1-11-5150/60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIG I NIM EL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2013.a Tallinn Kriminaalasja number 1-11- 5150 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ülle Jänes ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tõlk Alina Koop Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. veebruar 2013.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi J.J , Andrei Tonkovitši ja Stanislav Volkovi süüdistus KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 11.11.2011.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Andrei Tonkovitši kaitsja adv Alla Jakobson, J.J ja tema kaitsja adv Mart Missik Prokurör Elle-Mai Velling Süüdistatav J.J isikukood XXX, Eesti kodanik, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud, viimati 25.04.2011 Harju Maakohtu otsusega 2 aasta 7 kuu ja 4 päeva vangistusega Andrei Tonkovitš isikukood 3691207026, kodakondsuseta, elukoht XXXXXXXXXXX, töötas XXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud, viimati 16.02.2009.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi 4 aasta ja 6 kuulise vangistusega, KrMS § 238 lg 2 sätete kohaldamisel kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat vangistust, millest 1 aasta pöörati KarS § 74 lg 2 alusel kohesele täitmisele, 2 aastat jäeti tingimisi kohaldamata 3 aastase katseajaga. Kaitsjad Adv Alla Jakobson ja Mart Missik RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
3. novembri 2011.a otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu 11.11.
5. a otsusega mõisteti J.J ja Andrei Tonkovitš KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi süüdi ja neile mõlemale mõisteti karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. J.J-ile mõistetud karistusele liitis maakohus KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse, lugedes Harju Maakohtu 25.04.2011.a. kohtuotsusega mõistetud kergema karistuse 2 aastat 7 kuud ja 1 päev vangistust kaetuks raskema karistusega. Liitkaristusest arvas kohus omakorda maha 25.04.2011.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakantud osa – 6 kuud ja 15 päeva vangistust Maakohtu otsuse kohaselt kuulub ärakandmisele 3 aastat 11 kuud ja 15 päeva vangistust. Andrei Tonkovitšile mõistetud karistust suurendas maakohus KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 16.02.2009.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 2 aastat vangistust – võrra ning mõistis liitkaristuseks 6 aastat ja 6 kuud vangistust. Stanislav Volkovi mõistis maakohus KarS § 214 lg 2 p 1,4 järgi õigeks.
6. J.J ja A. Tonkovitši mõistis maakohus süüdi selles, et nemad isikutena, kes on varem kohtu poolt karistatud vastavalt kelmuse ja kelmuse ja väljapressimiste toimepanemise eest, ühiselt ja kooskõlatatult, teades, et R.S sõiduauto BMW X5 reg.nr. XXX XXX soetusmaksumusega 610 000 krooni oli omanikult varastatud, nõudsid auto tagastamise eest 75 000 krooni, ähvardades vastasel juhul auto hävitamise/ära kaotamisega. Neist J.J oli isik, kes suhtles R.S ga, esitas talle nõudmise ja ähvarduse, A. Tonkovitš korraldas auto tagastamise pärast seda, kui nõutud rahasumma oli tasutud.
7. Maakohtu otsuse peale esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonid prokurör K. MaitsePärkna, süüdistatav J.J ja tema kaitsja M. Missik ning süüdistatava A. Tonkovitši kaitsja A. Jakobson. Prokurör taotles maakohtu otsuse ühistamist S. Volkovi õigeksmõistmises ja uue otsusega tema süüditunnistamist ja karistamist KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi. J.J kaitsja taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist või alternatiivselt tema süüditunnistamist kergemas kuriteos ja karistuse kergendamist. Kaitsja leidis, et maakohus on tõendeid ühekülgselt ja ebaõigesti hinnanud. Kaitsja hinnangul võiks J.J poolt toimepandu olla teoreetiliselt käsitatav kuriteona KarS § 202 mõttes. 2 J.J taotles samuti maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist, märkides muuhulgas, et kohus ei arvestanud kannatanu ütlusi, mille kohaselt tal J.J vastu nõudmisi ei ole. A. Tonkovitši kaitsja taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist või alternatiivselt tema teo ümberkvalifitseerimist KarS § 202 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi. Kaitsja hinnangul ei saa A. Tonkovitši tegevust väljapressimisena käsitleda.
8. Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2012.a otsusega tühistati maakohtu otsus J.J ja A. Tonkovitši süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi ning tunnistati nad mõlemad süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi. J.J-ile mõistis ringkonnakohus karistuseks 1 aasta vangistust ning KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuseks 3 aastat ja 2 kuud vangistust algusega 07.11.2010.a. A. Tonkovitšile mõistis ringkonnakohus samuti 1 aasta vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 16.02.2009.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra suurendas ja liitkaristuseks mõistis 3 aastat ja 4 kuud vangistust algusega 07.11.2010.a. S. Volkovi õigeksmõistmise KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi esitatud süüdistuses jättis ringkonnakohus muutmata.
9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja ringkonnaprokurör Kati Maitse-Pärkna, kes taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Prokurör leidis, et ringkonnakohus on J.J ja A. Tonkovitši käitumise ebaõigesti KarS § 202 järgi kvalifitseerinud. Prokurör viitas asjas tuvastatud tehioludele ja leidis, et need on analoogsed Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-65-06 käsitletuga. Viidatud otsuses leidis Riigikohus, et väljapressimisena tuleb käsitada olukorda, kus varastatud sõiduauto tagastamist pakkuv isik nendib, et tagastamise eest nõutava rahasumma tasumata jätmisel auto lammutatakse. Prokurör pidas asjakohatuks ringkonnakohtu arutlust, kas terminid „hävitamine“ ja „ära kaotamine“ on samatähenduslikud või mitte, sest süüdistuse kontekstis omab tähtsust kuriteokoosseis, mitte selle kirjeldamiseks kasutatava sõna täpne kokkulangevus kuriteo koosseisu sõnastusega. KarS § 214 koosseisus sisalduv ähvardamine vara hävitamise või rikkumisega hõlmab ka muu varalise kahju tekitamisega ähvardamist, mille tagajärjel jääb kannatanu temale kuuluvast varast lõplikult ilma. Hävitamise ja ära kaotamise tähendus on vara omaniku jaoks identne. Prokurör leidis ka, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata jätmist ega ole analüüsinud seda, kas S. Volkovi käitumises võis esineda KarS § 202 koosseis.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.11.2012.a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2012.a. otsus osaliselt: Harju Maakohtu 11.11.2011.a otsuse tühistamise osas, millega J.J ja Andrei Tonkovitš tunnistati süüdi KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi ja neilt sundraha väljamõistmises ning J.J ja Andrei Tonkovitši süüditunnistamises ja karistamises KarS § 202 lg 2 p 1 järgi ning neilt sundraha väljamõistmises. Muus osas, s.h Stanislav Volkovi õigeksmõistmises KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi, jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata ning saatis tühistatud osas kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
11. Seega on ringkonnakohtus apellatsioonimenetluse esemeks J.J ja tema kaitsja ning A. Tonkovitši kaitsja poolt esitatud apellatsioonid. Apellatsioonide sisu on järgmine. 3
12. J.J kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist J.J süüdimõistmise ja temalt 4793,37 euro välja mõistmise osas, uue otsusega J.J õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja, et juhul kui Tallinna Ringkonnakohus mõistab J.J süüdi kergema kuriteokoosseisu järgi, mõistetaks talle oluliselt kergem karistus. Kaitsja leiab, et kohus on vääralt ja ühekülgselt hinnanud tõendeid. Kaitsja leiab, et kannatanu ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks. Apellatsioonis on kannatanu ütlustele tuginedes leitud järgmist: kannatanu soov oli varem sõlmitud kokkulepet rikkuda ja kaubelda hinna üle, kuid maksta soovis ta jätkuvalt. Seega on ebaloogiline “välja pressida” 75 000 krooni, kui ühel korral on aktsepteeritud selle summa maksmist ja teisel korral soovitakse tasuda ca 40 % sellest summast. J.J ei olnud isik, kes sai langetada mingeidki otsustusi auto tagasiostmise tehinguga seoses, ta oli vaid vahendajaks. Kannatanu kasutas väljendit “vaevalt hind alla läheb”, seega eksisteeris nii J. Ostrovki kui ka kannatanu jaoks võimalus, et hinda alandatakse ja nagu näha J.J edasisest tegutsemisest, siis ta soovis kannatanule vastu tulla, kuid pärast ühenduse võtmist "inimestega", sai ta teada, et sellega ei nõustuta. Kannatanu kasutab sõna “soljut” ja seda ei saa tõlkida vaid kui “auto kaotatakse ära”. Kannatanu ei pidanud öeldut konkreetseks ähvarduseks, avaldades kohtuistungil, milliseid alternatiivseid võimalusi ta ise silmas pidas. Samas ei ole teada, mida kannatanu silmas pidas ning juhul, kui selline sõnakasutus oli, mida pidas silmas J.J. Kaitsjale jääb arusaamatuks, et kui kohus kvalifitseeris teo väljapressimisena, siis millega oli tõendatud antud asjas grupiviisiline tegutsemine. Tagasiostmise hinna info edastamine võiks teoreetiliselt olla grupis tegutsemine KarS § 202 mõttes, kuid kuidas on tõendatud, et isikutel oli ühine teoplaan väljapressimiseks, millal ja kuidas see realiseerus, kui algselt kinnitas kannatanu J.J-ile, et ta maksabki auto tagasisaamise eest 75 000 krooni. Kaitsja leiab, et ühe sõna (“soljut”) kasutamist ei saa tõlgendada kitsendavalt ning lisaks kohtuotsuses toodud sõnaraamatu võimalikele vastetele on veel kümneid võimalusi. On lubamatu, et tekkinud kahtlused tõlgendati süüdistatavate kahjuks ja lähtuti sellest, mida kannatanu arvas. Kaitsja arvates J.J ei saanud midagi nentida, sest ta ka ise ei teadnud, mis autost edasi saab, ta võis vaid oma elukogemuse pinnalt arvata või oletada. Tegelikkuses ei Oi J.J esitanud mingit ähvardust ega ka nõudmist. Tegu on vaid info vahetamisega autot tagasi osta sooviva inimese ja auto valdajate vahel. Kohus ei ole tõenditekogumist välja jätnud Andrei Tonkovitši ütlusi ning tema on eitanud igasugust ähvarduse edastamist. Kaitsja osundab, et varalise kasu nõudmine peab olema seotud ähvardusega, antud juhul aga ei ole. Samuti ei ole käesolevas asjas “ähvardus” piisavalt konkreetne ja ei ole seotud süüdlase võimaliku hilisema tegevusega oma eesmärgi saavutamiseks. Kohus on vääralt kohaldanud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-65-06 olevaid suuniseid. Veel leiab kaitsja, et kohus on põhjendamatult välja mõistnud 75 000 krooni J.J-ilt. Riigikohus oma lahendis 3-1-1-105-10 on selgitanud, millal on alust otsustada kannatanu nõude rahuldamine juhul, kui kohustatud isiku vastu ei ole esitatud tsiviilhagi, antud juhul selliseid 4 erandlikke põhjendusi aga ei esine.
13. J.J taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Ta leiab, et kohus ei ole tõendeid õigesti hinnanud. Ei ole võtnud arvesse kannatanu ütlusi, mille kohaselt tollel J.J-ile etteheiteid ei ole. Lisaks leiab J.J, et kohus on valesti mõistnud ka seda, mida ta kannatanule ütles selle kohta, mis autost saab.
14. A. Tonkovitši kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Tonkovitši süüdistuses täies ulatuses ja õigeksmõistva otsuse tegemist või, kui kohus ei pea õigeksmõistmist põhjendatuks, teo ümberkvalifitseerimist KarS § 202 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. Kaitsja leiab, et kohtuotsuse põhistustes esinevad loogilised vead, mille tõttu on tegu ebaõigesti kvalifitseeritud. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud A.Tonkovitši ütlusi, leides, et nende kohaselt A. Tonkovitš osales väljapressimises. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et pole võimalik kindlaks teha, kas A. Tonkovitši nimetatud O, kellelt ta sai teada auto asukoha ja kellele ta andis raha, üldse eksisteeris. Tegemist oli O.B ga, kes on praeguseks surnud. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud ka A. Tonkovitši vestlust O ga. A. Tonkovitši tegevuse puhul ei ole tegemist väljapressimisega. A. Tonkovitš ei ähvardanud kedagi, ta leidis vaid informatsiooni kadunud auto kohta. A. Tonkovitš ei teadnud isegi, miks J.J autot otsib. Kaitsja leiab, et isegi J.J tegevus ei olnud käsitatav väljapressimisena. A. Tonkovitš ei valitsenud kuidagi väljapressimistegu, tema käitumist ei saa vaadelda kaastäideviimisena. Kõne alla tuleks vaid vastutus KarS § 202 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
15. Süüdistatavad ja nende kaitsjad jäid esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonid alust, otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole, apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus J.J ja A. Tonkovitši süüditunnistamisel KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ning neid kogumis hinnanud, nagu seda nõuab KrMS § 61 lg
17. Kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Ka kaitsjate poolt süüdistusele esitatud vastuväiteid ning versioone on maakohus käsitlenud ning need põhjendatult kummutanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea neid KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatust lähtudes vajalikuks korrata. Apellatsioonidega seonduvalt märgib ringkonnakohus üksnes järgmist. J.J kaitsja apellatsioonis esitatud hinnang tema kaitsealuse poolt antud ütlustele ei ole põhjendatud. Maakohus on J.J ütlused põhjendatult tõendite hulgast välja jätnud, 5 kuivõrd tema poolt kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlused on olulises osas vastuolus ning vastuolulisust ei ole J.J loogiliselt ega usutavalt selgitanud. Maakohus on J.J ütluste vastuolulisust ja süüdistatava poolt antud sellekohaseid selgitusi põhjalikult käsitlenud ning oma järeldustes ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas korduvalt väljendatud seisukohtadele tuginenud (lk 14). J.J põhjendus, et kohtueelsel uurimisel andis ta S. Volkovit süüstavaid ütlusi politseitöötajate soovil ning vahi alt vabanemise eesmärgil, on enam kui kaheldavad ning vastuolus igasuguste loogikareeglitega. Vastupidiselt J.J kaitsja arusaamale on maakohus põhjendatult leidnud, et kannatanu R.S kohtuistungil antud ütlustes ei ole alust kahelda. Sellisele järeldusele on kohus jõudnud põhjaliku analüüsi läbi (lk 15-16). Kohus on kontrollinud kannatanu kohtuistungil antud ütluste tõepärasust, võrrelnud neid mitmete teiste tõenditega ja objektiivselt tuvastatud tehioludega, hinnanud kannatanu poolt antud selgitusi kohtueelses menetluses antud ütlustest loobumise kohta ja leidnud, et kannatanu ütlused kohtuistungil on tõendina arvestatavad. Kaitsja etteheide, et kohus on ignoreerinud kannatanu ütlusi selles osas, et ta ei tajunud olukorda väljapressimisena, on põhjendamatu. Kannatanu on kirjeldanud sündmusi ja ka oma arusaama toimunust. Kannatanu ei pea ega saagi anda hinnangut sellele, kas tegemist oli väljapressimisega või mitte. Kas isiku(te) teod on käsitatavad väljapressimisena, st kas tegemist on varalise kasu üleandmise nõudmisega, kui on ähvardatud muuhulgas hävitada või rikkuda vara, on karistusõiguse valdkonda kuuluv küsimus, mille lahendab kohus talle esitatud tõendite alusel. Siinjuures tuleb märkida sedagi, et tähendust ei oma, kas varastatud auto tagasiostmiseks näitas initsiatiivi kannatanu või süüdistatavad ning asjaolu, et kannatanu on püüdnud temalt nõutava summa suuruse üle vaielda ehk n.ö „hinda“ alla kaubelda, ei mõjuta samuti kuidagi süüdistatavate käitumisele antavat õiguslikku hinnangut. Mis puudutab J.J kaitsja väidet selle kohta, nagu kannatanu R.S ei oleks pidanud J.J poolt öeldut - raha mittemaksmisel korral ähvarduseks, siis kohtukolleegium osundab esmalt kannatanu poolt antud selgitustele, kuidas ta öeldust aru sai. Kannatanu väitel tegi ta J.J sõnadest järelduse, et tema auto müüakse maha või võetakse varuosadeks või müüakse mujale välismaale, autot poleks ta enam tagasi saanud /II kd tl 43 pöördel/. Neid samu ütlusi arvestades on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses vaidlusaluses süüdistusasjas sõnaselgelt rõhutatud, et tähtsust ei oma, milliseid keelendeid kasutades ähvardus kannatanule edastatakse. Oluline on eeskätt see, kuidas kannatanu ähvardust tajub, kas ta peab süüdlase käitumise tõttu oma vara ohustatuks. Vastates küsimusele, kuidas ta mõistis J.J poolt talle edastatud sõnumit, et nõutava raha maksmata jätmisel , on kannatanu öelnud, et see võib tähendada mida iganes, mh auto varuosadeks võtmist. Asjaolu, et auto varuosadeks võtmine on vaadeldav vähemalt selle rikkumisena, peab kolleegium üldteadaolevaks. Seega on kannatanu selgelt väljendanud arusaama, et ta pidas raha tasumata jätmisel reaalseks enda vara kahjustamist. Lisaks sellele on kriminaalkolleegium märkinud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kolleegium leiab arutatava kriminaalasja kontekstis, et keskmine mõistlik kõrvalseisja kahtlemata tajuks ütlust ähvardusena autot kahjustada (vt otsuse p-d 10.1 ja 10.2). Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium osundanud, et arutatava kriminaalasja kontekstis on asjakohane kolleegiumi varasemas otsuses nr 3-1-1-65-06 sedastatu. Seega on maakohus 6 põhjendatult J.J ja A. Tonkovitši tegudele karistusõiguslikku hinnangut andes viidatud, analoogilist kaasust käsitavast otsusest lähtunud. Nii J.J kui A. Tonkovitši kaitsjad leiavad, et tõendatud ei ole süüdistatavate tegutsemine grupis. Kohtukolleegium kaitsjatega ei nõustu. Maakohus on väga põhjalikult süüdistatavate ühist tegevust ja nende mõlema rolli kuriteo toimepanemises analüüsinud (lk 17-19). Vaieldamatult on tuvastatud, et J.J oli isik, kes suhtles auto omanikuga, A. Tonkovitš oli aga omakorda vahelüliks J.J ja auto varastanud isikute vahel. Auto omanikult raha saamisel ja seejärel auto tagastamisel oli nende roll võrdväärselt oluline, st nad panid kuriteo toime kaastäideviijatena. Maakohus on põhjendatult, viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-18-08, rõhutanud, et teovalitsemise teooria kohaselt pole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli alla hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline. Kuriteo tõrgeteta lõpuleviimine sõltus mõlema süüdistatava panusest. Põhjendamatu on ka A. Tonkovitši kaitsja apellatsioon. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi arvamusega, nagu esineksid kohtuotsuse põhiosas loogilised vead. Maakohus pole ainuüksi A. Tonkovitši enda ütlustest (kinnitas, et sai J.J käest 20.04.2010.a õhtul Olesja kohviku juures raha kätte) järeldanud, et A. Tonkovitš on koos J.J-iga väljapressimise toime pannud. Kohtuotsusest tuleneb, et kohtu järeldused A. Tonkovitši süüküsimuses tuginevad tõendite kogumile, tema ütlused aga raha saamise kohta on kooskõlas kohtus kontrollitud teiste tõenditega. Kuidagi ei saa kohtuotsusest välja lugeda, nagu oleks A. Tonkovitš oma osavõttu väljapressimises tunnistanud. Mis puudutab A. Tonkovitši poolt viidatud Oi nimelist isikut (süüdistatava sõnul andnud ta saadud raha kellelegi O le), siis maakohus on õigesti märkinud, et kui ka raha üleandmine kellelegi kolmandale A. Tonkovitši poolt toimus, ei oma see asjaolu käesoleva süüdistusasja kontekstis tähendust. Põhjendatult märkis maakohus ka seda, et kuivõrd A. Tonkovitš ei ole Oi nimelise isiku kohta esitanud mingeid täpsustavaid andmeid, mis annaksid võimaluse tema väiteid kontrollida, ei ole alust ka rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest. Kohtukolleegiumi hinnangul on jälitusprotokollis talletatud A. Tonkovitši ja A.O vahelisi kõnelusi Tallinna Arestimajas ajavahemikul 28.12.2010 – 05.01.2011.a maakohus põhjalikult ja objektiivselt oma otsuses käsitlenud (lk 18-19) ning kohtu järeldused on koosõlas vestluste sisuga. A. Tonkovitši rolli toimepandud väljapressimises on maakohus tuvastanud, leidnud põhjendatult, et J.J ja A. Tonkovitš panid kuriteo toime grupis. Teovalitsemisteooriast lähtudes ei omagi A. Tonkovitši käitumisele õigusliku hinnangu andmisel tähtsust see, et tema kannatanuga otseselt ei suhelnud ega rahanõuet esitanud, nagu öeldud, oli A. Tonkovitš vahelüliks J.J ja auto varastanud isikute vahel, tema tegevus on käsitatav olulise panusena süüteo toimepanemisse ning seetõttu vastutab ta väljapressimise kaastäideviijana. Ka asjaolu, et A. Tonkovitš enda väitel ei teadnud, kelle jaoks J.J autot otsib, ei oma tähtsust, kuivõrd maakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et J.J kontakteerus pärast R.S palvet auto eest nõutavat summat vähendada, A. Tonkovitšiga. Seega oli A. Tonkovitšile teada, et auto üleandmise tingimuseks on selle varastanud isikutele raha 7 maksmine. Toimepandud kuriteo kvalifikatsiooni on kohtukolleegium käesolevas otsuses juba käsitlenud. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii J.J kui A. Tonkovitš on põhjendatult KarS § 214 lg 2 p 1, 4 järgi süüdi tunnistatud. Kannatanu poolt maakohtu istungil esitatud tsiviilhagi on maakohus põhjendatult rahuldanud ning kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt esitatud motiividega (lk 20). Muuhulgas on maakohus viidanud Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-79-09 väljendatud seisukohale, mille kohaselt peab tsiviilhagi üldjuhul tõepoolest olema esitatud kirjalikus vormis, kuid teatud erandjuhtudel võib esitada tsiviilhagi ka n.ö protokollilises vormis, st kannatanu kohtueelses menetluses või kohtus tehtud suulise avaldusena, mille menetleja protokollib. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et KrMS § 225 redaktsioon, mille lõike 11 kohaselt, kui tsiviilhagi on esitatud pärast 10 päeva alates kriminaaltoimikuga tutvumisest, tagastatakse prokuratuuri poolt määrusega ning selgitatakse kannatanule õigust esitada hagi tsiviilkohtumenetluse korras, hakkas kehtima
18. septembrist 2011.a. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistusakt koostatud 25.04.2011, samal päeval on kriminaalasi Harju Maakohtule saadetud, esimene kohtuistung on toimunud juba juulis 2011.a. Seega oli R.S poolt maakohtu istungil esitatud tsiviilhagi läbivaatamine põhjendatud ja seaduslik. Tallinna Ringkonnakohtule 22.01.2013.a J.J poolt esitatud apellatsiooni täienduse jätab kohtukolleegium läbi vaatamata, kuivõrd KrMS § 3211 lg 1 kohaselt võib apellatsiooni muuta või täiendada kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Käesolevas kriminaalasjas on esimese astme kohtuotsuse tõlke J.J kätte saanud 12.12.2011.a /II kd tl 143/. KrMS § 319 lg 3 kohaselt võib vahistatud süüdistatav või tema kaitsja esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Seega on apellatsioonitähtaeg ammu möödunud. J.J poolt esitatu ei sisalda endas ka mingeid uusi asjaolusid, mis oleksid apellandile teatavaks saanud pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Seega ei kohaldu ka KrMS § 3211 lg-s 2 sätestatu ning KrMS § 323 lg 2 p 1 alusel (apellatsioon on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist) jätab ringkonnakohus J.J apellatsiooni täienduse läbi vaatamata. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 11.11.2011.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Ülle Jänes 8 Ivi Kesküla