← Eesti

4-18-1339/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2018. a, Tallinn (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-18-1339 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katšk

§ 239lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 13.

märtsi 2018. a otsus, millega tunnistati Z.D süüdi liiklusseaduse §

§ 239

lg 1 p 1 järgi ja karistati arestiga Menetlusalun e isik Z.D (ik XXX ; elukoht: XXX; e-post: XXX ) ja tema lepinguline kaitsja vandeadvokaat Teet Veer, apellatsioon Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialist Imre Veber Apellatsiooni esitaja Kohtuvälise menetleja esindaja RESOLUTSIOON

  1. Tühistada Pärnu Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsus osaliselt, s.o Z.D-le karistuse mõistmise osas.
  4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Z.D-le KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks LS § 201 lg 2 järgi arest 25 (kakskümmend viis) päeva. KarS § 68 lg 2 kohaselt arvata karistusaja hulka 1 (üks) päev kinnipidamist ning lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 24 (kakskümmend neli ) päeva aresti.
  5. KarS § 69 lg 1 alusel asendada mõistetud arest üldkasuliku tööga, arvestusega, et 1 päev aresti võrdub 1 tunni üldkasuliku tööga, mõistes asendatud karistuseks 24 (kakskümmend neli) tundi üldkasulikku tööd. Üldkasulik töö tuleb ära teha 2 (kahe) kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumise päevast.
  6. Apellatsioon rahuldada. Kui Z.D hoiab üldkasuliku töö tegemisest kõrvale, võib kohus kriminaalhooldaja taotluse alusel pöörata mõistetud aresti täitmisele. Aresti täitmisele pööramisel arvestatakse karistusest kantuks süüdlase tehtud üldkasulik töö, mille üks tund võrdub ühe päeva arestiga. Üldkasuliku töö tegemist korraldab Tallinna vangla Pärnu kriminaalhooldusosakond, mis asub aadressil Kuninga 22, Pärnu (telefon 447 9503, e-post: parnukrho.info@just.ee). 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Pärnu Maakohus arutas väärteoprotokolli nr 20180312095302 kohaselt Z.D-le Liiklusseaduse §

§ 239lg 1 p 1 järgi etteheidetavaid tegusid selles, et tema juhtis 12.

märtsil 2018. a kella 14.05 ajal mootorsõidukit VW Transporter Kasten, P ärnu linnas kesklinna sillal suunaga Akadeemia tn, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ajal, kui juhtimisõigus oli ära võetud, samuti ei olnud tal sõidu ajal turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud . Sellise tegevusega rikkus Z. D protokolli kohaselt LS § 90 lg 1 p 1 ja § 33 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteod, millised on kvalifitseeritavad LS §

§ 239lg 1 p 1 järgi.

MAAKOHTU OTSUS

  1. Pärnu Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsusega tunnistati Z.D temale LS §

§ 239lg 1 p 1 järgi etteheidetavates tegudes süüdi ning karistati Kar

S § 63 lg 1 alusel LS § 201 lg 2 järgi 30 päeva arestiga. KarS § 68 lg 2 alusel arvati karistusaja hulka kinnipidamise aeg 1 päev ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 29 päeva aresti. Maakohus määras, et Z.D tuleb asuda are sti kandma

  1. märtsil
  2. a. Otsuse motiivid koostas maakohus
  3. aprillil
  4. a, mis olid kokkvõtlikult järgmised. 2.
  5. Maakohus leidis, et väärteoprotokollis kirjeldatud väärtegude toimepanemine Z.D poolt on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Maakohus tuvastas karistusregistri andmete, juhiloa andmete väljatrüki alusel, et Z. D puudus juhtimisõigus
  6. märtsil
  7. Sõiduki juhtimise kõrvaldamise otsuse alusel luges maakohus tõendatuks, et Z. D juhtis mootorsõidukit
  8. märtsil
  9. a ning ta kõrvaldati juhtimiselt, kuna tal puudus juhtimisõigus. Isiku kinnipidamise protokoll kinnitab, et
  10. märtsil
  11. a peeti kinni Z.D . Maakohus võttis arvesse ka, et Z. D ei eitanud kohtuistungil väärteoprotokollis kirjeldatud ajal ja kohas viibimist ja sõiduki juhtimist. Maakohus viitas, et Z.D arvas enda ütluste kohaselt, et saab load tagasi
  12. märtsil
  13. a ning tunnistas, et et ei olnud sõidu ajal turvavööga kinnitatud. Menetlusaluse isiku ütlusi kinnitavad tunnistajate HH ja PP ütlused. LS § 33 lg 3 kohaselt peab juht sõidukis, millel on turvavööd, olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Z.D aga sellist juhi üldkohustust ei täitnud. Seega oli tegemist turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmisega sõidukijuhi poolt. Seega on tuvastatud Z. D tegevuses LS §

§ 239lg 1 p 1 sätestatud süütegude objektiivsete tunnuste esinemine. 2.2. Maakohus viitas Kar

S § 15 lg 3, § 16 lg 1 ja § 18 lg 1 alusel, et väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem on hooletus ja kõige raskem kavatsetus. Maakohtu hinnangul pani Z.D väärteod toime kavatsetult. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik toime teo kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Z.D väitis kohtuistungil, et arvas, et saab juhtimisõiguse tagasi

  1. märtsil
  2. a. Samas oskas ta ka öelda, et juhtimisõigus võeti ära oktoobris. Seega ei saanud kohtu hinnangul K. 2 Z.D-le olla kuidagi teadmata, et 6 kuud juhtumisõiguse äravõtmisest saabub
  3. a aprillis. Z.D ütlused juhtimisõiguse olemasolu kohta on vastuolus tema enda ütlustega ja seetõttu ebausaldusväärsed. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et Z.D juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria juhtimise õigust kavatsetult, Z.D-le oli teada, et temalt on kohtuotsusega juhtimisõigus ära võetud, kuid asus sellegipoolest mootorsõidukit juhtima. On üldteada, et sõidukis tuleb sõidu ajal nii sõidukijuhil kui ka reisijatel end kinnitada turvavööga. Nähtuvalt juhiloa andmete väljatrükist omandas Z.D esmase juhtimisõiguse üle 10 aasta tagasi. Juhtimisõigus on eriõigus, mille omandamiseks on mootorsõiduki juht läbinud koolituse. Seega on mootorsõiduki juht teadlik liiklusreeglitest. Seega, olles kogenud juht, pidi ka Z.D -le olema väga hästi teada turvavöö kinnitamise kohustus. Seega jättis Z.D turvavöö kinnitamata kavatsetult. Seega on Z. D täitnud KarS §

§ 239lg 1 p 1 sätestatud väärtegude koosseisu.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 2.

  1. Karistuse mõistmisel leidis maakohus, et Z.D-le etteheidetavad väärteod on vaadeldavad ühtse käitumisaktina, s.o sõiduki juhtimisena. Nad olid kantud ühisest tahtlusest, on ajalis-ruumilise läheduse tõttu seotud sellisel määral, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav kokkukuuluva teona. Seetõttu leidis maakohus, et tuvastatud väärteokoosseise tuleb käsitleda ideaalkogumina KarS § 63 lg 1 järgi. Maakohus märkis, et kuna LS § 201 lg 2 näeb ette raskema karistuse kui LS § 239 lg 1 p 1, tuleb KarS § 63 lg 1 alusel mõista karistus LS § 201 lg 2 järgi. Maakohus viitas KarS § 56 lg 1 alusel, et arvestab Z. D-le karistuse mõistmisel tema süüd, kergendavaid, raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Z.D süü suurust mõjutab esmalt asjaolu, et ta pani väliselt ühe käitumisaktiga ehk sõiduki juhtimisega toime kaks väärtegu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. oktoobri
  3. a otsuse nr 3-1-1-75-16 p-s 10 leidnud, et kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks. Seega tuleb lugeda Z.D süü suureks, kuna ta juhtis sõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ning samuti polnud tal sõidu ajal turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Teine asjaolu, mis mõjutab Z.D süü suurust, on väärtegude toimepanemise subjektiivne külg. Väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest. Kohus leidis, et väärteod on isik toime pannud kavatsetult, s.o tahtluse raskeimas vormis, seega on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku suurele süüle. Arvestades Z.D süü suurust mõjutavaid asjaolusid, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leidis kohus, et Z.D süü on keskmisest suurem ja seda eelkõige põhjusel, et isik pani ühe teoga toime kaks erinevat väärtegu. 2.
  4. Eripreventiivselt võttis maakohus arvesse, et Z.D on varem väärteokorras karistatud ning ta omab 17 kehtivat karistust, millest 14 on seotud liiklusseaduse rikkumisega. 16 korda on teda karistatud rahatrahvidega ja viimati karistati teda arestiga 16 päeva ning võeti juhtimisõigus 6 kuuks. Maakohus märkis, et teda on karistatud eriliigiliste karistustega, kuid need pole mõjutanud teda hoiduma uute rikkumiste toimepanemisest. Uus rikkumine pandi toime seetõttu, et ta ei täitnud eelmise kohtuotsusega mõistetud lisakaristust. Maakohtu hinnangul, kuigi LS § 201 lg 2 näeb kergema karistusliigina ette rahatrahvi, ei vasta rahatrahvi mõistmine karistuse eripreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu tuleb karistuse eesmärkide saavutamiseks rakendada Z. D suhtes raskeimat karistusliiki ehk aresti. Z.D pani uued liiklusalased rikkumised toime varasematele väärteokaristustele vaatamata, s.o ca 7 kuud peale eelmise rikkumise eest mõistetud karistust. Maakohtu hinnangul näitavad Z.D karistusandmed, et ta võib ka edaspidi toime panna liiklusalaseid õigusrikkumisi, mistõttu ei saa tema eripreventiivseks mõjutamiseks mõista talle uue liiklusalase rikkumise eest väiksemat 3 karistust kui viimasel korral. Maakohus viitas Riigikohtu lahendi 3-1-1-58-13 põhjal, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huve ega mõjuta hoiduma süüdlast õigusrikkumiste toimepanemisest. Maakohus leidis, et seetõttu on põhjendatud mõista Z.D-le raskem karistus, kui eelmise samalaadse väärteo eest mõistetud karistus. Maakohtu hinnangul peab põhikaristus ületama sanktsiooni keskmist määra. Arvestades, et Z.D süü on suur, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, Z.D isikut, leidis maakohus, et Z.D tuleb karistada 30 päeva arestiga. 2.
  5. Maakohus leidis, et mõistetud aresti ei ole põhjendatud asendada üldkasuliku tööga. Maakohus märkis, et töö ja perekonna olemasolu ei välista aresti kohaldamist, nendega pidi Z. D arvestama enne väärteo toimepanemist, need asjaolud ei mõjuta süü suurust. Z.D oli teadlik, missugused tagajärjed võivad kaasneda uute liiklusväärtegude toimepanemisega. Üldkasulik töö ei mõjutaks Z. D hoiduma uutest süütegudest ning tema reaalne mõjutamine saab toimuda ainult reaalse aresti kaudu. Z. D käitumismuster viitab üheselt tema ükskõiksele suhtumisele õiguskorda tervikuna. Lühiajaline arest tema õiguskuulekust ei taga. Karistuse eesmärke ei ole võimalik tagada aresti asendamisega üldkasuliku tööga. APELLATSIOON
  7. m ärtsil
  8. a esitas Z.D apellatsiooniteate.
  9. aprillil
  10. a esitasid menetlusalune isik Z.D ja tema lepinguline kaitsja vandeadvokaat Teet Veer kohtuotsuse peale apellatsiooni, taotledes lahendi tühistamist osaliselt, s.o karistuse mõistmise osas. Apellandid taotlevad uue otsusega Z.D-le rahatrahvi mõistmist või aresti asendamist üldkasuliku tööga või aresti vähendamist ja KarS § 66 lg 1 alusel aresti osade kaupa määramist selliselt, et järjest kantava karistuse kestus on korraga mitte rohkem kui neli päeva, soovitavalt neljapäev kuni pühapäev iga kahe nädala tagant. Apellandid on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 3.
  11. Apellandid leiavad, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme ning mõistetud karistus ei vasta väärtegude raskusele ja menetlusalusele isikule. Z. D väärtegusid ei õigusta ta, ta on oma tegevuse õigusvastasusest ja tõsidudest aru saanud ning kahetseb toimepandut. Samas on maksimaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmine põhjendamatu. 3.
  12. Maakohus jättis kergendava asjaoluna arvestamata, et Z.D on toimepandut kahetsenud. Ülekuulamisel
  13. märtsil
  14. a avaldas ta, et eksis ja kahetseb. Kohtuistungi pro tokollist nähtub, et Z.D suhtub toimepandud tegudesse kriitiliselt. Ta ei kasutanud maakohtu istungil sõna „kahetsema“, kuid tema ütlustest ilmneb kahetsus, kui väljendas, et „ei ole tahtnud mingeid asju (süütegusid) teha omale juurde, ei taha enam sellist elu“, „olen üritanud hoiduda eemale rikkumistest“, „oleks ma teadnud, et load tagasi ei ole, siis poleks sõitnud“. Jätkuvat kahetsust kinnitab Z. D apellatsioonile allakirjutamisega. Kergendava asjaolu mittearvestamist ei ole maakohus otsuses põhjendanud. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud KarS § 56 lg 1, § 57 p 3, VTMS § 108 p 5 ja § 110 p -s 5 sätestatud norme, mis on toonud kaasa karistuse ebaõige mõistmise Z.D-le. 3.
  15. Kohus on tuvastanud Z. D tegevuses süütegude objektiivsete tunnuste esinemise. Neid asjaolusid ei vaidlustata. Samas ei nõustu apellandid maakohtu seisukohtadega subjektiivse koosseisu osas, st et Z.D pani väärteod toime kavatsetult. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigus normi – KarS § 16 lg -t
  16. Kohtu järeldused sellest, et Z. D pani väärteod toime kavatsetult, on oletuslikud ja meelevaldsed. Samuti ei ole jälgitav 4 ja loogiline maakohtu arutluskäik, kuidas vastava järelduseni jõuti. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Sama paragrahvi teise lause kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokooseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Seega peab isikul olema seatud eesmärk süüteokooseisule vastava asjaolu teostamiseks. Puuduvad tõendid ja põhistus, et Z.D oli eesmärk juhtimisõiguseta sõitmiseks. Asjaolu, et Z. D teadis istungil, et tal võeti juhtimisõigus ära oktoobris
  17. a ei välista tema eksimust selle asjaolu osas
  18. märtsil
  19. a. Seda tõendab Z.D avaldatu
  20. märtsi
  21. a ülekuulamise protokollis, mille kohaselt ta teadis, et ta saab juhtimisõiguse tagasi
  22. märtsil
  23. a. Eksimus juhtimisõiguse puudumise perioodi osas, ka asjaolu, et juhtimisõigus võeti ära oktoobris, ilmnes alles vestlusest politseinikega pärast kinnipidamist. Kohtuistungil on Z.D kinnitanud, et arvestas valesti, et
  24. märtsil saab load tagasi. Z.D kinnitab, et see ei olnud tahtlik rikkumine. K a kohtuväline menetleja on kohtuistungil möönnud, et Z.D jutt võib olla tõepärane („See võis olla nii nagu ta räägib, aga ei pruugi“). Arusaamatu on kohtu väide, et Z.D ütlused juhtimisõiguse olemasolu kohta on vastuolus tema enda ütlustega. Z.D on väitnud, et ta arvas, et tal on juhtimisõigus olemas. Kohus jättis põhjendamata ja selgitamata, kuidas selline väidetav vastuolu ütlustes tõendab kavatsetuse olemasolu. 3.
  25. Apellantide hinnangul on ühekuuline eksimus juhtimisõiguse puudumises eluliselt usutav. Otsuses on väidetud, et Z.D pani uued liiklusalased rikkumised toime ca 7 kuud peale eelmise rikkumise eest mõistet ud karistust. Nii väites eksi s kohus ise rohkem kui ühe kuuga, sest eelmise väärteo pani Z.D toime
  26. juunil
  27. a ja teda karistati selle eest
  28. juunil 2017.a, seega 8 kuud ja 16 päeva enne
  29. märtsi 2018.a. Kuidas on selles kontekstis võimalik mõistlikult ja õiglaselt väita, et Z.D ei saanud ega võinud eksida, st olla hooletu. Analoogselt eeltooduga ei ole võimalik väita, et mingitest reeglitest põhimõttelise teadmise (turvavöö kinnitamise kohustus) omamisel ja samas nende reeglite rikkumisel on igal juhul ja alati tegemist kavatsetud käitumisega. On eluliselt võimalik ja usutav, et mootorsõiduki juht võib jätta turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata ka hooletusest. Z.D ei olnud eesmärki rikkuda Liiklusseadust. Z.D on käitunud (raskelt) hooletult ning toimepandud süüteo subjektiivsed tunnused vastavad pigem KarS § 18 lg 3 tunnustele, sest süütegusid toime pannes oli Z. D ilmselgelt mitte tähelepanelik ja ebapiisavalt kohusetundliku suhtumisega. Eksisteerib vähemalt ilmne kahtlus mõlema episoodi puhul subjektiivse süüteokoosseisu tunnuste vormi ja liigi osas, mille tõttu ei ole võimalik isikule omistada subjektiivse tunnuse raskeimat vormi. Z.D subjektiivs e külje ümberhindamine annab aluse karistuse kergendamiseks olulisel määral. Maak ohus jättis selgitamata, millel põhineb arusaam, et Z.D eesmärk oli süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamine või et Z.D kujutas ette, et süüteokoosseisule va stav asjaolu on Z. D eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Seetõttu on maakohus rikkunud VTMS § 150 lg 1 p
  30. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud KarS § 16 lg -s 2 sätestatut ja jätnud kohaldamata KarS § 18 lg -s 3 sätestatu . Eeltoodu tõttu ei vasta karistus väärteo raskusele. 3.
  31. Maakohtul tulnuks põhjendada, miks rahatrahv kindlasti eripreventiivset mõju ei oma. Samuti ei saa Z.D puhul rääkida samalaadsete väärtegude toimepanemisest ning viide Riigikohtu lahendile 3-1-1-58-13 ei ole põhjendatud. Nimetatud lahendis käsitletakse samalaadse süüteona KarS §- s 424 sätestatud kuriteo korduvat toimepanemist. Selline Riigikohtu seisukoht on põhjendatud ja loogiline. Liiklussüütegude spekter on lai, sisaldades väga erilaadse id süüte gusid. Z.D juhtis mootorsõidukit juhtimisõiguseta ja sõitis nõuetekohaselt kinnitamata turvavööga esmakordselt. Eeltoodud asjaolud on aluseks karistuse kergendamiseks. Z. D-le on võimalik mõista rahatrahv maksimummääras. Põhjendatud on 5 asendada mõistetud arest üldkasuliku tööga. Kohus on jätnud täielikult põhjendamata, miks üldkasuliku töö määramine ei mõjuta Z. D uusi süütegusid mitte toime panema. Kohus on avaldanud hinnangulise arvamuse, põhjendused selles osas puuduvad, tegemist on põhjendamiskohustuse rikkumisega. Arestiähvardus säiliks üldkasuliku töö tegemise ajal ja teiselt poolt aitab tasuta tööhõive ja sellega kaasnevad kitsendused tunnetada mõjutusvahendi tõhusust ja tagajärgi. Resotsialiseerumise aspektist aitaks aresti asendamine üldkasuliku tööga säilitada Z.D-le töökoha ja sissetuleku, elukvaliteedi. Z.D selgitas kohtuistungil, et ta on tööandjaks mitmele isikule, kelle käekäik sõltub Z.D-st. Tuleb nõustuda kohtuga, et karistus ei pea olema mugav ega kerge kanda. Samas ei tohi karistus olla ülemäärane. Apellandid viitavad seejuures Riigikohtu lahendis 3-1-1-84-03 väljendatud kaalutlustele, mille kohaselt üldkasulik töö piirab vabadust ulatuslikult. 3.
  32. Z.D on osaühingu A osanik ja ainuke juhatuse liige. Osaühing tegutseb peamiselt Soomes ning seal töötab Z.D alluvuses 6 inimest. Äriühing on tegevuse alguses, Z.D peab täitma vahetuid tööülesandeid objektidel, tegelema juhtimisega . Töövõtja ainsa juhatuse liikmena vastutab Z.D nii tellija kui töötajate ees, tema viibimine 29 päeva töölt ja osaühingu juhtimisest eemal tekitab olukorra, kus lepinguliste kohustuste täitmine muutub võimatuks, äriühingule kaasnevad kahjud ja töö saamine edaspidi muutub võimatuks. Sellest tulenevalt taotlevad apellandid alternatiivselt aresti kandmist ositi selliselt, et korraga ärakandmisele kuuluks mitte rohkem kui 4 päeva iga kahe nädala tagant. Lisaks eeltoodule on käesoleval juhul alust karistuse täitmise ajatamiseks ka perekondlikel põhjustel. Z.D on kaheaastane poeg, lisaks peab ta hooldama 84-aastast vanaema. KOHTUVÄLISE MENETLEJA VASTUS APELLATSIOONILE
  34. mail
  35. a registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus kohtuvälise menetleja, s.o Lääne prefektuuri teabebüroo peaspetsialisti Imre Veberi, kirjalikud seisukohad apellatsiooni suhtes, kes teatas ühtlasi, et nõustub asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palub jätta maakohtu otsus muutmata, kuna see on seaduslik, põhjendatud, jälgitav. Karistuse liik ja määr vastab toimepandud teo raskusele. Z.D on üks kehtiv kriminaalkaristus, 17 väärteokaristust, teda on karistatud rahatrahvi, juhtimisõiguse äravõtmise ja arestiga. Rahatrahvi määramine ei täida karistuse eesmärki, kuna Z.D jätkaks liiklussüütegude toimepanemist. Karistusliiki tuleb muuta karmimaks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  36. Ringkonnakohus, tutvunud menetlusaluse isiku ja tema kaitsja ühise apellatsiooni, maakohtu otsuse, kohtuvälise menetleja seisukohtadega, leiab, et apellatsiooni väited väärivad osaliselt tähelepanu.
  37. Apellatsioonis vaidlustavad menetlusalune isik ja tema kaitsja maakohtu otsust osaliselt ehk karistuse osas ning taotlevad selle kergendamist. Oma taotlust põhistavad apellandid kokkuvõtlikult sellega, et esiteks jättis maakohus arvestamata kergendava asjaolu esinemise, teiseks ei pannud Z. D väärtegu toime mitte raskeimas tahtluse vormis, vaid hooletusest, ning kolmandaks toetavad tema karistusandmed karistuse kergendamist. Ringkonnakohus nõustub nendest apellatsiooni väidetest esimesega. Ringkonnakohus leiab, et arvestades KarS § 56 lg -st 1 tulenevaid karistuse mõistmise põhimõtteid, esineb alus karistusmäära vähendamiseks. Apellatsiooni üks alternatiivsetest taotlustest on taotlus vähendada karistusmäära ja asendada arest üldkasuliku tööga. Ringkonnakohus peab KarS § 69 lg 1 6 materiaalseid eeldusi arvestades võimalikuks, lähtudes Z.D isikust, aresti asendamist üldkasuliku tööga. Seega on apellatsioonimenetluse tulemiks Z.D karistuse kergendamine ehk apellatsiooni rahuldamine ja maakohtu otsuse osaline tühistamine. Oma seisukohti põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
  38. Apellatsioonis on vaieldud maakohtule vastu väärtegude toimepanemisel subjektiivse koosseisu osas kavatsetuse esinemisele, on argumenteeritud selle kasuks, et Z.D pani väärteod toime hooletusest. Need väited omavad apellatsioonimenetluses tähendust mitte Z.D-le etteheidetavate väärtegude süü tõendatuse, vaid karistuse mõistmise osas. Väärtegude puhul on karistatav nii ettevaatamatustest kui tahtlikult toime pandud tegu, tulenevalt KarS § 15 lg- st
  39. Vastavalt KarS § 56 lg- le 1 on isiku karistamise aluseks süü. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS § -s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (Riigikohtu üldkogu otsus väärteoasjas nr 3-1-1116-09, p 20, RKK nr 3-1-1-12-06, p 12 ja RKK 3-1-1-18-11, p 8.1). Samuti tuleb süü suuruse hindamisel võtta arvesse teos avaldunud subjektiivset süü suurust, kas tegu pandi toime tahtlikult või ettevaatamatusest. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut (RKKKo nr 3-1-1-113-12, p 9.1). Maakohus leidis, et Z. D süü väärtegude toimepanemisel on suur, arvestades, et ta pani mootorsõidukit juhtides toime üheaegselt kaks väärtegu ning need olid toime pandud kavatsetult. Z.D isiku puhul viitas maakohus, et tegemist on varasemalt korduvalt liiklussüütegude eest karistatud isikuga, keda varasemad karistused ei ole õiguskuulekusele mõjutanud. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus jõudis eeltoodu pinnalt järeldusele, et rahatrahvi kui kergema karistusliigi eripreventiivne mõju on Z.D puhul ammendunud ning tema suhtes on võimalik kohaldada ainult aresti. Süü suuruse osas pidas maakohus kaalukaimaks süüd suurendavaks asjaoluks seda, et Z. D pani toime ühe käitumisaktiga kaks väärtegu ning tema süü on sedavõrd suur, et ületab sanktsiooni keskmist määra, ning vastab ülemmäära le.
  40. Maakohtu eeltoodud põhistused on KarS § 56 lg 1 mõttes asjakohased. Maakohus mõistis õigesti karistuse kahe väärteo eest KarS § 63 lg 1 alusel raskeima sätte, s.o LS § 201 lg 2 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Z.D süü väärtegude toimepanemisel on eeltoodud punktis nimetatud asjaolude tõttu suur. Seda seisukohta ei kummuta apellatsiooni väited selle kohta, et apellantide hinnangul ei ole põhjust heita Z.D-le ette väärtegude tahtlikku toimepanemist, eriti raskeimas tahtluse vormis, vaid väärtegude toimepanek tulenes hooletusest ning subjektiivselt kergeimas vormis. Esiteks ei ole Z.D väärtegude subjektiivne külg ainus asjaolu, mis muudab tema süü arutataval juhul suureks, vaid esmaselt asjaolu, et ta pani toime kaks väärtegu samaaegselt, kuid samuti tema varasem karistatus liiklussüütegude toimepanemise eest, lühike ajavahemik eelmise karistuse ja uute väärtegude vahel. Maakohus leidis, et Z. D väited nagu ta eksis juhtimisõiguse lõppemise aja lõpu osas ei ole usaldusväärsed, ning ta oli asjaolusid arvestades teadlik, et asub mootorsõidukit juhtima ilma juhtimisõiguseta. Maakohus võttis arvesse põhjendatult, et Z. D oli teadlik juhtimisõiguse äravõtmise aja algusest ning selle kestusest. Maakohtu
  41. märtsi
  42. a istungiprotokollist nähtuvalt selgitas Z.D ise, et load võeti ära
  43. a oktoobris. Pole tuvastastav, et Z.D oleks väitnud, et ta ei teadnud, et juhtimisõigus võeti ära 6-ks kuuks. Asjaolu, et Z.D oli sellest teadlik, kinnitavad Kohtuinfosüsteemist andmed väärteomenetluse nr 4-17-3469 kohta, milles Z.D vaidlustas Tallinna Ringkonnakohtus juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuuks. Ringkonnakohus jättis Z.D taotluse rahuldamata. Apellatsioonis ei ole esitatud samuti väiteid selle kohta, mis lubaksid mõistlikult arvata, et Z.D ei olnud teadlik juhtimisõiguse äravõtmise aja algusest ja selle pikkusest. Seega, 7 vaatamata sellele, et Z.D oli teadlik, et juhtimisõigus oli temalt võetud ära
  44. a oktoobris 6 kuuks, arvas ta enda sõnutsi, et piirang kehtis kuni
  45. märtsini 2018, mitte kuni
  46. aprillini
  47. Sellises olukorras on ka ringkonnakohtu hinnangul Z.D väide ühe kuuga eksimise kohta otsitud ega ole eluliselt usutav. Seda seisukohta ei väära apellatsiooni väited selle kohta nagu eksimine on inimlik ning maakohuski eksis ühe kuu võrra oma otsuse põhjendavas osas, kui märkis, et Z.D puhul ajavahemik eelmise väärteokaristuse ja uue väärteo toimepanemise vahel on ca 7 kuud, kuigi täpselt arvestades on see 8 kuud ja 16 päeva. On oluline vahe, kas tehakse üksnes n-ö „paberil“ numbriline arvutuslik viga või eksitakse ühe kuuga isiku poolt, kes on pidanud tegema oma elukorralduses tähtaja tõttu ümberkorraldused, tunnetanud tähtaja mõju igapäevaselt, vahetult ja planeerinud oma tegevused tähtajast tulenevalt pooleks aastaks. Maakohtu arvutuslik eksimus ei muuda sisuliselt midagi, kuna tegemist oli hinnangulise väljendusega ning ajavahemik eelmise väärteokaristuse ja uue väärteo vahel on lühike, olenemata sellest, kas vahe on ca 7 kuud nagu maakohus märkis või 8 kuud ja 16 päeva nagu apellatsioonis toonitatakse . Juhtimisõiguse äravõtmine piiras Z.D elukorraldust pooleks aastaks. Apellatsiooni väide, et Z.D eksis tähtaja lõpu arvestamisel mitte üksikute päevade lõikes, vaid ühe kuuga ehk olulisel määral endale soodsas suunas lisakaristuse pikkuse arvestamisega, on otsitud ega ole eluliselt usutav.
  48. Eelnevat arvestades ei nõustu ringkonnakohus apellantidega, et Z.D pani väärteod toime hooletusest. Ringkonnakohus tuvastas sarnaselt maakohtuga eelmises punktis, et Z.D oli teadlik, et tal ei ole mootorsõiduki juhtimiseks vajalikku juhtimisõigust. Väärteomenetluses ei ole tuvastatud, et Z.D oli rooli asumiseks tungiv eluline vajadus. Vaatamata eelmärgitud asjaoludele otsustas ta autoga sõita. Juhtimisõiguse piirangu lõpuni oli
  49. märtsil
  50. a arvestatav ajavahemik, millest ta oli juhtimisõiguse aja algust ja selle pikkust arvestades teadlik. S oovides selle teadmisega mootorsõidukit ikkagi juhtida, seadis Z. D KarS § 16 lg 2 mõttes eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ehk mootorsõiduki juhtimise juhtimisõiguseta. Z. D oli varasemalt seoses erinevate liiklusnormide rikkumisega sattunud õiguskaitseorganite tähelepanu alla ning teda oli liiklusnorme eirava käitumise eest korduvalt karistatud. Asudes juhtimisõiguseta mootorsõidukit juhtima, pidas ta KarS § 16 lg 2 mõttes vähemalt võimalikuks, et teostab süüteokoo sseisule vastavat asjaolu. Ühtlasi ei ole esitatud eluliselt usutavaid asjaolusid selle kohta, et Z.D polnud teadlik mootorsõiduki juhi kohustusest kinnitada turvavöö. Maakohus on asjakohaselt arvesse võtnud, et Z.D teadmine sellest kohustustest tulenes sellest, et tegemist on isikuga, kellele on varasemalt väljastatud juhtimisõigus, mis eeldas ka liikluskoolituse kohustuslikku läbimist. Tegemist on liiklusseaduse ja -ohutuse mõttes üldteada kohustusega, mistõttu ei saanud see süüteo koosseisu asjaolu ehk turvavöö kinnitamata jätmine jääda Z.D kuidagi märkamata. Seetõttu leidis maakohus põhjendatult, et ka see süütegu pandi toime kavatsetult. Sõitma asudes turvavööd kinnitamata, seadis ta oma tegevusega süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks ning pidas selle saabumist võimalikuks.
  51. Ringkonn akohus nõustub maakohtuga, et Z.D puhul tuleb karistusliigilina kõne alla ainult arest ning mõistetav karistusmäär peab jääma üle sanktsiooni keskmise määra. Maakohus võttis põhjendatult arvesse, et Z. D on väärteokorras korduvalt karistatud, sh erinevate liiklussüütegude toimepanemise eest rahatrahviga. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on Z.D väärteokorras karistatud rahatrahvidega 16 -l korral. Seejuures väärib tähelepanu, et osa rahatrahvidest liiklussüütegude eest on mõistetud või määratud juba aastaid tagasi ehk nad on olnud pikka aega maksmata ning neile on järgnenud uued liiklusalased väärteod. Maakohtu
  52. märtsi
  53. a istungiprotokollist nähtuvalt selgitas Z.D ise, et asus rahatrahvidest tulenenud võlgnevusi kõrvaldama alles möödunud aasta lõpus. Selliselt on 8 ka ringkonnakohtule tuvastatav, et rahatrahvi kui kergema karistusliigi eripreventiivne toime on Z. D puhul selgelt ammendunud. Selle jätkuv kohaldamine oleks vastuolus karistuse mõistmise üldpõhimõtetega, millele viitas asjakohaselt maakohus, ning see süvendaks Z.D karistamatustunnet. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide piiratud käsitlusega eripreventiivsete kaalutluste arvestamisel selliselt, et Z.D puhul ei oma tähtsust mitte see, et teda on varem karistatud liiklussüütegude toimepanemise eest, vaid kitsalt üksnes, kas teda on karistatud sama kvalifikatsiooni alusel. Kohtupraktikas on kasutusel väljendus „samalaadsed süüteod“, mis juba sõnaliselt viitab sellele, et isiku varasemaid ja uusi süütegusid ühendab teatud oluline ühine, siduv tunnus. Eripreventiivselt on kohtupraktikas selgitatud, et oluline on, kas isiku varasemate ning uute süütegude vahel esineb õiguslikult relevantne seos (vt nt seoses uute kuritegude toimepanemise ohu hindamisega RKKKm 3-1-1-36-16, p 9). Erinevalt apellantide käsitlusest leiab ringkonnakohus, et hoolimata apellatsioonis märgitud „liiklussüütegude laiast spektrist“, on liiklussüütegude puhul õiguslikult relevantseks seoseks kaitstav õigushüve, mida nimetatud „lai spekter “ erinevaid tegevusi kas ohustavad või kahjustavad. Liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis (RKKKo 3-1-1-12-16, p 15). Liiklusseaduses kehtestatud normid teenivad eesmärki tagada liikluses olevate isikute ohutus, kaitsmaks neid nii tervist kui vara kahjustavate tõsiste tagajärgede eest. Z.D on korduvalt karistatud väärteokorras lubatud sõidukiiruse ületamise eest, samuti tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud sõiduki juhtimise, mootorsõiduki liiklusnõuete muu rikkumise (LS § 242 lg 1) eest. Käesoleval juhul on tuvastatud juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimine, lisaks ilma turvavööta. Seega esineb karistusandmeid arvestades õiguslikult relevantne seos varasemate ja uute süütegude vahel, mida iseloomustab liiklusohutusnõuete, enda ja teiste isikute tervise ja vara ohustamine. Jätkuvalt riskeerivalt liikluses käitudes on aja küsimus, millal Z. D tegevusega kaasnevad talle endale või teistele liiklejatele tõsised tagajärjed. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi kohaldatav karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süüteg ude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Liiklusnõudeid korduvalt rikkunud isikute jätkuvalt leebe karistusõiguslik kohtlemine ei aita liiklusolukorra paranemisele kaasa (RKKKo 3-1-1-6-17, p 19). Seega vastavad maakohtu seisukohad mõistetava karistusliigi kohta kohtupraktika arusaamadele ja karistuse mõistmise põhimõtetele.
  54. Karistuse mõistmisel leidis maakohus, et karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Apellandid juhivad tähelepanu, et Z. D on avaldanud väärteomenetluse kestel kahetsust ning tegemist on KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes karistust kergendava asjaoluga, millega maakohtul tulnuks arvestada. Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg -s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid (vt RKKKo 31-1-33-07, p 8). Asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema väärteotoimiku materjalidest. Ringkonnakohtule on tuvastatav, et nähtuvalt menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist on Z.D
  55. märtsil
  56. a väärtegusid toime pannes politseile tunnistanud enda süüd ja kahetsenud. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt tunnistas ta maakohtuski enda süüd. Maakohtus ei ole Z.D otsesõnu kahetsust väljendanud, kuid ta pole avaldanud ka midagi seesugust, mis lubaks pidada tema varasemat kahetsust ebasiiraks. Maakohus ei ole Z.D kahetsust arvesse võtnud ega põhjendanud, miks ei ole võimalik seda arvestada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Kolleegium nõustub apellantidega, et kuna Z.D oli ülekuulamisel avaldanud kahetsust toimepandu suhtes, oleks maakohtu otsuses kahetsust ja selle arvestamist või mittearvestamist karistust kergendava asjaoluna tulnud põhjendada. Maakohus mõistis Z.D-le karistuse maksimaalmääras, mistõttu on põhjust arvata, et Z.D väljendatud kahetsus jäeti karistuse määramisel sisuliselt tähelepanuta. Ringkonnakohus leiab, et 9 kergendava asjaolu esinemise tõttu tuleb maksimaalmäära vähendada 5 arestipäeva võrra. Niisugune karistusmäär arvestab Z.D suurt süüd, kergendava asjaolu esinemist, raskendavate asjaolude puudumist ning preventiivseid kaalutlusi, olles mitte maksimaalmääras, kuid jäädes selle lähedusse. Seega jättis maakohus nõuetekohaselt kohaldamata materiaalõiguse sätte, s.o KarS § 56 lg 1, mis nõuab kergendava asjaolu arvestamist karistuse mõistmisel, ning tegemist on VTMS § 149 lg 1 p 1 mõttes materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. VTMS § 148 p 2 kohaselt toob see kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise ja ringkonnakohtu poolt uue karistuse mõistmise.
  57. Puutuvalt apellatsioonis esitatud alternatiivsesse taotlusse karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga märgib ringkonnakohus järgmist. Aresti asendamine üldkasuliku tööga on kohtu kaalutlusõigus. Maakohus on vaaginud võimalust asendada Z.D-le mõistetav arest üldkasuliku töö tegemise kohustusega, kuid selle variandi kõrvale jätnud. Maakohus põhjendas seda üksnes Z.D varasemate karistustega. Üldkasulikku tööd vaagides omab tähtsust esmaselt see, kas isikut saab pidada sobilikuks üldkasuliku töö sooritamiseks. Seda asjaolu maakohus hinnanud ei ole. Samuti ei ole maakohus ega kohtuväline menetleja arvesse võtnud, et Z.D suhtes ei ole varasemalt mõjutusvahendina kohaldatud aresti asendamist üldkasuliku tööga. Valdavalt on Z.D karistatud rahatrahvidega, üh el korral arestiga. Z.D on apellatsioonis kinnitanud, et nõustub üldkasuliku tööga. Tegemist on tööealise- ja võimelise meesterahvaga. Kohtupraktika kohaselt on üldkasulikku tööd välistavaks isikuliseks asjaoluks sõltuvushäired (vt nt RKKK 3-1-1-87-08, p 13). Ringkonnakohtule ei ole väärteotoimiku materjalide pinnalt tuvastatav, et Z.D esineks selliseid häireid. Arvestades üldkasuliku töö kaalumisel tähtsust omavaid asjaolusid, ei saa ringkonnakohtu hinnangul ette välistada, et Z. D poleks suuteline üldkasulikku tööd sooritama edukalt ning sel puuduks positiivne mõju tema distsiplineerimisele. Üldkasulikku tööd ei ole tema puhul varem kohaldatud, samuti ei ole teda varem karistatud väärteokorras sellise karistusmääraga nagu käesoleval ju hul. Vajab märkimist ka, et üldkasuliku töö kohaldamiseks ei ole nõutav erandlike asjaolude tuvastamine (vt nt 3-1-1-83-12, p 11). Kuna Z.D-le on mõistetud karistus ülemmäära lähedal, on tegemist mõjutusvahendiga, mis võimaldab piirata tema käitumist vabaduses oluliselt. Eelnevaid asjaolusid kogumis arvestades peab ringkonnakohus otstarbekaks aresti asendamist üldkasuliku tööga.
  58. Võttes apellatsioonimenetluse tulemuse kokku, märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus vähendab uue otsusega Z. D-le mõistetud arestipäevade arvu ning mõistab talle 25 päeva aresti, millest kuulub KarS § 68 lg 2 kohaselt mahaarvamisele kinnipidamise aeg 1 päev. Seega jääb ärakandmisele 24 päeva aresti, mis kuulub KarS § 69 lg 1 alusel asendamisele 24 tunni arestiga (ühele arestipäevale vastab üks üldkasuliku töö tund). Üldkasuliku töö tegemise kohustust ei ole võimalik asuda seadusest tulenevalt täitma enne jõustunud lahendit. Seetõttu tuleb Z.D pärast otsuse jõustumisest sooritada 24 tundi üldkasulikku tööd KarS § 69 lg 3 alusel kahe kuu jooksul.
  59. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p- st 4, § 148 p- st 2, §-st 149 , § 151 lg 1 p-st 4 , §- st 2 ja KarS § 69 lg-test 1 ja 3 tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt , mõistab tühistatud osas uue karistuse, asendab mõistetud karistuse üldkasuliku tööga ning rahuldab apellatsiooni. /allkirjastatud digitaalselt/ 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.