Obsah (6)

§ 185§ 238§ 339§ 15§ 312§ 337

KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 15. aprill 2016, Tartu Kriminaalasja number 1-15-1511 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kriminaalasi

§ 185lg 2 alusel mõista punktis 3 nimetatud menetluskulu välja S.S-ilt.

S.S tasuda väljamõistetud summa Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99915700056230 ja selgitus „S.S, 1-15-1511 menetluskulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
2. Tartu Maakohtu 06.01.2016 otsusega tunnistati S.S süüdi KarS § 121 järgi ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära, s.o 1 500 eurot.

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 ja mõisteti S.S-ile karistuseks 1 000 eurot. Kar

S § 73 lg 1 alusel määrati, et mõistetud rahaline karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata, kui S.S ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu.

1. S.S-ile esitati süüdistus selles, et tema 09.11.2013 kella 01.00 paiku öösel Viljandi linnas, XXX asuva maja trepil lõi H.S. i kahel korral rusikaga näkku ning C-C.K. i ühe korra rusikaga näkku. Seejärel, kui H.S. ja C-C.K. hakkasid maja juurest lahkuma, tuli S.S maja tagant neile järgi ning tõukas C-C.K. i pikali ning lõi viimast rusikaga näkku. Samuti lõi S.S hetk hiljem sinna tulnud I.L. e käega kahel korral näkku. S.S tekitas H.S. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o huule ja suuõõne lahtise pindmise haava, C-C.K. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o huule ja suuõõne lahtise haava ja ninaluude murru ning I.L. ele füüsilist valu ja tervisekahjustuse, s.o silmalau ja silmaümbruse kontusiooni. Kehalise väärkohtlemisega, s.o teise inimese löömisega, pani S.S toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (mis vastab alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 1 tunnustele).
2. Maakohus leidis, et usaldusväärselt on tõendamist leidnud süüdistuses kirjeldatud viisil süüdistatava väärkohtlemine kannatanute suhtes 09.10.2013 kella 01.00 paiku Viljandis, XXX asuva maja juures. 3.
3. Süüdistatava poolt kannatante löömine nähtub kannatanute H.S. i, C-C.K. i ja I.L. e ütlustest. Samuti tunnistajate G.R. e, H-L. T. , H.O.N. a ja M.L. i ütlustest. Kannatanud on samal päeval fikseeritud süüdistatava poolt löömise tagajärjed EMO-s. Kannatanute ja tunnistajate ütlused koos EMO materjalidega moodustavad tõendite ühtse kogumi, millest järeldub usaldusväärselt süüdistava poolt kannatanute löömine. Kõige rohkem sai süüdistatava löömise tõttu kannatada C-C.K. , kellel on meditsiiniliselt diagnoositud nina kõhrelises osas nihkumine ja ninaluude murd. C-C.K. ist samalt päeval tehtud fotost nähtub, et tema löögi tagajärjel saadud haav vajas EMOs õmblust. Foto on tehtud kannatanu I.L. e poolt ning selle tõepärasuses ja usaldusväärsuses ei alust kahelda. Kuriteo avaldusega pöördus kannatanu C-C.K. sündmuse toimumise kuupäeval politseisse ja politsei poole pöördumise operatiivsus on üheks asjaoluluks, millest järeldub süüdistuse tõendatus. Kannatanud olid väärkohtlemise subjektid ja tunnistajad G.R. e, H-L. T. , H.O.N. ja M.L. nägid seda pealt. Tunnistajad E.T. , A.T. ja R. R. on teistest tunnistajatest andnud erinevaid ütlusi. Nende ütlusi ei saa samaväärselt hinnata teiste tunnistajate ütlustega, kuna nad ei näinud süüdistava ja kannatanute konflikti ning selle käiku pealt. Arvestades seda, et sünnipäevapeol oli suhteliselt palju noori inimesi (20-40), siis on ka mõistetav, et suhtlemine sünnipäevapeol oli tihe ning kõik kohalviibijad kuriteosündmuse asjaolusid otseselt pealt ei näinud. 3.
4. Maakohus leidis, et süüdistava vastuväited süüdistuse asjaoludes ei ole usutavad. Selline järeldus tuleneb muuhulgas faktilistest asjaoludest, millede kohaselt on kannatanutel fikseeritud füüsilise vägivalla tunnused. Süüdistataval aga need puuduvad, kusjuures tunnistaja E.T. ütlustest nähtuvalt avaldas süüdistav vahetult peale konflikti kannatanutega, et temal midagi viga ei ole, samuti ei näinud E.T. süüdistataval nähtavaid füüsilise vägivalla märke. 2 Kriminaalasjas ei ole sündmuskohta vaadeldud, et maakohtul saaks kujuneda selgepiirilisem visuaalne ettekujutus sündmuste toimumisest. Vaatamata sellele on kohtul võimalik kujundada kriminaalasjas objektiivne hinnang ka ilma sündmuskohta fikseerimata isikute ütluste põhjal. Süüdistava poolt käega löömine oli suunatud kolme isiku vastu. Arvestades süüdistuse asjaolusid ning tunnistajate ja kannatanute ütlusi, lõi süüdistav käega näkku maja trepi juures H.S. i ja seejärel C-C.K. i; maja õuel tõukas süüdistatav C-C.K. i pikali ja lõi talle veel ühel korral käega näkku; I.L. e lõi süüdistav maja õuel kahel korral näo piirkonda, kui maja hoovi tulnud I.L. e küsis süüdistatavalt varasemate löömiste kohta selgitust. Kannatanute ja tunnistajate ütluste põhjal ei järeldu nende kolme sündmuse vahel pikemajalist vaheaega. Tunnistajate ja kannatanute ütlustest järeldub, et süüdistava poolt kolme kannatanu löömine toimus lühikese ajaperioodi vältel, mis nähtub tunnistajate ja kannatanute ütlustest. Süüdistava käitumine kannatanu H.S. i ja C-C.K. i suhtes maja trepil; seejärel maja juurest lahkumisel maja hoovis kannatanu C-C.K. i suhtes ning mõni hetk hiljem maja hoovi tulnud kannatanu I.L. e suhtes. Süüdistava ja tunnistajate ütlusi kokkuvõtlikult arvestades arenes sündmustik ühtse jadana ning pikem ajaline ning suurem ruumiline piir löömiste vahel ei ole määratletav. Lähtuvalt süüdistava käitumisest kannatanute löömisel, on maakohtu hinnangul ühendavaks lüliks eelkõige süüdistatava tahtlus kannatanuid lüüa. Löömise objekti valik tulenes süüdistava tahtest. Süüdistuse kohaselt lõi süüdistatav H.S. i rusikaga näkku kahel korral. Maakohtus leidist tõendamist süüdistatava poolt H.S. i löömine ühel korral. Süüdistatava käitumise juures tuleb arvestada tunnistaja H-L. T. ütlusi, kes on avaldanud, et S.S ei olnud väga purjus. Väljendist „ei olnud väga purjus“ järeldub, et S.S oli teatud määral purjus. S.S on kohtuistungil eitanud oma purjus olekut. Samas S.S enda ütluste kohaselt sünnipäevalised jõid alkoholi. Maakohtu hinnangul ei ole S.S ütlused tema kainuse kohta usutavad H-L. T. ütluste tõttu, mille usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. S.S kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tal on olnud prokuratuuriga varasemalt kokkupuude, ühe kakluse asjus. Tunnistades enda süüd, oli siis 14- või 15-aastane ja asi suunati edasi alaealiste komisjoni. Kõrvutades süüdistava ütlusi käesoleva kriminaalasja asjaoludega, järeldub S.S käitumismuster (isikupärane käitumisviis), mis väljendub teistega suhtlemisel kõrvalekaldena keskmise inimese suhtlemise laadist. Süüdistataval avaldub see vägivaldses käitumises teiste isikute löömisega eluliste probleemide lahendamisel. On usutav, et olles joonud alkoholi, selline käitumismuster pigem võimendub. 3.
5. Nähtuvalt kannatanute ütlustest tundsid nad löömisel valu. Meditsiiniliselt oli kannatanutel vigastused fikseeritud, seejuures C-C.K. i vigastus lõual vajas ravimisel õmblust. Kannatanute vigastused nähtuvada ka fotodelt ja meditsiinilistest fikseeringutest. 3.
6. Maakohus analüüsib ka võimalikku hädakaitset. Võimalikuks süüdistatava poolt kaitstava õigushüvena on käsitletav kodu puutumatus. Õigus kodu puutumatusele hõlmab üldlevinud käsitluse järgi mitte ainult kodu kui inimese peamist eluruumi, vaid laiemalt füüsilist ruumi, mida igaüks võib üldlevinud arusaamade järgi pidada tema isiklikuks alaks, kuhu avalik võim ega kolmandad isikud tema loata üldjuhul ei tohi tungida. Kohtus uuritud tõenditest järeldub, et sünnipäeva tähistamisel oli noori palju (süüdistava väitel ligi 40) ning maakohtu andmetel ei olnud sellel osalemisel väljastatud eraldi kutseid. Maakohtu hinnangul oli tegemist noorte suhtes vabas vormis üritusega, millel vaatamata öisele ajale, osalesid ka alaealised. Neid asjaolusid arvestades kannatanute ja nende kaaslaste soov sünnipäevalapse külastamiseks ei ole käsitletav PS § 33 mõttes kodu puutumatuse rikkumisena. Maakohtus tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ei ole tuvastatav süüdistatava käitumine hädaseisundis. Kannatanud ega nendega kaasas olnud isikud ei üritanud vägivaldselt majja tungida. Nende soov oli õnnitleda sünnipäevalast. Seda soovi nad väljendasid sõnaliselt. Ka nende sõnalisest väljenduslaadist ei järeldunud vägivaldsust. Vägivaldse käitumise algatajaks oli süüdistatav. Arvestades asjaolu, et süüdistav ei tegutsenud hädakaitses, puudus maakohtul ka vajadus analüüsida süüdistatava kaitsetegevust. 3 Kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest ei järeldu, et kannatanud käitusid õigusvastaselt, mistõttu S.S ei olnud hädakaitseseisundis. 3.
7. Maakohus leidis, et S.S pani teod toime otsese tahtlusega. Maakohus ei tuvastanud S.S tegevuses süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 3.
8. Karistuse mõistmise osas käsitles maakohus karistuse mõistmise aluseid ja leidis sellest tulenevalt, et on põhjendatud S.S karistamine KarS § 121 järgi rahalise karistusega 150 päevamäära, s.o 1 500 eurot, mida vähendati

§ 238lg 2 kohaselt 1/3 võrra. Arvestades süüdistatava alaealisust kuriteosündmuse ajal, pidas maakohus põhjendatuks Kar

S § 73 lg 1 alusel määrata, et mõistetud rahaline karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata ja määrati S.S-ile katseaeg 3 aastat ning mõistetud rahalist karistust 1 000 eurot ei pöörata täitmisele, kui S.S ei pane katseajal tahtlikult toime uut kuritegu. Karistuse tingimisi mõistmisel arvestas maakohus ka asjaoluga, et kuriteosündmusest on möödas üle 1,5 aasta. Süüdistatava kaitsja apellatsioon

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb Tartu Maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõistetakse süüdistatav õigeks või alternatiivselt asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellant palub jätta menetluskulud riigi kanda. 4.
2. Apellatsioonis leitakse, et ringkonnakohtu määruses, millega saadeti kriminaalasi menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tagasi maakohtule, märgitud puudused on endiselt kõrvaldamata ja sisuline analüüs on tegemata. Maakohus on jätnud küllaldaselt hindamata süüdistatava ja antud asjas erapooletute tunnistajate ütlused. Süüdistatav leiab, et ta ei ole KarS § 121 järgi kvalifitseeritavat tegu toime pannud ning ta tegutses hädakaitse seisundis. Ukse taga sünnipäevale tahtvate isikute soov ja tegevus näitab ilmekalt, et nad üritasid vägivaldselt tungida käimasolevale peole, kuigi sünnipäevalaps oli eelnevalt neile teatanud, et ei soovi neid sünnipäeval näha. Hädakaitse mitte ei hõlma üksnes rünnet kaitsja enda vastu, vaid ka teiste isikute õigushüvede kaitset, s.o hädaabi. Ekslik on seisukoht, et kannatanud ega nendega kaasas olnud isikud ei üritanud vägivaldselt majja tungida. 4.
3. Lisaks heidetakse apellatsioonis ette, et maakohtus ei ole küllaldaselt leidnud tuvastamist asjaolu, kus said kannatanud vigastada, kas ukse taga olevast või hilisemast sündmusest. Usutavalt ei ole leidnud tõendamist, et S.S oleks kedagi ukse peal löönud. Kannatanute ütlused ei ole usaldusväärsed ning süüdistatav võtab üksnes omaks sissetungijate ees ukse sulgemise. See on leidnud tõendamist A.T. i ütlustega. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kui kannatanud oleks uksel viga saanud, siis miks nad ei läinud kohe politseisse ja vigastusi fikseerima, vaid jäid elamu ette passima. Kaitsja annab ülevaate, kuidas tegelikult sündmused kulmineerusid. Hädakaitsepiirides tegutsemine on tõendatud tunnistaja A.T. i ja R. R. i ütlustega. Lisaks on ekslik maakohtu seisukoht, et tegemist ei olnud kodu puutumatuse rikkumisega PS § 33 mõttes. Kaitsja on vastupidisel seisukohal ja leiab, et kui elamu valdaja resoluutselt ei soovi ukse taga olevaid isikud näha ja vaatamata sellele üritavad nad nõusolekuta jõuga elamusse tungida, on tegemist PS § 33 rikkumisega. Süüdistataval puudus igasugune tahtlus tekitada kannatanutele tervisekahjustus või valu. 4.
4. Maakohus ei ole kõiki sündmusi küllaldaselt analüüsitud, eriti maja nurga juures toimunud sündmusi. Maakohus on toimunud sündmusi käsitlenud üksteisele järgnenud jadana, kuid ei ole tuvastanud, milline oli ajavahemik trepil toimunud sündmuste ja hiljem õues toimunud sündmuste vahel. Hädakaitse kontrollimata jätmine on Riigikohtu hinnangul

§ 339lg 1 p 7 rikkumisega.

Maakohus on jätnud kolmeastmelise deliktistruktuuri ühe astme, s.o õigusvastasuse, kohtuotsuses olulises osas käsitlemata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale ja kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, tutvunud maakohtu otsuse ning esitatud apellatsiooniga, 4 leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning süüdistatava kaitsja apellatsioon rahuldamata. 5.
2. Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Kuigi kriminaalasja arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus

§ 15

lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, lubab

§ 15

lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (RKKKo nr 3-1-1-48-11). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18). 6. Varasemalt oli ringkonnakohus tagastanud asja maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, kuna otsuses esitatud motiivid ja järeldused polnud kõiges jälgitavad. Seega on ringkonnakohtu eesmärk selgitada kas 06.01.2016 maakohtu otsuses on varasemad vead kõrvaldatud ja kas otsus vastab kohtuotsuse põhiosas ettenähtud nõuetele

§ 312mõttes.

Kaitsja alternatiivne taotlus saata asi uueks veelkordseks läbivaatamiseks samale maakohtule jääb kindlasti rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsust uurides materiaalja menetlusõiguse normide rikkumist, mis peaks kaasa tooma kohtulahendi tühistamise. Ringkonnakohus ei nõustu kaitseväitega, et pärast asja esmakordset tagastamist maakohtule puuduste kõrvaldamiseks on kohtulahend endiselt motiveerimata. Olemasolevate tõendite pinnalt on maakohus 06.01.2016 otsuse näol teinud jälgitava ja põhjendatud kohtulahendi. Kohtupraktikas on mõnda aega juba kinnistunud arusaam, et kohtulahendis esitatud motiivide ja järeldustega mittenõustumine ei tähenda veel, et kohtuotsus oleks motiveerimata. Ringkonnakohus leiab, et kogutud tõendeid on lühimenetluses sisukohaselt hinnatud ja asja tagasisaatmine uueks menetlemiseks maakohtule või veelgi enam nagu kaitsja soovib, lahendamiseks üldmenetluses on asjakohatu ja ei anna käesolevas asjas kogutud tõendite puhul asja lahendamiseks mingit uut kvaliteeti.

1. Ringkonnakohtu jaoks on oluline uurida, kas maakohtu poolt on igakülgselt analüüsitud käitumissituatsiooni ja süüdistatavale esitatud süüdistust KarS § 121 järgi, et teha olemasoleva tõendibaasi põhjal süüdimõistev otsus. Apellatsioonis leitakse, et maakohus pole küllaldaselt analüüsinud süüdistatava ja sündmuspaigal viibinud tunnistajate ütlusi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, sest süüdistuse sisust tulenevat olulist teavet teadnud-näinud isikute ütlused on maakohtu otsuses kajastatud ja läbinud sellekohase analüüsi ning usaldusväärsuse kontrolli. Ringkonnakohus osundab ka sellele, et apellatsioon on kohati mahult paisutatud mitteolulisega ning kahtluse alla püütakse seada fakte, mis on tõsikindlalt tõendamist leidnud või samas ei oma asja sisuliseks lahendamiseks tähtsust.
2. Asjakohatuks osutub apellatsiooni seisukoht, et maakohus pole analüüsinud süüdistataval hädakaitse seisundi olemasolu. Maakohtu otsuses (lk 111-112) on esitatud sellekohane põhjalik analüüs alates õigusvastase ründe ja hädaseisundi olemasolu tuvastamisest ning sellekohaste järeldustega nõustub ka ringkonnakohus. Õigustatud on maakohtu järeldus, et tuvastamist pole leidnud süüdistatava tegevus hädaseisundis. Ringkonnakohus leiab samuti, et kannatanud polnud kortermajja sisenemissoovi esitades agressiivselt meelestatud, vaid nende eesmärgiks oli õnnitleda noorte kombel sünnipäevalast E.T. it. Siin on asjaolude õigeks hindamiseks abipakkuv kannatanuuid iseloomustav taust. Kannatanud H.S. , C-C.K. ja I.K. olid gümnaasiumiõpilased, kellel polnud mingit põhjust trepile tulnud süüdistatavat rünnata. Kannatanud ei käitunud õigusvastaselt ja seega ei olnud süüdistatav hädakaitseseisundis. Kuna maakohus tuvastas, et süüdistatav ei tegutsenud hädakaitses, siis puudus kohtul vajadus analüüsida kaitsetegevust. 5 Apellatsioonis on esitatud versioon kannatanutest kui vägivaldsetest sissetungijatest, kes soovisid E.T. i sünnipäevale tulla. Kaitsja läheb veelgi kaugemale ja nimetab et süüdistatav tegutses hädakaitse piirides ja „tõrjus jõuga eemale talle kallale tunginud jõugu liikmeid.“ Taoline seisukoht osutub paljasõnaliseks ja jääb seega edutuks. Ei ole kuidagi eluliselt usutav ning ka objektiivsed tõendid ei kinnita apellatsiooni versiooni, et gümnaasiumi õpilastest kannatanud ja tunnistajad olid agressiivselt meelestatud ja valmis tungima majja ning kujutasid sellega suurt ohtu uksele tulnud S.S-ile. Kindlasti polnud tegemist olukorraga, kus E.T. saatis enda sünnipäeval viibinud süüdistatava S.S ukse taga olijaid vägivaldselt rusikahoopidega laiali ajama. E.T. on kinnitanud, et (lk 27). Vägivaldse ründe kannatanute suhtes otsustas ja valis seega süüdistatav S.S ise.
3. Ringkonnakohtul pole mingit alust kahelda maakohtu poolt tuvastatud asjaolus, et pärast rusikalööke H.S. ile ja C-C.K. ile ukse juures näkku asus süüdistatav kannatanuid jälitama ka hiljem õues, vaatamata sellele, et kannatanud mingit ohtu endast süüdistatava jaoks ei kujutanud ja jätkas põhjuseta vägivaldset tegevust, lüües ühel korral C-C.K. i ja selgitust küsima tulnud I.L. e kahel korral rusikaga näkku. Ringkonnakohtu jaoks ilmestab käitumissituatsiooni tõsidust asjaolu, et kannatanu C-C.K. pöördus koheselt kuriteoteatega politseisse ja Viljandi haigla kiirabis fikseeriti kannatanute vigastused, kusjuures C-C.K. il tuvastati muuhulgas ninaluude murd, mis selgitab, et süüdistatav tegutses kannatanuid jõuliselt rusikaga näkku lüües kindla teadmise ja otsese tahtlusega neid kehaliselt väärkohelda.
4. Ringkonnakohtus vaidles süüdistatav süüdistusele endiselt vastu ja esitas toimunust versiooni, mida toetas kaitsja apellatsioon ja mille põhimõtteliselt oli esitanud juba maakohtus, kuid mille maakohus oli ümber lükanud. Süüdistatava väidete kohaselt oli rünnatav isik hoopis tema. Sünnipäevalaps E.T. oli palunud süüdistatavat, et ta läheks välisukse taga trepil olijatele vastu. S.S kinnitas, et lõi tõepoolest kortermaja välisuksel kannatanuid, kuna tal polnud teist valikut, Süüdistatav väitis seejärel aga endiselt, et tema ukse juures kedagi ei löönud ja selgitas, et Süüdistatav jätkas varasemat kaitsetaktikat ja ilmeselgelt tema vägivaldsust puudutavatest küsimustes püüdis olla laveeriv ja mittekonkreetne. Rusikaga kannatanutele näkku löömist süüdistatav endiselt püüdis eitada. Apellatsioonis oli samuti valitud sarnane kaitse ning väideti asjakohatult, et asjas polevat üldse selgust, kus kannatanutele vigastused tekitati. Ringkonnakohus selle väitega kindlasti ei nõustu, sest asjas on ülekuulatud arvukad vahetult sündmust näinud-tajunud isikud, kes adekvaatselt kirjeldavad toimunut, ning kinnitavad süüdistatava süülist tegevust. 10.
5. Järgmine episood kannatanutega toimus süüdistatava hinnangul alles 10-15 minutit hiljem õues. Olles tellinud takso, väljus ta majast tagumise ukse kaudu. Seltskond polnud maja juurest veel lahkunud ja asus süüdistatavat ründama. Kuna süüdistatav sai käe ette, siis tabas löök vastu käsi ja ta kukkus maapinnale. Seega vastupidiselt süüdistusele väidab süüdistatav, et tema oli hoopis rünnatav ja tõugati pikali. Talle tulid peale C-C.K. ja H.S. . 10.
6. Süüdistatav ei vasta konkreetselt, kus võisid kannatanud neil tuvastatud vigastused saada, kuid pakub siiski välja Kui küsitakse täpsustavalt, et kas pärast maapinnalt tõusmist lõite kedagi, siis vastab süüdistatav, et Seejärel, kui esitatakse hiljem veelkord konkreetne küsimus, kas süüdistatav lõi kedagi näkku, möönab ta 6 10.
7. Ringkonnakohus ei nõustu nagu maakohuski süüdistatava versiooniga toimunust, kus väidetavalt toimus kaklus ja süüdistatavat peksti. Kakluse toimumist ei kinnita asjas kogutud tõendid. Süüdistataval endal pole fikseeritud tema poolt väidetavas kakluses osalemisest ühtegi vigastust, mida ta ütles ka tunnistaja E.T. le. Tõendamist on leidnud aga süüdistatava enda vägivaldne agressiivne tegevus kannatanute suhtes, kus sündmus ei arenenud mingiks vastastikuseks kakluseks nagu püüab väita süüdistatav, vaid tõendamist on leidnud ühepoolne rünne süüdistatava poolt kannatanute suhtes. Süüdistatava üleolev-ülbet agressiivset suhtumist kinnitab ka asjaolu, et pärast seda kui ta oli löönud H.S. i ja C-C.K. i rusikaga näkku ja tõuganud C-C.K. i maapinnale ning löönud teda veelkord näkku, lõi ta midagi selgitamata rusikaga näkku ka tema vägivaldse käitumise osas selgitust küsima tulnud I.L. ele. Süüdistatav väitis ringkonnakohtus endiselt, et käitumisaktide vahel oli pikem 10-15 minutiline vahe, kuid maakohus on seda faktilist asjaolu juba läbi isikuliste tõendite kontrollinud ja tuvastanud, et sündmused arenesid ühtlaselt jälgitavalt ja mingit pikemat ajavahemikku süüdistatava vägivaldsel tegevusel polnud. Seega süüdistatava soov ajaliselt sündmused pikemalt distantseerida ja näidata kannatanuid selles valguses, et nad justkui mõni aeg hiljem süüdistatavat kättemaksuks ründavad, osutub usaldusväärsetest tõenditest tulenevalt mittetõeseks. 10.
8. Apellatsioonis kaitsja rõhutab, et maakohus pole küllaldaselt hinnanud tunnistajate R. R. i ja A.T. i ütlusi. Tunnistajate E.T. i, A.T. i ja R. R. i ütluste osas on maakohus samuti seisukoha võtnud ja põhjendatult leidnud, et nende ütlusi ei saa võrdväärselt hinnata teiste tunnistajate ütlustega, sest nad pole uuritava sündmuse arengut kõiges pealt näinud. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud tunnistajate ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest R. R. i puhul on tegemist süüdistatava sõbra ja A.T. on süüdistatava tüdruksõber. R. R. ei tea kinnitada, mis toimus esimese intsidendi ajal kannatanute ja süüdistatava vahel ukse juures (lk 28-29). Tunnistaja ütluste kohaselt ei näinud ta seega ka õues toimunud intsidendi algust, küll väidab, et nägi süüdistatavat selili õues, keda lõid kaks võõrast noormeest, kes tal peal olid. A.T. annab ütlusi, et süüdistatav ainult lükkas ukse juures mõlemat kannatanut kahe käega. (lk 45-46). Kui hiljem õue mindi, siis väidab tunnistaja, et kannatanud C-C.K. ja H.S. jooksid süüdistatava juurde, lükkasid ta pikali ja R. R. i ja A.T. i ütlused ei haaku aga asjas kogutud teiste isikuliste tõendite ütlustega, kes kinnitavad, et kannatanute poolset rünnet nagu seda püüavad süüdistatava S.S kaitseks esitada R. R. ja A.T. ei toimunud. Objektiivse tõe seisukohalt, kui kannatanud oleks süüdistatavat tõepoolest taoliselt aktiivselt rünnanud ja peksnud nagu seda kirjeldavad süüdistatav, R. R. ja A.T. , siis oleks süüdistatavale taolise vägivalla tagajärjel kindlasti jäänud vigastused, marrastused, kriimud jne. Midagi taolist süüdistataval ei tuvastatud ja kuhugi meditsiiniasutusse ta ei pöördunud. 10.
9. Ringkonnakohus loeb siseveendumusele rajanevalt nagu maakohuski usaldusväärseks kannatanute ja tunnistajate H. -L. T, H.O.N. a, M.L. i ja G.R. e ütlused, millised on kooskõlas ka teiste asjas kogutud objektiivsete tõenditega (sealhulgas kannatanutel fikseeritud vigastused), et vägivaldse ründe initsiaator oli esmalt maja ukse juures ja hiljem õues süüdistatav S.S. Ringkonnakohtul pole nagu maakohtulgi alust kahelda kannatanute H.S. i, I.L. e ja C.- C. K ütluste usaldusväärsuses millistel asjaoludel süüdistatav neid ründas ja rusikaga näkku lõi. Asja materjalidest ei nähtu ka ühtegi mõistlikku usutavat põhjust, miks peaks kannatanud ja 7 tunnistajad G.R. e, H-L. T. , H.O.N. , M.L. käitumissituatsiooni osas valeütlusi andma. toimunu osas fakte moonutama või 10.
10. Süüdistatav ja kaitsja leidsid ringkonnakohtus, et maakohus ja riiklik süüdistaja on liialt tähelepanu omistanud süüdistatava varasemale elukäigule, millest avaldub ka vägivaldne käitumismuster suhtluses teiste kodanikega. Ringkonnakohus selle kaitseväitega ei nõustu ja leiab, et maakohus on sellele ajaolule põhjendatult viidanud. Kohtupraktika kinnitab samuti sageli süüdistatavate käitumismudelit, kes joobeseisundis korduvalt kalduvad kergekäeliselt vägivaldsusele ja on agressiivsed. Süüdistatava isiku tegevust hinnates on õigustatud viide ka sellele iseloomustavale asjaolule. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kannatanud ja nendega kaasas olnud isikud ei soovinud vägivaldselt majja tungida, vaid sünnipäeva puhul E.T. it õnnitleda. Nende tegudest ja sõnakasutusest ei saanud kuidagi järeldada vägivaldsust või kalduvust agressiivsusele. Seega ei käitunud nad õigusvastaselt. Küll oli sündmuste vallandajaks kohe algselt aga süüdistatava enda ründav, vägivaldne tegevus, kes nägi võimalust eakaaslaste kallal vägivalda kasutada.
11. Süüdistatav S.S riigi õigusabi korras kaitsja vandeadvokaat N. Kõiv esitas Tartu Ringkonnakohtule tasutaotluse, milles taotleb tasu kokku summas 273,60 eurot, sh käibemaks 45,60 eurot (maakohtu otsusega tutvumine ja õiguslik analüüs, läbirääkimised kliendiga, apellatsiooni koostamine, osavõtt ringkonnakohtu istungist ja sõidukulud Viljandi-TartuViljandi). Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus sellises suuruses on põhjendatud ja rahuldab taotluse.

§ 185

lg 2 alusel ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud jäävad selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud, s.o S.S kanda. 12. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 06.01.2016 kohtuotsuse muutmata ning süüdistatav S.S kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau 8 Maarika Kuusk