1-07-2988\11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. Tallinnas Kriminaalasja number 1-07-2988 Kohtukoosseis eesistuja Ene Randmäe, liikmed Meelika Aava ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kriminaalasi A.J-i süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. aprilli 2007.a otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav A.J Prokurör Ainar Koik Süüdistatav A.J , ik: XXX, EV kodanik, põhiharidus, varasem elukoht: x, varem neljal korral kohtu poolt karistatud, neist viimasel korral Ida-Viru Maakohtu 30.04.2003.a otsusega KrK § 107 lg 2 p 1 järgi vangistusega 7 aastat, vahi all alates 04.11.2006.a Kaitsja advokaat Mariann Tusti RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 23.aprilli 2007.a kohtuotsus A.J-i suhtes jätta muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtusse, mille esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. 1 Asjaolud ja menetluse käik
4. A.J tunnistati süüdi ja karistati KarS § 118 p 1 järgi 7 aasta ja 6 kuu vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati A.J-ile mõistetud karistust 1/ 3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 5 aastat. KarS § 65 lg 2 alusel liideti käesoleva otsusega mõistetud karistusele eelmise, so Ida-Viru Maakohtu 30.04.2003.a otsusega mõistetud ja vahistamise ajaks ärakandmata karistuse osa s o vangistus 2 aastat 10 kuud ja 14 päeva. Liitkaristuseks mõisteti vangistus 7 aastat 10 kuud ja 14 päeva, karistuse aja algusega 04.11.2006.a
5. A.J tunnistati süüdi selles, et tema 02.11.2006.a ajavahemikul kella 14.30-st kuni 15.30-ni Harju maakonnas Rummu alevikus Murru Vanglas bloki nr 3/II kambris nr 220 pani toime raske ehk eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise, mis seisnes selles, et lõi omavahelise tüli käigus vangistuses viibivale A. L torke-lõikevahendiga selja ja kaela piirkonda, tekitades A. L rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul rindkerepoolel, mis põhjustas vasakpoolse veri-õhkrinna tekke, mis on eluohtlik tervisekahjustus, samuti tekitas A. L torke-lõikehaavad vasakul pool kaela eespinnal ja vasakul kõrvalestataguses piirkonnas. Seega pani A.J toime KarS § 118 p 1 järgi ettenähtud kuriteo s o tervisekahjustuse tekitamise, kui sellega põhjustati oht elule. Apellatsiooni sisu.
6. A.J ei nõustu esitatud apellatsioonis süüdimõistva kohtuotsuse motiividega. Ta vaidlustab A. L vigastuste tekitamise mehhanismi kambrist nr 220 võetud noaga ja väidab, et ei löönud kannatanut kohtus tuvastatud viisil. A.J-i arvates ei ole maakohus oma otsuses pööranud tähelepanu, et ta tegelikult kaitses end kannatanu ründe eest. Apellant leiab, et tunnistajate A. M ja J. Š ütlused on vastuolulised ja ei ole kooskõlas toimunuga. A.J palub kohaldada enda suhtes KarS § 57 lg 1 p 6 sätteid ja arvestada tema puhtsüdamliku kahetsusega. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Kohtukolleegium, tutvunud apellatsiooni taotlusega, kriminaaltoimiku materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad, leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 4.
8. Kohtukolleegium tähendab, et süüdistatav vaidlustab apellatsioonis sisuliselt maakohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut, sealjuures tunnistajate ütluste usaldusväärsust. Ta taotleb arvestada enda suhtes karistust kergendava asjaoluna süüteo toimepanemist õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Ringkonnakohtu istungil palus A.J kvalifitseerida tema rünnak kannatanu suhtes enesekaitsena ja seonduvalt sellega kergendada mõistetud karistust. 4.
9. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus A.J-i süü A. L raske tervisekahjustuste tekitamises KarS § 118 p 1 järgi lugenud tõendatuks eelkõige isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti arvamusega, samuti tunnistajate J. Š ja A. M ütlustega. Nimetatud tunnistajate ütluste kohaselt tungis A.J, pärast seda kui oli koos A. L sisenenud kambrisse nr. 220, ja pealtnäha rahulikult omavahel vestelnud, A. L esimesena kallale ja lõi teda kahel korral keha piirkonda. Verine A. L toimetati haiglasse. Kannatanu löömist tunnistas ka A.J-i se, väites, et kohates Murru Vanglas A. L, kellega ta oli tuttav eelmise karistuse kandmise ajast, hakkasid nad A. L eluruumis klaarima varasemaid erimeelsusi. Pärast seda kui A. L tõstis käe tema suunas, lõi ta kannatanut enesekaitseks kahel korral öökapilt võetud metallesemega. 2 4.
10. Maakohus on oma otsuses esitanud KrMS § 61 nõuetest lähtuva tõendite analüüsi ning motiveerinud A.J-i süüd. Kohus on kummutanud A.J-i väited kuriteo toimepanemises hädakaitseseisundis. Otsuses konstateeritakse põhjendatult, et arvestades tunnistajate ütlusi ja kannatanule tekitatud kehavigastuste mehhanismi ning teisi tõendeid kogumis, on süüdistataval välistatud hädakaitseseisundi olemasolu või isegi selle tekkimise võimalus. Väär on A.J-i väide ringkonnakohtu istungil, et tunnistajad on andnud süüasjas vastukäivad ja erinevaid ütlusi. Kohtukolleegiumil puudub alus kahelda tunnistajate ütlustes, selles, et just A.J ründas kannatanut ja lõi teda esimesena mitmel korral kehasse. Mingit eelnevat tüli A.J-iga enne kehavigastuste saamist ei tunnista ka A. L. Ei A.J-i seletustest ega tunnistajate ütlustest ei tulene, et A.J oleks kuritegeliku ründe eel, ajal, või pärast kehavigastuste toimepanemist, olnud tugevas hingelises erutuses. Siinjuures osundab kohtukolleegium, et A.J oli nõus süüasja arutamisega maakohtus lühimenetluse korras ning ei tema ega kaitsja ei taotlenud tunnistajate kutsumist kohtuistungile. A.J ei olnud maakohtu istungil küsimusi kannatanule ja ta ise ei soovinud anda kohtule seletusi. A.J ei esitanud ka ringkonnakohtu istungil ühtegi kaalukat argumenti, mis annaks aluse hinnata tema käitumist toimepanduna üheaegselt või eraldivõetuna A. L õigusvastasest käitumisest johtuva tugeva hingelise erutuse mõjul või hädakaitse seisundis või hädakaitse piiride ületamisel. 4.
11. Kohtukolleegium kordab, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohus muudab maakohtus esitatud hinnangut tõenditele vaid juhul kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium nõustub maakohtu hinnanguga kogutud tõenditele ja leiab, et kriminaalasjas on leidnud tõendamist A.J-i süü selles, et tema, lüües otsese tahtlusega A. L mitmel korral terariistaga kehasse, tekitas kannatanule tervisekahjustuse, millega põhjustas ohu tema elule. Eeltoodut arvestades leiab kohtukolleegium, et A.J-i käitumises on tuvastatud KarS § 118 p 1 nii objektiivne kui subjektiivne koosseis. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ja ta on maakohtus õigesti süüdi mõistetud. Kohtukolleegium ei pea lähtuvalt KrMS § 342 lg 3 p 1 sättest vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhjendusi. 4.
12. Maakohus on oma otsuses ka põhjalikult vaaginud A.J-ile mõistetud karistust. Lähtuvalt KarS §-st 56 on kohus arvestanud eelkõige A.J-i süü suurust. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega, et kuigi kriminaalasjast nähtuvalt süüdlane kahetseb toimepandut, ei väljendu see tema end õigustavates hinnangutes juhtunusse ja ta ei ole teinud ka varasematest korduvatest karistustest mingeid järeldusi. Kohtukolleegium on seisukohal, et A.J-ile on mõistetud põhjendatud karistus ja selle vähendamiseks puudub seaduslik alus ka KarS § 57 lg 1 p-de 6 ja 8 alusel.
13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 23.aprilli 2007.a süüdimõistva otsuse A.J-i suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Ene Randmäe Meelika Aava Paavo Randma 3 4