Obsah (7)

§ 3§ 26§ 29§ 34§ 35§ 23§ 11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10. märts 2017 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-3645 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk Vaidlu

§ 3

, § 9-15, § 19, § 23, § 26, § 29, § 34-35 ja § 41 ning taotleb sätte tunnistamist põhiseadusega vastuolus olevaks. Lisaks taotletakse määruskaebuses võimalike tekkivate menetluskulude riigi kanda jätmist, kuna A.T ei ole taotlenud ega soovinud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. Samuti on ta esitanud taotluse riigi õigusabi saamiseks maakohtu 30.01.2017 määruse peale kaebuse esitamiseks. 8. Määruskaebuse esitaja leiab, et süüdimõistetule peale vangistuse reaalset ärakandmist karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine piirab oluliselt kaebaja Eesti Vabariigi Põhiseadusest tulenevaid õiguseid ja vabadusi. Seetõttu leiab A.T, et pärast vangistuse ärakandmist karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine on seadusevastane ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse rikkumine, kuna esialgse kohtuotsuse alusel ei ole talle karistusjärgset käitumiskontrolli kohaldatud. Isikut saab ühe kuriteo eest vastusele võtta ainult ühe korra. Topelt-karistuse määramine on seadusest tulenevalt keelatud ja vastuolus Põhiseadusega. Antud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega on tegemist eraldiseisva kohtumäärusega, mis ei ole lubatav ja seetõttu leiab kaebaja, et selline kohtu tegevus on põhiseadusevastane, piirates ja võttes kaebajalt täielikult ära Põhiseaduse järgsed õigused ja vabadused.

§ 3

, § 9-15, § 19, § 23, § 26, § 29, § 34-35 ja § 41 alusel on karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine põhiseadusevastane.

1. Kaebaja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud materiaalõiguse ja kohtumenetlusõiguse norme, viies läbi ebaõiglase kohtupidamise. Tõendamist ei ole leidnud olulised asjaolud, mis on viinud ebaõiglase kohtumääruseni, piirates põhjendamatult määruskaebuse esitaja õiguseid ja vabadusi. Kohtumenetluses peavad olema selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhistused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Antud juhul leiab A.T , et maakohus on oma otsustuses jätnud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel tähelepanuta olulised asjaolud, mis on viinud ebaõige kohtulahendini, rikkudes ja piirates tema põhiseaduslikke õiguseid ja vabadusi, mis on õiglase kohtumenetluse menetlusnormide raske rikkumine. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine kaebaja suhtes olenemata asjaolust, et kaebaja on täielikult oma vangistuse ära kandnud, on põhiseadusevastane. Sellest tulenevalt on maakohus rikkunud KrMS § 361, § 362, § 387, § 389 ja §
3. Samas leiab kaebaja, et tuginemine tema varasemale elule, s.o kriminaalsele taustale olukorras, kus kaebaja on vangistuse täielikult ära kandnud, ei lähtu KarS § 6 mõttest, mistõttu ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine põhjendatud. Lisaks leiab kaebaja, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine ei ole kaebaja suhtes üldse kohaldatav, kuna kaebaja asus antud vangistust kandma alaealisena ja antud juhul on kohus raskendanud kaebaja olukorda karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega.
4. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine on vastuolus

§-ga 23, kuna käesoleval juhul tõlgendab kohus vangistusest vabanemist kuriteoks, kuna on alust arvata, et isik võib pärast vangistusest vabanemist toime panna uusi kuritegusid. Sellised on kohtu oletuslikud ja otsitud põhjendused, mis on tõendamata ja asjakohatud. Isikut saab süüdi mõista ainult tõendite pinnalt, mis antud juhul puuduvad.

1. Samas on kaebaja ka põhjendamatult ebavõrdses seisus, kuna Eestis on väga paljud isikud kriminaalkorras karistatud, sh korduvalt esimese astme kuritegude eest. Siinkohal tuleks ka vabaduses olevate isikute karistusregistrid, kes on korduvalt kriminaalkorras esimese astme kuritegude eest karistatud, uuesti üle vaadata ja ka nendelt isikutel tuleks kohtute poolt ära võtta põhiseaduslikud õigused- ja vabadused ning rakendada karistusjärgset käitumiskontrolli, kuna hüpoteetiliselt võib „keegi“ neist sooritada uue kuriteo. Kuna põhiseaduslikud õigused ja vabadused, mh kohustused, kehtivad kõikidele isikutele, siis seega peaks kohus kõiki võrdselt kohtlema. Antud juhul selline võrdne kohtlemine puudub, mis on põhiseadusevastane. Samas ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult õigeks või süüdi. Kaebaja on eelnevalt lõplikult süüdi mõistetud ja kaebajat on karistatud kõige raskema karistuse määraga, milleks on reaalne vangistus, milline vangistus lõpeb 29.03.
2. Seega on karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega maakohus teda uuesti kohtu alla võtnud, mis on seaduse järgi lubamatu, piirates tema põhiseaduslikke õiguseid ja vabadusi ehk teda on teist korda hüpoteetiliste, oletuslike põhjenduste alusel antud kohtu alla. Kohus saab otsuse teha ainult tuginedes kindlatele faktilistele tõenditele, kuid praegu sellised tõendid puuduvad ning siinkohal ei oma tähtsust kaebaja varasem kriminaalne minevik. 13.

§ 26

järgi on igaühel õigus perekonna ja eraelu puutumatusele, kuid karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega on sellesse õigusesse ja vabadusse kohus sekkunud, kuna kohtu poolt seatud tingimuste määramisel ei ole kaebaja vaba perekonna- ja eraelus, mistõttu on kohus kaebaja suhtes teinud otsuse Põhiseaduse vastaselt. 14.

§ 29alusel on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta.

Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega on kohus kaebajalt need õigused ära võtnud, toimides põhiseadusevastaselt, kuna praegusel hetkel ei ole kaebajal vabalt võimalik valida tegevusala, elukutset ja töökohta, sest kui ta sooviks nendes tegevustes tegutseda välismaal, mida kaebaja soovibki, siis ta ei tohi Eesti Vabariigi territooriumilt kauemaks kui 15 päevaks lahkuda ilma eelneva kriminaalhooldusametniku loata. Samas puudub kaebajal võimalus Eestist lahkumiseks isegi vähemaks kui 15 päevaks, kuna kriminaalhooldus toimib iganädalaselt, kus kaebaja peab iga nädal ennast kriminaalhooldusosakonnas märkimas käima, kuna selline praktika on kõikide isikute puhul sama. Isegi kui kaebaja sooviks töötada välismaal, siis kaebaja ei saaks isegi kindel olla, et kriminaalhooldusametnik talle selleks loa annaks. Seega on maakohus teinud otsuse

§ 29vastaselt.

15.

§ 34

alusel on igaühel, kes viibib seaduslikult Eestis, õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega on kohus otsustuse teinud

§ 34

vastaselt, kuna kaebajalt on kohtu poolt ära võetud õigus vabalt liikuda ja elukohta valida. Praeguse otsustuse põhjal on kohus põhjendamatult määranud ta sunniviisiliselt elama XXX, kuigi kaebaja ei soovi antud elukohas pärast vabanemist elada. Kaebaja on täisealine isik, antud elukoht kuulub kaebaja emale ning siinkohal leiab kaebaja, et antud juhul ei oma tähtsust asjaolu, et tema ema on kriminaalhooldajale andnud oma nõusoleku, et kaebaja saaks pärast vabanemist tema juurde elama minna, kuigi ta seda ei soovi. Seda enam, et põhiseaduslikuks õiguseks on võimalus vabalt liikuda ja elukohta valida. Selliselt on kohus võtnud õiguse otsustada, kus isik soovib elada ja kus mitte, mis on seadusevastane ja selliselt võiks kohus oma äranägemise järgi määrata kaebaja elama ükskõik kuhu ja kelle juurde. Seega on karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine vastuolus

§-ga 34. 16.

§ 35alusel on igaühel õigus Eestist lahkuda.

Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata kohtu ning kohtueelse menetluse tagamiseks ja kohtuotsuse täitmiseks. Kaebaja on varasemalt süüdi mõistetud ja on oma vangistuse täielikult ära kandnud. Kaebaja kindel soov ja tahe on lahkuda koheselt Eestist ning asuda elama ja tööle välismaale. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega on kohus temalt need õigused ära võtnud, kuna teda on ühe teo eest justkui teist korda kohtu alla antud, seega on kohus otsustuse teinud

§ 23ja § 35 sätteid rikkudes.

1. Antud juhul on põhjendamatult kohaldatud kaebaja suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli, mis on põhiseadusevastane. Oluliselt on sekkutud kaebaja õigustesse ja vabadustesse, rikutud on õiglase kohtupidamise menetlusnorme ja raskendatud oluliselt kaebaja olukorda. Ringkonnakohtu järeldused
2. Ringkonnakohus, tutvudes kohtutoimiku materjalide ja esitatud määruskaebusega, leiab, et kohtumäärus on seaduslik ja karistusjärge käitumiskontrolli kohaldamine A.T suhtes on põhjendatud. Maakohus on kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid hinnanud kogumis ja kohtukolleegium nõustub vaidlustatava määruse põhjendustega. Kuna A.T taotleb KarS § 871 põhiseadusevastaseks tunnistamist, siis kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha viidatud taotluse osas ning seejärel karistusjärgse käitumiskontrolli põhjendatuse osas.
3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et jätab A.T taotluse talle riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks rahuldamata. Tutvudes esitatud määruskaebusega, leiab ringkonnakohus, et M. Rebane on võimeline edukalt oma õigusi iseseisvalt ilma kaitsja abita kaitsma ning A.T poolt koostatud määruskaebus on piisavalt põhjendatud ning formuleeritud.
4. Käesolevas määruskaebemenetluses on tõusetunud küsimus KarS § 871 põhiseaduspärasusest. 1 A.T leiab, et KarS § 87 on vastuolus õiguse üldpõhimõtete ja põhiseadusega, viidates

§-dele 3, § 9-15, § 19, § 23, § 26, § 29, § 34-35 ja § 41.Kuna A.T ei too määruskaebuses konkreetselt välja, milles seisneb rakendatava meetme vastuolu

§ 3

-15, § 19 ja § 22 osas, vaid lihtsalt refereerib toodud sätteid, siis jätab ringkonnakohus esitatud taotluse nende sätete osas tähelepanuta. Üldjoontes on A.T kaebust lugedes aru saada, et ta ei nõustu, et teda karistatakse topelt, s.o kaebuse esitaja toob välja, et esialgse kohtuotsuse alusel ei ole talle karistusjärgset käitumiskontrolli kohaldatud ning isikut saab ühe kuriteo eest vastusele võtta ainult ühe korra. Ringkonnakohtu hinnangul peab A.T edasikaebuse sisu arvestades silmas eelkõige

§ 23, § 26, § 29, § 34-35.

Ringkonnakohus A.T väiteid asjakohaseks ei pea. 21. Seadusandja tahe karistusseadustiku täiendamisel §-ga 871 oli selles, et tegemist oleks mittekaristusliku mõjutusvahendiga, mille eesmärgiks on teha tööd isikuga isiku kriminogeense käitumise muutmiseks ning seeläbi ennetada tema poolt võimalike uute kuritegude toimepanemist (Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse 382 SE III seletuskiri). Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks arvestab kohus KarS §-s 871 sätestatud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise aluseid. Materiaalseks aluseks on prognoos, et esineb arvestatavaid kahtlusi, et süüdlane paneks vabaduses viibides toime uusi raskeid kuritegusid. See tulevikuennustus tugineb süüdlase isikule, tema varasemale elukäigule ja elamistingimustele, samuti toimepandud teo asjaoludele ja käitumisele vangistuse kandmise ajal (KarS § 871 lg 1 p 3). Kriminaalkolleegium märgib, et karistuse mõistmisel määrab KarS § 56 lg-st 1 tulenevalt igal konkreetsel juhul karistuse maksimaalse määra isiku süü ning üld- ja eripreventiivseid eesmärke on võimalik realiseerida selle raames. Konkreetse teo eest mõistetav karistus aga ei pruugi olla piisav, et panna isikut uute kuritegude toimepanemisemist hoiduma. Karistusjärgse käitumiskontrolli vajadust ei otsustata esialgse otsusega (st tegemist pole vastusega toimepandud teole), vaid tegemist on uute võimalike kuritegude ärahoidmisega, mida kohaldatakse arvestades KarS § 871 sätestatud karistusjärgse käitumiskontrolli aluseid ning isiku käitumist karistuse kandmise ajal. Eeltoodu tõttu ei saa meedet pidada nn topeltkaristuseks, nagu leiab A.T . Karistusjärgse käitumiskontrolli näol on tegemist mittekaristusliku mõjutusvahendiga isiku resotsialiseerimiseks, mis täidab korduvkuritegevuse vähendamise eesmärki ning tagab seeläbi ka ühiskonna turvalisuse suurendamise. Sellest tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine ei ole vastuolus

§-ga

2. Teise argumendina toob A.T välja, et meetme rakendamine piirab tema õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele

§ 26tähenduses.

Ringkonnakohus möönab, et rakendatav meede võib riivata õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, mis võib takistada temal elada täisväärtuslikku perekonna- ja eraelu. Samas aga

§ 26

ls 2 järgi võib perekonnaja eraellu sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et teatud juhtudel on õigustatud perekonna- ja eraellu sekkumine. Siinkohal tuleb silmas pidada eelkõige

§ 26

lg-s 2 toodud võimalust sekkuda perekonna- ja eraellu kuriteo tõkestamiseks, mida käesoleval juhul rakendatava meetme kohaldamisega taotletakse. Seega leiab ringkonnakohus, et siinkohal puudub karistusjärgse käitumiskontrolli rakendamisel vastuolu põhiseadusega. 23. Samuti toob A.T välja, et käitumiskontrolli rakendamine piirab tema õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta

§ 29

tähenduses ning õigust vabale liikumisele

§ 34ja § 35 tähenduses.

Karistusjärgse käitumiskontrolli määramisega allutatakse isik käitumiskontrollile, mistõttu on tal kohustus täita KarS § 75 lg-s 1 ja 2 toodud kohustusi. Käitumiskontrolli ülesandeks on toetada, nõustada ning juhendada isikut nendes eluvaldkondades, kus isikul on siiani raskusi olnud iseseisvalt toime tulla. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et karistusjärgse käitumiskontrolli rakendamine võib teatud juhul üles kaaluda isiku õiguse vabalt valida tegevusala ning õiguse vabale liikumisele, kuna selle eesmärgiks on hoida käitumiskontrollile allutatut isikut õiguskuulekal teel. Ka siinkohal leiab ringkonnakohus, et puudub vastuolu põhiseadusega. 24. Ringkonnakohus selgitab, et põhiõigusi piirav abinõu peab olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes (

§ 11lg 2).

Kohtukolleegiumi hinnangul on karistusjärgne käitumiskontroll õigustatud üksnes juhul, kui esineb põhjendatud eeldus, et sellega õnnestub ära hoida kuritegu tulevikus. Proportsionaalsuse hindamisel võetakse arvesse abinõu sobivust, selle vajalikkust võrreldes teiste vahendite efektiivsusega eesmärgi saavutamisel ning mõõdukust (kaalutakse ühelt poolt põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivusust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust). Viimase puhul on kehtiv põhimõte, et mida intensiivsem on põhiõiguste rikkumine, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused.

1. Kriminaalkolleegium leiab, et karistusjärgne käitumiskontroll on sobiv meede korduvkuritegevuse vähendamiseks, kuna aitab kaasa isiku taasühiskonnastamisele ja tagab seeläbi ühiskonna turvalisuse suurendamise. Meede on ka vajalik, kuna selle eesmärgiks on isiku resotsialiseerimise toetamine vanglakaristuselt vabanemise järgselt tema kuritegelike riskide maandamisega. Karistusjärgne käitumiskontroll on taotletava eesmärgi suhtes mõõdukas, kuna selle eesmärgiks on uute kuritegude ärahoidmine. Ühiskonna turvalisuse tagamine on kaitset vääriv õigushüve, mis võib üles kaaluda seda kahjustada võiva isiku õiguse vabale liikumisele ja elukoha valimisele.
2. Karistusjärgse käitumiskontrolli formaalsed eeldused tulenevad KarS § 871 lg 1 p-dest 1, 2 ja lg-st
3. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et käesoleval juhul on täidetud KarS § 871 lg 2 toodud formaalne eeldus karistusjärgse kontrolli kohaldamiseks.
4. Samuti leiab kriminaalkolleegium, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine A.T-le on kohane, vajalik ja sobiv vahend, suurendamaks ühiskonna turvalisust. Tartu Vangla on A.T puhul taotlenud karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamist. Noorele eale vaatamata on A.T-st kriminaalkorras karistatud neljal korral ning käesolevalt kannab kolmandat reaalset vanglakaristust. Tartu Vangla poolt koostatud iseloomustusest nähtub, et A.T on politseiga kokku puutunud alates varajasest teismeeast. Üldjoontes on kuritegude toimepanemise soodusteguriks olnud sõltuvusprobleemid ning ajendiks majandusliku kasu saamine ning grupi mõju. Varasemalt on A.T kriminaalhooldusel viibinud kolmel korral, millest kahel korral pani süüdimõistetu katseajal toime uue kuriteo. Kinnipidamiskohas omab A.T kümmet kehtivat distsiplinaarkaristust. Isikul puudub töökogemus ning enne vangistust ei omanud A.T töökohta. Ta omab ebarealistlikke ettekujutusi vabaduses töötamise eest saadava töötasu osas (ideaalis töötaks A.T kaks päeva nädalas, mille eest saaks netopalka 2000 eurot kuus ning pigem eelistaks minna vargile, kui töötada 800 eurot kuus teenival töökohal). Sellest tulenevalt võib isik hakata majandusliku kasu saamise eesmärgil toime panema varavastaseid kuritegusid. A.T suhtlusringkonda kuuluvad kriminaalse taustaga isikud, mis suurendab uute kuritegude toimepanemise riski, kuna valdavalt on kuriteod toime pandud grupi mõjul. Tartu Vangla hinnangul uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosuseks prognoositakse kahe aasta jooksul 76 % ja vägivaldse teo osas 68 %.
5. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et varasemad mõistetud karistused ei ole A.T-le mõju avaldanud ning kuritegelik käitumine on kujunenud süüdimõistetu elustiiliks. A.T on puudulik probleemilahendusoskus. Tegemist on impulsiivse inimesega, kes ei ole võimeline oma tegusid seletama ning kordab oma vigu, sest ei suuda otsuseid tehes varasematest kogemustest õppust võtta.Kohtukolleegium leiab, et A.T korduv karistatus ja sarnane käitumismuster viitab sellele, et isik vajab juhtimist ja suunamist õiguskuuleka käitumise kinnistamisel. Arvestades eelmärgitut, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et A.T puhul on uute kuritegude toimepanemise oht suur, mistõttu tema suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine on põhjendatud ning vajalik.
6. Mis puudutab taotlust jätta määruskaebemenetluses tekkivad menetluskulud riigi kanda, siis siinkohal selgitab ringkonnakohus, et käesoleva määruskaebuse menetlemisel ei ole menetluskulusid tekkinud, kuna A.T taotlus temale riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks jäeti rahuldamata.
7. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
8. jaanuari 2017 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Mati Kartau /allkiri/ Tiit Lõhmus /allkiri/ Maarika Kuusk