KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Teised apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus
- oktoober 2019 4-19-4829 Juhan Sarv Väärteoasi Z.Z-i (isikukood XXX) karistamises liiklusseaduse § 277 lg 4 järgi Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
- septembri
- a otsus Z.Z Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
- septembri
- a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse koostamisest. VAIDLUSTATUD KOHTUOTSUS
- Viru Maakohtu
- septembri
- a otsusega karistati Z.Z-i liiklusseaduse (LS) § 227 lg 4 järgi 10-päevase arestiga ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel võeti temalt lisakaristusena ära sõiduki juhtimisõigus 6 kuuks.
- Z.Z-i karistati LS § 227 lg 4 järgi selle eest, et tema
- septembril 2019 kell 10.23 Lääne-Virumaal Rakvere vallas Sämi-Sonda-Kiviõli tee
- kilomeetril juhtis mootorsõidukit Volvo V70 (XXX ) kiirusega 158 +/- 5km/h. Sellel teel oli lubatud kiirus kuni 90 km/h. Sellega ületas ta suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 63 km/h.
- Z.Z-ile mõistetud karistust põhistas kohus järgmiselt.
- Z.Z tunnistas ennast süüdi ja kahetses toimepandut, mis on kergendav asjaolu KarS § 57 mõttes. Raskendavaid asjaolusid ei ole.
- Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu selle juhtimine nõuab juhilt erilist vastutustunnet ja hoolsust liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Juhi hoolimatus liiklusseaduse täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir liikluseeskirju korduvalt eiravate mootorsõidukijuhtide suhtes põhjendatult madal. Rahatrahv on end Z.Z-i puhul ammendanud, kuna see ei ole mõjutanud teda uute süütegude toimepanemisest hoiduma. Z.Z-ile tuleb kohaldada aresti ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, kuna tema liiklusalane käitumine (rikub liiklusseadust, kahetseb, tasub trahvi ja rikub vaid viie kuu möödumisel taas veelgi raskemalt liiklusseadust) viitab üheselt sellele, et ta suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohustustesse ning võimalikku karistusse üleolevalt. Sellise suhtumisega juht on ohtlik ning tuleb liiklusest kõrvaldada nii tema lühiajalise isoleerimisega aresti näol kui ka temalt juhtimisõiguse äravõtmisega. Kuna Z.Zon jätkanud liiklusalaste rikkumiste toimepanemist, siis on ta ise asetanud ennast olukorda, kus ainult aresti kohaldamine pole otstarbekas.
- Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Ei saa kuidagi väita, et menetluse esemeks oleva liiklussüüteo puhul oleks tegemist vähetähtsa õigusrikkumisega, millega ei seata ohtu kaalukaid õigushüvesid. Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille omandamiseks tuleb järgida liiklusreegleid. Liikluskultuuri tõstmise ja turvalisuse tagamise eesmärgil on seadusandja pidanud vajalikuks ohtliku väärteo toime pannud mootorsõiduki juhi juhtimiselt kõrvaldada. Selline karistus tuletab ennast igapäevaselt süüdlasele meelde ning selle kehtivuse ajal on isik sunnitud mõtlema ebameeldiva situatsiooni kordumisele uute süütegude toimepanemisel. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
- Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Z.Z . Ta palub tühistada kohtuotsuse temale lisakaristuse mõistmise osas ning jätta lisakaristus kohaldamata või vähendada selle kestust.
- Z.Z märgib, et ta tunnistab oma süüd ning mõistab, et isegi tühjal teel ja ilusates ilmastikuoludes on selline kiiruseületamine põhjendamatult riskantne. Ta palub kohtul arvestada, et ta tunnistab oma eksimust ja kahetseb tegu siiralt. Ta kinnitab, et juba kümme päeva pikkune arest on temale suur karistus. Isiku jaoks, kes pole varasemalt pidanud sellist karistust kandma, on see suur vapustus. Ta palub ka arvesse võtta, et lisades kümnele arestipäevale veel sellises ulatuses lisakaristuse, kannatab kriitiliselt kogu tema senine elukorraldus. Ta töötab Scania Eesti AS-is Rakveres. Asi pole ainult selles, et ta peaks oma elukohast (Kiviõlis) tööle jõudmiseks kasutama ühistransporti ning et ta peab tööl kasutama rasketehnikat (veoautot jm), vaid ka selles, et antud töökohas oleks nii pikaks ajaks juhilubadest ilmajäämine kriitiline. Vajadusel peab ta tegema tööd ka paljudel objektidel Rakverest väljas (Narva karjäär jne). Tööandjal ei oleks võimalik teda nii pikaks ajaks (6 kuud) nendest kohustustest vabastada. Ta on töötanud sellel töökohal juba üle seitsme aasta ja ta suhtub oma töösse suure kirega. Nende aastate jooksul ei ole ta kordagi olnud haiguslehel või puudunud töökohalt isiklike asjade ajamiseks. Töö on olnud alati prioriteediks. Ta ei suudaks leida teist samaväärset töökohta ning lisakaristuse rakendamise tulem on antud olukorras veel suurem karistus. Ta palub uskuda, et põhikaristus on temale piisavalt mõjus. Kui lisakaristuse tühistamine või asendamine ei ole võimalik, siis palub ta kohaldada lisakaristusena juhilubade äravõtmist üheks või kaheks kuuks, kuna selle aja saaks ta olla puhkusel (põhipuhkus pluss tasustamata puhkus) või täita muid jooksvaid ülesandeid, et ta ei peaks Scania Eesti AS-iga töösuhet lõpetama. 2
(5)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et Z.Z on toime pannud KarS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.t ta on ületanud lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 63 km/h. Vaidlustatud on menetlusalusele isikule maakohtu otsusega mõistetud karistus, täpsemalt lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks. Z.Z leiab, et ainuüksi arest on temale piisav ning lisakaristus tuleks jätta kas kohaldamata või vähendada selle kestust.
- Vaidlusaluseks küsimuseks on seega, kas maakohtu otsustus mõista Z.Z-ile koos põhikaristusega ka lisakaristus on seaduslik ja põhjendatud. Jaatava vastuse korral tuleb ringkonnakohtul lisaks lahendada küsimus, kas on võimalik lühendada lisakaristuse tähtaega.
- Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- oktoobri
- a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11, samuti
- märtsi
- a otsus asjas 3-1-1-6-17, p 7)
- Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse puhul sellist eksimust ei ilmne. Esimese astme kohus ei ole Z.Z-ile põhikaristuse ega lisakaristuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud menetlusõigust. Taolist järeldust põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
- Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada ka selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a otsus asjas nr 3-1-1-122-13, p 9)
- Ringkonnakohus leiab, et Z.Z-i süü on suur. Ta ületas teelõigul Sämi-Sonda-Kiviõli ette nähtud maksimaalset sõidukiirust koguni 63 km/h, pannes sellega toime lubatud sõidukiiruse ületamise enamohtliku koosseisu LS § 227 lg 4 järgi. Juhtides teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h, mootorsõidukit kiirusega 158+/-5 km/h, tekitas Z.Z kaasliiklejate elule, tervisele ja varale märkimisväärselt suure ohu. Sedavõrd suurel kiirusel kasvab oluliselt nii liiklusõnnetuse põhjustamise tõenäosus kui ka võimaliku õnnetuse tagajärgede raskus. Sellisel kiirusel teise mootorsõiduki, jalgratturi või jalakäija(te)ga kokkupõrkamisel, olnuks inimes(t)e hukkumine ülimalt tõenäoline.
- Lisaks tuleb arvestada, et Z.Z-i karistati vaid mõned kuud enne menetletavat rikkumist samuti lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri
- aprilli
- a otsuse kohaselt ületas ta lahendi tegemisega samal päeval kiirust 21 km/h ning talle mõisteti karistuseks rahatrahv 120 eurot. Seega eiras 3
(5)menetlusalune isik vaatamata alles hiljaaegu samalaadse rikkumise eest saadud karistusele taas liiklusnõudeid.
- Menetletavas asjas lubatud sõidukiiruse ületamine koguni 63 km/h ja seda vaid mõne kuu möödumisel eelmisest rikkumisest näitab Z.Z-i hoolimatut liikluskäitumist ja ükskõikset suhtumist liiklusnõuetesse. Korduv rikkumine viitab omakorda suurele riskile, et menetlusalune isik võib tulevikus taas toime panna samasuguse süüteo. Riigikohtu kriminaalkolleegium on möönnud, et kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on ka see üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- märtsi
- a otsus asjas nr 3-1-1-6-17, p 16). Eelmärgitu osutab sellele, et Z.Z-ile on vaja rakendada lisakaristust, kuivõrd ta on teistele liiklejatele ohtlik ning tema hoolimatus liiklusnõuete täitmisel võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii temale endale kui ka kaasliiklejatele.
- Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et Z.Z-i süü suurus, teda iseloomustavad andmed ning üld- ja eripreventiivsed kaalutlused õigustavad tema karistamist LS § 227 lg 4 järgi lisaks põhikaristusele ka juhtimisõiguse äravõtmisega.
- Z.Z-i apellatsioonis toodud selgitused, kuivõrd vajalik on juhtimisõigus talle töölkäimiseks ja tööülesannete täitmiseks, ringkonnakohut maakohtu otsust tühistama ei veena. Neil argumentidel ei saa olla määravat tähendust olukorras, kus süüdlase rikkumine kordub vaatamata tema hiljutisele karistamisele ning esineb negatiivne prognoos liiklussüütegude jätkumiseks ka edaspidi. Z.Z on liiklusrikkumisi jätkates ise pannud ennast olukorda, kus lisakaristuse kohaldamine on otstarbekas ja vajalik. Samuti jääb kohtule arusaamatuks see, miks olukorras, kus isik tunnetab juhtimisõiguse olemasolu enda jaoks igapäevaselt nii olulisena, ei motiveeri see teda siiski oma liikumiskäitumist muutma. Juhtimisõigusest ilmajäämine on Z.Z-i enda korduvate liiklusrikkumiste tagajärg ning selle rakendumise kuue kuu jooksul tuleb tal oma elu teisiti korraldada. Menetlusalusel isikul ei ole mingit alust loota, et kohus hindaks tema huvi jätkata praegusel töökohal kõrgemalt teiste inimeste elust ja tervisest, mida Z.Z on viimase poole aasta jooksul juba korduvalt ohtu asetanud.
- Ringkonnakohus ei pea ka võimalikuks rahuldada Z.Z-i alternatiivset taotlust ehk lühendada lisakaristuse tähtaega. LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohus LS § 227 lg-s 4 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Maakohus kohaldas menetlusalusele isikule lisakaristust LS § 227 lg 5 p-s 3 sätestatud minimaalses määras.
- KarS § 61 sätestab võimaluse kohaldada karistust alla alammäära. See on iseseisev karistuse kergendamise alus ja selle kohaldamine annab kohtule lisavõimaluse karistuse individualiseerimiseks selle kergendamise kaudu juhtudel, mida ei ole võimalik karistusseadustiku üldosas otseselt ette näha. Kaalumaks isiku karistuse kergendamist KarS § 61 alusel peab seaduse rakendaja tuvastama erandlikud asjaolud, mis võivad olla seotud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada süüteomenetluse käigus. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- oktoobri
- a otsus asjas nr 3-1-1-75-16, p 5)
- Ringkonnakohus leiab, et Z.Z-i nimetatud asjaolud – juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks mõjutab kriitiliselt tema senist elukorraldust ja ta võib kaotada töökoha – ei ole erandlikud KarS § 61 lg 1 tähenduses. Viidatud otsuses asjas nr 3-1-1-75-16 märkis Riigikohus, et nt süüdlase võimalik töökaotus ja ülalpeetavate elukvaliteedi halvenemine ei 4
(5)ole erandlikud asjaolud, mis annaksid aluse KarS § 61 lg 1 kohaldamiseks (p 5). Seega pole ringkonnakohtul seaduslikku alust lühendada lisakaristuse tähtaega alla seaduses sätestatud alammäära ehk kuue kuu.
- Seetõttu ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ning § 147 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
- septembri
- a otsuse muutmata ja Z.Z-i apellatsiooni rahuldamata. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)