S § 63 lg 1 alusel karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel H.F -ile liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 19.05.2012 kuni 21.05.2012, s.o 3 päeva karistusaja hulka ja mõisteti lõplikult ärakandmisele 1 aasta 11 kuud ja 27 päeva vangistust. H.F oli kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süstemaatiliselt toime pandud vargustes. Süüdistus hõlmas kuut erinevatest kauplustest toime pandud varguse episoodi. Samuti süüdistati H. F-i KarS § 274 lg 1 järgi selles, et ta 25.07.2012 kell 15.40, viibides kaubakeskuses Astri aadressil Narva, XXXXX, lõi oma ametikohustusi täitnud turvafirma G4S turvameest V.K. parema küünarvarrega vastu nägu, tekitades V.K. kehavigastusi ja füüsilist valu. Veel süüdistati H.F -i KarS § 275 järgi selles, et ta 25.07.2012 kell 15.40, viibides kaubakeskuses Astri aadressil Narva, XXXXX, solvas ebatsensuurselt oma ametikohustusi täitnud turvatöötajat V.K. , pannes sellega toime võimuesindaja solvamise. Kuulanud ära süüdistatava, prokuröri ja kaitsja seisukohad, uurinud ja avaldanud kõik kriminaalasja materjalides kogutud tõendeid ning hinnanud neid kogumis, jõudis maakohus järeldusele, et H. F-i süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises leidis tõendamist. 2 Süüdistustes KarS §
ning tunnistaja G.K. ütlustega leidis tõendamist, et H. F lõi tahtlikult vastu nägu oma ametikohustusi täitvat turvameest, st avalikku korda kaitsvat isikut, ning solvas teda. Nimetatud tõenditega oli kohtu hinnangul ümber lükatud H.F -i väide, et ta turvameest ei löönud ega solvanud. Maakohus ei leidnud alust arvata, et V.K. ja G.K. eksisid või andsid eeluurimisel valeütlusi. Enne ülekuulamist hoiatati neid vastutusest valeütluste andmise eest. Maakohus leidis, et H.F ei tunnistanud ennast KarS §
järgi esitatud süüdistustes süüdi eesmärgiga leevendada oma vastutust toimepandud kuritegude eest. Analüüsides kogutud tõendeid, asus maakohus samuti seisukohale, et H.F oli algusest peale teadlik, et teda peab kinni just turvamees, kes täidab oma ametikohustusi. Nagu nähtub kannatanu V.K. ütlustest, astus ta H.F-i juurde ning palus H.F -i valvetuppa kaasa minna. Juba sellest pidi H. F kohtu hinnangul aru saama, et tegemist on turvamehega. Kohus märkis ka seda, et andes eeluurimisel ütlusi, ei eitanud H.F , et ta oli ülalnimetatud asjaolust koheselt aru saanud. Kannatanu V.K. ning tunnistaja G.K. i ütlustega oli samuti tõendatud, et H.F lõi kannatanut tahtlikult ning sihipäraselt. Peale kannatanu ning tunnistaja ütluste nähtub nimetatud asjaolu juba sündmuskohal tekkinud olukorrast. H.F , saades aru, et ta peetakse varastatud asjadega kinni, püüdis seda ükskõik milliste vahenditega vältida ning osutas kinnipidamisel vastupanu. Seejuures pidi ta aru saama, et selline käitumine (aktiivse vastupanu osutamine) võib kaasa tuua ka füüsilise valu ning kehavigastuste tekitamise teda kinnipidavale isikule. Samuti pidi ta aru saama, et tema poolt kasutatud väljendid on solvavad. Ülaltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et H.F pani kuriteod toime vähemalt kaudse tahtlusega. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus võttis arvesse, et H.F on varem korduvalt kohtu poolt karistatud varavastaste kuritegude eest, sh reaalse vangistusega. Käesolevad kuriteod pani H.F toime kohe pärast vanglast vabanemist. Maakohus leidis, et H. F-i ei ole võimalik karistada rahalise karistusega (mida on võimalik määrata nii KarS § 199 kui ka § 274 järgi), sest karistus uute, tahtlikult toime pandud kuritegude eest, ei saa olla eelnevast karistusest leebem. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et H. F-i on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest üksnes reaalse vangistusega. Karistuse määra valikul võttis kohus arvesse, et H. F-i poolt varastatud kaup on põhiliselt poodidesse tagastatud ning varaline kahju pole suur. Süüdistatava karistust kergendavaks asjaoluks varguste osas luges kohus KarS § 57 mõttes oma süü puhtsüdamliku ülestunnistuse ja kahetsuse, tema karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistuse mõistmisel arvestas kohus ka seda, et H.F on pere, väike laps ning töökoht ning samuti tema terviseseisundi (40% invaliidsust), mistõttu kohus leidis, et vangistus varguste eest võis jääda oluliselt alla KarS §199 lg-s 2 ette nähtud vangistuse keskmist määra. Mõistes karistust KarS § 274 lg-s 1 sätestatud kuriteo eest, võttis kohus arvesse, et H.F kasutas turvamehe suhtes võrdlemisi intensiivset vägivalda, millega tekitas kannatanule nii füüsilist valu kui ka kehavigastusi, kasutades samal ajal turvamehe suhtes solvavaid väljendeid. Vaatamata sellele, et tema süü leidis tõendamist, ei tunnistanud H.F end selles kuriteos süüdi. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 3 Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Süüdistatav H.F esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, vaidlustades enda süüditunnistamist KarS §
Apellandi motiivid on kokkuvõtlikult järgmised. Apellant leiab, et KarS §
Seoses sellega, et kannatanu ei viibinud istungil, ei saanud teda küsitleda, mis takistas tõe tuvastamist. Apellant leiab, et maakohus on jätnud tähelepanuta uurimisel tehtud möödalaskmised ja tõendite ebapiisavuse. Menetluse kestel ei ole seatud kahtluse alla kannatanu versiooni, kuigi tema ütlused on vastuolulised. Tunnistaja ütlustest tuleneb, et ta ei saanud näha, mille tagajärjel sai turvatöötaja trauma, samuti ei kuulnud ta solvanguid. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed – ta kas eksib või üritab oma tegusid õigustada. Samuti leiab apellant, et kannatanu tegutses teda kinni pidades eraisikuna, kuna tal puudus vastav kohustus. Apellant väidab, et ei tea, kuidas kannatanu vigastuse sai, kuid tema trauma iseloom ja nendevaheline pikkusevahe viitavad sellele, et ta võis vigastada oma kulmu apellandi seljakoti vastu, kus oli malmpott, hetkel, mil kannatanu üritas väänata apellandi käsi selja taha, sundides teda sel moel ümber pöörama. Pärast seda tekkis seljakotile materjalikahjustus koos veretaolise laiguga. Uurijad seljakotti ei kontrollinud, samuti ei küsitletud täiendavalt võimalikke tunnistajaid kaubanduskeskuses. Samuti ei võetud jälgimiskaamerate väljavõtet. Ainuüksi seljakoti ekspertiis oleks võinud apellandi süüdistusest vabastada. Samuti leiab apellant, et maakohus on mõistnud talle liiga range karistuse, kuna isegi prokurör palus määrata talle kergema karistuse. Samuti palub apellant ringkonnakohtul jõuda selgusele tema vanglakaristuse alguse osas, kuna apellant viibib aresti all alates 25.07.2012. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohad H.F-i süüküsimuse lahendamisel talle KarS §-de
275 järgi esitatud süüdistustes on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et süüdistatav pani toime KarS §-de
275 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise H.F-i süüküsimuse lahendamisel. Esitatud apellatsioonis on H. F leidnud, et maakohus on tema süüditunnistamisel alusetult toetunud kannatanu ja tunnistaja ütlustele. 4 Oma väidet põhjendab S. Tsevtkov asjaoluga, et kannatanu ütlustes esinevad vastuolud ning mõningad kannatanu poolt esitatud asjaolud on ta väljamõelnud. Ka leiab D. Tsevtkov, et kuna kannatanut kohtuistungil ei olnud ja ta ei saanud talle küsimusi esitada, raskendas nimetatud asjaolu tõe tuvastamist. Samuti leiab D. Tsevtkov, et ka tunnistaja ütlused, nagu näinuks ta süüdistatava poolt kannatanu löömist, pole usaldusväärsed, sest tunnistaja ei saanud oma asukoha tõttu löömist näha. Lähtudes D. Tsevtkovi apellatsioonist on ringkonnakohtu hinnangul käesoleva kriminaalasja sõlmküsimuseks kahe D. Tsetkovi suhtes süüstavaid ütlusi andva isiku, s.o kannatanu V.K. ja tunnistaja G.K. i ütluste usaldusväärsus ning tegelikkusele vastavus. Ringkonnakohus, sarnaselt maakohtuga, leiab, et puudub igasugune põhjus kahelda kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu V.K. on kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, et
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.