Obsah (8)

§ 238§ 138§ 180§ 423§ 417§ 189§ 185§ 337

1-13-1984 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-1984 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, li

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti vangistus kaheks aastaks kaheksaks kuuks. Karistuse kandmise alguseks loeti

1. september
2. a. J.M-ilt mõisteti menetluskuluna välja sundraha 480 eurot, ekspertiisi tegemise kulu kokku 1454 eurot, määratud kaitsja tasu 484,80 eurot ja kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 90 senti. M.K tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi, karistades teda vangistusega neljaks aastaks kuueks kuuks.

§ 238

alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti vangistus kolmeks aastaks. Karistuse kandmise alguseks loeti

1. september
2. a. M.K-lt mõisteti menetluskuluna välja sundraha 480 eurot, määratud kaitsja tasu 331 eurot ja kriminaaltoimikust koopia tegemise kulu 45 senti. J.M-ilt ja M.K-lt mõisteti välja tsiviilhagid kannatanute kasuks tekitatud kahju katteks. 2
3. J.M tunnistati süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna ajavahemikul
4. augustist
5. a kuni
6. septembrini
7. a pani taas toime 13 vargust, mille käigus tungis üksinda või koos M.K-ga sisse Tallinna linnas asuvatesse korteritesse, restoranidesse ja asutustesse, varastades sealt erinevaid esemeid. R. Artšebašev tunnistati süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna ajavahemikul
8. juulist
9. a kuni
10. septembrini
11. a pani taas toime 21 vargust, mille käigus tungis üksinda või koos J.M-iga sisse Tallinna linnas asuvatesse korteritesse, restoranidesse ja asutustesse, varastades sealt erinevaid esemeid.
12. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad J.M ja M.K ning M.K kaitsja M. Allikmäe. 3.1 J.M taotleb kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse, tsiviilhagide ja menetluskulude osas. J.M leiab, et talle mõistetud vangistus on liiga pikk. Taotleb lühema vangistuse mõistmist ja jätta see osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Taotlust põhjendab sellega, et vargused pani ta toime perekonna toitmiseks. Nimelt on tema isa invaliid, ema aga töötab turul müüjana ja saab minimaalset palka. Kuna J.M kui pere ainuke toitja viibib vanglas, siis on perekond jäänud elatusvahenditeta. J.M ei nõustu temalt välja mõistetud tsiviilhagide suurusega, sest need on enneolematult suured. Puuduvad kassatšekid, mis esemete maksumust kinnitaksid. Taotleb jätta määratud kaitsja tasu riigi kanda, sest tema hinnangul peab riik talle võimaldama tasuta õigusabi. Lisaks sellele ei olegi tal vahendeid selle tasumiseks, sest ta ei tööta. Leiab, et ekspertiisitasud on temalt alusetult välja mõistetud, sest ekspertiise ei olnud vaja üldse teostada. Seda põhjusel, et J.M tunnistas tema poolt toime pandud kuritegusid. Ülejäänud menetluskulude ja tsiviilhagide tasumise tähtaega taotleb pikendada ühe aastani, sest tal puuduvad rahalised vahendid nende tasumiseks. 3.2 M.K taotleb kohtuotsuse tühistamist talle mõistetud karistuse, eelvangistuses viibitud aja ning menetluskulude osas. M.K taotleb talle mõistetud vangistuse pikkuse lühendamist, sest maakohus jättis karistust kergendavad asjaolud põhjendamatult arvesse võtmata. Apellant leiab, et kohus oleks pidanud karistust kergendavate asjaoludena arvestama tema puhtsüdamlikku kahetsust ning kohtueelsele uurimisele aktiivset kaasaaitamist. Samuti palub arvestada karistuse mõistmisel seda, et pani kõik kuriteod toime ajal, mil tarvitas narkootikume. Teatavasti on aga narkomaania haigus. Praeguseks on ta läbinud sotsiaalabiprogrammi narkootiliste ainete tarvitamisest vabanemiseks. Kohus jättis tähelepanuta, et M.K viibis seoses
13. juuli
14. a kuriteoepisoodiga eelvangistuses
15. augustist kuni
16. augustini
17. a. Palub need kaks päeva talle mõistetud karistusest maha arvata. Palub jätta sundraha ja määratud kaitsja tasu riigi kanda, sest tal ei ole vahendeid menetluskulude tasumiseks. 3 3.3 M.K kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsusega lühema vangistustähtaja mõistmist. Apellatsiooni motiivide kohaselt tunnistas M.K end kõikides kuriteosepisoodides süüdi ja kahetses puhtsüdamlikult. Maakohtu otsuses on need asjaolud põhjendamatult arvestamata jäetud. M.K pani küll ühe vargusepisoodi toime koos J.M-iga, kuid M.K roll kuriteo toimepanemisel ei olnud nii aktiivne kui J.M.
18. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja kaitsjad toetasid apellatsioone ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör taotles jätta apellatsioonid rahuldamata, sest kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
19. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et kohtuotsus tuleb jätta muutmata, sest see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Kohtukolleegium märgib esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kõik apellandid on seisukohal, et maakohus oleks pidanud arvestama karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Vastuseks sellele viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. veebruari
21. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-23-96 väljendatud seisukohale, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt leevendada, sealhulgas hüvitada tekitatud kahju. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes, kannatanu ees vabandamises vms. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. mai
23. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 väljendatud seisukoha kohaselt peab KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendav asjaolu olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Riigikohus on rõhutanud, et karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (viimati
24. mai
25. a otsus nr 3-1-1-45-13). Kohtukolleegium märgib, et korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud isik võib oma järjekordset kuritegu kahtlemata kahetseda, kuid kohtul tuleb hinnata selle siirust. Antud juhul on maakohus sellist nõuet järginud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et J.M-i ja R. Artsbaševi käitumist arvestades ei ole nende kahetsus siiras. Süüdistatavad on iga kord oma süüd tunnistanud ja kahetsenud, kuid vaatamata sellele on nad jätkanud kuritegude toimepanemist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaid süü tunnistamine pole aluseks karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse arvestamisele. Pealegi on maakohus otsuses karistusmäära valikul juba arvestanud asjaoluga, et süüdistatavad oma süüd nendele inkrimineeritud kuritegude toimepanemises tunnistavad. Seejuures osutab ringkonnakohus, et vastavalt kohtuistungi 4 protokollile pole süüdistatav J.M kohtuistungil oma kahetsust väljendanudki. M.K on märganud kahetsust väljendada aga alles pärast kaitsja sellekohast küsimust (
26. kd tl 47-49). Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et maakohus on põhjendamatult jätnud süüdistatavate suhtes arvestamata karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 57 p 3 alt 2 mõttes. M.K leiab, et karistust kergendava asjaoluna oleks tulnud tema puhul arvestada kuriteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et senise kohtupraktika kohaselt ei ole süü tunnistamine samastatav süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamisena. Süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine KarS § 57 p 3 alt 3 mõttes tähendab koostööd süüteo asjaolusid väljaselgitava isikuga (nt uurija või prokuröriga), kaasosaliste paljastamist vms. Kaasaaitamine peab olema aktiivne, ebapiisav on asjaolude väljaselgitamise mittetakistamine. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatavate poolt toime pandud vargused avastati valdavas osas tänu sellele, et asutustes ja toitlustusasutustes olid turvakaamerad, mis süüdistatavate, sealhulgas M.K tegevuse selgelt jäädvustasid või tundsid tunnistajad äratundmiseks esitamise käigus süüdistatavad ära. Kuna M.K isik oli juba kindlaks tehtud, siis ei olnud tal kohtukolleegiumi hinnangul kuriteo avastamisele enam millegagi kaasa aidata. Pigem ta oma käitumisega ei takistanud asjaolude väljaselgitamist, mida ei saa käsitleda karistust kergendava asjaoluna. M.K ei märgi ka ise oma apellatsioonis, millega ta uurimisele aktiivselt kaasa aitas. Seega ei nõustu kohtukolleegium M.K apellatsiooni etteheitega, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata karistust kergendava asjaoluna süüteo toimepanemisele aktiivse kaasaaitamise KarS § 57 p 3 alt 3 mõttes. M.K kaitsja taotleb karistuse mõistmisel arvesse võtta seda, et tema kaitsealuse roll oli ühiselt toime pandud vargusepisoodis väiksem kui J.M. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest turvakaamera videosalvestuselt ja fototabelitelt on näha, et
27. septembril
28. a sisenesid restorani J.M ja M.K , kes võtsid riiulitelt alkoholipudeleid. Apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatult märgitud, et süüdistatavad tegutsesid varguse toimepanemisel ühiselt ja kooskõlastatult – koos siseneti akna kaudu restorani ruumidesse, varastati alkohoolseid jooke ning lahkuti ühiselt. J.M palub karistuse mõistmisel arvesse võtta seda, et ta isa on invaliid ja ema sissetulek on väike. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et perekond oli J.M olemas ka varguste toimepanemise ajal, kuid see asjaolu ei takistanud teda toime panemast aina uusi kuritegusid. On igati positiivne, kui süüdistatav oma lähedastest hoolib, kuid enne nende juurde naasmist peab ta kohtukolleegiumi hinnangul ära kandma talle mõistetud vangistuse. M.K palub karistuse mõistmisel arvesse võtta seda, et pani vargused toime ajal, mil tarvitas narkootikume. 5 Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kohtukolleegiumi arvates pole karistust kergendava asjaoluna võimalik ega seaduslik arvestada asjaoluga, et süüdistatav paneb korduvalt vargusi toime selleks, et saada vahendeid narkootikumide hankimiseks. Lisaks karistustähtaja lühendamisele on J.M taotlenud jätta ülejäänud osa vangistusest tingimisi täitmisele pööramata. Kohtukolleegium selle taotlusega ei nõustu, sest kohtukolleegiumil puudub veendumus, et varem korduvalt kriminaalkorras karistatud ja vanglakaristust kandnud narkootilisi aineid tarvitav isik oleks suuteline täitma katseajal kriminaalhoolduse all viibides talle pandud kohustusi ja kontrollnõudeid. 5.2 M.K heidab maakohtule ette, et ta on jätnud arvestamata eelvangistuses viibitud 2 päeva. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M.K suhtes on
29. augustil
30. a koostanud uurija sundtoomise määruse seoses
31. juulil
32. a hotellis Telegraaf toime pandud vargusega (
33. kd tl 212).
34. augustil
35. a on M.K sundtoomise määruse alusel kinni peetud (
36. kd tl 214).
37. augustil
38. a on M.K kahtlustatavana üle kuulatud, temaga on läbi viidud menetlustoiminguid ning tema suhtes on kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeldu (
39. kd tl 216-229). Seega ei viibinud M.K ajavahemikul
40. augustist kuni
41. augustini mitte eelvangistuses, vaid tema suhtes kohaldati sundtoomist. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvestatakse karistusaja hulka vaid eelvangistus.

§ 138

lg 1 või § 267 lg 1 p 2 alusel menetleja kutsel ilmumata jäänud väljakutsutule mõistetud rahatrahv või arest on iseseisvad väärteokaristused, mida ei arvata isikule kuriteo eest mõistetava karistuse hulka.

§ 138

lg 3 kohaselt võib menetleja kutsel ilmumata jäänud väljakutsutud kahtlustatava, süüdistatava, süüdimõistetu, kannatanu, tsiviilkostja või tunnistaja suhtes kohaldada sundtoomist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsuses nr 3-1-1-88-08 väljendatud seisukoha kohaselt on sundtoomine iseseisev sunnivahend, tagamaks kriminaalmenetluse toimetamise efektiivsust olukorras, kus isik takistab oma ilmumata jäämisega menetleja tööd. Sundtoomine ei seondu vahetult kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vaid menetlusosalise hilisema õigusvastase käitumisega menetluse ajal. Seega, kui vabaduses viibiv kahtlustatav või süüdistatav on oma õigusvastase käitumisega menetluse ajal andnud alust sundtoomiseks, ei saa selle alusel arestimajas viibitud aega lugeda eelvangistuseks ega arvestada karistuse kandmise aja hulka. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium M.K etteheitega, et maakohus on eelvangistuses viibitud aja põhjendamatult karistusaja hulka arvestamata jätnud. 5.3 J.M on vaidlustanud temalt välja mõistetud tsiviilhagi. Seejuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohtu istungil ei ole süüdistatav tsiviilhagi suurusele ega selle temalt väljamõistmisele vastu vaielnud (11.kd tl 47-49). Kirjeldatud olukorras on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi õigeksvõtuga seotud, välja arvatud juhul, kui ei esine TsMS § 440 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TsMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning 6 kohus on mõistnud tsiviilhagi J.M-ilt välja. Maakohtul puudusid selles osas teised käitumisalternatiivid. Tuleb märkida veel sedagi, et hagi õigeksvõtu korral võib kohus otsusest välja jätta nii kirjeldava kui ka põhjendava osa (TsMS § 444 lg 4). Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium J.M-i väitega, et temalt välja mõistetud tsiviilhagi on tõendamata ning põhjendamatult suur. 5.4 Viimasena peatub kohtukolleegium süüdistatavatelt välja mõistetud kriminaalmenetluse kulude küsimusel. J.M leiab, et ekspertiisikulusid ta tasuma ei pea, sest tunnistab end kõikides kuritegudes süüdi. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest see on menetleja otsustada, milliseid tõendeid kriminaalasjas koguda. Süüdistatava ütlus on vaid üks tõendi liik, millest süüdistataval on õigus kohtuistungil loobuda. Samuti ei ole asjakohane J.M-i väide, et riik peab võimaldama talle tasuta õigusabi, sest

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. M.K taotleb jätta osa menetluskulusid riigi kanda ning J.M taotleb pikendada menetluskulude tasumise tähtaega ühe aastani, sest nad viibivad vanglas. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et

§ 180

lg 3 annab küll kohtule seadusliku võimaluse jätta osa menetluskulusid riigi kanda, kuid selline otsustus peab olema põhjendatud ning süüdistatava ning tema kaitsja poolt taotletud. Samuti peab olema põhjendatud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise taotlus. Maakohtu kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole süüdistatavad ega kaitsjad sellesisulist taotlust esitanud. Seega on tõstatanud süüdistatavad menetluskulude küsimuse alles apellatsioonis.

§ 180

lg 3 kohaldamise aluseks ei ole apellatsioonides esitatud asjaolu, et süüdistatavad peavad kandma karistust vanglas. Samuti ei ole osa menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks tekitatud kahju tasumise kohustus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 7. detsembri 2012. a lahendis nr 3-1-1-120-12 märkinud, et menetluskulude tasumise ajatamisega seonduva osas on asjassepuutuv

§ 423

, mis sätestab, et kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel järgitakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. Kuivõrd rahalise karistuse täitmisele pööramist reguleerib

§ 417

, mille kolmandas lõikes viidatakse

§-le 424, saab menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni ühe aasta võrra. Hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Riigikohus on selles lahendis märkinud, et juhul kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist. Eeltoodust lähtuvalt ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et praegusel juhul on pandud süüdistatavatele kohustus, mida nad ei saa täita. 6. Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjatele tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras J.M-i kaitsjale välja maksta 69.60 eurot ja M.K kaitsjale 67,20 eurot. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsiooni süüdistatavad ja M.K kaitsja. 7

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse J.M-i ja M.K suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatavate kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 4.

aprilli 2013. a kohtuotsuse J.M-i ja M.K suhtes muutmata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Malle Preimer 8