Obsah (15)

§ 7§ 175§ 189§ 180§ 339§ 61§ 14§ 288§ 63§ 66§ 297§ 173§ 185§ 337§ 306

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.detsembril 2015.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-5666 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Tali, Meelika Aava

§ 7lõikele 2 keegi kohustatud kriminaalasjas enda süütust tõestama.

Teiseks, süüdistatava subjektiivset teadmist tõlgendada „aktiivse kaitsena” on meelevaldne. Kolmandaks, ei ole O.H öelnud, et ta kindlalt teadis, et tegemist on lambiõliga, vaid ta selgitas, et ta pidas vedelikku lambiõlitaoliseks vedelikuks, mida tänapäeval kasutatakse lampides (kohtuistungi protokoll lk 32). Neljandaks, ei ole mõistetav, miks O.H ei võiks anda ütlusi, mis on tõesed ja miks ta ei tohiks end süüdistuse vastu kaitsta. Viiendaks, mitte keegi ei ole O.H-lt küsinud, miks ta nii arvas, et tegu oli lambiõli või selle taolise ainega. Ristküsitluse järel oli kohtul võimalus seda temalt küsida ja seda, et süüdistatav ei hakka vastuseid ristküsitlus käigus laiendama, ei saa küll süüdistatavale süüks panna. Ei saa jätta tähelepanuta, et MV on kohtule öelnud ka seda, et algselt (ehk kui ta selle anuma poest ostis) oligi selles anumas, milles vedelikku põletati, lambiõli ja see anum oligi mõeldud selleks, et selles põletada vedelikku ja ümbrust valgustada (protokoll lk 19). Anumat on ta nimetanud ka „õlilambi aluseks” (protokoll lk 18). Ehk sellest võib järeldada, et O.H arvamus selle kohta, et anumas oli lambiõli või midagi selletaolist, on täiesti põhjendatud juba üksnes seetõttu, et anum selline välja nägi, et seal lambiõli põletatakse. Edasi on kohus uurinud ütlusi selle kohta, mida teised isikud teavad, kes sel õhtul lambiga tegelesid ja on jõudnud järeldusele, et süüdistatav annab teistest kohalolijatest erinevaid ütlusi. Kaitsja hinnangul ei vasta see tõele ja kohus on jällegi meelevaldselt tõlgendanud süüdistatva ütlusi tema kahjuks ning neid vastavalt oma suvale laiendanud. O.H ütles, et tema täitis seda anumat kaks korda ja et peale tema täitis seda ka M ning lisanud, et kes lähemal oli, see täitis ja süütas. O.H ei ole öelnud seda , et peale tema enda ja MV keegi veel seda lampi süütas, ta on vaid öelnud, et kes lähemal oli, see süütas (ehk siis oli lähemal vastavalt kas tema või M). Seega mitte mingit vastuolu tunnistajate ja kannatanu ütlustega ses osas, kes lampi täitsid ei ole ja mingit põhjust ei ole seetõttu O.H ütluste usaldusväärsuses kahelda nagu kohus hiljem välja toob, kui ütleb, et O.H annab teiste tõenditega mitte kooskõlas olevaid ütlusi. Edasi uurib kohus seda, kas O.H poolt vedeliku valamisega toimus enne suurt plahvatust mingi vahejuhtum (otsuse lk 5) ja jõuab järeldusele, et O.H annab valeütlusi, vahejuhtum leidis aset ja süüdistatavat ka noomiti ja temale selgitati, et tuleb ettevaatlikum olla. Kaitsja hinnangul on selline järeldus meelvaldne ja taas on kohus võtnud O.H süüdistava hoiaku. Tõepoolest on tunnistajad MV, SH ja MU rääkinud nn vahejuhtumist, kus O.H hooletuse eest väidetavalt noomiti. Samas on kohus jällegi tuginenud paljuski arvamustele ja oletustele ja millegipärast ei taha keegi seda noomimist isiklikult omaks võtta ehk on alust arvata, et „noomimine” on sündmusele juurde mõeldud. MU ütles, et ta ei pööranud sellele anumale tähelepanu ja et see ei olnud oluline asi tema jaoks (protokoll lk 3) ja vahejuhtumi kohta ütleb, et see oli „väiksem leek, ...ei tekitanud suurt 4 ohtu” ja „me ei osanud sellele nii suurt tähelepanu pöörata” (protokoll lk 4 ja lk 6), seda, kas kanister põlema läks, ta ei oska öelda, sest ei pannud tähele (protokoll lk 7) samuti kinnitab ta, et on arutanud juhtunut SH, MV-ga ja JT-ga (protokoll lk 6) ehk siis just nendega (V ja H), kes kohtuistungil nn vahejuhtumit kirjeldada oskasid, kusjuures igaüks kirjeldas seda isemoodi. SH ütles, et „sädemest tõmbas leegi kanistrisse ja kanister läks põlema” (protokoll lk 5), IJ ütles, et „oli väike sahmakas” SH ütles, et „kindlasti keegi noomis Kaidot” (protokoll lk 13) ehk tunnistaja oletab, et see noomimine võis aset leida ja lisab, et mitte keegi mitte midagi ette ei võtnud (protokoll lk 14). Ehk tunnistaja ütlustest sellist muljet küll ei jää, et tegemist oleks olnud mingisuguse tõsiseltvõetava juhtumiga. MV ütles, et täitmise kanister läks põlema, kuid midagi hullu ei juhtunud. Kellegi noomimisest MV ei räägi sõnakestki. See, kuidas ta O.H väidetavalt juhendas anuma täitmiseks toimus enne väidetavat vahejuhtumit (protokoll lk 17). Tunnistaja TK rääkis kohtus samuti nn vahejuhtumist ja kinnitab, et see leidis aset rannas, mitte lõkke ääres ja kuna pott oli kuum, siis süttis see iseseisvalt ja mingit õnnetust ei juhtunud. Ehk tunnistaja räägib, et kuna pott oli kuum, siis see süttis vedeliku valamisel ise, kuid ei räägi midagi kanistri põlema süttimisest ja selle kustutamisest. Küsimusele, kas süüdistatav jõudis seda siis üldse süüdata, vastas tunnistaja eitavalt. Tunnistaja oletab, et vist räägiti vahejuhtumist Kaidoga ka, kuid avaldab, et tema polnud see kindlasti mitte (protokoll lk 24). IJ ei mäleta, kas vahejuhtumile keegi ka tähelepanu juhtis. Kaitsja arvates on piisavalt alust arvata, et sellele nö vahejuhtumile hakati tähelepanu pöörama ja see meenus tunnistajatele alles hiljem, see on peale õnnetust siis, kui juhtunut üheskoos arutati. Ühist arutelu neil teemadel ei eita peale kannatanu ka mitmed tunnistajad. Sündmuskohal ei pööratud sellele nn vahejuhtumile tegelikult mitte mingisugust tõsiseltvõetavat tähelepanu, kuna see polnudki tähelepanu väärt ja see on ka põhjus, miks O.H-le see ei meenu. On ilmne ja eluliselt usutav, et tagantjärele meenuvad sageli peale õnnetusjuhtumit mingid asjaolud, mis justkui andnuks märku võimalikust ohust, aga nende asjaolude esinemise ajal neid ei osata märgata. Kuna O.H ei ole tunnistajate ja kannatanuga peale sündmust suhelnud, siis polnud ka kedagi, kes oleks mingit vahejuhtumit talle niiöelda meenutanud. Ta on küll suhelnud IJ-iga, aga IJ ei mäletanud noomimisest midagi. Kaitsja arvates ei ole mingit alust väita, et tunnistajate ütlused on omavahel kooskõlas, sest seda need ei ole. Isegi nn vahejuhtumi koha kohta antakse erinevaid ütlusi. Lõpuks on kohus jõudnud järeldusele, et kõik kohalolijad, v.a süüdistatav on näinud ja tajunud asju üldjoontes kokkulangevalt. Kaitsja nendib, et tõesti, üldjoontes ongi kõik tajunud asju kokkulangevalt, kuid mitte välja arvtaud süüdistatav, vaid kaasaarvatud süüdistatav. Kohus on leidnud, et „tunnistajad on viibinud väiksemates seltskondades, tegelenud erinevate asjadega ja ka pööranud erinevatele asjadele tähelepanu” (otsus lk 7) ning et seetõttu erinevadki ütlused detailides. Täpselt nii ongi, kaitsja nõustub sellega, kuid unustada ei saa seda, et O.H kuulus ka sellesse seltskonda, kus tegeldi erinevate asjadega jne. Ei ole õiglane ega kohane mingite detailide tunnistajatest erineva kirjeldamise puhul seda ette heita üksnes O.H-le kui samas tunnistajate omavahelistes ütlustes on erinev detailide mäletamine kohtu hinnangul justkui lubatav. Kohus on leidnud (otsus lk 8), et isegi juhul, kui süüdistatavale keegi ei öelnud, mis ainega on tegu, ei ole võimalik tavalise elukogemuse pinnalt piiritust ja lambiõli segi ajada, sest need on kindlasti erinevad voolavuselt ja lõhnaomadustelt. Kohus on sellise järelduseni jõudnud oletades. Mingeid tõendeid aine voolavuse ega lõhnaomaduste kohta ei ole kohtule esitatud, selle kohta pole isegi kedagi küsitletud. Küll on näiteks tunnistaja SH öelnud (protokoll lk 12), et selles anumas tekkis vedeliku põletamisest leek kõrgusega 40-50 cm. Piiritus põleb teatavasti madala leegiga. Ei ole mõeldav, et süüdistatav pidi selle vedeliku voolavusest tegema aine kohta mingeid järeldusi, eriti ööhämaruses (MU on öelnud, et O.H valas vedelikku anumasse 1-2 ajal öösel) , kus lambi süütamist peeti vajalikuks just eelkõige valguse saamiseks. Tavalise elukogemuse pinnalt võib aga kindlalt väita, et isegi erinevad 5 süütevedelikud lõhnavad erinevalt ja seetõttu eelistabki ostja jaekaubanduses ühte teisele (meenutagem siinkohal eriti halvalõhnalist „Voitka” süütevedelikku). Kohus leidis, et sellel, kas kanistril olid kirjed, pole üldse tähtsust. Kaitsja leiab, et sellel on väga suur tähtsus, kuna vastavate kirjete või siltide olemasolu korral oleks süüdistatav tõesti saanud iseseisvalt veenduda, mida ta anumasse valab ja teha järeldusi selle aine koostise ja sellest tulenevalt selle ohtlikkuse kohta. Ehk siis sellest tulenevalt oleks saanud väita et O.H rikkus mingit hoosluskohustust. Seda, et tegu oli vedelikuga, mida sai põlema süüdata, keegi ei olegi vaidlustanud. Kohus leidis, et kõik tunnistajad ja kannatanu kinnitasid, et said aru, et vedeliku lisamine anumasse võib olla ohtlik. Seda ei mõistnud justkui ainult O.H. Sellise järeldusega ei saa kuidagi nõustuda, sest kohus on jällegi hinnanud tõendeid valikuliselt ja välja toonud just nende tunnistajate ütlused, kes tagantjärele kinnitavad ka seda, et juba siis tundus vedeliku anumasse valamine justkui ohtlik või mingil määral ohtlik jne. Hindamata on jäänud näiteks tunnistaja IJ ütlused selle kohta, et ka tema ei saanud aru, kuidas oleks ohutu piiritust anumasse lisada. Eluliselt usutavad ongi tunnistaja IJ ütlused selle kohta, et tagantjärele on kõik targad ja tegelikult oli kogu see anumas piirituse põletamine ohtlik, keegi võib sellele otsa komistada ja see võib ümber minna. Oluline on aga see, et erinevalt O.H-st IJ väidetavalt teadis, et tegemist on piiritusega. Fakt on see, et mida iganes tunnistajad ka sellise vedeliku anumasse lisamise ohtlikkusest arusaamise momendi kohta täna ei räägiks, ei käitunud mitte keegi neist ometi vastavalt sellele väidetavale arusaamisele ja see näitab, et sündmusele vahetult eelneval ajal ei tajunud nad selle tegevuse ohtlikkust ja seetõttu on nende ütlused tõepoolest käsitletavad tagantjärele tarkusena (milleni ongi jõutud omavahel asja korduvalt arutades). Kohus on leidnud, et objektiivne teopilt näitab, et anum, millesse O.H põlevvedelikku valas, pidi olema kuum, kuna kuuma nõusse valamisel tekkisid aurud, mis plahvatasid (otsus lk 9). Kaitsja leiab, et kohus on tuginenud oletusele, mida näitab ka kohtu sõnakasutus „pidi olema”. Kohus on võtnud voli arvata, et tekkisid aurud, mis plahvatasid, teadmata üldse, mis vedelikuga oli tegemist ja kas sellel aurud üldse tekivadki ja milliste asjaolude koostoimel need plahvatada võivad (on üldteada, et mõned ained lenduvad ja kogunevad gaasidena vastavalt kas allapoole või ülespoole ja võivad iseeneslikult teatud tingimustel plahvatada). Kaitsja jääb selle juurde, et ainus, kes anumat katsus oli O.H ise ja kõik muu anuma temperatuuri kohta on vaid oletus Kohus leidis, et O.H rikkus hoolsuskohustust sellega, et ei viinud hõõguvast lõkkest täidetavat anumat eemale ja temale oli saabuda võiv tagajärg ettenähtav. Selle hinnanguga ei saa nõustuda mitmel põhjusel. Lõke enam ei põlenud, kas seal söed hõõgusid või see lõkkease lihtsalt tossas, selle kohta annavad inimesed erinevaid ütlusi ja pigem oletavad kui seda teavad. O.H katsus seda nõud, tõmbas selle endale lähemale ja mitte millegagi pole ümber lükatud tema väide, et anum ei olnud kuum. Mitte millegagi pole ümber lükatud O.H väide, et tema sai aru, et vedelik on lambiõli või selletaoline vedelik. Tal oli alust seda arvata juba sel põhjusel, et nõu omaniku sõnul oligi selles nõus algselt olnud lambiõli ja ta nimetab seda nõud ise ka lambiõli aluseks. Seega ei teadnud süüdistatav, et vedelik oli tegelikult tehniline piiritus, mida lahtiselt nõus ei tohiks üldse põletada. Kohus märkis ka ise, et sündmuskohal olevad isikud tegutsesid ühise seltskonnana. Kannatada said inimesed sellest samast seltskonnast (mitte polnud need võõrad juhuslikult lõkke äärde sattunud inimesed, kes ei pidanudki märkama, mida keegi võõras eemal toimetab), kus ühisel meelel aktsepteeriti sellist lahtises anumas vedeliku põletamist valguse saamiseks. O.H tegevust nägid pealt ka kõik enne õnnettust lõkkeaseme juures olnud isikud, keegi ei takistanud tema tegevust, keegi ei öelnud midagi, keegi ei eemaldunud lõkeasemest – seega vaikivalt oid kõik nad nõus sellega, et seal valab süüdistatav vedelikku anumasse ja selge onsee, et nad said aru ka sellest, et ta seda vedelikku kavatseb süüdata valguse saamiseks. Mitte vähimatki märki 6 sellest, et keegi arvanuks selle tegevuse väga ohtlikuks, keegi oma käitumisega ei näidanud! Võib kindlalt väita, et kui kohtu arvates hoolsuskohustust rikkus O.H, siis rikkusid seda ka teised enne õnnetust lõkkeplasti juures olnud isikud, sealhulgas ka kannatanu MU, kes oli lõkkeõhtuks täiesti ebasobivate riietega (fliisist voodriga kilejope ja ümber fliisist tekk). Asjaolu, et fliis on kergestisüttiv materjal on kaitsja arvates üldteada, sest mitmetel fliisist riietusesemetel on tooteinfos, mis lipikuna riietuseseme küljes on, vastav teave täiesti olemas. Kokkuvõtvalt on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et kõik isikud (sh O.H) teadsid, mis vedelikuga tegemist oli. Niinimetatud vahejuhtum ei olnud oma iseloomult selline, et oleks tekitanud ükskõik kelles sündmuse toimumise ajal ohutunde. Seda näitab muuhulgas ka asjaolu, et teist korda vedeliku valamisel anumasse keegi süüdistatavat ei takistanud, kuigi väidetavalt õnnetuse juhtumise eel lõkkeplatsi ääres olnud isikud tema tegevust nägid ja oskavad isegi kirjeldada süüdistava asendit vedeliku valamise ajal. Süüdistava noomimise kohta antakse ebalevaid ja mitte selgeid ütlusi (eriti kannatanu, kes ei suutnud kohtus üldse selgelt väljendada, mismoodi see noomimine siis käis) ja on alust arvata, et mingit noomimist tegelikult polnudki. Tegelikult ei ole tuvastatud, mis ainega tegu oli ja usaldada siinkohal vaid tunnistaja MV, kes ise aine kohale tõi ja kahte tunnistajat, kes MV käest said vist teada, mis aine oli, ei ole põhjendatud. Samas süüdistatakse O.H just tehnilise piirituse valamises. Sama asjaolu kehtib ka kuuma nõusse valamisest ja malmanumast (kuidas tehti kindlaks, et anum oli kuum ja just malmist ning nendest tulenevad tõendatud järeldused, millede teadmist saaks kindlalt omistada O.H-le ). Siinkohal osundab kaitsja, et on otsus rajatud üksnes oletustele. Rääkimata asjaolust, et kohus ise märgib, et süüdistuses esitatud asjaolud ei oma üldse tähtsust. Seega on kohus väljunud süüdistuses esitatust ning mõistnud O.H süüdi selles, et ta valas midagi kuhugi, mille tagajärjel tekkis plahvatus ja kannatanu sai põletushaavu. Kuid sellist süüdistust esitatud ei ole. Mitte keegi sündmuskohal olijatest ei käitunud selliselt, et võiks väita – kõik nägid ja mõistsid, et vedeliku valamine anumasse on ohtlik. Isikute käitumine vahetult sündmuskohal omab kindlalt suuremat kaalu kui ütlus, mida saab kujundada peale sündmuse asetleidmist. Kohtueelsel uurimisel ei ole võetud asja materjalide juurde ei anumat ega kanistrit vedelikuga, mis sündmuse järgselt mõlemad olemas olid. Kanistril olevate vigastuste järgi saanuks hinnata ka seda, kas kanister oli eelnevalt juba korra põlema läinud või mitte. MV väitis, et kanistrisse oli jäänud veerandiku võrra vedelikku ja ta viis kanistri minema peale juhtunut. Ka sündmuskoha vaatlust ei ole tehtud. Ehk teisisõnu - kriminaalasjas ei ole kogutud kõiki tõendeid, mis võiksid asjas tähtsust omada ja kohtuotsuses tuginetakse ainult tunnistajate vastukäivatele ütlustele ja nende oletustele ja arvamustele. Tulnuks sündmuskohal uurida ka lõkkeaset, et välistada see, et esmalt plahvatas seal midagi muud (näieks pikemat aega kuumas lõkkes olnud pudel (juukselakk, deodorant metallist rõhu all olevas pudelis vms...) ja siis tuli laienes. Praeguses olukorras seda välistada ei saa. Ohutust vedeliku valamise niiöelda O.H instrueerimisest on andnud ütlusi ainult MV. O.H sellist instrueerimist eitab, keegi teine seda ka ei kinnita ja tegemist on seega sõnasõna-vastu olukorraga, mida ei saa tõlgendada süüdistava kahjuks. On ilmne, et MV varjab aine tegelikku päritolu ja püüab enda süüd juhtunus vähendada iga hinna eest, seletades, kuidas näiteks tema viis nõu selle täitmiseks ohutusse kaugusse, kuigi näiteks kannatanu MU kinnitas, et see nõu oli kogu aeg selle lõkke kõrval (protokoll lk 4 ja lk Kaitsja leiab, et ettevaatamatusdelikti puhul on eriti oluline koguda kõik tõendit, mis võivad asjas tähtust omada. Antud juhul on kohus meelevaldselt leidnud, et O.H on lihtsalt arg inimene, kes ei julge enda süüd tunnistada, tuginenud ainult nende inimeste vastukäivatele ütlustele, kes on omavahel sündmusest korduvalt rääkinud ja isekeskis arutanud, mis võinuks teisiti minna ja mis tegelikult juhtus. Nende isikute seas on muuhulgas ka kannatanu ise, tema elukaaslane, isik, kes selle aine ja anuma sinna lõkkeplatsile tõi. Vähemalt neil kolmel on alust anda ütlusi, mis oleksid neile soodsad. 7 Kohus leiab, et ükski süüdistusees toodud asjaolu ei oma tähtsust – pole oluline, mis vedelikuga tegemist oli, pole oluline, kas kanistril kirjed olid, pole oluline, kui suure leegiga lõke põles. Anum lihtsalt PIDI kuum olema – nii leiab, kohus. Paratamatult tuleb meelde lugu kirjandusklassikast, kus kellameest süüdistati kirikupoiste parve põhjalaskmises, kus kellaees Lible ütles, et ega see i ole Julk-Jürile oluline, mis tegelikult juhtus, tema pröökab ikka, et „Lible tegi! Lible tegi!”. Tundub, et ka süüdistuse oleks võinud üles ehitada kahe sõnaga : „Kaido tegi” ja tõendeid selle kohta justki polegi vaja. Samas süüdistatakse O.H just tehnilise piirituse valamises. Sama asjaolu kehtib ka kuuma nõusse valamisest ja malmanumast (kuidas tehti kindlaks, et anum oli kuum ja just malmist ning nendest tulenevad tõendatud järeldused, millede teadmist saaks kindlalt omistada O.H-le ). Siinkohal osundab kaitsja, et on otsus rajatud üksnes oletustele. Rääkimata asjaolust, et kohus ise märgib, et süüdistuses esitatud asjaolud ei oma üldse tähtsust. Seega on kohus väljunud süüdistuses esitatust, jättes süüdistuses esitatud faktilised asjaolud tuvastamata ning mõistnud O.H süüdi selles, et ta valas midagi kuhugi, mille tagajärjel tekkis plahvatus ja kannatanu sai põletushaavu. Kuid sellist süüdistust O.H-le esitatud ei ole. Kohus ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele. Kaitsja soovib siinkohal ka osundada ühele olulisele süüdistuses esitatud väitele, et MU süttis põlema. Seda asjaolu kuidas inimene saab põlema süttida, ei ole tõendatud ühegi tõendiga. Pigem oleks eluliselt usutavam, et põlema süttisid kannatanu seljas olnud riided, millede materjaliomadustest lähtuvalt saab omakorda tuletada ka saabunud kahju ulatust (materjali tuleohtlikuse, sulamise jm tagajärjel suurema kahju tekkimise võimalikkus). Vaevalt alasti inimesel peale karvade, sh juuksed, midagi põlema süttib. See omakorda tekitab küsimuse, millised olid kannatanu seljas olnud riided jm, mis süttisid sellise intensiivsusega, et põhjustasid nii ulatusliku kahju ja seda erinevalt teistest isikutest, kes samuti viibisid tuleaseme juures. Kohus on (otsus lk 10) väitnud , et iga inimene teab Jaanitulest, et kilesse ja fliisi tuleb sädemest auk. Kaitsja ei sa siin nõustuda kohtu väitega. Fliisist materjalidele on kirjutatud, et tegemist on tuleohtliku materjaliga. Samuti on üldteada, et kile sulab. Asjaolu, et kohus ei ole viibinud lahtise tule juures, kus kellegi riided oleks sädemest põlema süttinud, ei tähenda, et see oleks võimatu. Kuna KarS § 119 puhul on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, siis on äärmiselt vajalik osutada tähelepanu ka väikseimatele detailidele ja erinevustele ütlustes. Mitte mingil juhul ei tohi unustada ka seda, et kõik sündmuskohal olijad olid tarvitanud alkoholi ja ei ole eluliselt usutav, et nad mäletavad kogu sündmust detailideni, kuid kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada siiski süüdistatava kasuks. Samuti märgib kaitsja, et kohus kohtles ristküsitlusel pooli ebavõrdselt. „Te olete varem rääkinud, et mingi pauk käis seal” , ütles prokurör tunnistajale (lk 21)- selle peale kohtunik ei reageerinud, kui kaitsja ütles, et „te olete eeluurimisel öelnud, et piiritus oli sinna ümber valatud”, siis kohus reageeris kohe ilma prokuröri sekkumiseta ja ütles, et varem antud ütluste avaldamisel on oma kord (protokoll lk 22) Ehk prokurörile lubati minetusi ristküsitluse normide järgimisel, kaitsjale aga mitte. Arusaamatuks on jäänud täiesti, mille alusel kohus hindas O.H majanduslikku olukorda sedavõrd heaks, et ta oleks suuteline 30 päeva jooksul menetluskulud tasuma summas, mis mitmeid kordi ületab tema 1 kuu sissetuleku. Tõsi, kaistja ei taoltenud menetluskude ajatamist, aga seda põhjusel, et kaistja arvates ei ole O.H süüdi ja ta tuleb õigeks mõista. Tegemist oli õnnetusjuhumiga, mis leidis aset mitmete asjaolude kokkulangemisel, kusjuures osa neist asjaoludest on jäetud tuvastamata ja tagantjärele seda enam teha ei ole võimalik (puudus ju menetluse kestel kaitsjal igasugune mõte taotleda vedeliku analüüsiks ekspertiisi, või ekspertiisi anumale, millel võinuks olla mingeid jälgi, samuti kanistrile jne. Need esemed viis sündmuskohalt kibekiiresti minema nende omanik ja mitte mingit alust ei ole arvata, et ta 8 kohtu nõudmisel oleks kohtu jaoks just samad esemed asitanud, samuti ei annaks enam tulemusi sündmuskoha vaatlus tagantjärele). Mis puudutab varalise kahju välja mõistmist O.H-lt , siis leiab kaitsja, et kohus on rikkunud oluliselt menetlusõigusnormi ja vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi. Hagi peab teatavasti tõendama selle esitaja. Kaistja hinnangul ei ole seda korrektselt tehtud ning selle osas esitas kaitsja ka vastuväited. Nimelt esitas kaitsja vastuväited seoses ostetud ravimite kasutamise raviotstarbelisusega (kraadiklaas, toidupoest ostetud õli kasutamine just raviks jne). Kohus on vaadeldnud üksnes esitatud kviitungite summasid ja korduvust, kuid ei ole märkinud, millest lähtuvalt ta leiab, et need olid soovitatud arsti poolt retsepti alusel ja konkreetsel raviotstarbel. Nii võib iga isik kahju suuruse tõendamisel osta apteegist või toidupoest igasugu erinevaid esemeid ja aineid, mis oma olemuselt omavad mingisugust toimet, mis võivad mingil viisil inimesele kasulikud olla või anda muud hea enesetunde efekti. Samuti märgib kaitsja, et kohus on jätnud täielikult tähelepanuta ja põhjendamata kaitsja vastuväited kahjuhüvitise vähendamise kohta seetõttu, et MUile on kahju tekkinud igal juhul ohu tagajärjel, mille eest ta ise vastutab. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. On tõenäoline ja eluliselt usutav, et kui MU oleks lõkke ääres kandnud riietust, mis ei oles olnud kergesti süttiv ja sulav, siis poleks tema riided ka süttinud ega süttimise ja sulamise tagajärjel tekitanud talle selliseid vigastusi. Kuid kaitsja osundab, et O.H ei ole kahju hüvitamiseks kohustatud isikuks teokoosseisu puudumise tõttu.. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustas hoopis MV kannatanu kehavigastuse, sest MU sai kehavigastuse MV nn seadmest tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil MV-le kuuluv seade oli käitatud tema tegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda MV tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas MV antud juhiste alusel. MV eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas kannatanule tervisekahjustuse. O.H, kes tegutses MV juhiste järgi, ei saanud rikkuda hoolsuskohustust. Seetõttu on ka välistatud põhjuslik seos O.H tegevuse ja kannatanu kahju vahel. Riigikohus on leidnud, et kohtute väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Kohus ja kannatanu esindaja on tuginenud mittevaalise kahju suuruse põhjendamisel eriliselt sellele, et kannatanu oli ilus (tõendatakse fotodega) ja nüüd ei saa enam ujuda, tegeleda kõhutantsuga jne. Kaitsja ei saa selliste väidetega nõustuda, sest siit järeldub, nagu inetul inimesel oleks sarnases olukorras väiksem võimalus hüvitisele. Ja kuidas seda üldse hinnata. Samuti ei ole kuidagi tõendatud, et kannatanu ei saa enam ujuda ega tegeleda oma harrastusega, kuna tema kehal on armid. Kaitsja märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS § 134 lg-test 2 ja

1. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab 9 hüvitise suuruse kohus. Kohus on asunud otsuses valele järeldusele, nagu ei oleks soovinud O.H kannatanuga ühendust võtta. Kannatanu ise kinnitas kohtuistungil, et ta ei soovinud temaga ühenduse võtmist. Kui O.H uuris ühenduse võimalikkust, siis pigem sai eitava vastuse. Hilisemalt soovitas advokaat, mitte ühenduses olla, kuna see võib õiguslikult tekitada vääriti mõistmist. Kuna kannatanu avaldas ise, et ei soovinud vähemalt algselt O.H-ga kohtuda, siis on O.H käitunud kannatanu soovi kohaselt. O.H ei saanud eeldada, et kannatnu oma soovi hilisemalt korrigeerib. PROKURÖRI SEISUKOHT:
2. Prokuröri hinnangul ei anna apellatsioonis esitatud argumendid alust kohtuotsuse tühistamiseks ning prokurör palub jätta apelleeritud Pärnu Maakohtu 09.novembri 2015.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-15-5666 O.H süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. 4.1 Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning jääb maakohtule esitatud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde. Leian, et kriminaalasjas kogutud piisavalt tõendeid, mis üheselt kinnitavad esiteks seda, et just O.H oli selleks isikuks, kes lõkke lähedal piirituse valamisega ka põhjustas plahvatuse, mille tagajärjel sai kannatanu põletushaavu. Kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud kohtuotsust selles osas, mis materjalist oli anum, kuhu põlevvedelikku valati, millist vedelikku sinna valati, kes anumaga tegelesid ja kas O.H poolt vedeliku valamisega toimus veel mingi vahejuhtum ning kas üldse süüdistatava tegevuse tulemusel sai kannatanu põletushaavu. Erinevalt apellatsioonis märgitust, kus on asutud seisukohtadele, et kohtuotsus on rajatud mitmetes asjaoludes üksnes oletustele, leian, et apellatsioon ise on rajatud mitmetele oletustele. Seejuures tuleb ära märkida, et süüdistatava ja kaitsja seisukohad, milliseid asjaolusid nad vaidlustavad ja milliseid võetakse omaks, ei selgunud ei kohtueelsel uurimisel, kus süüdistatav keeldus ütluste andmisest ega ka kohtulikul arutamisel. Kaitseaktist ega ka kaitsja avakõnest ei nähtunud, milliseid asjaolusid tuleks kohtulikul uurimisel uurida ja millele tähelepanu juhtida, sh mis materjalist oli anum, kuhu vedelikku valati, mis vedelikku sinna valati, kas enne oli mingi vahejuhtum jt. Nende asjaolude kohta avaldas kaitsja arvamust alles kaitsekõnes. Nendest asjaoludest tulenevatele isikute küsitlemisraskustele vaatamata on kõik tunnistajad andnud üldjoontes kokkulangevaid ütlusi ning apellatsioonis toodud mõningad ütluste erinevused ei anna alust nende isikutel ütluste kahtluse alla seadmiseks. Alles apellatsioonis püstitas kaitsja ka hüpoteesi, et äkki oli lõkkes mingi muu ese, mis plahvatas ja kannatanu ei pruukinud üldse süüdistatava tegevuse tulemusel tervisekahjustusi saada. Selle kohta ei ole mingeid tõendeid esitatud ja see ei ole ka eluliselt usutav, et mingi ese lõkkes oli, mis varem ei plahvatanud ja see juhtus täpselt siis, kui O.H metallanumasse põlevvedelikku valas. Kohus leidis põhjendatult, et kannatanu, ja tunnistajate SH ja MV ütlustega on tõendatud, et just siis, kui O.H lõkke lähedal anumasse vedelikku juurde valas, toimus plahvatus. Seda ei ole oma ütlustega välistanud ka süüdistatav ise. Mingil muul põhjusel, kui anuma kuumus ja vedeliku valamine hõõguva lõkke läheduses, vedelik ka ei saanud süttida ning puuduvad igasugused objektiivsed andmed, et see mingil muul põhjusel sai juhtuda. Apellatsioonist ei nähtu ka üheselt, mis tähtsust on sel asjaolul, mis materjalist anum oli, kust vedelikku põletati. Tunnistaja MV sõnul tema selle ostis ja tegemist oli malmnõuga, milles pole alust ka kahelda. Samuti on kohus selgelt põhjendanud seda, et metallanumas põletati tehnilist piiritust. Sellest on otseselt rääkinud MV, kes selle ise ostis, samuti teadsid sellest teised isikud, et tegemist oli piiritusega. Täiesti oletuslik ja tõenditele mittetuginev on apellatsioonis püstitatud väide, et MV varjab aine tegelikku päritolu. Ka see väide, et tegemist võis olla lambiõliga, on oletuslik, seda ei ole kinnitanud isegi süüdistatav ja ükski tõend sellele ei viita. Antud juhul oli tervisekahjustuste saamise võimalus objektiivselt 10 ettenähtav ja välditav ning hoolsuskohustust oli rikutud. Samuti oli hoolsusetu teo tulemusel saabuv tagajärg objektiivselt ettenähtav. Ei ole raske ette näha ja see on igale keskmisele mõistlikule inimesele arusaadav, et piiritus on kergesti süttiv põlevvedelik, millega hooletu ümberkäimisega võib juhtuda õnnetusi. Siinkohal tuleb märkida, et ei ole vahet, kas see vedelik oli lambiõli, mida süüdistatav küll kindlalt ei teadnud, kuid millele vihjas, või oli see mingi muu põlevvedelik. Igal juhul oli tegemist kergesti süttiva põlevvedelikuga, mida süüdistatav teadis ja millega tuli ettevaatlikult ümber käia. Üheselt selge oli ka see, et enne plahvatust toimus veel üks vahejuhtum, kus O.H poolt samasse nõusse sama vedelikku valades see vedelik süttis. Sellest on rääkinud neli isikut- tunnistajad MV, IJ ja TK, samuti kannatanu MU. Neis kokkulangevates ütlustes ei ole alust kahelda. Sõltumata sellest, kas süüdistatavat noomiti selle eest ja kuidas teised isikud sellesse suhtusid, oli süüdistatavale peale seda selge, et vedelik, mida ta metallnõusse valas, on väga kergesti süttiv ja et selline tegevus on ohtlik ja võib põhjustada lõkke ääres viibinud isikutele tervisekahjustusi. Seetõttu ei oma ka määravat tähtsust, millise keemilise koostisega oli see vedelik, mida süüdistatav lõkke ääres valas, oli see piiritus või lambiõli. Igal juhul oli ta teadlik selle tuleohtlikkusest, kuid ignoreeris seda teadmist. Seega oli tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht süüdistatavale äratuntav, kuid ta suhtus sellesse kergemeelselt. Samuti on täiesti selge, et mingil muul põhjusel peale süüdistatava poolt piirituse valamiseta ei saanud kannatanu tervisekahjustusi. Lõkkest lendav säde ei saanud põhjustada plahvatust ilma põlevvedeliku süttimiseta ning samuti ei oleks ainult säde saanud põhjustada kannatanu kehal ja riietel niivõrd kiiret tule levikut kui see tegelikult toimus. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT:
3. Kannatanu esindaja hinnangul ei anna apellatsioonis esitatud argumendid alust kohtuotsuse tühistamiseks ning kannatanu esindaja palub jätta apelleeritud Pärnu Maakohtu 09.novembri 2015.a. kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-15-5666 O.H süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. 5.1 Kannatanu esindaja on esitatud hagiavalduses ning kohtuvaidluse teesides põhjalikult analüüsinud nii süüdistatava süü kui tsiviilhagiga seotud küsimusi. Nende seisukohtade kordamist ei pea kannatanu esindaja vajalikuks. Kuivõrd aga süüdistatava kaitsja on apellatsioonis esitanud uusi väiteid, siis on vajalik ka kannatanul oma seisukohta nende suhtes väljendada. Süüdistatava kaitsja etteheide anuma materjali ja põleva vedeliku koostise mittekindlakstegemise osas on põhjendamatu. Nii süüdistatavale kui kõigile tunnistajatele oli arusaadav, et vedelik oli põlev ning iga mõistlik inimene saab aru, et põleva vedeliku kasutamisel tuleb olla ettevaatlik ning põlev vedelik võib põhjustada kahju. Terve mõistusega ja mõistlik keskmine inimene saab aru, et põlev vedelik võib kahju tekitada. Hoolika tegutsemise korral on aga tegemist kaalutud riskiga ning kahju tekkida ei saa. Seetõttu sellist valgustamise viisi kasutati ja tolereeriti kohalolijate poolt. Süüdistatava kaitsja on apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolu (lõkkes olnud hüpoteetiline pudel, mis sobivalt just vedeliku valamise hetkel plahvatas), mida varem ei käsitletud, seega ei saanud prokuratuur ega maakohus seda asjaolu kontrollida. Sellise kaitseväite esitamine on üllatuslik ning kahtlus sellises asjaolus ei saanud tekkida pärast kohtuotsuse lugemist. Eluliselt ei ole usutav, et pikka aega lõkkes olnud pudel plahvatas just sellel hetkel, kui süüdistatav valas põlevat vedelikku lõkke kõrval. Osundan, et lõke oli juba kustunud, kui süüdistuses märgitud sündmus aset leidis. See tähendab, et temperatuur oli lõkkeasemes langemas. Kannatanu esindaja ei nõustu süüdistatava kaitsja väitega, et kannatanu riietus oli kergesti süttiv ning kannatanu sai põletushaavu oma riietuse tõttu. Kannatanul oli riided nii keha eesmisel küljel kui selja pool. Tekk oli kannatanu õlgadel. Kannatanu vigastused on põhiosas keha eesosal, st selg ning 11 jalgade tagaküljed on saanud selgelt väiksemas ulatuses põletushaavu. Kui kannatanu tõepoolest kasutas riideid, mis kergesti süttisid, siis ei saanud need riided põleda üksnes ühelt poolt. Riided oleksid põlenud ka seljaosalt. Kuna seljal aga otseseid põletushaavu ei olnud, siis ei saa süüdistatava kaitsja väited olla tõesed. Juhin tähelepanu ka sellele, et kannatanu käelabad ja nägu on saanud tugevaid põletushaavu, kuid käelabadel ja näol ei olnud kannatanul riideid. Kindlasti ei ole tegemist üldtuntud asjaoluga, et kannatanu riided oleksid olnud kergesti süttivad. Kannatanu esindaja on seisukohal, et lisaks plahvatusel tekkinud leegile võis just MU-ile suuremaid põletushaavu tekitada ka asjaolu, et vedeliku süttimise hetkel tõstis süüdistatav anuma kiiresti üles ning sellest paiskus väljavoolav ja juba süttinud vedelik kannatanule. Varalise kahju osas on süüdistatav võtnud hagi omaks. Süüdistatava kaitsja on esitanud vastuväite mõnele ravikulu tõendava arvele seoses sellega, et need ei ole hästi loetavad, kuid maakohus on tuvastanud, et arved on loetavad. Kaitsja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber kannatanu saamata jäänud töötasu või ravikulude nõude. Süüdistatav ei ole esitatud tõenditele ja arvestusele vastu vaielnud, seega on tegemist faktilise asjaolu omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 mõttes. TsMS § 231 sätestab tõendamisest vabastamise alused ning lõige 2 sätestab - poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Istungiprotokolli lk 41 kinnitab süüdistatav, et ta ei vaidle vastu kannatanu varalise hagi summale, vaid sellele, et ta üldse peaks kahju hüvitama. Seega ei olnud maakohtul vaja eraldi hinnata kannatanu varalise kahju nõude suurust, vaid üksnes seda, kas süüdistatav on kohustatud kannatanule kahju hüvitama. Kannatanu on andnud ütlusi, et kuluarvetel esitatud ravimid ja muud asjad olid vajalikud raviks. Seega on kannatanu oma tõendamiskoormise täitnud. Alles apellatsioonis on esitatud vastuväide, et kulud ei ole seotud kannatanu raviga. Ükski õigusakt ei reguleeri ravikulude kandmist üksnes retsepti alusel. Kannatanu tervisekahjustused olid sellised, et tema vigastused vajasid igapäevast hooldamist ainetega, mis ei ole retseptiravimid. Seetõttu ei ole arstid väljastanud ka retsepte. Iga inimene on saanud põletushaavu ning neid ravinud või valu leevendanud erinevate loodusliku vahenditega või ravimitega, mida saab osta apteegi käsimüügist arsti retseptita. Seega saab lugeda selliste vahendite kasutamist vajalikuks ning üldteada asjaoluks. Kannatanu esindaja on seisukohal, et süüdistatava kaitsja etteheide kannatanu riietusele kui kahju tekkimise põhjusele on küüniline, paljasõnaline ja tõendamata. Kui kannatanu riided oleksid olnud kergesti süttivad, siis oleksid kannatanul samasugused põletusjäljed ka seljal ning ümber käte ja jalgade. Põletusjäljed on aga valdavalt kannatanu keha eesosal. Kergesti süttivad riided ei saa põleda üksnes ühelt keha poolelt ning ei saa tekitada ulatuslikke põletushaavu just nendele kehaosadele, mida nad üldse ei katnud – käelabad ja nägu. Kannatanu ei ole ise endale kahju tekitanud, puudub alus VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamiseks. VÕS § 139 lg 1 kohaldamise antud juhul välistab ka VÕS § 139 lg 4, mis sätestab - isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Kannatanul puudus tahtlus endale kahju tekitamiseks ning puudus ka raske hooletus, mis VÕS § 104 lg 4 kohaselt on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kannatanule etteheidetav tegu on tavapärase riietuse kandmine. Kannatanu käitumises puudub igasugune süü, ka hooletuse vormis. Süüdistatava kaitsja on esitanud uue väitena MV võimaliku tsiviilvastutuse kannatanule tervisekahjustuse tekitamisel. Õiguslik argumentatsioon puudub, mistõttu on raske sellele väitele esitada vastuväiteid. Teoreetiliselt ei saa välistada ka anuma omaniku vastutust, kuid sellisel juhul on tegemist solidaarvastutusega VÕS § 65 lg mõttes, mis ei välista süüdistatava süüd ega vastutust. Süüdistatava kaitsja on ebajärjepidev oma seisukohtades. Apellatsiooni punktis 12 esitatud 12 väite kohaselt tegutses süüdistatav MV juhiste järgi, kuid muu kaitsetaktika on üles ehitatud teadmatusele ning juhiste puudumisele. Süüdistatava kaitsja hinnangud kannatanu välimusele ja tema võimalustele tegeleda oma harrastustega on küünilised. Üldjoontes ei ole vahet, kas inimene on subjektiivselt hinnates „ilus“ või „inetu“, vaid selles, millisena inimene on harjunud olema ning milline on tema muutunud välimus. Seetõttu mõjutavad negatiivsed muutused inimese välimuses tema enesetunnet ning põhjustavad kannatusi. Põletusarmid on inimese keha moonutavad, nad häirivad ümbritsevaid inimesi, tekitavad kaastunnet ning kahetsusväärselt sageli ka pilkeid või põlastust. Ujumisel kannavad inimesed nappe riideid ning seni ilusa ja imetlusväärse kehaga inimene tunneb ennast põletusarmidega kehas väga ebamugavalt ning halvasti. Kannatanu harrastus kõhutantsuga tegelemisel on väga olulise visuaalse poolega. Selle harrastusega tegelemisel on oluline osa esinemistel ning vähemalt selles maailmas, kus elavad kannatanu ja tema esindaja, ei hinnata kõhutantsus mitte üksnes sooritust, vaid ka visuaalset välimust. Kannatanu on eriti seoses oma näol olevate põletushaavadega korduvalt tundnud põlastust ja näinud inimeste hirmu. Inimeste jõllitamine, näpuga näitamine, põlglikud pilgud, ehmatanud näod ning hüüded „koletis“ või „Quasimodo“ on kahjuks tema elu tavapärane osa. See tekitab eelkõige hingelisi kannatusi. Kannatanu väldib kodust väljas käimist, ta varjab oma keha ja nägu. Kannatanu ei ole kunagi väitnud, et ei soovi, et süüdistatav temaga ühendust ei võtaks. Vastupidi, ta on väljendanud selgelt, et ootas, et tema vastu huvi tuntakse. Iseasi on kohtumised, milleks kannatanu alguses tõepoolest valmis ei olnud. Süüdistatavale anti soovitus võtta ühendust kannatanuga, kuid seda ta ei teinud. O.H valas kergesti süttivat vedelikku hõõguvate sütega lõkke lähedal metallnõusse, kus oli vahetult enne vedeliku valamist põlenud tuli. Eriteadmisi omamata või erikoolitust läbimata on tavateadmiste põhjal täiskasvanud inimesele arusaadav, et lahtise tule lähedal või kuuma nõusse valades võib põlev vedelik süttida põlema. Sellest said aru kõik kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajad. Samal õhtul oli O.H olnud ka vahejuhtum, kus sama vedelikku samasse nõusse valades oli vedelik ootamatult süttinud ning süttis ka kanistris olev vedelik. O.H on andnud vastuolulisi ütlusi selgitades, et mäletab kõiki selle õhtu sündmusi, kuid ei mäleta ometi seda erakordset vahejuhtumit, mida nägid kõik teised juures viibinud tunnistajad. O.H ütlused eelneva vahejuhtumi puudumise kohta on ennastõigustavad ja ebausaldusväärsed. Kui O.H ei oleks valanud kuuma nõusse hooletult süttivat vedelikku, siis ei oleks toimunud selle süttimist, plahvatust ega ka paiskumist kannatanu MU peale, mille tagajärjel MU sai raskeid tervisekahjustusi. Põhjuslik seos on süüteokoosseisu oluline tunnus tulenevalt KarS § 12 lg
4. Põhjuslik seos on objektiivse koosseisu oluline element, ilma milleta me ei saa otsustada, kas süüdistatava tegu ning tema poolt põhjustatud tagajärg on talle omistatav või mitte. Tuvastamaks põhjuslikku seost nn ekvivalentsusteooria mõttes conditio sine qua non-vormeli abil, loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. See tähendab, et teatud tegu on teatud tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui aga tagajärg oleks saabunud ka teo mõttelisel eemaldamisel, pole see tegu tagajärje põhjuseks. Juhul, kui põhjuslik seos puudub, ei ole tegemist antud isiku teoga või tema poolt põhjustatud tagajärjega, mille eest ta peab vastutama. Isik vastutab tagajärje põhjustamise eest ainult sel juhul, kui tagajärg on talle omistatav. Kui isiku tegu tagajärge ei põhjustanud, st puudub seos teo ja tagajärje vahel, ei või isikut vastutusele võtta, kuna tagajärg ei ole isikule omistatav. Tagajärje õiguslikuks omistamiseks tuleb läbida kaheastmeline kontroll:1) naturalistlik põhjuslikkuse ehk vajaliku tingimuse teooria (conditio sine qua non) ehk ekvivalentsusteooria, 2) objektiivse ehk normatiivse omistamise teooria. Ekvivalentsusteooria kohaselt on põhjuslik seos olemas ainult sel juhul, kui tegu on tagajärje saabumise eeldus, st et ilma teota ei oleks tagajärg saabunud. Kannatanu esindaja on seisukohal, et ekvivalentsusteooria kohaselt on tagajärg süüdistatavale omistatav, kuna O.H poolt 13 vedeliku valamise tagajärjel tekkis plahvatus ja süttis põlema kannatanu. Seda on tunnistanud ka süüdistatav. Järgnevalt tuleb kontrollida aga seda, kas tagajärg on ka normatiivselt omistatav. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut süüteokoosseisule vastava teo eest. Süüteokoosseisu tunnused avab KarS § 12 – esinema peavad nii objektiivsed kui subjektiivsed tunnused. Subjektiivsete tunnuste kergeim vorm hooletus esineb KarS § 18 lg 3 kohaselt siis, kui isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist (antud juhul, et lõkke lähedal kuuma metallnõusse põleva vedeliku valamisel see süttib ja põhjustab plahvatades ja põledes kahju), kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks pidanud ette nägema (pidi ette nägema, et süttimine võib toimuda ja kahju võib tekkida). Kõik teised kohal olnud inimesed said aru, et süttiva vedeliku valamine nõusse on ohtlik. Tegelikult sai sellest aru ka süüdistatav, sest tegemist ei olnud esimese korraga, kui ta puutus kokku põlevate vedelikega nagu piiritus, lambiõli või bensiin ja on süüdanud põleva vedelikuga grilli (istungiprotokolli lk 36). Samal õhtul oli sama vedelik samasse anumasse valades süttinud ohtlikult jaO.H noomiti selle eest. Seega ei saanud põleva vedeliku süttimine olla süüdistatava jaoks ettenägematu. Eeltoodust tulenevalt on O.H toime pannud KarS § 119 lg 1 sätestatud kuriteo.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

§ 189

lg 1 kohaselt kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega.

§ 189

lg 2 kohaselt kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. Palun kannatanule menetluskulude hüvitamise otsustus teha eraldi kohtumäärusega.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kannatanu on juba tekkinud menetluskulud, kuid ei ole teada, kas süüdistatav suudab mõistliku aja jooksul hüvitada kannatanule kriminaalmenetlusega tekkinud kulud. Kannatanu esindaja palub kohtumäärusega otsustada menetluskulude hüvitamine riigi eelarvest ning lisada menetluskulud süüdistatavalt riigi kasuks väljamõistetavatele menetluskuludele analoogselt ekspertiisikulude ja tunnistajate sõidukuludega. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 6. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsja apellatsiooni motiividega ja prokuröri ning kannatanu esindaja seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 6.1 Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuid apellatsiooni sisust ega põhistustest ei nähtu motiive kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. Kolleegium kontrollis kas maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine maakohtu poolt

§ 339lg 1 p 1-12, lg 2 mõttes.

6.2 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja O.H õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 61

lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 14

61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
2. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja O.H õigeksmõistmiseks. 6.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava O.H ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud ja arvestanud on maakohus vaid kannatanu MU ja tunnistajate SH, MV, TK, IJ , JT, LI ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
5. septembri
6. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (kd 2 lk 2 pöördel-7) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu MU ja tunnistajate SH, MV, TK, IJ, JT, LI ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava O.H poolt antud erinevatest ütlustest. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid n-ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kuna menetluses on kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid peale süüdistatava ja kannatanu ütluste ning selleks on tunnistajate SH, MV, TK, IJ, JT, LI ütlused. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava O.H ütlused ei ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega, s.h nii kannatanu MU kui ka tunnistajate SH, MV, TK, IJ, JT, LI ristküsitlusel antud ütlustega. Kolleegium leiab, et kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava O.H versiooni toimunust. Kaitseversioonis toodud asjaolusid on kinnitanud ainult O.H , kelle ütlused maakohus tõendi kogumist välja jättis. 15 6.4 Apellant on asunud seisukohale, et ainsana, kes teadsid aine kohta, et see oli tehniline piiritus, mida põletati oli aine omanik tunnistaja MV ja tunnistaja SH. Seega tunnistaja TK ütlused, et kõik teadsid mis aine see on, ei vasta tõele. Ka ei ole süüdistatavat küsitletud, miks ta arvab, et tegemist oli lambiõliga. Kolleegium apellatsioonis toodud seisukohaga ei nõustu ning leiab, et apellant on kannatanu ja tunnistajate ütlustele viidanud osas, mis sobilik valitud kaitsetaktikaga ning jätnud ilmselgelt tähelepanuta kannatanu ja tunnistajate ütlused osas, mis versiooniga ei sobitu. Kannatanu MU on andnud ütlusi, et teab, et tegemist oli metanooliga, kuna kuulis, et nad rääkisid sellest. See oli kas metanool või etanool sel hetkel nii täpselt kohale ei jõudnud (kd 1 lk 132). Seega ei teadnud kannatanu õnnetuse hetkel tõsikindlat mis ainega tegu, kuid teadis sündmuste ajal, et tegemist oli kas metanooli või etanooliga ning hiljem pärast õnnetust sai teada tõsikindlalt, et oli metanool (kd 1 lk 132). Tunnistaja TK on andnud ütlusi, et põletasid tehnilist piiritust ning teab seda kuna V ütles (kd 1 lk 147). Tunnistaja IJ on andnud ütlusi, et pajas oli piiritus, arvab, et küsis seda M-lt (kd 1 lk 152, 153). Seega teadis tunnistaja J tõsikindlat, et tegemist on piiritusega ning arvamust avaldas tunnistaja ainult selles osas, kellelt ta nimelt seda teada sai. Tunnistaja JT on andnud ütlusi, et põles tehniline piiritus, mees ütles seda (kd 1 lk 155). Tunnistaja LI on andnud ütlusi, et anumasse pandi süttivat vedelikku sisse, kuid ei tea mis vedelik oli (kd 1 lk 156). Kokkuvõtvat tuleb kolleegiumil märkida, et apellatsioonis toodud väide, et enamikul seltskonnast ei olnud tegelikult teada, mis ainet põletati, ei vasta tõele, mistõttu ei ole maakohus meelevaldselt lugenud tõendatuks asjaolu, et kõik teadsid, mis ainega oli tegemist ning maakohus ei ole rikkunud in dubio pro reo põhimõtet. Asjakohatu on kaitsja viide apellatsioonis toodule, et ristküsitluse käigus ei ole keegi süüdistatavalt O.H-lt küsinud, miks ta arvas, et tegemist oli lambiõli või selle taolise ainega. Kolleegium märgib, et kaitsja ei ole ise ristküsitluse käigus täpsustanud selles osas süüdistatava ütlusi, et kinnitada kaitseversiooni, mistõttu ei saa ka apellant ise tõsikindlalt nendele väidetele toetuda. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises.

§ 288lg 6 sättest tulenevalt ei ole kohtul kohustust kasutada küsitlemise võimalust.

Seega ei ole alust apellandil maakohtule ette heita asjaolu, et ristküsitlusel maakohus süüdistatava ütlusi ei täpsustanud. 6.5 Kolleegium märgib, et

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus.

Tunnistaja ütlus on tõend ning

§ 66

lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud - enamasti nähtud või kuuldud. Arvestades tunnistajate SH, MV, TK, IJ, JT, LI ütluste sisu ei ole tegemist tunnistajate arvamusega, oletustega nagu apellant on ekslikult leidnud, vaid tunnistajad on üksikasjalikult andnud ütlusi mida nad on tajunud, s.t näinud või kuulnud. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole maakohtu istungil ei kannatanu ega tunnistajate ütlusi kahtluse alla seadnud. Kannatanu ja tunnistajate SH, MV, TK, IJ, JT, LI ütluste erinevus teatud asjaolude või ebaoluliste asjaolude suhtes ei muuda nende ütluste sisu vastuoluliseks ega ole ütluste usaldusväärsuse hindamisel asjakohane. Kannatanu ja tunnistajate SH, MV, TK, IJ, JT, LI ütluste hindamisel, tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest ja erinevatel ajahetkedel, inimese ruumitaju on erinev, aspektid millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu ja tunnistajate 16 SH, MV, TK, IJ, JT, LI ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. 6.6 Apellant palub kannatanu ja tunnistajate SH, MV ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ning leiab, et nii kannatanu kui tunnistajad ei ole usaldusväärsed ja seda nn vahejuhtumi (vedeliku valamisega toimunud vahejuhtum enne suurt plahvatust) osas, kus süüdistatavat O.H hooletuse eest väidetavalt noomiti. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud ei kannatanu ega tunnistajate SH, MV kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Süüdistatava kaitsja viibis maakohtu istungil kohtuasja arutamise juures ning on saanud ristküsitleda nii kannatanut kui ka kõiki tunnistajaid, samuti oli kaitsjal võimalus süüstavate kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsust kontrollida. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et mingit vahejuhtumit tulega enne suurt plahvatust ei toimunud ning keegi ei taha süüdistatava noomismist isiklikult omaks võtta ehk süüdistatavat ei noomitutki, mistõttu on noomimine sündmustele juurde mõeldud. Kolleegium märgib, et taotledes sellisel põhjendusel oma kaitsealuse õigeksmõistmist esitatud süüdistuses, tugineb kaitsja mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Abstraktse versiooni kinnitamiseks ei ole ühtegi tõendit apellant esitanud. Kaitsja esitatud versioon ja viited kannatanu ja tunnistajate SH, MV ütlustele ei lükka ümber süüdistuse esitatud versiooni ning maakohtu otsuses kogumis hinnatud tõendeid. Pigem seaks kannatanu ja tunnistajate ütlused kahtluse alla asjaolu kui need oleks antud väga detailselt ja kokkulangevalt, kuna just see paneks kahtlema nende ütluste õigsuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-52-06 märkinud, et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Ühtlasi tagab ristküsitlus süüdistatava tõhusama kaitse sel teel, et kaitsjal on teisesküsitlusel võimalus süüstava tunnistaja või kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrollida. Seega on apellant jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et tal oli võimalus maakohtu istungil ristküsitleda kannatanut ja tunnistajaid SH, MV nende ütluste ebaselguse kohta või täpsustada asjaolusid, mis vajalik kaitseversiooni kinnitamiseks ning süüdistusversiooni ümberlükkamiseks , kuid käesolevas asjas kaitsja seda teinud ei ole. Ka ei saa esmasküsitluses ja teisesküsitlusel sätestatud õiguste (suunavad küsimused, vastuste selgitamised, usaldusväärsuse kontroll jms) kasutamata jätmine olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu ja tunnistajate kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste vastuolulisusele, ebausaldusväärusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Väide, et mingit väiksemat vahejuhtumit tulega lõkke ääres ei toimunud enne suur plahvatust ning noomimine on sündmustele juurde mõeldud või kui toimus, siis oli see vahejuhtum tühine ning seepärast see ei meenunud süüdistatavale ning see ei tinginud ka olema süüdistataval edaspidi ettevaatlikum ainega toimetamisel, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis 17 peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt põhimõtte (

§ 7

lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 6.7 Kaitsja leiab, et kohtueelsel uurimisel ei ole sündmuskoha vaatlust tehtud ning ei ole uuritud lõkkeaset, mistõttu ei ole kriminaalasjas kogutud kõiki tõendeid, mis võiksid asjas tähtsust omada. Samuti heidab apellant ette, et nõud ega kanistrit ei ole asitõendina vaadeldud. Maakohus on oma otsuse rajanud oletustele ning ükski süüdistuses toodud asjaolu ei ole maakohtu otsuse kohaselt oluline ja ei oma tähtsust. Lisaks on maakohus oletanud, et anum millesse süüdistatav valas põlevainet pidi olema kuum, seda, et anum ei olnud kuum teab tõsikindlalt süüdistatav ise. Võistlevuse põhimõte on sätestatud

§-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Käesolevas asjas on prokuratuur leidnud, et tõendamiseseme asjaolud on tõendatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Asjaolu, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks kanistrit ja nõud asitõendina vaadelda, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Nagu kolleegium juba eelnevalt märkis lasub isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus kohtumenetluse pooltel. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta kohtupraktikas omakvõetud seisukohad, mille kohaselt on süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuginenud süüdistatava O.H süüdimõistmisel otsestele tõenditele, s.o kannatanu ja mitmete tunnistajate ütlustele, mis kajastavad vahetult kuriteo toimepanemise asjaolusid. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingite ekspertiiside tegemist, uurimiseksperimenti sündmuse olustiku taastamiseks jne. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist, mistõttu on ainetu kaitsja etteheide selles osas. Siinkohal tuleb märkida, et

§ 297

lg-s 1; § 307 on sätestatud kohtu õigus omal algatusel määrata täiendav tõendite kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, kuid sellise õiguse kasutamine kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse mittekasutamine ei ole maakohtule etteheidetav. Antud seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-167-06; 3-1-1-91-07. Maakohus on hinnanud O.H süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi ning muude tõendite (sündmuskoha vaatlus, lõkkeaseme uurimine jne) puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 18 Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei tugine oletustel, vaid tugineb asjaoludel, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Siinjuures ei ole maakohus nentinud, et ei ole tähtis mis vedelikuga oli tegemist, pole oluline mis leegiga põles lõke jne. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava väiteid, versiooni ja kaitsja tõstatatud kahtlusi ning üksikasjalikult andnud hinnangu milliste tõenditega on süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteos leidnud tõendamist. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ning kaitsja apellatsioonis toodu ei kummuta seda. Maakohus ei ole lihtsalt oletanud, et anum millesse süüdistatav valas põlevainet pidi olema kuum, vaid on näidanud ära millistel tõenditel see põhineb (kd 2 lk 6). Kolleegium nõustub apellatsioonis tooduga, et süüdistatav O.H on andnud ütlusi, et tõmbas poti lähedale ning see ei olnud kuum, kuna muidu ei oleks saanud seda teha ( kd 1 lk 160). Samas on apellant ise jätnud tähelepanuta süüdistatava ütlused osas, et tõmbas poti lähemale, läks kanistrit tooma ja hakkas valama ja siis oligi kõik. Istus lõkke ääres, läks kanistri järgi, tuli tagasi, keeras korgi lahti ja hakkas kallama. Kummardas anuma kohale, vaatas kuhu valab, kanistrit hoidis valades kahe käega (kd 1 lk 160, 163). Süüdistatava enda sõnade kohaselt tõmbas anuma lähema (kusjuures süüdistatav istus lõkke ääres), läks ise kanistri järgi, seega jäi anum lõkke juurde. Tulenevalt süüdistatava enda ütlustest ei kontrollinud süüdistatav vahetult enne piirituse valamist anumasse, kas anum on kuum või mitte, mistõttu ei saa ka apellant tõsikindlat väita, et anum millesse süüdistatav valas piiritust ei olnud kuum. 6.8 Apellant asub seisukohale, et nii kannatanul kui ka kahel tunnistajal on alust anda ütlusi, mis oleks neile soodsad ja ei ole vähetähtis, et kannatanu ja tunnistajad olid tarvitanud alkoholi. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaitsja väidet, et nii kannatanul kui kahel tunnistajal on alust anda ütlusi, mis oleksid neile soodsad, mistõttu ka selles osas on kaitsja apellatsioon ainetu. Asjaolu, et kannatanu ja tunnistajad olid tarvitanud alkoholi, ei sea kahtluse alla nende ütluste õigsust aset leidnud sündmuste osas. Ringkonnakohus leiab, et lähtudes maakohtus tuvastatust puudub alus arvata, et kannatanu ja tunnistajad ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, st kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kannatanu ja tunnistajad ei olnud adekvaatsed ja kontaktsed ja ei mäletaks toimunud asjaolusid terviklikult. Ei ole vähetähtis, et ka süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, kuid süüdistatava antud ütlusi kaitsja kahtluse alla ei ole seadnud seoses alkoholi tarvitamisega. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks kannatanu ja tunnistajate ütlused alkoholi tarvitamise tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks, kuid süüdistatava ütlused mitte. Isikute ütluste hindamisel, kes on tarvitanud alkoholi ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. 6.9 Ka ei ole asjakohane apellandi etteheited maakohtule, et uurimine maakohtus toimus kallutatult põhjusel, et maakohus kohtles ristküsitluse pooli ebavõrdselt. Kaitsja ei taotlenud maakohtus tunnistaja ristküsitluse ajal jätta kõrvale prokuröri poolt tunnistajale esitatud küsimus, mis oleks asjakohatu või lubamatu, seega ei pidanudki maakohus ristküsitlusse sekkuma, ka ei avaldanud prokurör tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlusi (kd 1 lk 148). Tunnistaja ristküsitluse käigus viitas kaitsja üheselt tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, mille avaldamise kohta ei olnud taotlust esitatud (kd 1 lk 149), mistõttu tuligi kohtul sekkuda ristküsitlusse ning lahendada kaitsja esitatud taotlus ja selgitada välja tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise alus. 19 6.10 Kokkuvõtvalt taotletakse kaitsja apellatsioonis Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et O.H käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 119 lg 1 järgi. Maakohus on kohtuotsuses käsitlenud ka ettevaatamatus delikti ning analüüsinud hoolsuskohustuse rikkumist (kd 2 lk 6-6 pöördel), millega kolleegium nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule, ka on need põhjendused maakohtu otsuses piisavad.

1. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. KarS § 119 lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 6 kuud vangistust. Maakohus on O.H karistanud KarS § 119 lg 1 järgi 8 kuulise vangistusega, mis jääb alla sanktsiooni ülemmäära. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane talle kohtu poolt määratud 24 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73 sätete kohaldamise osas.
2. Apellant ei ole alternatiivselt apellatsioonis palunud menetluskulude määramist ositi hüvitamisele, kuid apellatsiooni sisus on viidanud ka menetluskulude hüvitamisele ositi, mistõttu võtab kolleegium seisukoha ka selles osas.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Lähtudes

§-st 423 ja § 417 lg-st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest.

§ 180

lg 3 kolmas lause võimaldab kohtul olukorras, kus kriminaalmenetluse kulud ületavad nähtavalt süüdistava maksevõimet, süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi. Seejuures tuleb arvestada ka asjaoluga, et süüdistatava huvidest lähtuv pikem tähtaeg võib kahjustada teiste isikute huvisid (vt nt Riigikohtu 18.06.2013 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-13, p 11). Menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Maakohtu istungil ei ole O.H ega tema kaitsja taotlenud menetluskulude ositi tasumist ega esitanud ka ühtegi tõendit süüdistatava majandusliku seisukorra kohta tervikuna, millest nähtuvalt oleks menetluskulude tasumine tervikuna 30 päeva jooksul kohtumääruse jõustumisest arvates praegusel ajal võimatu. Ka apellatsioonis on vaid märgitud, et menetluskulude summa ületab mitmeid kordi süüdistatava ühe kuu sissetuleku, kuid ei ole esitatud tõendeid O.H majandusliku seisukorra kohta tervikuna. Seega puuduvad kolleegiumil objektiivsed alused, mis annaks aluse määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi ühest kuust pikema tähtaja jooksul.

1. Kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud ka varalise kahju väljamõistmist ning leidnud, et hageja ei ole oma hagi korrektselt tõendanud. Nimelt leiab kaitsja, et kohus on vaadelnud 20 üksnes esitatud kviitungite summasid ja korduvust, kuid ei ole märkinud, millest nähtuvalt ta leiab, et need olid soovitatud arsti poolt retsepti alusel ja konkreetsel raviotstarbel (kraadiklaas, toidupoest ostetud õli kasutamine just raviks jne). Samuti leiab apellant, et kahjuhüvitust tuleb vähendada VÕS § 139 lg 1 sättest tulenevalt ning käesolevas asjas ei ole tuvastatud teo ja kahju vahel põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes. 9.1 Süüdistatavale O.H-le ja tema kaitsjale oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. Samuti oli süüdistatavale ja tema kaitsjale teada need asjaolud, millele kannatanu MU tsiviilhagi on rajatud. Maakohtus on kaitsja esitanud küll varalise kahju väljamõistmises vastuväiteid, kuid vastuväiteid kinnitavaid tõendeid kaitsja esitanud ei ole. Ka ei vasta tõele apellatsioonis toodu, et maakohus ei ole andnud hinnangut ravimite kasutamise raviotstarbelisuse osas. Maakohus on nimetatud vastuväidet analüüsinud oma otsuses (kd 2 lk 9) ning leidnud, et ravimite kasutamise raviotstarbelisus on tõendatud kannatanu enda ütlustega. Maakohus on märkinud seonduvalt kookosõli ja huulepalsamiga, et kannatanu on kohtuistungil selgitanud, et arst soovitas tal haavu kookosõliga määrida ja huuli palsamiga niisutada, millest tulenevalt leidis maakohus, et kannatanu ütlustega on tõendatud kookosõli ja palsami arsti soovitusel raviotstarbel kasutamine. Tegemist ei ole retseptiravimitega, kuid see ei anna alust väita, et kookosõli ja huulepalsamit ei ole raviotstarbel kasutatud. Arvestades MU vigastusi, on eluliselt usutav, et arme tuli regulaarselt määrida, et muuta need pehmemaks ja elastsemaks. MU on kohtuistungil kinnitanud, et kasutas kookosõli ja huulepalsamit arsti soovitusel. Asjaolu, et osa vahendeid on ostetud toidupoest, ei anna alust väita, et tegemist ei oleks raviotstarbel ostetud vahenditega. Tervisekahjustuse või kehavigastuse saamisega seotud vajaduste suurenemisest tekkinud kahjuks on mh ka kulutused kõikvõimalikele meditsiinilistele abivahenditele. Kannatanu on istungil selgitanud, et tal oli haiglas olles palavik ning koju lasti ta väikese palavikuga, seega pidi ta kodus palavikku edasi mõõtma. Kuna tal termomeetrit kodus ei olnud, siis ta ostis selle. Kaitsja esitas kohtuvaidlustes üldsõnalise vastuväite, et ei ole tõendatud iga asja raviotstarbelisus. Maakohus leidis, et kohtuliku uurimise käigus ei ole kaitsja sellist vastuväidet esitanud, rääkimata selle väite tõendamisest, mistõttu jättis maakohus põhjendatult vastuväite kõrvale. 9.2 Apellatsioonis toodule vähendada kahjuhüvitust tulenevalt VÕS § 139 lg 1 sättest, märgib kolleegium järgmist. Kõigepealt tuleb kolleegiumil märkida, et VÕS § 139 lg 3 säte reguleerib üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendit 3-2-185-08). Hageja enda tegevus võiks anda üksnes alust vähendada varalise kahju eest kostjalt väljamõistetavat hüvitist juhul, kui kostja taotleb VÕS § 139 lg 3 kohaldamist ja tõendab selle sätte kohaldamise eeldused. Esiteks ei ole apellant taotlenud VÕS § 139 lg 3 kohaldamist ning ei ole tõendanud selle sätte kohaldamise eeldusi. Teiseks võib VÕS § 139 lg 3 alusel isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Seega oleks süüdistatava O.H vastutus välistatud juhul, kui kahju oleks tekkinud täielikult kannatanu tahtliku enesekahjustamise tõttu (vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13;
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11), kuid selliseid asjaolusid ei ole tuvastatud ega nendele ei ole viidatud ka apellatsioonis. Kannatanu tahtlus VÕS § 139 lg 3 järgi tähendab enesekahjustamise tahtlust, mitte aga kannatanu tahtlikke tegusid, mis olid üksnes varalise kahju kaaspõhjuseks. Asjaolu, et hageja (kannatanu) võis tahtlikult eirata mingeid ohutusnõudeid, ei saa tähendada hageja (kannatanu) tahtlust ennast kahjustada 21 (vt Riigikohtu
6. märtsi
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13), kuid ka sellised asjaolusid ei ole tuvastatud ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Tõendamiskoormist asjaolude osas, millest nähtub, et kahju tekkimise põhjustas osaliselt kahjustatud isiku enda tegevus, kannab kahju tekitaja. Kannatanu tahtlus kui kahju tekkimisele kaasa aitav tegevus ja varalise kahju hüvitamist vähendav asjaolu VÕS § 139 lg 3 järgi võib esineda juhul, kui kannatanu on pärast talle kahju tekitamist tahtlikult suurendanud endale tekkivat kahju, näiteks keeldunud ravist, kuid ka selliseid asjaolusid antud asjas ei esine. Kolleegium asub seisukohal, et ei ole tuvastatav kannatanu käitumine vähemalt raske hooletusega ning sellist asjaolu ei ole märgitud ka apellatsioonis. Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Objektiivselt tähendab see hoolsuse tavalisel määral tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujale sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõetamatu. Asjaolu, et MU kandis õhtusel ajal mere ääres fliisvoodriga jopet ja oli soojendamiseks endale ümber võtnud fliisteki, ei saa mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt kuidagi pidada enesekahjustamise tahtluseks ega ka raskeks hooletuseks. 9.3 Kaitsja on apellatsioonis viidanud, et tegelikkuses põhjustas hoopis MV kannatanu kehavigastuse, kuna seade kuulus MV-le ja sellise seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda MV tegevuseks. Kolleegium märgib, et sisuliselt on kaitsja tsiteerinud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendit 3-2-1-21-13 p 15, kuid see Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis toodud seisukoht ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv. Käesolevas kriminaalasjas ei esine Riigikohtu lahendis viidatud asjaolusid, mistõttu selles toodud seisukoht ei tingi maakohtu otsuse tühistamist. 9.4 Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab VÕS § 1043 järgi kahju hüvitama, kui tema tegu on põhjuslikus seoses kahjuga ja ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt. Seega on kostja (kahju tekitaja) vastutuse esmaseks eelduseks see, et kostja tegu oleks õigusvastane. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on isiku tegu eelduslikult õigusvastane, kui selle tagajärjel tekib teisel isikul kehavigastus või tervisekahjustus. Kuna hageja (kannatanu) sai tervisekahjustused, on kahju tekitamine saabunud tagajärge arvestades VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane. Olukorras, kus kannatanu nõuab tervisekahjustuse põhjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud, et hoida ära tervisekahjustuse tekkimine (käibekohustus), saab kolleegiumi hinnangul VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab kannatanule käibekohustuse järgimata jätmisega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevusetus on olnud VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi õigusvastane ja väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu
8. aprilli
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15;
10. juuni
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Üldine käibekohustus tähendab isiku kohustust teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada. Kostjal on koormus tõendada, et ta ei rikkunud üldist käibekohustust. Sellise tõendamiskoormuse tekkimiseks peab hageja olema tõendanud, et kahju tekkis kostja loodud ohu tagajärjel ning et kostja süü ehk üldise käibekohustuse rikkumine ei ole juhtumi asjaoludest tulenevalt ilmselgelt välistatud. Vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitaja tõendama omal valikul ja järjekorras kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist ning füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka VÕS § 1050 lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. Puudub vaidlus, et kannatanu sai tervisekahjustused ajal, mil süüdistatav tegutses ettevaatamatult. Kolleegiumi hinnangul sai süüdistatav maakohtu tuvastatud asjaoludest 22 nähtuvalt, millega ringkonnakohus nõustus muuta olukorda ohutumaks ja välistada kahju tekkimise. Seetõttu lasub kostjal VÕS § 1050 lg 1 järgi koormus tõendada, et ta tegi kõik mõistlikult vajaliku selleks, et tema loodud ohust tulenev risk ei realiseeruks. Nähtuvalt isiku ekspertiisiakti nr 14E-LäI0048 eksperdiarvamuse kohaselt esinesid kannatanul MU-l järgmised tervisekahjustused: põletus leegiga näol, kõrvadel, kaelal, kõhul, mõlemal üla- ja alajäsemel kokku 35%, põletusaste IIb-III koos hingamisteede põletuse, põletusšoki ja düsfoonia (hääle kähisemine) (kd 1 lk 35). Tervisekahjustused on saadud kõrge temperatuuri ja leekide toimel, võimalik et lähteandmetes märgitud ajal ja viisil- 06.07.
12. Seega on ekslik kaitsja apellatsioonis toodud seisukoht, et kannatanu tervisekahjustusi ei põhjustanud süüdistatava O.H käitumine. Kolleegium asub seisukohale, et praeguses asjas on tuvastatud, et kannatanu sai süüdistatava O.H käitumise tagajärjel tervisekahjustused, mille tõttu tekkis kannatanu kahju. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud üheselt, et põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma isikule etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (vt Riigikohtu
13. detsembri
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05, p 13). Kolleegium nõustub kaitsjaga, et põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg ning sellisel juhul tuleb kasutada VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Ekslik on kaitsja arusaam, et eelkõige tuleb hinnata seda kes tõi seadme sündmuskohale, vaid eelkõige tuleb hinnata kas kahjulik tagajärg oleks ilma kostja/ süüdistatava teota saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja/süüdistatava väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt Riigikohtu
15. septembri
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Hageja peab tõendama üksnes kostja teo tervisekahjustuse tekitamise kui kahju võimaliku põhjuse. Kostja peab kahju põhjuste konkurentsi korral kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tema tegu ei olnud tervisekahjustuste põhjuseks, s.t et tervisekahjustuste põhjuseks oli mingi teine alternatiivsetest asjaoludest. Samas ei ole käesolevas kriminaalasjas tegemist nn kahju põhjuste konkurentsiga ning tervisekahjustuste põhjuseks ei ole mingeid teisi alternatiivseid asjaolusid. Käesolevas asjas on üheselt tuvastatud, et toimunud plahvatuse (kui kostja/süüdistatava ettevaatamatu tegevus) ja MU-l tekkinud tervisekahjustused on põhjuslikus seoses. On ilmselge, et MU-l ei oleks tekkinud tervisekahjustusi, kui ei oleks olnud süüdistatava ettevaatamatut käitumist. Ainuüksi anuma ja kergesti süttiva vedeliku olemasolu lõkkeplatsi läheduses ei oleks ilma süüdistatava O.H tegevuseta kahjulikku tagajärge kaasa toonud. Kolleegium asub seisukohale, et õigusvastasust välistavaid asjaolusid VÕS § 1045 lg 2 järgi ei esine ning kostja (süüdistatav) ei ole suutnud VÕS § 1050 lg 1 järgi tõendada, et ta ei olnud hooletu. Ka ei ole apellant tuginenud asjaoludele, mis oleksid võinud anda aluse kohaldada VÕS § 1050 lg-t
17. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna seaduslikku alust maakohtu otsust tühistada varalise kahju väljamõistmise osas.
18. Apellant ei ole sõnaselgelt väljendanud millises osa vaidlustab mittevaralise kahju väljamõistmist, kuid apellatsioonis märgitust võib kolleegium teha järelduse, et vaidlustatud on mittevaralise kahju summat. Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 134 lg 5 sättele, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise 23 hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on juhtinud tähelepanu, et arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu
19. aprilli
20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14). Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
21. aprilli
22. a otsus asjas nr 3-21-19-08, p 13 ja
23. oktoobri
24. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Neid ülaltoodud põhimõtteid on maakohus järginud ning maakohus ei ole hüvitise määramisel lähtunud ainult asjaolust, et kannatanu oli ilus nagu väidab apellatsioonis apellant. Maakohus on küll refereerinud kannatanu ütlusi, kuid hüvitise suuruse määramisel on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud tervisekahjustusi (kd 2 lk 10 pöördel), kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on põhjalikult põhjendanud mis ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 30 000 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis 20 000 eurot on mõistlik ja põhjendatud (kd 2 lk 10-11 pöördel). Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Kolleegium nõustub, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei tohi kaasa tuua kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust, kuid kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta selle, et mittevaralise kahju hüvitamine ei pea olema süüdlase jaoks talutav ka märkimisväärse pingutuseta. Kolleegium leiab, et arvestades MU õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 20 000 eurot ebamõistlikult suur. Kannatanu väited selle kohta, et tekitatud tervisekahjustused põhjustasid tema elukvaliteedi ja heaolu languse, on asjakohased ning maakohus on neid ka arvestanud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel (kd 2 lk 10 pöördel). Apellant ei ole apellatsioonis põhjendanud, mis ta leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 20 000 eurot on ebamõistlikult kõrge ning ei vasta kohtupraktikale. Apellant ei ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Ka ei ole vähetähtis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht lahendis nr 3-1-1-116-12, et mittevaralise kahju puhul tuleb silmas pidada, et mittevaralise kahju hüvitiste suurust puudutav kohtupraktika pole muutumatu, vaid on avatud edasisteks arenguteks. Kolleegiumi arvates puuduvad igasugused alused kannatanu MU kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks.
25. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada kannatanule seoses apellatsioonimenetlusega tekkinud kulu kokku summas 451.20 eurot. Taotluse kohaselt kulutas esindaja maakohtu otsuse analüüsiks ja kliendile ülevaate andmiseks 1 tunni ning apellatsiooni analüüsiks ja apellatsioonivastuse koostamiseks 3,7 tundi. Kokku osutas esindaja kanntanule õigusabi 4,7 tunni vältel.

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on esindaja tehtud toimingud kannatanu esindamiseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega. 24

§ 185

lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kannatanu esindaja palub kannatanule menetluskulude hüvitamise otsustus teha eraldi kohtumäärusega.

§ 306

lg 1 p 14 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus teha samal ajal kohtuotsusega, ja seda isegi juhul, kui kohus vormistab selle eraldi määruses. Kuivõrd ringkonnakohtul on käesoleval juhul võimalik menetluskuludega seonduvad küsimused lahendada kohtuotsuses, siis puudub vajadus koostada selleks eraldi kohtumäärus. Samuti palub esindaja otsustada menetluskulude hüvitamine riigi eelarvest ning lisada kannatanu menetluskulud süüdistatavalt riigi kasuks väljamõistetavatele menetluskuludele analoogselt ekspertiisikulude ja tunnistajate sõidukuludega. Esindaja märgib, et kannatanul on juba tekkinud menetluskulud, kuid ei ole teada, kas süüdistatav suudab mõistliku aja jooksul hüvitada kannatanule kriminaalmenetlusega tekkinud kulud. Kohtukolleegium selgitab, et selles osas on Riigikohus võtnud selge seisukoha, mis on teada ka kannatanu esindajale, kuivõrd sellele seisukohale on Riigikohus asunud just vandeadvokaat Indrek Sirgi kaebust lahendades. Nimelt on Riigikohus sedastanud, et tõlgendades süstemaatiliselt

VII peatükis sätestatut ja arvestades ka kohtupraktikas valitsevat arusaama, tuleb kolleegiumi arvates toetada seisukohta, et

§ 175

lg 1 p-des 2-10 nimetatud juhtudel mõistetakse süüdimõistetult menetluskulud välja riigile ja vastavatel isikutel tekib omakorda õigus muude seaduste (näiteks riigi õigusabi seaduse) alusel nõuda riigilt nende poolt kantud menetluskulude hüvitamist. Samas aga ei ole

§ 175

lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulude, s.o valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja kriminaalmenetlusega tekkinud muude menetlusosaliste vajalikud kulud, riigilt väljanõudmise võimalust teistes seadustes sätestatud. Eelöeldust järeldub, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse

§ 180

lg 1 esimese lause kohaselt välja süüdimõistetult vahetult kannatanule (RKKKm 3-1-1-67-13, p 11). Eeltoodu kohaldub ringkonnakohtu hinnangul ka apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude väljamõistmisele. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 09.novembri 2015 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/ Meelika Aava /allkirjastatud digitaalselt/ Ivi Kesküla 25