Obsah (11)
§ 173§ 180§ 66§ 339§ 7§ 161§ 158§ 45§ 175§ 185§ 3371-16-4573 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2016. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-4573 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšaro
§ 173
lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel sundraha 645 eurot ja
§ 173
lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 4 ja § 180 lg 1 alusel määratud kaitsjale makstud tasu 600 eurot
§ 180
lg 3 alusel määrati, et kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Ühes kuus kuulub tasumisele 103,75 eurot. 2
(10)2.1. Oma otsuses maakohus on asunud seisukohale, et uuritud tõendeid kogumis hinnates ning asetades neid omavahelisse konteksti, R.T süü talle inkrimineeritud KarS § 121 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Maakohus märkis, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et süüdistatav ja kannatanu viibisid 02.05.2015.a õhtusel ajal XXX asuva S territooriumil. Seda kinnitavad kannatanu, tunnistajate JD, DV, JO ja süüdistatava R.T ütlused. Vaidlus on asjaolu üle, kas R.T on 02.05.2015.a löönud TK. Asja kohtulikul uurimisel ilmnesid olulised vastuolud ühelt poolt süüdistatava ning teiselt poolt kannatanu ja tunnistajate ütlustes. Kannatanu TK ütluste kohaselt lõi süüdistatav teda ühe korra parema käe rusikaga kukla piirkonda. Süüdistatav eitab löömise fakti. Hindamaks süüdistuse põhjendatust, maakohus hindas, kelle ütlusi saab pidada usaldusväärseteks ning kuidas haakuvad süüdistatava ja kannatanu ütlused muude kriminaalasja menetluses kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega. Maakohus sedastas, et kannatanu ütlusi kinnitavad ka tunnistajate JD, DV ja JO ütlused. Maakohtu arvates ei ole mingit põhjust kahelda kannatanu TK ja tunnistaja DV ütluste õigsuses, sest nende ütlused haakuvad omavahel ja on kooskõlas kirjalike tõenditega. Maakohus pidas tunnistaja DV poolt antud ütlusi õigeteks ja seda alljärgnevatel põhjustel – kohtu hinnangul ei ole usutav, et isik, kes süüdistatavat ei tunne, annaks sündmuse kohta teadvalt erapoolikuid, R.T süüstavaid valeütlusi. Kannatanu ja tunnistaja DV ütluste usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et nendega haakuvad sündmuskohal käinud politseiametniku JO ning tunnistaja JD ütlused. Tunnistajad JD ning JO küll sündmust ise pealt ei näinud ja üldjuhul tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, kuid käesoleval juhul on tegemist
§ 66
lg 21 p 2 sätestatud olukorraga - tunnistajate ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Tunnistaja DV ütlused haakuvad ka kohtus avaldatud ja vahetult uuritud kirjalike tõenditega: 03.05.2015.a Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisiga ja 02.05.2015.a kiirabikaardiga, mille kohaselt on kannatanul vasakul pool kuklas kerge hematoom ning diagnoositud peapõrutus. Kaitsja märkis kohtulike vaidluste käigus, et isiku läbivaatuse protokollist nähtuvalt kannatanul mingeid vigastusi ei nähtu, samuti tunnistaja DV ütlused selles osas, kuhu kannatanut löödi, ei ole üheselt mõistetavad. Isiku läbivaatuse protokollist nähtuvalt kannatanul objektiivselt väliseid kehavigastuse tunnuseid ei esinenud, kuid kannatanu kaebas vasakul kukla piirkonnas valu. Maakohus märkis, et kannatanu ütlusi, et teda löödi, ei saa kahtluse alla seada ainuüksi põhjusel, et objektiivselt tal väliseid vigastusi ei nähtu, sest suuresti on see sõltuvuses löögi intensiivsusest ja tugevusest. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et ta tundis löömise tagajärjel valu ning kiirabikaardi ja IdaTallinna Keskhaigla epikriisiga on kinnitust leidnud löögi tagajärjel tekkinud peapõrutus ja pindmine peavigastus. Maakohtul hinnangul on eluliselt usutav, et kuklapiirkonda löömine tekitas kannatanule valu. Mis puutub tunnistaja DV kohtus antud ütlusi selle kohta, et ta nägi, kuidas mees lõi tütarlast rusikaga näkku, umbes vasaku kõrva piirkonda, kuid muutis seda ning väitis, et löök suundus vist kuklasse, kuid täpselt ei mäleta enam, märkis maakohus, et sündmus oli lühiajaline ja sellise ootamatu sündmuse toimumisel on väga keeruline pealtnägijatel ja osalistel täpselt fikseerida toimunut. On tõenäoline, et möödunud aja tõttu ei pruugi tunnistaja enam nii täpselt mäletada, kas löök suundus vasemale põsele või vasemale kuklapiirkonda. Oluline on siinkohal, et tunnistaja on kinnitanud, et kannatanut löödi vasemale peapiirkonda. Kahtlus tunnistaja ütluste tõepärasuses võiks tekkida olukorras, kus tunnistaja on näiteks algselt väitnud, et kannatanut löödi kuklapiirkonda, kuid hiljem väidab, et löödi mõnda teise kehapiirkonda. Sellist vastuolu maakohtu hinnangul aga käesoleval juhul ei esine. Maakohtu veendumust R.T poolt TK löömises tugevdab ka asjaolu, et kohapealt hädaabinumbrile helistades ütles TK, et R.T lõi teda. Ei ole usutav, et kannatanu nii kiiresti, so vahetult pärast konflikti süüdistatavaga, sellise versiooni välja mõtles ja häirekeskuse töötajale lihtsalt valetas. 3
(10)Meditsiinitöötajate poolt kannatanul tuvastatud leid pea piirkonnas on ilmselgelt sellise iseloomuga, mis sai tekkida üksnes löögi tagajärjel. Seega ledis maakohus, et kannatanu ja tunnistajate ütlusteg a ning kohtus avaldatud ja uuritud kirjalike tõenditega on leidnud tõendamist, et R.T lõi kannatanut ühel korral kuklapiirkonda. ESITATUD APELLATSIOONID 3. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok, kes vaidlustab kohtuotsuse täies ulatuses. Apellant on seisukohal, et kaevatav kohtuotsus kuulub tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Vastavalt
§ 339
lg 2 võib kohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmetlusõiguse muu rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Vastavalt
§ 7
lg 3 kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Käesolevas asjas seda kohtu poolt tehtud ei ole, millist olukorda apellant analüüsib alljärgnevalt. Tulenevalt RK lahendist 3-1-1-8-10 peaksid kohtuotsuses olema ümber lükatud kõik süüdistatava ja kaitsja vastuväited. Seda kaevatavas kohtuotsuses veenvalt tehtud ei ole. Tulenevalt eelpooltoodud Riigikohtu lahendist on põhimõttest hõlmatud kaitseversioon, mis on eluliselt usutav. Apellent leiab, et süüdistatava poolt antud ütlused on eluliselt usutavad. Asitõendi vaatlusprotokollist, mille vaadeldavaks objektiks on S XXX paigaldatud videokaamera salvestus, ei nähtu, et süüdistatav R.T oleks kannatanut löönud. Nõustuda tuleb kohtuotsuse lk 6 tooduga, et „Salvestuselt on näha, et jutuajamise ajal selgitab süüdistatav V-le ja B-le ning seejuures teeb liigutuse kannatanu kaela suunas. Kannatanu hakkab telefoniga helistama ning seejuures räägib midagi süüdistatavale“. Nimetatud asjaolude nägemine salvestuselt ei viita sellele, et nimetatud objektiivselt tõendiallikalt nähtuks süüdistatavale inkrimineeritav tegu. Pigem viitab see süüdistatava V. Pankrtovi apellatsioonis väljatoodud seisukohale, et tunnistaja DV ja kannatanu on tuttavad ja tunnistaja on huvitatud asja lahendamisest kannatanu kasuks. Apellant, olles seotud oma kaitsealuse seisukohtadega märgib, et mingit kannatanu löömist ei olnud ning jõuab järeldusele, et vaieldamatult autentsest video salvestisest nähtub süüdistatava liigutus, mitte löök kannatanu kaela suunas, peale mida hakkab kannatanu telefoniga helistama. Nimetatud olukorra nägemine videosalvestiselt võib põhjendada süüdistatava korduvalt väljaöeldud seiskohta, et olukord on tema kahjuks lavastatud. Süüdistatav ei eita, et tal oli kannatanuga küllaltki terav sõnavahetus ning kannatanu võis kättemaksuks lavastada tema poolt väidetavalt toimepandud kuriteo. Et asjaolud ei ole üheselt tõlgendatavad näitab ilmekalt ka asjaolu, et tulenevalt 02.05.2015.a. Politsei ja Piirivalveameti poolt isiku läbivaatuse protokollist, kannatanul nähtavaid kehavigastusi ei ole. Nimetatud asjaolu tõendavad ka lähedalt pildistatud hea kvaliteediga fotod kannatanu kuklapiirkonnast. Kannatanu on protokolliga tutvunud, märkusi ei ole. Seega esialgsel läbivaatusel vahetult peale sündmust mingeid nähtavaid kehavigastusi ei tuvastatud, millist asjaolu kinnitavad ka fotomaterjalid. Vigastused ilmnesid alles mõni aeg hiljem, kui Tallinna Kiirabi 02.05.2015 anamneesist nähtub, et vasakul pool kuklas on kerge hematoom, haava pole, kannatanu kurdab peavalu, oli olnud ka iiveldus, mis on möödumas. 4
(10)Samas nähtub 03.05.
- Tallinna Keskhaigla epikriisist, et kannatanu pöördus seoses 02.05.2015 toimunud rünnakuga Ida- Tallinna Keskhaigla erakorralisse vastuvõttu, kus diagnoositi temal peavigastus, pealaenaha pindmine vigastus ning raviarst soovitas pöörduda perearsti poole. Seega nähtub eeltoodust kannatanu väidetavate vigastuste kohta kolm erinevat olukorda: 1) nähtavaid kehavigastusi pole tuvastatud, mida tõendavad ka kvaliteetsed fotod kannatanu kuklapiirkonnast; 2) vasakul pool kuklas on kerge hematoom, 3) eksisteerib ka pealaenaha pindmine vigastus. Antud olukorda peab apellant põhjendatuks tõlgendada nii, nagu seda on korduvalt välja öelnud nii kohtueelse menetluse käigus kui kohtus süüdistatav R.T – tegemist on süüdistatava kahjuks korraldatud lavastusega. Kannatanu ja süüdistatava väga halvad suhted kulmineerusid sellega, et süüdistatav ütles, et ta vihkab kannatanut. Pole välistatud, et süüdistatav tegi käeliigutuse kannatanu pea suunas (nagu see objektiivselt nähtub ka videosalvestiselt), kannatanu aga otsustas olukorda ära kasutada, et süüdistatavale õigusemõistmise kaudu solvangu eest kätte maksta tõendeid fabritseerides. Asja kohtulikul uurimisel ilmnesid olulised vastuolud ühelt poolt süüdistatava ning teiselt poolt kannatanu ja tunnistajate ütlustes. Kannatanu TK ütluste kohaselt lõi süüdistatav teda ühe korra parema käe rusikaga kukla piirkonda. Süüdistatav eitab löömise fakti. Hindamaks süüdistuse põhjendatust, tuleb ringkonnakohtul vaieldamatult hinnata, kelle ütlusi saab pidada usaldusväärseteks ning kuidas haakuvad süüdistatava ja kannatanu ütlused muude kriminaalasja menetluses kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et tunnistaja DV ütlustes on vastuolud. Tunnistajana ülekuulamisel kohtuistungil andis DV ütlusi, et kannatanut löödi näkku. Kohtuistungil tekkisid teatavad probleemid tõlkega. Tõlk palus täpsustada, kuhu täpselt löödi. Tunnistaja näitas käega oma vasakut kõrva ja ütles, et löök toimus vist vasaku kõrva piirkonda. Järgneval täpsustamisel tõlk sisuliselt ütles tunnistajale ette, et löödi kukla piirkonda, millega tunnistaja ka nõustus. Kriitikaga tuleb suhtuda tunnistaja JD ütlustesse, kes küll sündmust otseselt pealt ei näinud, kuid annab siiski kaudselt süüdistatavat süüstavaid ütlusi, kuna vaieldamatult on nii süüdistatava ütlustega kui ka videosalvestistega tõendatud, et JD ähvardas süüdistatavat spetsiaalselt kaasavõetud autost toodud kurikaga, pannes sellega toime kuriteo. Seega on nii tunnistajate ütlustes, kannatanu tervislikku seisundit tõendavates tõendites kui ka videosalvestises olulisi kõrvaldamata vastuolusid ja kahtlusi süüdistatava R.T süüdisolekus, mis vastavalt seadusele tuleks apellandi arvates käesolevas asjas vaieldamatult tõlgendada süüdistatava kasuks ning süüdistatav talle inkrimineeritud süüdistuses õigeks mõista. Süüdistatava kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 03.10.2016 otsus süüdistatava R.T süüdimõistmises KarS § 121 lg 1 tunnustel ja mõista süüdistatav talle inkrimineeritud süüdistuses õigeks.
- Süüdistatav R.T märgib esitatud apellatsioonis, et ta ei ole nõus Harju Maakohtu otsusega ning vaidlustab maakohtu otsust järgmistel põhjustel: Kohtuotsus on subjektiivne ja on põhjendatud ainult TK ja DV sõnadelt. Audio- ja videomaterjalid, politsei isiku läbivaatuse protokoll tõestavad, et süüdistatava vastu esitatud süüdistused on välja mõeldud. Tunnistaja DV 07.05.2015 ütlused ja kohtuistungil ütlused olulis elt erinevad ja ei vasta videomaterjalidele. DV käitumine sün dmuskohal näitab, et tema on TK isiklik tuttav ja mingil moel on huvitatud asja lahendamisest TK kasuks. DV käitumine sel hetkel, kui JD ähvardas süüdistatavat pesapalli kurikaga otseselt näitab DV erapoolikut suhtumist sündmuste kohta. Nimelt, V 07.05.2016 ütlustest selgub, et ta nägi toimunut, kuid ei hoiatanud JD sellise tegevuse lubamatusest ega teavitanud sellest politseid. Süüdistatav juhib tähelepanu asjaolule, et JD oli tunnistatud süüdi KarS §120 lg1 järgi. 5
(10)Apellandile on arusaamatu, miks maakohtul ei esinenud kahtlusi DV ütluste kohta. DV ütluste 07.05.2016 järgi TK löödi kukla piirkonda. Kohtuistungil DV seletas, et TK löödi näkku. Peale seda tõlk palus täpsustada kuhu täpselt löödi. DV ütles, et löödi kõrva. Tõlk palus veel täpsustada ja siis tunnistaja seletas, et kukla piirkonda. Sellisel viisil tõlk viis TK ja DV ütlused omavahel kooskõlla. Süüdistatavale on arusaamatu, miks maakohtul ei esinenud kahtlusi JD ütluste kohta. JD on huvitaud, et süüdistatava suhtes oleks tehtud süüdimõistev kohtuotsus. JD ütlustest 20.05.2016 on selge, et TK on kutsunud politseid peale seda, kui JD ähvardas süüdistatavat. Löögist kõik tunnistajad teavad ainult TK sõnadelt. Süüdistatav selgitab, et ta TK ei löönud ja arvas, et kõik kohal toimunud on nähtav videokaamerate salvestustel. Seega, süüdistataval ei ole alust valetada. Sellest, et toimunud konflikti videomaterjalid tegelikult puuduvad, sai süüdistatav teada aasta pärast prokuröriga kohtumisel. Enne seda oli süüdistatav arvamusel, et uurija ja prokurör saavad aru, et tegemist valekaebusega ja valeütlusega. Politsei 02.05.2016 isiku läbivaatuse protokollist selgub, et TK-l kehavigastusi tuvastatud ei ole, mis on tõestatud ka fotomaterjalidega. Kohtuistungil süüdistatav sai teada, et asjas on ilmunud kaks arstitõendit, mis on omavahel vastuolus. Samuti nimetatud tõendid on vatuolus politsei läbivaatuse protokolliga ja fotomaterjaliga. Süüdistatav selgitab, et TK-ga konflikti käigus ta väljendas oma suhtumist temasse. Nimelt, ütles, et vihkab TK. Samuti selgitab, et vestlusel DV-ga ja B- ga ütles, et TK-le oleks vaja peksa anda. Kuid seda peaks tegema TK isa. Samas mainis ta, et kui tunnistajad on TK tuttavad siis peaks nad TK-st kaugemal hoidma, kuna TK on ebaaus inimene. Enne politsei kohale saabumist süüdistatav tahtis ainult ühte, et TK teeks tõkkepuu lahti ja süüdistatav saaks koju sõita, kuna tal oli alust karta, et TK kutsub kohale bandiite, mis tegelikult juhtuski. Kohtuotsusega tunnistati süüdistatavat süüdi KarS § 121 lg 1 järgi. Süüdistatav selgitab, et käesolevas kriminaalasjas on ta ise kannatanu. Süüdistatav palub tühistada Harju Maakohtu kohtuotsuse ja mõista teda talle esitatud süüdistuses õigeks. PROKURÖRI VASTUS KAITSJA APELLATSIOONILE 5. Ringkonnakohtule esitatud vastuses prokurör ei nõustu apellatsioonkaebustes esitatud argumentidega ning märgib järgmist. Prokuratuur leiab, et R.T’i süü on leidnud täielikult tõendamist. Kannatanu TK ütlustest nähtub, et konflikti käigus tõstis R.T käe löögiks, kuid kannatanu jõudis pea paremale keerata ning löök tabas teda vastu kukalt, löögi tagajärjel tundis kannatanu valu. Kannatanu ütlused haakuvad sündmust vahetult pealt näinud tunnistaja DV ütlustega, samuti on need kooskõlas kirjalike tõenditega. Harju Maakohus on oma otsuses öelnud, et peab tunnistaja DV ütlusi tõesteks, põhjusel, et kohtu hinnangul ei ole usutav, et isik, kes süüdistatavat ei tunne, annaks sündmuse kohta teadvalt erapoolikuid, R.T’it süüstavaid valeütlusi. Lisaks haakuvad tunnistaja DV ütlustega ka sündmuskohal käinud politseiametniku JO ning tunnistaja JD ütlused, mille osas on Harju Maakohus oma otsuses leidnud, et, kuigi tunnistajad JD ning JO sündmust ise pealt ei näinud ja üldjuhul tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, on käesoleval juhul tegemist
§ 66
lg 21 p 2 sätestatud olukorraga - tunnistajate ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Tunnistaja DV ütlused haakuvad ka kohtus avaldatud ja vahetult uuritud kirjalike tõenditega. Lisaks nähtub, et kannatanu oli oma esimeses kõnes 6
(10)häirekeskusesse ilmselgelt ärritatud häälega, mis annab võimaluse hinnata tema ütluste tõele vastavust. Seega on prokuratuur seisukohal, et kuigi R.T ise oma süüd talle inkrimineeritavas kuriteos ei tunnista, on tunnistajate ütlustega ja kogutud kirjalike tõenditega R.T’i süü leidnud täielikult tõendamist. Apellant väidab, et asitõendi vaatlusprotokollist, mille vaadeldavaks objektiks on S XXX paigaldatud videokaamera salvestis, ei nähtu, et süüdistatav R.T oleks kannatanut löönud. Apellant, olles seotud oma kaitsealuse seisukohtadega, et mingit kannatanu löömist ei olnud, jõuab järeldusele, et vaieldamatult autentsest videosalvestisest nähtub süüdistatava liigutus, mitte löök kannatanu kaela suunas, peale mida hakkab kannatanu telefoniga helistama. Nimetatud olukorra nägemine videosalvestiselt võib põhjendada süüdistatava korduvalt väljaöeldud seiskohta, et olukord on tema kahjuks lavastatud. Prokuratuur on seisukohal, et kuigi videosalvestiselt ei ole löömise momenti näha, ei tähenda see veel seda, et löömist pole olnud. Löömist nägi vahetult pealt tunnistaja DV, kelle ütlused langevad kokku kannatanu ütlustega Apellant väidab, et asjaolud ei ole üheselt tõlgendatavad, kuna esialgsel läbivaatusel vahetult peale sündmust kannatanul mingeid nähtavaid kehavigastusi ei tuvastatud, millist asjaolu kinnitavad ka fotomaterjalid. Vigastused ilmnevad alles mõni aeg hiljem. Antud olukorda peab apellant põhjendatuks tõlgendada nii, nagu seda on korduvalt välja öelnud nii kohtueelse menetluse käigus kui kohtus süüdistatav R.T – tegemist on süüdistatava kahjuks korraldatud lavastusega. Kannatanu ja süüdistatava väga halvad suhted kulmineerusid sellega, et süüdistatav ütles, et ta vihkab kannatanut. Pole välistatud, et süüdistatav tegi käeliigutuse kannatanu pea suunas (nagu see objektiivselt nähtub ka videosalvestiselt), kannatanu aga otsustas olukorda ära kasutada, et süüdistatavale õigusemõistmise kaudu solvangu eest kätte maksta tõendeid fabritseerides. Harju Maakohus on oma otsuses p õhjendatult leidnud, et vaatamata asjaolule, et isiku läbivaatuse protokollist nähtuvalt kannatanul objektiivselt väliseid vigastusi ei nähtu, ei saa seada kahtluse alla kannatanu ütlusi, et teda löödi, sest suuresti on see sõltuvuses löögi intensiivsusest ja tugevusest. Prokurör on samuti seisukohal, et selline, küllalt kerge füüsiline tagajärg on kooskõlas löögiga, mis kannatanu sõnul sihtmärgist mööda läks ehk ilmselt ei olnud löödud täie jõuga. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta tundis löögi tagajärjel valu, tunnistaja DV ’u ütlused kinnitavad löömise fakti, ning kiirabikaardi ja Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisiga on kinnitust leidnud löögi tagajärjel tekkinud peapõrutus ja pindmine peavigastus ja kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et kuklapiirkonda löömine tekitas kannatanule valu. Meditsiinitöötajate poolt kannatanul tuvastatud leid pea piirkonnas on ilmselgelt sellise iseloomuga, mis sai tekkida üksnes löögi tagajärjel. Prokurör nendib siinkohal, et R.T ’i seisukoht, justkui oleks juhtunu olnud kokkumäng või kättemaks tema suunas, on alusetu, antud seisukoha kinnituseks ei ole ühtegi tõendit peale süüdistatava arvamuse, et tunnistajad olid kannatanuga tuttavad. Samas lükkavad väite ümber juhuslikult tunnistajaks sattunud isiku DV’u ütlused, kes juhtus sündmuskoha juurest mööda kõndima, olles kannatanule tundmatu isik. Apellant pöörab tähelepanu asjaolule, et tunnistaja DV ütlustes on vastuolud. Tunnistajana ülekuulamisel kohtuistungil andis DV ütlusi, et kannatanut löödi näkku. Kohtuistungil tekkisid teatavad probleemid tõlkega. Tõlk palus täpsustada, kuhu täpselt löödi. Tunnistaja näitas käega oma vasakut kõrva ja ütles, et löök toimus vist vasaku kõrva piirkonda. Järgneval täpsustamisel tõlk sisuliselt ütles tunnistajale ette, et löödi kukla piirkonda, millega tunnistaja ka nõustus. Maakohus on põhjendatult jõudnud aga järeldusele, et see, et DV andis kohtus esialgu ütlusi, mille kohaselt lõi meesterahvas naist rusikaga näkku, umbes vasaku kõrva piirkonda, hiljem aga muutis ütlusi, öeldes, et löök suundus vist kuklasse, kuid täpselt ei mäleta, märkis maakohus, et kuna sündmus oli lühiajaline ja sellise ootamatu sündmuse toimumisel on väga keeruline nii 7
(10)pealtnägijatel kui osalistel täpselt fikseerida toimunut. Oluliseks on maakohus pidanud tunnistaja kinnitust selle kohta, et löök toimus kannatanule vasakule peapiirkonda. Maakohtu hinnangul puudub tunnistaja ütlustes vastuolu. Kokkuvõtvalt leiab prokuratuur, et puuduvad alused kohtuotsuse tühistamiseks apellatsioonides toodud alustel. Maakohus on välja selgitanud kõik asja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud ning on tõenditele tuginedes veenvalt kummutanud tõstatatud kaitseversiooni. Prokuratuur on seisukohal, et maakohtu otsus on põhjendatud, resolutiivosa järeldused vastavad tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning kohtulikul arutamisel ei ole rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtteid. R.T ’i teod on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 1 järgi, mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud. Eeltoodust lähtudes leiab prokuratuur, et Harju Maakohtu 03.10.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonide väited ei anna alust selle muutmiseks ega tühistamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonides ning prokuratuuri vastuses toodud väidetega, leiab, et apellatsioonide argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
- Asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatava kaitsja ja süüdistatav maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 121 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu TK, tunnistajate JD, DV, JO ütlusi ning kirjalikke tõendeid, nimelt 03.05.2015.a Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisi ja 02.05.2015.a kiirabikaardi, mille kohaselt on kannatanul vasakul pool kuklas kerge hematoom ning diagnoositud peapõrutus ja sündmuskoha videosalvestust, süüdistatava ütlustele. Just eelpool nimetatud tõendikogum ehk ühtsesse konteksti asetatud tõendid, annab alust tulla ainuvõimalikule järeldusele, et süüdistatav R.T pani toime talle inkrimineeritud kuriteo ning ta on selle toimepanemises süüdi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni toimunust kui ka süüdistatava kaitsja ja süüdistatava väiteid kannatanu ja tunnistajate ütluste ebausaldusväärsusest. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist. 8
(10)- Esitatud apellatsioonis kaitsja märgib, et nõustub maakohtu järeldusega, et uuritud „salvestuselt on näha, et jutuajamise ajal selgitab süüdistatav DV-le ja AB-le ning seejuures teeb liigutuse kannatanu kaela suunas. Kannatanu hakkab telefoniga helistama ning seejuures räägib midagi süüdistatavale“. Kaitsja märgib, et nimetatud asjaolude nägemine videosalvestuselt ei viita sellele, et nimetatud objektiivselt tõendiallikalt nähtuks süüdistatavale inkrimineeritav tegu. Kaitsja teeb järelduse, et pigem viitab see süüdistatava R.T apellatsioonis väljatoodud seisukohale, et tunnistaja DV ja kannatanu on tuttavad ja tunnistaja on huvitatud asja lahendamisest kannatanu kasuks. Kohtukolleegium kaitsja ja süüdistatava sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et argument selle kohta, et DV on kannatanu tuttav ning huvitatud asja lahendamisest kannatanu kasuks on paljasõnaline. Kriminaalasjas on uuritud kannatanu TK (t lk 84) ja DV (t lk 91) omavahel kooskõlas olevad ütlused selle kohta, et kuni 02.05.2015 ei ole nad kunagi varem kohtunud ega tundnud üksteist. DV selgitas, et sattus sündmuskoha lähedusse juhuslikult, kuna saatis tütarlast koju ning kuulis, kuidas keegi riidleb ja seejärel nägi ka kogu olukorda. Tähelepanu vääriv on asjaolu, et kannatanu ja tunnistaja DV ütluste kohaselt juba sündmuskohal kõrvaliste isikute (DV ja AB) sekkumisel avaldas süüdistatav, et kogu olukord on lavastatud. Kaitsja ning süüdistatav pole esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid süüdistatava versiooni sellest, et kannatanu TK ja tunnistaja DV oleks omavahel tuttavad enne 02.05.2015 ning tunnistaja DV oleks huvitatud anda ütlusi kannatanu versiooni kasuks. Kohtukolleegium märgib, et nähtuvalt süüdistusaktist kriminaalasjas oli eeluurimisel tunnistajana ülekuulatud ka AB, kes kohtuistungi ajal viibis välismaal (t lk 83) ning seega tema ülekuulamist kohtuistungil ei ole toimunud. Tunnistaja DV ütluste kohaselt ei ole AB löömise hetke näinud, kuid kuulis TK ja R.T vahel toimunud riidlemist. Kohtukolleegium märgib, et kui süüdistatava poolt kirjeldatud olukord oleks tõesti kannatanu ja tunnistajate poolt lavastatud, jääb ebaloogiliseks ja arusaamatuks asjaolu, miks AB ei ole löömise fakti näinud. Lavastatud kuriteo puhul annaks AB pigem R.T üheselt süüstavaid ütlusi, mida ta aga ei teinud.
- Põhjendamatud on apellantide argumendid kannatanu ja tunnistajate kohtuistungil antud ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Ükski menetlusosaline ei taotlenud nimetatud isikute ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ega osundanud nendes ilmnenud vastuoludele, mida tulnuks asuda kõrvaldama vastava isiku poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamisega istungil. Sellest võib teha järelduse, et kannatanu ja tunnistajate ütlused on olnud ajas muutumatud, need riimuvad omavahel ja seetõttu tuleb neid pidada usaldusväärseteks.
- Alusetud on kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides toodud väited selle kohta, et tõlk aitas tunnistaja DV-l formuleerida millisesse pea ossa oli süüdistatava poolt kannatanule löök tekitatud.
§ 161
lg 5 kohaselt tõlgil on õigus tõlke täpsuse huvides esitada menetlusosalisele küsimusi, tutvuda menetlustoimingu protokolliga ja teha selle kohta avaldusi, mis protokollitakse. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist tõlk ei sekkunud ülekuulamise käiku. Kohtuistungi protokollist nähtub hoopis, et tunnistaja DV vastas, et löök sattus kannatanu kuklasse just kaitsja täpsustavale küsimusele (T lk 92 prd). Kohtukolleegium märgib sedagi, et istungiprotokolliga mittenõustumisel on
§ 158
lg 1 kohaselt kohtumenetluse pooled võivad kolme päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada kohtuistungi protokolli parandamiseks kirjaliku taotluse, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Ükski menetlusosaline ei taotlenud kohtuistungi protokolli parandamist, seega põhjendamatu on apellantide argument tõlgi sekkumisest ristküsitlemise protsessi. Kohtukolleegium samas nõustub täielikult maakohtu seiskohaga, et kogu sündmus oli lühiajaline ja sellise ootamatu sündmuse toimumisel on väga keeruline pealtnägijatel ja osalistel täpselt fikseerida toimunut, seega on seletatav, miks tunnistajal oli raske meenutada millisesse pea ossa ühekordne löök täpselt sattus. 9
(10)11. Asjaolu, et nähtuvalt kannatanu TK läbivaatluse protokollist ei olnud viimasel avastatud nähtavaid kehavigastusi ei lükka ümber 03.05.2015.a Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisiga ja 02.05.2015.a kiirabikaardiga tehtud objektiivset leidu, mille kohaselt on kannatanul vasakul pool kuklas kerge hematoom ning diagnoositud peapõrutus. Menetlejal ei ole meditsiinilisi eriteadmisi, seega ta ei ole pädev tuvastama kehavigastusi, mis antud juhul ei olnud ka näha. 12.
§ 45lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.
R.T’i kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok taotles süüdistatavaga konsultatsiooni ja apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 120,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
§ 175
lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.
§ 185
lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse
§ 337
lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse R.T ’i suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 13. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellantide poolt nimetatud ja
§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 3.
oktoobri 2016 otsuse R.T’i suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 10
(10)