lg 2 alusel vähendada U.M-ile mõistetavat karistust 1/3 võrra ja mõista karistuseks 10 kuud vangistust.
lg 41 alusel kohaldada süüdimõistva otsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks U.M-i suhtes tõkendit – vahistamine alates 27.08.2015.a. ja võtta U.M vahetult peale kohtuotsuse kuulutamist kohtus vahi alla. Karistuse kandmise algust arvestada alates kinnipidamisest, s.o. 25.08.2015.a. Tõkend – vahistamine - tühistada kohtuotsuse jõustumisel või kohtuotsuse mittejõustumise korral karistuse ärakandmise ajaks – karistuse ärakandmisel. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta U.M-ilt ära lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks ja 6 kuuks. Lisakaristuse kestuse hulka ei arvata vangistuse kandmise aega ning lisakaristus hakkab kehtima peale vangistuse kandmiselt vabanemist. Liiklusseaduse (LS) § 127 kohaselt on U.M kohustatud viie tööpäeva jooksul peale vangistuse kandmiselt vabanemist loovutama oma juhiloa Maanteeameti liiklusbüroole. Kriminaalmenetluse kulud: Välja mõista U.M-ilt riigituludesse: 1)
9 alusel sundraha - 292.50 eurot 2)
4 alusel kaitsjatasu – 144 eurot
lg 3 alusel määrata U.M kriminaalmenetluse kulude tasumine kogusummas 436.50 eurot tasumine ositi 12 kuu jooksul, kusjuures 11 kuul tasuda igakuuliselt 36.38 eurot ja 12. kuul 36.32 eurot. Kriminaalmenetluse kulude esimene makse tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, järgmised maksed tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks. U.M mõisteti süüdi selles, et tema juhtis tahtlikult 25.08.2015 kella 21:58 ajal Tallinnas, Linnamäe tee 47 juures, liikudes Katleri tn suunas mootorsõidukit Audi 80, riiklik registreerimismärk XXXXXXX, olles joobeseisundis [alkoholijoove 1,53 mg/l laiendmääramatusega ± 0,14 mg/l (lõplik tulemus 1,39 mg/l)]. APELLATSIOONI SISU: Süüdistatav vaidlustab apellatsioonis mõistetud põhikaristuse määra, lisakaristuse pikkust ja kulgemise aja algust ning menetluskulude vabatahtliku tasumise aja algust. Ta tunnistab, et on purjus peaga mootorsõidukit juhtides pannud toime kuriteo ning on nõus ka aristust kandma, kuid leiab, et kohtuotsus on liialt karm. Apellant tunnistab oma alkoholiprobleeme ja märgib, et on sellele ka lahenduts otsinud, kuid murdunud. Kirjeldab, kuidas ta suutis vähemalt tööle vormistada ning hakkas mingitki sissetulekut 2 saama. Tal on kaks alaealist last, kellele peab maksma elatisraha. Seoses vangistuses viibimisega kaotab ta oma töö, kasvab alimentide võlgnevus. Lisakaristuse määraga ei ole ta nõus seetõttu, et tema eriala on traktorist ja ümberõppeks on ta juba liiga vana. Seetõttu palubki, et kohus lühendaks lisakaristuse pikkust või määraks selle alguseks põhikaristuse kandmise aja algus. Ka ei saa ta alustada menetluskulude kamsmist 5.oktoobrist alates kuna ta viibib vangistuses. Palub, et see kuupäev edasi lükataks. Tunistab süüd, kahetseb ja lubab ravile minna. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu
lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus
lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni
lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse määra ja menetluskulude tasumise kohustuse aja algust. Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku 3 läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on U.M-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks U.M-i karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda, põhjendatud on ka mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. Igor U.M-i näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Süüdistatavat on varem korduvalt korral kohtu poolt karistatud ja just liiklusalaste kuritegude toimepanemise eest – alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-26-03 5.märtsist 2003.a. märkinud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Arvestades eeltoodut aga ka seda, et maakohtu poolt mõistetud karistus jääb alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära, ei ole alust väitel, et tegemist on range karistusega. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-58-13 märkinud, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Korduvalt kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmine. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks osundada tsiteeritud Riigikohtu otsuses märgitule. Nimelt tõdeb Riigikohus ka seda, et Nagu märgitud, on U.M-ile mõistetud karistus, mis jääb alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära. Ka ei ole alus apellatsiooni väitel, et mõistetud lisakaristuse pikkus ilmutab kohtupoolset üleliia ranget kohtlemist. Kohtupraktikas on valitsevaks seisukoht, et üldjuhul peaks kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistetatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus. KarS prg. 50 lg 1 p.1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta, kuid jällegi on tegemist piirmääradega, mis kehtivad kõigi liiklussüütegudele. Liiklusseaduse prg. 224 lg 3 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse ülemmäära 12 kuud. Seejuures on väärteona karistatav selline rikkumine, kus liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus kuni 0,74 milligrammi e. pea poole väiksen, kui see oli mõõdetud süüdistataval. Süüdistataval tuvastatud joove ületas tunduvalt kriminaalvastustuseks ettenähtud joobe alammäära. Nimetatud faktor iseloomustab süü suurust ja mõjutab omakorda karistuse raskust. Veel rõhutab kohtukolleegium seda, et lisakaristus mõistetakse sedaliiki (KarS prg. 424) kuritegudes 4 eripreventiivsel eesmärgil ning kohtupraktikas on omaks võetud ka seisukoht, et kohus võib karistuse mõistmisel süü suurust ja isikut arvestades põhikaristuse arvelt mõista pigem lisakaristuse pikemas määras või vastupidi. Süüdistatav on oma käitumisega näidanud üles ääretult ükskõikset suhtumist kehtivatesse liiklusnormidesse ning vaatamata sellele, et käesoleval korral raskeid tagajärgi ei kaasnenud, seadis ta siiski ohtu nii teiste liiklejate kui ka enda elu. Maakohus on lisakaristuse mõistmist piisavalt põhjendanud ning eeltoodud asjaaolusid arvestades ei ole kohtukolleegium tuvastanud asjaolusid, millised annaks alust mõistetud lisakaristust vähendada. Millisest momendist hakkab kulgema kohtu poolt mõistetud lisakaristuse määr, see on sätestatud seaduses ning kohus ei saa lugeda selle aja hulka vangistuses viibimise aega, mis olenemata mõistetud lisakaristuse pikkusest läheb niigi selle aja huka, mil isikul puudub võimalus mootorsõiduki juhtimiseks. Apellatsioonis rõhutatud tegurid – sissetuleku vähenemine ja laste ülalpidamiskohustus – need olid süüdistatavale teada ka siis, kui ta otsustas, olles ise alkoholijoobes minna mootorsõidukit juhtima s.t antud asjaolud ei takistanud süüdistatavat toime panemast temale süüks arvatud kuritegu. Inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. Kokkuvõtteks märgib kohtukolleegium, et süüdistatava taotlus vähendada veelgi temale mõistetud karistust, ei ole arvestatav ning apellatsioonis ei ole ka esitatud ühtegi asjaolu, mida apellatsioonikohus saaks arvestada. Tegemist on ilmselt põhjendamatu apellatsiooniga. Maakohus on andnud süüdistatavale võimaluse tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, mis sisuliselt tähendab ka võimalust tasuda neid ositi aasta jooksul. Tegemist on süüdimõistetule rahalise kohustuse vabatahtlikuks tasumiseks antud tähtajaga ning käesoleval juhul on tegemist kohtupraktikas omaksvõetud ja valitseva praktika kohaselt maksimaalse tähtajaga. Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitmiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asjaolu, et süüdistatavale on mõistetud karistuseks reaalne vangistus ei anna alust temale menetluskulude vabatahtlikuks tasumiseks antud tähtaja alguse edasilükkamiseks. Neil asjaoludel ja lähtuvalt
§-st 326 lg 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. / 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.