu trepi käsipuud tõukamine põhjustas talle valu. Vägivallateo intensiivsust kinnitab veelgi asjaolu, et süüdistatava haardest ei õnnestunud kannatanul vabaneda isegi enda elukaaslase abil. Maakohtu hinnangul pani süüdistatav vägivallateod toime kavatsetusega. Ta käitus sihipäraselt. Tervisekahjustused tekitas ta kannatanule aga kaudse tahtlusega. Maakohus ei tuvastanud selles süüdistuses S.F-i teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid. Ka süüdistatav ise ei eita, et EV võis rüseluse käigus haiget saada, sest S.F ise sai samuti sinikaid ja tema rinnataskus oleva telefoni ekraan läks katki. 3.4.
  11. S.F-ile karistust mõistes märkis maakohus esmalt, et süüdistatava suhtes saab kohaldada kergemaliigilist karistust, sest ta on varem kriminaalkorras karistamata, tal on töökoht ja legaalne sissetulek. Kuna süüdistatava keskmist päevasissetulekut iseloomustavad andmed ei olnud maakohtule kättesaadavad, võttis maakohus KarS § 44 lg-le 2 tuginedes karistuse päevamääraks seaduses ettenähtud miinimumi, s.o 10 eurot. 3.4.
  12. S.F-i süü KarS § 121 lg 1 järgi toimepandud kuriteos on keskmisest väiksem, sest ta pani toime ühe kehalise väärkohtlemise episoodi, millega kannatanule tekitati kergeid tervisekahjustusi. Karistust raskendava asjaoluna esineb KarS § 58 p 13 kohaselt süüteo toimepanemine täisealise isiku poolt alaealise isiku juuresolekul. Arvestades eeltoodud kuriteo asjaolusid, kuid arvesse võttes ka seda, et kannatanu oma vara kaitsmise eesmärgil ise alustas rünnakut, siis saab süüdistatavat karistada mõnevõrra alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistusega, kuid mitte alammääras. 3.4.
  13. S.F-i süü suurust KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemisel on keskmine. Süüdistatavale inkrimineeritakse ühel korral eluruumi sisse tungimist, mis kestis vaid mõned sekundid, kuid selle jooksul tekitati eluruumile seoses pulberkustuti kasutamisega ulatuslikke kahjustusi. Karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdistatava süü suurust, karistas maakohus süüdistatavat mõnevõrra alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra jääva karistusega. 3 1-17-1109 3.4.
  14. Maakohus leidis, et KarS § 64 kohaselt tuleb liitkaristus mõista mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, sest kuriteod on toime pandud eri õigushüvede vastu. Samas kuna need kuriteod on omavahel tihedalt seotud, siis ei ole vajalik liita karistusi täies mahus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  15. Harju Maakohtu
  16. juuni
  17. a otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist S.F-i süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 266lg 2 p 1 järgi, samuti temalt menetluskulude väljamõistmise osas.

Kaitsja taotleb S.F-i õigeksmõistmist talle esitatud süüdistustes ja talle kriminaalmenetluse kulude hüvitamist. 4.

  1. Apellandi hinnangul rikkus maakohus otsust tehes oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest kohtuotsuses ei analüüsita kõiki asjaolusid tasakaalustatult, vaid üksnes põhjendatakse maakohtu veendumust selles, et S.F on talle süüks arvatud kuriteod toime pannud. Maakohus on algusest peale võtnud hoiaku, et S.F on süüdi ning otsinudki üksnes põhjendusi selle seisukoha kinnituseks. Seejuures on maakohus lisanud kohtuotsusesse asjaolusid, mis ei nähtu süüdistusest ja mille üle ei ole kohtulikul uurimisel vaieldud. Kaitsja arvates on sellised põhjendused puudulikud ja nende ülesehitus ebakohane. 4.
  2. S.F-i ohutaju tulekahju kohta on kohtuotsuses kunstlikult pisendatud. Juba
  3. jaanuaril 2016 kutsus S.F päästeameti, sest XXX majas ilmnes, et korteris nr X ahju kütmisel läheb suits korterisse Y. Küttesüsteemis tuvastati mõra.
  4. veebruaril 2016 tegi TS korteri 1 kütmisel vea, mida tajusid kõik korteris viibinud isikud ja S.F tuli korterisse pärast seda, kui sealsed elanikud olid ka ise ebaharilikku olukorda tundnud. Korterit X tuulutati kütmisvea tõttu, aga S.F-ile ei öeldud selle kohta midagi. Seega esinesid objektiivsed asjaolud, mida mõistlik kõrvaltvaataja ei saa pidada normaalseks ning tuleohutuse seisukohalt sobivaks. Tuleohutusse ei tohi suhtuda üleolevalt ja vähimagi kahtluse korral tuleb eelistada aktiivset tegutsemist, mitte õhutada isikuid käituma viisil, et parem ootame ja vaatame. Eriti kehtib see olukorras, kus varasemalt on naabrid ilmselgelt hoolimatult suhtunud tuleohutusse ja see oht on ka reaalselt tuvastatud. 4.
  5. Kaitsja arvates ei kajastu kohtuotsuses kõik kohtulikul uurimisel esitatud tõendid ja tõenditele on antud sisu, mida kohtuistungil ei ole tuvastatud. 4.3.
  6. Nii on M-LV häirekeskusse tehtud kõne osas kohus tuginenud salvestisele, kuid kohtuistungi protokollis puudub lindistuse kuulamise stenogramm või kokkuvõte. Kohtuotsuses ei ole käsitletud Päästeameti juhiseid tulekahju avastamiseks. Üheks juhiseks on, et võimaliku tulekolde kindlakstegemiseks tuleb välja selgitada, kust tuleb suits. Kohtuliku uurimise tulemusena ei suutnud sellele hinnangut anda ka kohus. Seega ei suutnud kohus olemasolevate tõendite alusel selgusele jõuda, et millisest allikast võis tulla ving, suits ja milline oli selle (tule)kolle. Kaitsjale jääb seejuures arusaamatuks, kuidas sai kohus tuvastada, et 4 1-17-1109 võimalikuks suitsu või vingugaasi allikaks ei oleks võinud olla pliit, sest tunnistaja TS kinnitas, et
  7. veebruaril 2016 köeti nii pliiti kui ka ahju. 4.3.
  8. Seoses maakohtu hinnanguga, et esimesel korrusel ei kuulnud mitte keegi, et vingugaasiandur või üldse mingi andur oleks tööle hakanud, väljendab kaitsja enda hämmingut, et millisele tõendile kohus seda väites tugines. Sellist küsimust ei ole menetluses esitatud ja pooled ei ole sellele tuginenud. Kohtumenetluses esitati küsimusi kannatanule ja esimesel korrusel elavatele tunnistajatele, kas nende korteris hakkas tööle suitsuandur. Kaitsja osutab veel sellele, et tunnistaja TS ütlustest nähtuvalt avastasid esimesel korrusel elavad inimesed suitsu alles pärast seda, kui S.F esimene kord alla tuli. Kaitsja ei nõustu ka maakohtu järeldusega, et vingugaas ei saanud kuidagi teisele korrusel tungida olukorras, kus esimesel korrusel inimesed hingata said. Seejuures osutab ta
  9. jaanuari
  10. a sündmuse kohta koostatud päästeameti kokkuvõttele, kus on just märgitud, et „suits (ving) ahju kütmisel korterist nr X läheb korterisse nr Y. Küttesüsteemis on mõra, ühel naabril on korter vingugaasi täis“. See tõend on sisulises konfliktis kohtu järeldustega, et esimeselt korruselt ei võiks vingugaas liikuda teisele korrusele. Kaitsja arvates ei ole põhjust seada kahtluse alla Päästeameti kompetentsust, mistõttu on ebaveenev maakohtu järeldus, nagu ei oleks vingugaasi andur
  11. veebruaril 2016 teisel korrusel tööle ei hakanudki ning süüdistatava sellekohased ütlused on paljasõnalised ja vastuolus kõigi teiste kogutud tõenditega. Kindlasti antud veendumuse kujundamiseks on vaja eriteadmisi. 4.3.
  12. Kohus on aga põhjendamatult läinud veelgi kaugemale ja leidnud, et S.F tegi valeväljakutsed. Sellega ületas maakohus enda volituste piire ja hindas asjaolusid, mille tuvastamisele süüteomenetluse ese ei ulatu. Päästeamet ei ole väljendanud seisukohta, et tegemist oleks valeväljakutsetega. Kaitsja hinnangul on hämmastav, miks loeti häirekeskusse tehtud kõne valeväljakutseks, arvestades, et
  13. jaanuaril 2016 tuvastas päästeamet XXX küttesüsteemis mõra, mille tõttu oli naaberkorter vingugaasi täis. 4.
  14. Apellant märgib, et S.F-i ütlused on küll tunnistatud ebausaldusväärseks tõendiks, kuid arusaamatuks jääb, millises osas seda tehti. Nimelt on kohtuotsuses teiste tõendite analüüsimisel kasutatud ka S.F-i ütlusi. 4.
  15. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et tunnistaja TS kinnituse kohaselt oli S.F väljendanud talle enda hirmu mürgitamise ees. Seejuures püstitab ta küsimuse, et kas isikule saab niisuguses olukorras ette heita, et ta tunneb end ohvrina. Arutatavas asjas tunnistajana üle kuulatud ohvriabitöötaja AM puhul leiab kaitsja, et nimetatud isik on eksinud kutse-eetika vastu, asudes lepitusmenetluses algselt kannatanuna käsitletud isiku asemel kannatanuna käsitlema hoopis kedagi muud. Tema arvates on lepitaja seejuures lähtunud pelgalt formaalselt asjaolust, et menetleja käsitles S.F-i kahtlustatavana. Maakohtu tuvastatu, nagu olnuks EV erinevalt S.F-ist lepitusmenetluse käigus paindlik, ei vasta tõele. See nähtub otsesõnu AM ütlustest, mille kohaselt ka EV kaotas lepitusmenetluse käigus tasakaalu. 4.
  16. Samuti on vale maakohtu seisukoht, et kuigi kannatanu ise alustas S.F-i korterist välja tõukamisega sünduste kulgu, siis kannatanu koridoris kinni hoidmist süüdistatava poolt 5 1-17-1109 see ei õigusta. S.F püüdis kaitsja hinnangul üksnes kinnihoidmisega vältida kannatanu kogu jõuga sooritatud rünnet enda vastu. Kuna just kannatanu ise oli füüsilise konflikti algataja, siis leiab apellant, et väljakununenud kohtupraktika valguses tema hoolsuskohustusele vastava käitumise korral oleks tagajärg jäänud olemata, mistõttu ei saa S.F-ile tagajärje põhjustamist omistada. Lahendamata küsimust kõigi sündmuse osapoolte käitumisest, ei saa lahendada küsimust selles, kellele tuleb saabunud tagajärg karistusõiguslikult omistada. Vaidlustatud otsuses ei ole esitatud põhjendusi, miks isiku kinnihoidmine ei ole kohane kaitse kogu jõuga tõukamise vastu. 4.
  17. Veel osutab kaitsja, et vaidlustatud kohtuotsusest ei ilmne ühtegi S.F-ile omistavat motiivi, millest nähtuks tema eesmärk rünnata kannatanu privaatautonoomiat eluruumile. Ta oli aga kaasomanikuna õigustatud astuma omandi kaitsmiseks vajalikke samme, mis tulenesid tema ohuhinnangule XXX korterist lähtuva ohu kohta. Seetõttu ei saa saabunud võimalikku tagajärge talle karistusõiguslikult omistada. 4.
  18. Maakohus on kaitsja arvates ka materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud, sest kohtuotsuses käsitletakse seoses KarS § 266 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistusega vaid KarS § 29 asjaolude esinemist (mis asjaolude õigel hindamisel oleks tuvastatav). Täielikult on jäetud käsitlemata KarS §-des 30 ja 31 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemine. Süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi märkis kaitsja, et maakohus on ka ise tuvastanud, et just kannatanu ise alustas füüsilist kontakti nii intensiivselt kui tal jõudu oli. S.F üksnes püüdis kannatanut kinni hoides rünnakut vältida. Apellant osutab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, et kui isik käitus ise riski suurendavalt ning kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saaks öelda, et tema hoolsuskohustusele vastava käitumise korral oleks tagajärg jäänud olemata, siis ei saa seda täideviijale omistada. Ilma, et käsitletaks teiste sündmuses osalenute käitumist, ei saa lahendada küsimust, kellele saab ja tuleb saabunud tagajärg karistusõiguslikult omistada. Arutataval juhul ei ole tuvastatud, et S.F ei olnud agressiivne ega ohustanud teisi majas elavaid inimesi. Kannatanul puudus igasugune põhjus füüsiliseks ründeks. Tuvastatud ei ole seda, et kannatanu oleks esitanud süüdistatavale suulise nõude lahkuda. Kaitsja leiab, et kui poleks olnud kannatanu rünnet, ei oleks pulberkustutit sattunud tema eluruumi ega ka koridori. Kannatanu valis olukorra lahendamiseks füüsilise konflikti, mis ei olnud kohane meede naabri suhtes, kes pikkade aastate vältel ei ole üles näidanud füüsilist agressiivsust. Need asjaolud kinnitavad üheselt, et S.F-ile ei saa saabunud võimalikku tagajärge karistusõiguslikult omistada. Kohus ei ole otsuses esitanud põhjendusi, miks isiku kinnihoidmine ei ole kohane kaitse isiku kogu jõuga tõukamise vastu. 4.
  19. Alternatiivselt leiab kaitsja, et S.F-i on põhjendamatult karmilt karistatud. Ta juhib tähelepanu sellele, et üldmenetluses määravad asjaolude esitamise kohtumenetluse pooled. Prokurör asus seisukohale, et S.F-ile etteheidetavad teod on suhteliselt vähese ühiskonnaohtlikkusega. Kohtuliku uurimise alguses andis kohus pooltele võimaluse läbi rääkida ka kriminaalmenetluse lõpetamise võimalikkusest avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Vaatamata eeltoodule on kohus omaalgatuslikult tuvastanud kahjuliku tagajärje ja raskendava asjaolu. Samas on kohus sõnaselgelt tuvastanud ka seda, et karistust kergendavate või raskendavate asjaolude puudumise. 6 1-17-1109
  20. Ringkonnakohtu istungil
  21. septembril 2017 jäid kaitsja apellatsiooni juurde ja palus selle rahuldada. Apellatsiooni toetas ka süüdistatav. Prokurör palus jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
  22. Kriminaalkolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et apellatsioonis toodud asjaolud ei anna alust maakohtu seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks. Kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi ja materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millele kaitsja viitab, maakohtu vaidlustatud otsuses ei esine. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt. 7.
  23. Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, nagu oleks kohtulik uurimine arutatavas asjas olnud ühekülgne ja tasakaalustamata. Maakohus on uurinud tõendeid kogumis ja pööranud tähelepanu ka nendele tõenditele, mille abil kaitsja on püüdnud S.F-i käitumist õigustada. Nii on maakohtu otsuses põhjalikult analüüsitud kaitseversiooni hädaseisundist kui õigustusest siseneda XXX korterisse, samuti kaitseversiooni S.F-i ohutajust. Pelgalt asjaolu, et apellandile maakohtu järeldused ei meeldi, pole põhjus maakohtu tõenditele antud hinnangu kummutamiseks. 7.
  24. Apellandi kriitika, nagu oleks maakohus lisanud otsusesse põhjendusi selliste asjaolude kohta, mida süüdistusest ei nähtu, on kohatu. Süüdistusakti küll tõepoolest ei märgita võõrale eluruumile kahju tekitamist, kuid niisuguses kuriteos ei ole S.F-i ka süüdi tunnistatud. Küll aga oli maakohus õigustatud S.F süü suuruse hindamisel KarS § 266 lg 2 p 1 järgi toime pandud kuriteos muu hulgas arvesse võtma võõrasse eluruumi tungimise faktilisi asjaolusid, mille kohta on asja uurimisel tõendeid kogutud. Maakohtu istungil
  25. aprillil 2017 andsid nii kannatanu EV kui ka tunnistaja TS ütlusi selle kohta, et S.F pritsis XXX korterisse pulberkustutist ja määris sellega nii kannatanu, tunnistaja kui ka nende eluruumis asunud esemed (vt EV ütlused maakohtu
  26. aprilli
  27. a istungil tl 25 prd-l, kd II; TSa ütlused maakohtu
  28. aprilli
  29. a istungil tl 31, kd II).
  30. Nõustuda ei saa ka apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus S.F-i ohutaju
  31. veebruari
  32. a sündmuste kohta kunstlikult pisendanud. Maakohtu otsuses on põhjalikult ja veenvalt selgitatud, et S.F tungis võõrasse eluruumi ja asus seal pulberkustutit ahju tühjendama, olles selleks hetkeks teadlik, mis asjaoludel oli XXX korterisse tunginud suitsu ning et see ei kujutanud endale ilmselgelt mingit ohtu ühelegi majaelanikule. Samuti oli ta saanud häirekeskusest instruktsiooni ohu tajumisel majast väljuda. Seega ei olnud S.F mingisugust õigustust XXX korterisse sisenemiseks ega seal omavoliliste kustutustööde alustamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul püüab hoopis kaitsja apellatsioonis anda sündmustest dramaatilise kirjelduse, mis ilmselgelt ei vasta tuvastatud tehioludele, Ebaõige on S.F-i väide, nagu ei oleks talle kütmisvea kohta midagi öeldud. Käies
  33. veebruaril 2016 esimest korda XXX korteris, selgitati talle just nimelt, et aset on leidnud kütmisviga, mistõttu 7 1-17-1109 tungis elamisse suitsu. Samuti selgitati talle, et sel põhjusel on avatud korteri aknad ning mingit ohtu ei eksisteeri. Niisiis on vale kaitsja väide, nagu eksisteerinuks mingid asjaolud, mida mõistlik kõrvaltvaataja võinuks pidada ebanormaalseks ja tuleohtlikuks. Kahtlemata ei tohi tuleohule reageerida pealiskaudselt, kuid arutataval juhul on maakohtu otsuses veenvalt põhjendatud, et esiteks puudus objektiivselt igasugune tuleoht ja teiseks oli S.F sellest teadlik.
  34. Apellandi seisukoht, nagu oleks M-LV häirekeskusse tehtud kõne salvestisele tuginemine olnud ebaõige põhjusel, et kohtuistungi protokollis puudub salvestise stenogramm, on asjakohatu. Istungi protokollis talletatakse sündmuste käik sellise täpsusega, et hiljem oleks nende kulg usaldusväärsel viisil rekonstrueeritav. Kui istungil esitatakse tõendina kõnesalvestis, mida seal ka kuulatakse, ning ühelgi menetlusosalisel ei ole vastuväiteid sellise tõendi autentsuse kohta, siis jääb arusaamatuks, millisel alusel peaks olema salvestise sisu protokollis stenografeeritud ja miks ei piisa protokollis märkusest sellele, et salvestist kuulati. Kuna salvestis on kohtule tõendina esitatud ja kriminaalasja materjalide juurde vastu võetud, siis on selle sisus võimalik veenduda ka ilma istungi protokollis sisalduva stenogrammita.
  35. Kaitsja tõendina esitatud päästeameti tulekahju avastamise juhiste osas jääb kolleegiumile apellatsioonis esitatud kriitika arusaamatuks. See tõend ei puuduta ühtki tõendamiseseme asjaolu arutatavas asjas ja seetõttu oleks vastupidiselt kaitsja märgitule mõistetamatu hoopis see, kui maakohus oleks seda asjakohatut tõendit käsitlenud. Suitsu lekkimise koha osas on aga maakohus jõudnud ühesele järeldusele, et selleks oli XXX ahi, mille siiber oli kütmise ajal ekslikult liiga vara suletud. Seega ei vasta tõele apellandi spekulatsioon, nagu ei oleks maakohus tõendite põhjal jõudnud järeldusele, millisest tulekoldest suits pärines. See, et suits ei saanud pärineda pliidist, on tõendamist leidnud kannatanu EV ja tunnistaja TS ütlustega, millest nähtuvalt tehti kütmisviga ahju juures.
  36. Mõistetamatuks jääb kaitsja hämming maakohtu väljendatud seisukoha kohta, et XXX korteris viibinud isikutest keegi ei kuulnud mingi tulekahjuanduri käivitumist. Sellise asjaolu kohta justkui ei olevat arutava kriminaalasja raames tõendeid kogutud. Nii see siiski ei ole. Nimelt on tunnistajana üle kuulatud M-LV ja K-AV andnud ristküsitlusel ütlusi, et neil ei hakanud suitsuandur tööle (vt vastavalt maakohtu
  37. aprilli
  38. a istungi protokolli tl 39 prdl ja tl 41 prd-l, kd II). Ebaõige on kaitsja väide, nagu oleks XXX elanikud avastanud enda korteris suitsu alles siis, kui S.F
  39. veebruaril 2016 esimest korda nende juurde tuli. Vastupidi, selle kohta on kriminaalasja arutamisel üheselt tuvastatud, et kui S.F esimest korda uksele ilmus, siis talle selgitati koheselt, mis põhjusel suits majja sattus ja mida on selle eemaldamiseks ette võetud (vt nt TS ütlused: maakohtu
  40. aprilli
  41. a istungi protokolli tl 30-30 prd-l, kd II).
  42. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus mingil viisil ületanud oma volituste piire, jõudes seisukohale, et S.F-i
  43. veebruari
  44. a häirekeskusse tehtud kõnes esitas ta valesid väiteid. Seejuures tuleb rõhutada, et maakohtu niisuguse seisukohaga ei ole antud S.F-i tegevusele karistusõiguslikku hinnangut KarS § 278 lg 1 koosseisu mõttes. Selleks polekski maakohus kriminaalmenetluse raames õigustatud. Küll aga ei saa maakohtule ette heita, kui 8 1-17-1109 tõendite analüüsi tulemus osutab üheselt sellele, et S.F-i kõnes häirekeskusse on ta esitanud eksitavat teavet ja põhjustanud sellega päästeameti ekipaažide põhjendamatu väljasõidu. Maakohus on niisugusele järeldusele jõudnud tõendite kogumi analüüsi põhjal, millest nähtub, et S.F oli häirekeskusse helistades teadlik sellest, kuskohast ja mis asjaoludel oli majja tunginud suitsu, et vastav põhjus on likvideeritud ja et igasugune tuleoht puudub. Kolleegium nõustub selle järeldusega täielikult ja leiab, et apellatsioonis ei suudeta maakohtu tõendite analüüsi ses osas millegagi kummutada.
  45. Nõustuda ei saa ka apellandi väitega, mille kohaselt on S.F-i ütlused on küll tunnistatud ebausaldusväärseks tõendiks, kuid arusaamatul kombel on kohtuotsuses teiste tõendite analüüsimisel kasutatud ka S.F-i ütlusi. Maakohtu otsuses esitatud väide, et S.F-i ütlused tuleb tõendite kogumist kõrvale jätta, kuna need on omavahel vastuolus ja vastuolus ka teiste uuritud tõenditega. Edasises tõendite analüüsis ongi maakohus osutanud neile vastuoludele, mis kohtu seisukohta kinnitavad. Selline käsitlemisviis on igati korrektne ja vastab kohtuotsuse põhjendamise nõuetele, mille kohaselt peab kohtuotsuse lugejale olema jälgitav, kuidas kohtu seisukohad kujunevad. Kui maakohus ei oleks S.F-i ütluste problemaatilisi aspekte välja toonud ning oleks piirdunud pelgalt väitega, et need ütlused on ebausaldusväärsed, siis rikkunuks maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis olnuks hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Seega kummastaval kombel nõuab kaitsja apellatsioonis sisuliselt seda, et maakohus oleks pidanud tegema pealiskaudse ja põhjendusvigadega lahendi.
  46. Asjaolu, et S.F oli väljendanud TS-le enda täiesti ebaratsionaalset hirmu enda mürgitamise ees, ei muuda mingil viisil arutatavas asjas tuvastatud faktoloogiat.
  47. veebruaril 2016 käitus S.F XXX elanike suhtes täie teadmise juures ja sihipäraselt süüdistuses märgitud kuritegude mõttes koosseisupäraselt ja õigusvastaselt. Rääkida selles olukorras temast kui ohvrist, on asjakohatu. Samavõrd asjakohatu on kaitsja kriitika lepitusmenetlust toimetanud ohvriabitöötaja suhtes, kes on lepitusmenetluse käigus käsitlenud S.F-i mitte kannatanu, vaid kahju tekitajana. Kaitsja seisukoht, nagu oleks maakohus ebaõigesti tuvastanud, et EV oli erinevalt S.F-ist lepitusmenetluse raames paindlik, on esitatud ilmselgelt asjaolusid moonutades. Kuigi kogutud tõendite valguses ei saa eitada, et EV kaotas lepitusmenetluse raames samuti tasakaalu, ei muuda see üldhinnangut lepitusmenetlusele, et just S.F oli see pool, kes ei olnud leppimisest huvitatud, esitas tingimusi ja ähvardas EV-le leppimise asemel hoopis näkku sülitada (vt lepituse käiku kirjeldavat aruannet tl 7, kd I).
  48. Puutuvalt kaitsja arutlusse, nagu välistaks S.F-i süüdistamise KarS § 121 lg 1 järgi asjaolu, et füüsilist kontakti alustas EV, märgib kolleegium alljärgnevat. S.F-i sisenemine XXX korterisse oli omavoliline ja kujutas endast õigusvastast rünnet EV ja tema pereliikmete seadusega kaitstud õigushüvedele. Samuti kujutas õigusvastast rünnet kannatanu seadusega kaitstud õigushüvedele pulberkustuti kasutamine korteris. EV tegevus S.F-ist lähtuva ründe lõpetamiseks on seetõttu hinnatav õiguspärase ja arutatava juhtumi asjaolude põhjal ka igati sobiva ning vajaliku käitumisena, kaitsmaks enda rikutavaid õigushüvesid. S.F-i edasine käitumine kannatanu tõukamisel ja tema sedavõrd tugevalt kinnihoidmisel, et kannatanu ei suutnud haardest vabaneda isegi TS kaasabil, on aga täiesti õigesti kvalifitseeritud kui kehaline 9 1-17-1109 väärkohtlemine, milleks puudus igasugune õigustus. Kaitsja arutluskäik hoolsuskohustusele vastava käitumise nõudest ja tagajärje vältimisest on karistusõigusdogmaatiliselt siinkohal absoluutselt kohatud. Esiteks, eelöeldu valguses ei rikkunud EV mingit hoolsuskohustust, asudes õigusvastaselt ründajat tõrjuma. Teiseks, hoolsuskohustus kui dogmaatikaelement kuulub ettevaatamatusdelikti struktuuri ja sellel pole mingisugust pistmist tahtliku süüteokoosseisu realiseerimisega. Edasiselt märgib kolleegium veel, et arusaadavalt ei pidanudki maakohus asuma esitama mingeid põhjendusi selle kohta, miks ei olnud EV kinnihoidmine hinnatav S.F-i kohase kaitsena EV-st lähtuvale ründele. Sellise küsimusepüstitusega püüab kaitsja pelgalt tähelepanu kõrvale juhtida asjaolult, et ründaja ei olnud mitte EV, vaid just S.F.
  49. Kaitsja arusaam, nagu pidanuks kaitsja S.F-i süüdi tunnistades tuvastama tema käitumise motiivi, on ebaõige. Ei KarS § 121 lg 1 ega ka § 266 lg 2 p 1 koosseisud ei nõua motiivi tuvastamist koosseisulise tunnusena. 17.
  50. Kaitsja püstitatud versiooni, nagu astunuks S.F vajalikke samme tuleohu tõrjumiseks, on aga maakohus põhjalikule tõendite analüüsile tuginedes veenvalt kummutanud. Kaitsja edasine väide, nagu välistanuks S.F-i ohuhinnangust lähtuv tegevus võimaliku tagajärje talle omistamise, on osaliselt vastuolus karistusõigusdogmaatikaga. Kuigi kaitsja ei selgita, millise tagajärje omistamisest ta räägib, saavad mõistetavalt kõne alla tulla üksnes S.F-ile süüdistuses etteheidetavate tegude võimalikud tagajärjed. Arutataval juhul on S.F-ile inkrimineeritud KarS § 266 lg 2 p-s 1 ettenähtud kuritegu – valdaja tahte vastaselt elamiseks kasutatavasse ruumi tungimine; samuti KarS § 121 lg-s 1 ettenähtud kuritegu – teise inimese tervise kahjustamine ja talle valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. 17.
  51. Esimene neist kuriteokoosseisudest kujutab endast teodelikti, mille puhul koosseisuline tagajärg puudub ja seda ei ole maakohus S.F-ile ka süüks arvanud. Seega on kohatu selle koosseisu raames mingi tagajärje omistamisest rääkida. Teise kuriteokoosseisu puhul on ühes koosseisualternatiivis koosseisupäraseks tagajärjeks tervise kahjustamine. Sellele on viidatud nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses. S.F kahjustas EV tervist, tekitades talle marrastusi ja tursed kätel. Sellise tagajärje omistatavus S.F-ile on väljaspool kahtlust. Maakohus on tõendeid analüüsides jõudnud veenvale järeldusele, et S.F tõukas EV-t, samuti hoidis ta kannatanut suure jõuga kinni. S.F-i füüsilise mõjutamise tulemusel sai EV marrastusi ja tursed, samuti tundis ta valu. Kaitsja ei suuda selgitada, mispärast ei ole tervisekahjustuste tekitamine S.F-ile karistusõiguslikult omistatav ja kolleegiumi hinnangul ei olegi sellist väidet võimalik mõista millegi muuna kui eksitusena karistusõigusdogmaatika kohaldamisel, sest kaitsja väited nii KarS § 266 kui ka § 121 puhul on ratsionaalselt mõtestatavad üksnes õigusvastasuse tasandil.
  52. Maakohtu otsuses on selgelt, põhjendatult ja arusaadavalt avatud, miks ei saa S.F-i käitumise õigusvastasust välistada. Kuna kolleegium nõustub nende põhjendustega täiel määral, ei ole vajalik neid üle korrata. Vastamaks aga apellandi kriitikale, miks ei ole maakohus käsitlenud KarS §-s 30 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu võimalikku esinemist ja eksimust õigusvastasust välistava asjaolu osas KarS § 31 järgi, märgib kolleegium, et kohus ei 10 1-17-1109 ole kohustatud kirjutama iga kaasuse puhul läbi kogu karistusõigusdogmaatikat. Kaasust lahendades on nõutav käsitleda üksnes neid karistusõiguse instituute, mis konkreetse juhtumi asjaolude valguses teoreetiliselt kõne alla võiksid tulla. Arutataval juhul ei ole maakohtu otsuses kohustuste kollisioonist KarS § 30 tähenduses ja eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 kontekstis kirjutatud põhjusel, et nende instituutide esinemine tuvastatud faktilistel asjaoludel on juba välistatud. Kohustuste kollisioon tähendab olukorda, kus isikul lasub vähemalt kaks samaväärset ja üheaegset täitmist nõudvat õiguslikku kohustust, mida ta kõiki ei suuda ta täita. Arutatava juhtumi asjaoludel ei esinenud S.F mitut samaväärset õiguslikku kohustust, mida ta pidanuks üheaegselt täitma. Mingist eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus ei saa S.F-i puhul samuti rääkida, sest S.F oli teadlik sellest, et tuleohtu ei esine ning tema sisenemist XXX korterisse ja järgnevaid tegevusi seal ei õigusta mitte miski.
  53. Kolleegium ei nõustu ka apellandi arusaamaga, nagu oleks S.F-i liiga karmilt karistatud. Esmalt on ebaõige kaitsja seisukoht, millest nähtuvalt on maakohus karistust mõistes seotud prokuröri taotlusega. Õigust mõistab kohus, kes on seda tehes seotud küll süüdistusaktis toodud faktiliste asjaolude kirjeldusega, seevastu teo õigusliku kvalifikatsiooni ja selle õigusjärelmite osas ei ole kohus prokuröri hinnangutega seotud. KrMS § 268 lg 6 kohaselt peab kohus andma pooltele võimaluse oma seisukoha avaldamiseks juhul, kui ilmnevad süüdistusaktis nimetamata karistust raskendavad asjaolud või asjaolud, mis tingivad mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamise. Seevastu olukorras, kus niisuguseid asjaolusid ei esine, ei ole kohus poolte seisukohtadega teo õigusjärelmite määratlemise osas seotud.
  54. Samuti on asjakohatu kaitsja viide sellele, et prokurör on andnud menetluse alguses pooltele võimaluse läbi rääkida kriminaalmenetluse lõpetamise võimaluse üle. Nimelt on arutatavas asjas tuvastamist leidnud, et vaatamata enda põhjendamatule õigusvastasele käitumisele, pole S.F soovinud enda käitumises mingeid vigu näha ja teeb etteheiteid üksnes kannatanule. See, kas prokurör pidas mingis menetluse etapis võimalikuks kaaluda kriminaalmenetluse lõpetamist, on praeguses kontekstis asjakohatu. Arutatava kriminaalmenetluse raames kohtueelses menetluses toimunud lepitamine ebaõnnestus kriminaalasja materjalidest nähtuvalt (vt lepituse käiku kirjeldavat aruannet tl-d 7-7 prd-l, kd I) eeskätt põhjusel, et S.F ei ilmutanud mingisugustki valmidust leppimiseks. Sellises olukorras on prokurör esitanud kohtule süüdistusakti ja toetanud jätkuvalt süüdistust. Seega on asjaolu, et prokurör mingil hetkel ja teatud tingimuste korral on pidanud kaalumisväärseks kriminaalasjas menetluse lõpetamist, praeguses olukorras õigusliku tähenduseta.
  55. Ebaõige on ka apellandi väide, justkui oleks maakohus omaalgatuslikult tuvastanud kahjuliku tagajärje. Nagu eelpool selgitatud, on KarS § 266 lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteo puhul koosseisu struktuuri mõttes tegemist teodeliktiga, mille puhul koosseisus tagajärge ei kirjeldata. Kaitsja etteheide seondub asjaoluga, et S.F-ile karistuse mõistmisel KarS § 266 lg 2 p 1 järgi tema süü suurust hinnates on kohus osutanud sellele, et eluruumi tungimine toimus küll lühiajaliselt aga selle käigus eluruumi kahjustati. Niisugune tõdemus vastab kriminaalasja arutamise käigus tuvastatule ja on seetõttu igati lubatav. Teisalt ei tähenda maakohtu sedastus 11 1-17-1109 aga, nagu oleks S.F-ile inkrimineeritud mingi süüteokoosseisu element, mida süüdistusaktis ei oleks olnud kajastatud. Seaduses nimetamata asjaolude, mis võivad isiku süü suurusele antavat hinnangut mõjutada, ära toomine süüdistusaktis ei ole kohustuslik ja kohus võib neile tugineda ka siis, kui süüdistusaktis selliseid asjaolusid nimetatud ei ole, aga need on kohtuliku arutamise käigus tuvastamist leidnud.
  56. Mis puutub kaitsja väitesse, et maakohus on lisaks eelkäsitletule tuvastanud omaalgatuslikult veel ka S.F-i karistust raskendava asjaolu – selle, et täisealine süüdistatav pani kehalise väärkohtlemise toime alaealise juuresolekul, siis tuleb kaitsja kriitikaga tõepoolest nõustuda. Soovides kohaldada S.F-i puhul süüdistusaktis nimetamata karistust raskendavat asjaolu, pidanuks maakohus andma KrMS § 268 lg-s 6 sätestatu kohaselt pooltele võimaluse oma seisukoha avaldamiseks. Jättes poolte seisukoha selles küsimuses küsimata, rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust. Samas ei pea kolleegium nimetatud rikkumist oluliseks, sest ei kaitsja ega prokurör ei ole apellatsioonimenetluse käigus esitanud ühtki põhjendust ega seisukohta, miks nimetatud karistust raskendava asjaolu arvestamine oleks olnud sisuliselt ebaõige. Samuti ei ole menetlusosalised soovinud esitada seoses kohtu tuvastatud karistust raskendava asjaoluga ühtki täiendavat tõendit. Sellises olukorras ei saa väita, et tagamata raskendava asjaolu kohaldamise osas süüdistatava kaitseõigust, oleks maakohtu otsus kujunenud põhjendamatuks või ebaseaduslikuks ja järelikult ei saa nimetatud menetlusõiguse rikkumist arutataval juhul pidada oluliseks.
  57. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1, jätab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
  58. Kaitsja on esitanud muu hulgas taotluse hüvitada S.F-ile kriminaalmenetluse kulud. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna maakohus tunnistas S.F-i talle esitatud süüdistustes süüdi, siis jättis maakohus õigustatult menetluskulud tema kanda ja puudub alus maakohtu otsust ses osas muuta. Kuna apellatsiooni esitas arutataval juhul kaitsja S.F-i huvides ja kriminaalkolleegium jätab apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud S.F-i kanda. 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.