lg 11 p 1) /juhil on keelatud juhtimise ajal tegeleda toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liikluskeskkonna tajumist/; LE § 76 p 3 (01.07.2011.
lg 5) /juht ei tohi olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem/; LE § 123 (01.07.2011.
lg 3 p 1, 2) /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/; LE § 124 p 1 (01.07.2011.
S § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklus- ja käitumisnõuete rikkumise, kui sellega ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. on Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud. Kohtueelses menetluses ta ütlusi ei andnud. Süüdistatav V.D on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule. Kaitsja Viktoria Ivanova märkis kohtuistungil, et V.D-le KarS § 422 lg 1 järgi esitatud süüdistus on põhjendatud, süüdistus on kirjalike tõenditega tõendatud ja tegu on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu seisukoht Kohus leiab, et süüdistatava V.D süü temale KarS § 422 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on õigesti kvalifitseeritud ja tõendatud. 3 KarS § 422 lg 1 süüteo koosseisu moodustavad mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, millega ettevaatamatusest põhjustati inimesele raske tervisekahjustus või põhjustati inimese surm. KarS § 422 on blanketne kuriteokoosseis ning osutada tuleb teise õigusharu normatiivaktile, millise rikkumine moodustab süüteo. Liiklusnõuded on kehtestatud mootorsõiduki puhul liiklusseaduses. Isikule KarS § 422 lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides peavad olema tõendatud ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine mootorsõiduki juhi poolt, inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena ning põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel. KarS § 422 objektiivseks tunnuseks on mootorsõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumine, millega ettevaatamatusest põhjustatakse raske tagajärg. Süüteo subjektiks saab olla vaid sõiduki juht, s.o isik, kes faktiliselt juhib sõidukit. Seega on antud juhul oluline tuvastada, kes juhtis mootorsõidukit, milliseid liiklus- või käitusnõudeid ta rikkus ja kas nende nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, s.o XXXraske tervisekahjustuse tekkimisega. Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et 18.06.2011.a kella 04.23 ajal juhtis V.D mootorsõidukit Chrysler Sebring, registreerimismärgiga XXX, liikudes Tallinnas, Tehnika tänaval A.Adamsoni tänava poolt Paldiski mnt suunas. Kuigi V.D keeldus kohtueelses menetluses ja ka kohtus ütluste andmisest, siis kohtuistungil kinnitas, et süüdistus on talle arusaadav ja tunnistas ta end süüdi /tlk 124/. Ka kannatanu XXXning tunnistaja XXXkohtueelses menetluses antud ning kohtus avaldatud ütlused kinnitavad, et liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtis sõidukit V.D. Tunnistaja XXXütluste kohaselt on V.D tema sõbra XXXsõber ja Janariga sai ta tuttavaks enne liiklusõnnetust tema juures peol olles. 18.06.2011.a öösel oli Janari juures pidu ja ta läks koos sõbrannadega sealt läbi. Kui sõbranna XXXsoovis koju minna, ütles Janar, et ta on kaine ja viib neid ära. Nad plaanisid kõik koos sõbrannadega koju minna, kuna nad elavad ühes kohas Kalamajas. Autoks oli Chrysler ja tema arust oli see Janari enda oma. Nad läksid kõik koos tüdrukutega autosse ja kinnitasid turvavööd. Kui nad Pärnu mnt-le sõitsid, oli kõik korras ja kontrolli all. Janar käitus normaalselt ja sõitis ilusti /tlk 66/. Kannatanu XXXkohtueelses menetluses antud ütlustest nähtuvalt tähistasid nad 2011. aasta juunikuus sõbranna XXXsünnipäeva ning läksid koos sõbrannade XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX Kalamaja sauna juurde, kus kohtusid XXX sõbraga. Nad läksid tüdrukutega selle noormehe auto peale ning sõitsid tema koju, kus pidu jätkus. XXX tahtis mingi aeg koju minna ja kui nad hakkasid taksot otsima, siis tuli nende juurde noormees nimega Janar, kes hakkas peale käima, et ta viib neid ise autoga koju. Janar viis neid maja ees seisva hõbedase Chrysleri juurde, mis olevat tema auto. Mari-Liis istus juhi kõrvale, tema istus juhi taga, XXX istus tema kõrval ja XXX istus tagaistmel paremal. Janar sõitis esialgu normaalselt, midagi kahtlast ei olnud /tlk 71/. Teo toimepanemise koht ja aeg, 18.06.2011.a kella 04.23 ajal Tallinnas, Tehnika tänaval, A.Adamsoni tänava poolt Paldiski mnt suunas, Tehnika tänava maja nr 41 juures, on tõendatud tunnistaja XXX kohtueelses menetluses antud ning kohtus avaldatud ütlustega, samuti ka kohtus avaldatud ja uuritud kirjalike tõenditega, s.o. liiklusõnnetuse akti nr 1040/ tlk 3-5/ ja liiklusõnnetuse skeemiga /tlk 6/ ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga /tlk 7-8/ koos fototabeliga /tlk 9-25/. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt asub liiklusõnnetuse sündmuskoht Tallinnas, 4 Tehnika tänaval, A.Adamsoni tänava poolt Paldiski mnt suunas, Tehnika tänava maja nr 41 juures. Sündmuskohas on asfaltbetoonkattega tee, mis on tasane, ilma aukude ja kõrgemate kohtadeta ning märg. Tehnika tänaval on kahesuunaline liiklus. Vaadeldaval lõigul on tee 9,3 meetrit lai, paremal on haljasala 3,2 meetrit lai ja kõnnitee on 2,0 meetrit lai. Sõiduk Chrysler Sebring, registreerimismärgiga XXX, parem esimene nurk asus paremas sõiduteeservas ja 6,5 meetri kaugusel hoone Tehnika tänava 41 Paldiski mnt poolsest küljest. Sündmuskohas sadas vihma, oli pime aeg ja tänavavalgustus ei põlenud. Suurim lubatud sõidukiirus on sellel teelõigul 50 km/h /tlk 7/. Liiklusõnnetuse akti ning vaatlusprotokolliga haakuvad ka tunnistaja XXXütlused, mille kohaselt läks ta 18.06.2011.a umbes kella 04.20 ajal mööda Tehnika tänava jalakäijate teed ning ees sõitis hõbedast värvi auto Kristiine keskuse poolt Hipodroomi poole. Ta kuulis sellist mootorimüra nagu järsult gaasile vajutamisel, pärast tegi auto kummide vilinal 180 kraadise pöörde ja sõitis otse tee ääres olevatesse puudesse. Ta läks auto juurde ja valis häirekeskuse numbri. Juht oli päästjate saabumiseni kohapeal /tlk 61 pöördel, tõlge 64/. Kohus, olles tuvastanud, et mootorsõidukit Chrysler Sebring, registreerimismärgiga XXX, juhtis liiklusõnnetuse toimumise momendil V.D, tuleb järgnevalt tuvastada, millised ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumised V.D toime pani, mis põhjustasid XXX raske tervisekahjustuse. V.D-le on esitatud süüdistuses süüks arvatud järgmised liiklusnõuete rikkumised: liikluseeskirja (edaspidi LE) § 65 (01.07.2011.
lg 11 p 1), s.o juhil on keelatud juhtimise ajal tegeleda toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liikluskeskkonna tajumist, LE § 76 p 3 (01.07.2011.
lg 5), s.o juht ei tohi olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem, LE § 123 (01.07.2011.
lg 3 p 1, 2), s.o juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb, LE § 124 p 1 (01.07.2011.
lg 1 p 2), s.o suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis. Kohus on seisukohal, et V.D poolt LE § 65 (01.07.2011.
lg 11 p 1), s.o juhil on keelatud juhtimise ajal tegeleda toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liikluskeskkonna tajumist, nõuete rikkumine on tõendamist leidnud kannatanu XXX ja tunnistaja XXX ütlustega. Kannatanu XXX poolt antud ütlustest nähtuvalt sõitis Janar esialgu normaalselt, midagi kahtlast ei olnud. Kui nad XXX maha panid ja Kalamaja poole hakkasid sõitma, pani Janar muusika valjemaks. Nad tüdrukutega olid turvavöödega kinnitatud, rääkisid juttu ja tegid tantsuliigutusi. Janar hakkas nende ees esinema, võttes autoga kurve ja lisas sõidukiirust. Nad ütlesid Janarile korduvalt, et ta normaalselt sõidaks. Kui Janar nägi, et nad tantsivad, siis ta hakkas järsku kätega tantsima, lastes käed rooli pealt lahti. Mari-Liis karjus ta peale, et ta roolist kinni hoiaks, Janar pani käed rooli peale tagasi, aga rool vingerdas ja ta ei saanud enam autot kontrolli alla. Järgmine hetk oli see, et auto sõitis vastu puud /tlk 71/. Kannatanu XXX ütlused haakuvad tunnistaja XXX ütlustega, millest nähtuvalt, kui nad Pärnu mnt-le sõitsid, kus tema sõbranna XXX elab, sõitis Janar ilusti ja käitus normaalselt. Seejärel 5 hakkasid nad Kalamajja sõitma, muusika oli väga kõvasti ja ta tantsis kõrvalistmel. Ta vaatas mingi hetk Janari poole, sest tundis, kuidas auto kiirus läks märgatavalt kiireks. Janar tantsis juhiistmel ja tal olid käed rooli pealt lahti. Nad ütlesid Janarile, et mis ta teeb ja pane käed roolile, aga oli juba liiga hilja. Janar kaotas auto üle kontrolli. Auto tegi järsku pirueti ja järgmisel hetkel oli vastu puud /tlk 66/. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et V.D tegeles mootorsõiduki juhtimisel juhtimist takistavate toimingute, ta lasi käed roolilt lahti ning tegi tantsuliigutusi. Sõidukit juhtides on eriti oluline, et juht ei tegeleks kõrvaliste asjadega, mis võivad koondada juhi tähelepanu kõrvale kõige olulisemalt, s.o mootorsõiduki juhtimiselt. Käte liigutamisel hoogsa rütmi saatel on juhi tähelepanu suunatud muusikale ja sellele kaasaealmiselel, mistõttu on tema tähelepanu sel ajal suunatud juhtimiselt kõrvale ning mõlemad käed on hõivatud muude toimingutega ega osale enam mootorsõiduki ohutus juhtimises. Seega juhul, kui sõiduki juhtimisel ajal ei hoita roolist kinni, vaid liigutatakse käsi muusika saatel, on tegemist LE § 65 sätte rikkumisega. V.D poolt LE § 76 p 3 (01.07.2011.
lg 5) nõude rikkumine on tõendatud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspert XXX poolt 15.07.2011.a koostatud toksikoloogiaekspertiisi aktiga nr XXX, mille kohaselt oli 18.06.2011.a V.D veres alkoholi 1,47 mg/g, laiendmääramatus ± 0,05 mg/g /tlk 30/. Vaidlust ei ole, et peol, kus süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja XXXviibisid, tarvitati ka alkoholi. Tunnistaja XXXütluste kohaselt oli 18.06.2011.a öösel Janari juures pidu ja ta läks koos sõbrannadega sealt läbi. Peol olles jõi ta rummi, siidrit ja viina. Tema sõbrannad XXX ja XXX tarvitasid samuti alkoholi. Tema Janarit alkoholi tarvitamas ei näinud. Kui XXXsoovis koju minna, ütles Janar, et ta on kaine ja viib neid ära /tlk 66/. Kannatanu XXXütluste kohaselt oli peol, kus nad kõik koos viibisid, igasugust alkoholi ning ka tema tarvitas alkoholi. Ta ei tea, millist alkoholi Janar täpselt jõi, kuid ta nägi, kuidas Janar tarvitas mingit valget ainet, mida ta ninna tõmbas /tlk 71/. Kuigi tunnistaja XXXei näinud Janarit alkoholi joomas ja kannatanu XXXütlustest nähtuvalt ei näinud ta, millist alkoholi Janar tarbis, siis XXXja XXXütlustest nähtuvalt tarvitati peol alkoholi ning asjaolu, et ka süüdistatav oli tarvitanud enne sõiduki juhtima asumist alkoholi, on tõendamist leidnud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiaktiga. Seega on kohtu hinnangul tõendatud V.D poolt LE § 76 p 3 (01.07.2011.
lg 5), s.o juht ei tohi olla seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus on 0,1 milligrammi või rohkem või mille on põhjustanud alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem, rikkumine. Süüdistatavale heidetakse ette LE § 123 (01.07.2011.
LE § 123 peamine eesmärk on tagada sõiduki selline liikumiskiirus, mis võimaldaks sõiduki teel oleva või sattuva takistuse ees peatuda. Seega saab heita juhile LE § 123 rikkumist ette juhtudel, mil tal ei õnnestu peatada sõidukit sellise takistuse ees, mille olemasolu või teele sattumist oli tal mõistlikult võimalik tajuda või eeldada. Kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud V.D poolt LE § 123 (01.07.2011.
lg 3 p 1, 2), s.o juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Samuti süüdistatakse V.D LE § 124 p 1 (01.07.2011.
lg 1 6 p 2), s.o suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis, nõude rikkumises. V.D olid liiklusõnnetuse toimumise hetkel esmased juhiload, mida tõendab Maanteeameti registri väljatrükk V.D juhiloa andmete kohta /tlk 91/. Tee- ja ilmaolusid tõendab sündmuskoha vaatlusprotokoll, mille kohaselt oli sündmuskohal asfaltbetoonkattega tee, mis oli tasane, ilma aukude ja kõrgemate kohtadeta ning märg. Sündmuskohas sadas vihma, oli pime aeg ja tänavavalgustus ei põlenud. Suurim lubatud sõidukiirus on sellel teelõigul 50 km/h /tlk 7/. Lisaks kinnitab halbu ilmastikutingimusi ka tunnistaja XXX, kelle väitel sadas 18.06.2011.a kella 04.20 ajal Tehnika tänaval vihma /tlk 61 pöördel, tõlge 64/. Sõiduki korrasolekut liiklusõnnetuse hetkel tõendab liiklusvahendi vaatlusprotokoll /tlk 26/, mille kohaselt Chrysler Sebringi, registreerimismärgiga XXX, juhitavust puudutavad mehhanismid olid korras ka peale liiklusõnnetust, seega ei saanud liiklusõnnetust põhjustada mootorsõiduki tehniline rike ning seega on kohus olemasolevate tõendite pinnalt veendunud, et liiklusõnnetuse põhjustas V.D tegevus. Kiiruse ületamine on tõendamist leidnud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuekspert XXX poolt 12.04.2013.a koostatud liiklustehnilise ekspertiisi aktiga nr 13E-LL0016, milles ekspert on asunud seisukohale, et sõiduauto Chrysler Sebring, registreerimismärgiga XXX, liikumiskiirus haljasalale jäetud jälgede alguses oli arvutuslikult 74 km/h ja kokkupõrke hetkel murdunud puuga 69 km/h /tlk 57/. Suure kiirusega sõitmist kinnitab ka tunnistaja XXX, kelle ütlustest nähtuvalt ajal, kui nad autoga sõitsid vaatas ta Janari poole, sest ta tundis, kuidas auto kiirus märgatavalt kiireks läks. Kiirust oli seetõttu hästi tunda, sest sõidutee oli hästi auklik. Janar tantsis juhiistmel ja tal olid käed rooli pealt lahti. Nad ütlesid talle, et ta paneks käed rooli peale tagasi aga oli juba liiga hilja. Janar kaotas auto üle kontrolli. Auto tegi pirueti ja järgmisel hetkel oli auto vastu puud /tlk 66/. Ka kannatanu XXXütluste kohaselt sõitis Janar esialgu normaalselt, kuid kui nad Kalamaja poole sõitma hakkasid, pani Janar muusika valjemaks. Janar hakkas nende ees esinema ja lisas sõidukiirust. Nad ütlesid Janarile korduvalt, et ta normaalselt sõidaks. Kui Janar nägi, et tüdrukud tantsisid, siis hakkas ta järsku kätega tantsima, lastes käed rooli pealt lahti. Mari-Liis karjus ta peale, et ta järgi jätaks ja rooli kinni hoiaks. Janar pani käed uuesti roolile tagasi, aga rool vingerdas ja ta ei saanud enam autot kontrolli alla /tlk 71/. Kohus, hinnates esitatud tõendeid kogumis, leiab, et V.D , sõites asulasisesel teel kiirusega 74 km/h, ületas märgatavalt suurimat lubatud sõidukiirus, milleks on 50 km/h. Kohus on seisukohal, et V.D hindas oma võimeid üle ning ei arvestanud võimalusega, et auto roolist lahti lastes võib auto märjal teel vingerdama hakata ning seetõttu võib ta kaotada kontrolli auto juhitavuse üle. Eelnevat arvestades leiab kohus, et V.D jättis kohandamata oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, jättes arvestamata oma sõidukogemustega (algaja juht), teeoludega (märg teekate), ja muude liiklusoludega (pime aeg, vihmasadu), et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama või juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad. V.D aga hoopis lisas kiirust ning lasi roolist lahti, et teha kätega tantsuliigutusi, mille tulemuseks oli ränk avarii, mille tagajärjel sai raskeid kehavigastusi XXX XXX. Kohustus kohandada oma sõidukiirus kehtivatele kiiruspiirangutele on juhi üks esmastest kohustustest ja selle põhjendamatu 7 järgimata jätmine on tahtlikult toime pandud tegu ning kohtu hinnangul põhjustas liiklusõnnetuse ja raske tagajärje just juhi poolt tarvitatud alkohol ja kiiruse vale valik. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et XXXraske tervisekahjustuse tekitamine on toimunud süüdistatava V.D poolt LE § 65, § 76 p 3, § 123 ja 124 p 1 ettenähtud nõuete rikkumise tagajärjel ja on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kannatanu XXXtervisekahjustused ja nende iseloom on tõendatud kannatanu enda ütlustega, et peale õnnetust oli haiglas nädal aega, haiglas tuvastati kaela II-lüli murd, maksarebend, haavandid ja sinikad /tlk 71/. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert XXXpoolt 13.09.2011.a koostatud isiku ekspertiisiakti nr 159 järgi sedastati XXX XXXal AS-s IdaTallinna Keskhaigla 18.06.2011.a liiklusavarii järgselt liittrauma: teise kaelalüli murd paremal pool eesmise köbrukese piirkonnas, maksa pindmine vigastus ning nahaalune verevalum ja nahamarrastused alakõhul. Tervisekahjustused võisid olla tekitatud ühemomentselt tömbi vägivalla toimel ekspertiisimäärusel näidatud ajal ja viisil – 18.06.2011.a liiklusõnnetuse käigus löökidest või paiskumisest vastu ümbritsevat kõvasid esemeid või pindu autosalongis. Tervisekahjustused on eluohtlikud ning tervisekahjustuse paranemise kestus ületab 4 kuud (esinevad raske kehalise haiguse tunnused) /tlk 39/. Kohtu hinnangul on kõik antud kriminaalasjas kohtulikul uurimisel kogutud tõendid lubatavad. Kannatanu ja tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused haakuvad kirjalike tõenditega ja annavad täpselt edasi juhtunu üksikasju. Kohus on tuvastanud, et V.D juhtis 18.06.2011.a kella 04.23 ajal, olles alkoholi piirmäära ületavas seisundis mootorsõidukit Chrysler Sebring, registreerimismärgiga XXX, liikudes sellega Tallinnas Tehnika tänaval A.Adamsoni tänava poolt Paldiski mnt suunas, ületades suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h, liikudes kiirusega ca 74 km, jättis kohandamata oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, mis arvestaks ilmastikutingimusi, s.o vihmasadu ja pimedat aega, märga teekatet ja muid liiklusolusid ning kaotas Tehnika tänaval maja nr 41 juures vale sõidukiiruse, alkoholi tarvitamisest vähenenud reaktsioonide ja funktsioonide ning juhtimist takistavate toimingute, s.o käte roolilt lahti laskmise ning tantsimisliigutuste tegemise tõttu juhitavuse mootorsõiduki üle, kaldus teelt välja, paiskus vastu puud ja tekitas sellega mootorsõidukis kaasreisijana viibinud XXXrasked tervisekahjustused. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtupraktikas (vt. RKKko 31-1-142-05, 3-1-1-4-08) on korduvalt asutud seisukohale, et kaudse tahtluse puhul isik ei pürgi tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Olemasolevate tõendite pinnalt pole kahtlust, et isik, kes asub alkoholijoobes juhtima autot, kus sõidavad kaasreisijatena veel kolm inimest ning sõites pimedal ajal, vihmase ilmaga mööda asulasisest teed, ületades lubatud sõidukiirust, lastes käed rooli pealt lahti, peab teadma sellise käitumise võimalikke ohtusid. Vihmane ilm ning pime aeg nõuavad autojuhilt veel erilist tähelepanu ja hoolsust. Keskenduda tuleb enda tegevusele ja teistele liiklejatele ohutu mootorsõiduki liikumiskiiruse, õige liikumissuuna jm liiklemist korraldavate nõuete järgimisele. Kohtu arvates kujutas V.D käitumine lubamatut riski – ta hindas ebaõigesti olukorda ning oma sõiduoskusi. Oma käitumisega seotud lubamatu riskimine on vaadeldav kaudse tahtlusena. Seega leiab kohus, et V.D käitumine arutuselolevas liiklusolukorras ja saabunud tagajärje tõttu vastab KarS § 422 lg 1 dispositsioonile - mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. 8 Kohus on seisukohal, et tõendatud on V.D tegevuses nii objektiivne kui subjektiivne külg. Rikkudes sõidukijuhina liiklusnõudeid, põhjustas V.D raske kehavigastuse XXX XXXale. Samuti on tõendatud põhjuslik seos teo – mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisest, kui sellega on põhjustatud inimesele raske tervisekahjustus ja saabunud tagajärje – kannatanu XXXtekitatud tervisekahju vahel. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav V.D on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu pingelised ja keerulised liiklusolud teedel ja tänavatel nõuavad mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Igaühele kogemuslikud on igapäeva elu sündmused selles, et mootorsõiduki juhi hoolimatus võib põhjustada traagilise tagajärje juhile endale või kaasliiklejatele, mõnikord ka liiklusest kõrvalseisvale isikule või tema varale. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusnõudeid eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ja liiklusseaduse rikkumisega teisele isikule tervisekahju põhjustanud autojuhile mõistetud karistusel laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine ja konkreetse süüdimõistetu edasise õiguskuulekuse saavutamine. Inimühiskonnas pole suuremat väärtust ja kõrgemalt kaitstud hüve kui inimese elu ja tervis. Seaduse järgi mõistetav karistus peab avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides. 9 Süüdistatavale KarS § 422 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus kuni 5 aastat. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). V.D puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Samas, vaatamata süüdistatava käitumises karistust raskendavate asjaolude puudumisele ning karistust kergendava asjaolu, s.o puhtsüdamlik kahetsus, esinemist, peab kohus olulisimaks karistuse määra mõjutavaks asjaoluks süü suurust. Süüdistatav V.D on varem karistatud KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest /tlk 90/. Ka käesoleval juhul oli süüdistatav enne rooli istumist tarvitanud alkoholi. Nimetatu viitab üheselt sellele, et süüdistatav ei ole õiguskuulekas ega ole järeldusi teinud varasemast karistusest. V.D jätkuv liiklusnõuete rikkumine näitab tema ükskõikset suhtumist õiguskorda ning teistesse liiklejatesse. Süüdistatava käitumisest võib järeldada lugupidamatut suhtumist kaaskodanikesse ning see on ühiskonnas väljakujunenud sotsiaalseid norme eirav. Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse, et kannatanu vigastused olid väga tõsised. Ka ei saa kohus jätta tähelepanuta, et V.D poolt juhitud mootorsõidukis kaasreisijatena viibinud ning samuti liiklusõnnetuses osalenud XXXl ja XXX tuvastati liiklusõnnetuse tagajärjel kergemad tervisekahjustused /tlk 43-47, 50-54/. Liiklusalaste rikkumiste puhul, millega kaasnevad rasked tagajärjed, ei saa riigi karistuspoliitika avalikku huvi ja ka üldist olukorda Eesti liikluses silmas pidades olla põhjendamatult leebe. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav pani sel päeval toime kokku neli mootorsõiduki liiklusnõuete rikkumist. Tunnistaja XXXütluste kohaselt oli Janar ise öelnud, et ta on kaine ja viib tüdrukud ise koju /tlk 66/. Ka kannatanu XXX XXX on kinnitanud, et Janar hakkas peale käima, et viib tüdrukud ise autoga koju. Janar seisis veel ukse ees ja ütles, et ta ei lase tüdrukuid muidu minema, kui ei saa neid ise ära viia /tlk 71/. Kuna eelnevalt juba kohus tuvastas, et süüdistatav oli enne autorooli istumist alkoholi tarvitanud, siis isik, kes hindab oma seisundit niivõrd vääralt, et asub joobeseisundis sõidukit juhtima, on liikluses ohtlik nii iseendale kui ka teistele liiklejatele ja peab saama karistusega mõjutatud vältimaks edaspidiste õigusrikkumiste toimepanemist. Isik, teades, et ta on alkoholi tarvitanud ja asub siis sõidukit juhtima, näitab kohtu hinnangul selgelt isiku ohtlikku käitumist ja enesekriitika puudumist, kuivõrd ta ei ole suuteline oma seisundit ja käitumist objektiivselt hindama. Kohtu hinnangul on juba ainuüksi käesoleva kuriteo asjaolud sellised, mis tingivad V.D-le reaalse vangistuse määramise. Arvestades KarS § 57 lg 1 p 3 märgitud kergendava asjaolu esinemist ning menetluse pikkust, kuivõrd liiklusõnnetus toimus 2011.aasta juunikuus, kohtusse saadeti asi alles 2013.aasta septembrikuus, so üle 2 aasta hiljem, leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, s.o vangistus 1 aasta ja 6 kuud, mida vähendada 1/3 võrra. Tunnistades V.D KarS § 422 lg 1 järgi süüdi, peab kohus vajalikuks kohaldada V.D suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS § 50 lg 1 p 1 alusel määratav lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad 10 samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. V.D-lt , kellelt on ka varem liiklusnõuete rikkumise eest lisakaristusena juhtimisõigus ära võetud /tlk 90/, tuleb ka seekord juhtimisõigus ära võtta. Käesolevas asjas puuduvad kohtupraktikas arvestatavad erandlikud asjaolud, mis lubaksid jätta kohtul lisakaristuse kohaldamata (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-11-20-06, 3-1-1-55-07). KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks süüdistatava liikumispuudele, mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaks lisakaristuse kohaldamist. XXXOÜ tõendi kohaselt töötab V.D nimetatud firmas alates 01.07.2009.a ning juhtimisõigus on talle vajalik tööülesannete täitmiseks /tlk 123 pöördel/. Seega ajaolust, et V.D vajab juhtimisõigust seoses töökohustuste täitmisega, ei saanud süüdistatav teada ootamatult ega ka pärast kuriteo toimepanemist, vaid see oli talle teada ajaliselt oluliselt varem ning ka sel ajal kui ta inkrimineeritud kuriteo toime pani. Lisakaristuse kohaldamine ja sellega süüdistatava liiklusest kõrvaldamine pikemaks ajaks on põhjendatud eelkõige süüdistataval tuvastatud alkoholi hulgaga veres, kiiruse ületamise määra ning liiklusõnnetuse raskete tagajärgedega. Kohtu arvates on V.D süü suurust arvestades põhjendatud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena 1 aastaks ja 6 kuuks. Tsiviilhagi Kannatanu XXX XXX esitas tsiviilhagi mittevaralise kahju summas 4000.00 euro hüvitamise nõudes. Süüdistatav V.D kohtuistungil tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 4000.00 eurot ei tunnista /tlk 124 pöördel/. Kohtu arvates esinevad käesoleval juhul deliktilise üldvastutuse eeldused, sest samaaegselt on olemas: 1) õigusvastane tegu, 2) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena kannatanul kahju tekkimine, 3) kahju tekkimise kausaalseos isiku õigusvastase teoga, 4) kahju tekkimise õigusvastasus, 5) kahju tekkimise süülisus. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Vastavlt VÕS § 128 lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 134 lg 2 järgi isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Mittevaralise kahju konkreetset suurust kannatanu tõendama ei pea. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 11 2 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et 18.06.2011.a. liiklusõnnetuse toimumise tagajärjena sai XXX XXX raske tervisekahjustuse. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kui sellega kaasneb kehavigastus. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert XXXpoolt 13.09.2011.a koostatud isiku ekspertiisiakti nr 159 järgi sedastati XXX XXX AS-s Ida-Tallinna Keskhaigla 18.06.2011.a liiklusavarii järgselt liittrauma: teise kaelalüli murd paremal pool eesmise köbrukese piirkonnas, maksa pindmine vigastus ning nahaalune verevalum ja nahamarrastused alakõhul /tlk 39/. Kuna mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, lähtub kohus kahju hüvitise suuruse määratlemisel nii käesoleva kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest kui ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /…/. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Otsuses nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. VÕS § 140 lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. 12 Kahju hüvitise suuruse otsustamisel võtab kohus arvesse ka XXXenda käitumist. XXXütlustest nähtub, et ta oli teadlik, et V.D tarvitas sel ööl alkoholi ning ta nägi Janarit tarbimas mingit valget ainet /tlk 71/. Seega oli XXX XXX teadlik, et V.D ei ole kaine ning võib olla narkojoobes, mis tähendab, et ta ei tohi mootorsõidukit juhtida. Vaatamata sellele oli XXX XXX nõus istuma V.D poolt juhitavasse sõidukisse, mitte ei keelanud teda autorooli istumast. Samuti nähtub AS Ida-Tallinna Keskhaigla poolt koostatud XXXstatsionaarsest epikriisist, et tema enda uriinist leiti 18.06.2011.a amfetamiini, metamfetamiini ja ecstasy jälgi /tlk 82-84/. Sõltuvusainete leidumine tema organismis tähendab, et XXX XXX oli ka ise enne liiklusõnnetuse toimumist tarvitanud keelatud aineid ning see iseloomustab teda kui mitteõiguskuulekat kodanikku. Arvestades XXXtekitatud tervisekahjustuste iseloomu (II kaelalüli murd on eluohtlik vigastus) ja nendega tekitatud eeldatavat valu suurust, V.D süü suurust, rikkumise laadi ja raskust ning süüdistatava majanduslikku olukorda (netosissetulek on umbes 1000 eurot kuus), kannatanu enda osa kahju tekkimises (istus vabatahtlikult sõidukisse), leiab kohus, et põhjendatud on V.D-lt välja mõista XXXmittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kuigi V.D käesoleval ajal töötab, on ilmselge, et menetluskulude kohene täies mahus hüvitamine on talle ebamõistlikult koormav. Käesoleval juhul on kohus karistanud V.D reaalse vangistusega ning välja mõistnud temalt ka tsiviilhagi summas 500.00 eurot. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et V.D esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et V.D-lt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Seega tuleb V.D-lt välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel riigituludesse sundraha 480.00 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel isiku ekspertiisi kulud 252.00 eurot, toksikoloogiaekspertiisi kulud 27.00 eurot ja liiklustehnilise ekspertiisi kulud 457.00 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel tasu riigi õigusabi osutamise eest 160.80 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel toimiku koopia tegemise kulud 0.45 eurot. Arvestades aga väljamõistetud menetluskulude ja tsiviilhagi suurust ning asjaolu, et vanglatingimustes täitedokumendi vabatahtlik täitmine võib olla raskendatud kuna süüdimõistetu töötamine ei ole garanteeritud, siis peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. Asitõendid 13 Asitõendiks tunnistatud mootorsõiduk Chrysler Sebring, registreerimismärgiga XXX, mis on tagastatud omanikule, vabastada asitõendi staatusest. Asitõendiks tunnistatud CD plaat liiklusõnnetuse fotodega, mis asub kinnises ümbrikus kohtutoimikus, jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist kriminaalasja materjalide juurde. Kohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.