Obsah (8)

§ 117§ 118§ 63§ 68§ 74§ 75§ 78§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 25. mai 2016 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-14-2785 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Agu Timmi Kri

§ 117

lg 1 ja § 118 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)

1. märtsi 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava N.M kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul Heido Süüdistatav N.M . Isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht: XXXXXXX , töökoht XXXXXXX ; kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud Vandeadvokaat Mart Sikut Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Jätta Tartu Maakohtu
3. märtsi 2016 otsus muutmata.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. N.M anti kohtu alla ja teda süüdistati selles, et tema oma elukohas XX linnas XXXXXXX korteris 16.03.2013.a. ajavahemikul kella 17:30-st kuni 18:40-ni, jäädes kahekesi kodus oma elukaaslase S.R. 2-aastase lapse K.Õ. (sünd. XX.XX.XXXX ), lõi last lahtise käega suupiirkonda, mille tagajärjel K.Õ. kukkus pea vasaku poole kuklapiirkonnaga vastu põrandat, mille tulemusena lapsel tekkis ülahuulekida rebend ja pea kinnine trauma vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis peaajuturse, mis põhjustas 20.03.2013.a. K.Õ. surma. Sellega tekitas N.M K.Õ. le tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse, millega põhjustas ettevaatamatusest K.Õ. surma, pannes sellega toime

§ 118

lg 1 p 1 ja 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis vastab alates 01.01.2015.a. jõustunud

§-le 118 lg 1 p 7 s.o tervisekahjustuse tekitamine kui sellega on põhjustatud surm. 2. Tartu Maakohtu 17.03.2016 otsusega tunnistati N.M süüdi

§- de 118 lg 1 p 1 ja 117 lg 1 järgi ja talle mõisteti

§ 63

lg 1 alusel karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka N.M-i eelvangistuses 08.04.2013-09.04.2013 viibitud aeg, s.o 2 päeva, ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud 28 päeva vangistust.

§ 74

lg 1 alusel ei pöörata N.M-ile mõistetud karistust täielikult täitmisele, kui ta ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg -s 1 sätestatud kontrollnõudeid: elab kohtu määratud alalises elukohas – XXXXXXX ; ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saab kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljapool Eesti territooriumi viibimiseks.

§ 78p 1 kohaselt hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest.

1. Maakohus märkis, et N.M-i süü talle esitatud süüdistuses on leidnud tõendamist. 3.1 Tartu Ülikooli Kliinikumi 20.03.2013 teatises on teavitatud uurimisasutust K.Õ. surmast 20.03.2013, kell 11:
2. Eksperdi arvamuse kohaselt on K.Õ. surma põhjuseks pea kinnine trauma vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. Surma põhjustanud kõvakelmealune verevalum ei ole põhjustatud haigusest ega tekitatud lapse enda poolt. Verejooksu suust põhjustas ülahuulekida rebend, mis on põhjustatud löögist vastu suud laia piiramata pinnaga esemega, näiteks lahtise käega. Surma põhjustanud vigastused on tõenäoliselt tekitatud löögist lahtise käega suu piirkonda, millele järgnes lapse kukkumine pea vasaku poole kuklapiirkonna löögiga vastu põrandat. 3.2 Süüdistatava ütlused luges kohus mittejärjepidevaks, samuti esinevad neis omavahelised vastuolud, mistõttu arvestas kohus vaid neid ütlusi, mis omavahel riimuvad. 3.3 Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 16.03.2013 õhtul jäi 2 -aastane K.Õ. kahekesi N.M-ig aadressil XXXXXXX XX asuvasse korterisse. Lapse ema lahkus kella 17:30 paiku, laps jäi temast maha magavana, korterisse jäi ka N.M . K.Õ. kukkumise ja vigastuste saamise asjaoludes ilmneb vastuolu kõrvutatuna telefonikõnes Häirekeskusele avaldatus, N.M-i poolt tunnistaja L.L. avaldatus ning süüdistatava ütlustes, mis ta kohtuistungil andis. N.M-i ristküsitlusel leidis tõendamist asjaolu, et N.M on andnud kohtueelsel uurimisel lapsel tekkinud vigastuste kohta teistsuguseid ütlusi võrreldes kohtus antud ütlustega. N.M kinnitas kohtuistungil, et tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused lapse kukkumiste ja hüpitamiste kohta ei vasta tõele. Ka kahtlustatavana kinnipidamisel koostatud puhtsüdamlikus ülestunnistuses antud kirjalik seletus ning päev hiljem ütluste olustikuga seostmisel antud täiendavad ütlused lapsel vigastuste tekkimise kohta ei vasta tõele. N.M kinnitas, et tema puhtsüdamlik ülestunnistus ei ole õige, tegemist on väljamõeldisega. N.M on põhjendanud ebaõigete ütluste andmist ning puhtsüdamliku ülestunnistust sellega, et teda survestati uurija poolt ning mõjutati kambrikaaslase R.S. poolt. 3.4 Kohtuistungil antud ütlused on vastuolus ka R.S. ütlustega. Kohtus R.S. ga läbi viidud ülekuulamisel viimane keeldus ütluste andmisest ning prokuratuuri taotlusel ja juhindudes KrMS § 291 lg 1 p 2 ja § 296 lg-test 2,3 võttis kohus vastu R.S. poolt kohtueelsel menetlusel antud ütlused. Kaitsja tunnistaja ütluste vastuvõtmisele vastu ei vaielnud. 3.5 Puudub vaidlus, et kohtueelses menetluses on süüdistatava osavõtul toimunud menetlustoimingutes osalenud kaitsja. Lähtudes eeltoodust ei ole süüdistatava ütlused tema survestamisest uurimistoimingute käigus ja kambrikaaslase poolt eluliselt usutavad. Kohus luges 2 N.M-i kriminaalmenetluses antud ütlused K.Õ. le tekitatud vigastuste päritolu ja tekkemehhanismi kohta diametraalselt vastandlikuks. Kohtumenetluses on N.M asunud end lapsele vigastuste tekitamisest distantseerima. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et N.M-i ütlused ei ole usaldusväärsed selles, et tal puuduvad teadmised K.Õ. kukkumise ja vigastuste tekkimise asjaolude kohta ning et ta ei ole süüdistuses kirjeldatud ajal ja asjaoludel last löönud ega talle tervisekahjustusi tekitanud. 3.6 Kohus leidis, et tunnistaja R.S. ütlused tuleb jätta tõendikogumisse. R.S. poolt avaldatud ütlustest nähtuvad asjaolud, milliseid ta on kuulnud N.M-ilt ning milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt. R.S. ütlused haakuvad ka muude asjas olevate tõenditega, mh eksperdi arvamusega K.Õ. surma põhjuse ja vigastuste tekkemehhanismi osas. R.S. ütluste vastuvõtmiseks on täidetud ka KrMS § 291 lg 3 sätestatud tingimused. Pooled ei ole esitanud faktilisi asjaolusid, mis annaksid aluse kahelda tunnistaja poolt antud ütluste andmise asjaoludes ja tema isiku usaldusväärsuses. R.S. ütluste vastuvõtmine on põhjendatud ja vajalik kriminaalasja lahendamiseks olulise asjaolu hindamiseks ning süüdistataval ja tema kaitsjal on olnud küllaldane võimalus esitada tunnistaja R.S. ütlustele vastuväiteid. 3.7 Perearsti raviloo, väljavõtte tervisekaardist ja statsionaarse epikriisi jättis kohus tõendite kogumist välja, sest otseselt ei seondu need tõendid kuriteosündmusega ning ei anna teavet K.Õ. surma põhjuste kohta. 3.8 Kohtueksperdi poolt kohtuistungil antud ütlused kinnitavad eksperdiarvamust. Surma põhjusena välja toodud pea kinnine trauma ja haiguslik seisund hemorraagiline vaskuliit ei ole omavahel seostatavad ning hemorraagiline vaskuliit ei saa antud hetkel olla K.Õ. surma põhjuseks. Eksperdiarvamuse p 5 nähtub, et K.Õ. l tuvastatud kooma tekkis ägeda kõvakelmealuse verevalumi tõttu konkreetsel juhul minutite (maksimaalselt 30-40 minutit) jooksul. Kohus osundas asjaolule, et lapsel kooma tekkimise aeg mahub kannatanu S.R. kodust lahkumise ja süüdistatava poolt Häirekeskusesse helistamise ajavahemikku. Lisaks eelmärgitule on ekspert asunud arvamusele, et K.Õ. verejooksu suust põhjustas ülehuulekida rebend, mis on põhjustatud löögist vastu suud laia piiramata pinnaga esemega, näiteks lahtise käega ning surma põhjustanud vigastused on tõenäoliselt tekitatud löögist lahtise käega suu piirkonda, millele järgnes lapse hooga kukkumine pea vasaku poole kuklapiirkonna löögiga vastu põrandat. 3.9 Kaitsja esitas ka hüpoteesi, et K.Õ. võis jäädes N.M-iga kahekesi, saada vigastuse ise, huule katki kukkuda või joosta katki ja saada peavigastuse. Kohus kaitsja poolt tõstatatud kahtlusi ei jaganud. Esmalt osundas kohus ekspertiisiaktile, milles antud arvamuse kohaselt on tõendatud, et K.Õ. ülahuulekida rebend on tekitatud löögist kõva tömbi piiramata pinnaga esemega, näiteks lahtise käega. Ka kohtuistungil on ekspert selgitanud ning pidanud väga vähe usutavaks, et ülahuulevigastus võib tekkida kukkumisest vastu kõvasid tömpe esemeid, näiteks joostes, kuna näo anatoomiliste iseärasuste tõttu tabab löök enne kas nina või lõuga, mitte ülahuult. Ka teised asjas uuritud tõendid (S.R. ütlused) ei kinnita kahtlust. S.R. on kinnitanud, et lapsel puudus harjumus peale ärk amist hakata toas ringi jooksma. Seetõttu luges kohus välistatuks, et laps võis saada tervisekahjustused enda tegevuse tagajärjel. 3.10 Kokkuvõtlikult leidis kohus, et puudub alus kahelda kohtus üle kuulatud kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsuses, samuti kohtus avaldatud R.S. ütlustes ning kohtule esitatud eksperdi arvamuses ning ekspert T. Vaasi poolt kohtuistungil antud ütlustes. Samuti arvestas kohus süüdistatava neid ütlusi, milles need haakuvad muude asjas olevate tõenditega. Kohus luges tõendatuks, et N.M-i löögist lahtise käega K.Õ. suu piirkonda tekkis K.Õ. l ülahuulekida rebend ja ta kukkus pea vasaku poole kuklapiirkonnaga vastu põrandat. Selle tulemusena tekkis K.Õ. l kinnine trauma pea vasakpoolse kõvakelme aluse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis peaajuturse ning mis põhjustas K.Õ. surma 20.03.
3. 3.11 Kohus leidis, et N.M põhjustas K.Õ. surma hooletusest. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3 3.12 Karistuse mõistmisel arvestas kohus

§ 56lg -s 1 sätestatut.

Samuti arvestas kohus, et N.M-i ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Karistust kergendavana arvestas kohus abi andmist kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist. Karistust raskendavaks asjaoluks luges kohus süüteo toimepanemist teadvalt noorema kui kaheteistaastase alaealise suhtes. N.M-ile mõistatav karistus ei saa olla rangem varasemalt talle Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2015 poolt mõistetud karistusest. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et süüdlast saab mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma karistades teda vangistusega 1 aasta ja 3 kuud. Karistusaja hulka arvestada eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 1 aasta 2 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistus jätta

§ 74

lg 1 alusel täitmata pööramata, kui N.M ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid.

APELLATSIOONIS ESITATUD TAOTLUSTE SISU

1. Apellatsioonis taotletakse tühistada Tartu Maakohtu
2. märtsi 2016 otsus ning teha asjas uus otsus, millega N.M mõista õigeks temale esitatud süüdistustes. Menetluskulud, sh. valitud kaitsjale makstud tasud panna riigi kanda. 4.1 Apellant ei nõustu maakohtu otsusega leides, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks peab apellant seda, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning tõendite hindamisel on rikutud süütuse presumptsiooni põhimõtet. 4.2 Maakohus luges N.M-i ristküsitlusel antud ütlused ebausaldusväärseteks selles, et N.M puuduvad teadmised K.Õ. kukkumise ja vigastuste tekkimise asjaolude kohta ning ka selles, et N.M ei ole süüdistuses kirjeldatud ajal last löönud ning talle tervisekahjustust tekitanud. Samuti pidas maakohus eluliselt mitteusutavaks, et kohtueelses menetluses uurimistoimingute käigus ja kambrikaaslase poolt on süüdistatavat survestatud, kuivõrd kohteelses menetluses toimunud uurimistoimingutel on osalenud ka kaitsja. Maakohtu selline järeldus on õige ainult osaliselt. N.M ei saanud koheselt õigusabi tema kinnipidamisel, mis tingiski olukorra, kus esmakordselt elus kinnipidamisasutusse sattununa oli ta psüühiliselt endast välja viidud ning nagu ta kohtus seletas, sai nn „õigusabi“ temaga ühes kambris viibinud R.S. lt, kelle initsiatiivil mõeldi välja legend lapse hüpitamise ja selle tulemina tema kukkumise kohta peaga vastu põrandat. Süüdistatav kirjutas nn puhtsüdamliku ülestunnistuse enne lepingulise kaitsjaga kohtumist ja jäi selle juurde ka järgmisel päeval toimunud ülekuulamisel. Hiljem avaldas ta kaitsjale, et versioon ei ole tõene, vaid kirjutatud eelkõige põhjusel, et uurija lubas ta 6 kuuks vahi alla võtta, kui ta toimunule mõistlikku seletust ei anna. Sellist selgitust ei saa pidada eluliselt mitteusutavaks. 4.3 Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et tunnistaja R.S. on lubatav ja usaldusväärne tõendiallikas. Tunnistaja selgitus ütluste andmisest keeldumise kohta ei ole eluliselt usutav. Kriminaalasja materjalid, s.h R.S. ütlused, olid esitatud eksperdile arvamuse esitamiseks, mistõttu võisid tunnistaja ütlused mõjutada eksperti oma arvamuse kujundamisel. Tunnistaja ütluste vastuvõtmisega seoses on apellandil kahtlusi ka KrMS § 291 lg 3 sätestatud tingimuste täidetuse osas. 4.4 Oluline on märkida, et K.Õ. ga seotud sündmused leidsid aset 16.03.
3. N.M peeti kahtlustatavana kinni alles 08.04.
4. Sellise ajavahemiku tagant kahtlustatava kinnipidamine ei ole proportsionaalne ega haakumuses KrMS § 217 sätestatuga. On arusaadav, et politseiga varasemaid kokkupuuteid mitteomav isik ei pruugi olla oma käitumises adekvaatne, kahjustades ükskõik millisel kujul sündmust kirjeldades või asja kolmandate isikutega arutades oma positsiooni protsessis. Kahtlusväärseks tuleb lugeda sedagi, et tunnistaja R.S. keeldus istungil ütluste andmisest, motiveerides seda enda huvide kaitsega ja hirmust süüdistatava ees. Selline motiiv ei ole eluliselt usutav – kuidas saaks vabaduses viibiv N.M ohustada R.S. julgeolekut, kes viibib vanglas. KrMS § 71 tingimused ütluste andmisest keeldumiseks puudusid samuti. 4 4.5 Maakohus on R.S. ütluste usaldusväärseks lugemisega seoses leidnud, et need on haakumuses ka muude asjas kogutud tõenditega, mh eksperdi arvamusega K.Õ. surma põhjuste ja vigastuste tekkemehhanismi osas. Kohtu järeldus on küll formaalselt õige, ent ekspertiisi läbiviimisel on eksperdile üle antud ka R.S. ütlused, mis võisid mõjutada eksperti oma arvamuse kujundamisel just vigastuste tekkepõhjuste sisustamisel. 4.6 Apellant osundab eksperdi maakohtus antud selgitustele, mille kohaselt K.Õ. vigastused võisid tekkida ka nt lapse jooksmisel peaga vastu diivanit ning sealt selili põrkudes võis saada kuklapiirkonna vigastuse, põhjustades surma. Seetõttu on apellandi arvates igal juhul tegemist asjas esineva kahtlusega vigastuste tekkemehhanismi hindamisel, mida ei ole õnnestunud kõrvaldada asja kohtuliku menetluse käigus. 4.7 Nõustuda ei saa ka R.S. ütluste vastuvõtmisega KrMS § 291 lg 3 alusel, sest täitmata on selleks vajalikud tingimused. Ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik annavad igal juhul alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Tunnistaja näol on tegemist isikuga, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud, kes viibib ka käesoleval ajal kinnipidamisasutuses ning on andnud ka vastuvõetud ütlused viibides vangistuses. Seega tingimuses, kus ta oma ütluste andmisel ei pruukinud olla objektiivne. 4.8 Apellant ei ole nõus maakohtuga selles, et kaitsja poolt esitatud kirjalikud tõendid – s.h perearsti ravilugu, väljavõte tervisekaardist ja statsionaarsest epikriisist, jättis kohus tõendikogumist välja. Kaitsja hinnangul nimetatud tõenditest nähtuvalt ei ole välistatud võimalus, et K.Õ. võis 16.03.2013 joostes kukkuda ning samuti osundavad nimetatud tõendid sellele, et lapsel esines ka varasemalt tervisehäireid, s.h hematoome. K.Õ. surm võis saabuda tema enda käitumise tagajärjel tekkinud vigastuste (õnnetusjuhtumi) tulemina või ka koosmõjus temal diagnoositud haigusega. 4.9 Taunitav on riigi käitumine süüdistuse esitamisel selle muutmisega raskemaks alles pärast seda, kui läbitud oli kolm kohtuastet ja seda ilma ühegi täiendava tõendita või Riigikohtu vastava osunduseta. See näitab süüdistaja järjepidamatust süüdistuse esitamisel ja sisustamisel ning on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. 4.10 Tulenevalt süütuse presumptsiooni printsiibist saab süüdimõistva otsuse teha üksnes juhul, kui isiku süüd puudutavad tõsiseltvõetavad kahtlused on kõrvaldatud. Kui jääb mingeidki kõrvaldamata kahtlusi, tuleb need tõlgendada tema kasuks.
5. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku määrusega anti menetluspooltele võimalus avaldada oma kirjalikud seisukohad apellatsiooni osas kuni
6. maini
7. Seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
8. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, maakohtu otsuse ja sellele esitatud edasikaebusega on seisukohal, et apellatsioon jääb rahuldamata.
9. Ringkonnakohtu otsustus jätta kohtuotsus muutmata on tingitud asjaolust, et apellatsioonis esitatud argumendid ei anna võimalust maakohtu otsustuse muutmiseks. Kuna kohtuotsus jääb muutmata, puudub vajadus veelkord üle korrata N.M-i süüküsimuse kõiki aspekte, mistõttu alljärgnevalt käsitletakse apellatsioonis tõstatatud põhiküsimusi.
10. Apellant ei nõustu maakohtu otsusega leides, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks peab apellant seda, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning tõendite hindamisel on rikutud süütuse presumptsiooni põhimõtet. 8.1 Väited kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest ja vigadest tõendite hindamisel ei leidnud apellatsioonikohtus kinnitust, mistõttu erinevalt apellandist ringkonnakohus maakohtule selliseid olulisi menetlusõiguslikke etteheiteid ei tee. Kohtuotsuse kohaselt on kohus uurinud kõiki kriminaalasjas 5 kogutud tõendeid, aluseks võtnud nendest nähtuva teabe ning selgitanud, millistel kaalutlustel ta leiab, et N.M-ile esitatud süüdistus on tõendatud. Kohtu seisukohad on tõenditega toestatud ning seisukohtade kujunemine on jälgitav. Nendega nõustub ka ringkonnakohus. Alusetu on maakohtule ette heita ka KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud rikkumist, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused on vastavuses tõendamiseseme tuvastatud asjaoludega. Asjaolu, et apellant kohtu seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda seda, et nimetatud menetluslik minetus oleks kohtule ette heidetav.
11. Apellant osundab kohtu seisukohale, mille kohaselt süüdistatava ütlused tema survestamisest uurimistoimingute käigus ja ka kambrikaaslase poolt ei ole eluliselt usutavad , kuivõrd kohtueelses menetluses on süüdistatava osavõtul toimunud menetlustoimingutel osalenud ka kaitsja. Lugedes süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks, on apellandi arvates maakohus ebaõigesti hinnanud süüdistatava ütlusi. 9.1 Vaidlus puudub selles, et süüdistatav on andnud kriminaalasja kohtueelsel uurimisel lapsel tekkinud vigastuste kohta teistsuguseid ütlusi võrreldes kohtus antutega. Sellele ei vaidle vastu ka apellant. 9.2 Süüdistatava selgituste kohaselt eeluurimise käigus antud ütlused ning puhtsüdamlikus ülestunnistuses märgitu ei vasta tõele. Iseenesest ei ole välistatud olukord, kus isikut võidakse eeluurimise käigus survestada teatud viisil ütlusi andma nt kambrikaaslase poolt või siis tajub süüdistatav ka teatavat survet uurimisorganite poolt. Sellised olukorrad ei ole tõepoolest välistatud. Samas asus maakohus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole see olukord usutav. Kohus põhjendas sellise järelduse tegemist asjaoluga, et menetlustoimingutel osales ka kaitsja, mistõttu N.M-i kirjeldatud viisil survestamine ei olnud kohtu jaoks usutav. Samasel seisukohal on ka ringkonnakohus. Omalt poolt lisab ringkonnakohus veel seda, et kriminaalasjas ei ole kogutud ühtegi tõendit, millest võiks selgelt järeldada süüdistatava ebakohast survestamist ükskõik kelle poolt. Seega ainuüksi sel põhjusel on tegemist kaitsja oletustega. 9.3 Kujunenud olukorras tuli maakohtul otsustada, kas hinnata süüdistatava selgitusi tema poolt erinevate ütluste andmise põhjuste kohta usutavateks. Leides et süüdistatava selgitus ei ole tõsiseltvõetav, asus kohus seisukohale, et N.M-i ristküsitluses antud ütlused ei ole usaldusväärsed selles, et tal puuduvad teadmised K.Õ. kukkumise ja vigastuste tekkimise asjaolude kohta ning ka selles, et ta ei ole süüdistuses kirjeldatud ajal ja asjaoludel last löönud ja lapsele tervisekahjustust tekitanud. Eeltoodud kohtu järeldus on ringkonnakohtu hinnangul menetluslikult õige.
12. Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et tunnistaja R.S. on lubatav ja usaldusväärne tõendiallikas. Tunnistaja selgitus ütluste andmisest keeldumise kohta ei ole eluliselt usutav. Kriminaalasja materjalid, s.h R.S. ütlused, olid esitatud eksperdile arvamuse esitamiseks, mistõttu võisid tunnistaja ütlused mõjutada eksperti oma arvamuse kujundamisel. Tunnistaja ütluste vastuvõtmisega seoses on apellandil kahtlusi ka KrMS § 291 lg 3 sätestatud tingimuste täidetuse osas. 10.1 Tunnistaja R.S. ütlustega seonduvat ringkonnakohus täies mahus ei korda maakohtu vastavaid seisukohti, kuna nõustub otsuses tooduga, kuid toob välja siinkohal olulisema. 10.2 Kriminaalasja materjalide kohaselt tunnistaja R.S. keeldus kohtus ütluste andmisest põhjusel, et tunneb end ohustatuna süüdistatava ja tema tuttavate poolt (kohtuistungiprotokoll, tl 93). Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud põhjus igati eluline ning usutav. Järgnevalt taotles prokurör R.S. varem antud ütluste kriminaalasja materjalide juurde lisamist. Kaitsja prokuröri taotlusele vastu ei vaielnud ning kohus rahuldas taotluse KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus toiminud menetluslikult õigesti. 10.3 Maakohtu otsuses on kohus toonud välja oma seisukoha ka selles, kas R.S. ütluste avaldamisega seoses on täidetud KrMS § 291 lg 3 tingimused. Kohtu sellekohased seisukohad on menetluslikult põhjendatud ning nendega nõustub ka ringkonnakohus. Ei saa nõustuda apellandiga selles, et ainuüksi tunnistaja isik ja ütluste andmise asjaolud annavad aluse kahelda tõendi usaldusväärsuses. Vaatamata apellandi püüdlustele tunnistaja isiku kaudu õõnestada tõendiallika usaldusväärsust, ei ole sellega nõustunud maakohus, ega nõustu ka ringkonnakohus. Pelgalt asjaolust, et R.S. on korduvalt karistatud 6 isik, ei tõusetu tunnistaja ütluste usaldusväärsuse küsimus. Kaitsja ei ole esitanud ühtegi arvestatavalt asjaolu, millest saaks järeldada vähimaidki kahtlusi tunnistaja ütluste andmise asjaolude kohta. 10.4 Lisaks saab kahtlusteta väita, et tunnistaja R.S. ütluste vastuvõtmine oli põhjendatud ja vajalik kriminaalasja lahendamiseks olulise asjaolu, s.o süüdistatava seotuse hindamiseks süüdistuses toodud kuriteoga. Samuti on vastaspoolel, s.o kaitsjal ja süüdistataval olnud küllaldane võimalus esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. 10.5 Ringkonnakohtu hinnangul on kõige olulisemaks tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kasuks rääkivaks asjaoluks see, et R.S. ütlused haakuvad muud tõenditega, s.h eksperdi arvamusega K.Õ. surma põhjuste ja vigastuste tekkemehhanismi kohta. Peale selle kattuvad tunnistaja ütlused ka süüdistatava enda ütlustega osas, mida kohus süüdistatava puhul sai kasutada (N.M-i käimine Tartus peol, N.M-i ja kannatanu vaheline konflikt, jms). 10.6 Ringkonnakohtu arvates on apellandi väide selle kohta, et eksperdi arvamust mõjutas tunnistaja R.S. ütlused, täiesti otsitud ning oletuslik. Ekspertiisi tegemiseks on eksperdil õigus tutvuda ekspertiisiks vajalike kriminaalasja materjalidega. Vajadusel on eksperdil õigus ekspertiisi tegemise käigus taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist. Seega peab menetleja kriminaalasja materjalide ekspertiisi tegemiseks vajalikus mahus eksperdile esitamisega tagama selle läbiviimise võimalikkuse. Selliselt kriminaalmenetlusseadusega kooskõlas oleval viisil on menetleja toiminud ka käesolevas kriminaalasjas, kui eksperdile esitati vastavad kriminaalasja materjalid, s.h R.S. ütlused. Kaitsja meelevaldne järeldus eksperdi mõjustatavusest tunnistaja ütlusest tõstataks aga kahtluse eksperdi pädevusest. Sellist küsimust apellant siiski otsesõnu ei esita, jäädes pelgalt oletustesse. Ühtegi asjaolu, millest võiks tõusetuda kahtlusi eksperdi arvamuse kui tõendi kohtukõlbulikkusest, kriminaalajast ei tulene.
13. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Isegi kui asuda kaitsjaga samale positsioonile ning lugeda tunnistaja R.S. ütlustele tuginemine ebaõigeks ning menetlusseadusega vastuolus olevaks, mis tooks kaasa tunnistaja ütluste tõendikogumist väljajätmise, ei tooks see endaga kaasa süüdistatava õigeksmõistmise. Siinkohal tuleb tähele panna, et N.M-i süüdimõistmine ei tugine pelgalt tunnistaja ütlustel vaid tõendikogumil, milles kesksel kohal on eksperdi arvamus. Seega saab asuda seisukohale, et kui isegi jätta tunnistaja R.S. ütlused kõrvale, on maakohtu poolt analüüsitud teiste tõenditega N.M-i süü vaieldamatult tuvastatud.
14. Apellant osundab eksperdi maakohtus antud selgitustele, mille kohaselt K.Õ. l tekkinud vigastused võisid tekkida ka nt lapse jooksmisel peaga vastu diivanit ning sealt selili põrkudes võis saada kuklapiirkonna vigastuse, põhjustades surma. Seetõttu on apellandi arvates igal juhul tegemist asjas esineva kahtlusega vigastuste tekkemehhanismi hindamisel, mida ei ole õnnestunud kõrvaldada asja kohtuliku menetluse käigus. 12.1 Eeltoodud küsimuse on kaitsja püstitanud juba ka maakohus ning sellele on kohus otsuses ka ammendavalt vastanud, mistõttu maakohtu põhjendatud seisukohtade taasesitamiseks vajadus puudub (vt kohtuotsuse lk 10-11). Maakohtu otsuses toodu pinnalt ei jää vähimaidki kahtlusi selles, et K.Õ. l tuvastatud ülahuulekida rebend on tekkinud löögist kõva tömbi piiramata pinnaga esemega, nt lahtise käega. Näo anatoomiliste iseärasuste tõttu on sellise vigastuse tekkimine kukkumisel vastu laia piiramata pinda (nt põrand) täielikult välistatud (vt ekspertiisiakt, lk 65-68). Ekspert kohtus selgelt kinnitas ekspertiisiaktis toodud seisukohti.
15. Apellant ei ole nõus maakohtuga selles, et kaitsja poolt esitatud kirjalikud tõendid – s.h perearsti ravilugu, väljavõte tervisekaardist ja statsionaarsest epikriisist, jättis kohus tõendikogumist välja. Kaitsja hinnangul nimetatud tõenditest nähtuvalt ei ole välistatud võimalus, et K.Õ. võis 16.03.2013 joostes kukkuda ning samuti osundavad nimetatud tõendid sellele, et lapsel esines ka varasemalt tervisehäireid, s.h hematoome. K.Õ. surm võis saabuda tema enda käitumise tagajärjel tekkinud vigastuste (õnnetusjuhtumi) tulemina või ka koosmõjus temal diagnoositud haigusega. 13.1 Pikemalt eeltoodud väiteid analüüsimata märgib ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et perearst Ü. Gurjevi raviloost, tervisekaardi väljavõttest ja statsionaarsest epikriisist nähtub 7 informatsioon K.Õ. tervise kohta, kuid neis toodud andmed ei sisalda olulist teavet menetletava kuriteo asjaoludesse puutuvalt (vt kohtuotsuse lk 10). 13.2 Apellandi väide, et K.Õ. surm võis saabuda tema enda käitumise tagajärjel tekkinud vigastuste (õnnetusjuhtumi) tulemina või ka koosmõjus temal diagnoositud haigusega, on ümberlükatud maakohtu otsuses toodud tõenditel tugineva järeldusega, mida ringkonnakohus üle ei korda (eelkõige eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused kohtus, vt maakohtu otsuse lk 10-11).
16. Apellant peab vajalikuks ka taunida riigi käitumist süüdistuse esitamisel eelkõige selle muutmisel raskemaks ning irdutud on Riigikohtu lahendis toodud seisukohtadest. 14.1 Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga selles, et kohus on läinud vaidlustatud lahendiga vastuollu kõrgema astme kohtu otsuses esitatud seisukohtadega. Käesoleva kriminaalasja menetlemisel on kohus juhindunud kriminaalmenetlusõiguse vastavatest normidest, sh KrMS §-s 268 sätestatust (kohtuliku arutamise piirid), kus muuhulgas on prokuratuurile antud õigus esitatud süüdistust muuta ja täiendada.
17. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p -st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /Allkirjastatud digitaalselt/ 8