Väärteoasi 4-17-2771 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuli 2017. a, Jõgeva kohtumaja Väärteoasja number 4-17-2771 Kohtukoosseis Kohtunik Raina Pärn

) § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime

§ 227lg -s 3 sätestatud väärteo.

Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 02.05.2017. a otsusega karistati E.E

§ 227

lg-s 3 sätestatud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 155 trahviühikut, s.o 620 eurot.

§ 227

lg 5 p 2 alusel võeti E.E-lt lisakaristusena ära sõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks (tl 3-5, 17-18). Kohtuvälise menetleja otsuse põhjenduste kohaselt on väärteo toimepanemine tõendatud tunnistaja ütluste, kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga ja menetlusaluse isiku ütlustega. Karistuse määramisel arvestati menetlusaluse isiku varasemaid rikkumisi - E.E on üks samalaadne kehtiv rikkumine. Samuti arvestati asjaolu, et E.E pani rikkumise toime Eesti Vabariigi põhimaanteel nr 3 tööpäeva hommikul (nimetatud maanteel liigub liiklusloenduse andmetel keskmiselt veidi üle 2000 sõiduki ööpäevas). Tegemist ei ole kerge või ebaolulise rikkumisega. Lisaks arvestas kohtuväline menetleja karistuse määramisel karistust kergendava asjaoluna E.E puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 p 3). Menetlusalune isik E.E esitas 18.05.

1. a Tartu Maakohtule kaebuse (tl 1) kohtuvälise menetleja otsusele, milles taotleb talle määratud lisakaristuse tühistamist ning lühema lisakaristuse, s.o üks kuu, määramist. Kaebuse kohaselt soovib E.E temal juhtimisõiguse säilitamist seoses töökohaga ettevõttes xxxxxxxxxxxxxxxx OÜ. E.E töötab nimetatud ettevõttes C, E - kategooria autojuhina. E.E nõustub kaebuses kohtuvälise menetleja seisukohaga, et mõistetav karistus peab väärteo toimepanija suunama õigele teele. Samas leiab E.E, et juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks põhjustaks 2 talle töökoha ja seega ka sissetuleku kaotuse, mis seaks ta majanduslikult raskesse olukorda. E.E leiab, et tema juhtimisõigus tuleks peatada maksimaalselt üheks kuuks. Nimetatud perioodi jooksul saaks E.E viibida korralisel puhkusel, mis omakorda tagaks töökoha säilimise. Lisaks soovib E.E temale karistuseks määratud rahatrahvi tasumise võimaldamist osamaksetena kümne kuu jooksul. Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 19.05.
2. a kirjaga saadeti E.E kaebus vastavalt kohtualluvusele Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajja (tl 9, 14). Kohus nõudis VTMS § 116 alusel Politsei - ja Piirivalveameti Lõuna prefektuurilt välja väärteotoimiku (tl 10). 29.05.
3. a määrusega võttis kohus E.E kaebuse menetlusse. Kohus määras, et kohtuvälisel menetlejal tuleb esitada kirjalik seisukoht kaebuse kohta ja soovi korral täiendavad dokumendid hiljemalt 12.06.
4. a (tl 24). Kohtuväline menetleja esitas kirjaliku seisukoha (tl 26-29), milles palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohtuväline menetleja märgib, et tuvastatud ei ole väärteomenetlusega seotud rikkumisi, mis tooksid kaasa otsuse tühistamise. Lisaks kontrollis kohtuväline menetleja kiiruse mõõtmise protseduuri ning koostatud dokumente, mille käigus samuti ei tuvastatud mõõtemetoodilisi või protseduurilisi reeglite rikkumisi. Kohtuvälise menetleja hinnangul on kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis fikseeritud kiiruse ületamine 51 km/h õiguslikku alust omav mõõtetulem. Kohtuvälise menetleja hinnangul tuleb rikkumise iseloomustamisel märkida oluliseks teo toimepanemise aeg ja koht, s.o 06.04.
5. a kell 10.30, s.o argipäev, mis Jõhvi-Tartu-Valga maanteel suhteliselt tiheda liiklusega aeg (nimetatud maanteel liigub ööpäevas keskmiselt üle 2000 sõiduki). Seega seadis menetlusalune isik oma teoga ohtu ka kaasliiklejad. Ohu ilmnemisel läbib piirkiirust ületav sõiduk oluliselt pikema reageerimisteekonna, mis omakorda pärsib sõiduki seismajäämist enne takistust. Liiklusõnnetuse toimumisel on kiirust ületava sõiduki jääkkiirus vahetult enne avariid suurem ning seeläbi kasvab ka võimalike vigastuste hulk juhile ja kaasliiklejatele. Selgete füüsikaliste mõjude tõttu kasvab kiiruse suurenemise tulemusel vigastuste raskusaste. Kohtuväline menetleja toonitab, et sõidukiiruse valik on juhi teadlik otsus, mis ei saa sõltuda teistest liiklejatest. Lubatud sõidukiiruse ületamine 51 km/h on tahtlikult toime pandud süütegu (selline sõidukiirus ei saa jääda juhile märkamatuks) ning üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi. Lisaks osundab kohtuväline menetleja, et menetlusalust isikut on varasemalt karistatud samalaadse liiklusalase süüteo toimepanemise eest rahatrahviga, kuid vaatamata sellele paneb menetlusalune isik jätkuvalt toime sarnaseid süütegusid. Kohtuväline menetleja leiab, et lähtudes menetlusalusele isikule varasemalt mõistetud karistusest, saab öelda, et E.E ei ole hakanud seadusekuulekamalt käituma, vaid paneb toime varasemast raskemaid rikkumisi. See omakorda näitab E.E suhtumist talle varasemalt mõistetud karistusse. Kohtuväline menetleja osundab, et E.E, juhtides mootorsõidukit kiirusega 150 km/h (+/- 9 km/h) asulavälisel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Kohtuvälise menetleja hinnangul näitab selline kiiruse ületamine isiku suhtumist liiklusreeglitesse ja õiguskorda, samuti võimalikku saabuvasse tagajärge, kui ka kaasliiklejatesse.

§ 227

lg 3 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni.

§ -s 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku poolt piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, s.o numbrilisest näidust, ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on isiku süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav

3 § -st 227, kus lõigetes 1 -4 on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Kohtuväline menetleja määras menetlusalusele isikule rahatrahvi 155 trahviühikut, s.o 620 eurot, mis on ¾ seaduses ettenähtud sanktsioonist. Arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud rikkumise iseloomu, aga ka tema varasemat karistatust, on kohtuvälise menetleja hinnangul tegemist optimaalse karistusega. Vastavalt

§ 227

lg 5 p -le 2 määras kohtuväline menetleja E.E-le lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks, mis jääb ettenähtud sanktsiooni keskmisest madalamasse määra.

§ 227

lg 5 p 2 sätestab, et kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist

§ 227lg -s 3 sätestatud süüteo eest koomest kuni kuue kuuni.

Kohtuväline menetleja, võttes arvesse, et

§ 227

lg 3 alusel karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest 41-60 km tunnis ning ka asjaolu, et menetlusalune isik ületas lubatud piirkiirust 51 km/h, leiab, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Võttes arvesse E.E poolt juhitud sõiduki kiirust, rikkumise kohta ja aega ning menetlusaluse isiku kahetsust, leiab kohtuväline menetleja, et E.E karistamine keskmisest suurema rahatrahviga on proportsionaalne toimepandud teoga. Kohtuvälise menetleja hinnangul tuleb rikkumise iseloomustamisel arvestada ka videosalvestisest nähtuvat asjaolu teiste liiklejate olemasolu kohta süüteo toimepanemise asukohaks olnud teelõigul. Kohtuväline menetleja viitab oma kirjalikus seisukohas kohtupraktikale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat, kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kaohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtuväline menetleja, võttes arvesse varasemat kohtupraktikat (korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist), leiab, et E.E juhtimisõigus tuleb peatada. Lisaks osundab kohtuväline menetleja varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt töökoha kaotamise võimalus ei ole mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et süüteo toimepanemise päeval omas E.E töökohta xxxxxxxxxxxxxxxx OÜ-s ja seega oli teadlik temal juhtimisõiguse vajalikkusest. Samas ei takistanud see E.E süütegu toime panemast. Juhtimisõigust omava ning varasemalt piirkiiruse ületamise eest karistatud isikuna, pidi E.E olema teadlik asjaolust, et lubatud sõidukiiruse ületamine on tegu, mille toimepanemisele võivad karistusena järgneda nii rahatrahv, kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi - või lisakaristusena, mis omakorda võib põhjustada ebamugavusi edasise elu korraldamisel. Kohtuväline menetleja leiab, et isik peab tegema kõik endast oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seda eriti situatsioonis, kus isikul on kehtiv karistus samalaadse süüteo eest. Lisaks leiab kohtuväline menetleja oma kirjalikus seisukohas, et riik peab andma selge signaali sellele, et liiklusrikkumiste, sh mootorsõiduki lubatud suurima sõidukiiruse ületamise näol on tegemist rangelt karistatava õigusrikkumisega. KOHTU SEISUKOHT 1. Kohus leiab, et kuna kohtumenetluse pooled ei ole avaldanud soovi asja arutamisest kohtuistungil osa võtta, on võimalik väärteoasi lahendada VTMS § 120 lg 1 kohaselt kirjalikus menetluses, juhindudes kohtulahendi tegemisel VTMS §-st 132. Kohus teavitas menetlusalust isikut ja kohtuvälist menetlejat väärteoasja arutamisest kirjalikus menetluses ning tegi teatavaks kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja. 4 2. VTMS § 123 lg 2 alusel arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kaebuses on E.E taotlenud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega määrata talle lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine üheks kuuks. Kuigi E.E ei ole vaidlustanud talle etteheidetud väärteo toimepanemist, tuleb sellele vaatamata kohtul lähtuda VTMS § 132 lg -st 2 ning kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Sellest tulenevalt hindab kohus E.E-le etteheidetava väärteo toimepanemist tervikuna, vaatamata kaebuses esitatud taotlusele. 3. Kohus tutvunud väärteoasja materjalidega, uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 02.05.2017. a üldmenetluse otsus tuleb jätta muutmata ja E.E kaebus rahuldamata. 4. Väärteoprotokolli kohaselt heidetakse E.E-le ette, et tema 06.04.2017. a kell 10.30 Jõhvi -Tartu-Valga mnt 104. kilomeetril juhtis mootorsõidukit Audi A6 Avant, registreerimismärgiga xxxxxx, asulavälisel teel kiirusega 150 km/h (+/ - 9 km/h). Seega E.E ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 51 km/h.

§ 227

lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis. Kohtu hinnangul on väärteoasjas kogutud tõenditega usaldusväärselt tõendatud, et E.E juhtis 06.04.

1. a kell 10.30 Jõhvi-Tartu-Valga mnt 104.kilomeetril mootorsõidukit Audi A6 Avant , registreerimismärgiga xxxxxx, kiirusega 150 km/h (+/- 9 km/h). Seda kinnitab kiirusmõõturi kasutamise protokoll (tl 20 ). Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kiiruse mõõtmist on teostatud seadmega Stalker DSR 2X DP 019597 (antennid KC064045 ja KR020035). Lisaks nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et mõõtevahendiga on 06.04.
2. a kell 09.05 teostatud testmõõtmine ja seade on hinnatud töökorras olevaks. Kiirusmõõtur on taadeldud vastavalt mõõtevahendi taatlustunnistusele nr TTRS-16 /00116 12.05.
3. a (tl 31). Taatlustunnistuse kohaselt vastab mõõtevahend Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 12.12.
4. a määruse nr 104 lisa 2 p-le 8.
5. E.E juhitava sõiduki (Audi A6 Avant, registreerimismärgiga xxxxxx) kiirust mõõdeti Jõhvi-Tartu-Valga mnt 104.kilomeetril, mõõtja sõiduki liikumiskiirus mõõtmise hetkel oli 93 km/h. Kiiruse mõõtmisel tuvas tati sõiduki kiiruseks 150 km/h, arvestades laiendmääramatust +/- 9 km/h. Kiiruse mõõtmisel kasutati videotehnikat VineFu PRO II. Kohtule on esitatud ka CD-plaat videosalvestistega (tl 34). Tunnistaja xxxxxxxxx ütluste kohaselt (tl 21 ) teostas ta 06.04.
6. a koos liikluspolitseinik Tarvo Säälikuga Jõhvi-Tartu-Valga maanteel liiklusjärelevalvet. Patrullekipaaž mõõtis nimetatud kuupäeval Tartu suunas (patrullekipaažile vastu) liikunud hõbedast värvi sõiduauto kiiruseks 150 km/h. Patrullekipaaž sõitis kiirust ületanud sõiduautole järele, andes talle sinisepunase märgutulega peatumise märguande. Juht reageeris peatumismärguandele ning peatas sõiduauto Audi A6 Avant, registreerimismärgiga xxxxxx. Kontrollimisel selgus, et sõidukit juhtis E.E . E.E kutsuti patrullautosse, kus juhile näidati kiirusmõõturi fikseeritud näitu. E.E nõustus kiirusmõõturi näiduga ning kahetses toimepandud rikkumist. E.E viibis sõiduautos üksinda ja soovis sõita Tartusse. E.E-le koostati väärteoprotokoll. Lisaks eelviidatud tõenditele, on väärteoasjas tõendiks ka E.E enda ütlused. E.E ütluste kohaselt ületas ta 06.04.
7. a Jõhvi -Tartu maanteel kiirust. E.E on teadlik eksimusest ja hetkeotsusest. E.E ei ole ka kaebuses vaidlustanud kiiruse ületamise fakti. 5 Vaidlust ei ole selles, et Jõhvi -Tartu-Valga mnt
8. kilomeetril on asulaväline tee. See tähendab, et tegemist on alaga, kus piirkiirus on vastavalt

§ 15lg 1 p-le 1 90 km/h.

Seega on eeltood ud tõenditega usaldusväärselt tuvastatud, et E.E ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 51 km/h. Eeltoodust tulenevalt on tuvastatud, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtis E.E mootorsõidukit Audi A6 Avant , registreerimismärgigaxxxxxxx, kiirusega 150 km/h (+/9 km/h), ületades sellega

§ 15

lg 1 p-s 1 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust asulavälisel teel, s.o 90 km/h. Kuna E.E on ületanud lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 51 km/h, on ta toime pannud

§ 227lg-s 3 sätestatud väärteo.

3. Kohus on seisukohal, et E.E on väärteo toime pannud otsese tahtlusega.

§ 227

lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis. E.E ütlusi arvesse võttes leiab kohus, et E.E ületas lubatud sõidukiirust teadlikult, st ta oli teadlik, et ületab sõidukiirust ja ta ka tahtis kiirust ületada. Nii on E.E selgitanud, et ületas kiirust ning on teadlik eksimusest ja hetkeotsusest. Lisaks kinnitab kohtu arvates E.E tahtlust ka ületatud kiiruse suurus, milleks on 51 km/h. Sellises määras kiiruse ületamine on mootorsõiduki juhile selgelt tajutav ja ilmselgelt on tegemist juhi teadliku valikuga. 4. Kohtuvälise menetleja otsusega määrati E.E-le karistuseks rahatrahv 155 trahviühikut, s.o 620 eurot.

§ 227

lg 5 p 2 alusel võeti E.E-lt lisakaristusena ära sõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks.

§ 227

lg 3 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süü suuruse hindamisel on kohtu arvates põhjendatult arvesse võetud ületatud kiiruse suurust (s.o vähemalt 51 km/h). Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga ja leiab samuti , et arvestada tuleb

§ 227normitehnilist ülesehitust ja sisu.

Nimetatud asjaolu iseloomustab teo raskust ja ohtlikkust, kuna tegu kvalifitseeritakse

§ 227lg 3 järgi, mis näeb ette karistamise kiiruse ületamise eest 41 -60 km/h.

Samuti on oluline, et E.E on ületanud kiirust tiheda liiklusega maanteel ja ajal, kui liikluses oli ka kaasliiklejaid. Seda, et tegemist on tiheda liiklusega maanteega, kinnitab ka heli- ja videosalvestis (tl 34), millest nähtuvalt oli E.E juhitud sõiduki ees ja järel liiklemas veel teisi sõidukeid. Äärmiselt suurel kiirusel sõites on ohustatud kõik liiklejad, kuna piirkiiruse eesmärgiks on tagada turvaline liiklemine. Karistuse määramisel on arvesse võetud kergendava asjaoluna E.E kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3). Kohtul ei ole sellele vastuväiteid. Karistust raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud. Ka kohus ei tuvastanud raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Karistuse määramisel tuleb arvestada, et karistusregistri väljatrükist ( tl 23) nähtuvalt E.E on varasemalt karistatud samalaadse väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise toimepanemise eest. Politsei - ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 13.10.2016. a otsusega määrati E.E-le

§ 227lg 2 alusel rahatrahv summas 180 eurot, 6 mis on tasutud 16.02.2017.

a. Seega on E.E-le määratud samalaadse väärteo toimepanemise eest rahatrahv. Kohtu hinnangul on oluline seegi, et pärast E.E-le piirkiiruse ületamise eest rahatrahvi määramist on E.E jätkanud samalaadsete väärtegude toimepanemist. Käesoleval ajal arutatava kiiruse ületamise on E.E toime pannud vähem kui 2 kuud pärast talle määratud rahatrahvi tasumist. Kohtu arvates ilmestab E.E varasem käitumine liikluses tema suhtumist talle mõistetud karistusse, aga ka õiguskorda üldiselt. E.E-le ei o le varasemalt määratud rahaline karistus avaldanu d piisavat mõju. E.E-le on määratud rahatrahv , mis on tasutud, kuid mingeid järeldusi E.E sellest teinud ei ole. Samuti peab kohus oluliseks, et käesoleval ajal on E.E ületanud kiirust väga olulises määras, seades ohtu kõikide teiste liiklejate elud ja tervised, aga ka vara. Kohtuvälise menetleja otsusega määrati E.E-le karistuseks rahatrahv 155 trahviühiku ulatuses, mis kohtu hinnangul on proportsionaalne toimepandud teoga ning vastab E.E süüle ja on kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega.

§ 227

lg 5 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja

§ 227

lg -s 3 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni. Kohtu hinnangul on õige kohtuvälise menetleja seisukoht, et E.E suhtes on vajalik kohaldada ka lisakaristust, lähtudes menetlusaluse isiku süüst ja eripreventiivsetest kaalutlustest (mida kohus käsitles eelnevalt). Kohus leiab, et liiklusreeglite mittetäitja jaoks on kõige vahetumaks ja otseselt mõju avaldavaks meetmeks vaieldamatult liiklusest eemaldamine. Seega võimaldab juhtimisõiguse äravõtmine ka E.E suhtes paremini karistuseesmärke saavutada (varasemalt määratud rahatrahv eesmärke täitnud ei ole). Ühtlasi võimaldab juhtimisõiguse äravõtmine täita karistuse üldpreventiivseid eesmärke, kuna kohtu arvates ei saa õiguskorra kaitsmise huvidega olla kooskõlas olukord, kus isik karistamatult jätkab liiklusalaste rikkumiste toimepanemist (ja järjepidevalt kujutab endast ohtu teistele) ning teda liiklusest ei eemaldata. Lisaks vajavad kohtu hinnangul õiguskorra kaitsmise huvid isiku jõulisemat karistamist olukorras, kus isik on varasemalt samalaadse liiklusalase süüteo toime pannud. Seda põhjusel, et välistada isikutel tekkida võivat karistamatuse tunnet olukordades, kus riiklik sund on ühiskonna huvides äärmiselt vajalik vahend, st üldise turvatunde tagamiseks ja selle kontrolli all hoidmiseks. Kohtu seisukohta ei muuda ka asjaolu, et E.E vajab juhtimisõigust oma töö tõttu. Siinkohal nõustub kohus kohtuvälise menetleja seisukohas tooduga, et E.E oli ka rikkumise ajal teada, et teda võidakse karistada ka juhtimisõiguse äravõtmisega. See ei hoidnud E.E rikkumise toimepanemisest. Kohtu hinnangul on proportsionaalne toimepandud süüteoga ja kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega võtta E.E-lt juhtimisõigus ära neljaks kuuks. Puutuvalt E.E taotlusesse võtta temalt ära juhtimisõigus üheks kuuks, peab kohus oluliseks rõhutada, et

§ 227lg 5 p 2 kohaselt on lisakaristuse alammääraks 3 kuud.

Seega seadus ei võimalda E.E poolt taotletud ajaks juhtimisõiguse äravõtmist.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 02.05.
2. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 278017003073 tuleb jätta muutmata ja E.E kaebus rahuldamata.
3. E.E on taotlenud rahatrahvi tasumise võimaldamist osade kaupa. KarS § 66 lg 2 sätestab, et kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. 7 Kohus, võttes arvesse rahatrahvi suurust ja E.E sissetulekut mõjutavaid asjaolusid (tõenäoline töö kaotus), leiab, et rahatrahvi tasumise võimaldamine osade kaupa kümne kuu jooksul on põhjendatud. Raina Pärn Kohtunik 8