Obsah (4)

§ 200§ 113§ 18§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2012.a Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12- 11192 Kohtukoosseis Eesistuja Malle

§ 200lg 2 p 5, 8 - § 25 lg 2 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.12.2012.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv Leelo Viil Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Natalia Miilvee, kannatanu Andrus Talihärm Süüdistatav L.F isikukood XXX, Eesti kodanik, kindla elukohata, varem kohtu poolt neljal korral karistatud, viimati 15.03.2006.a Harju Maakohtu otsusega

§ 113järgi 6aastase vangistusega.

Karistus kantud. Kahtlustatavana kinni peetud 18.07.2012.a. RESOLUTSIOON Muuta Harju Maakohtu 20.12.2012.a otsuse põhiosa ja asendada lause „Eluohtliku kehavigastuse tekitamist saab käsitleda röövimise kõrvaltagajärjena, mis on toime pandud otsese tahtlusega…“ lausega „Eluohtliku kehavigastuse tekitamist saab käsitleda röövimise kõrvaltagajärjena, mis on toime pandud kaudse tahtlusega…“. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Kulutused õigusabile jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. L.F tunnistati Harju Maakohtu 20.12.2012.a otsusega süüdi

§ 200lg 2 p 5, 8 -§ 25 lg 2 järgi ja karistati 5-aastase vangistusega, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat ja 4 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 18.07.2012.a. L.F tunnistati süüdi selles, et ta 15.07.2012.a Tallinnas Liivalaia 40 maja estakaadil tekkinud tüli käigus peksis koos D. Razljotovi ja A. Väljametsaga A T, lüües talle mitu korda vastu pead ja keha, tekitades füüsilist valu, marrastusi ja verevalumeid pea, keha ja jäsemete piirkonnas. Kui kannatanu oli pikali maas, nõudis L.F A. T varasemalt lubatud alkoholi ostmist, millest A. T keeldus. Leides kannatanu rahakotist pangakaardi, nõudis L.F alkoholi ostmise eesmärgil A. T pangakardi pin-koodi avaldamist. Kui A. T sellest keeldus, asetas L.F maaslamava kannatanu tuharate vahele terava otsaga jalutuskepi tüüpi vihmavarjus ja surus selle otsa kannatanule pärakusse, tekitades A. T pärasoole ja kusepõie seina läbistava torkehaava koos verevalumiga pärakupiirkonnas ja verejooksuga kusepõide, mis on eluohtlik tervisekahjustus.

1. Maakohus leidis, et L.F on talle inkrimineeritud kuriteo toime pannud, see on kontrollitud tõenditega kindlaks tehtud, L.F-i tegevusele antud karistusõiguslik hinnang on õige. Muuhulgas leidis kohus, et eluohtliku kehavigastuse tekitamine kannatanule on toime pandud otsese tahtlusega, kuivõrd L.F teadlikult ja tahtlikult torkas kannatanut terava vihmavarjuga, ta pidi aru saama ka seda, et tema jõulisele tegevusele võib järgneda eluohtliku kehavigastuse tekitamine. Karistuse mõistmisel arvestas kohus seda, et L.F-i karistusandmetest võib järeldada, et ta on võimeline panema toime raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Käesolev kuritegu on toime pandud aasta jooksul pärast vanglast vabanemist. Senised karistused ei ole järelikult oma eesmärki täitnud. Kohus ei pidanud võimalikuks L.F-i karistamist sanktsiooni minimaalses määras, kuivõrd kannatanule on tekitatud eluohtlik tervisekahjustus. Kahjustus ei taastu. Kergendava asjaoluna arvestas kohus puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus leidis, et mõistetava vangistuse määr võib jääda sanktsiooni miinimumi lähedale. APELLATSIOONI SISU
2. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ning uue otsusega leebema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et karistuse määra ei ole kohus veenvalt põhjendanud. Rõhutab, et L.F-ile ei ole mõistetud tema teosüüle vastavat karistust, märkides sealjuures, et ühe peamise kriteeriumina karistuse mõistmisel tuleb hinnata konkreetse teo sisemist ebaõigust. Kaitsja nõustub, et üheks L.F-i süü suuruse näitajaks on asjaolu, et kannatanule on tekitatud eluohtlik tervisekahjustus, kuid samas nähtub süüdistatava ütlustest kui ka vigastuse tekitamise vahendist ja viisist, et konkreetset vigastust ta tahtlikult ei tekitanud, st röövimise 2 põhikoosseisu realiseeris L.F ettevaatamatusest. tahtlikult, kuid enamohtliku tagajärje põhjustas Kaitsja leiab ka, et kohus ei ole piisavalt arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust kergendava asjaoluna. Kaitsja märgib, et L.F andis kohtueelses menetluses konkreetseid ja tõepäraseid ütlusi kõikide asjaolude kohta, aitas menetlusele kaasa.
3. Prokurör teatas ringkonnakohtule, et jääb süüdistusaktis ja maakohtu istungil esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ega too kaasa maakohtu otsuse tühistamist, kuid otsuse põhiosa tuleb muuta. Apellatsioonis möönab kaitsja, et kannatanule on tõepoolest eluohtlik tervisekahjustus tekitatud, kuid süüdistatava ütlustest ja vigastuse tekitamise vahendist ning viisist nähtuvalt ei tekitanud L.F kannatanu pärasoole ja kusepõie seina läbistavat torkehaava tahtlikult, tagajärje põhjustas ta ettevaatamatusest. Apellandi käsitlus on eksitav. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja poolt esitatud väide tugineb üksnes süüdistatava ütlustele, mis ei ole aga teiste maakohtu poolt kontrollitud ja analüüsitud tõenditega kooskõlas. Tuvastatud on, et L.F kasutas kannatanu suhtes vägivalda, mis päädis vihmavarju surumisega läbi teksapükste kannatanu pärakusse. Tekitatud vigastus – pärasoole ja kusepõie seina läbistav torkehaav – kummutab juba iseenesest L.F-i poolt esitatud versiooni tõepärasuse (ta pannud vihmavarju vastu kannatanu tagumikku ja tõukas teda jalaga, kuid kaotas tasakaalu ja seetõttu tõukas ka vihmavarju kannatanu poole). Selge on see, et kannatanul tuvastatud vigastus sai tekkida siiski väga jõulise surumise või torke tagajärjel.

§ 18kohaselt on ettevaatamatus kergemeelsus ja hooletus.

Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema. Sellest johtuvalt võib öelda, et hooletuse puhul puudub isikul psüühiline side oma teo tehioludega ning et hooletus kujutab endast üksnes normatiivset etteheidet, st isik võinuks ja pidanuks koosseisupärase asjaolu realiseerumist ette nägema. Käesolevas kriminaalasjas L.F-i puhul ettevaatamatusest hooletuse vormis rääkida ei saa.

§ 18

lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Vaidlusaluses süüdistusasjas tuvastatut arvestades osutab kohtukolleegium, et surudes jõuliselt terava vihmavarjuotsa kannatanule pärakusse, pidas L.F võimalikuks, et saabub oht kannatanu tervisele (tahtluse intellektuaalne e teadmisaspekt) ning sisimas ka soostus sellega (tahtluse voluntatiivne e tahtmisaspekt). Arvestades kuriteo toimepanemise vahendit ja selle kasutamise jõulist viisi, saab väita, et L.F-ile oli selge enda käitumise objektiivne ohtlikkus ning tema käitumisest lähtudes ei saa väita, et tal olnuks põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota, et tagajärg – eluohtlik tervisekahjustus jääb saabumata. Tuvastatud tehiolude pinnalt võib järeldada, et L.F suhtus tagajärje saabumisse ükskõikselt ja 3 tegelikult see tagajärg tema teo tõttu saabuski. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium, et L.F-i puhul ei saa rääkida ettevaatamatusest põhjustatud tagajärjest vaid ta tekitas kannatanu A. T eluohtliku tervisekahjustuse kaudse tahtlusega ( vt nt Riigikohtu otsus nr 3-11-57-10). Maakohtu otsuses on L.F-ile süüks arvatud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise subjektiivne koosseis lahendatud vastuoluliselt. Kohus märgib, et

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtukolleegium märgib, et otsese tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuigi pole see tema eesmärgiks. Tahtluse voluntatiivne element, mida refereeritud

§-s 16 lg-s 3 määratluses märgivad sõnad , on otsese tahtluse puhul sisuliselt tähtsusetu, omades vaid definitoorset tähendust. See on selgitatav sellega, et kui isik midagi täiesti kindlasti teab, kuid ähvardava tagajärje ärahoidmiseks sellest hoolimata midagi ette ei võta, siis ta paratamatult ka tahab seda.

§ 16

lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, ja möönab seda. See tähendab, et erinevalt otsesest tahtlusest ei pürgi toimepanija kaudse tahtluse puhul tagajärje poole ega tunneta seda ka kindlalt saabuvana, vaid jätab selle pigem juhuse hooleks. Kohtukolleegium osutab, et otsese tahtluse eristamisel kaudsest tahtlusest tuleb lähtuda järgmisest põhimõttest: kui tegemist ei ole kavatsetusega ja süüdlasel puudub kindel teadmine süüteokoosseisule vastava asjaolu või tagajärje suhtes, ei ole kunagi tegemist otsese tahtluse, vaid üksnes kaudse tahtlusega, kusjuures täiendavalt tuleb alati kontrollida, kas tegemist ei ole hoopis kergemeelsusega. Ka Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-20-04 rõhutanud, et otsene tahtlus on määratletud isiku kindla teadmise kaudu. Sisuliselt ongi maakohus tuvastanud L.F-i kaudse tahtluse eluohtliku kehavigastuse tekitamisel, sest kohtuotsuse sõnakasutust on võimalik tõlgendada üksnes L.F kindla teadmise puudumisena tagajärje e antud juhul eluohtliku tervisekahjustuse suhtes. Seda, et tegemist ei olnud kergemeelsusega, kohtukolleegium oma otsuses juba käsitles. Seega tuleb maakohtu otsuse põhiosas teha parandus ning lugeda, et L.F tekitas A. T eluohtliku tervisekahjustuse kaudse tahtlusega. L.F-ile mõistetud karistusse (5-aastane vangistus) puutuvalt märgib kohtukolleegium, et see on seaduslik ja põhjendatud. Tähele tuleb panna, et

§ 200

lg 2 näeb karistusena ette üksnes vangistuse ja seda kolmest kuni viieteistkümne aastani, sanktsiooni keskmine määr on seega üheksa aastat. Ainuüksi L.F-i süü suurusest (mida mõjustab olulisel määral põhjustatud tagajärje raskus) lähtudes ei ole võimalik talle tunduvalt alla

§ 200lg 2 sanktsiooni keskmist määra mõistetud karistuse leevendamine.

Apellatsioonis väidetu, nagu poleks kohus piisaval määral arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja 4 süü tunnistamist, on paljasõnaline, sest mõistetud karistuse määrast lähtudes on kergendava asjaolu arvestamise mõju ilmselge. Asjaolu, et L.F on kohtueelses menetluses ütlusi andnud, ei ole käsitatav menetlusele kaasaaitamisena. Apellatsioonis esitatu ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 3 muudab ringkonnakohus Harju Maakohtu 20.12.2012.a otsuse põhiosa ja loeb L.F-i poolt eluohtliku kehavigastuse tekitamise toimepanduks kaudse tahtlusega. Muus osas jätab kohtuotsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. L.F-i kaitsja adv Leelo Viil esitas taotluse määrata tema poolt L.F-ile apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises osutatud õigusabi eest Vanalinna Advokaadibüroole makstavaks tasuks 57.60 eurot (sealhulgas 20% käibemaksu). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktidest 2, 4, 16 rahuldada. KrMS 185 lg 1 kohaselt jäävad § 337 lg-s 1 p-s 3 nimetatud lahendi tegemisel kulutused riigi õigusabile riigi kanda. Malle Preimer Meelika Aava 5 Pavel Gontšarov