← Eesti

1-12-783/153

Obsah (18)§ 337§ 223§ 154§ 288§ 121§ 118§ 274§ 14§ 289§ 224§ 124§ 268§ 312§ 2763§ 110§ 111§ 297§ 43

1-12-783 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. augustil 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-783 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 337

juhindudes õigeks mõista, alternatiivselt palub kaitsja kohtuotsuse menetlusnormide rikkumise tõttu tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks I astme kohtule. 3.1 Kaitsja on seisukohal, et prokuröri poolt koostatud süüdistusakt on puudulik ja sellest ei nähtu asjaolud, mida prokurör tegelikult ühe või teise tõendiga tõendada soovib. Kohtuotsus nagu süüdistusakt põhineb suures osas materjalil, mida kaitsjale pole koos kriminaaltoimikuga esitatud (süüdistusakti lk. 99-103 CD-plaatidel olevad pangakontode väljavõtted). Prokurör on süüdistusaktis käsitlenud ja püüdnud ka kohtuistungil käsitleda pangakontode väljavõtteid suvaliselt kas asitõenditena või dokumentaalsete tõenditena. 3.2 Kaitsja märgib, et kohtutoimik on üle koormatud asjasse mittepuutuva materjaliga. Kaitsja on juhtinud korduvalt, alates eelistungist, samuti istungi algstaadiumis, kui kohus prokuröri taotlusel 4

(23)eraldas enamike süüdistatavate osas kriminaalasja materjalid eraldi menetlusse, tähelepanu vajadusele esitada seadusele vastav süüdistusakt ja piiritleda tõendid ning selgitada, mida prokurör millise tõendiga soovib tõendada, kuid tulemusteta. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kaitsja on küll saanud kriminaaltoimiku 26 köidet, kuid kaitsja pole saanud CD-plaatidele salvestatud materjale (SA lk 99-103) ega ka asitõendite kaustu nr 1-2 koos pangakontode väljatrükkidega. Prokuratuuri viga seisneb selles, et pankade poolt kohtueelse uurimise ajal menetleja nõudmise alusel CD plaatidel esitatud ja seal olevat teavet ei ole välja trükitud ega toimikusse lisatud. Sellega on H.Tiidult ja tema kaitsjalt võetud olulises osas tulenevalt kaitsjal kriminaalasja materjalide puudumisest kaitseõigus. Samas tugineb kohtuotsus olulises osas ka pangakontode väljavõtetele, nii on kohus viidanud pangakontode, (kui asitõendite) väljavõtetele kohtuotsuse lk 12 ja lugenud sellega REM Consult, Gernor Trade, RVJ Consult, RVJ Kontor, Parsell Prupp ja Airtower OÜ-de kontode väljavõtted lubatavaks tõendiks. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta vaatamata kaitsja vastuväidetele aktsepteerib tõendeid, mida kaitsja pole saanud. Selline käitumine on prokuröri poolt pahatahtlik ning menetlusõigusi kuritarvitav. Vaatamata kaitsja poolt korduvatele tähelepanujuhtimistele ja taotlustele koostada ning esitada kaitsjale korrektne süüdistusakt, prokurör uut süüdistusakti ei esitanud. Kohus on jätnud otsuses põhjendamata, millest tulenevalt on osa CD-del olevaid pangakontosid ( sh xxxxxxxxx pangakonto) jäetud tõendite ringist välja, osa aga (sh kõigi kahtluse alla pandud tehingupartnerite pangakontod) on kohtuotsuse lk 8, 10, 11 ja 12 nähtuvalt loetud tõendiks. Kaitsja on seisukohal, et materjal, mida ei ole süüdistusaktis tõendite hulgas nimetatud, ei kvalifitseeru tõendiks. Nii ei kvalifitseeru seoses

§ 223

nõuete rikkumisega ka tõendiks dokument, mis on küll kopeeritud CD plaadile (isegi juhul kui see CD plaat on asitõendite loetelus), kuid mis ei sisaldu kaitsjale prokuröri poolt tehtud toimikus. 3.3. Apellant on seisukohal, et käesolevas asjas koostatud süüdistusakt ei vasta süüdistusaktile esitatavatele nõuetele, sest asjaolude kirjeldus Heiki Tiidu ja xxxxxxxxx osas praktiliselt puudub, muuhulgas ka seetõttu, et asjaolude kirjeldusest puuduvad igasugused viited Heiki Tiiduga seoses ümbrikupalkade maksmisele. Ainus viide seoses ümbrikupalkade maksmisega on süüdistusakti lk 62, kus märgitakse: samuti nähtub kõnedest, et M S annab A. Plt tagasi saadud raha ka xxxxxxxxxxx töödejuhatajatele, objektijuhtidele ehitustöölistele sularahas palkade maksmiseks. Samas on prokurör süüdistuskõnes tuginenud eelkõige just ümbrikupalkade maksmise väitele, sidudes ümbrikupalga maksmisega H.Tiidu ning kohus on kohtuotsuses samuti lugenud inkrimineeritud maksupettuse tõendatuks just ümbrikupalkade maksmisele tuginedes. Kaitsja leiab, et süüdistusakti käsitlus, kus ei viidata ühelegi konkreetsele telefonikõnele, vaid kokku enam kui 100-le jälitusprotokolli lehele, kusjuures puudub igasugune viide H.Tiidu enda kõnedele, (süüdistusakti lk 63), ei ole korrektne ega võimalda süüdistusversioonist aru saada ega ennast kaitsta. Seega puudub süüdistusaktis nii piisavalt selge ja vajaliku põhjalikkusega asjaolude käsitlus kui ka olulises osas viited tõendite juures, mida prokurör soovib tõendiga tõendada. Teisalt on süüdistusakt koormatud suure hulga tõenditega ( kokku 26 köidet dokumentaalseid tõendeid, millele lisandub väga suur hulk ebaõigesti asitõendiks loetud materjali, sh ja eriti pangakontode väljavõtted ), mis pole asjakohased ja mida reaalselt kohtuistungil ei uuritud. Oma apellatsioonis kaitsja toob välja arvukad näited toimikus olevatest dokumentidest, mida maakohtus tõenditena ei uuritudki. Prokurör ei ole terve rea tõendite osas vaevunud vastuolus

§ 154

nõuetega märkima, millist tõendamiseseme asjaolu ta mingi tõendiga tõendada soovib. Kriminaalasja arutamine toimub süüdistusakti põhjal, mistõttu tõendid, mille puhul ei ole konkreetselt märgitud, mida nendega tõendada soovitakse, ei kvalifitseeru tõenditena ja tuleb kõrvale jätta. Samuti leiab kaitsja, et kui prokurör on süüdistusaktis märkinud asjaolu, mida ta soovib tõendiga tõendada, kuid hiljem, kohtuvaidlusest nähtuvalt, soovib prokurör tõendada tõendiga midagi 5

(23)muud, saab lähtuda vaid süüdistusaktis toodud selgitusest, sest vastasel juhul on süüdistusakt koostatud kaitsjat eksitavalt. Lisaks juba märgitud igasuguse viite puutumisele süüdistuse seisukohast väga oluliseks osutunud väidetavast ümbrikupalkade maksmisest seoses H.Tiiduga tuleb rõhutada ka viite puudumist süüdistusaktis H.Tiidu enda telefonikõnedele.Eriti oluline on, et olukorras, kus kohus on rajanud H.Tiidu süüdimõistmise eelkõige H.Tiidu telefonikõnede salvestustele, ei ole süüdistusaktis nimetatud kordagi süüstavate tõendite hulgas H.Tiidu kõnesid. Üldist viidet sadadele lehekülgedele jälitusprotokollidele ei saa lugeda piisavaks. Analoogiline on olukord H.Tiidu pangakontode väljavõtetega: prokurör on küll nimetanud konto väljavõtet tõendite hulgas ja on märkinud, et kontole on tehtud sularahamakseid, kuid pole selgitanud, mida ta nimetatud tõenditega tõendada soovib. 3.
  1. Apellant peab vajalikuks rõhutada, et käesolevas asjas puuduvad süüdistuses ja süüdistusaktis andmed, mis võimaldaksid kohtul ja kaitsjal süüdistuses toodud maksuõiguslikku etteheidet kontrollida. Nii ei nähtu ega pole kontrollitav käibemaksu määramise metoodika ja arvutuskäik. See tähendab, et süüdistusaktis pole andmeid selle kohta, millises ulatuses on xxxxxxxxx käivet sisendkäibemaksu osas, aga ka realiseerimiskäibe osas, vaatlusalusel igal maksustamisperioodil (ehk iga kuu) deklareerinud. Süüdistuses on küll arvatavasti eeldatud, et raamatupidamisprogrammis kajastatud andmed, sh puuduvate arvete pinnalt, on kantud maksudeklaratsioonidesse, kuid vastav arvestus puudub. Järelikult ei saa süüdistusakti pinnalt üldse kontrollida, kas maksusumma on arvutatud õigesti. 3.
  2. Kaitsja leiab, et M Si ütlused ei ole vastuolude tõttu usaldusväärsed ja seetõttu tõendina kasutatavad. M. Si ütlused ei ole tõenditena kasutatavad ka põhjusel, et

ei näe ette süüdistatava korduvat ülekuulamist. M.Si ütlused ei ole kasutatavad tõenditena ka põhjusel, et M.Si ütlustest kumab läbi tehing prokuröriga, kus vastutasuks H.Tiidu suhtes süüstavate ütluste andmise eest on lubatud M.Sile menetluslikke, sh ja samuti ka otseselt või kaudselt materiaalseid hüvesid. Neil, menetluslikult kumuleeruvatel põhjendustel ja alustel tuleb M.Si ütlused tõendite ringist kõrvale jätta. Kohus katkestas 26.11.2012 kohtuistungil M.S ülekuulamisel 5-ks minutiks kohtuistungi, et prokurör saaks M.Sile eeluurimisel antud istungi protokolli tutvustada (26.11.2012 protokolli lk.36-37). Kaitsja leiab, et kohus toimis menetluslikult ekslikult ning sellega rikkus kohus oluliselt menetlusnorme

§ 288

lg.9 p.3 tähenduses, sest nii andis kohus võimaluse prokurörile tema võtmetõendi allikat M.Sit prokurörile sobivas suunas mõjutada. Menetluslikult korrektne olnuks mälu värskendada saalis.

ega kohtupraktika ei näe ette, et mälu värskendamiseks tehakse vaheaeg, seadusandja mõte on, et istungil mälu värskendamise protseduur toimub menetlusosaliste Juuresolekul, on samal ajal nende poolt jälgitav ning kohtu poolt kontrollitav ja protokollitakse. Arvestades asjaolu, et maakohus ei pidanud M. Si ütlusi diametraalselt vastuoluliseks, kordab kaitsja apellatsioonis juba maakohtule kohtuvaidluse teesides toodud seisukohti vastuolude kohta. Seonduvalt M.Si ütluste vastuolulisusega märgib kaitsja kokkuvõtlikult, et kindlasti tuleb lugeda diametraalselt erinevateks ütlusi vähemalt 3-s ( kolmes) järgmistes, tõendamiseseme suhtes äärmiselt olulistes punktides : - vastuolu selles, et esmalt M.S möönis, et kahtluse alla pandud arvetel näidatud tööd võisid olla reaalselt tehtud- võis olla nii või naa (26.11.2012, protokolli lk 43) , hiljem aga välistas selle, väites, et arved olid fiktiivsed; - vastuolu selles, et ta väitis kohtumenetluses, et pole aidanud enda teada xxxxxx maksupettust toime panna (26.11.2012 lk 53), hiljem väitis enda ja H.Tiidu osalemist pettuses; 6

(23)- vastuolu selles, et eeluurimisel väitis M.S, et maksudeklaratsioonid esitas alati H.Tiit (07.02.2013 avaldati 06.03.2009 ülekuulamise protokoll), kohtulikul uurimisel aga kinnitas, et deklaratsioonid esitas ta ise. Kaitsja juhib ka tähelepanu, et M.Si poolt kohtueelses menetluses antud ütluste järgi deklaratsioonide esitaja isiku kohta oli koostatud ka süüdistus H.Tiidule. Kohtulikul uurimisel M. Si ütluste muutmine selles, et deklaratsioone esitas hoopis ta ise, tõi kaasa H.Tiidule süüdistuse muutmise 13.02.2013 dateeritud Parandatud süüdistusena. M. S ei ole mõistuspäraselt selgitanud olulisi lahknevusi ütlustes, kaitsja on seisukohal, et sellisel määral diametraalselt erinevaid ütlusi polegi võimalik mõistuspäraselt seletada. Viide võimalikule meeltesegadusele ei ole samuti tõsiseltvõetav või vähegi mõistuslik seletus. Seetõttu ja lähtudes muuhulgas ka Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadest ütluste tõendiallikana usaldusväärsusest tuleb kaitsja arvates M.Si ütlused tõendikogumist täielikult kõrvale jätta. 3.
  1. Kaitsja rõhutab, et käesolevas asjas kumab läbi prokuröri poolne tehing süüdistatav M. Siga. Nimelt taotles prokurör kriminaalmenetluse lõpetamist M. Si suhtes. Kaitsja arvates kirjeldatud asjaoludel tõenäolise tehingu läbi prokuröriga on M.S ilmselt võitnud endale kergema karistuse, vältinud tema suhtes tsiviilhagi esitamist, võimalikku kuriteo objektiks olnud vara konfiskeerimist ja ka näiteks potentsiaalset maksunõuet enda kasuks pööratud vara osas. Sellist tehingut prokuratuuri ja M.Si vahel ei saa pidada õiguspäraseks ja korrektseks. Eeltoodust tuleneb ka M. Si motiiv püüda anda iga hinna eest ütlusi, mida prokurör soovib saada, seejuures pole ilmselt M. Si jaoks oluline, kas tema ütlused on tõesed. Kaitsja ei nõustu prokuröri poolt istungil kohtuvaidlustes avaldatud seisukohaga, et M.Sil puudus isiklik motiiv deklaratsioonides valeandmete esitamises. M.Si motiiviks võimaliku maksupettuse korraldamisel oli teenida raha. 3.
  2. Kaitsja vaidlustab jälitustegevusega kogutud tõendite lubatavust ja seaduslikkust. Kaitsja on seisukohal, et isiku suhtes saab jälitustegevust kasutada tõendina vaid juhul, kui isiku jälitamiseks on õiguspäraselt taotletud ja saadud vastav luba. Kui isiku suhtes pole luba väljastatud, ei saa ka tema suhtes jälitustegevust läbi viia. Võib diskuteerida, kas juhul kui telefonitsi vestlevad kaks isikut ja neist ühe suhtes on pealtkuulamiseks luba, teise suhtes mitte, on esimese loaga haaratud ka teine isik. Kaitsja leiab, et mitte. Heiki Tiidul puudus võimalus tutvuda kõigi jälitusmaterjalidega. Kohtuistungil 11.12.2012 esitas kaitsja muuhulgas taotluse, et prokurör kinnitaks või lükkaks ümber, et on veel kõnesalvestisi jälituslubade raames või ilma nendeta. Samuti soovis kaitsja luba nende kõnesalvestistega tutvumiseks. Maakohus asus seisukohale, et kohus ei saa aga lubada ülejäänud salvestistega tutvuda. Samas maakohus märgib kohtuotsuse lk. 8, et kohus tuvastas tõepoolest 11.detsembri 2012 istungil, et 21.10.2007 jälitusprotokollis kajastatud 18.12.2006 tehtud jälitustoimingu suhtes puudus prokuröri luba. Samas ülejäänud jälitustoimingute suhtes olid kohased jälitusload olemas. Kohus leidis, et on taunitav, et prokurör esitab kohtule jälitusprotokolli, milles kajastatakse ilma jälitusloata läbi viidud jälitustoimingut, kuid vastavalt prokuröri selgitusele oli luba väljastatud kriminaalmenetluse väliselt. Nimetatud asjaolu muudab protokolli osas, milles jälitustoimingut kajastatakse lubamatuks tõendiks ja kohus välistaski selle istungil. Samas ei nõustu kohus, et see tooks kaasa kõigi jälitustoiminguga kogutud tõendite lubamatuks muutumise. Kaitse ülejäänud jälitustegevusega seonduvate väidete osas (H. Tiidu õigusi rikub olukord, kus ta ei saa tutvuda kõigi jälitusmaterjalidega ning mis kaitsja arvates eriti oluline, et H.Tiidu pealtkuulamiseks pole luba antud) kohus sisulist seisukohta võtnud ei ole. 3.
  3. Tulenevalt kohtu poolt kaitsja seisukohtade hindamata jätmisest esitab apellant ringkonnakohtule apellatsioonis täiendatud kujul jälitustegevusega seotud argumendid uuesti. Kaitsja on seisukohal, et H.Tiidu pealtkuulamiseks pole luba antud ja seetõttu H.Tiidu telefonikõnede salvestised ei 7
(23)kvalifitseeru tõendiks. Asjas puudub vaidlus, et ehkki

kohased load olid antud M.Si pealtkuulamiseks, ei ole antud luba H.Tiidu pealkuulamiseks. Kaitsja on seisukohal, et isiku suhtes saab jälitustegevust kasutada tõendina vaid juhul, kui isiku jälitamiseks on õiguspäraselt taotletud ja saadud vastav luba. Miski ei takistanud menetlust juhtival prokuröril taotleda kohtult Heiki Tiidu suhtes jälitusluba tema pealtkuulamiseks, sest 22.02.2007 prokuratuuri loast nr. 666 nähtub üheselt juba kahtlustusversioon maksukuriteos H.H, järelikult ka selle juhatuse ainuliikme H.Tiidu suhtes. Kohus on käsitlenud H.Tiidu osas süüstavate tõenditena kokku nelja telefonikõnet H.Tiidu osavõtul (vastavalt 15.05.2007, 27.09.2007 H.Tiidu kõned ja 2 H.Tiidu kõnet 28.09.2007), kus H. Tiit on olnud vestluspartneriks ning luba konkreetselt H. Tiidu vestluste pealtkuulamiseks puudus. Kaitsja esitab apellatsioonis taotluse kohtule tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks regulatsiooni puudumine, mis sõnaselgelt välistaks või lubaks süüdistatava vastu, kelle pealtkuulamiseks puudus jälitusluba, tema kõnede pealtkuulamisega saadud tõendite kasutamise. Kaitsja on seisukohal, et Eesti õiguses esineb süsteemne viga (struktuurne probleem), mis väljendub regulatsiooni puudulikkuses, mis puudutab lisaks H. Tiidule väga paljusid isikuid, kelle põhiõigusi on jälitustegevusega riivatud. Nimelt näeb Kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 118 lg.2 ette, et salajasel pealtkuulamisel või vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Ilmselt on enesestmõistetav, et kaitsja ja süüdistaja arusaam sellest, milline osa on kriminaalasja lahendamiseks vajalik, ei pruugi kokku langeda. Paraku puudub kaitsjal aga seaduse puudulikust regulatsioonist tulenevalt igasugune võimalus tutvuda pealtkuulamismaterjaliga, mis on küll salvestatud, aga mida menetleja või prokurör pole vajalikuks pidanud protokolli kanda. Kaitsja on seisukohal, et kahtlustatava või süüdistatava kasuks olevad kõnesalvestused jäetakse protokollimata ja neid isikule ei tutvustata.

§ 121

näeb küll ette süüdistatava teavitamise tema enda suhtes läbi viidud jälitustoimingutest, kuid mitte kõigist jälitustoimingutest. Samas näeb § 121 ka ette arvukalt erandeid, kus isiku võib jätta prokuröri loal jälitustegevusest üldse teavitamata. Seega ei kompenseeri ka

§ 121

kahjuks eelnevalt vaadeldud

§ 118

puudulikku ja süüdistatava kaitseõigust kui põhiõigust jämedalt rikkuvat regulatsiooni. Kaitsjal puudub seadusest ja Eesti kohtupraktikast tulenevalt võimalus üldse teada saada, millised materjalid üldse jälitustoimikus on. Seega on jälitustegevusse puutuvas osas kaitse võimalused võrreldes süüdistatavaga oluliselt piiratumad, millega pole järgitud võrdse ja võistleva menetluse põhimõtteid. 3.9. Kaitsja on seisukohal, et süüdistatava A P ütlused tuleb tõendite hulgast kõrvale jätta

§ 288lg.10 alusel, sest 27.11.2012 keeldus A.

Pakk osadele kaitsja V.Kivistiku küsimustele vastamast (protokoll lk 36-37). Kaitsja on seisukohal, et tulenevalt

regulatsioonist laieneb § 288 reeglistik ka süüdistatavale, st antud vaidluses ka A. Ple. Olukorras, kus isik keeldus kaitsja küsimustele vastamast, oli kohus kohustatud ülekuulamise katkestama. Apellant on seisukohal, et süüdistataval puudub õigus selekteerida küsimusi, millistele ta soovib vastata ja millistele vastamisest keelduda. Kui isik, sh süüdistatav alustab ütluste andmist, seejärel aga keeldub poole küsimusele vastamisest, tuleb kohaldada

§ 288lg.10.

Ütluste andmisest osaline keeldumine kaitsja küsimustele vastamisel peab kaasa tooma A.P ütluste paratamatu kõrvalejätmise tõendite hulgast. 3.10. Kaitsja on seisukohal, et mõistlik menetlusaeg kriminaalasjas on ületatud või kohe ületamisel. Kaitsja esitas mõistliku menetlusaja argumendi maakohtule, kes leidis kohtuotsuse lk.5-7, et kuigi mõistlik menetlusaeg on asjas lõppenud M.Si suhtes, ei ole mõistlik menetlusaeg lõppenud H. Tiidu suhtes. Kaitsja arvates on mõistlik menetlusaeg asjas juba ületatud, juhul kui arvestada menetlusaega alates 2006 aasta lõpust (oktoobrist-novembrist), kui asjas asuti läbi viima jälitustoiminguid (ilmselt ka H.Tiidu suhtes, kuigi võib-olla H.Tiidu jälitamise algusaega ja täpseid konkreetsete 8

(23)jälitustoimingute aegu ja sisu pole vähemalt kaitsjal võimalik täpselt kindlaks teha). Kaitsja leiab, et mõistlikku menetlusaega isiku suhtes tuleb arvestada sõltuvalt kumb tingimus on varem saabunud, kas alates
  1. a)tema põhiõiguste riivest või rikkumisest, juhul kui see toimus seoses isiku suhtes püstitatud kahtlustusversiooniga;
  2. b)isikule avaldamisest, et ta on kahtlustatav. Alternatiivselt kaitsja märgib, et käesolevas asjas ületatakse mõistlik menetlusaeg tavapärase menetluse korral nii või teisiti järgneva menetluse käigus. Juhul kui lähtuda mõistliku menetlusaja rehkendamisel H. Tiidu kahtlustatavana kinnipidamise hetkest on käesolevaks ajaks kulunud enam kui 5,5 aastat. Kaitsja avaldab veendumust, et kohtu määruses avaldatud seisukohad M. Si suhtes mõistliku menetlusaja ületamise osas on igati asjakohased ka H.Tiidu osas. H. Tiit ega kaitsja ei ole menetlust venitanud. Menetluse mõningat viibimist on põhjustanud prokuröri poolt muudetud süüdistuse esitamine, M. Si haiguspäevad määratud kohtuistungite esimesel nädalal ja kaks H. Tiidu haiguspäeva menetluse vältel, samuti üks osa ühest istungipäevast tulenevalt prokuröri poolt H. Tiidule kohtuistungile kutsutud kiirabibrigaadi soovitusest istung H. Tiidu tervisliku seisundi tõttu katkestada. Eeltoodu ei ole aga H. Tiidule ette heidetav ega mõjuta märkimisväärselt kriminaalasja menetluse kogupikkust. Mõistliku menetlusaja ületamise on tinginud eelkõige kohtueelne menetlus. Kaitsja on seisukohal, et menetlusaja kulgemist tuleb käesolevas asjas arvestada Heiki Tiidu põhiõiguste riive või rikkumise aja algusest, sest isiku põhiõiguste riive (tema allutamine jälitamisele) mõjutab isiku olukorda, isegi kui isik saab sellest teada hiljem. Isik, kelle põhiõigusi riivatakse jälitustoimingutega on oluliselt teistsuguses olukorras võrreldes näiteks isikuga, kelle põhiõigusi pole riivatud. Seetõttu on kaitsja seisukohal, et selliseks ajahetkeks on ka Heiki Tiidu allutamine jälitustegevuse läbiviimisele ka sellisel juhul, kui H. Tiit ise ei olnud jälitustegevusest teadlik. Tuleb tõdeda, et H.Tiidu jälitamine (järelikult ka tema põhiõiguste riive) algas või vähemalt tõenäoliselt algas sügisel 2006. teiseks on ilmselgelt kahtlustusversioon nähtuv jälitusloast nr 666, dateeritud 22.02.2007. Vaieldamatult on H.Tiidu põhiõigusi riivatud alates 2007 mai, mil alustati jälitustegevust kohtu loal ja jätkati jälitustegevust uue prokuratuuri loa alusel. Perioodist mai 2007 on mõningad H. Tiidu kõnesalvestised ka kriminaalasjas kohtule esitatud. Isegi kui lugeda kohtueelse menetluse ajaks mitte alates 09.02.2007 nagu on märgitud süüdistusaktis, vaid H.Tiidu suhtes 09.10.2007 (kahtlustavana kinnipidamise kuupäev) on kohtueelne menetlus kuni süüdistusakti koostamiseni ühel juhul kestnud juba 5 aastat ja teisel juhul 4 aastat ning 4 kuud. Isegi kui lugeda käesolevaks asjaks kriminaalasi kogu 25.01.2012 süüdistusaktis toodud mahus, on asja mahtu ja keerukust arvestades enam kui 4aasta ja 4 kuu pikkune menetlusaeg kohtueelseks menetluseks kaitsja arvates ilmselgelt ebamõistlikult ja põhjendamatult pikk. Kaitsja rõhutab seejuures, et 2010-2011 ei ole asja enam kuigivõrd intensiivselt menetletud, mida muuhulgas kinnitab fakt, et juba 30.03.2011 jõustus M. Si jt isikute suhtes sama asja n.ö I kohtuotsus. Süüdistusakt H.Tiidu osas on aga koostatud alles kümme kuud hiljem, 25.01.2012. Ka eeltoodust kaitsja järeldab, et kohtueelset menetlust on lihtsalt ligi 2 aastat, kui menetlustoiminguid pole toimunud, venitatud. Asjas ei ole tehtud mingeid ajamahukaid ekspertiise, keegi kahtlustatavatest pole olnud kuulutatud tagaotsitavaks vms. H. Tiit ei ole eeluurimise venimist kuidagi põhjustanud. Kaitsja ei nõustu kohtu käsitlusega sellest, et kuna M.Sit karistati kriminaalasjas nr 1-10-17372 samalaadse kuriteo eest, kusjuures algselt menetleti kuritegusid ühes kriminaalasjas, esineb M.Si suhtes mõistliku aja lihtsustamist tinginud asjaolu, mida H.Tiidu osas aga ei esine. Kohtu selline seisukoht ei tulene seadusest ega kohtupraktikast. Kokkuvõtlikult taotleb kaitsja alternatiivselt H.Tiidu suhtes

§ 274-2 alusel kriminaalasja lõpetamist.

3.11. Kaitsja leiab, et tunnistajatele prokuröri poolt enne istungit kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokolli edastamine on oluline menetlusnormi rikkumine, mis peaks kaasa tooma nimetatud nende 9

(23)tunnistajate poolt kohtus antud ütluste välistamise tõendite hulgast. Protokolli saamist prokurörilt kinnitavad praktiliselt kõik prokuröri tunnistajad: Helimets, Aasväli, R (võttis ka tunnistajapinki protokolli kaasa). Kaitsja märgib, et teadaolevalt puudub seni kohtupraktika küsimuses, kus prokurör oleks edastanud tunnistajatele enne kohtuistungit vastava tunnistaja poolt eeluurimisel antud ütluste protokolli. Puudub vaidlus, et eeluurimisel antud ütluste protokollide edastamise ajal oli kriminaalasi juba kohtu menetluses. Riigikohus on oma lahendis nr. 3-1-1-105-06 p-s 7.2 selgitanud, et „

§ 14

lg-s 1 sätestatu kohaselt täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. See tähendab muuhulgas, et kohtulikul arutamisel võib kohus lähtuda eeldusest, et nii prokurör kui kaitsja on kohtuistungi eelselt hoolitsenud selle eest, et tunnistajatel, kelle ülekuulamist kohtuistungil nad on taotlenud, on olnud võimalus meenutada sündmusi, mille kohta nad on varem ütlusi andnud ja et kohtuistungil ei teki üldjuhul küsimust sellest, et kohtusse kutsutud tunnistaja tajutud faktilisi asjaolusid ei mäleta“. Kaitsja leiab, et vaadeldavast Riigikohtu lahendist ei ole tuletatav luba menetluse poolele andmaks tunnistajale enne istungit kätte kohtueelse menetluse ülekuulamise protokoll. Kaitsja leiab, et sündmuste meenutamisega ei ole samastatav olukord, kus tunnistajale saadetakse prokuröri poolt protokoll isiku kohtueelses menetluses antud ütlustega. Käesolevas asjas võtsid tunnistajad prokurörilt saadud ülekuulamise protokollid lausa kohtuistungile kaasa. Kaitsja on seisukohal, et ütluste avaldamine

§ 289

korras muutub ainetuks, kui tunnistajale on vahetult enne istungit kätte antud tema ütluste protokoll. Riigikohus taunib oma praktikas põhimõtteliselt protokolli täies mahus avaldamist tunnistajale. Kaitsja rõhutab, et nähtuvalt

§ 289

sõnastusest võib isiku kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise otsustada ainult kohus ning seda ristküsitluse käigus. Pooltele seadus tunnistajale tema varasemate ütluste avaldamiseks protokolli kätteandmise kujul enne ristküsitlust õigust ei anna. Kaitsja on seisukohal, et prokuröri tegevus on toodud asjaoludel ja põhjendustel õigusvastane ning rikub poolte võistlevuse põhimõtet. Kaitsja leiab, et seetõttu ei ole tunnistajate, kellele oli prokuröri poolt ülekuulamise protokoll kätte toimetatud, ütlused asjas lubatud tõendiks. 3.12. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kahtluse alla pandud äriühingutel leidis tuvastamist reaalne majandustegevus. 06.12.2012 istungil, protokolli lk 18, leidis kinnitust, et erinevate äriühingute poolt, sh massiliselt isikute poolt, keda pole käesolevas kriminaalasjas kahtluse alla pandud, on üle kantud kokku 103 miljonit krooni. ( lk 32 või 37 ( pdf formaat). Arvestades, et prokurör pole esitanud asjas mingeid andmeid, et viidatud tehinguid äriühingutega poleks toimunud, tuleb asuda seisukohale, et nende tehingute toimumine on väljaspool kahtlust. Vaatlusprotokoll 03.06.2009, köide 13 lk 32 on tuvastatud, et kokku on erinevate äriühingute poolt OÜ REM Consult, OÜ Gernor Trade, OÜ RVJ Consult, OÜ RVJ Kontor, OÜ Parsell Grupp ja OÜ Airtower pangakontodele kantud 103 617 376,90 krooni. 06.12.2012 istungil olid nimetatud ligi 100 äriühingud, kes on teinud majandustehinguid ja raha kandsid, kuid kohus ei ole sellele hinnangut andnud. Apellant rõhutab täiendavalt, et nähtuvalt 04.12.2012 istungi protokollist lk. 19 sisaldub A H märkmikus rida märkmeid, mis kinnitavad reaalselt majandustegevust ja langevad kokku kaitsja poolt avaldatud tõenditega metsamaterjali reaalse ostu-müügi kohta kahtluse alla pandud, prokuröri versiooni kohaselt fiktiivsete ja olematu majandustegevusega äriühingute, poolt. Näiteks metsamaterjali koorma vormistamine korduvalt Aegviidus ja Miidurannas. Eeltoodust nähtub, et prokuröri käsitlus tehingute fiktiivsuse osas ja väide, et tegu on täielikult riiulifirmadega, on lihtsustatud ja ebaõige. Kaitsja leiab, et kahtluse alla pandud äriühingute majandustegevus on vähemalt osaliselt ilmselgelt tõendatud, kuigi pole selge, milliste füüsiliste isikute kaudu majandustegevust juhiti ja teenust osutati või kaupa müüdi. Järelikult tuleb möönda vähemalt võimalust, et reaalne on ka kahtluse alla pandud süüdistusaktis loetletud äriühingute poolt tehingute tegemine ja reaalse teenuse osutamine xxxxxxxx le. 10

(23)Apellant ei nõustu kohtuotsuse lk 12 seisukohaga, kus kohus apellandi arvates paljasõnaliselt leiab, et kahtluse alla pandud äriühingutel puudus tegelik majandustegevus ja neid kasutati reaalselt tegutsevatele ettevõtetele (sh xxxxxxxxxx) tasu eest fiktiivsete arvete väljastamiseks. Käesolevas kriminaalasjas on apellandi arvates alust asuda seisukohale, et kahtluse alla pandud äriühinguid juhtisid ja kontrollisid, järelikult ka korraldasid nende poolt tööde tegemist mitte äriregistrisse kantud isikud, vaid isikud, keda eeluurimise ajal pole mingil põhjusel kindlaks tehtud. Nimetatud äriühingutel võis olla seetõttu ka reaalne võimekus teha reaalselt töid xxxxxxxxxxxx. Sellele viitab
  1. a)väga suures ulatuses- kümnetes miljonites kroonides- toimunud reaalne majandustegevus, mille seas eriti joonistub välja täiendavalt tegutsemine metsamaterjali ostu-müügi valdkonnas;
  2. b)kaitsja poolt esitatud süüdistusaktis nimetatud (kuid prokuröri poolt mitteesitatud) ja istungi lõppjärgus uuritud dokumentaalsed tõendid, kus nähtub metsamaterjal ost konkreetsetelt kinnistutelt kahtluse alla pandud äriühingute poolt , samuti metsamaterjali edasimüük;
  3. c)eelnevalt viidatud 04.12.2012 istungi protokollist lk. 19 nähtuvalt A H märkmikus sisalduvad rida märkmeid, mis kinnitavad;
  4. d)tunnistajate kinnitused, et objektidel töötasid erinevad alltöövõtjad;
  5. e)T.J ütlused selles, et tema äriühing Fixtony Arenduse OÜ on samadelt kahtluse alla pandud äriühingutelt ehitustööd reaalselt kätte saanud;
  6. f)nähtuvalt T.Je ütlustest on prokuratuur aktsepteerinud Fixtony OÜ puhul kahtluse alla pandud firmadelt tööde kättesaamist , sest samade äriühingute puhul ei ole Fixtony´le tulumaksunõuet esitatud;
  7. g)05.12.2012 protokollist nähtuvalt avaldatud Põhja MTK vastuse ja sellele lisatud T. Je avalduse kohaselt esitas Fixtony vaid käibemaksu osas parandused. Ka prokurör märkis lõpukõnes istungil, et tööd tuleb lugeda tehtuks tundmatute kolmandate isikute poolt. 3.13. Eeluurimine on läbi viidud äärmiselt puudulikult, mistõttu kohtulikus menetluses ei olnud võimalik uurida dokumente xxxxxxxxxxxx majandustegevuse kohta. Tõendamiskoormus majandustegevuse dokumenteerimise puudulikkuse osas lasub prokuratuuril. Süüdistaja ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et xxxxxxxxxxxxx puudus kassaarvestus, majanduskulude arvestus ja lähetuskulude arvestus. Siiski tuleb kassas suurte summade liikumine, sh töötasule lisaks päevarahade ja majutuskulude maksmine ning igapäevaselt alltöövõtu kasutamine lugeda tõendatuks tunnistajate ütlustega. Asja materjalides ei ole olulises osas xxxxxxxxxxxx raamatupidamisdokumente, sh lepinguid, kassadokumente, arvestust majanduskulude ega päevarahade kohta. Seetõttu ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada kassajääki ega kassas toimunud liikumisi. Kaitsja viitab asjas uuritud raamatupidamisprogrammi väljatrükile, millest nähtub suurte summade (sadades tuhandetes) võtmine pangast kassasse. Pole mingit põhjust arvata, et ametlikult võeti kassasse arvele “maksupettuse kaudu tagastatud musta raha”. Nimetatu paneb tõsise kahtluse alla prokuröri versiooni sellest, et töötajatele ümbrikupalkade maksmine olulises ulatuses aset leidis. Töötajad ei pruugi ka eristada, kas nad saavad ainult palka või palgale lisaks päevarahasid ja majutuskulu. Prokuröri poolt kohtule esitatud raamatupidamisprogrammi väljatrükk on aga puudulik. Nähtuvalt süüdistusakti tõendite osast ( SA lk. 67 ) on salvestatud raamatupidamisprogrammi, millest on tehtud omakorda väljatrükk toimikusse, kokku ligi 300 lehekülge ( enamik köitest XII ) Ehkki osad käibeandmikud hõlmavad perioodi 20062007, on enamike positsioonide puhul on raamatupidamisprogramm vaid 2006 a. kohta. Asja Jde ei ole võetud xxxxxxxxxxxxxja peatöövõtjate vahel ega ka xxxxxxxxxx ning alltöövõtjate vahel sõlmitud lepinguid. Seega ei saa tõsikindlalt väita, et kokkuleppeid alltöövõtjatega sõlmis H. Tiit. Asjas puudub xxxxxxxxxxxx pangakonto väljavõte. Eeltoodust tulenevalt ei saa asjas teha mingeid järeldusi, kas alltöövõtjatega oli kirjalikke lepinguid sõlmitud või kes sõlmis alltöövõtjatega suulisi lepinguid. Kaitsja heidab ette materjalide poolikut ja valikulist kogumist eeluurimise ajal ja xxxxxxxxxxxxxx toimunud sularahaliikumiste kindlaks tegemata jätmist näit ekspertiisi vormis. 11
(23)3.
  1. Kaitsja on seisukohal, et asjas ei saa lugeda tõendatuks nn ümbrikupalkade maksmist xxxxxxxxx. Kaitsja märgib, et tunnistajad T. J, K-K T ja A R ning süüdistatav H. Tiit kinnitasid, et äriühingus maksti väljaspool Tallinna asuvate objektide puhul töötajatele päevarahasid, majutuskulude hüvitist ja autokompensatsiooni. Vaadeldaval perioodil oli päevarahade määr kuni 80 krooni inimese kohta (võis olla ka vähem) päevas ning päevarahade maksmine oli pigem kohustus kui õigus. MTA ei ole asja juurde dokumente, millest nähtuks täpne päevarahade arvestus isikute lõikes, võtnud. Siiski tuleb päevarahade maksmine lugeda tõendatuks. Koosmõjus tõenditega kassasse arvelt võetud suurte summade kohta, tuleb asuda seisukohale, et päevarahasid jm maksuvabasid kompensatsioone ( sõiduk, korterirahad) maksti ametlikult kassasse võetud summade arvelt. Tunnistajate ütluste kaudu tuleb lugeda tõendatuks, et pangaülekannete kaudu tasuti vaid töölepingute järgne töötasu. Päevarahad, sõiduauto kasutamise kompensatsioon ja majutuskulud tasuti töötajatele sularahas. Prokuröri poolt pole esitatud mingit tõsiseltvõetavat analüüsi, kui palju on väidetavat ümbrikupalka makstud. Samas heidab prokurör kaitsjale ette kaitseversioonide avaldamata jätmist. Arvestades süüdistusakti puudusi ning asjaolu, et nn ümbrikupalkade teema tuli kaitsjale üllatuslikult (süüdistusaktis vastavad viited seoses H. Tiiduga puuduvad), on sellised etteheited kaitsja arvates kohatud. 3.
  2. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega, et H. Tiit tegeles ainuisikuliselt ja aktiivselt äriühingu juhtimisega. Apellant leiab, et puuduvad veenvad tõendid, et H. Tiit oleks maksupettuse toimepanemises osalenud. Asjas on samal ajal veenvad tõendid selle kohta, et H. Tiit vaevles 20062007 tõsiste alkoholiprobleemide küüsis ja oli nädalate kaupa äriühingu tegevjuhtimisest eemal. Asjas on isikuid pealt kuulatud eelkõige kahe perioodi vältel, 2006 kevad ja 2007 sügisel. Mõlemal perioodil on salvestatud jutuajamisi, mis kinnitavad H. Tiidu väga tõsiseid alkoholiprobleeme. Tunnistajad ja H. Tiit ise kinnitavad, et H. Tiit tegeles eelkõige ehitusobjektide leidmisega ja selleks hinnapakkumiste tegemisega, samuti, et finantsküsimustega tegeles suures osas M. S. Nii üldiselt kui ka kõnesalvestistega seoses eraldi rõhutab kaitsja veel kord, et prokurör ei ole süüdistusaktis märkinud, mida prokuröri arvates kõnesalvestised H. Tiidu osas tõendavad. Seetõttu ei ole ka tõsiseltvõetav prokuröri süüdistuskõnes sisalduv etteheide kaitsjale või H. Tiidule, et nad pole andnud kogu teema ulatuses omapoolset ammendavat seletust. Kaitsja märgib, et süüdistuse tõendamine on prokuröri kohustus ja süüdistatav ei pea tõendama oma süütust. Ehkki H. Tiit on andnud asjas ütlusi, ei tähenda see, et tõendamiskoormus läheks H. Tiidule üle. Kohus on märkinud, et analüüsis H. Tiidu pangakonto väljavõtet ja kuna H. Tiidu arvelduskontole on tehtud kokku 35-l korral sularaha sissemakseid, leiab, et see tõendab samuti H. Tiidu osalemist maksupettuses. Apellant on seisukohal, et kuna süüdistusaktis ei ole märgitud, mida prokurör soovib pangakontole raha sissemaksmisega tõendada, on tegemist kohtu poolt üllatava käsitlusega. Prokurör ei ole H. Tiidult kohtuistungil pärinud, millistest vahenditest sissemakstud sularaha pärines. Kaitsja märgib, et maakohus ei ole T. Je, A. R ja K.K. Tiidu ütlusi kahtluse alla pannud, vaid kohus on käsitlenud isikute ütlusi kohtuotsuses selektiivselt. Nii on kohus viidatud isikute poolt süüdistust kahtluse alla panevad ütlused (osas, et kahtluse alla pandud äriühingud tulid M. Si kaudu ning et samade firmade poolt said tööd Fixtonyle reaalselt tehtud) jätnud üldse käsitlemata, millega kohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust. Kaitsja märgib, et T. J on nende firmadega tihedat koostööd teinud ja saanud neilt arvestatavas mahus teenust. Puuduvad tõsiseltvõetavad tõendid, et H. Tiit ise oleks kahtluse alla pandud firmadelt töid tellinud, seda võis teha tõepoolest M. S, T. J või mõnikord ka K.K Tiit või keegi ehitusdirektoritest. Juhul kui alltöövõtjad läksid otse tellija käsutusse ei pruukinud iga kord ka objektijuht teada, millised alltöövõtjad parajasti objektil töötavad. Tuleb ka märkida, et prokuratuur ei ole ühegi objekti puhul välja nõudnud või vähemalt kohtule esitanud ehituspäevikuid ega muid dokumente, kust nähtuks, kes mingil objektil töötasid. 12
(23)3.16. Kaitsja on seisukohal, et tulumaks on H. Tiidule inkrimineeritud ebaõigesti. Eeluurimisel kogutud ja prokuröri poolt kohtule esitatud materjal on sedavõrd puudulik, et ei võimalda esitada kriminaalõiguslikku etteheidet tulumaksu osas. Prokurör ei ole kohtule esitanud sisuliselt mitte mingisuguseid materjale, millistel objektidel milliste tööde tegemist-mittetegemist tuleb OÜ-le xxxxxxxxx ette heita. Prokurör märkis kohtuvaidlustes pärast kohtuliku uurimise lõpetamist, et väidetavalt xxxxxxxxxxx OÜ-le tagastatud raha eest on soetatud materjale, makstud H.Tiidule dividende ja makstud ümbrikupalkasid. Kaitsja juhib tähelepanu, et maksustamise üldiseks põhimõtteks on tulenevalt maksukorralduse seaduses MKS § 83, 84 sätestatust maksustamine tegeliku majandusliku sisu järgi. Kui väidetavalt tagastatud raha eest ongi soetatud materjale, makstud päevarahasid ja makstud H. Tiidule dividende, on maksustamine tulumaksuga TuMS § 51, 52 alusel kui ettevõtlusega mitteseotud tulu maksustamine ebaõige, sest materjalide soetamise (mis on olemuslikult vaieldamatult ettevõtlusega seotud kulu) osas tulnuks kohaldada hindamist ja dividendi maksustamine toimub muudel alustel ja teise maksumääraga. Kaitsja leiab, et ebaõige maksustamise aluse kohaldamine ja ettevõtlusega seotud kulude täielik ignoreerimine on iseseisvaks aluseks tulumaksu osas kohtuotsuse tühistamisele. Kaitsja on seisukohal, et tulumaksu osas tuleb H. Tiit õigeks mõista põhjustel, et
  1. a)maksukäsitluses pole võetud mingit seisukohta, kas ehitusobjektidel on kahtluse alla pandud tööd reaalselt tehtud või mitte. Süüdistusaktist ei nähtu isegi see, millistel objektidel kõnealusel perioodil xxxxxxxxxxx OÜ ehitas. Kohtuvaidlustes maakohtus prokurör möönis, et töö võib olla tehtud kolmandate tundmatute isikute poolt.
  2. b)süüdistusakti maksukäsitluses on jäetud täielikult kaalumata tulumaksukohustuse väljaselgitamine hindamise teel lähtudes MKS § 94 sätestatust. 4. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja oma seisukohtade Jde. Prokurör palus jätta Harju Maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide ning vastuse väidetega, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud. 6. Esmalt kohtukolleegium vastab kaitsja etteheitele, et kaitsja pole saanud CD-plaatidele salvestatud materjale (SA lk 99-103) ega ka asitõendite kaustu nr 1-2 koos pangakontode väljatrükkidega ega saanud nendel andmekandjatel olevate dokumentidega tutvuda. Ringkonnakohtu istungil esitas prokurör kohtukolleegiumile kaitsja Vahur Kivistiku allkirjastatud dokumendi

§ 223

lg 3, § 224 lg 1,3,6 nõuete täitmise kohta, millest nähtub, et kaitsja Vahur Kivistik on saanud kätte käesoleva kriminaalasja materjalide koopia. Kaitsjale on ühtlasi allkirja vastu kirjalikult selgitatud, et tulenevalt

§ 224

lg 1,3,6, kui kaitsja soovib asitõenditega ja muude kriminaalasja materjalides kogutud teabekandjatega tutvuda, siis tuleb selleks prokuröriga kokku leppida dokumendis toodud telefoni või meili teel, asitõendite ja muude dokumendis nimetatud teabekandjatega on võimalik tutvuda ajavahemikul 06.12.2011 kuni 15.12.2011.

§ 224

ei näe ette kriminaalmenetluse raames tehtud salvestite ja asitõendite üleandmist kaitsjale, vaid reguleerib salvestite ning asitõendite esitamist tutvumiseks. Sellest tulenevalt on põhjendamatu kaitsja etteheide, et tema pole saanud CD-plaatidele salvestatud materjale (SA lk 99-103) ega ka asitõendite kaustu nr 1-2 koos pangakontode väljatrükkidega ega saanud nendel andmekandjatel olevate dokumentidega tutvuda. 7. Siiski väärib tähelepanu kaitsja etteheide selles osas, et pankade poolt kohtueelse uurimise ajal menetleja nõudmise alusel CD plaatidel esitatud ja seal olevat teavet ei ole välja trükitud ega toimikusse lisatud. Kohtukolleegium leiab, et CD plaatidel olevaid pangakontode väljavõtteid tuleb 13

(23)käsitleda dokumentaalsete tõenditena, kuna need ei vasta

§ 124lg 1 toodud asitõendi kirjeldusele.

Sellest tulenevalt tuleb pidada kriminaalmenetluse rikkumiseks asjaolu, et neljal CD plaadil sisalduvad dokumentaalsed tõendid jäid kaitsjale üle andmata, seda enam, et kriminaalasja materjalid olid kaitsjale esitatud ka CD plaadil. Samas kohtukolleegium juhib tähelepanu, et kriminaalasja arutamine toimus üldmenetluse vormis ning iga tõendi uurimist taotles prokurör eraldi. Kaitsjal on alati võimalik võistlevas kohtumenetluses prokuröri poolt tõendite esitamisele vastu vaielda ning nõuda vaheaega tõendiga tutvumiseks. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist on kaitsja seda õigust ka aktiivselt kasutanud – iga tõendi esitamine prokuröri poolt oli põhjalikult läbi vaieldud, seega nimetatud kriminaalmenetluse rikkumine oli võistleva kohtumenetluse jooksul kõrvaldatud. Ka oma apellatsioonis ei nimeta kaitsja ühtegi konkreetset tõendit, millele maakohus oma otsuses tugines, kuid mis oleks süüdistusaktis kajastamata ning kohtuistungil uurimata. 7.1. Eelnimetatud põhjusel ei vääri tähelepanu kaitsja etteheide, et süüdistusaktis pole mitmete tõendite osas eraldi välja toodud, mida ühe või teise konkreetse tõendiga tõendada soovitakse. Süüdistusaktist nähtub üheselt, et prokurör on välja toonud vastavalt

§ 154lg 2 p 4 nõuetele, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse.

Nii kirjeldab prokurör asjaolu, mida soovib tõendada ning toob seejärel nimekirja tõenditest, mis tõendavad nimetatud asjaolu. Seadus ei näegi ette nõuet, et iga tõendi kohta peaks olema eraldi välja toodud, millist asjaolu selle tõendiga tõendada soovitakse. 8. Vastuseks kaitsja etteheitele, et prokurör ei muutnud süüdistusakti, millega oluliselt raskendas kaitseõiguse teostamist, märgib kohtukolleegium järgmist. 13.02.2013 esitas prokurör Heiki Tiidu parandatud süüdistuse. 01.09.2011 jõustunud

§ 268

uue redaktsiooni järgi ei ole süüdistuse täiendamisel või olulisel muutmisel enam nõutav uue süüdistusakti koostamine. Prokurör põhjendas süüdistuse parandamist asjaoluga, et kriminaalasja ligi kolmekuulise kohtuliku uurimise käigus selgusid asjaolud, mis tingisid süüdistuse parandamise. Samas prokurör rõhutas, et tegemist ei ole faktiliste või õiguslike väidete täiendamisega või parandamisega, mis muudaksid süüdistuse aluseks olevaid põhilisi asjaolusid või kuriteo kvalifikatsiooni. Kõik parandatud süüdistuses tehtud parandused on eraldi tähistatud – markeeritud punasega ja puudutavad H. Tiidu poolt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise viisi. Ülejäänud osas süüdistus on jäetud muutmata. (T 13 lk 27).

§ 268

lg 2 teise lause kohaselt, kui süüdistuse muutmise või täiendamise tõttu osutub süüdistuse tekst või süüdistusakt ebaülevaatlikuks, võib kohus omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel kohustada prokuröri esitama uut süüdistuse teksti või süüdistusakti. Süüdistuse uus tekst oli prokuröri poolt esitatud 13.02.

  1. Kaitsja on küll taotlenud ka uue süüdistusakti tervikuna esitamist, kuna süüdistusakt oli koostatud 11 füüsilise ja 2 juriidilise isiku suhtes ning kaitsja arvates oli seega ebaülevaatlik, kuid maakohus ei pidanud seda vajalikuks. Ringkonnakohtu kolleegium nõustub maakohtu sellise seisukohaga, kuna, nagu juba eelpool märgitud, prokurör kirjeldas süüdistusaktis, milliseid asjaolusid soovis ta tõendada ja tõi välja tõendite loetelu iga konkreetse asjaolu tõendamiseks. Sellest tulenevalt on süüdistusaktist üheselt arusaadav ja väljaloetav, millised konkreetsed asjaolud puudutavad H. Tiidule inkrimineeritud tegevust. Sellest tulenevalt ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et uue süüdistusakti koostamata jätmisega on rikutud H. Tiidu kaitseõigust.
  2. Kohtukolleegium leiab, et alusetu on kaitsja seisukoht, et käesolevas asjas süüdistuses puuduvad andmed, mis võimaldaksid kohtul ja kaitsjal süüdistuses toodud maksuõiguslikku etteheidet kontrollida. Kohtukolleegium märgib, et väljakujunenud kohtupraktika pinnalt ei ole süüdistuse sõnastusele võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtav õiguslik etteheide ja selle faktiline alus, tagamaks süüdistatava kaitseõigus. Nende asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub konkreetsest süüteost. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.08.2012 otsuses nr 3-1-1-66-12 ja 16.11.2010 otsuses nr 3-1-1-83-10 on 14

(23)selgitatud, et süüdistus peab sisaldama isikule etteheidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma

§ 312p 1 kohaselt kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses endas.

Kohtukolleegium on seisukohal, et H. Tiidule esitatud süüdistus vastab eelpool nimetatud nõuetele. Süüdistuses on välja toodud isiku kõik need käitumise aspektid, mis täidavad KarS § 3891 koosseisulised tunnused. Süüdistus on koostatud blanketsele kuriteokoosseisule ette nähtud nõudeid silmas pidades, tuues välja õigusnormid, millega on süüdistatava tegu vastuolus. Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et süüdistuses puudub maksuõiguslik hinnang ning laekumata maksusumma arvestamise metoodika. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistuses on välja toodud tabeli kujul arvestus, millest on selgelt loetavad inkrimineeritud ajaperioodil esitatud iga käibemaksudeklaratsioon, süüdistuse seisukohalt fiktiivsed arved ning sellest tulenevalt laekumata jäänud summad. Kui arved puudusid, siis on välja toodud, millise ülekande kohta on tehtud kriminaalõiguslik etteheide. 10. Oma apellatsioonis kaitsja asub seisukohale, et M Si ütlused on vastuolude tõttu ebausaldusväärsed, seega tuleb neid tervikuna tõendikogumist kõrvale jätta. Esmalt kohtukolleegium juhib tähelepanu, et maakohtu otsuses praktiliselt puuduvad viited M Si ütlustele – maakohus ei ole neid eraldi välja toonud ning on tuvastanud tõendamiseseme asjaolusid suures osas tuginedes teistele tõenditele - eelkõige dokumentaalsetele tõenditele. Maakohus on otsuses märkinud, et M Si ütlused on vastuolulised, kuid asus seisukohale, et vastuolud ei ole diametraalsed ning lahknevad detailides, mitte aga põhimõttelistes asjaoludes, seega tõendina lubatavad. Kaitsja toob välja, et M Si ütlusi tuleb lugeda diametraalselt erinevaks vähemalt kolmes tõendamiseseme suhtes väga olulises punktis: 1) vastuolu selles, et esmalt M. S möönis, et kahtluse alla pandud arvetel näidatud tööd võisid olla reaalselt tehtud – võis nii või naa, hiljem aga välistas selle, väites, et arved olid fiktiivsed; 2) vastuolu selles, et ta väitis kohtumenetluses, et pole aidanud enda teada xxxxxxxxxxx maksupettust toime panna, hiljem väitis enda ja H. Tiidu osalemist pettuses; 3) vastuolu selles, et eeluurimisel väitis M. S, et maksudeklaratsioonid esitas alati H. Tiit, kohtulikul uurimisel aga kinnitas, et deklaratsioonid esitas ta ise. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga leiab, et nimetatud vastuolud ei ole diametraalselt erinevad, kuna põhimõtteliste tõendamiseseme asjaolude osas M Si ütlused jäid samaks. Nimelt M S on kogu menetluse jooksul kokkuvõtvalt olnud seisukohal, et tema poole pöördus ettepanekuga firma kulude vähendamiseks käibemaksu tasumata jätmise teel just Heiki Tiit. Tema leidis varifirmade teenust pakkuva A P ning varifirmade kaudu hoiti kokku käibemaksu pealt, mis oleks pidanud riigile maksma. Lisaks sellest rahast, mis tuli mustalt tagasi, sai xxxxxxxx mustalt palka maksta, mille pealt ei pea maksma ei tulu- ega sotsiaalmaksu ega muid kindlustusi. Heiki Tiit omas täielikku ülevaadet toimuva üle. Kuigi süüdistatavana ülekuulamisel 26.11.2012 M S nimetas seda varifirmade teenust sularaha väljavõtmise ja rahapesu teenuseks ning mõningates detailides ei mäletanud täpselt toimunut, siiski tema ütlustest tuleneb üheselt, et initsiatiiv fiktiivsete arvete tellimiseks tuli Heiki Tiidult, kes oli alati toimuvaga kursis ning xxxxxxxxxx eesmärgiks oli käibemaksu tasumata jätmine. (T 2 lk 16-26) Väärib tähelepanu ka asjaolu, et ka süüdistatavana ülekuulamisel 26.11.2012 tunnistas end M S süüdi talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises täielikult. Kaitsja poolt toodud vastuolude osas aga süüdistatav M S andis kohtukolleegiumi arvates mõistuspäraseid ja arusaadavaid selgitusi. Nimelt selgitas M S kohtule süüdistatavana ülekuulamisel 07.02.2013, et alguses ei tahtnud anda end süüstavaid ütlusi, kuid kuna toimunud kohtumenetluse käigus (eelkõige dokumentaalsete tõendite ja jälitusprotokollide avaldamise tulemusena) tegelikult 15

(23)toimunu tuli täielikult välja, siis otsustas ta, et parem on kõik ausalt ära rääkida. (T 12 lk 194-195). On mõistuspärane, et uuritud süüstavate tõendite koormuse all süüdistatav muudab oma ütlusi ning annab ausaid ütlusi, mis on vastavuses tegeliku olukorraga ning varem uuritud tõenditega. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et M Si ütlused on tõendina lubatavad. 10.
  1. Asudes seisukohale, et süüdistatav M S mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitas kohtule, et uuritud süüstavate tõendite koormuse all otsustas ta teatud detailides oma ütlusi korrigeerida, leiab kohtukolleegium, et paljasõnaline on kaitsja apellatsioonis väljendatud kahtlus, et prokurör survestas M Sit või nende vahel leidis aset tehing, mille raames prokurör lubas M Sile teatud menetlushüvesid. Kohtukolleegium veelkord märgib, et M S tunnistas end talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises täielikult süüdi kogu menetluse vältel, seega on menetlustaktikaliselt seletatav prokuröri poolt M Si süüdistatavana ülekuulmine kohtuliku uurimise alguses.
  2. Vastavalt

§ 2763

kohtumenetluse pool võib ristküsitluseks valmistudes suhelda isikuga, keda soovib kohtuistungil üle kuulata, viimase nõusolekul. Menetlusseadustik ei reguleeri täpselt nende isikute suhtlemise korda. Eeldatakse, et tunnistaja või menetlusosaline räägib ülekuulamisel tõtt ja peab seda tegema kogu menetluse jooksul. On loomulik ja eluliselt usutav, et jätkuvas maksukuriteos, mis kestis 20.märtsist 2006 kuni 13. novembrini 2007 tunnistajad ja ka süüdistatavad võivad unustada teatud asjaolusid ja detaile. Asjaolu, et prokurör taotles M Si ülekuulamise katkestamist eesmärgil viimasega suhelda ning kohus rahuldas selle, ei ole käsitletav kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumisena, kuna see suhtlemine oli võimalik üksnes süüdistatava nõusolekul ning oli suunatud tema mälu värskendamisele teatud detailide suhtes. Kohtukolleegium märgib, et juhul, kui tunnistaja või menetlusosaline (eriti süüdistatav) mingil põhjusel otsustab oma ütlusi varasematega võrreldes diametraalselt muuta, teeb ta seda sõltumata sellest, kas tema ülekuulamist taotlenud pool suhtles temaga ristküsitluseks valmistudes või mitte. Pealegi

§ 288

lg 9 p 3 järgi ristküsitluse käigus võib kohtumenetluse pool võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda dokumendi või muu esemega, mis võib aidata tunnistajal neid meenutada, olenemata selle dokumendi lubatavusest tõendina. Sellest tulenevalt on võimalik ristküsitluse käigus tunnistajale ja süüdistatavale tema varasemate ütluste demonstreerimine tema mälu värskendamiseks. Kohtukolleegium on siiski seisukohal, et M Sile tema enda varasemate ütluste demonstreerimiseks ei oleks pidanud kohtuistungit katkestama, kuid see asjaolu ei ole käsitatav kriminaalmenetluse rikkumisena. Ristküsitluse seisukohalt on oluline, et dokumendiga tutvumise järgselt ei kasuta isik seda dokumenti poolte küsimustele vastamiseks, vaid jätkab küsimustele vastamist ilma abimaterjalita. Sama puudutab ka kaitsja etteheidet, et kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks tuleb pidada prokuröri poolt tunnistajatele nende varasemate ütluste edastamist. Kohtukolleegium on seisukohal, et ülaltoodut arvestades ei ole tegemist kriminaalmenetluse rikkumisega, kuna mälu värskendamiseks on poolel õigus tutvustada tunnistajale tema enda varasemaid ütlusi. Asjaolu, et keegi tunnistajatest oleks ristküsitluse käigus ette lugenud oma varasemaid ütlusi, ei leia kohtuistungi protokolli uurimise pinnalt kinnitust ning sellele ei viita oma apellatsioonis ka kaitsja. Vastupidi, kohtuistungi protokollist nähtub, et tunnistaja B R’i ülekuulamise alguses prokurör palus tunnistajale varem edastatud protokolli mitte kasutada, sealt mitte maha lugeda ning ülekuulamise ajaks eemale panna, mida tunnistaja ka tegi. (T 12 lk 10 pöördel). 12. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et tõendikogumist tuleb tervikuna kõrvale jätta ka süüdistatava A P ütlused, kuna viimane väidetavalt keeldus osadele kaitsja küsimustele vastamast. Kohtukolleegium juhib eelkõige tähelepanu, et süüdistatav A Pakk ei vastanud kõigest ühele kaitsja poolt esitatud küsimusele, mis puudutas eriteadmisi käibemaksudeklaratsiooni täitmise osas – nimelt, millised lahtrid veel peab täitma käibemaksudeklaratsioonis. Prokuröri ettepanekule anda 16

(23)süüdistatavale ette abivahendina käibemaksudeklaratsiooni blankett kaitsja ei reageerinud ning kordas oma küsimust, millele süüdistatav ei soovinud vastata. (T 2 lk 48 pöördel) Oma apellatsioonis kaitsja kuidagi ei põhjenda, milliste varasemate ütlustega on süüdistatava A P kohtuistungil antud ütlused vastuolus, et kahelda nende usaldusväärsuses. Ülekuulamise käigust on näha, et kaitsja esitas süüdistatavale spetsiifilisi maksualaseid küsimusi, seades kahtluse alla süüdistatava oskuse ise täita käibemaksudeklaratsiooni. Süüdistatav aga eelnevalt seletas kohtuistungil, et ta on töötu, elamiseks müüs kogu oma vara, millest võib teha järelduse, et süüdistatav ei puutu enam kokku käibemaksudeklaratsioonide koostamisega alates kuriteo paljastamisest ehk novembrist
  1. Kohtukolleegiumi arvates on eluliselt usutav, et keskharidusega isik, kes 5 aasta jooksul ei puutunud enam kokku käibemaksudeklaratsioonidega, ei mäleta enam täpselt millised lahtrid selles tuli täita. Sellest tulenevalt on alusetu kaitsja apellatsiooni väide, et süüdistatav vastas tema küsimustele valikuliselt ning tema taotlus süüdistatava ütluste tervikuna kõrvale jätmiseks on põhjendamatu. Pealegi, kohtukolleegium märgib, et maakohtu istungil keegi menetlusosalistest pole teistel põhjustel süüdistatava ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud ega taotlenud nende avaldamist usaldusväärsuse kontrollimiseks.
  2. Kaitsja seab kahtluse alla kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingute seaduslikkuse ning peamiste etteheidetena toob välja, et H. Tiidu pealtkuulamiseks puudus paljudel juhtudel luba, mis oli väljastatud hoopis teiste isikute pealtkuulamiseks, kelle vestluspartner H. Tiit oli. Kaitsja väidab samuti, et H. Tiidul puudus võimalus tutvuda kõigi jälitusmaterjalidega. Kaitsja märgib, et kogu jälitustegevus algas ebaseadusliku jälitustoiminguga, mistõttu kaitsja leiab, et kogu jälitusmaterjal tuleb tõendikogumist kõrvale jätta, kuna õigusvastaselt kogutud teavet ei saa hiljem asuda legaliseerima seaduslike menetlustoimingutega. Kohtukolleegium kaitsja etteheidetega jälitustegevusele ei nõustu ning märgib järgmist. Esmalt võtab kohtukolleegium seisukoha küsimuses, kas jälitustoiminguga saadud teabe saamisel on järgitud seaduse nõudeid.

§ 110

lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust.

§ 111

kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-63-08 ja
  3. mai
  4. a otsuses nr 3-1-1-22-10 väljendanud seisukohta, et

§ 111

nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Samuti tuleb jälitustoimingu lubatavuse kontrollimisel pöörata tähelepanu sellele, kas tõendeid oleks olnud võimalik koguda muude menetlustoimingutega. See ei välista jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul. Maakohtu istungi protokollist ja apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on prokuröri taotlusel jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkust täiel määral kontrollinud ja leidnud, et 21.10.2007 jälitusprotokollis kajastatud 18.12.2006 tehtud jälitustoimingu suhtes puudus prokuröri luba, samas ülejäänud jälitustoimingute suhtes olid kohased jälitusload olemas, seega ülejäänud jälitustoimingute läbiviimisel ei ole seaduse nõudeid rikutud. Maakohus on seda seisukohta kohtuotsuse põhjendustes ka motiveerinud ning asus seisukohale, et jälitusprotokoll, mille kohta puudus prokuröri luba, tuleb tõendikogumist kõrvale jätta. Kohtukolleegium nõustub maakohtu selliste järeldustega ning märgib, et kaitsja ei põhjenda, miks ühe menetlustoimingu jaoks loa 17

(23)puudumist tuleb käsitleda kriminaalmenetluse raames teostatud kogu jälitustegevuse ebaseaduslikuks tunnistamise alusena, kuigi teiste toimingute jaoks load olid nõuetekohaselt väljastatud. Kaitsja ei ole oma apellatsioonis jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkuse kontrollimist ringkonnakohtult eraldi taotlenud. Kuna kaitsja tõstatas apellatsioonis üksnes üldisi jälitustegevusega seotud probleeme ning ei nimetanud ühtegi konkreetset jälitustoimingut, mille seaduslikkust ta mingil põhjusel seab kahtluse alla, siis puudus kohtukolleegiumil vajadus tutvuda jälitustoimikutega. Kõigi jälitustoimikutega on varasemalt tutvunud maakohus ning jälituslubade seaduslikkusele oma motiveeritud hinnangu andnud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud H. Tiidu kaitsja apellatsioonis toodud kahtlus, et kõikide pealkuulatavate isikute ning nende vestluspartnerite suhtes jälitustegevuseks luba ei ole antud. Kohtukolleegium märgib, et vestlus on vähemalt kahe või enamate isikute omavaheline verbaalne kommunikatsioon ning uurimisasutusel on objektiivselt võimatu ennustada kõiki vestluspartnereid isikul, kelle suhtes on sanktsioneeritud jälitustegevusena tema kõneluste pealtkuulamine. Sellest tulenevalt on vältimatu ka kolmandate isikute kõneluste pealtkuulamine, kes on vestluspartneriks isikul, kelle suhtes jälitustegevuse luba on olemas. Lisaks viitab kohtukolleegium Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-10-11 ja seal märgitule, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab

§ 110lg 1 nõuetele.

Analoogselt Riigikohtu lahendis käsitletud olukorraga kohtukolleegiumi veendumusel tohib kasutada sellist teavet ka sama kriminaalmenetluse raames. 11.12.2012 kohtuistungi protokollist nähtub, et prokuröri nõusolekul osa jälituslubade piirang „piiratud“ oli kohtu poolt maha võetud, nendest lubadest kaitsjale koopia tehtud ning vastavad load kriminaalasja materjalidesse lisatud, asja lahendamiseks tähtsust omavad jälitusprotokollid ja jälitussalvestised olid kohtuistungil uuritud ja avaldatud. Kaitsja heidab oma apellatsioonis kriminaalmenetlusele ette, et temal ja Heiki Tiidul puudus võimalus tutvuda kõigi jälitusmaterjalidega. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistataval ja tema kaitsjal ei olegi õigust tutvuda kõigi asjas teostatud jälitustoimingute materjalidega. Eelkõige kohtukolleegium märgib, et 6. märtsi 2012.a lahendis Leas vs Eesti heitis Euroopa Inimõiguste Kohus kohtutele ette, et avaldaja (Leas) sai alles tagantjärele teada sellest, et maakohus oli tegelikult kogu jälitustoimikuga tutvunud. Samuti ei teatatud talle põhjustest, miks Juurdepääsu ei tagata ega ka seda, millised täiendavad materjalid on jälitustoimikus. Seetõttu ei tasakaalustanud kohtud kaitseõigust seoses jälitustoimiku materjalide mitteavaldamisega. Käesoleva kaasuse puhul Harju Maakohus on prokuröri taotlusel tutvunud kogu jälitustoimikuga, osadelt lubadelt võttis maha Juurdepääsu piirangu ning edastas load kaitsjale, kujundas jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha käesolevas kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingute seaduslikkuse osas, jättes tõendikogumist kõrvale jälitustoiminguga saadud teabe, mille saamiseks puudus nõuetekohane luba ning tunnistades kõiki ülejäänuid jälitustoiminguid tõendina lubatavateks. Oma seisukohti kohus kohtuistungil ka avaldas. Kohtukolleegium märgib, et tuginedes EIK Leas vs Eesti väljendatud seisukohtadele ning

§ 121

lg 2 p-le 7, tuleb asuda seisukohale, et prokuratuur ja kohtud ei pea jälitustoimikus asuvaid jälitustegevuse lubasid kaitsjatele tutvustama, kui jälitustegevuse load sisaldavad politsei töömeetodite kirjeldust ning süüdistatava kohta lubades sisalduvat teavet ei ole võimalik lubadest eraldada ja esitada selliselt, et neist ei ilmneks andmed, mis puudutavad teiste isikute eraelu ning mille tutvustamine võib kahjustada teiste isikute seaduslikke õigusi ja vabadusi. Sama puudutab ka süüdistatava kohta kogutud jälitustoimingu materjalide tutvustamist. Käesoleva kaasuse puhul soovis kaitsja kogu jälitustoimingute materjalide tutvustamist oma kaitsealusele alles kohtuistungil esmakordselt 11.12.2012. Maakohus juhtis kaitsja tähelepanu asjaolule, et võimalus sellise taotluse 18

(23)esitamiseks oli tal ka varem - eeluurimise lõpuleviimisel ning taotluste lahendamisel eelistungi, kuid sellist taotlust esitatud ei olnud.

§ 297

lg 2 kohaselt täiendavate tõendite kogumiseks kohtulikul uurimisel peab pool taotluses põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust ja miks ta ei ole nende kogumist varem taotlenud. Kaitsja ei ole oma vastavasisulist taotlust kuidagi põhjendanud ei maakohtu istungil ega esitatud apellatsioonis, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et jättes õigeaegselt esitamata taotluse materjalidega tutvumiseks, mille olemasolust oli kaitsja eeluurimise lõpuleviimisest alates teadlik, minetab ta õiguse nendega ilma mõjuva põhjuseta tutvumiseks hiljem. Sellise mõjuva põhjuse olemasolu ei ole kaitsja välja toonud ei maakohtus ega apellatsioonis. Jälitustegevusega seotu lõpetuseks tuleb tähele panna sedagi, et kaitsja ei reageerinud prokuröri ettepanekule tutvuda isegi nende salvestistega, mis olid kriminaalasjale lisatud asitõenditena.

  1. Oma apellatsioonis kaitsja asub seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas Heiki Tiidu suhtes mõistlik menetlustähtaeg on ületatud või kohe ületamisel. Kohtukolleegium sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu ning märgib järgmist. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et Heiki Tiidu suhtes menetlustähtaja kulgemist tuleb arvestada hetkest, kui Heiki Tiit oli kahtlustatavana kinni peetud
  2. oktoobril 2007 ehk kuupäevast, kui Heiki Tiit oli tema suhtes toimuvast uurimisest teada saanud ning oli seega eeluurimisele allutatud. Kaitsja aga leiab, et menetlusaja kulgemist tuleb käesolevas asjas arvestada H. Tiidu põhiõiguste riive või rikkumise aja algusest ehk isiku jälitamise algusest, kuna isik, kelle põhiõigusi riivatakse jälitustoimingutega on oluliselt teistsuguses olukorras võrreldes isikuga, kelle põhiõigusi pole riivatud. Kaitsja viitab seejuures EIK 20.01.2004 lahendile Kangasluoma vs Soome. Kohtukolleegium on seisukohal, et kaitsja poolt viidatud EIK praktika näide ei ole käesoleva kaasuse puhul asjakohane, kuna lahendis Kangasluoma vs Soome käsitletakse olukorda, kus isik sai esmakordselt teada, et tema kohta käib kriminaaluurimine enne kahtlustuse esitamist, kui oli politsei poolt ülekuulatud teises menetlusrollis. Tuleb siiski märkida, et kriminaalmenetlus mõjutab oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid (vt Š v. S, otsus
  3. jaanuarist 2007, p 65). Ka nimetatud olukorras on oluline, et kui mitte isik ise, siis kolmandad isikud saaksid teada, et uurimisorganid kahtlustavad isikut kuriteo toimepanemises. Kohtukolleegium märgib, et EIK kohtupraktikast tulenevalt menetlusaja alguse arvestamise seisukohalt on oluline moment, kui isik ise saab teada tema suhtes läbiviidavast kriminaalmenetlusest või sellest saavad teada eeluurimisega mitteseotud kolmandad isikud ning see mõjutab tema olukorda. Kaitsja oma apellatsioonis kuidagi ei põhjenda, miks isikule ja kolmandatele isikutele teadmata jälitustoimingut tuleb lugeda isiku allutamiseks kriminaalmenetlusele, millest tuleb arvestada menetlustähtaja kulgemist ja kuidas jälitustegevus objektiivselt mõjutab isikut, kui isik ise tema suhtes teostatavast jälitustoimingust ei tea. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 30). Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega, et õiguslikust küljest on käesolev kriminaalasi keskmise keerukusega. Tegemist on levinud tüüpi maksupettusega, mille lahendamine ei eelda harvaesinevate õiguslike küsimuste käsitlemist. Samas on õige maakohtu järeldus, et käesolev kriminaalasi on keerukas mahukuse tõttu tulenevalt tõendite ja episoodide ja menetluses olnud 19

(23)süüdistatavate suurest hulgast. Väärib märkimist, et käesolevas kriminaalasjas kohtusse saatmise hetkel süüdistatavate isikute arv oli
  1. Maakohus leidis õigesti, et Heiki Tiidu jaoks olulisimaks kaalul olevaks asjaoluks oli tema võimalik reaalne vangistus. Käesolevaks hetkeks on menetlus Heiki Tiidu suhtes kestnud ligi 5 aastat ja 11 kuud. Kohtukolleegium leiab, et menetlustähtaja mõistlikkuse küsimus aktualiseerub Heiki Tiidu suhtes lähima aasta jooksul, kuid käesoleva kriminaalasja eelviidatud keerukust arvestades, tuleb asuda seisukohale, et käesoleval ajal mõistlik menetlustähtaeg ei ole Heiki Tiidu suhtes möödunud.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukoha kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  5. oktoobri
  6. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on kõiki kohtus kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis oma siseveendumuse kohaselt hinnanud nagu seda nõuab

§-s 61 sätestatu. Maakohtu järeldused on põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Esitatud apellatsioonis sisuliselt korratakse samu väiteid, mida kaitsja esitas esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata tõenduslikust aspektist mingeid uusi probleeme ega esitata uusi argumente. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida apellatsioonist ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamisel ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel enam kui põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi süüdistatavate süü tõendatuse osas ning lisab vastuseks apellatsioonile järgmist. 15.1. Kaitsja leiab oma apellatsioonis, et kahtluse alla pandud äriühingutel leidis tuvastamist reaalne majandustegevus. Kaitsja kordab apellatsioonis maakohtus väljendatud seisukohta, et kohtumenetluse käigus leidis kinnitust, et erinevate äriühingute poolt, keda pole käesolevas kriminaalasjas kahtluse alla pandud, on üle kantud kokku 103 miljonit krooni. Kohtukolleegium leiab, et see väide ei ole asjakohane, kuna asja lahendamise seisukohalt on oluline eelkõige see, et kohtuliku uurimisega leidis üheselt tuvastamist asjaolu, et raha eest, mis xxxxxxxxxx kandis äriühingutele OÜ Gernor Trade, Rem Consult, RVJ Consult, RVJ Kontor, Parsell Grupp, ei ole toimunud nimetatud firmadele kaupade/teenuste eest tegelikku tasumist, seega kinnitust on saanud nimetatud äriühingutega reaalsete tehingute mittetoimumine, mistõttu ei tohtinud nende ettevõtete nimelt väljastatud arvete alusel xxxxxxxxxx sisendkäibemaksu arvestada. Maakohus on selles osas põhjalikult uurinud ja kogumis hinnanud nii dokumentaalseid tõendeid, kui ka nendega riimuvaid süüdistatavate A P ja M Si ütlusi ning jälitusprotokolle, millest tuleneb, et xxxxxxxxxxx soovis saada ja ka sai raha tagasi, mis maksti eelnimetatud variettevõtetele. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et käibemaksukohustuslasel on lubatud maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks üksnes käibemaksuseaduse §-s 24 sätestatud nõuetele vastava originaalarve alusel. 20

(23)Tulenevalt maakohtus uuritud tõenditest aga OÜ-de Gernor Trade, Rem Consult, RVJ Consult, RVJ Kontor, Parsell Grupp poolt väljastatud arved sellele ei vasta või suures osas hoopis puudusid. Sõltumata nimetatud ettevõtete tegevusest või mittetegevusest kolmandate äriühingutega on H.H raamatupidamises kajastatud tegelikkusele mittevastavaid arveid, mis on olnud aluseks valeandmete esitamisel maksudeklaratsioonides. 15.
  1. Kohtukolleegium leiab, et põhjendamatud on kaitsja etteheited eeluurimisele ja kohtulikule uurimisele osas, milles kaitsja vaidlustab H. Tiidule inkrimineeritud maksmata tulumaksu arvestust, ümbrikupalkade maksmist xxxxxxxxx ning ehitusobjektidel tööde teostamise kontrollimata jätmist. Eelkõige märgib kohtukolleegium, et Heiki Tiidule esitatud süüdistuses puudub kriminaalõiguslik etteheide ümbrikupalkade maksmise osas. Eeluurimisel valis Heiki Tiit kaitsepositsiooni, millega keeldus ütluste andmisest. Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada Riigikohtu seisukohale asjades nr. 3-1-1-104-05, 3-1-1-112-99 et mõistetavalt ei pea süüdistatav tõendama enda süü puudumist. Kuid juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on asunud seisukohale, et süüdistuses etteheidetu, et
  2. aasta käibedeklaratsioonides on ebaõigesti sisendkäibemaksu rohkem arvestatud summas 2 251 928 krooni ja
  3. aasta käibedeklaratsioonides on ebaõigesti sisendkäibemaksu rohkem arvestatud 2 259 461 krooni, kokku 4 511 389, 80 krooni (288 330,36 eurot), on kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud. Asudes seisukohale, et Heiki Tiit tegi ise ja lasi M.Sil teha ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid OÜ-tele REM Consult, Gernor Trade, RVJ Consult, RVJ Kontor, Parsell Grupp ja Airtower ja lasi M Sil arvestada eelnimetatud ettevõtetele võltsitud arvete alusel tehtud väljamakseid (ja samuti ilma arveteta tehtud väljamakseid) raamatupidamises ettevõtlusega seotud kuluna, maakohus asus õigele seisukohale, et Heiki Tiit jättis OÜ-te REM Consult, Gernor Trade, RVJ Consult, RVJ Kontor, Parsell Grupp ja Airtower arveldusarvetele tehtud väljamaksetelt arvestamata ja deklareerimata tulumaksu vastavalt TuMS § 51 lg 2 p 3,5 ning lasi raamatupidajal M.Sil esitada valeandmetega tuluja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid maksuhaldurile e-maksuameti kaudu, mis on rikkumiseks TuMS § 54 lg 2 järgi. Heiki Tiit on olnud xxxxxx juhatuse liige kuni 21.03.
  4. Heiki Tiit oli esmakordselt kahtlustatavana ülekuulatud oktoobris 2007 ning seejärel eeluurimise jooksul erinevatel aegadel veel 3 korral. Kõigil neljal korral Heiki Tiit keeldus ütluste andmisest ega esitanud eeluurimisele ühtegi vastuväidet või dokumenti, miks tema arvates temale tehtud kriminaalõiguslik etteheide tulumaksu arvestamata ja deklareerimata jätmise kohta on ebaõige. Heiki Tiit asus ütlusi andma alles maakohtus, olemata seejuures enam xxxxxxxxxx juhatuse liige. Selliselt puudus eeluurimisel ning ka maakohtul reaalne võimalus kontrollida süüdistatava kaitseargumente. Kohtukolleegium leiab, et eeluurimisele ning maakohtule oma kaitseargumentide kontrollimise võimaldamata jätmisega asetas süüdistatav end ise olukorda, kus on põhjendamatu rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium märgib sedagi, et põhjendamatu on kaitsja etteheide, et süüdistusakti maksukäsitluses on jäetud täielikult tegemata tulumaksukohustuse väljaselgitamine hindamise teel lähtudes MKS §
  5. Kohtuliku uurimise käigus avaldas süüdistatav esmakordselt, et kõik alltöövõtjatel tehtud tööd olid teostatud ja juhul, kui neid ei ole teostanud arveid esitanud äriühingud, siis olid need teostatud kolmandate temale teadmata isikute poolt. Kohtukolleegium viitab Riigikohtu praktikast tulenevale seisukohale, et olukorras, kus selgub, et tulumaksuarvestuses märgitud isik ei ole tegelik müüja, ja kui ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, tuleb sellisele isikule kauba eest tasuna tehtud väljamakse lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks. Seega isegi mööndes, et tööd olid teostatud kolmandate äriühingute poolt, puudus süüdistataval õiguslik 21
(23)alus jätta väidetavate teenuste eest tasutud summad xxxxxxxxxxx tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata. (vt 3-1-1-11-07). Oma apellatsioonis kaitsja märgib aga ka ise, et Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt selgitanud, et maksusumma määramine hindamise teel pole võimalik sisendkäibemaksu määramisel, kui tegelik müüja pole teada.
  1. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu poolt veenvalt põhjendatud seisukohaga, et uuritud tõenditest tulenevalt Heiki Tiit oli OÜ-s xxxxxxx isik, kes juhtis äriühingut nii formaalselt, kui sisuliselt, ta oli teadlik sularaha liikumistest, andis korraldusi sularaha kasutamise kohta ning võttis ka ise osa tasust sularahas. Kaitsja ei too oma apellatsioonis ühtegi asjaolu, mis lubaks tulla vastupidisele järeldusele. Maakohus on jälgitavalt ja põhjalikult oma seisukohta motiveerinud, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Lisaks sellele süüdistatava M Si ütlustega on ka üheselt tõendatud asjaolu, et just Heiki Tiit pöördus tema poole ettepanekuga firma kulude vähendamiseks käibemaksu tasumata jätmise teel. Tema leidis varifirmade teenust pakkuva A P ning varifirmade kaudu hoiti kokku käibemaksu pealt, mis oleks pidanud riigile maksma. Lisaks sellest rahast, mis tuli mustalt tagasi, sai OÜ xxxxxxx mustalt palka maksta, mille pealt ei pea maksma ei tulu- ega sotsiaalmaksu ega muid kindlustusi. Heiki Tiit omas täielikku ülevaadet toimuva üle. Kohtukolleegium nõustub ka maakohtu uuritud tõendite pinnalt tehtud järeldusega, et eluliselt ei ole usutav, et suurema sisendkäibemaksu arvestamine oleks raamatupidaja M Si huvides, mitte aga OÜ xxxxxxxx juhatuse liikme ja enamusosaniku Heiki Tiidu huvides. Maakohus tuli õigele järeldusele, et M S esitas OÜ xxxxxxxx käibemaksudeklaratsioonides valeandmeid Heiki Tiidu ülesandel ja heakskiidul. Tulumaksu osas on aga tegemist tegevusetusdeliktiga, seega tulumaksu arvestamata ja deklareerimata jätmise eest vastutab juhatuse liige, s.o. Heiki Tiit.
  2. Ringkonnakohus määras käesolevas asjas esimeseks istungiajaks 03.06.
  3. Süüdistatava Heiki Tiidu kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik aga esitas taotluse istungiaja edasilükkamiseks. 27.05.2013 jättis kohtukolleegium kaitsja taotluse tulenevalt

§ 43

lg 2 p 4 rahuldamata ning tegi Advokatuurile taotluse asenduskaitsja määramiseks. Riigi õigusabi infosüsteemi sisestatud tellimuse võttis vastu kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull. 03.06.2013 toimunud kohtuistungil avaldas kaitsja Gennadi Kull kriminaalasja materjalidega tutvumise järgselt, et esinevad alused kaitsjakohustuste täitmisest loobumiseks, kuna käesolevas asjas kaitses ta süüdistatav E J, kelle menetluspositsioonil on vastuolu süüdistatav Heiki Tiidu positsiooniga. Asenduskaitsja Gennadi Kull toetas süüdistatava taotlust istungi edasilükkamiseks. Kaitsja esitas kriminaalasja materjalidega tutvumise ning ringkonnakohtu istungil osalemise eest tasutaotluse summas 561,60 eurot. Kohtukolleegium leiab, et esitatud tasutaotlus on põhjendamatu ning kuulub rahuldamisele vaid osaliselt. Kohtukolleegium leiab, et asenduskaitsjale pidi piisama vaid mõnest minutist kriminaalasjaga tutvumiseks, et aru saada ja meenutada, et ta osales käesolevas kriminaalasjas kaassüüdistatava kaitsjana, kellel oli vastuolu Heiki Tiiduga, seega on põhjendamatu ja pahatahtlik kriminaalasja tutvumise eest tasu taotlemine 6 tunni eest. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub hüvitamisele ulatuses, mis vastab 30 minutile kriminaalasjaga tutvumise eest ning 30 minutile kohtuistungist osavõtu eest. Kuivõrd kriminaalasjas Juurde tekkinud kohtukulud ei ole tingitud süüdistatava käitumisest, siis ei pea kohtukolleegium õiglaseks mõista selles osas kaitsjatasu välja süüdistatavalt. 18. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 12.

märtsi 2013 otsuse Heiki Tiidu suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 22

(23)Pavel Gontšarov Malle Preimer Sten Lind 23
(23)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.