Obsah (6)

§ 200§ 121§ 64§ 74§ 75§ 2

1-10-3742 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 22. juuni 2011 Kriminaalasja number 1-10-3742 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kohtuistu

§ 200

lg 2 p 7,9 ja § 121 järgi; Toivo Paasi süüdistus

§ 200lg 2 p 7,9 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. veebruari 2011 otsus Apellatsiooni esitajad süüdistatav H.Z-i kaitsja vanemprokurör Sirje Merilo Prokurör vanemprokurör Sirje Merilo Süüdistatav H.Z isikukood: XXX; XXX; karistatud 9-l korral. Kaitsja Mariza Lillepea Süüdistatav Toivo Paas isikukood: 37407095211; karistatud 2-l korral. Kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi Tõlk Anna Jänes Kohtuistungi aeg ja koht
2. juuni 2011, Tartus Mariza Lillepea, varem kriminaalkorras XXX; varem kriminaalkorras RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
3. veebruari 2011 kohtuotsus muutmata, esitatud apellatsioonid rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Rakvere Advokaadibüroo kaudu 159,44 eurot, sealhulgas käibemaks 26,57 eurot, vandeadvokaat Lembit Nirgile tema poolt Toivo Paasile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 185 lg 2 alusel jätta nimetatud õigusabi kulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
4. juunil
5. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
6. juunist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. juunist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 18.02.2011 otsusega mõisteti H.Z süüdi

§ 200

lg 2 p 7,9 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 aastat 4 kuud vangistust, ja

§ 121

järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti H.Z-ile liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud vangistust.

Sama maakohtu otsusega mõisteti H.Z

§ 121järgi G.V.

episoodis õigeks. Lisaks mõisteti maakohtu otsusega süüdi T. Paas

§ 200

lg 2 p 7,9 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust.

§ 74lg 1 alusel jäeti vangistus T.

Paasi suhtes tingimisi kohaldamata ja määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui T. Paas ei pane 24-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid: elama kohtu määratud alalises elukohas XXX; ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Sama maakohtu otsusega mõisteti süüdi ka Artur Paas

§ 200lg 2 p 7,9 järgi.

H.Z-ile ja T. Paasile esitati süüdistus

§ 200

lg 2 p 7,9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et nemad 08.08.2008 kella 17.30 paiku koos A. Paasiga tungisid ukse lõhkumise teel O.B. elukohta Tapa linnas XXX, kus kõik kolmekesi nõudsid O.B. ilt raha, mille käigus H.Z ja A. Paas lõid O.B. i korduvalt rusikaga näkku ja T. Paas lõi G.T. puust labidavarrega vastu külge, otsisid läbi voodi ja O.B. i taskud ning võtsid kaasa 75 krooni raha, pooliku pudeli viina väärtusega 45 krooni ja toiduaineid (tomatid, mandariinid). Lisaks esitati H.Z-ile süüdistus

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises alljärgnevates episoodides: - 08.08.2008 kella 18.30 paiku Tapa linnas Lembitu tänaval lõi O.B. rusikaga näkku ja tekitas talle valu; - 10.09.2009 kella 08.45 paiku Tapa linnas Eha 12 maja ees lõi A.M. käega vastu paremat õlga ja põhjustades talle parema õla põrutuse. H.Z tunnistas end talle esitatud süüdistustes süüdi osaliselt, so O.B. i löömise episoodis

§ 121järgi.

T. Paas end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Maakohus leidis, et

§ 200

lg 2 p 7,9 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu H.Z-i , T. Paasi ja A. Paasi tegevuses on tõendamist leidnud 2 kannatanute O.B. i ja G.T. ütlustega, mille kohaselt tungisid 08.08.2008 kella 17.00 nende elamusse ukse lõhkumise teel H.Z, T. Paas ja A. Paas ning kõik kolm hakkasid kohe O.B. ilt 500 krooni nõudma, mingeid selgitusi või põhjendusi ei esitatud, raha küsimise käigus lõid H.Z ja A. Paas O.B. i rusikaga, G.T. lõi T. Paas labidavarrega vastu paremat külge, et viimane ei saaks elamust lahkuda. Kannatanute vigastused on fikseeritud kiirabikaartidel. Lisaks on kannatanu O.B. i ütlustega tõendamist leidnud, et üks vendadest Paasidest võttis laualt raha ning ära minnes võtsid vennad Paasid kaasa viinapudeli, tomatid ja mandariinid. Lisaks kinnitavad süüteokooseisu objektiivsete tunnuste olemasolu süüdistatavate tegevuses tunnistaja A.K. ütlused, mille kohaselt nägi ta sündmuskohale minnes Lembitu tänaval seismas verise näoga O.B. i, kes ütles, et H.Z lõi teda ja vennad Paasid olid nõudnud raha ja temalt ära võtnud 75 krooni, ka tema elukaaslast oli pekstud. Samuti tunnistaja L.B. ütlused. Maakohus pidas kannatanute O.B. i ja G.T. ütlusi usaldusväärseks, sest olulisemas osas need riimuvad üksteisega. O.B. on nii sündmuskohal politseinik A.K. ile kui kohtuistungil andnud ühesuguseid selgitusi äravõetud asjade, kannatanute suhtes kasutatud ähvarduse ja vägivalla kohta. Maakohus leidis, et puudub alus kahelda kannatanute järjekindlates ütlustes. Lisaks kinnitavad kannatanute ütlusi osaliselt ka T. Paasi ja A. Paasi ütlused, mille kohaselt tarvitati kannatanu O.B. i suhtes vägivalda, raha nõuti ja võeti ära toiduaineid, kuid seda tegi nende sõnul H.Z , mitte nemad. H.Z ja A. Paas tunnistavad ka ise raha küsimist väites, et küsisid seda raha, mis T. A. Paasile võlgu oli. Vastupidiselt neile väidab T. Paas, et H.Z nõudis O.B. ilt raha, kuid mitte seda raha, mis T. i A. Paasile võlgu oli. Maakohus leidis, et süüdistatavate H.Z-i, ja A. Paasi ütlused selle kohta, et nemad küsisid kannatanult O.B. ilt ainult seda raha, mis T. A. Paasile võlgu on, arvates, et T. raha O.B. i juurde jättis, on ebausaldusväärsed ja eluliselt mitteusutavad. Ühtlasi märkis maakohus, et A. Paas ei saanud õigustatult eeldada, et temale väidetavalt võlguoldav raha jäetakse sellise kokkuleppe puudumisel kolmanda isiku kätte. Kui süüdistatavad tõesti oleksid otsinud T. i ja soovinud selgitada võlasuhteid, siis poleks olnud põhjust kannatanute elukoha ust lõhkuda. Peale sisenemist kannatanute elukohta oli selge, et T. i seal pole. Kannatanute ütlustest nähtub, et koheselt ja mitte T. ile viidates hakati raha nõudma ja vägivalda tarvitama. Maakohtu hinnangul on kannatanute ütlustega tõendamist leidnud, et kannatanute suhtes vägivalla tarvitamine oli seotud raha nõudmise, 75 krooni, toiduainete kui viina äravõtmisega, st vägivald oli ajaliselt seotud raha nõudmise, raha ja asjade hõivamisega ning vägivald oli asjade äravõtmise vahend. Süüdistatavate puhul on tegemist kaastäideviijatega, kuna kõik kolm tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult. Süüdistatavad H.Z, T. Paas ja A. Paas on kõik nõudnud raha, kasutanud kannatanute O.B. i ja G.T. suhtes vägivalda eesmärgiga hõivata sissetungimisega kannatanute raha ja toiduained. Seetõttu on kõik süüdistatavad andnud olulise teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Lisaks tõendab maakohtu hinnangul röövimise toimepanemist sissetungimisega ka sündmuskoha vaatlusprotokoll ja fotod, millelt nähtub, et kannatanute eluruumi viiv uks on lõhutud, lahtitulnud ukseplaadi osad on põrandal ukse ees. Kui ukse lõhkumine oleks toimunud varem, poleks lahtitulnud ukseplaadi osad olnud ukse ees käidavas kohas, kus nad liikumist oleksid seganud. Maakohus leidis, et subjektiivsest küljest panid süüdistatavad röövimise toime otsese tahtlusega. Lisaks sellele näitab maakohtu arvates võõra asja ebaseadusliku omastamise eesmärk subjektiivse koosseisutunnusena kavatsetust raha ja asjade äravõtmise suhtes. Kannatanute, aga ka süüdistatavate, ütlustest nähtub, et süüdistatavad teadsid, et O.B. il on raha ja nad tahtsid temalt selle raha ära võtta ning kasutasid raha ja asjade hõivamiseks vägivalda, nii teadsid süüdistatavad, et nad teostavad süüteokooseisule vastava asjaolu ning soovisid seda. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. H.Z-i süüdistuse kohta

§ 121

järgi leidis maakohus, et lisaks H.Z-i ütlustele kinnitavad süüteokooseisu objektiivsete tunnuste olemasolu kannatanu O.B. i ja tunnistaja A.K. i ütlused ning Tapa Haigla kiirabikaart, millest nähtuvad kannatanu O.B. i vigastused. Maakohus leidis, et H.Z on kehalise väärkohtlemise toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Kannatanu, tunnistaja ja süüdistatava enda ütlustest nähtub, et süüdistatav lõi 3 kannatanut, mistõttu pidas maakohtu hinnangul süüdistatav võimalikuks enda sellise tegevusega teise isiku tervise kahjustamist või valu põhjustamist. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel viitas maakohus

§ 2

lg-le 2 ja § 56 lg-le 1 ning märkis, et

-i mõtte kohaselt tuleb keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus süüdistatavate süü suurusest ning leidis, et arvesse tuleb võtta, et kannatanutele tekitatud kahju polnud suur ja süüdistatavate karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Maakohus arvestas ka süüdistatavate varasemat karistatust. Maakohtu hinnangul on karistust kergendavateks ajaoludeks H.Z-i puhul ühes episoodis süü tunnistamine, kuid T. Paasi ja A. Paasi karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Maakohus leidis, et süüdistatavaid on võimalik mõjutada õiguskuulekale käitumisele karistamisega lühiajalise vangistusega, H.Z-i puhul minimaalmäära lähedase vangistuse, A. Paasi ja T. Paasi puhul vangistusega minimaalmääras. Maakohus, arvestades T. Paasi suhteliselt väiksemat kuritegelikku aktiivsust ja asjaolu, et kuriteo toimepanemise ajaks oli ta vastupidi kaaskohtualustele üle 4 aasta elanud kuritegusid toimepanemata ning et ta pole varem toime pannud varavastaseid ja vägivallaga seotud kuritegusid, pidas vajalikuks tema suhtes kohaldada vangistust tingimisi 2-aastase katseajaga. Maakohus möönis, et selline karistus oleks kahtlemata kohtupraktikat arvestades erandlik, kuid T. Paasi isikut, tema süü suurust, tekitatud kahju tagasihoidlikkust ja asja tehiolusid arvestades, oleks see maakohtu hinnangul antud juhul T. Paasile õiglaseks karistuseks. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu H.Z-i kaitsja M. Lillepea apellatsioon Kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist H.Z-i süüdimõistmises

§ 200lg 2 p 7,9 ja § 121 järgi O.B.

i löömise episoodis ning uue otsuse tegemist, millega H.Z mõista õigeks

§ 121

järgi löömise episoodis 08.08.2008 kella 18.30 paiku Tapa linnas Lembitu tänaval süüteokoosseisu puudumisel ning mõista H.Z süüdi kergemas kuriteos (08.08.2008 kella 17.30 paiku O.B. i elukohas Tapa linnas XXX O.B. i näkku löömises, millega tekitas vasaku silma aluse hematoomi ja kulmu haava), so kuriteos

§ 121või § 257 järgi.

Ühtlasi taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist H.Z-ile mõistetud karistuse, so 3 aastat 4 kuud vangistust, osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista H.Z-ile rahaline karistus. Kaitsja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust – kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Süüdistuse osas

§ 200

lg 2 p 7,9 järgi ei ole kaitsja hinnangul objektiivselt tõendatud sissetungimine. Kõik süüdistatavad eitavad ukse lõhkumist. Kaitsja arvates on maakohus meelevaldselt järeldanud, et süüdistatavad lõhkusid ukseplaadi ning need järeldused erinevad maakohtus tuvastatust: O.B. i ütluste kohaselt lõhuti siseust, välisuks trepikoridori ei käinud kinni. Uks käis haagiga kinni. Nad lõhkusid ukse nii ära, et uks oli põrandal. Kaitsja viitab ka kannatanu G.T. ütlustele, millest nähtub samuti, et uks lõhuti maha, rippuma jäi vaid haak. Seega ei avalda kaitsja hinnangul kumbki kannatanu ukseplaadi lõhkumisest, vaid kirjeldavad, et uks löödi eest ära põrandale ning rippuma jäi vaid haak. Ühtlasi viitab kaitsja tunnistaja R.B. ütlustele, mille kohaselt oli kannatanute elukoht lammutamisele mõeldud majas, mille uksed olid poolkatkised ja ilma lukkudeta. Sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi ripub tubadesse viiv uks oma kohal, mitte ei leba toa põrandal, uksehaaki ei ole protokollis kirjeldatud. Seega ei leidnud kaitsja arvates maakohtus tõendamist süüdistatavate poolt 08.08.2008 kannatanute elukoha ukse lõhkumine ning sissetungimine. Kannatanute ütlused selle kohta, et H.Z ja tema elukaaslane O. viidi taksoga Tapa kesklinnast koju, ei kattu teiste kogutud tõenditega. H.Z-i sõnul sõitsid nad neljakesi H.Z-i 4 tellitud taksoga kannatanute elukohta, kus asusid üheskoos alkoholi tarvitama. Kannatanute juurest lahkudes kohtusid H.Z ja O. koduteel staadioni juures vendade Paasidega, kes otsisid A. Paasi võlgnikku T. i. Lisaks on kannatanute ütlused vastuolulised ka raha kohta: O.B. i väitel võeti samal päeval Tapal elavalt tädilt 2000 krooni. G.T. ei tea rahasumma päritolu ega seda, kui palju O.B. il raha oli. Kaitsja märgib, et kumbki kannatanu ei nimeta tädi nime ega aadressi ning ei kinnita, et tädilt saadi raha 08.08.2008 kesklinnas viibimise ajal, G.T. sõnul oldi hommikul kodus. G.T. ütluste kohaselt elatusid nad O.B. iga juhutöödest, raha hoiti kodus ning tema ei tea tädi juures käimisest ega seal raha hoidmisest. Tunnistajate R.B. ja O.B. ütluste kohaselt kannatanud kusagil ei töötanud. Lisaks seavad kannatanute ütluste usaldusväärsuse ja järjepidevuse kahtluse alla nende ülekuulamisel 08.08.2008 antud esmased ütlused, sest nad olid ütlusi andes alkoholijoobes ning kohtuistungil 20.01.2011 tunnistas kannatanu O.B. uurijale valetamist, sest tahtis menetluse lõpetamist. Kannatanu ei mäletanud joobe tõttu, et 08.08.2008 viibis nende elukohas koos A. Paasi ja T. Paasiga ka esimese alaealine poeg ning kohtuistungil ajas korduvalt segamini, kumb Paasidest G.T. lõi. O.B. i ütlustest nähtub, et H.Z ja T. käisid G.T. varem sel suvel otsimas ning nemad teadsid, kus kannatanu elas. Kaitsja märgib, et A. Paas ja T. Paas ei teadnud kannatanute elukohta. G.T. kirjeldusel olid nende eluruumis diivan ja kušett, mis lükkab ümber O.B. i väite voodite läbiotsimisest ja madratsite ümber keeramisest – diivanil ja kušetil pole eemaldatavaid madratseid. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei pea usaldusväärseteks süüdistatavate ütlusi selle kohta, et Paasid otsisid võlgnik T. i, muuhulgas ka O.B. i juurest. Süüdistatavate väitel nad üksteisega peale tervitamise ei suhelnud, mistõttu ei olnud neil ühist tahtlust O.B. i raha ja toiduaineid röövida. Kaitsja märgib, et kohtuistungil leidis tõendamist asjaolu, et O.B. , G. T., H.Z, O.M. , T. ja O.B. on omavahel tuttavad ja suhtlevad sageli. Selles tutvuskonnas teatakse samuti, et G.T. elas O.B. iga, kuid kui T. il oli raha, siis kutsus viimase külla alkoholi tarvitama ja hiljem oli T. i raha kadunud (tunnistaja O.B. ütlused). Kaitsja hinnangul ei ole maakohtus ümber lükatud A. Paasi ütlused, mille kohaselt on varemgi T. i raha O.B. i käes olnud ning asjaolu, et süüdistatavad küsisid kannatanutelt T. i asukohta ja tema raha. Tõendeid tuleb hinnata nende kogumis ja ühelgi tõendil ei saa olla ette kindlaksmääratud jõudu. Kannatanute ütlused ei saa olla automaatselt usaldusväärsed ainult seetõttu, et nad on kannatanute antud. Kellelgi, ka kannatanul, pole kohustust anda ennast süüstavaid ütlusi, seetõttu on mõistetav, miks kannatanud ei taha T. ist rääkida. Ühtlasi on kaitsja arvamusel, et pigem on eluliselt mitteusutav, et töötud ja rahatud kannatanud kasutavad just nimelt T. i palgapäeval 2000 krooni, milline oli võla osamakse suurus ega oska selle raha päritolu kohta konkreetselt midagi öelda. Kannatanud kinnitasid, et T. oli nende pool samal päeval olnud. Seega leiab kaitsja, et süüdistatavate käitumises puuduvad röövimise tunnused. H.Z ei mäleta O.B. i löömist, kuid möönab, et võis kannatanut lüüa, kui viimane midagi halvustavat või ebaviisakalt ütles. Samas eitab H.Z O.B. i löömist raha saamiseks, sest tema enda sõnul polnud kannatanu talle võlgu ning H.Z oli sissetulekuna töövõimetuspension. Ta küsis kannatanult raha päritolu ja T. i kohta. Kaitsja leiab, et H.Z-i tegevus 08.08.2008 O.B. i elukohas kella 17.30 paiku tuleks kvalifitseerida vägivallateoks tervisekahjustuse tekitamisega või omavoliks. Süüdistuse osas

§ 121järgi märgib kaitsja, et vaatamata O.B.

i löömisele, ei tekitatud selle löögiga kannatanule vigastusi ega põhjustatud valu. Seega on kaitsja arvates kohtuotsuses toodud järeldused selle kuriteoepisoodi objektiivse ja subjektiivse koosseisu kohta ennatlikud ja alusetud, sest 20.01.2011 kohtuistungil tunnistas kannatanu O.B. , et selle löögiga H.Z talle vigastusi ei põhjustanud. Samuti ei avaldanud kannatanu kohtuistungil valu tundmist. Seega puuduvad teos süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Ühtlasi märgib kaitsja, et H.Z töötab alalise töölepingu alusel OÜ-s Star-Invest ja elab koos 19.

1. 80-aastaseks saava diabeedihaige emaga. Ta vabandas kannatanu O.B. i ees ning viimane andestas talle. 5 Vanemprokurör S. Merilo apellatsioon Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist T. Paasile mõistetud karistuse osas ning palub uue otsuse tegemist, millega mõista T. Paasile karistuseks 3 aastat vangistust. Prokurör viitab Riigikohtu praktikas asutud seisukohtadele (Riigikohtu otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-80-04, 3-1-1-99-06, 3-1-1-10-09 ja 3-1-1-59-07). Maakohtu järeldus, et T. Paasi aktiivsus kuriteo toimepanemisel oli suhteliselt väiksem (võrreldes H.Z-i ja A. Paasiga), ei ole otsuses täpsemalt lahti seletatud. Samas on maakohus õigesti märkinud, et kannatanu korterisse sisenenult hakkasid kõik kolm, sh ka T. Paas, kohe 500 krooni nõudma ja raha küsimise käigus lõid H.Z ja A. Paas O.B. i rusikatega ning T. Paas lõi G.T. labidavarrega, et see ei saaks elamust lahkuda. Lisaks on otsuses leitud, et kõik süüdistatavad andsid olulise teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Sellest nähtuvalt ei olnud prokuröri hinnangul süüdistatavate aktiivsus kuriteo toimepanemisel sedavõrd erinev, et seda saaks käsitada erandliku asjaoluna T. Paasile karistuse mõistmisel. Samuti ei ole selliseks asjaoluks, et T. Paas juba mitu aastat ei ole kuritegusid toime pannud. Prokurör märgib, et T. Paas ei ole end süüdi tunnistanud ega muul moel väljendanud siirast kahetsust ning puuduvad ka muud tema karistust kergendada võivad asjaolud. Seetõttu leiab prokurör, et T. Paasi tingimuslik vabastamine talle mõistetud vangistuse kandmisest ei ole põhjendatud. Süüdistatav T. Paas esitas prokuröri apellatsioonile kirjaliku vastuse, milles palus jätta maakohtu otsuse talle mõistetud karistuse osas muutmata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid süüdistatav H.Z ja tema kaitsja M. Lillepea ning prokurör esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel. Prokurör palus H.Z-i kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse selles osas muutmata. T. Paas ja tema kaitsja palusid prokuröri apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
3. H.Z-i kaitsja on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust – kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Oma seisukoha kinnituseks annab kaitsja omapoolse, maakohtust erineva hinnangu kohtu poolt analüüsitud tõenditele, leides, et kohus on teinud nendest ebaõiged järeldused, mistõttu H.Z tuleks õigeks mõista. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. See tähendab, et kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist siis, kui kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohtadega (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-55-06, 3-1-1-106-06). Samuti on menetlusõigusega ning kohtupraktikaga mittekooskõlas olev kaitsja arvamus selles nagu võimaldaks KrMS §-s 339 lg 1 sätestatud rikkumiste tuvastamine süüdistatava õigeksmõistmist. Nimetatud sättes toodud rikkumiste tuvastamine toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise I astme kohtule ning sellistel juhtudel tõendeid hindama ei asuta. Kaitsja poolt taotletav H.Z-i õigeksmõistmine eeldab aga tõendite hindamist. Ringkonnakohus kaitsja poolt osundatud menetlusõiguse olulist rikkumist maakohtu poolt ei tuvastanud. 6 Kaitsja leiab, et maakohus, hinnates kogutud tõendeid on teinud nende pinnalt ebaõiged järeldused, mistõttu on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. H.Z-i süüdimõistmisel 08.08.2008 toime pandud O.B. i ja G.T. röövimises koos T. Paasi ja A. Paasiga on maakohus hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning nende pinnalt tulnud põhjendatud järeldused H.Z-i süüs. Apellatsioonis on kaitsja põhiargumendina tõstatanud küsimuse kannatanute O.B. i ja G.T. ütluste usaldusväärusest, samuti ei ole maakohus põhjendanud miks ta ei pea süüdistatavate ütlusi usaldust väärivateks. Ringkonnakohus, hinnates kannatanute ütlusi, nõustub maakohtuga, et nimetatute ütlustele on võimalik tugineda, kuna need on olulisemas osas üksteisega riimuvad. O.B. on politseiametnikule A.K. ile kui ka kohtus andnud samasuguseid ütlusi kannatanute suhtes kasutatud vägivalla, raha nõudmise ja äravõetud asjade osas. Maakohus on põhjendatult leidnud, et nendes ei ole mingit alust kahelda, kuna asjas ei ole tuvastatud ühtegi põhjust, miks peaksid kannatanud süüdistatavaid alusetult süüstama. Lisaks kinnitavad kannatanute ütlusi osaliselt ka kaassüüdistatavate A. Paasi ja T. Paasi ütlused, kes rääkisid O.B. i suhtes vägivalla tarvitamisest, raha nõudmisest ja asjade võtmisest. Maakohus ei ole jätnud tähelepanuta ka maakohtus esitatud väidet, et küsiti raha, mille väidetavalt jättis O.B. i kätte A. Paasile võlgu olev T. . Siinkohal maakohus leidis, et süüdistatavate H.Z-i ja A. Paasi ütlused sellest, et nemad küsisid kannatanult O.B. ilt ainult seda raha, mida oli T. võlgu A. Paasile, arvates, et T. raha kannatanu juurde jättis, ei ole usaldusväärsed ja eluliselt usutavad. Antud juhul puuduvad igasugused tõendid, mis süüdistatavate ütlusi kinnitaks, samuti ei ole tuvastatud, et selline raha jätmise kokkulepe oleks üldse eksisteerinud. Kaitsja märgib apellatsioonis, et maakohus ei ole ümber lükanud A. Paasi ütlusi sellest, et ka varem on T. i raha O.B. i käes olnud, samuti seda, et süüdistatavad küsisid kannatanutelt T. i asukohta ja tema raha. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud ütlused ei ole ühegi tõendiga kinnitatud, seega paljasõnalised. Arusaamatuks jääb samuti see, miks pidid süüdistatavad üldse O.B. i elukohast otsima T. i, samas, sisenedes kannatanu eluruumi, said nad ka ise veenduda, et T. i seal ei viibi, asusid hoopis raha nõudma ja kannatanute suhtes vägivalda tarvitama. Kannatanute ütlustest tulenevalt süüdistatavad ei küsinud midagi T. i kohta, vaid asusid koheselt raha nõudma ja vägivalda tarvitama. Kaitsja leiab, et kannatanute ütlused on ebausaldusväärsed ka see tõttu, et tegemist oli töötutega, kellel puudus sissetulek ja elatuti juhutöödest, mistõttu O.B. i selgitused temal oleva raha saamisest tädi käest ei ole usutavad, samuti on kannatanute O.B. i ja G.T. ütlused raha kohta vastuolulised. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu O.B. i ütlused temal raha olemasolust ja selle päritolust ei ole millegagi ümber lükatud, ning asjaolu, et G. T. ei olnud teada raha päritolu, ei anna alust järeldada, et tegemist on vastuoluga ütlustes. Lisaks tuleb märkida, et kui oleks tegu kannatanu O.B. i seisukohalt võttes võõra rahaga (näiteks T. i rahaga), siis puudus igasugune mõistlik selgitus, miks pidanuks kannatanu süüdistatavate nö õigustatud raha küsimise peale kutsuma välja politsei. Kaitsja hinnangul ei ole objektiivselt tõendatud sissetungimine, kuna kõik süüdistatavad eitavad ukse lõhkumist. Kaitsja arvates on maakohus meelevaldselt järeldanud, et süüdistatavad lõhkusid ukseplaati. Siinkohal viitab kaitsja kannatanute endi ütlustele ning samuti tunnistaja R.B. ütlustele, mille kohaselt kannatanute elukoht oli lammutamisele mõeldud majas, mille uksed olid poolkatkised ja ilma lukkudeta. Samuti ei tõenda sündmuskoha vaatlusprotokollis kirjeldatu ukse lõhkumist ning sissetungimist. Maakohus on kannatanute ning sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel põhjendatult leidnud, et sissetungimine on tõendatud. Vaatlusprotokolli juures olevatelt fotodelt nähtuvalt välisuks oli lahti, kuid kannatanute eluruumi viiv uks oli lõhutud, lahtitulnud ukseplaadi osad oli ukse ees maas. Nimetatust järeldas maakohus põhjendatult, et ust oli äsja lõhutud. Kannatanud on kinnitanud, et süüdistatavad lõhkusid ust, keegi neid sisse ei kutsunud. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui eeldada, et ukse lõhkumist ei toimunud, on ikkagi leidnud tõendamist, et tegemist oli sissetungimisega. Sissetungimiseks peetakse sisenemist viisil, mis ei ole ette nähtud 7 õiguspäraseks sisenemiseks, kusjuures ületatakse ruumi omadustest tulenevaid takistusi, millel on kaitseülesanne. Sissetungimine ei pea olema tingimata alati seotud füüsiliste tõkete ületamisega, selleks on igasugune õigusvastane sisenemine. Ka eluruumi sisenemine suletud, kuid lukustamata ukse lahtilükkamisega on sissetungimine. Seega on sissetungimine seotud sisenemise ebaseaduslikkusega. Kuna kannatanud mingit luba süüdistatavatele nende eluruumi siseneda ei andnud, on tegemist ebaseadusliku sisenemisega, ehk siis sissetungimisega. Lähtudes eeltoodust ning nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjendustega, on käesolevas kriminaalasjas leidnud tõendamist, et H.Z koos A. Paasi ja T. Paasiga 08.08.2008 kella 17.00 paiku tungisid O.B. i ja G.T. eluruumi, kus nõudsid O.B. ilt raha, mille käigus H.Z ja A. Paas lõid O.B. i rusikaga, G.T. lõi T. Paas labidavarrega. Peale selle süüdistatavad omastasid O.B. ilt raha ja toiduaineid. Seega on H.Z-i poolt toimepandu õigesti kvalifitseeritud röövimisena, mistõttu tema poolt toimepandu ümberkvalifitseerimiseks alused puuduvad. Kaitsja on taotlenud ka H.Z-ile rahalise karistuse mõistmist. Kuna ringkonnakohus jätab H.Z-i teole maakohtu poolt antud õigusliku hinnangu muutmata, puudub alus ka talle mõistetud karistuse muutmiseks, kuna karistus on mõistetud kooskõlas

§-s 56 sätestatuga. 2. H.Z-i kaitsja on apellatsioonis vaidlustanud veel ka H.Z-i süüdimõistmise

§ 121järgi kannatanu O.B.

i suhtes 08.08.2008 kella 18.30 paiku toime pandud vägivallateos ning taotleb H.Z-i õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et vaatamata O.B. i löömisele, ei tekitatud selle löögiga kannatanule vigastusi ega põhjustatud valu. Maakohtu istungil kannatanu tunnistas, et löögiga talle vigastusi ei põhjustatud, samuti ei ole ta rääkinud valu tundmisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et H.Z-i süü kannatanu O.B. i kehalises väärkohtlemises on tõendatud. Süüdistuse kohaselt 08.08.2008 kella 18.30 paiku H.Z lõi O.B. i rusikaga näkku ja tekitas talle valu. H.Z kannatanu löömist tunnistas. Samuti kinnitavad löömist kannatanu enda ütlused ning politseiametniku A.K. i ütlused. Nõustuda tuleb apellatsioonis märgituga selles, et kannatanu ei ole maakohtus midagi rääkinud sellest, et talle oleks löögiga näkku põhjustatud valu. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et H.Z süüdistatakse

§ 121

järgi kannatanu näkku löömises.

§ 121

objektiivne koosseis sisaldab endas nelja tegu- tervise kahjustamine, löömine või peksmine ja valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine. Eelnimetatust tuleneb, et süüteokoosseis on täidetud juba löömise kui teoga ning puudub vajadus eraldi tuvastada, kas löömisega kaasnes ka valuaisting või mitte. Valu tuvastamine on oluline aga sellisel juhul, kui on tegemist muu kehalise väärkohtlemisega (välja arvatud tervise kahjustamine, löömine või peksmine). Eeltoodust tulenevalt on kaitsja argumendid H.Z-i õigeksmõistmiseks O.B. i löömises õiguslikult asjakohatud, mistõttu maakohtu otsuse muutmiseks selles osas alust ei ole. 3. Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse T. Paasile karistuse mõistmise osas. Prokurör selgitab kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumist sellega, et T. Paasi puhul ei esine ühtegi erandlikku asjaolu, mis võimaldaks T. Paasi mõistetud karistusest tingimisi vabastada. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Isikule karistuse mõistmisel peab kohus lähtuma

§-s 56 sätestatust, st karistamise aluseks on isiku süü. Samuti võetakse arvesse kergendavad ja raskendavad asjaolud, kui sellised esinevad, lisaks tuleb lähtuda võimalusest mõjutada edaspidi süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvidest. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul T. Paasile karistuse mõistmisel ning selle reaalsest kandmisest tingimisi vabastamisel on maakohus kõigist tuvastatud asjaoludest lähtunud. Muuhulgas on maakohus leidnud, et T. Paasi talle mõistetud karistusest vabastamine on kohtupraktikas erandlik, kuid T. Paasi isikut, tema süü suurust, tekitatud kahju tagasihoidlikkust ja asja tehiolusid arvestades oleks see T. Paasile õiglaseks karistuseks. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et isikule karistuse mõistmisel on oluline pidada silmas karistuse (ka sellest vabastamise puhul) eripreventiivseid eesmärke, st arvestada tuleb sellega, kuidas on sellega võimalik mõjutada 8 süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et T. Paasile on sanktsiooni minimaalmääras mõistetud vangistus ning selle reaalsest kandmisest vabastamine piisava mõjuga uute süütegude edasiseks vältimiseks. Oluline on rõhutada, et vangistusest tingimisi vabastatud isiku suhtes teostatava kriminaalhoolduse sisuks on sotsiaaltöö, mistõttu karistusest tingimisi vabastamise mõju süüdlase edasisele käitumisele hinnates tuleb kohtul kaaluda, kas isikut kuriteole viinud tegurid on sotsiaaltööga kõrvaldatavad ning kas kriminaalhooldaja järelevalve katseajal toetab katseaja edukat läbimist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eeltoodud võimalusi T. Paasi puhul kaalunud. Seejuures ei saa pidada vähetähtsaks asjaolu, et erinevalt teistest kaassüüdistatavatest (H.Z ja A. Paas), on T. Paas üle nelja aasta suutnud elada seadusekuulekalt. Tema eelmised kriminaalkaristused olid 2002 ja 2004 aastal ning need olid liiklusalased süüteod. Sellest tulenevalt on maakohus T. Paasi suutlikkust vabaduses järgida talle pandud käitumiskontrolli nõudeid asjakohaselt hinnanud. Kuna T. Paasi suhtes on esitanud apellatsiooni prokurör, tuleb T. Paasile ringkonnakohtus riigi õigusabi osutanud kaitsja kulud jätta KrMS § 185 lg 2 alusel riigi kanda. Maarika Kuusk Mati Kartau 9 Aarne Sarjas