← Eesti

4-18-142/24

Obsah (5)§ 69§ 63§ 50§ 16§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse kuulutamise aeg ja koht 7. veebruar 2018.a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-18-142 (2780,17,010995) Kohtunik Marju Persidskaja Kohtuis

§ 69lg 1 alusel asendati arest 20 päeva üldkasuliku tööga 20 tundi.

LS § 224 lg 3 p 2 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja Lõuna prefektuuri esindaja Anatoli Šuvalov LÕPPOSA Juhindudes Karistusseadustiku (

) §-st 48 ja Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §dest 83 p 2, 107 lg 1 p 1, 108, 113; kohus otsustas: 1. Süüdi tunnistada P.T Liiklusseaduse § 224 lg 2 ja § 227 lg 2 järgi ning

§ 63alusel mõista karistuseks 25 (kakskümmend viis) päeva aresti.

  1. Kohtuotsus pöörata täitmisele VTMS § 203 lõigetes 3, 4 sätestatud korras koheselt pärast otsuse jõustumist.
  2. Tuginedes VTMS § 203 lg-le 3 ja § 205 lg-le 2, on P.T kohustatud ilmuma Lõuna prefektuuri Tartu Arestikambrisse talle karistuseks mõistetud aresti kandma kohtu määratud ajal.
  3. Kohustada P.T ilmuma karistuse kandmiseks Tartu Arestikambrisse (Riia 179a, Tartu linn) XXXX. Kohtu määratud tähtaeg aresti kandmisele ilmumiseks kehtib juhul, kui kohtuotsust ei vaidlustata.
  4. Juhul kui P.T ei ilmu kohtuotsuses määratud ajaks arestikambrisse, teavitab Lõuna prefektuur sellest aresti täitmisele pööranud kohut ning VTMS § 205 lg 4 alusel teeb maakohtunik määruse süüdlase sundtoomise kohta arestimajja.
  5. VTMS § 205 lg 3 alusel loetakse arestipäevade kandmise alguseks P.T arestikambrisse saabumise aeg. 7.

§ 50

lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel võtta lisakaristusena P.T-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 8 (kaheksaks) kuuks. Lisakaristuse kandmise aeg hakkab kulgema alates kohtuotsuse jõustumisest. Juhul, kui kohtumenetluse pooled ei kasuta apellatsiooniõigust, jõustub kohtuotsus XXXX. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeameti liiklusregistri büroosse.

  1. Saata kohtuotsus täitmiseks Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuurile ning P.T-le. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale kirjalikult teatada 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kohtumenetluse poole soovist kasutada apellatsiooniõigust või teate esitamise järel apellatsiooniõiguse kasutamisest loobuda teatab maakohus teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult. Apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus Tartu kohtumaja kantseleis kättesaadav alates
  2. märtsist 2018.a kella 11.00-st. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtumenetluse pool võib loobuda apellatsiooniõigusest kohe. Kui kõik kohtumenetluse pooled loobuvad apellatsiooniõigusest või ükski kohtumenetluse pool ei teata ettenähtud tähtajaks oma soovist kasutada apellatsiooniõigust, vormistatakse kohtuotsus ainult selle lõpposana. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK PPA Lõuna prefektuuri 15.12.2017.a koostatud väärteoprotokolli nr AB 1512675 kohaselt juhtis P.T 15.12.2017.a kella 20.29 ajal Tartumaal Kambja vallas Tatra-Otepää-Sangaste mnt
  3. kilomeetril mootorsõidukit seisundis, kui alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,41 mg. Samuti juhtis P.T asulavälisel teel mootorsõidukit kiirusega 121 km/h +/- 5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. Sellise tegevusega rikkus P.T Liiklusseaduse § 69 lg 3 ja § 15 lg 1 p 1 nõudeid, mis on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 224 lg 2 ja § 227 lg 2 järgi. Kohtuvälise menetleja esindaja jäi 07.02.2018.a kohtuistungil väärteoprotokollis toodu juurde ning leidis, et väärteoasja materjalidest nähtuvalt on P.T poolt LS § 224 lg 2 ja LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritavate rikkumiste toimepanemine tõendatud. Nimetatud rikkumiste samaaegse toimepanemise puhul on tegemist äärmiselt ohtliku rikkumisega. Seejuures on isikut 2

(11)varasemalt samalaadsete rikkumiste eest karistatud: LS § 224 lg 2 järgi karistati teda viimati 2017.a augustikuus arestiga 22 päeva, mis asendati üldkasuliku tööga, lisakaristusena kohaldati juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Mitte ükski nendest mõjutusvahenditest ei ole suutnud hoida isikut ohtlikke süütegusid toimepanemast. Seetõttu palus kohtuvälise menetleja esindaja P.T-le karistust maksimaalses määras, so 30 päeva aresti ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 12 kuuks. Menetlusalune isik P.T ennast talle süüksarvatavates rikkumistes süüdi ei tunnistanud. Samas selgitas kohtuistungil, et möödasõidul võis kiirust ületada ning eelmisel ööl tarvitas kanget alkoholi. P.T avaldas, et ta ei olnud purjus. Ta tarvitas 14.12.2017.a alkoholi, aga 15.12.2017.a enam mitte. Ta ei oleks sõitma läinud, kui oleks ennast halvasti tundnud. Ta ei tunnista ennast kiiruse ületamises ja alkoholi piirmäära ületamises süüdi. Ta ei nõustu kohtuvälise menetleja esindaja poolt taotletud karistusega. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED P.T-le pannakse süüks Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 69 lg 3 ja LS § 15 lg 1 p 1 nõuete rikkumist ning sellega LS § 224 lg 2 ja LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemist, so mootorsõidukijuhina lubatud suurima sõidukiiruse ületamist 21-40 kilomeetrit tunnis ja mootorsõiduki juhtimist isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi. LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. LS § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et P.T juhtis 15.12.2017.a kella 20.29 ajal Tartumaal Kambja vallas Tatra-Otepää-Sangaste maantee 3. kilomeetril, liikudes Otepää suunas, mootorsõidukit. Kohtu hinnangul ei ole vaidlust ka selles, et P.T ületas mootorsõidukit juhtides suurimat lubatud sõidukiirust. Nimelt, kuigi P.T avaldas istungil kohtuvälise menetleja esindaja küsimustele vastates, et ta ei tunnista ennast kiiruse ületamises süüdi, on ta tegelikult kohtuistungil antud ütlustes kiiruse ületamist tunnistanud. P.T selgitas, kuidas ta sõitis 15.12.2017.a kell 20.09 oma vanemate juurde. Selleks sõitis ta Võru suunas Otepää maanteel, Tartu-Otepää teed pidi. Kui ta oli umbes 20 kilomeetrit jõudnud Tartust välja sõita, peatas teda Võru maanteel, kui sõidad Otepää poole, umbes 5-6 kilomeetrit ristteest eemal, politsei. Samuti selgitas P.T , kuidas ta sõitis algselt kõikide teiste autode sabas, 5-6 masinat, aga ta kiirustas, kuna oli vaja minna vanaema juurde. Seetõttu hakkas ta mööda sõitma kõikidest teistest autodest, ületas kiirust. Tema kiirus oli 80-85 km/h, võib-olla ületas 10-15 km/h. Möödasõidul oli kiirus suurem, mis ei ole ilmselt lubatud. Lisaks P.T ütlustele, kus ta tunnistab, et ületas väärteoprotokollis toodud ajal ja kohas mootorsõidukit juhtides kiirust, kinnitavad seda asjas olevad järgmised tõendid: - tunnistaja E.V.kohtuistungil antud ütlused, et 15.12.2017.a oli ta teenistuses koos liikluspolitseinik T.S.ning nad olid suunatud tööülesannete täitmiseks Valga maakonda ja Valga linna. Nad liikusid kella 20.00 ajal läbi Tartust välja mööda Võru maanteed Tatra oru suunas. Tatra orust tegid nad parempöörde Otepää teele. Kusagil kolme 3
(11)kilomeetri möödudes lähenes neile tagant üks universaalkerega sõiduk. Tagant läheneva auto kiirus oli umbes 80 km/h ja oli näha, et ta lähenes neile suhteliselt kiiresti. Lähenenud sõiduk jäi korraks seisma politseiauto taha ja seejärel läks möödasõidule. Peale seda lülitasidki nad kiirusmõõturi töörežiimile. Peale politseiautost, mis oli eravärvides, möödasõitu sõidukil kiirus kasvas. Siis hakkas kiiruse näit jooksma punases kastis: näidikul roheline number on politseiauto kiirus ja punane näit on eemalduva auto kiirus. Nad otsustasid sõidukit kontrollida ja lülitasid sisse vilkurid. Peale mingit aega Audile alarmiga järele sõites peatus Audi paremal teepeenral. Neist eemaldudes jäi Audi kiirus midagi 120 pluss km/h; - 15.12.2017.a Tatra-Otepää-Sangaste mnt
  1. kilomeetril koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll, kust nähtub, et vanemliikluspolitseinik E.V.teostas riikliku järelevalve korras P.T poolt juhitud mootorsõiduki Audi A6, registreerimismärgiga XXX, liikumiskiiruse mõõtmist 15.12.2017.a kell 20.29 Tartumaal Kambja vallas Tatra-Otepää-Sangaste mnt
  2. kilomeetril, sõidu suund Otepää. Kasutati liiklusjärelevalve kiirusmõõturit Stalker DSR 2X DP 019597 antennid KC064045 ja KR020035, mida testiti 15.12.2017.a kell 19.55 ja see oli töökorras. P.T sõiduki kiiruseks mõõdeti 121 km/h, millest arvati maha kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 5 km/h, saades lõplikuks mõõtetulemuseks 116 km/h. Seejuures nähtub protokollist, et antud teelõigul oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h; - 15.12.2017.a koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, kust nähtub, et P.T kõrvaldati 15.12.2017.a kell 20.30 sõiduki Audi A6 Avant, registreerimismärgiga XXX, juhtimiselt Tatra-Otepää-Sangaste mnt
  3. kilomeetril. Lisaks kinnitab, et P.T juhtis 15.12.2017.a kella 20.29 ajal Tartumaal Kambja vallas Tatra-Otepää-Sangaste mnt
  4. kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel mootorsõidukit kiirusega 121 km/h +/- 5 km/h, 07.02.2018.a kohtuistungil kohtuvälise menetleja poolt kohtule üle antud ja kohtu poolt vastu võetud videosalvestis kiiruse mõõtmise kohta. Tunnistaja E.V.kinnitas kohtuistungil, et kui ta tunnistajana kohtuistungile kutsuti, meenus talle, et neil peaks olema sündmusest ka videosalvestis. Ta edastas selle kohtuvälisele menetlejale. Kohtu hinnangul vastab seega nimetatud videosalvestis VTMS § 31 lg 11 p-des 1-3 sätestatud nõuetele ja on seetõttu VTMS § 314 lg 1 alusel lubatavaks tõendiks. Salvestiselt nähtub, kuidas politseiautost möödub sõiduauto Audi, mis möödub ka kahest politseiauto ees sõitvast sõidukist. Enne Audi nägemisulatusest väljumist mõõdetakse politseiautos asuva statsionaarse kiirusmõõturiga sõiduauto Audi kiiruseks 121 km/h. Kiirusmõõturi Stalker DSR 2X antennidega KC064045 ja KR020035 taatlustunnistus tõendab, et 15.12.2017.a kell 20.29 P.T poolt juhitud sõiduauto liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõturit taadeldi 12.05.
  5. Arvestades, et majandus- ja taristuministri 20.09.2016.a määruse nr 57 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ lisa kohaselt on liiklusjärelvalves kasutatava kiirusmõõturi taatluskehtivusaeg 1 aasta, on tõendatud, et P.T poolt juhitud sõiduki liikumiskiiruse mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõtur oli taatluskohustuse läbinud ja oli kehtivalt taadeldud. Toimikus on olemas 08.06.2017.a teatis, mis tõendab, et 15.12.2017.a kell 20.29 patrullautos viibinud ja riikliku järelevalve korras P.T poolt juhitud sõiduki liikumiskiirust 4
(11)mõõtnud vanemliikluspolitseinik E.V., kes on koostanud kiirusmõõturi kasutamise protokolli, on pädevaks mõõtjaks, kuivõrd ta on läbinud „Pädeva mõõtja koolituse“. Eeltoodu alusel tegi kohus kindlaks, et P.T juhtis 15.12.2017.a kella 20.29 ajal Tartumaal Kambja vallas Tatra-Otepää-Sangaste mnt
  1. kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 121 km/h +/- 5 km/h. Kuivõrd P.T juhtis sõidukit asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 90 km/h, ületas ta sellega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. Seega rikkus P.T LS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuet, pannes sellega toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Vaidlus on selles, kas lisaks suurima lubatud sõidukiiruse ületamisele juhtis P.T 15.12.2017.a kella 20.29 ajal mootorsõidukit seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,41 mg. P.T ise ennast nimetatud rikkumises süüdi ei tunnista. Kohtuistungil antud ütlustes ta selgitas, kuidas ta ei olnud eelnevalt alkoholi tarvitanud. Ta oli eelneval päeval alkoholi tarvitanud. Tal võisid olla jääknähud. Sõidule eelneval päeval tarvitas ta sünnipäeval kõike: jõid viina, veini. Ta jõi sünnipäeval kangemat alkoholi. 15.12.2017.a kuupäeval ta ei joonud alkoholi. Ta tundis ennast hästi. Ta ei oleks hakanud sõitma, kui tal oleks halb olnud. Ta puhus naisele ja küsis, kas on normaalne. Ta oli maganud, pea oli selge. Alkomeetrit tal kodus ei ole, kuna ta ei tarvita iga päev alkoholi ja tal ei ole seda vaja.
  2. detsembri öösel vastu
  3. detsembrit kella 04 paiku tulid koju, kell 05 läksid magama. Ta magas umbes 8 tundi. Ta ärkas, käis dušši all, tundis ennast väga hästi. Politsei pidas ta kinni, mõõdeti kiirust ja tehti alkotest. Talle näidati mõõtetulemusi: 0,45 mg/l kohta oli alkotesti näiduks. Siis läksid autosse ja nad tegid talle selle suure masinaga teises autos teise testi. See teine test näitas 0,41 mg/l. Ta ei vaidlustanud neid näitusid. Talle selgitati, et tal on võimalik veretestiga ka joovet kontrollida, aga ta ei nõudnud veretesti. Ta ei oleks sõitma läinud, kui oleks ennast halvasti tundnud. Järelikult ta ei söönud. Ta sai aru, et riskib. Ta käis dušši all. Ta ei tunnista ennast alkoholi piirmäära ületamises süüdi. Kohus on seisukohal, et hoolimata asjaolust, et P.T ise ei tunnista, et juhtis mootorsõidukit seisundis, kus tema väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära, on nimetatud rikkumise toimepanemine tõendamist leidnud järgmiste tõenditega: - tunnistaja E.V.kohtuistungil antud ütlustega, kuidas 15.12.2017.a pärast seda, kui nad olid eravärvides politseisõidukiga Audile alarmiga järele sõitnud, peatus Audi paremal teepeenral. T.S.läks juhti kontrollima. T.S.tegi isikule indikaatorvahendiga joobe testi, mille näit oli positiivne. T.S.kutsus isiku politseiauto tagaistmele. Nad tutvustasid isikule, miks nad ta peatasid ja teavitasid, et tal on joobe näit. Juht tunnistas kohapeal, et ta oli alkoholi tarvitanud. Isik oli nõus puhuma tõenduslikku alkomeetrisse. Pärast määramatuse maha arvestamist jäi näit vahemikku 0,25-0,74 mg/l kohta. Antud isiku tulemuslik näit oli 0,41 mg/l kohta. Juhil olid kliinilise joobe tunnused kõnnakus ja koordinatsioonis olemas. Tema kõnnak ja koordinatsioon olid paigast ära. Kui inimesega suhtled, siis näed, et silmad on vesised ja punased. Politseiautos oli soe, soojapuhur töötas ja kui isik autosse istus, oli autos tunda alkoholi lõhna. Juht tunnistas, et oli joonud. Ta oli Tartust sõitu alustanud ja pidi kellelegi külla minema. Isikuks, kelle kinni pidasid, oli P.T. Menetlusaluse isiku küsimusele vastates kinnitas tunnistaja, et küsimusele, millal alkoholi tarvitati, oli P.T vastus, et sellel kuupäeval. Sellel päeval oli kell juba õhtul peale 20.
  4. Ei ole reaalne, et inimene ütleb, et ta tarvitas praktiliselt 24h enne. Kui ta P.T-lt küsis, kas kangemat alkoholi tarvitati, siis P.T ütles, et õlut; 5
(11)- tõendusliku alkomeetri väljatrükiga, millest nähtuvalt tehti tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 9510 EE seeria number ARKB-0018 15.12.2017 kell 20.48 kuni 20.56 Tatra-Otepää-Sangaste
  1. kilomeetril kaks mõõtmist. Mõõtmiste tulemusena tuvastati P.T, isikukood XXX, väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,46 mg/l kohta, millest võeti maha laiendmääramatus 0,05 mg/l kohta ja saadi mõõtetulemuseks 0,41 mg/l kohta. Väljatrükil on olemas P.T allkiri, millega ta kinnitab, et tal ei ole selgitusi ja taotlusi ning ühtlasi kinnitab, et ta nõustub, et ta allutatakse tõendusliku alkomeetriga läbiviidavale kontrollile; - sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et P.T kõrvaldati 15.12.2017.a kell 20.30 Tatra-Otepää-Sangaste mnt
  2. kilomeetril sõiduki Audi A6 Avant, registreerimismärgiga XXX, juhtimiselt kuni kainenemiseni, kuna oli alust arvata, et P.T veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Ühtlasi nähtub, et enne alkoholijoobe kontrollimist selgitati P.T-le tema õigusi Korrakaitseseaduse § 38 alusel (tl 5). Eelmärgitud dokumendil on õigused kirjas nii eesti kui ka vene keeles. P.T on oma allkirjaga kinnitanud, et talle on õigusi, toimingu põhjust ja eesmärki tutvustatud ja selgitatud ning et ta nõustub alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga. Ühtlasi on ta kinnitanud, et ta ei vaja tõlki. Tunnistaja E.V.ütlustest nähtub, et suhtlus P.T-ga toimus vene keeles ning P.T sai kõigest aru. Tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest 9510 EE ARKB-0018 taatlustunnistus tõendab, et 15.12.2017.a P.T joobe kontrollimiseks kasutatud tõenduslikku alkomeetrit taadeldi 17.08.
  3. Arvestades, et majandus- ja taristuministri 20.09.2016.a määruse nr 57 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad“ lisa kohaselt on riiklikus liiklusjärelvalves kasutatavate tõenduslike alkomeetrite taatluskehtivusaeg 0,5 aastat, on tõendatud, et P.T joobe kontrollimiseks kasutatud tõenduslik alkomeeter oli taatluskohustuse läbinud, omades kehtivat taatlustunnistust. Samuti on toimikus olemas 11.01.2018.a teatis, millest nähtuvalt on politseiametnik T.S., kes allutas P.T tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe kontrollile, läbinud „Pädeva mõõtja koolituse“, olles seega pädevaks mõõtjaks. Eeltoodu alusel tegi kohus kindlaks, et P.T juhtis 15.12.2017.a kella 20.29 ajal Tartumaal Kambja vallas Tatra-Otepää-Sangaste mnt
  4. kilomeetril mootorsõidukit seisundis, kui alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,41 mg. Liiklusseaduse § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Kuivõrd P.T väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,41 mg/l kohta, rikkus P.T LS § 69 lg-s 3 sätestatud nõuet, pannes sellega toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohtu hinnangul ei oma P.T väited, kuidas ta tarvitas alkoholi väidetavalt tema kontrollimisele eelneval päeval asjas sisulist tähtsust, kuivõrd eelnevalt käsitletud tõenditega on tõendamist leidnud, et P.T väljahingatavas õhus oli tema kinnipidamise järel alkoholisisaldus 0,41 mg/l kohta. Ehk siis puudub kahtlus, et P.T juhtis sõidukit 6
(11)seisundis, kui alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli üle seadusega lubatud piirmäära. Ühtlasi peab kohus siinkohal vajalikuks märkida, et on ebaloogiline, et isik, kes on väljendanud kohtuistungitel enda kindlat teadmist, et ta ei ole sõidule eelnevalt alkoholi tarvitanud ja ei tohiks endale teadaolevalt olla seisundis, millises on keelatud sõidukit juhtida, jätab kasutamata talle pakutud, selgitatud võimaluse joobe kontrollimiseks vereprooviga. Kuivõrd käesolevast asjast nähtub P.T vastupidine käitumine: ta ei vaidlustanud tõendusliku alkomeetri näitu ning ei avaldanud soovi vereprooviga joobeseisundi kontrollimiseks, kinnitab ka see kohtu hinnangul, et P.T sai ka ise aru, et tema seisund ei ole selline, millises oleks lubatud mootorsõidukit juhtida, st, et ta sai aru, et tõendusliku alkomeetriga tuvastatud alkoholisisalduse näit on õige. Kohus on seisukohal, et menetlusalune isik P.T pani LS § 224 lg 2 ja LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod toime tahtlikult, so vähemalt otsese tahtlusega.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab seda või vähemalt möönab seda. Otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole tema eesmärk.1 P.T on ütlustes selgitanud, et ta kiirustas ning hakkas kõikidest tema ees olnud autodest mööda sõitma, ületades seejuures kiirust. Kohtu hinnangul puudub nende ütluste pinnalt igasugune kahtlus, et sõidukiiruse suurendamine teistest autodest möödumiseks oli P.T teadlik otsus. Ühtlasi on ilmselge, et P.T sai aru, et tegemist on asulavälise teega, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks on 90 km/h ning arvestades, et ta pidi teistest sõidukitest mööduma, ei saanud talle kuidagi märkamatuks jääda, et ta sõidab teistest sõidukitest oluliselt kiiremini. Seda enam, et riikliku järelevalve käigus on tema sõiduki lõplikuks kiiruseks pärast laiendmääramatuse maha arvestamist mõõdetud 116 km/h. Kuigi alkoholisisalduse osas on P.T selgitanud, et ta ei oleks sõitma läinud, kui oleks ennast halvasti tundnud ning et ka hingeõhu kontrollimisel naise poolt ei selgunud, et ta ei ole seisundis, kus ta võiks mootorsõidukit juhtida, on need selgitused kohtu hinnangul ennastõigustavad ning lükatud ümber teiste asjas kogutud tõenditega. Nimelt tuvastati P.T väljahingatavas õhus alkoholisisaldus 0,41 mg/l kohta. Sellise joobeastme puhul peab isik juba aru saama, et ta ei ole kaine ega sobilikus seisundis mootorsõiduki juhtimiseks. Seda enam, et ka tunnistaja E.V.on kohtuistungil antud ütlustes märkinud, et P.T olid tema peatamisel olemas kliinilise joobe tunnused kõnnakus ja koordinatsioonis. Ühtlasi selgitas tunnistaja, et kuna politseiautos oli soe, soojapuhur töötas, oli isiku autosse istumisel autos tunda alkoholi lõhna. Peale selle olid P.T silmad vesised ja punased. Käesolevas väärteoasjas ei ole kohus tuvastanud P.T käitumises õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. KOHTU SEISUKOHT KARISTUSE OSAS LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Ühtlasi sätestab LS § 224 lg 3 p 2, et kohus võib kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. 1 J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2015, § 16 komm. 14 7

(11)

§ 50

lg 1 p 2 kohaselt võib lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist väärteo korral kuni üheks aastaks kohtu poolt seaduses sätestatud juhtudel.

§ 50

lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. P.T on pannud toime ühe teoga kaks väärteokoosseisu, milleks on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine ja sõiduki juhtimise juhile keelatud seisundis. Seega lähtub kohus karistuse mõistmisel

§ 63

lg-st 1, kuna tegemist on ideaalkogumiga ehk ühe teoga, mis täidab kaks väärteokoosseisu. Vastavalt

§ 63

lg-s 1 sätestatule mõistetakse sellisel juhul isikule üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, st käesoleval juhul määrab karistuse raamid LS § 224 lg-s 2 sätestatud sanktsioon. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19).2 Käesolevas asjas ei esine kohtu hinnangul P.T puhul karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. P.T väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,41 mg/l kohta ning lisaks alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimisele ületas P.T ka mootorsõidukit juhtides lubatud suurimat sõidukiirust, sõites asulavälisel teel kiirusega, millega ületas lubatud sõidukiirust, so 90 km/h mitte vähem kui 26 km/h. Väärtegu pandi toime kella 20.29 ajal, st õhtusel ajal, mil aastaajast tulenevalt oli ka pime. Tunnistaja E.V.poolt kohtuistungil avaldatust selgub, et tollel õhtul kontrollisid nad paarimehega tööülesandeid täitma asudes teeolusid ja pidavust äkkpidurduse ja kiirendusega ning teeolud olid libedad. Teeja ilmastikuolud nähtuvad ka kiirusmõõturi kasutamise protokollist: asulaväline tee, hea nähtavusega, kuid pime aeg ning kuigi ilmastik oli sademeteta, oli tee märg ning oli kiilasjää. Ühtlasi nähtub nii menetlusaluse isiku ütlustest kui ka sündmuse kohta tehtud videosalvestiselt, et P.T ei sõitnud nimetatud teelõigul 15.12.2017.a üksinda: lisaks temale ja politseipatrullile liikus teel ka teisi sõidukeid. Seega tuleb asuda seisukohale, et P.T kujutas oma tegevusega, alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juhtimine ja lubatud sõidukiiruse ületamine õhtusel ajal ja libedaga, lisaks enda elule, tervisele ja varale potentsiaalset ohtu ka teiste teel liikunud isikute elule, tervisele ja varale. P.T pidi, arvestades tema väljahingatavas õhus mõõdetud alkoholisisaldust, mootorsõiduki rooli istudes ja juhtima asudes aru saama, et ta võib olla sellises seisundis, millises ei ole lubatud mootorsõidukit juhtida. Ühtlasi ei ole kahtlust, et P.T pidi aru saama, et tema sõiduki kiirus on oluliselt suurem, kui seda on asulavälisel teel lubatud suurim sõidukiirus. 2 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17 8

(11)P.T on korduvalt väärteokorras karistatud, seejuures on teda karistatud nii mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis kui ka kiiruse ületamise eest. Viimati karistati P.T LS § 224 lg 2 järgi, so mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis Tartu Maakohtu 01.08.2017.a otsusega arestiga 22 päeva, millest arvati maha kinnipidamise aeg, so 2 päeva ja kanda jäi 20 päeva aresti, mis asendati 20 tunni üldkasuliku tööga. Lisaks võeti P.T-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks. Karistusregistri teatiselt nähtuvalt on karistus täidetud oktoobris 2017. Kohtu hinnangul on selge, et P.T ei ole teinud talle varasemalt mõistetud karistustest, so ka viimati Tartu Maakohtu 01.08.2017.a otsusega maksimaalmäära lähedase arestikaristuse mõistmisest õigeid järeldusi ning ei ole sellest teadmisest lähtuvalt seaduskuulekale teele asunud, st hoidunud edaspidi sarnase rikkumise toimepanemisest. Vastupidi, P.T on jätkanud isikuna, keda on vähem kui pool aastat varem karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholi piirmäära ületavas seisundis, samalaadsete rikkumiste toimepanemist. Seejuures on lisaks samaliigilisele rikkumisele lisandunud ka teine, samuti raske liiklusrikkumine, so lubatud suurima sõidukiiruse ületamine. Arvestades viimase kahe rikkumise toimepanemise vahelist aega tuleb seega asuda kohtu hinnangul seisukohale, et P.T puhul ei ole enam tegemist juhusliku rikkujaga, vaid tegemist on isikuga, kellele on ühiskonnas kehtivate normide, so liiklusreeglite rikkumine tavapäraseks tegevusviisiks. Kriminaalkolleegium on varem märkinud, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-26-03, p 5). Seega, isegi kui hinnata isiku teo raskust LS § 227 lg 2 järgi keskmisena, ei saa seda vaadata lahutatult teistest karistuse mõistmisel olulistest teguritest, milleks on esmajoones menetlusalust isikut iseloomustavad andmed ja karistuse üld- ning eripreventiivsed eesmärgid.3 Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul arvestades rikkumiste toimepanemise asjaolusid ning võimalikku ohtlikkust hinnata P.T süüd keskmisest suuremaks. Ühtlasi on kohus seisukohal, arvestades P.T-le inkrimineeritud väärtegusid ja tema süü suurust ja seda, et ta ei ole varasemast küllaltki rangest arestikaristusest, mis küll asendati üldkasuliku tööga, õigeid järeldusi teinud, et P.T ei ole võimalik rikkumiste eest karistada rahatrahviga. Nimelt puudub põhjendatud alus eeldada, et isik, kes ei ole arestikaristusest õigeid järeldusi teinud, seaduskuulekale teele asunud, teeks seda nüüd, kui kohus karistaks teda kergemaliigilise karistusega. Ühtlasi ei pea kohus neil motiividel põhjendatuks ka põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist. Seega, lähtudes eeltoodust ning õiguskorra kaitsmise huvidest, samuti võimalusest mõjutada P.T edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, leiab kohus, et P.T tuleb karistada tema vabadust piirava karistuse ehk arestiga. Kohtu hinnangul ei ole võimalik aresti asendada üldkasuliku tööga, kuna kohtul puudub igasugune veendumus, et asenduskaristuse kohaldamine oleks selline meede, mis paneks P.T enda käitumises korrektiive tegema ja seaduskuulekale teele asuma. Lisaks ei ole üldkasuliku töö kohaldamine võimalik ka põhjusel, et puudub P.T nõus- ja valmisolek sellisel viisil karistuse kandmiseks. Kohus märgib veelkordselt, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – 3 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17 9
(11)selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Arvestada tuleb ka sellega, et kui sellises seisundis juhitakse mootorsõidukit veel kiirusega, mis on oluliselt üle lubatud suurima sõidukiiruse, eirates ühtlasi ka võimalikke halbu ja ohu realiseerumist suurendavaid teeolusid, so libedat teed, on tegemist eriti ohtliku kombinatsiooniga. Eriti arvestades, et ka kained ja pikaajalist sõidukogemust omavad juhid võivad sattuda halbadest ilmastiku- ja teeoludest tulenevalt liiklusõnnetusse. Seega tuleb sellisele nii ennast kui ka teisi ohustavale tegevusele reageerida karistusega, mis saadaks nii rikkujale endale kui ka üldsusele signaali, et sellist käitumist ei tolereerita. Seetõttu leiab kohus, et menetlusalusele isikule tuleb karistuseks mõista arest 25 päeva. Riigikohus on märkinud, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga).4 Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Ühtlasi on Riigikohus märkinud, et liiklussüüteo toime pannud isikute hulgas näib olevat levinud arusaam, nagu kujutaks juhtimisõiguse äravõtmine endast võimalikest enim piiranguid kaasa toovat karistusliiki, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel. Tegelikult see mõistetavalt nii ei ole, sest

§ 50

lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Seega ei välista ka menetlusaluse isiku põhjendused juhtimisõiguse vajalikkuse kohta temalt juhtimisõiguse äravõtmist, kuna ta pole

§ 50

lg-s 2 märgitud isik.5 Joobnuna mootorsõidukit juhtinud isiku juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on muu hulgas kaitsta teiste isikute elu, tervist ja omandit. Seega on nimetatud liikumisvabaduse piirang kehtestatud teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks.6 Arvestades Riigikohtu seisukohtadega ning arvestades toimepandud väärtegude üldohtlikkust, selle võimalikke potentsiaalseid tagajärgi, P.T süüd iseloomustavaid asjaolusid ning tema varasemat karistatust samalaadsete rikkumiste eest on põhjendatud käesoleval juhul kohaldada lisakaristusena ka juhtimisõiguse äravõtmist. Alkoholi tarvitanuna mootorsõiduki juhtimine ja sõidukiiruse ületamine kujutavad endast raskeid liiklusrikkumisi, mis võivad lisaks rikkujale endale seada ohtu ka paljude teiste isikute elu, tervise ja vara. P.T on ka varem samaliigilise rikkumise eest karistatud, sealhulgas viimati vähem kui pool aastat tagasi lõpliku karistusega 20 päeva aresti, kuid kõigest hoolimata on ta oma õigusvastast käitumist jätkanud. Seega tuleb järeldada, et varasemad rikkumised ja nendele järgnenud karistused ei ole menetlusalusele isikule vajalikku õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud ning vajalik on tema täiendav mõjutamine lisakaristuse kohaldamise läbi. Kuigi kohtul tuleb lisakaristuse kohaldamise puhul arvestada ka sellega, et lisakaristusega kaasnevad tagajärjed ei oleks isiku või tema lähedaste suhtes ebamõistlikult rasked ning oleks proportsioonis lisakaristusega taotletava eesmärgiga, siis käesoleval juhul kohus selles osas mingisuguseid takistusi tuvastanud ei ole. Olles ka varem samalaadseid rikkumisi toime pannud pidi menetlusalune isik mõistma ja arvestama võimalike tagajärgedega juhtimisõiguse suhtes, seda enam, et ka möödunud aasta augustikuu alguses tehtud kohtuotsusega kohaldati talle 4 Riigikohtu 13.12.2013.a lahend nr 3-1-1-122-13 5 Riigikohtu 20.03.2017.a lahend nr 3-1-1-6-17 6 Riigikohtu 27.06.2005.a lahend nr 3-4-1-2-05 10

(11)lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Seega võttis ta alkoholi tarvitanuna rooli istudes ja sõidukiirust ületades teadliku riski, et ta võib juhtimisõigusest ilma jääda. See aga tema õigusvastast tegevust ei takistanud. Seetõttu leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on P.T suhtes proportsionaalne, arvestades nii vajadust süüdlase õiguskuulekusele suunamiseks, tema ohtlikkuse maandamiseks kui ka temale sellega kaasnevaid võimalike negatiivseid tagajärgi. Arvestades P.T varasemat karistust samasuguse teo eest, selle eest kohaldatud lisakaristuse pikkust ning lähtudes tema süüd ja isikut iseloomustavatest muudest andmetest ning sellest, et käesoleval juhul pani ta toime ka teise ohtliku rikkumise, so lubatud sõidukiiruse ületamise, leiab kohus, et on põhjendatud kohaldada P.T suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist natuke üle keskmise määra, so 8 kuuks. Kokkuvõtlikult tuleb P.T süüdi tunnistada LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 2 järgi ning

§ 63

alusel mõista talle karistuseks 25 päeva aresti.

§ 50lg 1 p 2 ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel tuleb P.T-lt lisakaristusena ära võtta mootorsõiduki juhtimise õigus 8 kuuks. Marju Persidskaja kohtunik 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.