← Eesti

1-09-4486/1021

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahendid Kaebuse esitajad ja kaebuse liik Teised teistmismenetl

§ 112lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga.

Asjaolu, et kohus on jätnud jälitustoimingu tegemise aluseks olnud loa andmise nõuetekohaselt argumenteerimata, ei tähenda, nagu oleks jälitustoiming tehtud väljaspool kohtulikku kontrolli täitevvõimu omavolina. Jälitustoiminguid tegeva uurimisasutuse pädevuses ei ole otsustada, kas kohtu põhistus jälitustoimingu loa andmise kohta on piisav. Ta saab võtta aluseks jälitustoiminguks loa andva määruse resolutiivosa. 6.2. Jälitustoimingu loas nõuetekohase põhistuse puudumine ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi saamisel. Seetõttu ei toonud jälitustoimingu loa põhistamatus 31.

§ 111

kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Võimalus kontrollida, kas sellise tõendi saamisel on järgitud KrMS §-st 110 tulenevaid nõudeid, sh ultima ratio-põhimõtet, ei ammendu jälitustoiminguks loa andmise menetlusega. Ka kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti KrMS § 110 nõudeid. Seejuures on kohus pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS §-s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud. Riigikohus tutvus vahetult jälitustoimiku materjalidega ja tegi kindlaks, et jälitustoimingute tegemise eeldused olid lubade andmise ajal täidetud. Seega on nende toimingute alusel saadud tõendid kohtukõlblikud. Menetlus Euroopa Inimõiguste Kohtus

  1. O.J, G.D, K.O ning AS Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS esitasid Euroopa Inimõiguste Kohtule (edaspidi EIK või inimõiguste kohus) kaebuse. Muu hulgas leidsid kaebajad, et nende suhtes kestis kriminaalmenetlus ebamõistlikult pikalt, millega rikuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK või konventsioon) artiklit 6 („Õigus õiglasele kohtulikule arutamisele“). G.D, K.O, AS Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS tuginesid ka EIÕK artikli 8 („Õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu“) rikkumisele, mis seisnes jälitustoimingu lubade tagantjärele põhistamises. Ülejäänud osas, sealhulgas EIÕK artikli 6 väidetavas rikkumises, mis puudutas süüdimõistva otsuse tegemisel jälitustoimingutega saadud tõenditele tuginemist, tunnistas EIK kaebused vastuvõetamatuks (vt lähemalt Välisministeeriumi veebilehelt: https://vm.ee/et/uudised/inimoiguste-kohus-pidas-nn-maadevahetuse-kriminaalasja-kestust-pohjendatuks-kuidleidis-et).
  2. EIK leidis eelmises punktis märgitud asjas (A.M jt vs. Eesti) tehtud
  3. mai
  4. a otsuses, et EIÕK artikli 6 lõiget 1 ei rikutud, kuna menetluse kestus ei ületanud mõistlikku aega. Küll aga rikuti G.D, K.O ning AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i suhtes EIÕK artiklit
  5. EIK mõistis G.D-le 2000 eurot mittevaralise kahju eest ja 1500 eurot kulude eest ning K.O-le, AS-ile Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-ile eraldi 2000 eurot mittevaralise kahju eest ning kulude katteks ühiselt 1500 eurot. EIK põhjendas EIÕK artikli 8 rikkumist järgmiselt. 8.1.> Küsimus on selles, kas jälitustoimingutega kaebajate eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine oli EIÕK artikli 8 lõike 2 järgi kooskõlas (riigi) seadusega ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Riigikohus leidis, et nende toimingute aluseks olnud load polnud põhistatud, kuid hindas siiski seda, kas seaduses sätestatud nõuded toimingute tegemiseks olid lubade andmise ajal täidetud. EIK hinnangul sarnaneb see kohtuasi Dragojevići asjaga (vt
  6. jaanuari
  7. a otsus asjas Dragojević vs. Horvaatia), milles riigi kohtud pidasid võimalikuks põhistada algseid jälitustoimingute lube järelkontrolli käigus, tuvastades sellega tõendite lubatavuse. 8.2.> Eesti riik esitas seisukohad selle kohta, miks erineb praegune asi Dragojevići asjast. EIK märkis, et Eesti kohtusüsteemi kontekstis, milles Riigikohus võib tegutseda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna, hindas kohus tõepoolest jälitustoimingute proportsionaalsust kaebajate suhtes. Samuti andis Eesti EIK-le ülevaate kaebajatele kättesaadavatest võimalikest õiguskaitsevahenditest (eelkõige kahju hüvitamise nõude esitamine mittevaralise kahju eest), kuid riik ei esitanud ühtegi näidet kohtupraktikast, milles oleks välja mõistetud kahjuhüvitis jälitustoimingu loa nõuetekohaselt põhistamata jätmise eest. Riik möönis ka ise, et sellise nõude edulootust ei saa ette näha. 8.3.> EIK põhijäreldused Dragojevići otsuses puudutasid asjaolu, et Horvaatia õiguses oli sõnaselgelt nõutud jälitustoimingu lubade põhistamine, ent riigi kohtud tekitasid võimaluse algul põhistamata lubade tagantjärele põhistamiseks. Selline algse loa põhistamise kohustusest möödahiilimine ja loa hilisema põhistamise aktsepteerimine avasid ukse meelevaldsusele, mis on vastuolus EIÕK artiklis 8 sätestatud tagatistega. Sama põhiprobleem on ka käsilolevas asjas. Seda ei muuda asjaolu, et Eesti varasem kohtupraktika oli vastupidine ja et tagantjärele põhistamise võimalus loodi alles selle asja kontekstis. Algse kontrolli ja põhistamise kohustuse tõhusus ei pruugi olla sama, kui need asendatakse võimalusega esitada põhjendusi hiljem kohtumenetluses, mil kohtul on paratamatult rohkem andmeid väidetavate süütegude toimepaneku kohta. Niisugusele ettevaatusele ei kutsu mitte üksnes aja möödumine, vaid ka erinevad menetlused, milles selliseid põhjendusi esitataks. 8.4.> Kuna kaebajate eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine ei olnud kooskõlas Eesti õiguses sätestatud jälitustoimingu lubade põhistamise kohustusega, polnud need sekkumised kooskõlas seaduslikkuse nõudega EIÕK artikli 8 lõike 2 tähenduses. TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  8. Riigikohtule esitasid teistmisavaldused G.D kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg, K.O, Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel kaitsja vandeadvokaat Leon Glikman ning O.J-i kaitsja vandeadvokaat Margus Mugu.
  9. E. Kergandberg taotleb Riigikohtu
  10. juuni
  11. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  12. juuni
  13. a otsuse tühistamist G.D süüditunnistamises ning tema õigeksmõistmist või alternatiivselt Harju Maakohtu
  14. juuni
  15. a otsuse jõustamist osas, milles G.D mõisteti õigeks. Samuti taotleb kaitsja menetluskulude hüvitamist. Tema seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 10.1.> EIK ei otsustanud küll selle üle, kas jälitustoimingutega saadud tõendid olid lubamatud, kuid leidis, et nende toimingute lubade põhistamata jätmisel rikuti nii EIÕK artiklit 8 kui ka Eesti õigust. Lubade andmise ajal kehtinud KrMS §-st 111 tulenevalt ei loetud tõendiks sellist jälitustoimingutega kogutud teavet, mille saamisel rikuti seaduse nõudeid. Kuna lubade tagantjärele põhistamisega pole võimalik kõrvaldada põhiõiguste rikkumist, siis on loa põhjendamata jätmise tõttu kogu selle loa alusel tehtud jälitustegevus õigusvastane. Kõnesoleva rikkumise saab kõrvaldada vaid teistmisega, kuna jälitustoimingute tegemisel kogutud tõendite lubamatus mõjutab kriminaalmenetluse tulemust. 10.2.> G.D süüdimõistmine ilma jälitustoimingutega kogutud tõenditeta pole võimalik. Seda möönis ka Riigikohus. Ta tuleb õigeks mõista või näidata, millised tõendid kinnitavad jätkuvalt tema süüd. Jälitustoimingute protokollid olid peamised tõendid. Üks kuriteoepisoodidest on nüüdseks aegunud. Ka ei nõustu kaitsja Riigikohtu põhjendustega G.D süü tuvastamisel. 11.> L. Glikman taotleb kriminaalmenetluse uuendamist ning Riigikohtu
  16. juuni
  17. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  18. juuni
  19. a otsuse tühistamist. Ta palub K.O, Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel õigeks mõista või alternatiivselt jõustada Harju Maakohtu
  20. juuni
  21. a otsuse või saata kriminaalasja madalama astme kohtule menetlemiseks. Lisaks palub kaitsja tagastada Järvevana OÜ-le kokku 798 532,00 eurot, millele lisandub viivis, ja AS-ile Kapitel kokku 128 355,5 eurot, millele samuti lisandub viivis. Ühtlasi palub kaitsja hüvitada menetluskulud. Tema seisukohad on lühidalt järgmised. 11.1.> K.O, Järvevana OÜ-l ja AS-il Kapitel on KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmise alus. EIK tuvastas, et jälitustoimingutega saadi tõendid EIÕK artikli 8 ja Eesti õiguse rikkumise teel. Jälitustoimingute tegemise load olid puudulikud ja neid püüti lubamatult tagantjärele põhistada. Riigikohus pidas võimalikuks nende tõendite kasutamist, vaatamata nende aluseks olnud lubade puudulikele põhistustele ning ultima ratio-nõude rikkumisele. 11.2.> Nii ringkonnakohus kui ka Riigikohus leidsid, et jälitustoimingutega kogutud tõendid olid avaldajate süüditunnistamisel otsustava tähendusega. Kui jätta jälitusprotokollid kõrvale, siis langeb ära vajadus hinnata teisi tõendeid, sest teistmisavalduse esitajate süü pole tõendatud. Isegi kui asuda teistsugusele seisukohale, siis tuleb hinnata alles jäänud tõendikogumit uuesti. Lisaks sellele on Riigikohtu otsus oluline edasise praktika jaoks. Õigeksmõistmise korral tuleb alusetult tasutud rahalised karistused tagastada. 12.> M. Mugu taotleb Riigikohtu
  22. juuni
  23. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  24. juuni
  25. a otsuse tühistamist O.J-i süüditunnistamises ning tema õigeksmõistmist või Harju Maakohtu
  26. juuni
  27. a otsuse jõustamist. Samuti palub ta hüvitada menetluskulu. Alternatiivselt taotleb kaitsja KrMS § 366 p 7 põhiseadusvastaseks tunnistamist. Tema väited on kokkuvõtlikult järgmised. 12.1.> EIK ei nõustunud sisuliselt Riigikohtuga, et jälituslubades põhistuse puudumine pole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena. Inimõiguste kohus tegi kindlaks jälitustoimingutega saadud tõendite lubamatuse. See rikkumine mõjutas kriminaalasja üle otsustamist ja seda on võimalik kõrvaldada üksnes asja teistmisega. O.J-i süüdimõistmisel tugineti määravas osas jälitustegevusega saadud teabele. Teisi (kaudseid) tõendeid saab hinnata üksnes kogumis jälitusprotokollidega. 12.2.> Alternatiivselt palub kaitsja tunnistada KrMS § 366 p 7 põhiseadusvastaseks, kui tal puudub teistmisavalduse esitamise õigus. Kaitsja arvates on tal see õigus olemas, kuna O.J esitas EIK-le kaebuse ja kohus tuvastas konventsiooni rikkumise. Kõnesolev rikkumine mõjutab kõiki kaebajaid, kelle süü rajanes jälitustoimingutega kogutud teabel. O.J ei saanud ise tugineda EIÕK artikli 8 rikkumisele, sest tema suhtes ei väljastatud ühtki jälitustoimingu tegemise luba. Samas tuginesid kohtud ka O.J-i süüditunnistamisel nende toimingutega saadud tõenditele. Teistmisavalduse esitamise õigust eitades rikutaks O.J-i põhiseaduse (PS) §-st 14 ja § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust tõhusale ja õiglasele menetlusele oma õiguste kaitseks kohtus. 13.> Teistmisavaldustele vastasid Riigiprokuratuuri riigiprokurörid Inna Ombler ja Laura Feldmanis, kelle väitel ei saa rääkida KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmise alusest, kuna EIK tuvastatud EIÕK artikli 8 rikkumine ei mõjutanud asja tulemust ja seda saab kõrvaldada muul viisil kui teistmise kaudu. Riigikohus eristas selgelt jälitustoimingute lubadele esitatavaid nõudeid ja nende toimingutega saadud tõendite lubatavust. KrMS § 111 kohaselt ei mõjutanud sellise loa ebapiisav põhistatus tõendi kohtukõlblikkust. EIK ei käsitlenud selle sätte kohaldatavust ega tõendite lubatavust, vaid üksnes seda, kas eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse riive oli EIÕK artikli 8 alusel õigustatud. Kohtu jaoks seisnes peamine probleem jälitustoimingute lubade põhistamatuses. EIK on mitmes otsuses märkinud, et tema ülesanne pole kindlaks teha, milliseid tõendeid saab kriminaalasja lahendamisel riigisiseselt kasutada. EIK ja Riigikohtu
  28. juuni
  29. a otsuse vahel pole sisulist vastuolu. Kuigi jälitustoimingutega saadud tõendid moodustavad kaaluka osa tõendikogumist, pole need siiski ainsad tõendid. Ringkonnakohus võis teha ise uue otsuse, vaatamata sellele, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust. Lisaks mõistis EIK konventsiooni rikkumise eest välja hüvitise, millest piisab rikkumise korvamiseks. 14.> G.D kaitsja esitas Riigiprokuratuuri vastuse peale täiendavad seisukohad. Muu hulgas palub ta juhul, kui kohus hindab tõendeid uuesti, taotleda KrMS § 3521 lg 1 alusel nõuandvat arvamust EIÕK artiklite 6 ja 8 kohaldamisega seotud järgmistes küsimustes: esiteks, kui inimõiguste kohus tuvastab, et osa kriminaalmenetluses kogutud tõendeid saadi EIÕK artikli 8 rikkumise teel, siis kas riigisisesel kohtul on õigus neid tõendeid uuesti hinnata või tuleb need lubamatuks tunnistada, ja teiseks, millisel juhul muudab sellise rikkumisega saadud tõendite lisamine kohtutoimikusse menetluse ebaõiglaseks EIÕK artikli 6 tähenduses. 15.> Riigiprokuratuuri argumentidele esitas vastuväited ka K.O, Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel kaitsja, leides, et prokuratuur ei näidanud, millised tõendid kinnitaksid kaitsealuste süüd, kui jälitustegevusega saadud teabele poleks võimalik tugineda. Lisaks märgib kaitsja, et EIK tegi kindlaks nii jälitustoimingute lubade ebaseaduslikkuse kui ka nende lubade alusel kogutud tõendite lubamatuse. EIK tuvastatud rikkumist ei saa kõrvaldada KrMS § 111 tõlgendamise kaudu. Prokuratuur eirab EIK seisukohta, et esialgu põhistamata jälitustoimingute lubade tagantjärele põhistamine pole lubatud. Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel suhtes ei väljastatud isegi jälitustoimingute lube. Lubamatutele tõenditele rajatud süüditunnistamist ei saa heastada muul viisil kui kriminaalasja teistmisega. 16.> Prokuratuuri väidetele vastas ka O.J-i kaitsja, jäädes teistmisavalduses väljendatu juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 17.> Otsuse I osas selgitab kolleegium, miks ei ole O.J-i kaitsjal teistmisavalduse esitamise õigust (A), ja kujundab seisukoha kaitsja põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes (B). Seejärel hindab kolleegium G.D, K.O, Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel puhul KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmise aluse olemasolu (II). Lõpetuseks võtab kolleegium kokku teistmismenetluse tulemuse ja lahendab selle menetlusega seotud kulu hüvitamise taotlused (III). I (A) 18.> Kolleegium leiab, et O.J-i kaitsjal pole KrMS § 367 lg 2 järgi teistmisavalduse esitamise õigust, põhjendades seda järgmiselt. 19.> KrMS § 367 lg 2 sätestab, et KrMS § 366 p-s 7 ette nähtud alusel on teistmisavalduse esitamise õigus EIK-le individuaalkaebuse esitanud isiku advokaadist kaitsjal ja Riigiprokuratuuril, samuti sellise isiku advokaadist kaitsjal, kes on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel esitanud EIK-le individuaalkaebuse või kellel on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel sellise kaebuse esitamise õigus EIÕK artikli 35 lõikes 1 sätestatud tähtaega arvestades. 20.> EIK tuvastas
  30. mai
  31. a otsuses EIÕK artikli 8 rikkumise G.D, K.O ning AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i suhtes, kes tuginesid sellele oma kaebuses. O.J-i individuaalkaebuses selle sätte rikkumisele ei osutatud. EIK ei tuvastanud teiste O.J-i osutatud õiguste rikkumist ega rahuldanud kaebust KrMS § 366 p 7 mõttes. Seetõttu langeb ära tema kaitsja teistmisavalduse esitamise õigus KrMS § 367 lõike 2 esimese alternatiivi järgi. Samuti ei tule kõne alla selles sättes märgitud viimane alternatiiv, sest Riigikohtu
  32. juuni
  33. a otsuse tegemisest on möödunud EIÕK artikli 35 lõikes 1 sätestatud kuuekuuline EIÕK artikli 8 võimalikku rikkumist puudutava kaebuse esitamise tähtaeg. 21.> Küsimus O.J-i kaitsja teistmisavalduse esitamise õiguse olemasolu kohta sõltub järelikult sellest, kuidas mõista KrMS § 367 lõike 2 alternatiivi „sellise isiku advokaadist kaitsjal, kes on sarnases asjas ja samal õiguslikul alusel esitanud Euroopa Inimõiguste Kohtule individuaalkaebuse“. Käsiloleval juhul pole tegemist mitte üksnes sarnase, vaid täpselt sama asjaga. Seega on vaja hinnata seda, kas rääkida saab ka EIK-le esitatud individuaalkaebuse samast õiguslikust alusest. 22.> KrMS § 367 lg 2 jõustus
  34. novembri
  35. a muudatustega. Selle sätte kohta märgiti muu hulgas järgmist: „[---] Oluline on küsimus, kes peaks olema õigustatud esitama teistmisavaldust Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist tulenevalt. [---] Kõige selgem võimalus oleks jätta taotluse esitamise võimalus isikule, kes Strasbourgis oli ,,võidukas“. Kuna menetluse taastamine võib olla tugevasti seotud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu menetluses mitteosalenud isikute õigustega, siis tuleks uus menetlus läbi viia üksnes juhul, kui see on vältimatu. Seetõttu ei peaks riik enamasti iseseisvalt menetluse algatajaks olema, vaid teistmine toimuks üksnes rahvusvahelisel tasandil asjas pooleks olnud isiku enda initsiatiivil. [---] Eelnõus on sätestatud ettepanek piirata EIK otsuse alusel siseriikliku kohtuasja teistmise taotlemise õigust omavate isikute ring Strasbourgi menetluse pooltega (kaebaja ja riik). See tähendab, et näiteks juhul, kui kriminaalasjas oli mitu kohtualust ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kaitset otsis neist vaid üks, siis võiks üksnes tema taotleda enda suhtes tehtud siseriikliku kohtuotsuse teistmist. [---] Riigiprokuratuuril riigi esindajana oleks siiski vajadusel võimalus omal algatusel teistmisavaldus esitada ka teiste menetlusosaliste kaitseks (seda eelkõige juhul, kui rikkumine oli oluline ja süüdimõistetute olukord võib uue menetluse tulemusena tõenäoliselt oluliselt paraneda). [---] Olenemata vastusest küsimusele, kes konkreetse teistetava kohtuasja osalistest peaksid saama teistmisavaldust esitada, tuleb analüüsida ka võimalust ja vajadust näha erandina ette teistmise võimalus EIK poolt tuvastatud rikkumise aluseks olnud kohtuasjaga sarnastes asjades. [---] Reegel peaks olema, et teistmise aluseks ei saa olla mõnes teises asjas tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus (seda eelkõige olukorras, kus vastustavaks riigiks oli mingi teine konventsiooniosaline riik), vaid avalduse saab esitada üksnes konkreetse asjaga puudutatud isik. Siin tuleb arvestada, et ühest küljest on tavaliselt iga kaasus individuaalne. [---] Teisest küljest ei tohiks Strasbourgi kohtu niigi üldiselt suurt töökoormust silmas pidades siseriiklikult kujundada sellist olukorda, kus sisult identsetes kaasustes rahvusliku kohtumenetluse teistmiseks tuleb alati eelnevalt pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kusjuures mõistetavalt võib üsna selgelt eeldada, et EIK rikkumise tuvastab (näiteks andis EIK uue ja selge tõlgenduse teatud konventsiooni sättele, mida siseriiklikud kohtud EIK varasemast praktikast tulenevalt teisiti olid sisustanud). [---]“ (Vt tsiviilkohtumenetluse seadustiku, halduskohtumenetluse seadustiku, riigivastutuse seaduse, väärteomenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu X koosseis, 545 SE I seletuskiri, lk 19-21.) 23.> Eelnevast võib muu hulgas välja lugeda, et KrMS § 367 lõikega 2 taheti üldreeglina tagada teistmisavalduse esitamise õigus üksnes isikutele, kelle kaebuse alusel on EIK tuvastanud konventsiooni rikkumise. Muudele isikutele, kes tuginevad või saaksid tugineda sellisele rikkumisele, sooviti anda see õigus ainult erandlikel ja kitsalt piiritletud juhtudel. Nende erandite sätestamise eesmärk oli võimaldada menetluse uuendamist, ilma et peaks enne ära ootama EIK otsuse väidetava rikkumise kohta, aga seda vaid siis, kui EIK poolt varem sarnases asjas tehtud otsusest tulenevalt on selge, et kohus tuvastaks konventsiooni rikkumise uuesti. 24.> KrMS § 367 lõike 2 vaatlusalune alternatiiv kätkeb endas seega sellist erandjuhtu, mil EIK on rahuldanud ühe isiku individuaalkaebuse ja võib eeldada, et kaebus rahuldatakse tõenäoliselt ka teise isiku suhtes, kes toetub sarnases asjas konventsiooni samale rikkumisele. Seda saab aga eeldada üksnes juhul, kui uus kaebus puudutab konventsiooni täpselt sama sätte rikkumist. Kui kaebus esitatakse (küll) sarnases asjas (aga) konventsiooni mõne teise sättega kaitstava õiguse rikkumise osas, pole võimalik öelda, millisele seisukohale EIK selle suhtes asuks. EIK võib sarnases asjas otsustada konventsiooni erinevate väidetavate rikkumiste üle erinevalt. Seda näitab selgelt ka praegune kriminaalasi, kus EIK tunnistas samasugustel asjaoludel individuaalkaebused EIÕK artikli 6 rikkumise kohta vastuvõetamatuks, aga artikli 8 rikkumist puudutavas osas võttis kaebused menetlusse ja rahuldas need. 25.> Niisiis tuleb KrMS § 367 lõike 2 kõnesolevat alternatiivi mõista selliselt, et „samal õiguslikul alusel“ tähendab konventsiooni (või selle protokolli) täpselt sama sätte rikkumisel põhinevat individuaalkaebust. Ainult siis saab öelda, et EIK tuvastaks sarnastel asjaoludel ilmselt uuesti samasuguse rikkumise, mis õigustab seda, et kriminaalmenetlust uuendatakse ilma EIK otsust ära ootamata. 26.> Erinevalt teiste asjasse puutuvate isikute individuaalkaebustest ei tuginetud O.J-i kaebuses EIÕK artikli 8 rikkumisele. Seega ei põhinenud tema kaebus samal õiguslikul alusel, mille osas tuvastas EIK teiste kaebajate suhtes konventsiooni rikkumise. Kokkuvõttes ei kohaldu O.J-i kaitsja suhtes ükski KrMS § 367 lg-s 2 märgitud alternatiividest, mis annaks talle teistmisavalduse esitamise õiguse. Seetõttu ei ole KrMS § 367 lg 2, § 371 ja § 350 lg 2 p 2 järgi alust vaadata kaitsja avaldust teistmise korras läbi. (B) 27.> Juhul, kui kujunenud olukorras Riigikohtu hinnangul teistmisavalduse esitamise õigust ei ole, taotleb O.J-i kaitsja KrMS § 366 vastavas osas põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kaitsja näeb vastuolu põhiseadusega kokkuvõtlikult selles, et see säte riivab „ebaproportsionaalselt PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 tagatud põhiõigusi juhul, kui see ei näe teistmisalusena ette EIK-i lahendi tegemist, millega tuvastatakse teistetavas asjas siseriikliku õiguse normide rikkumine (jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavuse ainsa eelduse puudumine), kui isik on samas asjas tehtud kohtuotsusega mõistetud jälitustoimingutega kogutud tõendite alusel süüdi“. Kolleegium KrMS § 366 põhiseaduspärasuses ei kahtle ja märgib järgmist. 28.> PS §-st 14 ja § 15 lg-st 1 tuleneb põhiõigus tõhusale ja õiglasele menetlusele oma õiguste kaitseks kohtus. Põhiõiguse riivamine on põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui riivet õigustab muu põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse kaitsmise vajadus ning riive on oma eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne. Seadusjõustunud kohtuotsuse õigusjõud on õiguskindluse ja õigusrahu tagajana oluline õigusriiklik väärtus, mille katkestamine ja kohtuasjas menetluse uuendamine saab olla üksnes erandlik. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  36. detsembri
  37. a otsus nr 1-17-3615/13, p-d 19 ja 20 koos viidetega.) 29.> Kolleegium möönab, et teiste kaebajate suhtes tuvastatud EIÕK artikli 8 rikkumise aluseks olevad asjaolud puudutasid ka O.J. Samas ei tuginenud ta sellele rikkumisele ja tema osas ei teinud EIK kindlaks konventsiooni rikkumist. O.J ei ole seetõttu põhiseadusest tulenevat õigust taotleda kriminaalasja teistmist ja teiste kaebajate kohta tehtud otsus ei mõjuta tema puhul Riigikohtu
  38. juuni
  39. a otsuse õigusjõudu. Kaitsja sõnul ei saanud O.J tugineda EIÕK artikli 8 rikkumisele, sest tema suhtes ei antud kriminaalasjas ühtki jälitustoimingu luba. Kolleegium osutab, et ka AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i puhul polnud väljastatud jälitustoimingute lube, kuid sellele vaatamata tuvastas EIK nendegi osas EIÕK artikliga 8 kaitstud õiguste rikkumise. Seega oli ka O.J põhimõtteliselt võimalik kaitsta tõhusalt selle sättega kaitstavaid õigusi EIK-s, aga ta jättis selle kasutamata. 30.> Samuti on oluline tähele panna, et kui Riigikohus tuvastaks G.D, K.O ning Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel suhtes KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmise aluse ja uuendaks kriminaalmenetluse, mille tulemusena mõistetaks nad õigeks, saaks O.J-i kaitsja pöörduda Riigikohtusse teistmisavaldusega KrMS § 366 p 9 alusel. See punkt loeb teistmise aluseks üldmenetluses tehtud sellise kohtuotsuse jõustumise, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas asjas on isik selles kuriteosündmuses osalemise eest süüdi mõistetud. 31.> Lisaks on seadusandja ette näinud, et KrMS § 367 lõike 2 järgi on teistmisavalduse esitamise õigus ka Riigiprokuratuuril. Selle sätte aluseks oleva eelnõu seletuskirjast (vt käesoleva otsuse p 22) järeldub, et Riigiprokuratuuri võimalus taotleda kriminaalmenetluse uuendamist on mõeldud nende isikute jaoks, kes ei vasta ühelegi teisele kõnesoleva sätte alternatiivile. Prokuratuuri kaalutlusõigust teistmisavalduse esitamisel piiravad sellisel juhul konventsiooni rikkumise kaalukus ja süüdimõistetu olukorra märgatava paranemise võimalus menetluse taasavamise korral. 32.> Eelneva kokkuvõtteks ei saa O.J-i puhul rääkida riivest tõhusale ja õiglasele menetlusele oma õiguste kaitseks kohtus. Seepärast jääb tagajärjetuks kaitsja taotlus tunnistada KrMS § 366 osaliselt põhiseadusvastaseks. II 33.> Teistmisasja sisuliselt lahendades on vaja otsustada selle üle, kas G.D, K.O ning Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel puhul on täidetud KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmise alus. Kõigi kaitsjate argumendid võib kokku võtta ühe põhiseisukohaga, et EIÕK artikli 8 rikkumine mõjutab käsilolevas kriminaalasjas jälitustoimingutega saadud tõendite lubatavust ja sellest tulenevalt ka asja tulemust (süüdimõistmine). Ülejäänud osas vaidlustavad kaitsjad peaasjalikult süüdimõistetute süü tõendatust. Kolleegium ei jaga kaitsjate arvamust teistmise aluse olemasolu kohta ega pea vajalikuks küsida KrMS § 3521 lg 1 alusel EIK-lt nõuandvat arvamust, selgitades järgmist. 34.> KrMS § 366 p 7 sätestab, et teistmise alus on teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale EIK-le esitatud individuaalkaebuse rahuldamine konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. 35.> Teistmisasja sõlmküsimus langeb KrMS § 366 p 7 kontekstis sellele, kas EIÕK artikli 8 rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist. Riigikohus on varem selgitanud, et konventsiooni rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda automaatselt seda, et kohtuotsus oleks ka sisuliselt väär. Kõnesoleva teistmise aluse jaatamiseks tuleb kindlaks teha, et asi laheneks isiku jaoks soodsamalt kui varasema otsusega. Teisiti öeldes peab olema mõistlikult võimalik eeldada, et kui esmases menetluses poleks konventsiooni rikutud, olnuks isiku õiguslik seisund kriminaalmenetluse tulemusel teistsugune. Menetluse taasavamiseks on tarvis lahendada ka küsimus, kas see on konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Ühtlasi peab kaaluma, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine EIK poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid juhul, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  40. jaanuari
  41. a otsus asjas nr 3-1-2-2-08, p-d 9 ja 10.) 36.> Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis
  42. juuni
  43. a otsuses, et „[m]äärusele, sh jälitustoimingu loa andmise määrusele, esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS §
  44. Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus [---] 31.

§ 110

lg 1 sätestas, et kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. [---] Järelikult pidi ka jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon, miks ei ole võimalik tõendeid koguda teisiti. [---] Käesolevas kriminaalasjas tõendina kasutatud jälitusteabe kogumise aluseks olnud [--] määruste põhjendused KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste olemasolu kohta ei vasta nõuetele. [---] Jälitustoimingu lubade andmise ja jälitustoimingute ajal kehtinud KrMS § 111 sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Tõendi saamisena KrMS § 111 mõttes tuleb mõista 31.

§ 112lg-s 2 nimetatud uurimisasutuste tegevust tõendi kogumiseks jälitustoiminguga.

Seaduse nõuetena, mille järgimata jätmine tõi KrMS § 111 kohaselt kaasa jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatuse, on seega käsitatavad need seaduses sätestatud reeglid, mida KrMS § 112 lg-s 2 nimetatud uurimisasutus pidi jälitustoiminguid tehes järgima. [---] Jälitustoimingu loa ebapiisav põhistatus ei ole samastatav loa puudumisega. [---] Seega asjaolu, et kohtu jälitustoimingu loas puudub nõuetekohane põhistus KrMS §-s 110 sätestatud eelduste olemasolu kohta, ei ole käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi "saamisel". Seetõttu ei too jälitustoimingu loa põhistamatus 31.

§ 111

kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust. Võimalus kontrollida, kas tõendi saamisel jälitustoiminguga on järgitud KrMS §-st 110 tulenevaid nõudeid, sh ultima ratio-põhimõtet, ei ammendu jälitustoiminguks loa andmise menetlusega. Ka kriminaalasja lahendav kohus peab eeluurimiskohtuniku loa olemasolust hoolimata jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavust hinnates poole taotlusel kontrollima, kas tõendi kogumisel järgiti KrMS § 110 nõudeid. Seejuures on kohus kriminaalasja lahendades vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS §s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud, ja vajadusel tunnistama selle toiminguga saadud tõendi lubamatuks.“ (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 770, 771, 774 ja 777-779.) 37.> EIK tugines
  3. mai
  4. a otsuses sellele, et kaebajate eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine polnud kooskõlas Eesti õiguses sätestatud jälitustoimingu lubade põhistamise nõudega. EIK järeldas, et nende suhtes on rikutud EIÕK artikli 8 lõiget 2, mis nõuab seda, et eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine peab olema kooskõlas seadusega. (Vt EIK
  5. mai
  6. a otsus asjas A.M jt vs. Eesti, p 142.) Muu hulgas selgitas EIK sedagi, et Riigikohus tekitas konventsiooni kontekstis lubamatult tagantjärele võimaluse algul põhistamata jälitustoimingute tegemise lubade põhistamiseks (vt otsuse p-d 140 ja 141 koos viitega
  7. jaanuari
  8. a otsusele asjas Dragojević vs. Horvaatia). 38.> Kaitsjate arvates järeldub EIK otsusest, et kriminaalasja menetlemise käigus jälitustoimingutega saadud tõendid tuleb tunnistada kohtukõlbmatuks. Teistmisavalduste järgi räägib selle kasuks seik, et jälitustoimingute load pidid olema põhistatud, kuid ei vastanud sellele nõudele, millega rikuti seadust, ja et tagantjärele poleks tohtinud jälitustoimingute tegemise lube põhistada. Märgitu tähendab kaitsjate väidetu kohaselt muu hulgas sedagi, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enamuse arusaam 31.

§ 111tõlgendamise kohta oli ekslik.

Kolleegium kaitsjatega ei nõustu ja märgib vastuseks järgmist. 39.> EIK ei kujundanud otsuses seisukohta küsimuses, kas ja kuidas mõjutab EIÕK artikli 8 rikkumine - jälitustoimingute load ei vastanud lubade põhistamise nõudele - jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavust. See tähendanuks juba hinnangut EIÕK artikli 6 võimalikule rikkumisele, mida EIK vaatamata kaebajate taotlustele ei pidanud vajalikuks ega võimalikuks anda (vt eespool p 7). Järelikult eristas inimõiguste kohus omavahel selgelt EIÕK artiklite 6 ja 8 väidetavat rikkumist. Seepärast ei tähenda G.D ja teiste eraellu ning sõnumisaladusse sekkumine põhistamata jälitustoimingute lubade alusel seda, et sellisel viisil saadud tõendid olid lubamatud ja muutsid nende suhtes toimunud menetluse ebaõiglaseks. Ka lubade tagantjärele põhistamist pidas EIK lubamatuks (üksnes) eraellu ja sõnumisaladusse sekkumist silmas pidades, mis ei puuduta aga tõendite lubatavuse küsimust. 40.> EIK on korduvalt märkinud, et „[k]onventsiooni artikli 19 kohaselt on Kohtu ülesanne tagada, et lepinguosalised riigid täidaksid endile võetud kohustusi. Täpsemaks minnes, Kohus ei pea tegelema siseriiklikes kohtutes väidetavalt aset leidnud tõendite väärhindamise või seaduse väärkohaldamise küsimustega, välja arvatud juhul, kui veaga võidakse olla rikkunud konventsiooniga kaitstud õigusi ja vabadusi. [---] Konventsiooni artikkel 6 tagab õiguse asja õiglasele kohtulikule arutamisele, ent ei sätesta mingeid tõendite lubatavuse nõudeid; sellised nõuded kuuluvad peaasjalikult siseriikliku õiguse reguleerimisalasse. Seetõttu ei saa Kohus põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et seda liiki ebaseaduslikult saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad.“ (Vt nt EIK 12. juuli 1988. a otsus asjas Schenk vs. Šveits, p-d 45 ja 46 ning 12. mai 2000. a otsus asjas Khan vs. Suurbritannia, p 34.) Konkreetsemalt ei tulene EIK praktikast sedagi, et jälitustoimingute korral peab mistahes rikkumise tagajärg olema tõendi välistamine (vt otsus asjas Schenk vs. Šveits, p 46, 16. juuli 2013. a otsus asjas Bălteanu vs. Rumeenia, p 52 ja 5. detsembri 2019. a otsus asjas Hambardzumyan vs. Armeenia, p 77). 41.> Käsilolevas kriminaalasjas põhines inimõiguste kohtu järeldus EIÕK artikli 8 rikkumise kohta üksnes sellel, et eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine polnud kooskõlas seaduses sätestatud jälitustoimingute lubade põhistamise nõudega. Riigikohus tuvastas 30. juuni 2014. a otsuses ka ise, et jälitustoimingute load ei vastanud põhistamiskohustusele (vt eespool p 36 või viidatud otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 774). Sellise nõude tuletas kriminaalkolleegiumi kogu koosseis KrMS §st 145 ja 31.

§ 110lg-st 1.

Samas leidis kriminaalkolleegiumi enamus seejärel sedagi, et 31.

§ 111

kohaselt ei toonud jälitustoimingute lubade põhistamatus kaasa nende toimingutega kogutud tõendite lubamatust. 42.> Märgitut silmas pidades ei mõjuta ka EIK väljendatud seisukohad Riigikohtu tõlgendust KrMS § 111 kohta.

  1. mai
  2. a otsuses tehtud etteheide, et eraellu ja sõnumisaladusse sekkumine polnud kooskõlas jälitustoimingute lubade põhistamise nõudega, ei puuduta kõnesoleva sätte sisustamist ega selle alusel jälitustoimingutega kogutud tõendite lubatavuse küsimuse lahendamist. Seega ei tulene EIK otsusest vajadust hinnata ümber KrMS §-le 111 antud tõlgendust. Ehkki jälitustoimingute tegemiseks antud load polnud nõuetekohaselt põhistatud, millega rikuti muu hulgas EIÕK artiklit 8, ei tinginud see 31.

§ 111kohaselt nende toimingutega saadud tõendite lubamatust.

43.> Eelnevat ei väära ka EIK seisukoht, et jälitustoimingu kohtuliku järelkontrolli raames pole lubatud algul põhistamata jälitustoimingute lube põhistada. Sellestki on kõnesolevas otsuses räägitud ainult EIÕK artikli 8 rikkumise puhul. Ka Dragojevići asjas tehtud otsuses, millele EIK viitas, tuvastati üksnes selle sätte rikkumine ja tõsteti esile, et riigisisesed kohtud lahendasid ainult küsimuse selle kohta, kas jälitustoimingutega kogutud tõendid on lubatavad, jättes hindamata kaebaja eraellu sekkumise seaduslikkuse (vt otsus asjas Dragojević vs. Horvaatia, p-d 100, 103 ja 131-135). Kolleegium möönab, et käsilolevas kriminaalasjas ei olnud järelkontrolli käigus enam võimalik kõrvaldada juba aset leidnud eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse austamise rikkumist. Öeldu ei tähenda aga, et kohtud ei tohtinud kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust ka tõendi lubatavuse kontekstis. Riigikohus tutvus jälitustoimiku materjalidega ja tegi kindlaks, et jälitustoimingute tegemise eeldused olid lubade andmise ja toimingute tegemise ajal täidetud (vt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 785-792). Süüdistatavatele oli tagatud jälitustoimingute õiguspärasuse kohtulik kontroll ja nende toimingutega saadud tõendite sisu sai menetluse kestel vaidlustada. Need tõdemused kinnitavad järeldust, et EIÕK artikli 8 rikkumine ei saanud juba menetluse kestel ega saa ka tagantjärele mõjutada jälitustoimingutega saadud tõendite lubatavuse küsimust. 44.> Niisiis kehtib endiselt Riigikohtu 30. juuni 2014. a otsuses väljendatud seisukoht 31.

§ 111kohta ja seda pole põhjust ümber otsustada.

Öeldust järeldub seegi, et EIK tuvastatud EIÕK artikli 8 rikkumine ei saanud mõjutada praeguse asja tulemust ja seetõttu ei saa ka rääkida teistmise alusest KrMS § 366 p 7 tähenduses. 45.> Kriminaalasja menetlemisel eraellu ja sõnumisaladusse konventsioonivastase sekkumise eest mõisteti G.D-le, K.O-le ja äriühingutele välja hüvitis 2000 eurot mittevaralise kahju eest. See on sobiv ja piisav hüvitis, et heastada nende eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse austamise riivet (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 31-2-1-13, p 12.4). Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda lähemalt seda, kas EIÕK artikliga 8 tagatud õiguse rikkumist oleks saanud korvata kahjuhüvitisega Eesti õiguse alusel. 46.> Eeltoodu alusel ei tuvastanud kolleegium G.D, K.O ning AS-i Järvevana ja E.L.L. Kinnisvara AS-i suhtes KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmise alust. See tingib kaitsjate teistmisavalduse rahuldamata jätmise KrMS § 373 lg 1 kohaselt. III 47.> Eelnevast tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 371, § 350 lg 2 p-st 2 ja § 367 lg-st 2 ning § 373 lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium O.J-i kaitsja teistmisavalduse läbi vaatamata ja G.D kaitsja ning K.O, Järvevana OÜ ja Kapitel AS-i kaitsja teistmisavalduse rahuldamata. O.J-i kaitsja taotlus tunnistada KrMS § 366 p 7 põhiseadusega vastuolus olevaks jääb rahuldamata. 48.> Kaitsjad taotlevad Riigikohtult menetluskulude ehk siis valitud kaitsjale makstud tasu riigi kanda jätmist. KrMS § 186 lg 3 kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral panna menetluskulude hüvitamise avaldajale. Kuna teistmisavaldused jäävad rahuldamata või läbi vaatamata, pole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu riigi kanda. Seetõttu jääb menetluskulu O.J-i, G.D ning K.O, Järvevana OÜ ja AS-i Kapitel enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Konkureeriv arvamus: 1-09-4486/1022

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.