lg 2 p 7 järgi A.O süüdistuses
lg 2 p 4,7; § 121 ja § 266 lg 2 p 1 Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja)
lg 2 p 4,7 järgi, A.O süüdimõistmises
kehalises väärkohtlemises ja
järgi karistuse mõistmises ja
lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises, samuti A.O-lt väljamõistetud sundraha osas. Tunnistada A.O süüdi
A.O-le mõista
järgi karistuseks 2 aastat vangistust.
lg 1 alusel, arvestades
§-de 200 lg 2 p 4, 7 , 121 ja 266 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistusi, mõista A.O-le liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 5 aastat vangistust. Karistuse kandmise algus 04.07.2009 jätta muutmata. KrMS § 179 lg 1 alusel välja mõista A.O-lt sundraha 10 875 krooni. Muus osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada, Marek Muru kaitsja Peeter Järve ja A.O kaitsja Mall Saare apellatsioonid jätta rahuldamata. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Saar & Ko kasuks välja 2016 krooni A.O-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. A.O-lt kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Mall Saare poolt osutatud õigusabi eest 2016 krooni jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Mõista Eesti Vabariigilt vandeadvokaadi Peeter Järve kasuks välja 1800 krooni Marek Murule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Välja mõista Marek Murult kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Peeter Järve poolt osutatud õigusabi eest 1800 krooni riigituludesse. Marek Murul tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034800017 või Swedbankis nr
200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. Sama otsusega tunnistati A.O süüdi
kehalises väärkohtlemises, ning karistati 3-aastase vangistusega,
lg 2 p 1 järgi ning karistati 6-kuulise vangistusega.
lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendas maakohus mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust ning mõistis A.O-le liitkaristuseks 2 3 aastat 6 kuud vangistust.
Sama Tartu Maakohtu otsusega mõisteti Marek Muru süüdi
lg 2 p 7 järgi ning karistati 3-aastase vangistusega.
lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 12.03.2008 otsusega M. Murule mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 2 kuud vangistust.
Lisaks A.O-le esitatud süüdistustele
, § 266 lg 1, § 266 lg 2 p 1 ja § 121 järgi, mida apellatsioonkaebustes sisuliselt ei vaidlustatud, arutas maakohus ka A.O-le esitatud süüdistust
A.O-le esitati süüdistus
lg 2 p-de 4 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, olles 18.12.2006 karistatud Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja poolt
lg 1 alusel vangistusega 2 aastat, karistatus kustumata, 06.03.2009 kella 19.30 paiku Põlva linnas Oja tn. 2 maja juures grupis kaastäideviija M. Muruga peksis tahtlikult käte ja jalgadega T.V. `i pea- ja näopiirkonda, mille tagajärjel tekkisid kannatanul näopiirkonda ja peapiirkonda pindmised haavad, verevalumid, ninaturse, valulikud huuled ja haav suhu ning võtsid kannatanul seljas olnud jope taskust ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära mobiiltelefoni NOKIA 5320, maksumusega 3990 krooni, ja kõnekaardi Diil maksumusega 25 krooni. Seega pani A.O toime röövimise grupis ja isikuna, kes on varem toime pannud röövimise. Lisaks arutas maakohus M. Murule esitatud süüdistust
lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et ta 06.03.2009 õhtul kella 19.30 paiku Põlva linnas Oja tn 2 maja juures grupis kaastäideviija A.O-ga peksis tahtlikult käte ja jalgadega T.V. pea- ja näopiirkonda, mille tagajärjel tekkisid kannatanul näopiirkonda ja peapiirkonda pindmised haavad, verevalumid, ninaturse, valulikud huuled ja haav suhu ning võtsid kannatanul seljas olnud jope taskust ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära mobiiltelefoni NOKIA 5320, maksumusega 3990 krooni, ja kõnekaardi Diil maksumusega 25 krooni. Seega pani M. Muru toime röövimise grupi poolt. Maakohus tuvastas, et 06.03.2009 õhtul viibisid Põlva linnas Oja tn 2 maja koridoris kannatanu T.V. , tunnistaja S.S. ning süüdistatavad A.O ja M. Muru, tuginedes eelnimetatute ja tunnistaja P.P. ütlustele, milledes maakohtu hinnangul ei ole alust kahelda, kuigi kõik nimetatud isikud olid tarbinud sel päeval alkoholi. Maakohus luges usaldusväärseks asjaolu, et P.P. ei näinud ega kuulnud pealt kõike koridoris toimuvat, kuid tualetti minnes suutis viimane märgata koridoris ainult A.O ja T.V. ning viimase löömist ja tagasi tulles seal kedagi ei näinud. Maakohus tuvastas, tuginedes kannatanu, süüdistatavate ja tunnistaja S. S ütlustele, et T.V. il tekkis M. Muru ja A.O-ga sõnavahetus, mille käigus lõi A.O talle paaril korral käega näo piirkonda ning M. Muru küsis mobiiltelefoni, mille andmisest viimane keeldus. Eeltoodud seisukohta põhjendas maakohus kannatanu T.V. ütlustega, mille kohaselt soovisid A.O ja M. Muru temalt saada laenuks 100 krooni, ja M. Muru ütlustega, mille kohaselt oli laenu ja mobiiltelefoni nõudjaks tema, kuid T.V. ütles nõudele vastates M. Murule, et sina kukk ei saa midagi ning ei olnud nõus mobiiltelefoni andma. T.V. löömist kinnitasid lisaks A.O ütlustele, mille kohaselt lõi viimane T.V. kahel korral, kuna tundis ennast solvatuna, ka P. P ja S. S. Maakohtu hinnangul kinnitas asjaolu, et M. Muru tahtis saada kannatanult mobiiltelefoni lisaks süüdistatava omaksvõtule ka S. S ütlused. Eeltoodu alusel järeldas maakohus, et T.V. arvates olid raha küsijateks mõlemad süüdistatavad, mistõttu ütles T.V. A.O-le, et sina kukk ei saa midagi, mille peale viimane vihastas ning lõi T.V. ile kahel korral rusikaga näo piirkonda isiklikel ajenditel. 3 Maakohus leidis, et T.V. i, tunnistajate ja süüdistatavate ütlused on üldiselt ja olulistes asjaoludes kattuvad, mistõttu neid võib koridoris toimunud sündmuste osas lugeda lubatavateks ja usaldusväärseteks tõenditeks. Maakohtu hinnangul ei saa kannatanu ütlustest, et ta ei mäleta täpselt enam koridoris toimunud konflikti, järeldada löömise mittetoimumist ega raha ja mobiiltelefoni mittenõudmist, kuna sel õhtul sai T.V. löökidest peapõrutuse, mis võis maakohtu arvates mõningal määral kahjustada tema mälu funktsioneerimist. Maakohus, tuginedes kannatanu, süüdistatavate ja tunnistaja S. S ütlustele tuvastas, et koridorist väljumisel järgnesid kannatanule A.O ja M. Muru, sealhulgas viimane selleks, et saada kannatanult kätte mobiiltelefon, kusjuures süüdistatavad kinnitasid, et majast põgenevale kannatanule järgnes esimesena A.O ja seejärel M. Muru. Maakohus leidis, et M. Muru poolt kannatanule järgnemise põhjus on loogiline, usutav ja kooskõlas teiste tõenditega, sest M. Muru soovis kannatanult mobiiltelefoni saada juba koridoris. A.O ei suutnud kohtule selgitada kannatanule järgnemise põhjust. Siiski ei ole A.O teadmine ja tahe kannatanult mobiiltelefoni äravõtmiseks või M. Muru sellekohaseks kaasaaitamiseks maakohtus usaldusväärselt tõendamist leidnud. Lähtudes T.V. ütlustest, mille kohaselt löödi ta väljas pikali maha, hakati peksma pea ja rindkere piirkonda ja lõpuks võeti taskust ära mobiiltelefon, kuigi ta püüdis äravõtmist taskus käega kinnihoidmisega takistada, S. S usaldusväärsetest ja eluliselt usutavatest ütlustest, samuti A.O ja M. Muru ütlustest, leidis maakohus, et väljas peksis A.O kannatanut ja M. Muru võttis viimaselt ära mobiiltelefoni Nokia 5320, väärtusega 3990 krooni, milles oli kõnekaart Diil, maksumusega 25 krooni. Maakohus ei lugenud usaldusväärseteks süüdistatavate väiteid, justkui M. Muru oleks jõudnud peksmise kohta A.O-st oluliselt hiljem või üldse pärast kannatanu peksmist, kuna maakohtu hinnangul on need vastuolus teiste tõenditega. Seega järeldas maakohus, et M. Muru nägi pealt kannatanu peksmist ning oli teadlik, et kannatanut peksis A.O, kuna teisi isikuid seal juures ei viibinud. Eeltoodud põhjusel ei lugenud maakohus usaldusväärseks M. Muru väidet, et ta ei tea, kuidas A.O kannatanut peksis. Vaatamata tuvastatud asjaolule, et M. Muru viibis kannatanu peksmise juures, ei kinnita maakohtu arvates ükski tõend usaldusväärselt, et M. Muru oleks T.V. löönud. Maakohtus on M. Muru ja A.O eitanud kannatanule löömist. Seega on maakohus vastavalt prokuröri taotlusele avaldanud KrMS § 289 lg 1 alusel vastuolude tuvastamiseks ja süüdistatavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks nende kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mille kohaselt on M. Muru kahtlustatava ülekuulamisel pidanud võimalikuks, et lõi kannatanu mõned korrad ja A.O kahtlustatava ülekuulamisel tunnistanud, et M. Muru peksis kannatanut. Maakohus, arvestades asjaolu, et süüdistatavad on jäänud pärast ristküsitluses ja kohtueelses menetluses antud ütluste vastuolu tuvastamist ikkagi kohtus antud ütluste juurde ning nad ei oska ütluste muutmist mõistlikult põhjendada, jättis nende kohtus antud ütlused M. Muru mitteosalemise kohta kannatanu peksmises (s. o negatiivse asjaolu tõendamises) kõrvale kui mitteusaldusväärsed ning ei lugenud neid lubatavateks tõenditeks. Samas leidis maakohus, et tulenevalt Riigikohtu otsusest 3-1-1-1-07 ei ole maakohtul võimalik arvestada ja otsuse tegemisel aluseks võtta süüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Lisaks ei ole maakohtu arvates võimalik arvestada patsiendikaardil meditsiinitöötaja poolt märgitut, et patsiendi sõnul oli peksjaks lisaks A.O-le ka M. Muru, kuna nimetatud asjaolu tuvastamise osas ei ole seda dokumenti võimalik maakohtu hinnangul käsitleda lubatava tõendina. Samuti ei kinnitanud M. Muru poolt kannatanu löömist maakohtu arvates usaldusväärselt S.S. . Usaldusväärsete tõendite puudumise tõttu leidis maakohus, et M. Muru poolt kannatanu löömine ei ole tõendatud. Kohus leiab, et M. Muru ütlustes, mille kohaselt on M. Muru tunnistanud kannatanu taskust mobiiltelefoni võtmist ning hiljem kõnekaardi äraviskamist, ei ole põhjust kahelda, sest kannatanu mobiiltelefoni valdamist kinnitavad ka tunnistaja O. I, A. S ütlused, mida maakohus luges lubatavateks ja usaldusväärseteks tõenditeks. Samas ei lugenud maakohus usaldusväärseks O.I. ütlusi osas, mille kohaselt tuli pandimajja kaasa ka M. Muru elukaaslane – M.R.- põhjusel, et nimetatud asjaolu ei ole kinnitanud keegi, sealhulgas M. Muru, A. S ja M. Rubei ise. 4 Maakohtu hinnangul ei saa lugeda usaldusväärseks M. Muru väidet, et mobiiltelefoni hõivamisel ei osutanud kannatanu vastupanu, kuna kannatanu on kinnitanud, et ta sai aru, et temalt tahetakse mobiiltelefoni ära võtta ning seetõttu hoidis ta sellest käega kinni, kuid vaatamata sellele suudeti see temalt ära võtta. Maakohus märkis, et ei ole alust kahelda T.V. ütlustes, mille kohaselt ta tegi kõik võimaliku, et talle jääks mobiiltelefon alles, kuid sellest hoolimata võeti see taskust ikkagi ära. Maakohus tuvastas, et mobiiltelefon Nokia 5320 maksis 3990 krooni ning koos kõnekaardiga põhjustas M. Muru T.V. ile varalise kahju 4015 krooni ulatuses. Maakohus leidis, et kuigi A.O peksis T.V. ja oli viimase juures, kui M. Muru võttis kannatanult ära mobiiltelefoni, ei ole usaldusväärselt tuvastanud A.O faktilist osalemist kannatanu mobiiltelefoni valduse lõpetamisel. Kohtus on A.O eitanud oma osalust ja kaasabi osutamist kannatanult telefoni äravõtmisel ning vastupidist ei ole väitnud ka M. Muru. Kohus on vastavalt prokuröri taotlusele avaldanud KrMS § 289 lg 1 alusel vastuolude tuvastamiseks ja süüdistatav A.O ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mis seonduvad kannatanult telefoni hõivamisega. Kohtueelsel uurimisel on A.O tunnistanud kannatanu käe kinnihoidmist telefoni äravõtmisel. Põhjusel, et A.O on jäänud pärast ristküsitluses ja kohtueelses menetluses antud ütluste vastuolu tuvastamist ikkagi kohtus antud ütluste juurde ning ta ei oska ütluste muutmist mõistlikult põhjendada, jättis maakohus tema ütlused kannatanult mobiiltelefoni äravõtmises mitteosalemise kohta kõrvale kui mitteusaldusväärsed. Maakohus leidis, et T.V. i, S. S ja süüdistatavate ütlustega kogumis on tõendatud, et M. Muru hõivas kannatanult mobiiltelefoni vahetult peale A.O peksmisest. Maakohus ei tuvastanud, et A.O oleks olnud teadlik M. Muru kavatsusest (saada endale kannatanu mobiiltelefon) või oleks tahtnud osaleda või kaasa aidata selle realiseerimises, kui ta kannatanule järgi jooksis ja viimast peksma hakkas ning pidas võimalikuks, et A.O tahtis väljas jätkata koridoris alustatud kannatanu peksmist, millest järeldas, et tõenäoliselt peksis A.O väljas T.V. vara omastamise eesmärgita. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et A.O ei ole toime pannud varavastase, vaid isikuvastase kuriteo, mistõttu tuleb kõrvaldamata jäänud kahtlused tõlgendada A.O kasuks ning ta röövimises (s.o
Samas leidis maakohus, et on tõendatud A.O poolt T.V. kehaline väärkohtlemine, millega pani A.O toime
Maakohus tuvastas, et M. Murul tekkis T.V. mobiiltelefoni ebaseadusliku omastamise eesmärk juba majas, mille realiseeris M. Muru lõplikult väljas, s.o vahetult peale A.O poolt kannatanu peksmist. Samuti oli M. Muru juba majast väljudes teadlik, et T.V. ei anna mobiiltelefoni talle vabatahtlikult ja selle hõivamiseks on vaja viimase vastupanu murda. Kuna M. Muru nägi, et A.O jätkas väljas kannatanu peksmist ning tahtis selle kaudu realiseerida oma eesmärki, siis maakohtu hinnangul arvestas M. Muru A.O kui oma võrdväärset partnerit, kellest sõltus olulisel määral kannatanult vara hõivamise tulemus. Sellest järeldas maakohus, et M. Muru tahtis ja kiitis heaks A.O vägivallateod T.V. suhtes selleks, et realiseerida A.O kaasabil ühiselt mobiiltelefoni omastamine ning A.O poolt kannatanu suhtes kohaldatud vägivald oli M. Muru tahte kohane ja teadvalt tema eesmärgi (vara ebaseadusliku omastamise) saavutamise vahendiks. Maakohus märkis, et oluline ei ole A.O teadmine või tahtmine ühise varavastase kuriteo sooritamiseks ega tema kriminaalõigusliku vastutuse võimalikkus röövimise eest (sh kaastäideviijana osaleses), vaid see, et M. Muru kavandas teadlikult ja tahtlikult oma eesmärgi saavutamise A.O vägivallateo kasutamise kaudu, pidades samal ajal viimast oma võrdväärseks kaasosaliseks, kellest sõltus kas ja kuidas ta vara hõivamise saab toime panna. Maakohtu hinnangul valitses M. Muru täielikult kannatanu röövimise toimepanemist ning tal oli võimalik jätta antud tegu lõpule viimata, mistõttu tuleb M. Murul vastutust kanda ka A.O tegude eest, mida ta pidas vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. 5 Kuna M. Muru seadis teadlikult ja tahtlikult endale eesmärgiks kannatanu vara ebaseadusliku omastamine A.O objektiivsel kaasosalusel, s.o viimase vägivallategude kaudu, siis leidis kohus, et ta pani kannatanult mobiiltelefoni äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil toime vägivalda kasutades grupi poolt kavatsetult. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust ega M. Muru süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmine A.O-le Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et A.O on tahtlikult toime pannud vägivallateod ja omavolilised sissetungimised, s.o teise astme kuriteod, A.O on varem korduvalt karistatud, sh nii varavastaste kuritegude (sh röövimise) kui ka isikuvastaste kuritegude eest, väärtegude eest mõistetud rahatrahvid on enamuses A.O tasumata ning A.O karistust kergendavad ja raskendavad mittekoosseisulised asjaolud puuduvad. Lisaks võttis maakohus arvesse, et A.O on vägivallategusid toime pannud nelja isiku suhtes, sh kahe suhtes ka nuga kasutades, ning omavolilised sissetungimised oma endise tuttava korterisse. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et A.O on otstarbekas karistada edaspidiste süütegude toimepanemisest hoidumise ja õiguskorra kaitsmise huvides tähtajalise vangistusega
järgi maksimaalmääras ja
lg 2 p 1 järgi 6-kuulise vangistusega, mistõttu mõistis maakohus A.O-le kuritegude eest liitkaristuseks
lg 2 ja § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 3 aastat 6 kuud vangistust, millest
lg 1 alusel arvati A.O karistuse kandmise aja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates tema kinnipidamisest 04.07.2009. Karistuse mõistmine M. Murule M. Murule karistuse määramisel võttis maakohus arvesse, et M. Muru on toime pannud röövimise, mis on esimese astme kuritegu, M. Muru on varem karistatud nii kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest ning M. Muru karistust kergendavad ja raskendavad mittekoosseisulised asjaolud puuduvad. Lisaks arvestas maakohus kriminaalhooldusosakonna andmeid, mille kohaselt on M. Muru Tartu Maakohtu 12.03.2008 otsusega määratud katseajal käinud kriminaalhooldustalituses vestlusel kahel korral alkoholi tarvitamise jääknähtudega, ning karistusregistri teatist, mille kohaselt on M. Muru katseajal kestel toime pannud väärtegusid, milledest osa on seotud alkoholijoobes avalikus kohas viibimisega. Eeltoodust järeldas maakohus, et M. Murul on kalduvus alkoholi kuritarvitamisele. Maakohus, arvestades asjaolu, et M. Muru pani toime esmakordselt varavastase kuriteo, leidis, et M. Muru on otstarbekas karistada edaspidiste süütegude toimepanemisest hoidumise ja õiguskorra kaitsmise huvides 3-aastase vangistusega. Kuna M. Muru pani uue tahtliku kuriteo toime Tartu Maakohtu 12.03.2008 otsusega määratud katseaja kestel, suurendas maakohus mõistetud karistust nimetatud otsusega mõistetud ärakandmata karistuse – 2 kuud vangistust – võrra ning mõistis liitkaristuseks
lg 5 ja § 65 lg 2 alusel 3 aastat 2 kuud vangistust, mille hulka arvati
Apellatsioonides esitatud taotluste sisu M. Muru kaitsja P. Järve apellatsioon Kaitsja P. Järv taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o M. Muru süüdimõistmises
Muru tegu ümber kvalifitseerida ja mõista süüdi kergemas kuriteos- varguses ja kergendada karistust. Maakohus järeldas, et M. Murul tekkis kannatanu mobiiltelefoni ebaseadusliku omastamise eesmärk juba majas ning selle realiseeris ta lõplikult väljas, s.o vahetult peale A.O poolt kannatanu peksmist. Sealjuures ei pidanud maakohus oluliseks mitte A.O teadmist või 6 tahtmist ühise varavastase kuriteo sooritamiseks ega tema kriminaalõigusliku vastutuse võimalikkust röövimise eest, vaid seda, et M. Muru kavandas teadlikult ja tahtlikult oma eesmärgi saavutamise A.O vägivallateo kaudu, pidades viimast samal ajal oma võrdväärseks kaasosaliseks, kellest sõltus kas ja kuidas saab vara hõivamise toime panna. Kaitsja ei nõustu eelkirjeldatud maakohtu järeldustega ning leiab, et
21 lg 2 kohaselt saab kaastäideviijate poolt toimepandud süütegu olla kvalifitseeritud ühe ja sama paragrahvi järgi. Lisaks rõhutab kaitsja, et isegi nn objektiivse kaasosalemise korral realiseerivad kaks või mitu isikut üksteisest sõltumatult ja ilma ühise kooskõlastamata tegevuseta ühe ja sama süüteo tunnused. Maakohus on leidnud, et kaastäideviijate poolt toimepandu on realiseerunud erinevates süüteokoosseisudes: A.O
Murul
Kaitsja leiab, et maakohtu sellesisuline otsus on vastuolus kaastäideviimise põhimõttega, millest tulenevalt on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi. Kaitsja märgib, et M. Muru ei ole end süüdi tunnistanud
lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, kuid on leidnud end süüdi olevat varguses, s.o selles, et hõivas kannatanu T.V. mobiiltelefoni NOKIA 5320 maksumusega 3990 krooni. Kaitsja leiab, et kuna A.O ei olnud mingit mobiiltelefoni hõivamise kavatsust, A.O ei olnud teadlik ka mobiiltelefoni hõivamisest M. Muru poolt, A.O peksis T.V. isiklikul ajendil ning mobiiltelefoni T.V. ilt hõivas M. Muru, tuleb M. Muru poolt toimepandu ümber kvalifitseerida varguseks. A.O kaitsja M. Saare apellatsioon Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o A.O-le mõistetud karistuse osas ning palub mõista A.O-le kergem karistus. Kaitsja leiab, et maakohus on A.O-le liitkaristuse mõistmisel rikkunud
lg 3, mille kohaselt ei tohi liitkaristus ületada
-i eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära, kuna A.O karistus ületab 6 kuu võrra
Kaitsja ei nõustu maakohtu põhjendusega A.O karistuse mõistmisel
Maakohus leidis, et A.O-le tuleb mõista karistus ülemmääras põhjusel, et A.O on vägivallategusid toime pannud 4 isiku suhtes, sh kahe suhtes ka nuga kasutades. Kaitsja rõhutab, et nimetatud asjaolud ei ole
kohaselt raskendavad asjaolud ning noaga on põhjustatud vaid pindmisi vigastusi, mistõttu on kaitsja seisukohal, et A.O-le määratav karistus oleks pidanud olema väiksem. Prokurör Ü. Hõraku apellatsioon Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o A.O õigeksmõistmise osas
lg 2 p-de 4 ja 7 järgi materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse olulise rikkumise tõttu, ning palub A.O tunnistada
Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et vaatamata M. Muru kannatanu peksmise juures viibimisele, ei kinnita ükski tõend usaldusväärselt tema poolt T.V. löömist. Prokurör leiab, et maakohus on eiranud kriminaalmenetlusnorme sellele järeldusele jõudmisel, kuna esiteks on maakohus jätnud tõendina arvestamata patsiendikaardi, teiseks ei ole jätnud tervikuna kõrvale süüdistatavate A.O ja M. Muru kohtuistungil antud ütlusi kui ebausaldusväärseid ning kolmandaks ei ole maakohtu järeldus tunnistaja S. S ütluste sisu kohta kooskõlas kohtuistungi protokolliga. Prokurör on seisukohal, et maakohus ei ole tõendeid hinnatud nende kogumis ja on alusetult kõrvale jätnud lubatud tõendi, millega on eiratud KrMS §-des 61 lg 2 ja 63 lg 1 sätestatut. Tõendite hindamisel tehtud vead on prokuröri hinnangul viinud kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Prokurör märgib, et kannatanu T.V. on kohtus andnud ütlusi, mille 7 kohaselt olid tema juures A.O ja M. Muru, kui ta oli pikali maas, teda tõugati maha, peksti ja võeti ära telefon. Samuti on T.V. vahetult pärast kuriteosündmust avaldanud meditsiinitöötajale, et teda peksid M. Muru ja A.O. S.S. i ütluste kohaselt peksid T.V. samuti mõlemad, s.o. A.O ja M. Muru. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et patsiendikaarti ei saa käsitleda lubatava tõendina tõendamaks, et T.V. sõnul olid tema peksjateks A.O ja M. Muru. Esiteks leiab prokurör, et maakohus ei ole põhjendanud, millele eelnimetatud järeldus tugineb, s.t kohtuotsuses puudub põhjendus. Vastavalt Riigikohtu otsusele 3-1-1-20-05 näeb KrMS § 63 ühe võimaliku tõendiliigina ette dokumendi juhul, kui see sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta (KrMS § 123 lg 1). Lubatava tõendina ei saa käsitleda tõendit siis, kui on rikutud selle saamise korda. Patsiendikaart on dokument, mis on prokuröri taotlusel kohtuistungil avaldatud ja on tõendiks tervikuna, kuna sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta, s.t teavet selle kohta, millal ja millise sündmusega seoses on patsient pöördunud meditsiiniasutusse abi saamiseks (kaebused ja anamnees) ja millised vigastused tal on fikseeritud. Samuti rõhutab prokurör patsiendikaardi koostamise aja olulisust, s.o 06.03.2009 kell 20.00. Arvestades, et kuriteosündmus toimus 06.03.2009 kell 19.30 tähendab, et patsiendikaart on koostatud pool tundi pärast kuriteosündmust. Süüdistatavad A.O ja M. Muru on kohtus muutnud oluliselt oma ütlusi ning ei ole suutnud mõistusepäraselt ja veenvalt põhjendada ütluste muutmist. Riigikohtu lahendi 3-1-1-3-07 kohaselt kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Eeltoodust tulenevalt leiab prokurör, et maakohus oleks pidanud A.O ja M. Muru ütlused röövimise episoodis tervikuna kui ebausaldusväärsed tõendid kõrvale jätma. Prokurör märgib, et maakohus ei ole jätnud A.O ja M. Muru ütlusi tervikuna kõrvale, vaid on lugenud ebausaldusväärseteks ainult süüdistatavate ütlused osaliselt kuriteosündmuse kohta (M. Muru mitteosalemise kohta kannatanu T.V. peksmises), kuid samas on arvestanud tõendina A.O ütlusi, et ta ei osalenud T.V. ilt mobiiltelefoni äravõtmises. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et tunnistaja S. S ütlused ei kinnita, et T.V. peksid Oja tänava hoovil A.O ja M. Muru mõlemad, kuna leiab, et kohtu selline järeldus ei tulene kohtuistungi protokollist. Riigikohus on otsuses 3-1-1-100-06 märkinud, et kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on
lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (
lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib
lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja.
lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja. Eeltoodust tulenevalt on prokurör asunud seisukohale, et A.O ja M. Muru panid ühiselt ja kooskõlastatult toime grupis kaastäideviijatena röövimise: mõlemad peksid kannatanut ja koos hõivasid kannatanult mobiiltelefoni. Prokuröri hinnangul saab välise teopildi alusel teha järeldusi ka süüteo subjektiivse koosseisu kohta. Eelnevalt nõudsid Põlvas, Oja tn 2 maja koridoris A.O ja M. Muru mõlemad T.V. ilt 100 krooni (laenuks) ning kannatanu ütluste kohaselt vahetult peale peksmist hakati taskust võtma mobiiltelefoni. Prokuröri hinnangul täitis süüteokoosseisu mõlema kaastäideviija süüteopanus koos teise kaastäideviija süüteopanusega ning ka A.O teopanus (kannatanu peksmine vahetult enne temalt vara hõivamist) oli kausaalne süüteo toimepanemise suhtes. Kestis kasutatud vägivalla toime, mille käigus üks kaastäideviijatest M. Muru võttis kannatanult mobiiltelefoni. Vägivallategu ja vara hõivamine olid vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. Antud situatsioonis (kannatanu pikalioleku ajal olid A.O ja M. Muru mõlemad kannatanu juures) ei ole prokuröri 8 hinnangul eluliselt usutav, et A.O puudus telefoni omastamise tahtlus ja toime pandud tegude loogiliselt järjestusest lähtuvalt ei saa väita, et A.O ei osalenud faktiliselt kannatanu mobiiltelefoni valduse lõpetamisel. Eeltoodust tulenevalt leiab prokurör, et kaastäideviijad A.O ja M. Muru panid röövimise toime teadliku ja soovitud koostegutsemise kaudu. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on M. Muru osas tegemist suktsessiivse täideviimisega. Tunnistaja S. S ütluste kohaselt väljusid kõik isikud koos (s.t. üheaegselt majast) ja kohe järgnes ka kaklus, mistõttu ei liitunud M. Muru hiljem. Prokurör märgib, et
kommenteeritud väljaandes (
komm.8) on leitud, et suktsessiivne täideviimine on
tähenduses ka kaastäideviimine. Suktsessiivne täideviimine algab siis, kui isik ühineb kaastäideviijana teise täideviijaga süüteo toimepanemise käigus. Samas on kohus käsitlenud A.O tegevust kui objektiivse kaasosaleja tegevust ja kvalifitseerinud A.O tegevuse selles episoodis
üksiktäideviijana. Seega sellise tõlgenduse puhul tekib õigusteoreetiline vastuolu: suktsessiivne täideviija ei saaks olla juhtumis, kus puudub teine kaastäideviija. Lisaks ei nõustu apellant maakohtu järeldusega, et kuigi A.O peksis kannatanut ja oli viimase juures, kui M. Muru võttis kannatanult ära mobiiltelefoni, ning leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt materiaalõiguse norme
lg 2 ja
tõlgendamise osas, mis on viinud ebaõige kohtulahendini, kuna maakohus ei ole usaldusväärselt tuvastanud tema faktilist osalemist kannatanu mobiiltelefoni valduse lõpetamisel, ja kohtus uuritud tõendid ei kinnita usaldusväärselt, et A.O oleks olnud teadlik M. Muru kavatsusest saada endale kannatanu mobiiltelefon, A.O peksis väljas kannatanut tõenäoliselt vara omastamise eesmärgita. Riigikohtu lahendi 3-1-1-12-09 kohaselt ei eelda röövimise subjektiivne koosseis, et samaaegselt vägivalla kasutamise tahtlusega peab olemas olema ka asja hõivamise tahtlus. Pärast mobiiltelefoni hõivamist lahkusid kannatanu juurest nii A.O kui ka M. Muru. Vägivalda kasutati seniks, kuni M. Muru sai maas lebavalt kannatanult hõivata mobiiltelefoni, s.t. oli realiseerunud ühine kaastäideviijate kuritegelik eesmärk. Antud juhul on vägivald olnud võõra vara hõivamise vahendiks. Sõltumata asjaolust, et A.O kasutas kannatanu T.V. suhtes vägivalda algselt muul eesmärgil (omavaheline konflikt), oli tegemist kestva vägivallaga, mille käigus hõivati ka mobiiltelefon. Prokuröri hinnangul ei ole eluliselt usutav, arvestades antud sündmuse olustikku, et süüdistatav A.O ei saanud näha, et peksmise käigus hõivatakse kannatanult mobiiltelefon. Samuti leiab prokurör, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tehes tõendamisvigu, jättes KrMS § 61 lg 2 alusel tõendid hindamata nende kogumis, eelistades süüdistatavate ütlusi teistele usaldusväärsetele tõenditele, kohtuotsuses puudub põhjendus, kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohus on otsuses 3-1-1-97-04 määratlenud
lg 2 esimeses lauses sätestatut tuleb mõista omistamisnormina ja sisustada teovalitsemise teooria seisukohtadest lähtuvalt. Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust, mis sisaldub
Viidatud otsuses on Riigikohus asunud samuti seisukohale, et kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. Apellant märgib, et tegelikult ka kohtuotsuses toodud järeldused ja tuvastatud asjaolud viitavad üheselt A.O ja M. Muru kui röövimise kaastäideviijate tegevusele. 9 Prokurör nõustub kohtu järeldustega, et M. Muru on toime pannud
Murule mõistetud karistusega. Apellant aga leiab, et M. Muru puhul ei ole tegemist nn. suktsessiivse täideviimisega, A.O ja M. Muru on röövimise kaastäideviijad
Muru on kasutanud vägivalda võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde ning palus maakohtu otsuse tühistada A.O õigeksmõistmises
kehalises väärkohtlemises
järgi,
Muruga röövimise toimepanemises T.V. suhtes ning mõista raskem karistus. Kaitsjate apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata. A.O ja tema kaitsja jäid esitatud apellatsiooni juurde, taotledes ühtlasi prokuröri apellatsiooni rahuldamata jätmist. M. Muru kaitsja jäi samuti esitatud apellatsiooni juurde ning samuti palus jätta prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatav M. Muru kohtuistungist osa võtta ei soovinud, mistõttu ringkonnakohus arutas kriminaalasja KrMS § 334 lg 1 p 1 alusel M. Muru osavõtuta. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava A.O , kaitsjad ja prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele A.O õigeksmõistmises
Muru poolt kannatanu T.V. suhtes toimepandud röövimine toime panduks grupis A.O-ga, samuti tühistada A.O süüdimõistmine kannatanu T.V. suhtes toimepandud kuriteos
järgi,
järgi A.O-le karistuse mõistmises, temale liitkaristuse mõistmises ning A.O-lt väljamõistetud sundraha osas. Esmalt peatub ringkonnakohus A.O kaitsja apellatsioonil. Apellant leiab, et maakohus on A.O-le liitkaristuse mõistmisel rikkunud
§-s 64 lg 3 sätestatut, mille kohaselt ei tohi liitkaristus ületada
-i eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemmäära. A.O karistus ületab aga 6 kuu võrra
Selles osas märgib ringkonnakohus järgmist. Tartu Maakohus mõistis A.O süüdi
§-de 121 ja 266 lg 2 p 1 järgi ning kuritegude kogumi eest mõistis talle liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust.
§-de 121 ja 266 lg 2 sanktsioonis on karistuse ülemmäärana ette nähtud 3 aastat vangistust. Seega on maakohus, mõistes A.O-le liitkaristuseks 3 aastat 6 kuud vangistust, läinud vastuollu
§-s 64 lg 3 sätestatud põhimõttega. Eeltoodust tulenevalt võis maakohus A.O-le mõista liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Seega on eelmärgitu osas kaitsja apellatsiooni väited põhjendatud. A.O kaitsja taotleb süüdistatavale
järgi mõistetud karistuse kergendamist, mis kokkuvõtvalt ongi apellatsiooni põhitaotlus. Mõistetud karistuse kergendamise põhistuse osas ringkonnakohus seisukohta ei võta, kuna ringkonnakohus rahuldab prokurör apellatsiooni ning tunnistab A.O süüdi raskemas kuriteos kui seda tegi maakohus. Eeltoodust tulenevalt jääb A.O kaitsja apellatsioon rahuldamata. M. Muru kaitsja P. Järv oma apellatsioonis märgib, et maakohtu otsus M. Muru poolt toimepandu kvalifitseerimises
Kaitsja märgib, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutavad igaüks neist täideviijana. Seega saab kaastäideviijate poolt toimepandud süütegu olla kvalifitseeritud ühe ja sama süüteokoosseisu järgi. Käesolevas kohtuotsuses on aga kaastäideviijate poolt toimepandu realiseerunud hoopis erinevates süüteokoosseisudes. Seega on maakohtu otsus vastuolus kaastäideviimise põhimõttega, järelikult on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Ringkonnakohus eeltoodu osas nõustub apellandiga, et kui maakohus tuvastab süüdistatavate poolt ühise ja kooskõlastatud tegevuse, tuleb nende tegu hinnata kaastäideviijate poolt 10 toimepanduna. Seega tuleb nõustuda, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Kuna ringkonnakohus rahuldab prokuröri apellatsiooni ning tühistab maakohtu otsuse, tunnistades A.O ja M. Muru süüdi röövimise toimepanemises kaastäideviijatena, tuleb materiaalõiguse kohaldamise küsimus pikemalt käsitlusele prokuröri apellatsiooniga seonduvalt. Kaitsja märgib, et kuna M. Muru ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda ning hõivas vaid tema mobiiltelefoni, tuleks M. Muru tegevus kvalifitseerida vargusena. Nimetatu ongi kaitsja apellatsioonis esitatud põhitaotlus maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus kaitsja sellekohast taotlust ei rahulda tulenevalt prokuröri apellatsiooni põhjendatusest, mistõttu pikemaks kaitsja apellatsiooni analüüsiks puudub vajadus. Nagu eelpool märgitud, ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioon on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele, kuna maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, mistõttu on see kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. A.O-le ja M. Murule on esitatud süüdistus selles, et nemad 06.03.2009 kella 19.30 paiku Põlva linnas Oja tn 2 maja juures grupis peksid tahtlikult käte ja jalgadega T.V. pea- ja näopiirkonda, mille tagajärjel sai kannatanu pea- ja näopiirkonda erinevaid tervisekahjustusi ning võtsid kannatanul seljas olnud jope taskust ebaseadusliku omastamise eesmärgil mobiiltelefoni NOKIA 5320 ja kõnekaardi. Seega panid A.O ja M. Muru toime röövimise grupis ja A.O isikuna, kes on varem toime pannud röövimise. Ringkonnakohtu istungil A.O kinnitas jätkuvalt, et tema kasutas kannatanu T.V. suhtes vägivalda, s.t lõi kannatanut paar korda maja koridoris solvavate sõnade tõttu. Järgnes majast välja jooksnud kannatanule ja lõi pikali kukkunud kannatanule rusikate ja jalgadega näkku ja kehasse. M. Muru tuli samuti nende juurde, kuid kannatanut ei löönud. A.O kinnitas, et ei tea midagi kannatanult mobiiltelefoni võtmisest M. Muru poolt. M. Muru maakohtus antud ütlustel kohaselt tema ainult võttis kannatanult telefoni, seega pani toime varguse. Puutuvalt süüdistatavate poolt antud ütlustesse, ringkonnakohus nõustub prokuröri apellatsioonis märgituga, et süüdistatavate ütlused tulnuks maakohtul tõendite hulgast tervikuna välja jätta. Maakohus aga on järelduste tegemisel tuginenud ka nende poolt antutele, vaatamata sellele, et kohus on otsuses tuvastanud, et A.O ja M. Muru ütlused on ebausaldusväärsed (kohtuotsuse lk 11). Maakohus on prokuröri taotlusel avaldanud KrMS § 289 lg 1 alusel vastuolude tuvastamiseks ja usaldusvääruse kontrollimiseks süüdistatavate kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohtuotsuse kohaselt on maakohus konstateerinud, et süüdistatavad ei osanud ütluste muutmist mõistlikult põhjendada, mistõttu jättis kohus nende mõlema (A.O ja M. Muru) poolt kohtus antud ütlused M. Muru mitteosalemise kohta kannatanu peksmises kõrvale kui mitteusaldusväärsed ning ei loe neid lubatavateks tõenditeks (kohtuotsuse lk 11-12). Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-3-07 märgitakse, et üldjuhul on tõendina kasutatavad üksnes kohtus antud ütlused. Kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning isik ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuste põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Seega tulnuks maakohtul ka eeltoodud viisil toimida, mitte aga juba ebausaldusväärseks tunnistatud tõendeid (süüdistatavate ütlusi) valikuliselt aluseks võtta. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus süüdistatavate ütlused tervikuna kõrvale ning hindab kogumis teisi antud asjas kogutud tõendeid. Kannatanu T.V. ütluste kohaselt Oja tn 2 maja koridoris tahtsid A.O ja M. Muru saada temalt laenu 100 krooni, millega ta nõustus. Samas tekkis tal A.O ja M. Muruga sõnaline konflikt. Tal helises telefon taskus ja arvas, et on paras aeg ära minna. Oli ise ka purjus. Hakkas väljas olles Võru tn poole minema kui teda tõugati pikali. Taheti telefon ära võtta. Kui ta oli pikali, olid tema juures mõlemad- nii A.O kui ka M. Muru. Telefon võeti jope taskust, võtjat ta ei näinud. Peksti käte ja jalgadega, kas peksid mõlemad, ei oska öelda. Peksti enne telefoni võtmist. Mõlemad süüdistatavad olid kõrvuti tema kõrval. Alguses ei saanud aru miks peksti, kuid kui võeti telefon ära, sai aru, mille pärast (kohtuistungi protokolli lk 6 p-10 p). 11 Tunnistaja P. P on kinnitanud, et maja koridoris nägi rüselemas A.O ja T.V. i. A.O lõi kannatanule kahel korral näkku ( kohtuistungi protokolli lk 14-15). Tunnistaja S.S. i ütluste kohaselt läks ta koos M. Muruga Oja tn 2 majja. Koridoris olid A.O, M. Muru, T.V. ja tema. M. Muru soovis kannatanult 100 krooni võlgu. M. Muru tahtis T.V. telefonilt helistada. Koridoris lõi A.O T.V. ile näkku. Viimane jooksis välja, samuti ka ülejäänud seltskond. Tunnistaja samuti läks välja, hoovis peksid A.O ja M. Muru T.V. i. Kannatanu oli maas pikali. Mõlemad lõid kannatanut, kes esimesena, ei oska öelda. T.V. tõusis püsti ja jooksis minema, teised läksid ka laiali. Peksmise ajal oli ta ise maja välisukse juures. Paar päeva hiljem kuulis, et T.V. telefon oli kadunud ( kohtuistungi protokolli lk 26-28). Nimetatud tõenditega on tuvastatud, et 06.03.2009 õhtul Põlva linnas Oja tn 2 maja koridoris viibisid kannatanu T.V. , tunnistaja S.S. , süüdistatavad A.O ja M. Muru. Samuti on tuvastatud, et koridoris tekkis kannatanul süüdistatavatega sõnavahetus, mille käigus lõi A.O T.V. ile kahel korral käega näkku. M. Muru küsis kannatanult telefoni, millest viimane keeldus. Nimetatud asjaolu on kinnitust leidnud kannatanu ja tunnistaja S.S. i ütlustega. Samuti on tuvastatud, et eelnevalt küsisid süüdistatavad kannatanult 100 krooni laenuks. Raha ja mobiiltelefoni küsimist on kinnitanud tunnistaja S.S. , samuti on kannatanule A.O poolt kahel korral näkku löömine kinnitust leidnud kannatanu ning tunnistajate P.P. ja S.S. i ütlustega. Koridorist väljumisel järgnesid kannatanule A.O ja M. Muru. Antud asjaolu on kinnitatud kannatanu ja tunnistaja S.S. i ütlustega. Eelnimetatud asjaolud on ka maakohtu poolt tuvastamist leidnud ning neis ka vaidlust ei ole. Maja hoovis peksti kannatanut ning M. Muru hõivas kannatanu taskust telefoni. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kannatanu peksmise ajal olid mõlemad süüdistatavad kannatanu juures, leides, et süüdistatavate ütlused sellest, et enne jõudis kannatanu juurde A.O , seejärel alles M. Muru, ei ole usaldusväärsed. Seejuures tugines maakohus kannatanu enda ja tunnistaja S.S. i ütlustele (kohtuotsuse lk 11). Edasiselt leiab maakohus, et vaatamata sellele, et M. Muru viibis kannatanu peksmise juures, ei kinnita ükski tõend usaldusväärselt tema poolt kannatanu löömist. Nagu eelpoolöeldud, ei hinda ringkonnakohus siinkohal süüdistatavate ütlusi. Seetõttu tuleb hinnata maja hoovis kannatanu suhtes toimepandud vägivalla kasutamise kohta teisi tõendeid. Maakohus on märkinud, et toimunud sündmusi eemalt näinud tunnistaja S.S. ei kinnita usaldusväärselt M. Muru poolt kannatanu löömist. S.S. nägi küll kannatanute juures kummargil mõlemaid süüdistatavaid, kuid paarikümnemeetrise vahemaa ja pimeduse tõttu ei olnud ta suuteline süüdistatavate tegevust täpselt tajuma. Kohus loeb tuvastatuks, et taolisel juhul polnud tunnistajal võimalik süüdistatavate tegevusi eristada (kohtuotsuse lk 12). Ringkonnakohus maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et maakohus on tunnistaja S.S. i ütlusi käsitlenud valikuliselt ja teinud neist järeldusi, mis ei tulene tunnistaja ütlustest. S.S. on kinnitanud maakohtus, et kannatanut peksid maja hoovis mõlemad süüdistatavad- M. Muru ja A.O . Kuigi kaitsja M. Saare küsimusele vastates on tunnistaja öelnud, et nägi sündmust osaliselt, kes täpselt T.V. lõi, seda ei tea ja ei oska öelda, kas mõlemad lõid teda, on tunnistaja kaitsja küsimustele eelnevalt korduvalt kinnitanud, et mõlemad –nii A.O kui ka M. Muru lõid maas lamavat kannatanut. Seejuures, hinnates tunnistaja ütlusi tervikuna, kujunes ringkonnakohtul veendumus, et tunnistaja jäi kindlaks selles, et kannatanut peksid siiski mõlemad süüdistatavad (kohtuistungi protokolli lk 26-28). Tunnistaja S.S. i ütluste kohaselt valgus otseselt peale ei paistnud, seal oli garaaži valgustus. Ringkonnakohus leiab, et toodud ütlustest ei saa kuidagi teha järeldust, et vahemaa ja pimedus oleks kuidagi mõjutanud tunnistaja võimet aru saada, kas mõlemad süüdistatavad peksid kannatanut või mitte. Ringkonnakohtul ei tekkinud tunnistaja ütluste pinnalt arvamust, et viimasel oleks olnud süüdistatavate tegevuse eristamisega raskusi, nagu leidis maakohus. Maakohus on jõudnud järeldusele, et ei ole võimalik arvestada patsiendikaardil meditsiinitöötaja poolt märgitut, et patsiendi sõnul oli peksjaks lisaks A.O-le ka M. Muru, kuna antud asjaolu tuvastamise osas ei ole seda dokumenti võimalik käsitleda lubatava tõendina ( kohtuotsuse lk 12). Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud järeldusega ei nõustu, kuigi kohus ei ole toonud välja ühtegi põhjust, miks antud tõend ei ole lubatav. Lubatava tõendina ei saa käsitleda tõendit siis, 12 kui on rikutud selle saamise korda. Patsiendikaart on dokument ning tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes. Selle saamise korda rikutud ei ole ning selles sisaldub teave tõendamiseseme asjaolude kohta. Patsiendikaart on maakohtu poolt ka avaldatud ning seda tuleb lugeda lubatavaks tõendiks tervikuna, mitte ainult selles osas, mis puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi. Patsiendikaardist nähtuvalt olid kannatanu sõnade kohaselt tema peksjateks M. Muru ja A.O (II kd, tl 9). Ringkonnakohus on seisukohal, et patsiendikaardil kajastatu on kaudseks tõendiks selles, et ka M. Muru kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Oluline on märkida, et patsiendikaart on koostatud 06.03.2009 kell 20.03, st poolt tundi pärast kuriteosündmust, mistõttu kannatanu poolt sellel ajahetkel avaldatu tema peksjate kohta on igati usutav. Kannatanu ise ei ole oma ütlustes otseselt M. Murule kui tema peksjale viidanud, kuid ta on korduvalt märkinud, et mõlemad süüdistatavad olid peksmise ajal tema juures, peksmine lõppes kui telefon ära võeti. Seega, tuginedes kannatanu T.V. ja tunnistaja S.S. i ütlustele ning patsiendikaardis kajastatule, on vaieldamatult leidnud tõendamist, et Oja tn 2 maja hoovis peksid maas lamavat kannatanu T.V. käte ja jalgadega A.O ja M. Muru. Kannatanult hõivatud telefoni viis M. Muru pandimajja. Nimetatud asjaolu on leidnud kinnitust tunnistajate ütlustega ning selles ka vaidlust ei ole (maakohtu otsuse lk 12). Maakohus tuvastas, et kannatanu, tunnistaja S.S. i ja süüdistatavate ütlustega kogumis on tõendatud, et M. Muru hõivas kannatanult mobiiltelefoni vahetult peale viimase peksmist. Sellest ei saa aga kohus teha järeldust, et A.O tegutses väljas kannatanu peksmisel viimaselt vara hõivamise eesmärgil. Kohtus uuritud tõendid ei kinnita usaldusväärselt, et A.O oleks olnud teadlik M. Muru kavatsusest (saada endale kannatanu mobiiltelefon) või oleks tahtnud osaleda või kaasa aidata selle realiseerimises, kui ta kannatanule järele jooksis ja viimast peksma hakkas. Kannatanu ütluste pinnalt luges maakohus võimalikuks, et A.O tahtis väljas jätkata koridoris alustatud kannatanu peksmist. Seega peksis ta väljas kannatanut tõenäoliselt vara omastamise eesmärgita. Seega leidis maakohus, et kuna puuduvad usaldusväärsed tõendid, et A.O oleks kasutanud vägivalda kannatanu vastupanu mahasurumiseks või selle vältimiseks vara hõivamise eesmärgil, ei ole A.O toime pannud mitte varavastase, vaid isikuvastase kuriteo (kohtuotsuse lk 13). Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud järeldustega ei nõustu. Kriminaalasjas on tuvastatud, et pärast kannatanult mobiiltelefoni hõivamist lahkusid kannatanu juurest nii A.O kui ka M. Muru, vägivalda kasutati seni, kuni M. Muru sai maas lamavalt kannatanult jope taskust hõivata mobiiltelefoni. Antud järelduseks annavad aluse kannatanu ütlused, mille kohaselt teda peksti enne telefoni võtmist, peksmine ja telefoni võtmine toimus samas kohas, kui telefon ära võeti, sai aru miks peksti ( kohtuistungi protokolli lk 6-10). Seega, arvestades asjaolu, et vägivalda kasutati kuni mobiiltelefoni hõivamiseni on võimalik teha järeldus, et realiseeritud oli kaastäideviijate eesmärk. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata sellest, et algselt kasutas A.O kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil (omavaheline konflikt maja koridoris), oli käesoleval juhul tegemist kestva vägivallaga, mille käigus hõivati mobiiltelefon. Kannatanu peksmine ja mobiiltelefoni hõivamine oli ajalis-ruumiliselt omavahel seotud. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et A.O ei saanud näha M. Muru poolt mobiiltelefoni hõivamist lähtudes kogu toimunud sündmuse olustikust (süüdistatavate poolt kannatanule koos järgnemine maja hoovi, koos kannatanu peksmine). Isegi kui eeldada, et peksjaks ehk siis vägivalla kasutajaks oleks kannatanu suhtes vaid üks isik (A.O) ja teine isik (M. Muru) hõivaks vaid kannatanu vara, on tegemist siiski kaastäideviimisega.
lg 2 kohaselt kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Teovalitsemisteooria kohaselt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Oluline on, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. KrMS § 200 lg 1 kohaselt moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivset koosseisu saab lugeda täidetuks, kui on tuvastatud, et isiku suhtes kasutati vägivalda ja vägivalda kasutati vara hõivamiseks. Seega, maakohtu poolt toodud järeldused ja ka tuvastatuks loetud asjaolud viitavad vaieldamatult A.O ja M. Muru poolt röövimise kaastäideviijate tegevusele. Maakohus on M. Muru tegude hindamisel leidnud, et M. Murul 13 tekkis kannatanu mobiiltelefoni ebaseadusliku omastamise eesmärk juba majas ning selle realiseeris ta lõplikult väljas, so vahetult peale A.O poolt kannatanu peksmist. Ringkonnakohus nõustub sellega, et M. Muru tahe hõivata kannatanult mobiiltelefon oli kujunenud juba majas olles, samuti on õige järeldus, et telefoni hõivas ta vahetult pärast vägivalla kasutamist. Nagu eelpoolöeldud, ringkonnakohus ei ole nõus maakohtuga selles, et vägivalda kannatanu T.V. suhtes kasutas vaid A.O, kuna kogutud tõendid osundavad ka M. Murule kui vägivalla kasutajale. Veel märgib maakohus, et M. Muru nägi, et A.O jätkas väljas kannatanu peksmist ning tahtis selle kaudu realiseerida oma eesmärki, siis arvestas ta A.O kui oma võrdväärset partnerit, kellest sõltus olulisel määral kannatanu vara hõivamise tulemus. Veel järeldab maakohus, et A.O poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivald oli M. Muru tahte kohane ja teadvalt tema eesmärgi saavutamise vahendiks. Ka valitses M. Muru täielikult kannatanu röövimise toimepanemist ning tal oli võimalik jätta antud tegu lõpule viimata. Seega, maakohtu arvates peab M. Muru vastutust kandma ka A.O selliste tegude eest, mida ta pidas vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. Kuna M. Muru seadis teadlikult ja tahtlikult endale eesmärgiks kannatanu vara ebaseadusliku omastamise A.O objektiivsel kaasosalusel, s.o viimase vägivallategude kaudu, siis leiab maakohus, et ta pani toime kannatanult mobiiltelefoni äravõtmise selle omastamise eesmärgil vägivalda kasutades grupi poolt kavatsetult (kohtuotsuse lk 14-15). Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud põhjendused M. Muru osas ei ole kooskõlas röövimise objektiivse koosseisuga. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et mõlemad süüdistatavad kasutasid kannatanu suhtes vägivalda ning selle käigus hõivati kannatanu mobiiltelefon. Seega oli vägivald vara hõivamise vahendiks. Maakohtu seisukoht sellest, et M. Muru poolt kannatanu suhtes toimepandut oleks võimalik grupiline röövimisena kohtuotsuses käsitletud viisil, kandes väidetavalt ainult A.O poolt kasutatud vägivalla üle M. Muru teokoosseisu, ei tulene seadusest. Ringkonnakohus leiab, et soovi hõivata koos kannatanu vara, näitab süüdistatavate käitumine enne ja pärast vara hõivamist. Enne küsis M. Muru kannatanult telefoni, A.O lõi kannatanut kahel korral näkku, maja hoovil peksid mõlemad kannatanut seni, kuni M. Muru hõivas kannatanu mobiiltelefoni. Sellele järgnevalt lahkusid mõlemad süüdistatavad kannatanu juurest. Seega tegutsesid A.O ja M. Muru koos ning sellega realiseerisid röövimise koosseisu. Kuna A.O ja M. Muru panid toime grupilise röövimise ja A.O on varem karistatud röövimise eest, siis tuleb M. Muru poolt toimepandu kvalifikatsioon (
lg 2 p 7) jätta muutmata ning A.O poolt toimepandu kvalifitseerida
Prokurör M. Murule maakohtu poolt
A.O osas tuleb aga tema õigeksmõistmine
lg 2 p 4, 7 järgi tühistada ning talle mõista ka vastav karistus.
A.O on toime pannud röövimise näol I astme kuriteo, isikute grupi, olles isikuks, kes on varem toime pannud röövimise. Lähtudes
lg 2 sanktsioonist, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista A.O vangistuse sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras, mõistes talle 4aastase vangistuse. Kuna maakohus kvalifitseeris A.O poolt kannatanu T.V. suhtes toimepandud teo
järgi, tuleb antud paragrahvi järgi maakohtu poolt talle mõistetud karistus tühistada. Maakohus mõistis A.O-le
Tulenevalt süüdistuse mahu vähenemisest
järgi, peab ringkonnakohus otstarbekaks lähtudes A.O poolt vägivallategude iseloomust (kahe isiku suhtes noa kasutamine), mõista talle karistuseks 2 aastat vangistust. Samuti tuleb talle mõista ka uus liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ning mõista talle kuritegude kogumi eest 5 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguse 04.07.2009 jätab ringkonnakohus muutmata. Samuti tuleb kohtuotsus tühistada A.O-lt välja mõistetud sundraha osas ning mõista temalt välja sundraha I astme kuriteo toimepanemise tõttu sundraha 10 875 krooni. Kuna A.O osas kuulub kohtuotsus muutmisele, jäävad tema kaitsja M. Saare poolt kantud õigusabi kulud riigi kanda. M. Muru osas jääb tema süüdimõistmine ja karistamine
14 Maarika Kuusk Mati Kartau 15 Aarne Sarjas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.