← Eesti

1-12-11247/30

Obsah (5)§ 238§ 45§ 175§ 185§ 337

1-12-11247 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. mail 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-11247 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov,

§ 238

lg 2 alusel ärakandmisele 1 aasta ja 6 kuud vangistust, vabanes 01.02.2012.a., karistus kustumata S.K Kaitsjad eluk xxxxxxxxxxxx, ik XXX, Eesti Vabariigi kodanik, keskharidus, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud 6 korral, neist viimane: - 17.04.2006.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 331 järgi liitkaristusega 5 aastat 3 kuud ja 6 päeva vangistust, vabanes 22.07.2011.a., karistus kustumata. Advokaadid Leelo Viil ja Toomas Bekker Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a kohtuotsus P.I’i ja S.K’i suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  4. Mõista P.I ’ilt riigieelarvesse riigi poolt kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 57,60 eurot. Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas 10220034796011 või Swedbank pangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  5. mail
  6. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Harju Maakohtu 29.01.2013 otsusega tunnistati P.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. Vähendati

§ 238lg.

2 kohaselt P.I-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 8 (kaheksa) kuud. Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 05.-06.07.2012.a., so 2 (kaks) päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 7 (seitse) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Sama otsusega tunnistada S.K süüdi KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi ja mõisteti karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. Vähendati

§ 238lg.

2 kohaselt S.K-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 (kuus) kuud. Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 05.-06.07.2012.a., so 2 (kaks) päeva ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 5 (viis) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. 2. P.I ja S.K on maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi tunnistatud süüdi selles, et nad võtsid vargusi süstemaatiliselt toimepanevate isikutena, ajavahemikul alates 04.07.2012.a kell 21:30 kuni 05.07.2012.a kellani 06:00 ühiselt ja kooskõlastatult xxxxxxxxxx maja lukustatud hoovist ebaseadusliku omastamise eesmärgil J L kuuluva mootorratta Qingqi QM125GY-2B, reg.nr xxxx, väärtusega 1500 eurot. Selleks väänasid P.I ja S.K xxxxxxxxxx maja hoovi piirava metallvõrgust piirdeaia serva kõrvale, tungisid hoovi ning lohistasid osundatud mootorratta hoovist välja xxxxxxxxxxx asuva tühermaani, kus nad peitsid varastatud mootorratta rohu sisse. Seega võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis ja sissetungimisega panid P.I ja S.K vargusi süstemaatiliselt toimepanevate isikutena toime KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti on P.I on süüdi mõistetud selles, et tema tungis vargusi süstemaatiliselt toimepaneva isikuna 10.07.2012.a kella 01:29 ajal xxxxxxxxxxxxxxx asuvasse Klameron OÜ-le kuuluvasse kaupluseruumi ning üritas seejärel ebaseadusliku omastamise eesmärgil võtta 2

(6)kaupluseruumist erinevaid riideesemeid. Vargus jäi lõpule viimata P.I-st olenematutel põhjustel. P.I lükkas kaupluse akna lahti, ronis seejärel kaupluseruumi sisse, kuid ta vigastas purunenud aknaklaasiga enda jalga ja kaupluses olev signalisatsioon aktiveerus. Seetõttu P.I põgenes kauplusest ning jättis kaupluses olevad riideesemed sündmuskohale. Seega võõra vallasasja äravõtmise katsega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil sissetungimisega pani P.I vargusi süstemaatiliselt toimepaneva isikuna toime KarS § 199 lg 2 p 8, 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus leidis, et süüdistatavate P.I ja S.K süü neile inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud. Mõlemad süüdistatavad tunnistasid end süüdi täielikult kohtulikul uurimisel ning kohus avaldas nende poolt eeluurimisel antud ütlusi, mis riimivad teiste kohtu poolt kohtuistungil uuritud ning analüüsitud kirjalike tõenditega. ESITATUD APELLATSIOONID
  1. Süüdistatav S.K vaidlustas maakohtu otsust talle mõistetud karistuse osas ning taotles reaalse vangistuse asendamist üldkasuliku tööga või tingimisi vangistusega. Süüdistatav märkis, et ta tunnistas end süüdi täielikult talle inkrimineeritud kuriteos, mida maakohus ei ole talle karistuse mõistmisel piisavalt arvesse võtnud.
  2. Süüdistatav P.I vaidlustas maakohtu otsust temale mõistetud karistuse osas ning samuti märkis, et motorattas oli varastatud S.K poolt avatud (mitte kinnisest) hoovist ning tema motoratta vargusest osa ei võtnud. Tema süü seisneb vaid selles, et ta oli teadlik, et motorattas on varastatud. Eeluurimisel andis ta tõele mittevastavaid ütlusi, kuid ta ei oska sellele põhistust anda. 10.07.2012 toimepandud kuriteo episoodi osas märkis süüdistatav, et tungis kauplusesse eesmärgiga seal ööbida ning tal ei olnud kavatsust kauplusest riideesemeid varastada. Ta on selle eest ka kannatada saanud, kuna lõikas end sügavalt sisse aknaklaasiga. Apellant samuti osundab, et maakohtu otsusega ei ole tema karistuse tähtaja hulka arvatud 2 päeva, kui ta oli kinni peetud antud episoodi toimepanemisega seoses.
  3. Süüdistatava P.I ’i kaitsja Leelo Viil esitas apellatsiooni, milles vaidlustab otsust P.I’ile mõistetud karistuse osas. P.I’i kaitsja märgib, et P.I ei ole talle mõistetud karistuse pikkusega nõus, temale mõistetud vangistus ei ole proportsionaalne toime pandud süütegudega. Kaitsja arvates ei ole mõistetud karistus kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Kaitsja leiab, et karistuse mõistmisel ei ole kohus piisaval määral P.I ’i puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendavateks asjaoludeks arvestanud. Kaitsja leiab samuti, et kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus P.I’ile karistuse mõistmise osas ning teha uus otsus, millega mõista P.I ’ile kergem karistus, arvates karistusaja hulka P.I kinnipidamise aja
  4. – 09.12.2012.a. PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
  5. Prokuratuuri hinnangul on apellatsioonides esitatud peamised seisukohad valdavas osas kokkulangevad süüdistatavate kaitsjate poolt maakohtu istungil esitatud kaitsekõnedes sisalduvaga ning osundatud aspekte on maakohus otsuses ka põhjalikult lahanud. Selliselt on maakohus põhjalikult analüüsinud erinevaid tõendeid ning igati jälgitavalt jõudnud järeldusele, et nii P.I´ile kui ka S.K´ile esitatud süüdistus on põhjendatud ja 3
(6)leidnud toimikus sisalduvate tõenditega igakülgselt tõendamist. Maakohus on põhjalikult lahanud ka süüdistatavatele mõistetavate karistuste liigi ja määra valikut. Seejuures väärib rõhutamist, et kohus võttis karistusmäära lähtepunktist karistusraami keskpunkti ning pidas süü suurust, ent ka mõlema süüdistatava rolli teo toimepanemisel ja erinevaid karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid arvestades võimalikuks karistuse mõistmise märkimisväärselt alla karistusraami keskmäära. Maakohtu otsus on seaduslik ning põhistatud: kohus on analüüsinud lühimenetluse toimikus olevaid kirjalikke tõendeid ning esitanud osundatud analüüsi tulemina äärmiselt põhjaliku järelduse, milles põhjendab üksikasjalikult, miks kohus leidis, et mõlema süüdistatava süü KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on kohtu hinnangul täielikult tõendamist leidnud. Ühtlasi tuleb nõustuda ka kohtu põhjaliku ja veenva arutluskäiguga, mis puudutab mõlemale süüdistatavale karistusliigi ja - määra valikut. Vastuseks P.I ’i kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohale karistusaja arvestamise problemaatika kohta märgib prokuratuur, et nimetatud küsimuses on Riigikohus andnud oma seisukoha KarS § 68 lg 1 tõlgenduse osas. Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.03.2009.a otsuses nr 3-1-1-88-08 rõhutanud, et sundtoomine ei seondu vahetult kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vaid menetlusosalise hilisema õigusvastase käitumisega menetluse ajal. Seega, kui vabaduses viibiv kahtlustatav või süüdistatav on oma õigusvastase käitumisega andnud alust sundtoomiseks, siis ei saa selle alusel arestimajas viibitud aega lugeda eelvangistuseks ega arvestada karistuse kandmise aja hulka. Eeltoodu alusel taotleb prokuratuur jätta Harju Maakohtu kohtumaja 29.01.2013.a otsus kriminaalasjas nr 1-12-11247 muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsiooni ning sellele esitatud vastuse väidetega, leiab, et apellatsioon kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Esitatud apellatsioonis süüdistatav P.I taotleb maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning sisuliselt toob välja uue kaitseversiooni 04.07.2012 toimepandud motoratta varguse episoodi osas. Süüdistatav väidab oma apellatsioonis, et motoratta vargust grupis S.K-ga tema toime pannud ei ole ning oli vaid teadlik, et motorattas on varastatud S.K poolt. Vastuseks süüdistatava apellatsioonis toodud väidetele kohtukolleegium osundab Riigikohtu seisukohale asjades nr. 3-1-1-104-05, 3-1-1-112-99 et mõistetavalt ei pea süüdistatav tõendama enda süü puudumist. Kuid juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohtu istungil P.I ’i ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks eeluurimisel antud ütluste osalise avaldamise tulemusena tunnistas end P.I täielikult süüdi talle inkrimineeritud kuritegudes ning loobus kaitseversioonist (T I lk 136), mis on uuesti toodud apellatsioonis. Kohtukolleegium seega leiab, et uue kaitseversiooni püstitamine apellatsioonimenetluses on alusetu ning P.I apellatsioonis toodud väited 4
(6)tema süü puudumise kohta motoratta varguse episoodis ning kauplusest varguse katse episoodis on paljasõnalised. Kohtukolleegium samuti osundab, et maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli ainuõigele järeldusele, et P.I on süüdi talle inkrimineeritud kuriteo episoodide toimepanemises KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi.
  1. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on olnud väga põhjalik ka süüdistatavatele karistuse mõistmise motiveerimisel. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 31-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Karistust kergendavate asjaolude osas on arvestanud süüdistatavate puhtsüdamliku kahetsusega. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonides. 9.
  2. Süüdlaste isiku osas on tuvastatav, et P.I on varem 11 (!) korral kriminaalkorras karistatud, ta on süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuks, keda on varem korduvalt karistatud väärteokorras ja seda ka narkootiliste ainete ebaseadusliku tarvitamise eest /Kd I tlk. 44-52/. Teda pole kuritegudest loobuma sundinud ka juba varem mõistetud reaalsed vangistused samalaadsete kuritegude eest, seetõttu kolleegium leiab, et P.I ’i enda käitumisest tulenevalt saab tulla ainuvõimalikule järeldusele, et teda tuleb karistada reaalse vangistusega. Kolleegium samuti märgib, et vangistus pikkusega 1 aasta, mis on oluliselt väiksem KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi kvalifitseeruva kuriteo toimepanemise eest ettenähtud karistuse keskmisest määrast, on igati proportsionaalne karistus isikule, kes on varem samalaadsete kuritegude eest korduvalt karistatud. 9.
  3. S.K isiku osas on tuvastatav, et tema on varem 6 korral kriminaalkorras karistatud, ta on ka süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuks, keda on varem korduvalt karistatud väärteokorras ja seda ka narkootiliste ainete ebaseadusliku tarvitamise eest /Kd I tlk. 53-58/. S.K’i pole kuritegudest loobuma sundinud ka juba varem mõistetud reaalsed vangistused samalaadsete kuritegude eest, seetõttu kolleegium samuti leiab, et ka S.K ’i puhul tema enda käitumisest tulenevalt saab tulla järeldusele, et teda tuleb karistada reaalse vangistusega. Kolleegium samuti märgib, et vangistus pikkusega 9 kuud on igati proportsionaalne karistus isikule, kes on varem samalaadsete kuritegude eest korduvalt karistatud.
  4. Vastuseks süüdistatava P.I’i ja tema kaitsja apellatsioonides toodud etteheitele, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata 2 päeva P.I kinnipidamist ajavahemikul 08.12.2012 kuni 09.12.2012 märgib kohtukolleegium, et nimetatud küsimuses on Riigikohus andnud oma seisukoha KarS § 68 lg 1 tõlgenduse osas, millest tuleneb, et sundtoomine ei seondu vahetult kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vaid menetlusosalise hilisema õigusvastase 5
(6)käitumisega menetluse ajal. Seega, kui vabaduses viibiv kahtlustatav või süüdistatav on oma õigusvastase käitumisega andnud alust sundtoomiseks, siis ei saa selle alusel arestimajas viibitud aega lugeda eelvangistuseks ega arvestada karistuse kandmise aja hulka. (RKKKo nr. 3-1-1-88-08) P.I viibis politseijaoskonnas 08.12.2012 kuni 09.12.2012 sundtoomise määruse alusel, seega puuduvad alused selle aja arvamiseks karistuse kandmise aja hulka. 11.

§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

P.I ’i kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil taotles apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 57,60 eurot. Kohtukolleegium pidas taotluse põhjendatuks ning rahuldas selle.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

§ 185

lg 2 alusel, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad P.I ’i apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda. 12. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 29.

jaanuari 2013 otsuse P.I’i ja S.K’i suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Pavel Gontšarov Sten Lind Malle Preimer 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.