Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et T.A tekitas V.T. ile noalöögiga tervisekahjustuse, mille tagajärjel viimane suri. Isiku surma põhjustamise puhul on objektiivsest küljest kõik koosseisud suvalise teokirjeldusega. Seega võib surma põhjustanud tervisekahjustust kvalifitseerida nii KarS § 113, 115 kui ka 117 ja 118 järgi. Noalöök sobib 2 realiseerima ükskõik millist nimetatud koosseisudest. Küsimus taandub teo kvalifitseerimisel süüdlase käitumise subjektiivse külje hindamisele. 4.2 Apellant ei nõustu kohtu järeldustega süüdlase käitumise subjektiivse külje hindamisel ja leiab, et kohtu järeldused ei vasta asjas kogutud tõenditele. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et kaudse tahtluse olemasoluks on piisav iseenesest löök elutähtsasse piirkonda. Noalöök ei põhjusta alati surma. Ekspertide järeldustest on võimalik aru saada, et tegemist oli aordi vigastusega, mis põhjustas tugeva verejooksu – sisuliselt sentimeeter kõrvale tekitatud vigastuse tagajärjel olnuks aga surma saabumine välditav. T.A on kogu aeg väitnud, et ei soovinud V.T. i surma ja ta ei saanud ka möönda, et tema tekitatud noalöök vigastab just suurt veresoont ja verejooksust tingituna võib kannatanu surra. Apellant leiab, et T.A tegu tuleks kvalifitseerida KarS §
p 1 järgi, millise juriidilise argumentatsiooni esitas ta ka maakohtus kohtuvaidlustes ja jääb esitatu juurde. 4.3 Sündmuskohal viibis ka tunnistaja Artur Nikonov, kes soovis kohtus küll algul ütlusi anda, ent sattus ristküsitlusel segadusse ja teatas, et ei suuda keskenduda, mistõttu tema ülekuulamine lõpetati. Vaatamata kaitsja korduvatele taotlustele, ei ole kohus väljastanud kohtuistungi protokolli, mistõttu ei saa kaitsja viidata konkreetsetele väljenditele tunnistaja ülekuulamisel. Samas tulnuks tunnistajale anda võimalus rahuneda ning seejärel küsitlust jätkata. Seda enam olukorras, kus tunnistaja sisuliselt muutis ütlusi, väites, et oli esialgu šokis ning võis seetõttu midagi valesti öelda või ütlemata jätta. Kaitsja ei saanudki tunnistajat küsitleda, sest viimane keeldus prokurörile edasisest ütluste andmisest. Seega puudus kohtul võimalus hinnangu andmisel tugineda tõenditele, mis võinuks selgust tuua T.A käitumise subjektiivse külje osas. 4.4 T.A on kogu menetluse vältel väitnud, et tahtlus V.T. i tapmiseks tal puudus ja tegemist oli õnnetu juhusega. Samuti on T.A väitnud, et V.T. oli tema vastu vägivaldne ja ka sündmuse toimumise hetkel kartis ta vägivaldsust. V.T. i olemust ja varasemat vägivaldsust kinnitavad kohtule esitatud kohtuotsused viimase suhtes. Samuti ei saanud kohus kõrvutada T.A ütlusi teiste isikuliste tõenditega, mistõttu on ka kohtu järeldused ebaobjektiivsed. Kohus pidanuks arvestama KrMS § 60-62 sätestatut, s.h kahtluste tõlgendamist süüdlase kasuks. 4.5 Maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-40-13 ei ole käesolevas asjas siduv – viidatud lahendis lõi süüdlane kannatanut noaga korduvalt, mistõttu on ka hinnangu andmine tema teo subjektiivsele küljele teistsugune. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et maakohus on rikkunud KrMS § 339, mis omakorda viis materiaalõiguse väära kohaldamiseni ja on aluseks kohtuotsuse tühistamisel. Maakohus ei uurinud kõiki tõendeid, rajas järeldused tuvastamata asjaoludele, mistõttu ei saanud kohus otsust motiveerida. T.A süü subjektiivse koosseisu järeldused on põhjendamatud. Samuti kohus, jättes tunnistaja ülekuulamise pooleli, rikkus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. 5. Tartu Ringkonnakohtu 31.07.2013 määrusega määrati apellatsioon läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andes kohtumenetluse pooltele õiguse esitada seisukohad kuni 16.08.2013. Seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 3 6 Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et esitatud apellatsioon jääb rahuldamata. Nagu ilmneb apellatsioonist, taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, või siis teha uus otsus ning tunnistada T.A süüdi KarS §
Siinkohal tugineb kaitsja süüdistatava väitele, et ta ei soovinud kannatanut tappa ja tegemist oli vaid õnnetu juhusega. Samuti osundatakse asjaolule, et kannatanu on ise olnud varem vägivaldne ja ka käsitletaval hetkel kartis süüdistatav kannatanu vägivaldsust. Esmalt märgib kriminaalkolleegium, et nõustuda tuleb maakohtuga selles, et süüdistatav T.A pani 06.04.2012 kella 16.00 paiku V.T. it ühel korral lauanoaga kõhtu lüües toime tapmise ning see on vaieldamatult kvalifitseeritav KarS § 113 järgi. Seonduvalt asjaoluga, et süüdistatav eitas kannatanu tapmise soovi, mis näitavat temal tapmistahtluse puudumist, tuleb märkida, et süüdlase tahtluse tuvastamisel ei ole määrav see, kas ta avaldab selgesõnaliselt soovi teist isikut tappa või mitte. Kohtupraktikas on enamlevinud siiski olukord, kus teise inimese surma põhjustanu sellise soovi olemasolu eitab ning sellisel juhul ei olekski võimalik tapmisteo toimepanijat süüdi mõista just sellise õigusliku hinnangu alusel. Puutuvalt väitesse selle kohta, et kannatanu oli ise vägivaldne, märgib kriminaalkolleegium, et kriminaalasjas puuduvad sellised tõendid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et kannatanu oleks T.A suhtes kasutanud vägivalda või oleks olnud selline oht (süüdistataval puudusid igasugused vägivallatunnused). Asjaolu, et kannatanu on varasematel aastatel karistatud vägivallasüütegude eest, ei anna põhjendatud alust tõsikindlalt väita, et ka käsitletava sündmuse käigus rakendas kannatanu süüdistatava suhtes vägivalda, või oli tekkinud selline oht. 8.2 Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et T.A lõi V.T. ile süüdistuses näidatud ajal ja kohas noaga kõhtu, mille tagajärjel tekkinud ägeda verekaotuse tõttu suri kannatanu sündmuskohal. Vaidlusküsimuseks on süüdistatava poolt toimepandud teo subjektiivsele küljele antav hinnang. Maakohus asus seisukohale, et T.A teo toimepanijana nägi noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ja möönis seda ning V.T. i surm süüdistatava noalöögist saadud vigastuste ning ägeda verekaotuse tagajärjel saabuski. Süüdistatava teo subjektiivse külje hindamisel osundas maakohus ka süüdistatava ütlustele, mille kohaselt pärast noaga kannatanu löömist tõmbas ta noa kannatanu kõhust välja ning läks oma tuppa. Sellest nähtub maakohtu hinnangul süüdistatava tegevuse mõtestatus, lisaks ei osundanud ta kannatanule sündmuskohal mingit abi, palus teistel politseisse ja kiirabisse helistada. Sellistest asjaoludest järeldas maakohus T.A käitumises tapmise toimepanemist kaudse tahtlusega. Lisaks osundas maakohus ka RKKK lahendile 3-1-1-40-13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et T.A käitumises on ilmselgelt tuvastatav V.T. i tapmise toimepanemine kaudse tahtlusega. Apellant on seisukohal, et maakohtu viide eelviidatud riigikohtu lahendile ei ole käesoleval juhul kohane, kuna selles lõi süüdlane kannatanut noaga korduvalt. Pealegi tuleb apellandi arvates iga konkreetse teo puhul tugineda tuvastatud asjaoludele, mitte rajada otsust riigikohtu teoreetilistele selgitustele (apellatsiooni sõnastus). Kriminaalkolleegium nõustub apellandiga selles, et järelduste tegemine peab vaieldamatult tuginema konkreetsetele tuvastatud asjaoludele, kuid leiab, et käesoleval juhul on maakohtu viide eelnimetatud riigikohtu lahendile siiski kohane vaatamata asjaolule, et nimetatud kaasuse puhul oli tuvastatud süüdistatava poolt kannatanu noaga löömine kahel korral. Nimetatud asjaolu vaid kinnitas kassatsioonikohtu poolt maakohtu otsuse toetatavat 5 seisukohta selles, et süüdlane tegutses kannatanut noaga lüües tahtlikult, mitte ettevaatamatusest. 8.3 Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kvalifitseerimaks süüdlase käitumist KarS §
p 1 järgi peab olema võimalik kindlaks teha, et teo toimepanija tahtlus oli suunatud ainult raske tervisekahjustuse tekitamisele ning kannatanu surma saabumisse suhtus ta kergemeelselt. Samas juhul, kui süüdlane nägi noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda, ja surm tema teo tagajärjel ka saabus, tuleb tema tegu kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena. Käesolevas kriminaalasjas teostatud surnu ekspertiisiaktist nähtuvalt tuvastati V.T. il kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Selleks, et asuda seisukohale kannatanule sellist liiki haava tekitamise puhul süüdistatava tegutsemisest kergemeelsusest, peab olema võimalik tuvastada, et isikul oleks n.ö adekvaatne lootus, et kannatanu sellise vigastuse tulemusena ei sure. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu käesoleval juhul ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et T.A lootis kannatanu surma mittesaabumist. Pärast V.T. i noaga kõhtu löömist ei olnud süüdistataval kuidagi võimalik kontrollida sündmuste edasist kulgu, millest tulenevalt ongi põhjendatud järeldada, et süüdistatav möönis noaga löömise mistahes tagajärge, sealhulgas ka kannatanu surma saabumist. Seega tuleb asudagi seisukohale, et T.A põhjustas V.T. i surma kaudse tahtlusega. Lisaks tuleb märkida, et mingit abi süüdistatav kannatanule osutama ei asunud. Vastupidi, süüdistatav viskas noa lauale ning läks oma tuppa. Sündmuskohale saabunud politseitöötaja A.R. selgitas kohtus, et majja sisenedes leidsid nad T.A oma toas, lamas rahulikult selili voodis, televiisor mängis. Kiirabi ja politsei kutsus tunnistaja A.N. . Kiirabi saabus kell 16.15 ning konstateeris kannatanu surma. Nimetatud asjaolud kinnitavad ringkonnakohtu veendumust sellest, et puuduvad igasugused mõistlikud põhjused, miks süüdistatav erinevalt n.ö keskmisest inimesest ei saaks aru, et noaga teist inimest kõhuõõnde löömise tagajärjel saadud vigastuse tõttu võib kannatanu surra. Seega on maakohus õigesti ja põhjendatult tuvastanud, et T.A poolt toimepandud tegu on kvalifitseeritav tapmisena KarS § 113 järgi. 9. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse T.A süüdistusasjas muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Maarika Kuusk Mati Kartau Aarne Sarjas 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.