lg 1 p 2, s.o suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 km/h;
lg 1, s.o juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist;
lg 11 p 2, s.o juhil on keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule;
lg 3 p 1, s.o juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb;
lg 1, s.o möödasõidul oleva sõiduki juht peab hoidma möödasõidetava sõiduki suhtes ohutut piki- ja külgvahet;
Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides;
lg 4 p 1, s.o juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Seega pani Z.Z toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm. Süüdistatav Z.Z-ile on süüdistus arusaadav ning ta tunnistab ennast osaliselt süüdi. Ta tunnistab ennast süüdi liiklusõnnetuse ning inimese surma põhjustamises, kuid ta ei tunnista ennast süüdi alkoholijoobes sõiduki juhtimises. Kaitsja Juho – Enn Aule leiab, et süüdistus ei ole põhjendatud. Kohtuistungil on üle kuulatud kannatanu EM, kes on esitanud tsiviilhagi Z.Z-i vastu varalise kahju 3122.20 euro ja mittevaralise kahju 10 000.00 euro nõudes ning kohtuistungil ta jäi esitatud hagi juurde. Samuti on kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja AM ja kolmas isik MR. Kohtuistungil on vahetult uuritud ja hinnatud järgmiseid kirjalikke tõendeid: kaardi väljatrükk, millele tunnistaja AM on märkinud oma liikumissuuna /tlk 40/, EM hagiavaldus varalise kahju nõudes koos lisadega /tlk 41 – 44/, EM hagiavaldus mittevaralise kahju nõudes /tlk 45 – 47/, määrus MRi kolmandaks isikuks tunnistamise kohta /tlk 48 – 49/, Z.Z-i juhiloa andmed /tlk 50/, rahvastikuregistri andmebaasi väljatrükk Z.Z-i kohta /lk 51/; liiklusõnnetuse akt nr 849 ja sellele juurde lisatud skeem /tlk 52 – 53/, sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga /tlk 54 – 84/, liiklusvahendi (jalgratas) vaatlusprotokoll /tlk 85 – 87/, liiklusvahendi 3 (sõiduauto) vaatlusprotokoll /tlk 88 – 90/, surnu ekspertiisiakt nr 295, fotod ja õiend ekspertiisi maksumuse kohta /tlk 91 – 103/, liiklustehniline ekspertiisiakt nr XXXja õiend ekspertiisi maksumuse kohta /tlk. 104 – 107/, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos väljatrükiga /tlk 108 – 109/, Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistus E129 /tlk 111/, Z.Z-i kahtlustatava kinnipidamise protokoll /tlk 112 – 115/, Häirekeskuse vastus päringule /tlk 116 – 117/, politsei juhtimiskeskuse vastus päringule /tlk 118/, asitõendid, kõned stenogrammidena koos plaadiga, vaatlusprotokollid /tlk 119 – 123/, kaitsja taotlused riigi õigusabi hüvitamiseks ning kriminaalmenetluse kulude hüvitamise määrused /tlk 125 – 129/, Maksu- ja tolliameti andmed Z.Z-i päevasissetuleku kohta 2011.a. /tlk 130/. Kohtu põhjendused Kohus, olles ära kuulanud prokuröri, süüdistatava, tema kaitsja, tunnistaja, kolmanda isiku ning vahetult uurinud ja hinnanud kirjalikke tõendeid, leiab, et Z.Z-i poolt toimepandud kuritegu on täielikult tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. KarS § 422 lg 1 süüteo koosseisu moodustavad mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, millega ettevaatamatusest põhjustati inimesele raske tervisekahjustus või põhjustati inimese surm. KarS § 422 on blanketne kuriteokoosseis ning osutada tuleb teise õigusharu normatiivaktile, millise rikkumine moodustab süüteo. Liiklusnõuded on kehtestatud mootorsõiduki puhul liiklusseaduses. Isikule KarS § 422 lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides peavad olema tõendatud ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine mootorsõiduki juhi poolt, inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena ning põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel. KarS § 422 objektiivseks tunnuseks on mootorsõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumine, millega ettevaatamatusest põhjustatakse raske tagajärg. Süüteo subjektiks saab olla vaid sõiduki juht, s.o isik, kes faktiliselt juhib sõidukit. Seega on antud juhul oluline tuvastada, kes juhtis mootorsõidukit, milliseid liiklus- või käitusnõudeid ta rikkus ja kas nende nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, s.o liikluses jalgratturina osalenud LM surmaga. Kohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et 06.05.2012.a. kella 13.50 ajal juhtis Z.Z mootorsõidukit Volkswagen Golf, registreerimismärgiga XXX, liikudes Harju maakonnas Saue vallas Vanamõisa külas mööda Suurevälja teed Alliku küla poolt Saue linna suunas. Mootorsõiduki juhtimist eelnimetatud ajal ja kohas on kinnitanud kohtuistungil ka Z.Z /tlk 27/. Teo toimepanemise koht ja aeg, 06.05.2012.a. kella 13.50 ajal Harjumaal Saue vallas Vanamõisa külas Suurevälja tee 29 juures suunaga Alliku küla poolt Saue linna poole, on tõendatud süüdistatava ja tunnistaja AM ütlustega ning kirjalike tõenditega, s.o. liiklusõnnetuse akti ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Nähtuvalt liiklusõnnetuse skeemilt ja sündmuskoha vaatlusprotokollilt on sündmuskohaks asfaltkattega tee, kus sõidutee kogulaiuses on teineteisest katkendjoonega eraldatud kolm sõidurada. Põlluääre tee poolt Suurevälja 27 poole on esimese sõiduraja laius 1,50 m, teise sõiduraja laius 3,20 m, kolmanda 1,60 m. Põlluääre tee poolt Suurevälja 27 poole parempoolse teepeenra laius on 1,69 m ja vasakpoolse teepeenra laius 1,30 m /tlk 54/. Suurim lubatud sõidukiirus on sellel teelõigul 50 km/h /tlk 55/. Olles tuvastanud, et mootorsõidukit Volkswagen Golf, registreerimismärgiga XXX, juhtis liiklusõnnetuse toimumise momendil Z.Z , tuleb järgnevalt tuvastada, millised ohutu 4 liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumised Z.Z toime pani, mis põhjustasid LM surma. Z.Z-ile on esitatud süüdistuses süüks arvatud järgmised tahtlikud liiklusnõuete rikkumised:
lg 1 p 2, s.o suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 km/h;
lg 1, s.o juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist;
lg 11 p 2, s.o juhil on keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule;
lg 3 p 1, s.o juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb;
lg 1, s.o möödasõidul oleva sõiduki juht peab hoidma möödasõidetava sõiduki suhtes ohutut piki- ja külgvahet;
Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides;
lg 4 p 1, s.o juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Kohus on seisukohal, Z.Z-i poolt
lg 3 p 1 ja § 15 lg 1 p 2 sätestatud rikkumine on tõendamist leidnud liiklustehnilise ekspertiisi aktis nr XXXeksperdiarvamuses kajastatuga, mille kohaselt sõiduauto Volkswagen Golf, registreerimismärgiga XXX, arvutuslik liikumiskiirus jalgratturile otsasõidu hetkel oli ca 56 - 64 km/h /tlk 106/. Seega on eksperdiarvamusega ümber lükatud süüdistatava väide, et tema sõiduki liikumiskiirus oli 49-51 km/h /tlk 28 /. Samuti on
lg 3 p 1 rikkumine tõendamist leidnud Z.Z-i poolt kohtuistungil antud ütlustega selle kohta, et sõites Saue poole oli ilus kevadilm, päike paistis silma sisse ja kohati isegi pimestas /tlk 27 pöördel/. Seega ei kohandanud Z.Z hoolimata sellest, et päike kohati teda pimestas oma sõidukiirust selliseks, mis võimaldaks tema poolt juhitud sõidukit peatada takistuse eest, kelleks olid teised liiklejad ning selle tulemuseks oli raske liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai surma teel liikunud jalgrattur Leida Madalik. Tõendamist on leidnud Z.Z-i poolt
LMosales sel päeval liikluses jalgratturina, olles seega autojuhi poolt vaadatuna vähekaitstud liikleja. Liiklustehnilise ekspertiisi akti nr XXXuurimuslikus osas kajastatud skeemist nähtuvalt liiklus LMjalgrattaga teepeenral ning sel hetkel sõitis sõiduauto Volkswagen Golf, registreerimismärgiga XXX, tema liiklusvahendile tagant otsa /tlk 105/. Z.Z oli tee laiust arvestades võimalus mööduda jalgratturist ohutult, sõitmata teepeenrale, kuid Z.Z seda ei teinud. Kohtu hinnangul ei ole usutavad Z.Z-i poolt kohtuistungil antud ütlused selle kohta, nagu oleks jalgrattur ilmunud tema ette ootamatult tee ääres seisnud autode vahelt. Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde lisatud fototabeli fotodelt nr. 21 ja 22 /tlk 66/, ei seisa tee ääres ühtegi sõidukit, mille vahelt oleks jalgrattur saanud ootamatult ilmuda Z.Z-i poolt juhitud auto ette. Ka tunnistaja AM kinnitas kohtus, et sündmuskohal oli ainult üks auto, mis oli eespool keset teed kinni pidanud /tlk 29/. Tunnistaja viitas siinkohal süüdistava poolt juhitud sõidukile, mis peale ratturile otsasõitu peatus eemal. Kuna jalgrattur liikus teepeenral, siis ei saanud ta mingil moel ilmuda Z.Z-i auto ette. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt sõitis Z.Z ise teepeenrale ohustades seal liikuvat jalgratturit. Kaitsja väide selle kohta, et teekattemärgistus oli arusaamatu, on asjakohatu, kuna Z.Z on kohtuistungil avaldanud, et sõidab seda teed mööda igapäevaselt tööle. Tema 5 sõitis mitte joonestuse järgi, vaid nii, nagu loogiliselt peaks sõitma ehk oma sõidusuunal, omal sõidurajal, paremal pool. Need jooned teda ei eksitanud /tlk 28 pöördel/. Samuti on liiklustehnilise ekspertiisi aktiga nr XXXtõendamist leidnud, et kokkupõrge toimus teepeenral, mitte sõiduteel. Z.Z puudus igasugune vajadus sõita teepeenrale, kuna tema enda sõnul oli tema sõidu sihiks Saue /tlk 27/. Samuti on eksperdi arvamusega ümber lükatud Z.Z-i poolt kohtuistungil öeldu, mille kohaselt hetkel, kui ta sõitis jalgratturile otsa, asetses tema sõiduk asfalteeritud tee osas. Teepeenrale ta kalduda ei saanud, kuna teepeenral seisid autod /tlk 28 pöördel/. Teepeenrale sõitmine on kinnitust leidnud ka sündmuskoha vaatlusprotokollis kajastatuga, millest nähtuvalt Põlluääre tee ja Suurevälja tee ristumispiirist 4,80 meetri kaugusel ja 0,20 m kaugusel parempoolsest teeservast algab sõiduauto teelt väljasõidu jälg /skeemil tähistatud nr. 1/. Jälg nr. 1 lõpeb 4,70 m kaugusel tee servast ning 30,50 m kaugusel Põlluääre tee ja Suurevälja tee ristumispiirist, jälje kogupikkus on 26,40 m /tlk 54/. Tõendamist on leidnud Z.Z-i poolt
Z.Z on eitanud mootorsõiduki juhtimist alkoholijoobes ning selgitanud kohtuistungil, et alkoholi tarvitas ta vahetult pärast otsasõidu toimumist, kuna oli šokiseisundis. Z.Z avaldas, et alkoholi oli ta tarvitanud ka eelmisel õhtul. Toimikus olevast tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja alkomeetri väljatrükist nähtuvalt mõõdeti 06.05.2012.a. kell 15.03–15.08 Z.Z-i väljahingatavas õhus alkoholisisaldust tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST seerianumbriga ARAF-0013 (taatlustunnistus TTRC12-00024), mille lõplik lugem oli 1,11 mg/l, laiendmääramatus 0,10 mg/l, seega lõpptulemus 1,01 mg/l /tlk 108 – 109/.
lg 4 p 1 sätestab, et juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi, seega oli Z.Z alkoholijoobes. Kohtu hinnangul ei ole usutav Z.Z-i väide selle kohta, et ta tarvitas alkoholi vahetult pärast õnnetuse toimumist. Liiklusõnnetuse toimumise aeg oli orienteeruvalt kell 13.50. Nähtuvalt vastusest uurija järelepärimisele sooritati kõne häirekeskusesse kell 13:52:20, milles helistaja avaldab, et autojuhil pole häda midagi ning tundub, et autojuht on purjus /tlk 119, 120/. Samuti on Z.Z-i ütlused ümber lükatud asitõendi vaatlusprotokollis kajastatuga, millest nähtuvalt avaldab Põhja prefektuuri juhtimiskeskusesse kell 13:53:47 helistanud meesterahvas, et üks purjus inimene sõitis otsa. Inimene tuigub seal VW Golfi juures, tumesinise Golfi juures … See tumesinine Golf, see seisab seal ka. Inimesed hoiavad seda joodikut kinni seal /tlk 121/. Samuti on tunnistaja AM kohtuistungil avaldanud, et tema meelest oli autojuht tarbinud alkoholi ning seda järeldas ta sellest, et autojuhi kõnnak oli taaruv. Ta ei saanud rääkida ilusti ning mõmises. Alkoholilõhna ta ei tundnud, kuna ei läinud autojuhi lähedale /tlk 21 pöördel/. Kui tema sündmuskohalt lahkus umbes 10 minuti pärast, siis süüdistatav viibis jätkuvalt kannatanu juures ja selle aja jooksul, kui tema viibis sündmuskohal, ei näinud ta süüdistatavat midagi tarbimas /tlk 20 pöördel/. Teised kohalviibijad avaldasid kohapeal arvamust, et juht võib olla tarvitanud alkoholi /tlk 22/. Seega, lähtudes eeltoodust, on asub kohus seisukohale, et Z.Z oli juba liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes ja tema kehalised ja psüühilised funktsioonid olid häiritud, kuna tema alkoholijoove oli märgatav ja äratuntav ka kõrvalistele isikutele. Kohus peab vajalikuks viidata ka
, mis sätestab, et karistatav on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine, välja arvatud narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldavat ravimit sündmuskohal abi osutava kiirabibrigaadi või muu tervishoiutöötaja korraldusel vältimatu abi korras, liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt vahetult pärast liiklusõnnetust kuni selle asjaolude väljaselgitamiseni sündmuskohal. Juhul, kui Z.Z oleks tarvitanud alkoholi peale liiklusõnnetuse toimumist, mis kohtu hinnangul ei ole aga usutav ning tõendamist leidnud, siis ka selline käitumine on keelatud ning oleks süüdistatavale ette heidetav. Riigikohtu lahendi 3-1-1-94-02 kohaselt tuleb, hindamaks põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel, kohtul hinnata kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende 6 käitumisele õiguslik hinnang, kuna vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamise või surma põhjustamisega. Samuti tuleb selgitada, kas kannatanust liikleja võis viibida sellel tee osal, kus toimus süüdistuses märgitud liiklusõnnetus, kas süüdistatav sõiduki juhina võis või pidi kannatanu sellel kohal viibimist ette nägema ja kas sõidukijuhil oleks selles situatsioonis olnud võimalik seda liiklusõnnetust ära hoida juhul, kui tema poleks kohtu poolt tuvastatud liiklusseaduse rikkumisi toime pannud.
lg 2 järgi peab iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kohus leiab, et liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli LMõigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liiklusseaduse nõudeid. LM oli õigus eeldada, et sõiduauto juht ei sõida sõiduteelt teepeenrale, kus tema liigub jalgratturina. Tal oli õigus eeldada süüdistatava Z.Z-i poolt liiklusnõuete täitmist. Vastavalt
31 lg 1 peab teel jalgrattaga, tasakaaluliikuriga ja pisimopeediga sõitmisel alla 16-aastane juht kandma kinnirihmatud jalgratturikiivrit.
lg 2 järgi võib jalgratta ja pisimopeediga sõita jalgrattarajal või jalgrattateel või võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, välja arvatud käesoleva seaduse § 48 lõike 1 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka jalgratta- ja jalgteel ning teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat. Süüdistatava poolt juhitud sõiduki liikumine teepeenrale, kus LM oli seadusest tulenev õigus jalgrattaga liikuda, oli ratturi jaoks täiesti ootamatu ja ohule reageerimiseks ei jäänud tal aega, kuna auto suundus tema poole selja tagant. Vaatamata asjaolule, et LM ei olnud kohustust kiivrit kanda, tegi ta seda enda turvalisuse tagamises ning samuti liikus ta teepeenral, mis oli antud juhul ka kõige ohutum teeosa jalgrattaga sõitmiseks. Ekspertiisiaktis väljendatud arvamuse järgi ei leitud toksikoloogiauuringul laiba verest ja uriinist etanooli, narkootilisi aineid ja ravimaineid. Seega ei ole kannatanule konkreetsel juhul alust ette heita liiklusseaduse rikkumist ning kohtu hinnangul ei olnud LM võimalik vältida talle otsasõitu. Asjas kogutud tõenditega pole tuvastamist leidnud, et hukkunu oleks rikkunud muul moel liiklusseaduse nõudeid, mis oleksid põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Vastavalt Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst – ekspert Aleksei Krasjuki poolt 29.06.2012.a. koostatud surnu ekspertiisiakti nr XXX järgi olid LM surma põhjuseks pea, kaela, kehatüve ja jäsemete tömp trauma hulgaliste kinniste kolju- ja skeletiluude ning vasakpoolsete lahtiste sääreluude murdude ning siseorganite (maks, kopsud, peaaju, seljaaju) eluga sobimatute vigastustega. Need tervisekahjustused on eluohtlikud. Tervisekahjustused võisid olla saadud liiklusõnnetuse käigus, ei ole välistatud, et ekspertiisimääruses näidatud ajal ja viisil, s.o 06.05.2012.a. sõiduauto otsasõidust. Surm võis saabuda orienteeruvalt 12 – 36 tundi enne kohtuarstlikku lahangut. Toksikoloogiauuringul laiba verest ja uriinist etanooli, narkootilisi aineid ja ravimaineid ei leitud /tlk 95/. Seega leiab kohus, et on tõendatud põhjuslik seos Z.Z-i teo, s.o liiklusnõuete rikkumise ning sellega tekitatud tagajärje - isiku surma, põhjustamise vahel. Kohtul pole olemasolevate tõendite pinnalt kahtlust, et üldise elukogemuse ja omandatud autojuhtimise kogemuse ning intellektuaalse taseme tõttu sai süüdistatav Z.Z aru, et Suurevälja teel vastupaistva ning kohati pimestava päikesega auto juhtimine nõuab tähelepanu ja hoolsust. Keskenduda tuleb enda tegevusele ja teistele liiklejatele ohutu mootorsõiduki liikumiskiiruse, õige liikumissuuna jm liiklemist korraldavate nõuete järgimisele. Kohtupraktikas (RKKK 3-1-1-142-05, 3-1-1-4-08) on korduvalt asutud seisukohale, et kaudse tahtluse puhul isik ei pürgi tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seevastu kergemeelsuse puhul isik loodab tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu tagajärje 7 saabumata jäämisele. Järeldub, et kõnesoleval kahe subjektiivse suhtumise piiritlemisel tuleb igal konkreetsel juhul selgitada, kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse. Käesoleva kriminaalasja materjalidest järeldub, et mootorsõiduki juhtimise kogemust omav Z.Z , nähes küll tagajärje saabumise võimalust, kuna kasutab sama teed, kus õnnetus aset leidis, igapäevaselt tööle sõiduks, teades tee- ning ilmaolusid, ei valinud sobivat liikumiskiirust ning asus autot juhtima peale alkoholi tarvitamist seisundis, mis on juhile keelatud. Kohtu arvates polnud sellisel moel liikumiskiiruse hindamine seotud juhi tähelepanematuse või kohusetundetusega, vaid see kujutas lubamatut riski – ta hindas ebaõigesti teel valitsevat olukorda, sh teiste liiklejate olemasolu ning samuti ka enda seisundit, kuna arvestades süüdistataval esineva joobe suurust, ei ole usutav, et ta ei olnud enda joobeseisundist teadlik. Oma käitumisega seotud lubamatu riskimine on vaadeldav kaudse tahtlusena. Seega leiab kohus, et Z.Z-i käitumine arutuselolevas liiklusolukorras ja saabunud tagajärje tõttu vastab KarS § 422 lg 1 dispositsioonile - mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Kohus on seisukohal, et tõendatud on Z.Z egevuses nii objektiivne kui subjektiivne külg. Rikkudes sõidukijuhina liiklusnõudeid, põhjustas Z.Z LM surma. Seega esineb põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, s.o juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ja saabunud tagajärje, s.o teise isiku surma vahel. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. Süüdistatav Z.Z on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest, seega puudub süüd välistav asjaolu. Kohus, andes uuritud tõenditele hinnangu ja tuginedes oma siseveendumusele, leiab, et kõik tõendid kogumis kinnitavad süüdistatava süüd ning Z.Z tuleb süüdi tunnistada temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises s.o KarS § 422 lg 1 järgi. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 8 Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu pingelised ja keerulised liiklusolud teedel ja tänavatel nõuavad mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Igaühele kogemuslikud on igapäeva elu sündmused selles, et mootorsõiduki juhi hoolimatus võib põhjustada traagilise tagajärje juhile endale või kaasliiklejatele, mõnikord ka liiklusest kõrvalseisvale isikule või tema varale. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liikluseeskirju eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ja liikluseeskirja rikkumisega teisele isikule tervisekahju põhjustanud autojuhile mõistetud karistusel laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine ja konkreetse süüdimõistetu edasise õiguskuulekuse saavutamine. Inimühiskonnas pole suuremat väärtust ja kõrgemalt kaitstud hüve kui inimese elu ja tervis. Seaduse järgi mõistetav karistus peab avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides. Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Süüdistatav Z.Z on toime pannud KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava teise astme kuriteo. Tema tegevuse tulemusena sai inimene surma. Taolised süüteod on käesoleval ajal ühiskonnas väga levinud ning samas on tegemist süütegudega, mille ühiskonnaohtlikkus on väga suur, kuna kannatanuks võib osutuda iga ühiskonna liige. Süüdistatavale KarS § 422 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus kuni 5 aastat. Seega Z.Z-i poolt toime pandud KarS § 422 lg 1 järgi sätestatud kuritegu ei ole väikese raskusastmega, sest selle paragrahvi sanktsioon näeb karistusena ette vaid vangistuse ja seda kuni viie aastani. Kohtu hinnangul on juba ainuüksi käesoleva kuriteo asjaolud sellised, mis tingivad Z.Z-ile reaalse vangistuse määramise. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav pani sel päeval toime kokku kuus mootorsõiduki liiklus- ja käitusnõuete rikkumist, mille tulemusel ettevaatamatusest põhjustas ühe isiku surma. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-26-03 märkinud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise, näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Süüdistatava Z.Z-i puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate sh tema enda huvides. Kõike eeltoodut arvesse võttes peab kohus ainsaks võimalikuks karistuseks isikule, kes on rikkunud mitmeid olulisi mootorsõiduki liiklus- ja käitusnõudeid, reaalset vangistusest. Kohus ei ole tuvastanud Z.Z-i puhul vastutust raskendavaid asjaolusid. Vastutust kergendavaks asjaoluks loeb kohus Z.Z-i poolt kohtuistungil kannatanu ees vabandamist. Süüdistatav üritas pärast toimunud liiklusõnnetust ise ühendust võtta hukkunud lähedastega. Kohtuistungil tunnistas ta samuti end toimepandud kuriteos täielikult süüdi ja vabandas kohtuistungil viibinud kannatanu ees. Seega nähtub süüdistatava käitumisest tema osavõtlik suhtumine kannatanusse ja arusaam juhtunu tõsidusest. Sellest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, s.o vangistus 1 aasta ja 4 kuud. 9 Kohus peab veel vajalikuks mõjutusvahendiks lisakaristuse kohaldamist, milleks on tähtajaline juhtimisõiguse äravõtmine. KarS § 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo toimepanemise korral mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3 aastaks. Kohus leiab, et Z.Z-i suhtes tuleb lisakaristusena kohaldada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 2 aastaks. Z.Z-i näol on kohtu arvates tegemist isikuga, kes jämedalt rikkus liiklusseaduse nõudeid, istus alkoholi tarvitanuna autorooli ning sõidukiirust ületades põhjustas liiklusõnnetuse, milles hukkus üks inimene. Selline kuritegu seadis ohtu nii Z.Z-i enda kui ka teiste õiguskuulekalt käituvate isikute elu ja tervise, mistõttu on kohtu arvates täiesti põhjendatud ja hädavajalik Z.Z-i liiklusest kõrvaldamine. Kohus märgib, et mootorsõiduki juhtimine pole süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks ega mootorsõiduki juhtimisõigus süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Tema puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. Kohus märgib, et lisakaristuse kohaldamisel on oluline tähendus isiku õiguspärasele käitumisele suunamisel ja ühiskonna turvalisuse tagamisel, s.t lisakaristuse kohaldamine on antud juhul vajalik preventiivsetel kaalutlustel. Tsiviilhagi Kannatanu EM esitas tsiviilhagi varalise kahju summas 3122.20 eurot ja mittevaralise kahju summas 10 000.00 eurot hüvitamise nõudes. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Vastavalt VÕS § 129 lg 1 tuleb isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. Sama paragrahvi teise lõike järgi tuleb matusekulud hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanu surma põhjustamisega (p 1) või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (p 7). EM on esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes põhjendanud asjaoluga, et tal tekkis kahju tema vara vähenemise näol kulutustele summas 50.20 eurot mootorikütuse ostmiseks, mis oli vajalik ametiasutustega, uurimisorganitega suhtlemiseks ning matuste korraldamiseks. Samuti hoidis LM iganädalaselt vähemalt 30 tunnil tema ja tema õe lapsi. LM surm tingis sunnitud vajaduse lapsehoidja palkamiseks. Lapsehoidja tunnitasu on 3.20 eurot ja lastehoiuteenust on ta olnud sunnitud kasutama kokku 960 tunnil, mis moodustab kokku 3072.00 eurot. Seega on varalise kahju kogusumma 3122.20 eurot. Eelnimetatud kulutusi tal ei oleks vaja olnud teha, kui LM surma põhjustamist Z.Z-i poolt ei oleks toimunud. Seega kannatanu asetamiseks olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, on vaja hüvitada temale ülalviidatud kulutused. Tsiviilhagi juurde on lisatud Neste Eesti AS kviitung nr. 03/9915, millest nähtuvalt on Sõpruse pst. 178 asuvast tanklast ostetud 09.05.2012.a. mootorikütust 50.20 euro väärtuses. Kohus on seisukohal, et EM hagi varalise kahju nõudes tuleb jätta rahuldamata. Toimikus olevast Salva Kahjukäsitluse OÜ 28.05.2012.a. vastusest nähtuvalt on kannatanu juba varasemalt nõudnud ka nimetatud kütusekulu hüvitamist Salva Kahjukäsitluse OÜ-lt, kuid Salva 10 Kahjukäsitluse OÜ keeldus kannatanule väidetava 50.20 eurot suuruse kütusekulu hüvitamisest põhjusel, et need sõidukulud ei ole otseselt hukkunu matmisega seotud mõistlikud kulud. Väidetava varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb kannatanul tõendada kahju olemasolu ja selle suurus ning, et kahju on tekitatud suurema ohu allikaga (põhjuslik seos). VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kannatanu 50.20 euro suurune väidetava sõidukulu nõue on aga täielikult põhjendamata. Hagiavaldusest ei nähtu ning täielikult on tõendamata millal, kuhu ja mis põhjusel on kannatanu väidetavalt sõitnud ning kui suur on igal konkreetsel juhul olnud sellega seotud väidetav transpordikulu. Hagiavaldusest ei nähtu ning täielikult on tõendamata, et need kulutused oleksid üldse tehtud kannatanu arvelt ja kannatanu tarbeks. Kütuseostuarvest, millele kannatanu tugineb, ei nähtu mitte mingisugust seost kannatanuga ja tema väidetavate sõitudega ametiasutustesse, uurimisorganitesse või oleksid need seotud matuste korraldamisega. Samuti on täielikult põhjendamata ja tõendamata 3072 euro suurune väidetava lapsehoiuteenuse nõue. Hagiavaldusest ei nähtu ning täielikult on tõendamata millal ja millisel ajavahemikul on kannatanule lapsehoiuteenust osutanud. Hagiavalduses kajastatud lapsehoiuteenuse kasutamine 960 tunni ulatuses ja selle eest 3072 euro tasumise näol on antud juhul tegemist kannatanu paljasõnalise ja tõendamata väitega. Mõistes isikult teise isiku kasuks välja kahjusumma, peab kohus olema veendunud, et kahju on tekkinud ning isik, kellelt kahju välja mõistetakse peab olema vastutav selle tekkimise eest. Käesoleval juhul kohtul selline veendumus puudub. Kohus leiab, et nii kütusekulu kui ka lapsehoiuteenuse kasutamise kulude näol ei ole tegemist kuludega, mille hüvitamist saaks kannatanu nõuda Z.Z-ilt . Tegemist ei ole mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahjuga. EM (Hageja) on esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes põhjendanud asjaoluga, et käesoleval juhul esinevad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad isiku surma põhjustamise eest nõuda kostjalt hageja kasuks moraalse mittevaralise kahju hüvitamist. Erandlikeks asjaoludeks on hageja hinnangul kohutavalt dramaatiline asjaolude kompleks, mis kaasnes kostja õigusvastase tegevusega. Kostja poolt räige seaduserikkumise (alkoholi joobes autoga asulas kihutamise) tagajärjel saabus täies elujõus isiku surm, kellel puudus igasugune võimalus tagajärge oma tegevusega ära hoida. Hukkunud isik oli Hageja ema ja Hageja ning Hageja õe EM laste vanaema, kes osales väga aktiivselt perekondlikus elus ja kogu pere laste kasvatamise ja hoidmises. Ka hukkumise ajal oli LM teel hageja laste juurde. Selle asemel tuli Hagejal võtta vastu teade enda lähedase inimese täiesti mõttetu hukkumise kohta ja edastada samasisuline teade ka teistele pereliikmetele. Alkoholijoobes kihutades süütu inimese tapmisega tõi kostja LM tütarde peredele vältimatu vajaduse korraldada ümber kogu enda elu, sh leida lastele lapsehoidja. Kostja tahtlik tegu tõi Hagejale ja tema perele kaasa LM lähedase suhte pöördumatu lõppemise ja suured emotsionaalsed kannatused. Kõik see oli põhjustatud kostja tahtliku õigusrikkumise tagajärjel. Kohus ei nõustu erandlike asjaolude esinemise seisukohaga ning peab vajalikuks osundada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008.a. otsusele nr 3-2-1-19-08, milles Riigikohus on asunud seisukohale, et võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus. Need asjaolud kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Kolleegiumi arvates õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu 11 pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Isegi kui hageja laps nägi õnnetuse tagajärgi, ei saa tema võimalikke üleelamisi "kanda üle" hagejale. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega. EM on toimunud kohtuistungil avaldanud, et juhtunust sai teada oma mehe käest 06.05.2012.a. umbes kell 14.30. EM läks seejärel Sauele isa juurde ning sündmuskohale läks ta alles hiljem ja viis lilled. Sündmuskoht oli siis juba puhas /tlk 22 pöördel/. Antud juhul EM juhtunus ei osalenud, ei viibinud sündmuskohal, ei näinud pealt õnnetuse vahetuid tagajärgi ega lähedase vigastada saamist või tema kannatusi. Info, mida EM juhtunu tehiolude kohta on saanud, ei ole tema jaoks vahetu ega põhine tema poolt isiklikult kogetul, vaid kolmandate isikute poolt vahendatud. Hageja näol on tegemist iseseisvalt oma elu elava isikuga, kes ei omanud hukkunud emaga ühist eluaset ega sõltunud temast oma igapäevaelus. Loomulikult kaasnevad hageja vanema hukkumise, matuse ning muu sellega seonduva tegevusega rasked emotsionaalsed pinged ja tagajärjed, kuid kohtu arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et antud juhul ei saa kõne alla tulla ka kahju hüvitamine VÕS § 134 lg 2 alusel. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kuigi Z.Z käesoleval ajal töötab, on ilmselge, et menetluskulude kohene täies mahus hüvitamine on Z.Z-ile ebamõistlikult koormav. Käesoleval juhul on kohus karistanud Z.Z reaalse vangistusega. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et Z.Z esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et Z.Z-ilt tuleb menetluskulud seadusele tuginedes välja mõista. Nimetatud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendites 1-10-3472; 1-10-16328; 1-10-15032. Seega tuleb Z.Z-ilt välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel riigituludesse sundraha 480.00 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulud 332.00 eurot ja liiklustehnilise ekspertiisi kulud 457.00 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel tasu riigi õigusabi osutamise eest 364.80 eurot, KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel toimiku koopia tegemise kulud 0.45 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p 10 alusel sõiduki teisaldamiskulud 38.40 eurot ning surnu transpordikulud 60.00 eurot. Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul. On ilmselge, et vanglatingimustes täitedokumendi vabatahtlik täitmine on raskendatud kuna süüdimõistetu töötamine ei ole garanteeritud. 12 Asitõendid Asitõendiks tunnistatud CD plaadid Häirekeskuse kõnesalvestustega, millised asuvad kinnises ümbrikus kohtutoimikus, jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist kriminaalasja materjalide juurde. Asitõendiks tunnistatud jalgratas Turist Sport, milline asub Rahumäe tee 6, Tallinn parklas ning pruuni paberkotti pakitud vasaku jala spordijalats, kiivri sirm ja tükid, 4.1 eurot, käekell, taskurätik, parempoolne rattapedaal, rattasadul ja jalgratta pump, millised asuvad Rahumäe tee 6, Tallinn asitõendite laos, tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel EM viimase nõudmisel. Ringkonnaprokurör taotles toimunud kohtuistungil, arvestades Z.Z-i kuriteo raskust, süüdistatava Z.Z-i mootorsõiduki Volkswagen Golf, registreerimismärgiga XXX, konfiskeerimist. Ringkonnaprokuröri hinnangul on mootorsõiduki konfiskeerimine antud juhul võimalik, kuna see on Z.Z-i poolt soetatud pärast tema ja MRi abielu lahutamist. KarS § 83 lg 1 võib kohus konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Seega on antud juhul alus Z.Z-ile kuuluva mootorsõiduki Volkswagen Golf, registreerimismärgiga XXX, konfiskeerimiseks. Kohus leiab, et antud juhul ei ole konfiskeerimise kohaldamine põhjendatud. Z.Z on käesoleval juhul eelnevalt karistamata isik, kuna tema karistatus on kustunud. Kohus on pidanud vajalikuks kohaldada Z.Z-ile lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 2 (kaheks) aastaks. Kohtu hinnangul on kohaldatud lisakaristus piisava raskusega mõjutamaks Z.Z edaspidi hoiduma liiklusnõuete raskest rikkumisest. Kohus peab antud juhul vajalikuks viidata Riigikohtu üldkogu 12.06.2008.a. otsusele nr 3-1-137-07, milles Riigikohtu üldkogu on märkinud, et õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma. Käesoleval juhul puudub kohtul veendumus, et Z.Z jätkaks edaspidi analoogsete süütegude toimepanemist, mistõttu ei ole konfiskeerimise kohaldamine antud juhul vajalik. Eeltoodust lähtudes peab kohus võimalikuks tagastada mootorsõiduk Volkswagen Golf, registreerimismärgiga XXX, milline asub Rahumäe tee 6, Tallinn parklas, kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel Z.Z-ile. Aulike Salo kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.