Obsah (7)

§ 200§ 65§ 199§ 346§ 266§ 64§ 68

1-06-825 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.november 2006 Tartu Kriminaalasja number 1-06-825 (05260102406) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kart

§ 200

lg 2 p 7, 9, § 199 lg 2 p 4, 5, 7, 8, § 346, § 266 lg 2 p 1, 3 järgi; O.A süüdistuses

§ 200

lg 2 p 4, 7, 8, 9, § 199 lg 2 p 4, 5, 7, 8, § 346, § 266 lg 2 p 1, 3 järgi; Z.T süüdistuses

§ 200lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. juuni 2006 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatava F.L-i kaitsja advokaat Marina Valge ja süüdistatava Z.T kaitsja advokaat Kaljo Kuusmaa Prokurör Kretel Tamm Süüdistatav F.L isikukood: XXX elukoht: XXX X-XX töökoht: XXX X-XX varem kriminaalkorras karistatud neljal korral Kaitsja advokaat Marina Valge Süüdistatav Z.T isikukood: XXX elukoht: XXX X-XX invaliidsuspensionär varem kriminaalkorras karistatud kolmel korral Kaitsja RESOLUTSIOON advokaat Kaljo Kuusmaa Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 2 ringkonnakohus otsustas: jätta Tartu Maakohtu
2. juuni 2006 otsus sisuliselt muutmata, tehes selles täpsustus F.L-ile

§ 65

lg 1 alusel mõistetud lõpliku liitkaristuse ja karistuse kandmise aja alguse osas.

§ 65

lg 1 alusel arvata F.L-ile mõistetud karistusest 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust maha Tartu Maakohtu 15.04.2005 otsusega mõistetud ja ärakantud karistus 1 aasta 6 kuud vangistust ning lõplikuks liitkaristuseks mõista 2 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. F.L-i karistuse kandmise aja alguseks lugeda tema vangistusasutusse saabumise päev. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Välja mõista F.L-ilt advokaat Marina Valge poolt osutatud õigusabi eest 3009 krooni riigi tuludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 EÜP viitenumbrile

1. Välja mõista Z.T-lt advokaat Kaljo Kuusmaa poolt osutatud õigusabi eest 1725 krooni riigi tuludesse, mis tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 EÜP viitenumbrile
2. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 28.novembrist
3. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 19.detsembrist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 20.detsembrist
5. 2 Tartu Maakohtu
6. juuni 2006 otsusega tunnistati F.L süüdi

§ 200lg 2 p 7, 9 järgi ning mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust.

F.L tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p 4, 5, 7, 8 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.

F.L tunnistati süüdi

§ 346

järgi ja mõisteti talle rahaline karistus 30 päevamäära, s.o 1500 krooni, mis kuulub täitmisele iseseisvalt. Süüdistuses

§ 266

lg 2 p 1, 3 järgi mõisteti F.L õigeks.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti F.L-ile liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

§ 68alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 13.-14.04.2005, s.o.

2 päeva ning mõisteti F.L-ile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust.

§ 65

lg 1 alusel arvati Tartu Maakohtu 15.04.2005 otsusega F.L-ile mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkusest vangistusest maha ärakantud karistus 1 aasta 2 kuud ja 5 päeva vangistust ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti F.L-ile 2 aastat ja 9 kuud ja 23 päeva vangistust. Z.T tunnistati süüdi

§ 200

lg 2 p 4, 7, 8 järgi ning mõisteti talle karistuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 05.05.2005 otsusega Z.T-le mõistetud karistuse 2 aasta, 4 kuu ja 26 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti Z.T-le 5 aastat ja 10 kuud ja 26 päeva vangistust. Sama otsusega tunnistati süüdi ka O.A, kuid tema osas otsust ei vaidlustatud. Maakohus arutas F.L-i süüdistust

§ 200

lg 2 p 7, 9 järgi selles, et tema 07.02.2005 kella 17.00 paiku grupis koos O.A-ga tungis ukse lahtilöömise teel sisse Tartus, XXX asuvasse korterisse, kus ta lõi käte ja jalgadega A.M. ning võttis viimase jope taskust ära rahakoti väärtusega 10 krooni, 1700 krooni sularaha ning seejärel lõi O.A pliidi pealt võetud panniga A.M. kaks korda pähe. Peale löömist võttis korterist ära 176 krooni väärtuses toiduaineid ning korterivõtmed väärtusega 45 krooni. Röövimisega tekitas F.L koos O.A-ga kahju kokku 1931 krooni. -

§ 199

lg 2 p 4, 5, 7, 8järgi selles, et tema 08.02.2005 kella 10.00 paiku grupis koos O.A-ga tungis eelnevalt röövitud võtmete abil sisse Tartus, XXX asuvasse korterisse ja varastas avalikult A.M. kuuluva nahkjope väärtusega 500 krooni ja äratuskella väärtusega 25 krooni. Vargusega tekitas F.L koos O.A-ga kahju kokku 525 krooni.

- § 346 järgi selles, et tema 08.02.2005 kella 10.00 paiku grupis koos O.A-ga varastas Tartus, XXX asuvast korterist A.M. kuuluva ID-kaardi väärtusega 150 krooni. Maakohus arutas Z.T süüdistust

§ 200

lg 2 p 4, 7, 8, järgi selles, et tema 25.11.2005 tungis grupis koos O.A-ga Tartus, XXX asuvasse H.P. kuuluvasse korterisse, kus soris koos O.A-ga H.P. kuuluvates kappides ning kui H.P. neid keelas, lõi O.A H.P. relvana kasutatava esemega, s.o puidust pudrunuiaga kahel korral pähe ja seejärel röövis kohvi ja puljongi koguväärtusega 25 krooni, nõudepesuvahendi väärtusega 12 krooni, käekella väärtusega 150 krooni, 150 krooni sularaha, 2 paari suvekingi koguväärtusega 80 krooni ja televiisori koos puldiga koguväärtusega 3500 krooni. Röövimisega tekitas kahju kokku 3917 krooni. 3 F.L ja Z.T ennast süüdistustes süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on F.L-i süü tõendatud: - Kannatanu A.M. ütlustega, et 07.02.2005, viibides oma korteris Tartus, XXX lükati tema korteri uks lahti ning sisse astusid F.L ja O.A. F.L nõudis temalt raha. Kui ta vastas, et raha tal ei ole, lõi F.L talle rusikaga näkku, mille tagajärjel ta kukkus maha. F.L tõmbas ta põrandalt püsti, lõi teda uuesti ning hakkas tema riiete taskutes sorima. Rahakotis oli 1500 krooni sularaha ja ID-kaart. F.L pani rahakoti oma taskusse, IDkaardi viskas põrandale. F.L lõi ta uuesti maha ning O.A ütles talle, et ta valetas, et tal raha pole ning võttis pliidi pealt panni ja lõi teda sellega kaks korda vastu pead, mille peale ta kaotas teadvuse. Kui ta toibus, avastas, et korterist on varastatud kilekott koos toiduainetega väärtusega 176 krooni ja korterivõtmed. Korteri uks oli väljastpoolt lukustatud. Kogu selle aja jooksul, mil teda peksti, olid tema juures O.T. ja V.N. , kes ei julgenud vahele segada. Kuna korterivõtmed olid ära varastatud, ei saanud ta korterist välja. Kannatanul jooksis peast verd, kuid arsti poole ega politseisse ei julgenud pöörduda. Alles 16.02.2005 läks ta traumapunkti. - Tunnistaja O.T. ütlustega, et 2005. a alguses viibis ta koos V.N. Tartus, XXX külas oma tuttaval A.M. . Järsku lükati uks lahti ja sisse astusid talle tundmatud meesterahvas ja naisterahvas. Meesterahvas lõi kohe Arvot ja hakkas tema käest raha nõudma. Arvo ütles, et tal ei ole raha. Seepeale lõi meesterahvas teda veel ja hakkas Arvo taskutes sorima, võttes kogu leitud raha endale. Kui meesterahvas oli Arvot löönud, võttis naisterahvas pliidi pealt panni ja lõi sellega Arvot pähe. Ära minnes võtsid meesterahvas ja naisterahvas kaasa ka koti, mille sees oli toidukraam. Veel võtsid nad kaasa Arvo korteri võtmed ja panid ukse väljastpoolt lukku. - Tunnistaja V.N. i ütlustega, et 07.02.2005 viibis ta koos O.T. Tartus, XXX A.M. juures. Järsku lükati Arvo korteri uks lahti ja sisse astusid meesterahvas ja naisterahvas. Meesterahvas lõi kohe Arvot ja naisterahvas hakkas raha nõudma. Kui Arvo ütles, et tal raha ei ole, lõi meesterahvas uuesti Arvot ja hakkas Arvo taskutes sorima. Taskust leidis ta mingi summa raha ja võttis selle endale. Selle eest, et Arvo oli valetanud, lõi naisterahvas Arvole panniga pähe. Seepeale kukkus Arvo maha ja jäi sinna lamama. Kui meesterahvas ja naisterahvas korterist minema läksid, võtsid nad kaasa ka koti koos toiduainetega ja korterivõtmed ning keerasid ukse väljastpoolt lukku. - SA Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku traumakaartiga nr 2521, mille kohaselt esinesid 16.02.2005 A.M. peahaavad ja vasakul rindkerepoolel VII roide murd. - Süüdistatava O.A ütlustega, mille kohaselt käis ta A.M. korteris suitsu küsimas. Ta koputas uksele, A.M. tegi ukse lahti ja kutsus teda sisse. Ta nägi, et laual on ID-kaart ja võttis selle kaasa. Järgmisel või ülejärgmisel päeval viis ta ID-kaardi tagasi. Süüdistatava F.L-i ütluste kohaselt ei ole ta Tartus, XXX asuvas korteris kunagi käinud ega osalenud süüdistuses märgitud sündmustes, samuti ei ole ta kunagi näinud kannatanut ega tunnistajaid O.T. ja V.N. . Maakohus leidis, et F.L-i süü

§ 200lg 2 p 7, 9 järgi on tõendatud.

Kannatanu on andnud ühetaolisi ütlusi 07.02.2005 toimunud röövimise kohta, millised on kooskõlas tunnistajate poolt antud ütlustega. Kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud kuriteo toimepanemise aeg, koht ja asjaolud ning kuriteo toime pannud isikud. Tunnistajate kohtus antud ütluste mõningane erinevus eeluurimisel antud ütlustega on seletatav asjaoluga, et kuriteosündmus toimus rohkem kui aasta tagasi. Süüdistust tõendavad ka isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollid, millest nähtuvalt tundsid nii kannatanu kui tunnistaja O.T. fotodelt ära F.L-i kui meesterahva, kes 07.02.2005 tungis A.M. korterisse ja teda röövimise eesmärgil ründas, millega on tõendatud, et kannatanu juures pani röövimise toime just F.L. 4 Sissetungimine on tõendatud nii kannatanu kui tunnistajate ütlustega selle kohta, et süüdistatavad sisenesid A.M. korterisse ilma koputamata ning neil puudus selleks kannatanu nõusolek. Süüdistatavad, tungides omavoliliselt ja ebaseaduslikult A.M. korterisse ning kasutades vägivalda, tegutsesid kaastäideviijatena ühiselt ja kooskõlastatult kannatanu asjade äravõtmise suhtes. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on F.L-i süü

§ 199lg 2 p 4, 5, 7, 8 järgi tõendatud kannatanu A.M.

ütlustega, et 08.02.2005 kella 10.00 paiku keerati väljastpoolt tema korteriuks lahti ja sisse tulid uuesti O.A ja F.L . F.L võttis pliidilt äratuskella, O.A võttis nahkjope ja haaras aknalaualt ID-kaardi. Kannatanu ei julgenud neid takistada, kuna oli eelmisel päeval neilt peksa saanud. Peale seda läksid süüdistatavad korterist ära. Maakohus leidis, et F.L-i süü A.M. korterist viimasele kuulunud esemete varguses on tõendatud. Omavolilist sissetungimist kannatanu korterisse kinnitasid lisaks kannatanu ütlustele ka tunnistajate O.T. ja V.N. ütlused selle kohta, et 08.02.2005 tulid süüdistatavad uuesti Arvo korterisse ning hakkasid sorima viimasele kuuluvates asjades. Kuna nende käes olid võtmed, said nad korterisse sisse. Kuriteo toimepanemisel tegutsesid süüdistatavad kaastäideviijatena, pannes varguse toime kavatsetult. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on F.L-i süü

§ 346

järgi tõendatud: - Kannatanu ütlustega selle kohta, et 08.02.2005, kui süüdistatavad tungisid teist korda sisse tema korterisse ja sealt temale kuuluvaid esemeid varastasid, võttis O.A aknalaualt ID-kaardi arvates, et see on pangakaart ning pistis selle taskusse. Hiljem andis O.A talle ID-kaardi tagasi. - Süüdistatava O.A ütlustega, et kui ta käis A.M. juures suitsu küsimas, nägi ta viimase juures laua peal ID-kaarti. Ta võttis ID-kaardi kaasa. Maakohus leidis, et F.L-i süü A.M. korterist ID-kaardi, s.o ametliku dokumendi varguses, on tõendatud. Kuna O.Avõttis ID-kaardi kannatanu juures 08.02.2005 koos F.L-igatoime pandud varguse käigus, vastutavad ID-kaardi varguse eest mõlemad süüdistatavad kaastäideviijatena. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on Z.T süü

§ 200lg 2 p 4, 7, 8 järgi H.P. röövimises tõendatud: - Kannatanu H.P. ütlustega selle kohta, et 25.11.2005 oli ta kodus koos

L.A. , kui tema juurde tulid Heli ja Kätlin. Z.T hakkas tema kappides sorima. Ta keelas Kätlinit ning selle peale lõi Heli talle pudrunuiaga mitu korda pähe. Ta viidi haiglasse, kus viibis umbes 3-4 tundi. Kui ta tagasi tuli, olid tema asjad kadunud. Ära viidi kaks paari suvekingi, televiisor, nõudepesuvahend ja muud nipet-näpet. L.A. ütles talle, et Z.T võttis ära kingad. - 20.12.2005 isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollidega, millest nähtuvalt tundis kannatanu fotol nr 2, millel oli Z.T, ära naisterahva, kes viibis tema korteris ja soris tema kappides. - Tunnistaja L.A. ütlustega, et viibides

1. a detsembri alguses Tartus, XXX , koputati korteri uksele. Korteriperenaine (kannatanu) läks ust avama. Hetke pärast tulid tuppa kaks naisterahvast. Üks oli Heli ja teine väiksemat kasvu tumedate lühikeste juustega naisterahvas. Kui Heli koos teise naisterahvaga tuppa tuli, hakkasid nad kohe kappides sorima. Kui kannatanu neid keelas, siis sõimasid nad teda ja käskisid vait olla ning sorisid edasi. Mingi aja pärast nägi ta toas kannatanut, kellel jooksis peast verd. Ta ise ei näinud, kuidas kannatanu oma pea ära lõhkus, kuid sai aru, et teda on millegagi löödud. Mingil hetkel võttis väiksemat kasvu naisterahvas toast televiisori ning läks koos Heliga korterist minema. 5 - 19.12.2005 isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollidega, millest nähtuvalt tundis L.A. fotol nr 2, millel oli Z.T, ära naisterahva, kes tuli koos Heliga korterisse, soris kappides ja enne korterist äraminekut võttis kaasa ka korteris olnud televiisori. - SA Tartu Ülikooki Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku traumakaartiga nr 19816, mille kohaselt oli H.P. 25.11.2005 peahaav verejooksuga. Maakohus leidis, et kannatanu ja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et süüdistatavad, sisenedes kannatanu korterisse, hakkasid sorima kannatanu kappides. Kannatanu ja tunnistaja L.A. ütlustega on tõendatud, et sel ajal kui kannatanu käis arsti juures, võtsid O.A ja Z.T kaasa H.P. kuulunud televiisori ning kingad. Kui kannatanu arsti juurest tagasi jõudis, olid korterist kadunud ka käekell väärtusega 150 krooni, sularaha 150 krooni, nõudepesuvahend väärtusega 12 krooni ning kohv ja puljong koguväärtusega 25 krooni. Nimetatud esemed võtsid endaga kaasa süüdistatavad, kuna sel ajal, kui kannatanu viibis arsti juures, oli tunnistaja L.A. kodus ning tunnistaja ja kannatanu ütlustest ei nähtunud, et sel ajal oleks viibinud teisi isikuid korteris. Seega vastutavad süüdistatavad kõigi H.P. korterist kaotsiläinud esemete röövimise eest. Süüdistust tõendasid ka isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollid, milledest nähtuvalt tundsid nii kannatanu kui tunnistaja fotodelt ära kannatanut röövinud O.Aja Z.T. Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. F.L-i ja Z.T käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. F.L-i kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsus F.L-i süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt on kannatanu A.M. ja tunnistajate O.T. ja V.N. ütlused vastuolulised. Kannatanu ei osanud usutavalt selgitada, miks ta pöördus traumapunkti alles 16.02.
2. Kannatanu on märkinud sündmuse ajaks 08.02.2005, kui tegelikult toimus sündmus 07.02.
3. Kannatanu ei osanud ka selgitada ja põhjendada oma käitumist, miks ei olnud tal võimalik lahkuda I korruse korterist, kutsuda abi või pöörduda politsei poole koheselt peale sündmust, samuti kasutada tunnistajate abi kutsumaks politsei või kiirabi. Äratundmiseks esitamine ei olnud kooskõlas menetlusnormidega. Kannatanu on nimetanud ülekuulamisel isikute nimed, keda ta nimetas ründajateks, järelikult puudus vajadus äratundmiseks esitamise järele. Nime kindlakstegemisega on isik identifitseeritud. Samuti ei nähtu kannatanu ülekuulamise protokollist, et kannatanut oleks küsitletud teda rünnanud isikute tunnuste kohta ja selgitatud, millised on need tunnused, mis võimaldasid kannatanul isikuid ära tunda. Tunnistaja O.T. on üle kuulatud 25.04.
4. Ülekuulamise protokollist ei nähtu, et tunnistajat oleks küsitletud ja lastud kirjeldada isikuid, kes 07.02.2005 tungisid kannatanu korterisse. Tunnistaja V.N. on ära tundnud fotol oleva meesterahva, kelleks ei olnud F.L. Taolised tõendid ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Kannatanu ütlusi on valikuliselt hinnatud. Kannatanu kinnitas, et ID-kaardi võttis aknalaualt O.A . Otsusest ei selgu, milles seisnes F.L-i osa nimetatud kuriteo toimepanemises, samuti ka tema kaastäideviija roll. Seega ei ole F.L-i süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises tõendatud ning ta tuleb kõigis talle süüks arvatud kuritegudes õigeks mõista. Z.T kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsus Z.T süüditunnistamise osas tühistada ning teha õigeksmõistev otsus. 6 Apellatsiooni kohaselt ei ole Z.T kannatanu suhtes vägivalda kasutanud. Z.T käest ei ole leitud ega ära võetud kannatanule kuuluvaid asju. Kannatanu H.P. nägi, et soriti kapis tema asju, kuid nende äravõtmist ta ei näinud. Seega on kannatanu ütlused oletuslikku laadi. H.P. korteris elasid mitmed isikud, keda ei ole tuvastatud. Seega ei ole välistatud, et mõni nendest isikutest omastas kannatanu asju kui viimane oli haiglas. Kannatanu ütluste järgi oli tema korterist võetud palju rohkem asju. Seega ei saa tunnistaja L.A. ütlustega lugeda tõendatuks, et Z.T omastas kannatanu vara. Kuna kohtulik uurimine oli puudulik, tuleks Z.T õigeks mõista. Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone nendes toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata, kuid teha täpsustuse maakohtu otsuses F.L-i karistuse osas. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
5. Ringkonnakohtus jäid süüdistatavad maakohtus antud ütluste ja kaitseversioonide juurde. F.L väitis endiselt, et tema pole süüdistuses märgitud röövimist toime pannud ja isikuid, kes teda kohtueelsel uurimisel väidetavalt kuriteo toimepanijatena ära tundsid, nägi ta esmakordselt alles maakohtus. Samas peab võimalikuks, et kannatanu A.M. võis teda ära tunda seoses asjaoluga, et süüdistatav käis samas majas kannatanu naabrimehe Arkadi juures vahel külas. Kes see meesisik oli, kes kaassüüdistatava O.A-ga käis kannatanu korteris kuritegu toimepanemas, seda väidab süüdistatav mitteteadvat. Z.T jäi samuti maakohtus antud ütluste juurde. Süüdistuses märgitud röövimist pole ta toime pannud ning viibis kannatanu H.P. korteris ca 10 minuti jooksul ning vägivallatarvitamist ei näinud. Ise ta H.P. kuuluvaid esemeid korterist ei võtnud ning elamises ja kappides ei sorinud. Tunnistaja L.A. ütluste osas peab süüdistatav võimalikuks, et tunnistaja ajab teda kellegi teise isikuga segamini. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse kirjeldav-motiveeriv osa (2 kd tl 243-246) süüdistatavate süü tuvastamisel on õiguslikult põhjendatud ja esitatud järeldused sisukohased. Tõendite ja kuritegude süüteokooseisude analüüs on põhjalik ja veenev. F.L-i süüdistus

§ 200lg 2 p 7,9; § 199 lg 2 p 4,5,7,8 ja § 346 järgi.

Vastupidiselt F.L-i poolt väidetule leiab ringkonnakohus, et pole mingit alust kahelda kannatanu A.M. ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu A.M. on kriminaalemenetluses selgitanud, miks ta ei pöördunud röövimise käigus tekitatud tervisekahjustuse osas koheselt meditsiiniasutusse (2 kd tl 207-208). Ta on põhjendanud, et pärast tema suhtes toimepandud kuritegu oli tal enesetunne halb ning esinesid sisemised valud. Arsti juurde minekut ta kartis. Seejuures pidas võimalikuks olukorda, kus teda kuhugi ei viia ja haiglasse ei paigutata. Hiljem selguski, et kuna tal haigekassakaart puudus, siis ei soovinud meditsiinitöötajad temaga tegelda. Samuti kartis ta võimalikku olukorda, kus süüdistatavad olid kuriteo käigus hõivanud tema korteri võtmed ning tal ei olnud võimalik korteri ust lukustada ja elamist üksi jätta. 7 Kaitseversioonina väideti veel, et kannatanu A.M. on traumapunktis eksinud kuriteo toimepanemise kuupäeva ja osalejate arvu nimetamises. Ringkonnakohus leiab, et väär on apellatsiooni seisukoht, milles leitakse, et kui kannatanu pole käitunud kuriteo järgselt kaitsja nägemuse kohaselt kindlaid reegleid järgides, siis seab see kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Igas kriminaalasjas osalev kannatanu kannab endas küllaldaselt spetsiifilist omapära (elukeskkond, harjumused, psüühika iseärasused jne..), mida tuleb arvestada ka tõendamise ja tõendite kogumisega seonduvalt. Nõustuda tuleb riikliku süüdistajaga, et kannatanu pöördus meditsiiniasutusse esmaabi saamiseks, mitte ütluste andmiseks. Meditsiiniasutuses tehakse märkmeid eelkõige olemasoleva vigastusega seonduvalt, mitte õiguslike küsimuste lahendamiseks. Hilisema kriminaalmenetluse käigus on kannatanu üle kuulatud süüdistusse puutuvas osas ning ütlustes ei esine vastuolusid, mis seaks kahtluse alla nende usaldusväärsuse. Kriminaalmenetluse käigus esinenud mõningad detailsed eksimused sündmuse tehioludes ei sea kahtluse alla toimunut. Samas on A.M. andnud kohtus detailseid ütlusi tema suhtes toimepandud kuriteost (2 kd tl 206-210). Ta on kirjeldanud kuidas F.L nõudis pärast korterisse sisenemist „anna raha siia.“ Pärast seda kui kannatanu vastas, et temal raha ei ole, lõi F.L ta rusikahoobiga pikali, rebis seejärel kannatanu püsti ja lõi uuesti rusikaga näkku. Seejärel asus F.L kannatanu vara hõivama, võttes kannatanu taskust rahakoti ja nähes, et seal on kolm viiesaja kroonist rahatähte, pani kannatanu rahakoti oma taskusse. Seejärel sekkus aktiivselt kannatanu vara hõivamisse kaassüüdistatav O.A, kes märkas kannatanule kuuluvat toiduainete kotti ning sõnas „see sobib meile.“ Vara hõivamise jätkamiseks ning kannatanu vastupanu mahasurumiseks kasutasid F.L ja O.A seejärel mõlemad vägivalda – F.L paiskas kannatanu põrandale pikali ning peksis teda jalgadega, O.A lõi pliidilt võetud panniga kannatanule vastu pead. O.A ja F.L tegutsesid kuriteo toimepanemisel ühise tahtlusega, hõivasid ühiselt esemed ja olid teadlikud toimepandud vägivallast. Kohtulikul uurimisel maakohtus küsitletud tunnistaja O.T. (2 kd tl 210-214) on samuti kinnitanud, et F.L lõi pärast korterisse sisenemist ja rahaküsimist A.M. rusikaga näkku, nii, et viimane kukkus põrandale. O.T. selgitas, et korterisse tunginud mehe ja naise nimed sai ta teada pärast politseis esitatud fotode järgi äratundmist. Kannatanu ja tunnistaja O.T. on äratundmiseks esitamisel fotodelt ära tundnud F.L-i kui isiku, kes 07.02.2005 tungis A.M. korterisse ja teda röövimise eesmärgil ründas. KrMS §-s 81 ja 82 on sätestatud äratundmiseks esitamisele ja protokollile esitatavad nõuded. KrMS § 82 p 4, 5 kohaselt kantakse protokolli ka äratundja selgitus, kas ta tunneb uuritava sündmusega seotud objekti ära ja tunnused, mille järgi tundis äratundja objekti ära. F.L-i kaitsja apellatsioonis heidetakse kohtueelset uurimist läbiviinud isikule ette tõendite kogumisel järgmist. Kuna kannatanu oli ülekuulamisel 07.04.2005 ( 1 kd tl 1-2) nimetanud teda kuriteo käigus rünnanud isikute nimed (F.L , O.A ), siis puudus vajadus nende isikute edasiseks äratundmiseks. Kaitsja arvates oli edasine isiku fotode järgi äratundmiseks esitamine arusaamatu. Kannatanu ülekuulamise protokolli on märgitud uurimistoimingu lõpp kell 09.45. Kriminaaltoimikust nähtuvalt on seejärel koheselt 07.04.2005 kell 09.45 alustatud uurimistoiminguna äratundmiseks esitamist fotode järgi ( 1 kd tl 12-13) ning selle protokollis on A.M. avaldanud, et fotol nr 3 (F.L) esitatud isikus tunneb ta ära meesterahva, kes 07.02 ja 08.02.2005 tungis tema korterisse ja peksis ning varastas kannatanule kuuluvaid esemeid. 8 Ringkonnakohus leiab, et uurimistaktika valiku otsustab kohtueelset uurimist läbi viiv isik. Tuleb möönda, et käesoleval juhul, kus vahetult pärast kannatanu ülekuulamist ja kuriteo toimepannud isikute nimede avaldamist esitatakse talle nimetatud isikud fotodel äratundmiseks, tõusetub küsimus uurimistoimingu vajadusest ja otstarbekusest. Siin tuleb aga aktsepteerida menetleja soovi olla kindel kannatanu poolt äsja avaldatus ja kindlustada tõendit (kannatanu ütlused) ning olemasolevat uurimisversiooni. Selline uurimistoimingute järjestus ei tähenda menetlusnormide rikkumist. Küll nõustub ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis ja prokuröri poolt märgituga selles, et tunnistajate O.T. ja V.N. osalusel läbiviidud fotode järgi äratundmiseks esitamise vormistamise protokollides (1 kd tl 21-22, 27-28) on trükitehnilist laadi eksimused, kus objekti sarnasuse kirjeldusel on naisisikute puhul märgitud „vuntsid ja lühikesed soengud“. Nõustuda tuleb, et äratundmiseks esitamiste protokollide vormistamisel pole olnud menetleja piisavalt tähelepanelik kõigis detailides, kuid see asjaolu ei sea kahtluse alla äratundmiseks esitamiste toimumist ja tõenduslikku sisu, mis kinnitavad F.L-i süüd. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldused F.L-i süüditunnistamises

§ 199lg 2 p 4,5,7,8 ja 346 järgi on veenvad ja õiguslikult põhjendatud.

Eelmisel päeval, so 07.02.2005, olid süüdistatavad F.L ja O.A ühiselt ja kooskõlastatult pannud kannatanu A.M. suhtes toime röövimise ja hõivanud tema vara. Innustatuna kuriteo õnnestumisest sisenesid nad röövitud uksevõtmetega 08.02.2005 uuesti kannatanu korterisse, et jätkuvalt tema vara hõivata. Apellatsiooni kohaselt ei selguvat maakohtu otsusest, milles seisnes F.L-i osa ID kaarti varguse kui kuriteo toimepanemises. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et sellise väikse eseme nagu ID kaardi varguse puhul polegi võimalik mõlemal kuriteo toimepanijal vara enda kätte füüsiliselt võtta. Käesoleval juhul võttis ID kaardi enda kätte muudest varastatud esemetest O.A, kuid see ei tähenda, et

§-s 346 ettenähtud kuriteos (ametliku dokumendi vargus) tuleks süüdistus esitada ainult talle, sest süüdistatavate tahtlus kannatanule kuuluvate esemete varguseks oli F.L ja O.A kaastäideviijatena ühine ja sama varguse käigus hõivati ka teisi kannatanu esemeid. Z.T süüdistus

§ 200lg 2 p 4,7,8 järgi Maakohtus läbiviidud kannatanu H.P.

ristküsitlusel (2 kd tl 218-222) on kannatanu kinnitanud tema suhtes toimepandud ja Z.T-le süüdistuse kohaselt süüks arvatud kuritegu. Ta kirjeldas kuidas O.A ja Z.T pärast korterisse sisenemist esmalt vestlesid, siis hakkas Z.T kapis sorima ja kui kannatanu keelas sellise tegevuse, võttis O.A köögist pudrunuia ja lõi kannatanule sellega vastu pead. Z.T soris ka tema kingakarbis. Pärast lööke pähe, algas tal verejooks, kuid mäletab, et Z.T pani mingeid esemeid kilekotti. Seejärel viis majanaaber kannatanu traumapunkti ning pärast 2-3 tunni tagasipöördumist avastas mitmete temale kuulunud esemete, sealhulgas televiisori kadumise. Süüdistatavate tegevust nägi pealt tema tuttav L.A. . Oma vara kaitseks keelas kannatanu Z.T kappides olevates võõrastes esemetes sorida, kuid kannatanu taolise tegevuse takistamiseks lõi kaassüüdistatav O.A talle pudrunuiaga pähe. Z.T kaitsja leidis apellatsioonis, et kuna kohtule saabunud arstitõendist ilmnes, et tunnistaja L.A. ei olnud võimeline ütlusi andma, siis ei olnud võimalik kohtul tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlusi kontrollida ja kohus ei saanud neid ütlusi ka tõendina arvesse võtta. 9 Ringkonnakohus ei nõustu selle kaitsja väitega. Maakohtus polnud võimalik tunnistaja haigestumise tõttu tema ütlusi kontrollida, kuid prokurör taotles eeluurimisel antud ütluste avaldamist, mille maakohus ka avaldas KrMS § 291 p 3 sätetest tulenevalt. Selle kohaselt võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata kohtueelses menetluses tunnistaja antud ütluste avaldamise kui tunnistaja on raskelt haigestunud, mistõttu ta ei saa kohtuistungile ilmuda. Sellest lähtuvalt on maakohus õigustatult avaldanud ja tõendina käsitlenud (2 kd tl 246) tunnistaja L.A. kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ( 2 kd tl 27-28), millised kinnitavad süüdistatavatele O.A-le ja Z.T-le süüks arvatud kuriteo sisu. Seega kinnitavad süüdistatava Z.T sorimist kannatanule kuulunud esemetes kannatanu ja tunnistaja L.A. . Tunnistaja nägi ka televiisori äraviimist. Vastupidiselt apellatsioonis väidetule leiab ringkonnakohus, et tunnistaja L.A. kohtueelsel uurimisel antud ütlused on usaldusväärsed. Kriminaalasjas ei sisaldu faktilisi asjaolusid, mis seaksid need kahtluse alla. Z.T on kriminaalasjas antud ütlustes eitanud kuriteo toimepanemist H.P. elukohas. Süüdistatava Z.T positsioon esitatud kaitseversioonides on olnud heitlik ja kohati on ta kannatanu korteris viibimist süüdistuses märgitud ajal üldse eitanud. Ringkonnakohtule saadetud kirjas 09.10.2006 ( 2 kd tl 272) on ta väitnud, et tema ei viibinudki sel päeval kannatanu korteris kui O.A kannatanut ründas. Ringkonnakohtus Z.T siiski möönab kannatanu korteris viibimist, kuid mitte kuriteo toimepanemist. Asjaolu, et süüdistatav O.A on valinud osalise süü eitamise taktika ja süüdistatav Z.T eitab üldse süüdistuses märgitud tegevust, ei lükka ometigi ümber kannatanu ja tunnistaja L.A. ütluste usaldusväärsust ja detailset kirjeldust toimepandud kuriteost ning kohtu siseveendumust Z.T osalusest kuriteo toimepanemisel. Väheveenev on apellatsioonis väidetu, et kuna Z.T käest ei leitud kannatanule kuuluvaid esemeid, siis pole tõendatud tema osalemine kuriteos. Olles varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud isikuteks, teadsid Z.T ja O.A võimalikke ohte kuriteo teel saadud esemetega tabamisel ja seeläbi kuriteo avastamisel ning neil oli küllaldaselt aega, et röövitud esemed peita, müüa jne.. Oletuslik ja väheveenev on samuti apellatsiooni seisukoht, et H.P. kuuluvad esemed hõivas keegi võõras, seni tuvastamata isik. Kriminaalasja materjalid ei sisalda mingit sellekohast informatsiooni. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka O.A osalusel toimepandud kuritegude sarnasust ehk “ühist käekirja“ kannatanute A.M. ja H.P. suhtes. Mõlemal juhul tarvitati O.A poolt koheselt käepäraste vahenditega (pann, pudrunui) vägivalda kui kannatanud püüdsid takistada kallaletungi oma varale ning murdnud vägivallaga kannatanute vastupanu, jätkati kaassüüdistatavatega F.L-iga ja Z.T-ga vara hõivamist. Maakohus on õieti järeldanud, et O.A ja Z.T tegutsesid kaastäideviijatena ühise tahtlusega ja kooskõlastatult kannatanule kuulunud esemete röövimisel. F.L-i ja Z.T poolt vaidlustatud röövimist pole kaassüüdistatav O.A ise vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub riikliku süüdistajaga ja peab vajalikuks teha täpsustuse F.L-ile

§ 65

lg 1 alusel mõistetud lõpliku liitkaristuse ja karistuse kandmise aja alguse osas. Seda tingib asjaolu, et süüdistatav vabanes 13.10.2006 Tartu Maakohtu 15.04.2005 otsusega mõistetud karistuse kandmiselt. Seega

§ 65

lg 1 alusel tuleb arvata F.L-ile mõistetud karistusest 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust maha Tartu Maakohtu 15.04.2005 otsusega mõistetud ja ärakantud karistus 1 aasta 6 kuud vangistust ning lõplikuks liitkaristuseks mõista 2 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. 10 KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitavad menetluskulud süüdimõistetud, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on F.L ja Z.T kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaatide M.Valge ja K.Kuusmaa poolt. Tiit Lõhmus Mati Kartau 11 Aarne Sarjas