lg 1 järgi RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada I.O
lg 1 järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.
lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui I.O ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda kohtuotsuse kuulutamise päevast.
lg 1 p 1 alusel võtta lisakaristusena I.O-lt mootorsõiduki juhtimisõigus 1 (üheks) aastaks. 1 Liiklusseaduse § 127 alusel on I.O kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile. KrMS § 310 lg 1 alusel jätta kannatanu XXXhagi varalise kahju nõudes rahuldamata. KrMS § 310 lg 1 alusel rahuldada kannatanu XXX hagi moraalse kahju nõudes osaliselt ja mõista I.O-lt XXX kasuks välja 4000.00 (neli tuhat) eurot. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista menetluskuludena I.O-lt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammäära - 480.00 eurot - isiku kohtuarstliku ekspertiisi kulud – 84.00 eurot - liiklustehnilise ekspertiisi kulud – 457.00 eurot - tasu õigusabi osutamise eest – 583.20 eurot - toimiku koopia tegemise kulud – 0.45 eurot KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda 12 (kaheteist) kuu jooksul igakuiste maksetena võrdsetes osades käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus „I.O, 1-133808, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid CD plaat häirekeskuse kõnesalvestusega peale kohtuotsuse jõustumist. (asub kohtutoimikus) jätta kriminaalasja juurde EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 12.juunist 2013.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. Asjaolud ja menetluse käik 2 I.O süüdistatakse selles, et tema juhtis 03.11.2011.a kella 11.14 ajal Tallinnas mööda Randvere teed Neiuvaiba tee poolt Keeru tee suunas mootorsõidukit Mercedes-Benz C240, registreerimismärgiga XXX, väljus Randvere teel olevast kurvist, ei kohandanud oma sõiduki kiirust olukorrale vastavaks, jättes arvestamata oma sõidukogemustega (algaja juht), teeoludega (märg teekate), ilmastikutingimustega (sügisene ilm) ja muude liiklusoludega (teiste liiklejate käitumine), et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama, nagu jalakäija liikumine teel temast 42 meetri kaugusel tema suhtes vasakult paremale, mida ta nägi kurvist väljudes, kuid ta ei teinud kõike endast sõltuvat, et vältida eaka jalakäija ohustamist, jätkates liikumist mööda Randvere teed, sõites jalakäijale XXXotsa, kes paiskus löögist asfaldile, saades rasked tervisekahjustused. I.O rikkus järgmisi liiklusseaduse (edaspidi LS) nõudeid: § 33 lg 1, s.o juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist; § 35 lg 1, s.o juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat. Eriti tähelepanelik peab juht olema vanuri suhtes; § 50 lg 3 p 1, s.o juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Oma tegevusega pani I.O toime
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Maakohtu seisukoht XXXpoolt toimepandud kuritegu on täielikult tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud.
lg 1 sätestatud süütegu antud juhul seisneb mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumises vähemalt kaudse tahtlusega. Olemuselt on
lg 1 sätestatud kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga – ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine, mis tuleb sisustada väljapoole
-i jäävate õigusaktidega. Isikule
lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides peavad olema tõendatud ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine mootorsõiduki juhi poolt, inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena ning põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel.
objektiivseks tunnuseks on mootorsõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumine, millega ettevaatamatusest põhjustatakse raske tagajärg. Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et 03.11.2011.a kella 11.14 ajal juhtis I.O mootorsõidukit Mercedes-Benz, registreerimismärgiga XXX, liikudes Tallinnas mööda Randvere teed Neiuvaiba tee (kohtueelses menetluses kogutud dokumentides ning süüdistusaktis on ekslikult märgitud Neiuvaba tee) poolt Keeru tee suunas ning väljudes Randvere teel olevast kurvist sõitis otsa Randvere teed ületavale jalakäijale XXX. Teo toimepanemise koht ja aeg, 03.11.2011.a kella 11.14 ajal Tallinna linnas Randvere tee ja Keeru tn ristmik on tõendatud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate XXX ja XXX ütlustega. 3 Samade tõenditega on tõendatud liiklusõnnetuses osalenud isikud ja sõiduk: sõiduauto Mercedes-Benz, registreerimismärgiga XXX, mida juhtis I.O ning jalakäijana osales õnnetuses XXX. Teo toimepanemise koht on leidnud kajastamist ka kirjaliku tõendiga: sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos fototabeliga (tlk 40-46) ja liiklusõnnetuse aktiga nr 1986, millele on lisatud skeem (tlk 38,39). Olles tuvastanud, et mootorsõidukit Mercedes-Benz, registreerimismärgiga XXX, juhtis avarii momendil I.O , tuleb järgnevalt tuvastada, millised ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumised I.O toime pani, mis tõid kaasa XXX raske tervisekahjustuse. Liiklusõnnetuse sündmuskoht asub Tallinnas, Randvere teel. Nähtuvalt liiklusõnnetuse skeemidelt ja sündmuskoha vaatlusprotokollidelt on Randvere teel Neiuvaiba tee ristmiku juures kurv, mille lõpust Keeru tee ristmikuni on vahemaa 36,3 meetrit. Keeru tee laius on 6 meetrit. Sõidutee liiklusõnnetuse toimumiskohal on kaetud asfaltkattega, mis on ilma kõrgemate kohtade ja aukudeta. Sõidutee on tasane. Liiklus on sündmuskohal kahesuunaline, Randvere teel mõlemas suunas on üks sõidurida. Mõlemas suunas oleva sõidurea laius on 3,5 m. Suunavööndid on eraldatud valge katkendjoonega. Mõlemal pool sõiduteed on kõnniteed. Lubatud suurim sõidukiirus sündmuskohal on 40 km/h (tlk 40, 72). Süüdistatava XXXütluste kohaselt asus ta tol päeval sõitma Randverest Pirita poole. Tema kiirus oli enne liiklusõnnetust umbes 40 km/h. Ta sõitis Randvere tee kurvist välja ning nägi kõnniteel naisterahvast. Järsku astus naisterahvas teele ja hakkas kiirkõnnis teed ületama. Süüdistatava ütluste kohaselt lootis ta, et naisterahvas jõuab üle tee ning ta põikab temast mööda vasakult, et kokkupõrget vältida, kuid naisterahvas jäi sõiduteele seisma. Süüdistatav ei jõudnud pidurdada, kuna vahemaa oli tema ütluste kohaselt liiga väike ja siis toimuski kokkupõrge. Ta riivas naisterahvast auto parema küljega ning naisterahvas lendas üle katuse (tlk 103). Kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud, et kannatanu XXX ületas Randvere teed ristmikul. Kannatanu XXX ütluste kohaselt, hakkas ta Randvere teed ületama ristmikul, kuna ta teadis, et ristmikul sõidutee ületamine on liiklusseadusest tulenevalt lubatud. Ta ületas Randvere tee täpselt sellest kohas, kus kõnnirada läheb, sest ta ei käi ju päris sõidutee keskel (tlk 95 pöördel). Nähtuvalt skeemilt (tlk 39) on Keeru teel selle teepoolel, kust tuli kannatanu, kõnnitee ning Randvere teed on võimalik ületada minnes otse, kuna mingisuguseid takistusi ei ole (tlk 43, 44) ning liikudes kõnniteelt otse edasi saabki jalakäija Randvere teed ületada olles praktiliselt ristmikul. Randvere tee ületamine täpselt Keeru tee ja Randvere tee ristmiku ristumisalal ei ole mõistlik, sest selleks peaks jalakäija astuma Keeru tänaval olevale sõiduteele. Kuigi selles kohas puudub ülekäigurajale vastav märgistus, siis tee ületamiseks oli kannatanul õigus vastavalt liiklusseaduse § 24 lg 1 ja 2, mille kohaselt tohib jalakäija ületada sõiduteed käigusilla või -tunneli, ülekäiguraja või ülekäigukoha kaudu (väljumata selle piirest) või ristmikul. Kui käigusillale või -tunnelisse mineku koht, ülekäigurada, ülekäigukoht või ristmik ei ole kaugemal kui 100 meetrit, peab jalakäija sõiduteed ületama ainult nende kaudu. Nimetatud kohtadest kaugemal kui 100 meetrit tohib jalakäija sõiduteed ületada ainult siis, kui sõidutee on mõlemas suunas hästi näha ja sõidutee ületamisega ei tekitata liiklusohtu. Kannatanu ütlusi Randvere tee ületamise kohta ristmikul kinnitab ka otsasõitu vahetult pealt näinud ja kohtus üle kuulatud tunnistaja XXX, kes nägi, et kannatanu tuli mööda Keeru teed Randvere tee poole ja hakkas sealt nurga pealt üle ristmiku tulema. Ta tuli Randvere teest otse üle nurgast nurka (tlk 98). Tunnistaja XXXmäletab aga, et pauk toimus Randvere tee ja Keeru tee ristmikul (tlk 100). 4 Lähim ülekäigurada asus XXXsõnade kohaselt väga kaugel, üks on väga palju eespool, teine peale kauplust, mis on ka kaugel (tlk 93). Ülekäiguraja asumist kaugemal kui 100 m kaugusel ristmikust tõendab ka täiendav sündmuskoha vaatlusprotokoll LÕ nr 1986 juhtum 2302110258146, mille kohaselt vaadatuna Randvere tee ja Keeru tee ristmikust suunaga Merivälja poole on lähima ülekäigurajani vahemaa 112,2 meetrit. Vaadatuna Randvere tee ja Keeru tee ristmikust suunaga Pärnamäe tee poole on lähima ülekäigurajani 320 meetrit (tlk 72). Liiklusohutuse tagamiseks tohib jalakäija ristmikul sõiduteed ületada ainult siis, kui sõidutee on mõlemas suunas hästi näha ja sõidutee ületamisega ei tekitata liiklusohtu. Kannatanu sõnul Randvere tee ja Keeru tee ristmikule jõudes ta seistas ja vaatas. Kuna ei vasakult ega ka paremalt ei tulnud autosid, hakkas ta üle tee minema (tlk 92 pöördel, 96). XXXsõnu selle kohta, et ta veendus enne teele astumist selle tegevuse ohutuses, kinnitavad ka tunnistaja XXXsõnad, mille järgi naisterahavas enne Randvere teele astumist seistas ja vaatas korraks kahele poole (tlk 98). Seega on tunnistaja XXXja kannatanu ütlustega ümber lükatud ka süüdistavava väide, mille järgi kannatanu kõnniteel olles oli kogu aeg liikumises ning ületas sõidutee väikese nurga all suunaga bussijaama poole (tlk 104, 104 pöörde). Kuna kokkupõrke toimumise ajaks oli kannatanu jõudnud vähemalt sõidutee keskele, siis tema oma tegevusega sõidutee ületamisel ei tekitatanud liiklusohtu. Kannatanu kinnitas kohtus, et ta oli juba pool teed ületanud, kui nägi, et kurvi tagant paremalt tuli välja üks kohutava kiirusega tume auto. Ta jõudis veel mõelda, et tal on jäänud veel teha mõned sammud, siis jõuab ta kõnniteele (tlk 92 pöördel). Kannatanu ütlused ühtivad ka tunnistajate XXXütlustega, mille järgi oli kannatanu kokkupõrke momendil vähemalt tee keskel, kui mitte juba tee telgjoont ületanud (tlk 99). Sama kinnitab ka tunnistaja XXX, märkides, et kokkupõrke tagajärjel toimuv kannatanu lendamine leidis aset enam-vähem tee keskel (tlk 101 pöördel). Asjaolu, et kokkupõrke ajaks oli kannatanu üle poole sõiduteest juba ületanud kinnitavad ka süüdistatava ütlused, mille kohaselt ajal, kui ta jõudis jalakäijaga kohakuti, oli viimane juba tee telgjoone ületanud ning oli jõudnud süüdistatava suunavööndisse (tlk 104 pöördel). Seega, kui kannatanu oli asunud ületama jalakäijana Randvere teed ristmikul, kuna lähim ülekäigurada oli kaugemal kui 100 meetrit, ning kuna süüdistatav kinnitas kohtus, et ta nägi jalakäijat juba ajal, mil viimane oli veel kõnniteel (tlk 103), siis oli XXXkohustus jalakäijale lähenedes vähendada sõiduki kiirust või peatuda andmaks teed sõiduteed ületavale jalakäijale. Süüdistatava sõnul ta proovis jalakäijast vaskult poolt ümber põigata, ta ei pidurdanud, kuna eeldas, et sellise maa pealt ei ole pidurdamisega võimalik kokkupõrget vältida. Kui ta oleks pidurdanud, siis ei oleks ta vasakule jõudnud (tlk 103 pöördel). Asjaolu, et süüdistatav ei pidurdanud on tõendamist leidnud ka kannatanu ütlusetga, mille järgi nähes autot suurel kiirusel tulemas, mõtles ta, huvitav, miks ta ei pidurda (tlk 92 pöördel). Kuigi ei ole tuvastatud, milline oli XXXpoolt juhitud auto liikumiskiirus enne liiklusõnnetuse toimumist ning samuti ei ole lubatud sõidukiiruse ületamist I.O-le süüks arvatud, on kohtul tekkinud kahtlus, kas XXXpoolt juhitud sõiduk liikus antud teelõigul lubatud sõidukiirusega, kuna sõidukiirus 40 km/h on selline kiiruse, mille puhul on juhil võimalik sõiduk ilma raskusteta peatada. Küll aga võib kohtu hinnangul juht kasutada muid tegevusi (nt. ümberpõige) vältimaks kokkupõrget situatsioonis, kus juhile on teada, et pidurdamine teatud situatsioonis ei ole efektiivne, kuna kiirus on selline, mis ei võimalda kokkupõrget vältida. 5 Nähtuvalt Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdi Jaan X ekspertiisiakti nr 13E-LL0014 eksperdiarvamusest on märjal asfaltkattel kiirusega 40 km/h liikuva sõiduauto MB C240, registreerimismärgiga XXX, arvutuslik peatusteekond 25 meetrit ja pidurdusteekond 16 meetrit (tlk 80,81). Lähtudes ekspertiisiaktis väljendatud eksperdiarvamusest ning asjaolust, et I.O nägi sõiduteed ületavat jalakäijat juba Randvere tee ja Neiuvaiba tee ristmiku kurvist väljudes, mille lõpust Keeru tee ristmikuni on vahemaa 36,3 meetrit, oleks I.O pidanud olema võimeline peatama sõiduki sellise takistuse ees, mille olemasolu või teele sattumist oli tal mõistlikult võimalik tajuda või eeldada ning sõiduk oleks jäänud seisma 25 meetri pärast ehk 17,3 meetrit enne otsasõidu kohta. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et liiklusõnnetus oleks olnud välditav, kui süüdistatav oleks pidurdanud. Süüdistatava sõnul oli tema kurvist väljumas, kui jalakäija astus tee peale (tlk 103 pöördel). Seega nägi süüdistatav kannatanut umbes 42 m kauguselt. Kohtu hinnangul on ka kiirusepiirang 40 km/h kehtestatud just liiklusohutuse tagamiseks ning selle kehtestamisel on muuhulgas kindlasti ka arvestatud, et tegemist on elurajooniga, kus liigub ka palju jalakäijaid, mistõttu on põhjendatud teatud piirangute sisseviimine vältimaks jalakäijate jaoks tekkivate ohtlike olukordade tekkimist. Kuigi süüdistatava väitel oleks ta jõudnud kannatanust vasakult mööduda, kui viimane ei oleks keset teed seima jäänud, siis kohtu hinnangul ei ole XXX rikkunud LS § 25 lg 1, mille järgi ei tohi jalakäija sõiduteed ületades asjatult viivitada ega seisma jääda. Kohtu hinnangul oli kannatanu keset teed seisma jäämine tingitud ehmatusest, mis tabas teda nähes tema hinnangul suurel kiirusel lähenevat sõidukit, mis tema jaoks arusaamatul põhjusel ei pidurdanud. Seega on kannatanu selline käitumine täiesti arusaadav ning tavainimese jaoks loomulik. Otsasõidu tagajärjel sai kannatanu XXX vigastusi, mis on kajastamist leidnud kohtule esitatud kirjalikes tõendites. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert Anastassia X isiku ekspertiisiakti nr 115 eksperdiarvamusest nähtub, et XXX diagnoositi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo nr 1157106 andmetel 03.11.2011.a parema sääreluu külgmise põnta killustunud liigesesisene murd, parema sarnaluu ja ülalõualuu murd, peaaju vapustus, nahaalune verevalum paremal silmakoopa ja põse piirkonnas. Näo piirkonna vigastuste tagajärjel tekkis kolmiknärvi II haru kahjustus paremal ja parema silma võrkkesta defekt. Tervisekahjutus ei ole eluohtlik, kuid paranemise kestus ületab 4 kuud. Tuvastatud tervisekahjustus võib olla põhjuslikus seoses 03.11.2011.a toimunud liiklusõnnetusega (tlk 64,65). Jalakäijale otsasõitmist tõendavad ka XXXpoolt juhitud sõiduautol Mercedes-Benz olevad vigastused. Nii toimiku lehekülgedel 47 – 58 asuvast fototabelist, kui ka toimiku lehekülgedel 59 ja 59 pöördel asuvast liiklusvahendi vaatlusprotokollist nähtub, et sõiduautol MercedesBenz on esistange (parempoolne esinurk) katki ning parempoolne küljepeegel on katki ja on rippuvas asendis. Süüdistatava XXX ütluste kohaselt proovis ta kannatanu XXX mööduda vasakult, kuid riivas teda auto parema küljega (tlk 103). Süüdistatavale heidetakse ette LS § 50 lg 3 p 1 nõete rikkumist. LS § 50 peamine eesmärk on tagada sõiduki selline liikumiskiirus, mis võimaldaks sõiduki teel oleva või sattuva takistuse ees peatuda. Seega saab heita juhile LS § 50 rikkumist ette juhtudel, mil tal ei õnnestu peatada sõidukit sellise takistuse ees, mille olemasolu või teele sattumist oli tal mõistlikult võimalik tajuda või eeldada. Kohus on seisukohal, et I.O ei saanud eeldada, et tema on ainus liikleja antud teelõigul ning sõiduteed ületavat jalakäijat nähes otsustas I.O peatumise asemel jalakäijast vastassuuna kaudu mööda põigata. Eelnevat arvestades ja kohtulikul uurimisel kogutud tõendeid kogumis hinnates jõuab kohus järeldusele, et Arlend 6 I.O jättis kohandamata oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, jättes arvestamata oma sõidukogemustega (algaja juht), teeoludega (märg teekate), ilmastikutingimustega (sügisene ilm) ja muude liiklusoludega (teiste liiklejate käitumine), et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama, nagu seda on teed ületav jalakäija, keda ta nägi juba 42 m kauguselt. Süüdistatav ei teinud kõike endast sõltuvat, et vältida eaka jalakäija ohustamist, jätkas liikumist mööda Randvere teed ja sõites jalakäijale otsa. Tulemuseks oli ränk avarii, mille tagajärjel sai raskeid kehavigastusi XXX. Seega on tõendamist leidnud, et I.O on rikkunud LS § 50 lg 3 p 1, s.o juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad. Samuti on rikkunud I.O LS § 33 lg 1, s.o juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist ja LS § 35 lg 1, s.o juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat. Eriti tähelepanelik peab juht olema vanuri suhtes. LS § 14 lg 2 järgi peab iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kohus leiab, et liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli XXX õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liiklusseaduse nõudeid. XXX oli õigus eeldada, et sõiduauto juht nähes teda teel, pidurdab ning laseb tal lõpetada sõidutee ületamise. Tal oli õigus eeldada süüdistatava XXX poolt liiklusnõuete täitmist. Süüdistatava mitte peatumine oli kannatanu jaoks täiesti ootamatu ja ohule reageerimiseks ei jäänud tal aega. Kannatanule ei ole alust ette heita liiklusnõuete rikkumist ning kohtu hinnangul ei olnud kannatanul võimalik talle otsasõitu vältida. Asjas kogutud tõenditega pole tuvastamist leidnud, et kannatanu oleks liiklusõnnetusele eelnevalt jätnud veendumata sõidutee ületamise ohutuses või rikkunud muul moel liiklusseaduse nõudeid, mis oleksid põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Seega hinnates tõendeid kogumis, asub kohus seisukohale, et sõiduteed ületava jalakäijale otsasõit on toimunud süüdistatava I.O poolt LS § 33 lg 1, § 35 lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 ettenähtud nõuete rikkumise tagajärjel ja on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kannatanu tervisekahjustused ja nende iseloom on tõendatud kannatanu XXXütlustega ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert Anastassia Tšernova eksperdiarvamusega, mille kohaselt ei ole XXX vigastus eluohtlik, kuid kannatanule tekitatud tervisekahjustuste paranemise kestus ületab 4 kuud. Seega on tõendamist leidnud, et XXX sai liiklusõnnetuse tagajärjel raske tervisekahjustuse. Subjektiivsest küljest on XXX käitumine hinnatav kuriteo toimepanemisena kaudse tahtlusega, kuivõrd I.O , nähes sõiduteele astuvat jalakäijat, ei kohandanud mootorsõiduki kiirust vastavaks ning pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid möönas seda. 7
lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtupraktikas (vt. RKKko 31-1-142-05, 3-1-1-4-08) on korduvalt asutud seisukohale, et kaudse tahtluse puhul isik ei pürgi tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Olemasolevate tõendite pinnalt pole kahtlust, et isik, kes sõidab mööda teed, kus on asulasisest kiirust piiratud veel 10 km/h võrra, peab teadma, et sellise piirangu kehtestamine viitab võimalikele ohtudele, mis sellel teelõigul võivad ette tulla. Kuna tegemist oli kurvilise teega, siis see nõuab autojuhilt tähelepanu ja hoolsust. Keskenduda tuleb enda tegevusele ja teistele liiklejatele ohutu mootorsõiduki liikumiskiiruse, õige liikumissuuna jm liiklemist korraldavate nõuete järgimisele. XXX ütluste kohaselt momendil, kui ta jalakäijat sõiduteel nägi, leidis, et pidurdamine ei ole enam võimalik ning seetõttu lootis jalakäijast mööduda vasakult (tlk 103). Kohtu arvates polnud sellisel moel tegutsemine seotud juhi tähelepanematusega või kohusetundetusega, vaid see kujutas lubamatut riski – ta hindas ebaõigesti olukorda ning jalakäija eeldatavat käitumist. Oma käitumisega seotud lubamatu riskimine on vaadeldav kaudse tahtlusena. Seega leiab kohus, et XXX käitumine arutuselolevas liiklusolukorras ja saabunud tagajärje tõttu vastab
lg 1 dispositsioonile - mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Kohus on seisukohal, et tõendatud on XXX tegevuses nii objektiivne kui subjektiivne külg. Rikkudes sõidukijuhina liiklusnõudeid, põhjustas I.O raske kehavigastuse XXX. Samuti on tõendatud põhjuslik seos teo – mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisest, kui sellega on põhjustatud inimesele raske tervisekahjustus ja saabunud tagajärje – kannatanu XXX tekitatud tervisekahju vahel.
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks.
lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav I.O on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Karistus 8
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu pingelised ja keerulised liiklusolud teedel ja tänavatel nõuavad mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Igaühele kogemuslikud on igapäeva elu sündmused selles, et mootorsõiduki juhi hoolimatus võib põhjustada traagilise tagajärje juhile endale või kaasliiklejatele, mõnikord ka liiklusest kõrvalseisvale isikule või tema varale. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liiklusnõudeid eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ja liiklusseaduse rikkumisega teisele isikule tervisekahju põhjustanud autojuhile mõistetud karistusel laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine ja konkreetse süüdimõistetu edasise õiguskuulekuse saavutamine. Inimühiskonnas pole suuremat väärtust ja kõrgemalt kaitstud hüve kui inimese elu ja tervis. Seaduse järgi mõistetav karistus peab avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides. Süüdistatavale
lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus kuni 5 aastat. XXXpuhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Samas, vaatamata süüdistatava käitumises karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisele, peab kohus olulisimaks karistuse määra mõjutavaks asjaoluks süü suurust. Süüdistatav I.O ei ole varem karistatud kuritegude toimepanemise eest, kuid teda on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. XXXjätkuv liiklusnõuete rikkumine näitab tema ükskõikset suhtumist õiguskorda ning teistesse liiklejatesse. Süüdistatava käitumisest võib järeldada lugupidamatut suhtumist kaaskodanikesse ning see on ühiskonnas väljakujunenud sotsiaalseid norme eirav. Karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse, et kannatanu vigastused olid väga tõsised. I.O pani toime teise astme kuriteo, mille tagajärjel sai raskeid tervisekahjustusi XXX, kes tänaseni vajab abi liikumisel väljaspool kodu ning ei saa elada täisväärtuslikku elu ja tema elukvaliteet ei ole endine. Liiklusalaste rikkumiste puhul, millega kaasnevad rasked tagajärjed, ei saa riigi karistuspoliitika avalikku huvi ja ka üldist olukorda Eesti liikluses silmas pidades olla põhjendamatult leebe. Kuid kohus ei saa jätta tähelepanuta ka süüdistatava käitumist peale liiklusõnnetuse toimumist, kus I.O kohtus antud ütluste kohaselt tõi koheselt autost esmaabikarbi ning aitas kannatanu panna istuma kõnniteele. Eelnevatest seisukohtadest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest 9 individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele pööramata ning XXXsuhtes on otstarbekas ja võimalik kohaldada
XXXisikus ja tema käitumises ei täheldanud kohus asjaolusid, mida on vaja katseajal kriminaalhoolduse kaudu toetada ja kontrollida. Arvestades XXXisikut ja tema senist käitumist, on karistusest tingimisi vabastamisel küllaldane
Kohus arvestab vangistusest tingimisi vabastamisel ka asjaoludega, et süüdistataval on töökoht. Käesolevast kriminaalasjast tulenevad süüdistataval samuti nii tekitatud kahju kui menetluskulude hüvitamise kohustused, mille täitmine vangistuses viibides muutuks oluliselt raskemaks või isegi võimatuks. Seega mõistab kohus karistuseks 2 aastat vangistust, mis
lg-te 1 ja 3 alusel jäetakse täitmisele pööramata, kui I.O ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus peab veel vajalikuks mõjutusvahendiks lisakaristuse kohaldamist, milleks on tähtajaline juhtimisõiguse äravõtmine.
lg 1 p 1 näeb ette kuriteo toimepanemise korral mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3 aastaks. Mootorsõiduki juhtimine pole süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks ega mootorsõiduki juhtimisõigus süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Tema puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. I.O on varasemalt korduvalt väärteokorras karistatud liiklusrikkumiste eest. Nimetatud asjaolu iseloomustab I.O kui ohtlikku liiklejat. Kohus märgib, et lisakaristuse kohaldamisel on oluline tähendus isiku õiguspärasele käitumisele suunamisel ja ühiskonna turvalisuse tagamisel, st lisakaristuse kohaldamine on antud juhul vajalik preventiivsetel kaalutlustel. Arvestades eelnevat peab kohus vajalikuks kohaldada I.O-le mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist üheks aastaks. Tsiviilhagi Kannatanu XXX on esitanud hagi varalise kahju nõudes summas 835.16 eurot (saamata jäänud komitenditasu, tlk 31,32). Süüdistatav I.O kohtuistungil tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 835.16 eurot ei tunnista (tlk 104 pöördel). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega (p 2) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7). 10 Kohus on seisukohal, et XXX poolt esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes ei kuulu rahuldamisele. VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kannatanu XXX on pensionär ning tema sõnul on igakuiseks elatusallikaks pension ja galeriis teenitud kunstimüügi rahad. Kuna XXX on tektsiilikuntsnik ning tegeles enne õnnetust aktiivselt oma loomingu müügiga ning töötades Lühikese Jala Galeriis, sai ta 2011.aastal oma loomingu müügi eest komitenditasu 835.16 eurot (tlk 32,97). Kuna kannatanu XXX saab riiklikku pensioni, mis ei ole temal seoses liiklusõnnetusega vähenenud, siis kunstiloomingust saadud sissetulek on XXXjaoks kohtu hinnangul juhuslik sissetulek, seega puudub alus arvata tema püsiva sissetuleku hulka. Kannatanu sõnul liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtivat töölepingut tal ei olnud, honorari oma tööde müügist sai ta peale kauba realiseerimist ning see oli alati erinev, sõltuvalt teosest. 2012.a eest saadavat tasu ta ei oska ette prognoosida (tlk 97). Kohus asub seisukohale, et Lühikese Jala Galeriist saamata jäänud komitenditasu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.