Obsah (16)

§ 337§ 2631§ 339§ 179§ 185§ 263§ 271§ 310§ 182§ 175§ 267§ 225§ 389§ 331§ 191§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2016, Tartu Kriminaalasja number 1-14-7233 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Koh

§ 337lg 1 p-st 4, § 338 p-st 1 ja § 340 lg 2 p-st 1 tühistada Tartu Maakohtu 19.

novembri 2015. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-14-7233 täies ulatuses ja teha uus kohtuotsus. Süüdi tunnistada M.M KarS § 314 lg 1 järgi ja mõista talle rahaline karistus 300 päevamäära, s.o 1140 (üks tuhat ükssada nelikümmend ) eurot. M.M tasuda rahaline karistus ühele järgnevatest Maksu- ja Tolliameti arvelduskontodest: EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaal või EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal. Tasumisel märkida maksekorraldusele viitenumber 99916400002729 ja selgitus: „M.M , 1-14-7233, rahaline karistus“.

§ 2631lg-te 1 ja 3 ja Ts

MS § 3401 lg 2 alusel jätta kannatanute

1. märtsi
2. a tsiviilhagi menetlusse võtmata. Selgitada kannatanutele, et neil on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.

§ 339lg 2 alusel tühistada Tartu Maakohtu 7.

aprilli

1. a ja
2. novembri
3. a kohtumäärused. Kannatanute esindaja
4. novembri
5. a määruskaebus rahuldada. Süüdistatava kaitsja
6. detsembri
7. a määruskaebus rahuldada osaliselt.

§ 179lg 1 alusel välja mõista M.M-ilt sundraha 645 eurot.

M.M tasuda kohtukulu s.o sundraha ühele järgnevatest Maksu- ja Tolliameti arvelduskontodest: EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaal või EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal. Tasumisel märkida maksekorraldusele viitenumber 99916700025503 ja selgitus: „M.M 1-14-7233 kohtukulu“. Hüvitada M.M-ile riigieelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroole Tark Grunte Sutkiene Tartu osakonnale maakohtus õigusabi osutamise eest valitud kaitsjale makstud tasust tsiviilhagiga seotud õigusabikulu 5175 eurot. Õigusabikulu summas 9927,41 eurot jätta M.M-i kanda.

§ 185

lg 2 alusel mõista Eesti Vabariigilt M.M-i kasuks välja 2035,50 eurot valitud kaitsja poolt ringkonnakohtus osutatud õigusabi katteks. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK M.M-ile on esitatud süüdistus KarS § 314 järgi (alates

1. jaanuarist 2015 kvalifitseeritav KarS § 314 lg 1 järgi) selles, et ta tõstis ajavahemikul
2. kuni
3. septembrini 2012 ebaseaduslikult, s.o ilma jõustunud kohtuotsuseta, XXX kinnistutelt välja Y.C. ja I.M. i ning nende kaks alaealist last – M.M. i ja S.M. i. Väljatõstetud isikud kasutasid kinnistuid ja neil 2 asuvaid elu- ning abihooneid
4. detsembril 2010 M.M-i ja H.A. i (müüjad) ning I.M. i ja Y.C. (ostjad) vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud võlaõigusliku müügilepingu alusel. Müügilepingu kohaselt müüsid M.M ja H.A. Y.C. le ja I.M. ile AAA kinnistu, BBB kinnistu ning CCC kinnistu jagamisel tekkinud kaks kinnistut. Lepingu kohaselt anti kinnistute otsene valdus Y.C. le ning I.M. ile üle hiljemalt
5. detsembril
6. Müügilepingu kohaselt käsitleti eseme valduse ülendamist ostjale rendilepinguna, mis andis õiguse kasutada nii lepingu eseme koosseisu kuuluvat põllu-, metsa- ja muud maad kui ka hooneid. Kinnistu eest tasutavaid osamakseid käsitleti lepingu kohaselt rendimaksetena. Seega valdasid ja kasutasid Y.C. , I.M. ning nende kaks alaealist last kinnistuid alates
7. detsembrist 2010 rendilepingu alusel. Ajavahemikul
8. kuni
9. septembrini 2012 sisenes M.M selliseks tegevuseks õiguslikku alust andva kohtuotsuseta XXX asuvatele AAA , BBB , DDD ja CCC kinnistutele ning vahetas ukselukud kõigil kinnistutel asuvatel hoonetel, sh ka elumajal, takistades Y.C. l, I.M. il, M.M. il ja S.M. il sissepääsu oma elukohta. Seejärel pakkis M.M kokku kinnistul asuvates hoonetes olevad Y.C. le ja I.M. ile kuuluvad esemed, viis need kinnistutelt välja ja ladustas OÜ Kaubaekspress lattu aadressil Ravila 51, Tartu. Kirjeldatud tegevusega rikkus M.M Y.C. , I.M. i, M.M. i ja S.M. i PS §-ga 33 kaitstud õigust kodu puutumatusele.
10. septembril 2014 saatis Lõuna Ringkonnaprokuratuur M.M-i kriminaalasja maakohtusse menetlemiseks üldmenetluses. Koos süüdistusaktiga saadeti kohtule kannatatute kohtueelses menetluses esitatud neli tsiviilhagi (koostatud
11. juunil,
12. augustil,
13. augustil ja
14. augustil 2014).
15. detsembril 2014 anti M.M talle esitatud süüdistuses KarS § 314 järgi kohtu alla. Kohus jättis kannatanute tsiviilhagid käiguta ja andis aega tsiviilhagis puuduste kõrvaldamiseks kuni
16. veebruarini
17. Kohus selgitas kohtu alla andmise määruses, et kannatanute tsiviilhagide käiguta jätmise kohta koostatakse eraldi määrus, milles selgitatakse, millised puudused tuleb kõrvaldada. Viidatud määruse koostas kohus
18. detsembril
19. Tartu Maakohtu
20. märtsi
21. a määrusega keeldus kohus

§ 263¹, Ts

MS § 340¹ lg 2, TsMS § 363 lg 1 p 1, TsMS § 371 lg 1 p 9, 10 ja TsMS § 425 lg 1 alusel kannatanute tsiviilhagide menetlusse võtmisest ja jättis tsiviilhagid läbi vaatamata, kuna kannatanud ei kõrvaldanud hagides esinenud puudusi. Kohtumäärus jõustus

1. aprillil
3. märtsil 2015 saabus kohtusse kannatanute esindaja uuesti esitatud tsiviilhagi koos vara ja kohtusse kutsutavate isikute nimekirjaga, milles olid puudused kõrvaldatud.
4. märtsil 2015 esitatud hagi kandis koostamise kuupäeva
5. veebruar 2015 ning pealkirjastatud oli see kaebusena kohtu
6. märtsi
7. a määrusele. Samas ei vaidlustatud
8. märtsil 2015 kohtusse edastatud hagis kohtu
9. märtsi
10. a määruses märgitut sisulises tähenduses, kuna kohtumäärusega nõustumise märgiks esitati varasemaga võrreldes samadel asjaoludel uuesti hagi, milles olid varasemad puudused kõrvaldatud ning taotleti uuesti hagi menetlusse võtmist. Kuna kriminaalasja kohtuliku arutamisega ei saanud süüdistatava tervislikust seisundist ning kohtu töögraafikust tingituna alustada enne
11. aasta sügist, leidis kohus, et selle ajani jäi pooltele küllalt aega end tsiviilhagi menetlemiseks ette valmistada.
12. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi kattus varasemalt esitatud hagide alusfaktidega ning jäi süüdistuse alusfaktide piiridesse. Neid asjaolusid arvestades ei leidnud kohus põhjendatud alust
13. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi vastuvõtmisest keelduda ja võttis hagiavalduse
14. aprilli
15. a määrusega menetlusse.
16. aprillil 2015 esitas süüdistatava kaitsja Tartu Maakohtu
17. aprilli
18. a määruse peale määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohtu
19. mai
20. a määrusega jäeti süüdistatava kaitsja määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohtu määrus jõustus
21. juunil
22. 3 Tartu Maakohtu
23. novembri
24. a määrusega jäeti kannatanute
25. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi

§ 271

lg 2 alusel läbi vaatamata, kuna kannatanute esindaja ei ilmunud samal päeval peetud kohtuistungile. Kannatanute esindaja istungilt puudumise tõttu ei olnud võimalik üle kuulata kannatanute kutsel istungile ilmunud tunnistajat A.Ž. it ja üle jäi kuulamata ka tunnistaja H.A. . Maakohus leidis, et kannatanute pool oli hakanud enda õigusi kriminaalmenetluses kuritarvitama, asudes menetlust pahatahtlikult venitama. Kohus hindas lubamatuks kannatanute poolt teiste kohtumenetluse poolte ning ka kohtu n.-ö fakti ette seadmise sellega, et kannatanute esindaja lahkus kohtuistungilt, avaldades soovi jätta kõik kannatanute jaoks olulised menetlustoimingud – tunnistajate ja süüdistatava ülekuulamine ning kirjalike tõendite esitamine – kohtuliku uurimise viimasele päevale

1. novembril 2015, selle asemel, et
2. ja
3. novembril 2015 istungil osaleda. Ühe kohtumenetluse poole, käesoleval juhul kannatanute, menetlust takistav käitumine ei tohi luua neile soodusolukorda ega päädida sellega, et kohtuistungi edasilükkumisega kaasneb neile täiendav võimalus tõendite esitamiseks, s.o nende tõlgetega varustamiseks. Kannatanute käitumine on oma olemuselt kriminaalprotsessi nurjav tegevus ning kohtu poolt selle võimaldamine poleks kooskõlas ausa kohtumenetluse ega poolte võrdse kohtlemise põhimõttega ning asetaks kannatanud põhjendamatult eelisseisu. Kohus jätkas kriminaalasja menetlemist ilma tsiviilhagi käsitlemiseta. Tartu Maakohtu
4. novembri
5. a otsusega mõisteti M.M talle KarS § 314 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

§ 310lg 2 alusel jäeti kannatanute tsiviilhagi läbi vaatamata.

Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist põhjendas kohus lühidalt järgmiselt. Asjaolusid, et M.M sai kannatanute pere Eestist lahkumisest teada hiljemalt

1. septembril 2012 juhuslikel asjaoludel ning viibis kannatanute Eestist lahkumise järgselt
2. ja
3. septembril 2012 XXX külas talle endale kuuluvatel AAA , BBB , CCC ja DDD kinnistustel ning vahetas seal lukusüdamikud, tõendavad kogumis AS G4S Eesti
4. ja
5. septembri
6. väljasõiduaktid ja õigusrikkuja üleandmise akt, tunnistajate H.T. i, P.R. . , A.J. i ja P.S. ütlused ja M.M-i enda ütlused. Süüdistatava ja tunnistaja P.S. ütlustega on tõendatud, et M.M sai P.S. käest teada, et kannatanute pere lahkus Eestist pikemaks ajaks välismaale. P.S. ütluste kohaselt sõitsid tema elukohast
7. aasta septembris mööda I.M. ja Y.C. , kes avaldasid, et lähevad külma aega soojale maale, Prantsusmaale üle elama. Tunnistaja P.S. ütluste kohaselt tuli tal sellest I.M. i ja Y.C. ga toimunud vestlusest peatselt juttu ka M.M-iga , kes otsis I.M. it ja Y.C. t taga. Kuna kannatanud jätsid enda senise XXX külas asunud elukoha maha rüüstatuna ning sealt oli kadunud ka M.M-ile ja ta perele kuuluvaid esemeid, oli süüdistatava poolt talle kuuluvatel kinnistutel asuvate hoonete ustel lukusüdamike vahetamine põhjendatud, kuna usaldus kannatanute suhtes oli kadunud. Kuna oli selgunud, et kannatanute pere oli kinnistutelt alaliselt välismaale elama lahkunud, jättes endast AAA , BBB , CCC ja DDD kinnistud maha rüüstatuna, ning süüdistatava pere vajas paremaid elutingimusi, milliseid nad ei saanud endale võimaldada seetõttu, et kannatanud jätsid
8. detsembri
9. a lepingust tulenevad rahalised kohustused täitmata, ei ole põhjendatud hinnata süüdistatava käitumist endale ja H.A. ile kuuluvatele kinnistutele elama naasmisel kuritegelikuks ega kriminaalkaristust väärivaks käitumiseks. Kuna kannatanute pere lahkus alaliselt elama välismaale, siis oli süüdistatava ja tema pere neile endile kuuluvatele kinnistutele elama naasmine põhjendatud. Neid, kes juba ise alatiseks lahkunud, ei saa välja tõsta. Pealegi oli selleks ajaks teada, et kinnistud vajavad kaitset, kuna senised kannatanutest kinnistute valdajad kinnistute heast käekäigust enam huvitatud ei olnud. KAEBUSTES ESITATUD TAOTLUSTE SISU Prokuratuur esitas maakohtu õigeksmõistva otsuse peale apellatsiooni, milles taotleb otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada M.M süüdi KarS § 314 järgi 4 ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 450 päevamäära, s.o 1710 eurot. Prokuratuuri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Õigeksmõistev kohtuotsus ei ole vähimalgi määral kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kohtu järeldused ei tugine uuritud tõenditele, vaid meelevaldsetele oletustele. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis on toonud kaasa põhjendamatu ja ebaseadusliku kohtulahendi tegemise. Lisaks sellele on maakohus eksinud väljatõstmise kui KarS § 314 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu sisustamisel, jättes tähelepanuta, et isiku väljatõstmine eluruumist on alati ebaseaduslik, kui selleks puudub jõustunud kohtulahend. Prokuratuurile jääb arusaamatuks asjaolu, et olukorras, kus süüdistatav ei ole oma tegevust vähimalgi määral õigustanud sellega, et kannatanud oleksid tema elukohta rüüstanud, samuti ei räägi sellest kaitsja üheski väites ega kirjalikult esitatud teesides, on kohus pidanud seda meelevaldselt oletades põhjuseks, miks süüdistatav otsustas oma endises elukohas valduse taastada ja kannatanud välja tõsta. Süüdistatava sõnul võttis ta vastu otsuse taastada kinnistu valdus, kuna üürileping oli lõppenud ja süüdistatav sai aru, et kannatanud ei tule kevadeni XXX sse. Algselt väitis süüdistatav kohtus, et kui ta kannatanute kasutuses olevasse majja sisenes, siis tuli kohale turvafirma ja kutsus politsei. Istungil esitatud prokuröri küsimuse peale, miks süüdistatav on kannatanule
10. septembril 2012 saadetud teates väitnud, et valduse ülevõtmisest sai teavitatud kohalikku politseikonstaablit ning turvafirma esindajat, vastas süüdistatav, et ju siis võis olla nii, nagu selles kirjas öeldud. Süüdistatav väitis, et võis ka ise politsei kutsuda, kuna majas oli lõigatud ära garaaži ukse tõstemehhanismi blokk ja haagiselt oli võetud numbrimärk ja rattad. Kuurist toimunud varguse juhtumit ei ole süüdistatav kunagi toonud põhjuseks, miks ta valduse taastada otsustas ning kannatanute asjad pakkis. Mingisugusest rüüstamisest, mille toimumist väidab kohus, ei ole kogu kriminaalasja menetluse vältel rääkinud ükski menetlusosaline. Lisaks on süüdistatava ebalevad ja vasturääkivad väited politsei kutsumise kohta ümber lükatud arvukate teiste uuritud tõenditega, milleks on turvafirma G4S väljasõiduaktid
11. ja 12.septembri 2012 kohta, milles on sõnaselgelt kirjas, et politsei kutsuti sündmuskohale mõlemal päeval G4S poolt, ning G4S töötajate P.R. . ja A.J. i ütlused. Seejuures on prokuratuuri hinnangul hämmastav, et kohus on asunud tegema kaugeleulatuvaid järeldusi M.M-i poolt eeluurimisel toimiku juurde esitatud fotodel nähtust. M.M on teinud ning uurijale esitanud fotod tõendamaks, et ta pakkis korralikult kannatanutele kuuluvad asjad ning koostas ka ülevaatliku nimekirja. Seega on asjade pakkimise käigus olustikku pärast kannatanute lahkumist muudetud ning pole kahtlust, et fotode pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi kannatanute käitumise kohta. Samuti ei ole fotodel mingisuguseid jälgi rüüstamisest. Kohtus uuritud tõenditele ei vasta kohtu järeldus, mille kohaselt kannatanud lahkusid oma elukohast jäädavalt või pikemaks ajaks. Sellise järelduse tegemisel tugines kohus süüdistatava ja tunnistaja P.S. ebausaldusväärsetele ütlustele. Veelgi enam, kui süüdistatava sõnul oli ta teadmisel, et kannatanud läksid ära vaid talviseks perioodiks, siis kohus asus fotode pinnalt tegema järeldusi, et kannatanud lahkusid oma elukohast jäädavalt. Seejuures on kohus ilma ühegi arusaadava põhjenduseta jätnud kõrvale arvukad tõendid, mis kinnitavad, et kannatanute reisi kestvuseks oli planeeritud vaid paar nädalat ning reisil oli konkreetne eesmärk. Lubatav ei ole olukord, kus kohus jätab nii dokumentaalsed tõendid kui ka kannatanute ja tunnistajate ütlused toimunu kohta kõrvale vaid põhjusel, et need on vastuolus sellega, mida kohus oletab fotodelt nägevat. Arusaamatu on kohtu järeldus, mille kohaselt jätsid kannatanud maha vaid täiesti väärtusetut ning prügina käsitletavat. Selgusetuks jääb, millisel põhjusel otsustas M.M siis prügi hoolikalt mullikiledesse pakkida ja 20-l euroalusel OÜ Kaubaekspress laos hoiustada. Kohatud on ka kohtu fotode pinnalt tehtud järeldused kunstiteoste väärtuse kohta. Olukorras, kus menetlusosalised ei ole vaidlustanud kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud fakti, et I.M. i puhul on tegemist auhinnatud kunstnikuga, kelle tööde tehnika oli unikaalne ja patenteeritud, ei ole kohased kohtu väited tööde väidetava olematu või väikese väärtuse kohta. Vaatamata sellele, et kohtuistungil ei arutatud asjaolu, kelle initsiatiivil (kas kinnistul 5 varasemalt elanud M.M-i või kannatanute) oli fotodelt nähtuv taim viidud kõrvalruumi, asus kohus tegema oletusi taime(de) asukohta aluseks võttes. Uuritud tõenditega ei ole kooskõlas ka kohtu väited selle kohta, et kannatanud tegutsesid üksnes ja ainult omakasupüüdlikult ning hakkasid M.M-i majal puudusi otsima alles siis, kui ostumüügileping üles öeldi. Asjaolu, et kannatanud asusid ametlikult puudusi fikseerima alles hilisemalt, s.o
12. aastal, ei välista, et need puudused esinesid kinnistul juba varem. Kogu kriminaalasja menetlemise vältel on olnud selge, et kannatanud ei oma ise juriidilisi teadmisi ning ei ole alati osanud ka enda õigusi õigel viisil asju ajades maksma panna. Kohtusse esitati Y.C. ja I.M. i hagiavaldus M.M-i ja H.A. i vastu kahju hüvitamise nõudes
13. juunil 2012, mis tõendab, et Y.C. ja I.M. i ning M.M-i vahel oli käimas tsiviilvaidlus AAA , BBB ja CCC kinnistute müügilepingu ja selles kokkulepitu kehtivuse osas.
14. veebruaril 2012 taganesid M.M notariaalselt tõestatud avaldusega müügilepingust, kuna kannatanud jätsid kokkulepitud ostuhinna tasumata. I.M. ja Y.C. omakorda vaidlustasid kohtus müügilepingust taganemise ning nõudsid ekspertiisi läbiviimist kinnistul olevate puuduste kindlakstegemiseks. Seega oli poolte vahel kinnistuste ostu-müügilepingust tulenev vaidlus, mis ei olnud septembriks jõudnud jõustunud kohtulahendini. Väide, et M.M pole takistanud juurdepääsu kinnistule, kuna kannatanud ei ole avaldanud hilisemalt soovi sinna uuesti elama asuda, on paljasõnaline ja moonutatud. Ilmselge on see, et kannatanutel puudus võimalus oma eluruumi kasutada olukorras, kui sinna oli kolinud juba M.M-i perekond. Lisaks on süüdistatava väited ümber lükatud kannatanute ja tunnistajate ütlustega. Samuti nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist, et Y.C. l puudus tema valduses oleva võtme abil ligipääs CCC kinnistul asuvatele hoonetele. Süüdistatava selgitused kannatanute väljatõstmise põhjuste kohta on vastuolulised. Kord on süüdistatav põhjendanud väljatõstmist sellega, et kannatanud andsid ise makseid maksmata jättes taoliseks tegevuseks alust. Siis on süüdistatav väitnud, et üürileping lõppes kevadel, misjärel tuli tal perega kolida sauna elama ning seetõttu oli tal soov oma endine elukoht tagasi saada. Samal ajal on süüdistatav põhjendanud kannatanute väljatõstmise vajadust hoopis sellega, et sai naabrilt teada, et kannatanud lahkusid terveks talveks ning kartis oma vara kahjustumist. Prokuratuuri hinnangul ei saa süüdistatava ütlusi pidada usaldusväärseteks. Eluruumist väljatõstmine on igal juhul ebaseaduslik, kui õigusliku alusena puudub jõustunud kohtuotsus. Seda kinnitavad arvukad Riigikohtu lahendid, sealhulgas lahend nr 3-1-1-17-
15. Selle lahendi kohaselt on tegemist väljatõstmisega, kui vahetatakse lukud ja tõstetakse eluruumi kasutavate isikute asjad välja ning sellega tehakse võimatuks eluruumi kasutamine. Väljatõstmine on ebaseaduslik ka siis, kui üürnik ei vabasta eluruumi pärast lepingu lõppemist, sest AÕS § 80 kohaselt on omanikul üksnes omandiõiguse tunnustamise ja asja ebaseaduslikust valdusest tagasinõudmise õigus. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kannatanute väljatõstmine toimus täitemenetluse seadustikus selleks ettenähtud korda järgimata jättes. Seega pani süüdistatav toime ebaseadusliku eluruumist väljatõstmise. Maakohtu õigeksmõistva otsuse peale esitasid apellatsiooni ka kannatanud I.M. ja Y.C. . Kannatanute seisukohad on väga lühidalt järgmised. Arvestades asjaolu, et M.M-i ja H.A. i ebaseadusliku tegevuse tõttu jäid kannatanud ilma kogu oma vallasvarast, seadmetest tulu saamiseks, õigusest maja kasutamiseks ning olid sunnitud tegema kulutusi uute riiete ostmiseks ja ajutise kinnisvara rentimiseks, soovivad kannatanud süüdistatava poolt materiaalse kahju hüvitamist. M.M-i ja H.A. i ebaseaduslike tegude tagajärjel said kannatanud märkimisväärset moraalset kahju. See, et I.M. i ja Y.C. pere oli pikka aega piinatud mõttest, et võõras isik sorib nende asjades ja hävitab neid, tekitas kannatanute perele moraalset kahju. Kannatanud leiavad, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Samuti on kannatanud seisukohal, et prokuratuur puudus kohtuistungilt, kuna ringkonnaprokurör Külli Saks (kes asendas prokurör Sirle Melki), küll formaalselt osales istungil, kuid tutvus asja materjalidega ainult kohtuistungi eelõhtul. Kohtuotsus põhineb 6 süüdistatava valeütlustel, mida kohtueelses menetluses ei uuritud. Süüdistatava ütlusi ei kinnita ükski dokumentaalne tõend ja need ütlused tuleb lugeda ebausaldusväärseteks. Kohus tugines otsust tehes üksnes süüdistatava ja tunnistaja P.S. ütlustele, jättes kõik kannatanute tõendid tähelepanuta. Selliselt uuris kohus tõendeid ühekülgselt. Kohus tugines sündmuskohal tehtud fotodele, jättes kõrvale nende tähenduse ja päritolu. Väide, et kannatanud lahkusid oma elukohast alaliselt, on tõendamata. Kohus on jätnud asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Seejuures on kohus tuginenud alusetult M.M-i esitatud fotodele. Süüdistatava kaitsja esitas maakohtu otsuse peale määruskaebuse kriminaalmenetluse kulusid puudutava otsustuse osas. Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, milles kohus rahuldas kaitsja taotluse hüvitada menetluskuluna 15 102,41 eurot kaitsjatasu süüdistatavale vaid osaliselt summas 5500 eurot, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega hüvitada M.M-ile riigieelarve selleks otstarbeks ettenähtud vahenditest lepingulise kaitsja tasu täies ulatuses, s.o summas 15 102,41 eurot. Vastavalt M.M-i ja kaitsja kokkuleppele oli kaitsjatasu suuruseks 115 eurot ühe töötunni eest (koos käibemaksuga 138 eurot), mida saab pidada mõistlikuks kaitsjatasu suuruseks. Kaitsja
16. novembril 2015 esitatud menetluskulude hüvitamise taotluses esitatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et ainuüksi käesoleva kriminaalasja kohtuistungitel osalemise peale on kaitsjal kulunud n.-ö puhast tööaega suurusjärgus 40 töötundi, mis rahaliselt moodustab kokku 5520 eurot. Lisaks sellele on kaitsja koostanud ka mitmeid mahukaid menetlusdokumente, sh kaitseakti, erinevad seisukohad tsiviilhagi menetlusse võtmise kohta, vastuse tsiviilhagile jne, mis kõik on vahetult seotud käesoleva kriminaalasja menetlemisega ning ei ole mitte mingil viisil sellest eraldatavad. Seetõttu jääb esmalt arusaamatuks, miks on kohus lugenud põhjendatuks kaitsjatasu vaid 5500 euro ulatuses, kui juba ainuüksi kohtuistungitel osalemise kulu on sellega samas suurusjärgus. Samuti ei ole põhjendatud väita, justkui oleks kaitsja teinud suure osa kaitsetööst üksnes omal initsiatiivil ning see ei ole tegelikult olnud M.M-i huvides ega seetõttu põhjendatud ka riigilt välja mõista. Arvestades käesoleva kriminaalasja meeletut mahtu ja vaidluse teravust, on üheselt selge, et kaitsjatasu summas 15 000 eurot ei ole suur, vaid täiesti tavapärase mahuga. Tegelikult ei ole kaitsja jõudnud kogu tehtud tööd isegi mitte arvetele panna ning ka menetluskulude nimekirjast jäi osa tööd välja (nt kohtuvaidluste teeside koostamine, kohtuvaidluste kohtuistungil osalemine oli väiksemas ulatuses märgitud jne). Süüdistatava ja kaitsja jaoks jääb täiesti arusaamatuks, miks kohus on pidanud 2/3 ulatuses kaitsja tööd põhjendamatuks, sest kogu kaitsja poolt teostatud töö on tehtud süüdistatava huvides ja kaitsefunktsiooni täitmiseks. Kaitsja tõi ka oma
17. novembri
18. a taotluse p-s 2 välja, et vastavalt

§ 182

lg-le 4 hüvitab tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud riik. Kaitsja selgitas sealjuures, et õigusalases kirjanduses on kinnitatud, et kõnealuse paragrahvi kohaldamisala on siiski laiem kui

§ 175

lg 1 p-s 8 nimetatud tsiviilhagi tagamisest tingitud kulud ja hõlmab kõiki

§ 175

lg-s 1 nimetatud menetluskulusid, mis on tekkinud üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu (sh kaitsjale makstud tasu töö eest, mis seondub tsiviilhagi menetlemisega kohtus). Menetluskulude nimekirjas välja toodud tsiviilhagi menetlemisega seotud töö 37,5 töötunni ulatuses summas 5175 eurot on seotud üksnes ja ainult sellega, et kohus võimaldas kannatanutel esitada kriminaalasja menetlusse tsiviilhagi, võttis selle menetlusse ja asus seda menetlema. Kogu sellega seonduv kaitsja töö on teostatud ainult selleks, et esitada tsiviilhagi menetlemisele omapoolsed seisukohad ning ka vastus tsiviilhagile. Seetõttu jääb täiesti arusaamatuks, miks ei ole kohus lugenud põhjendatuks ka vastava tööga seotud kulutused riigilt süüdistatava kasuks välja mõista. 7 Kannatanute esindaja M. Ioffe on esitanud määruskaebuse Tartu Maakohtu 9. novembri 2015. a määruse peale, millega kohus jättis kannatanute tsiviilhagi läbi vaatamata. Esindaja taotleb kohtu kohustamist kannatanute 30. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi läbivaatamiseks. Kohus ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, millest tulenevalt on tsiviilhagi menetlemine kriminaalmenetluses võimatu ja mis annab

§ 271lg 2 kohaselt aluse tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks.

Kohtumäärus on põhjendamatu ega vasta täiel määral

§ 271sisule.

Selle paragrahvi lõikes 2 räägitakse menetluse läbiviimise võimatusest kannatanu osavõtuta ehk sellest, mil omab tähtsust kannatanu isiksus ning informatsioon, mida võib saada justnimelt menetletavas sündmuses osalenu käest. Selliseks isikuks ei ole kannatanute esindaja. Kui kohus võttis hagi menetlusse ja nõustus kannatanute esindaja osalemisega menetluses ilma kannatanute endi osavõtuta, siis on kohus juba iseenesest välistanud võimaluse kasutada

§ 271lg 2 sätteid.

Kannatanute esindaja osalemine või mitteosalemine ning ka tõendite esitamine või nende puudumine ei ole kuidagi seotud

§ 271lg 1 sisuga.

Pärast hagi menetlusse võtmist pidanuks kohus seda küsimust ka sisuliselt arutama ja võtma vastu otsustuse

§ 310korras.

Kannatanute esindaja

1. novembril 2015 toimunud kohtuistungilt puudumine ei takistanud tsiviilhagi menetlemist, seda enam olukorras, kus puudumine oli tingitud mõjuvast põhjusest, s.o osalemisest Moskva Linnakohtus peetud istungil. Esindaja teavitas sellest asjaolust Tartu Maakohut
2. novembril 2015 toimunud istungil. Seejuures taotles esindaja Moskva Linnakohtult istungi edasilükkamist. Seetõttu ei saa esindaja puudumist kohtuistungilt kuidagi käsitada menetluse venitamisena või asjaoluna, mille tõttu ei olnud tsiviilhagi läbivaatamine võimalik. Seejuures on kannatanud kohtule teatanud, et nad on nõus asja arutamisega ilma nende esindaja osavõtuta. Kohus ajab segamini kaks võimalikku otsustust ja need on hagi läbi vaatamata jätmine ja rahuldamata jätmine. Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel ei ole tähtsust tõendite puudumisel või nende esitamata jätmisel. Kannatanute esindaja mitteosalemist ühel kohtuistungil, kus ei ole otsustatud mingeid tsiviilhagiga seotud küsimusi ning seda eriti olukorras, kus oli esitatud kannatanute vastavasisuline avaldus, tuli käsitada

§ 267lg 41 aspektist.

Selle paragrahvi rakendamata jätmine kohtu poolt annab tunnistust sellest, et kohus nõustus esindaja käitumise ja tema kutsealase tasemega. Kohus läheb iseendaga vastuollu, jättes kõrvaldamata esindaja, kuid võttes temalt ära võimaluse täita oma kohustusi tsiviilhagi osas. Sellistel asjaoludel puudus kohtul alus tunnistada tsiviilhagi menetlemist võimatuks kannatanute esindaja mitteilmumise tõttu. Tegelikkusele ei vasta kohtu väide, mille kohaselt ei ole tsiviilhagi tõendamiseks esitatud kohtule ühtegi tõendit. Kohtule on esitatud süüdistatava poolt ebaseaduslikult välja viidud kannatanute vara loetelu koos selle väärtusega ja moraalse kahjuga. Kannatanute taotlusel on üle kuulatud tunnistajaid ja esitatud hagis loetletud kannatanute esemete olemasolu kinnitavad videomaterjalid. Vaidlustatav määrus põhineb kohtu oletustel, mis on lubamatu. Kohus on oletanud, et kannatanud on põhjendamatult menetlust venitanud. Kannatanute esindaja istungile ilmumata jäämise tõttu jäi üle kuulamata kannatanute tunnistaja A.Ž. , kuid

1. novembril 2015 taotles kannatanute esindaja tunnistaja kutsumist
2. novembril 2015 toimuvale istungile. Samas jätab kohus tähelepanuta, et süüdistatava haigestumise tõttu lükati kohtulik arutamine edasi seitsme kuu võrra ning
3. novembril 2015 toimuma pidanud istung tühistati prokuröri hõivatuse tõttu. Seega ei ole kannatanute väidetav menetluse tahtlik venitamine millegagi põhjendatud ega ole sellena käsitatav. Alusetu on kohtu järeldus, mille kohaselt puudus kannatanutel soov tsiviilhagi lahendamiseks kriminaalmenetluse raames. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8 Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde ning palus maakohtu otsuse tühistada ja M.M temale KarS § 314 järgi esitatud süüdistuses süüdi tunnistada ja karistada. Kannatanute tsiviilhagi palus prokurör jätta läbi vaatamata. Kannatanute esindaja
4. novembri
5. a määruskaebuse lõpptulemus s.o hagi läbi vaatamata jätmine on prokuröri arvates õige, kuid kohtul tulnuks hagi jätta läbi vaatamata juba varasemalt tehtud kohtulahendi alusel. Kaitsja
6. detsembri
7. a määrusekaebuse palus prokurör jätta rahuldamata. Kaitsja palus tema poolt
8. detsembril 2015 esitatud määruskaebuse rahuldada. Prokuröri ja kannatanute apellatsioonidele vaidles kaitsja vastu, leides, et need on põhjendamatud. Kannatanute tsiviilhagi palus kaitsja jätta läbi vaatamata. Kannatanute esindaja
9. november
10. a määruskaebuse palus kaitsja jätta rahuldamata. Kannatanute esindaja palus tühistada maakohtu otsuse M.M-i õigeksmõistmises ning ta KarS § 314 järgi süüdi tunnistada. Kannatanute tsiviilhagi palus kannatanute esindaja rahuldada. Esmalt lahendab ringkonnakohus M.M-i süüküsimuse, seejärel tsiviilhagiga seotud küsimused ning viimaks kohtukuluga seotud küsimused. M.M-i süüdistus KarS § 314 järgi Kriminaalasjas on tõendamist leidnud ja selles ei ole ka vaidlust, et
11. detsembril 2010 sõlmisid M.M ja H.A. müüjatena ja I.M. ja Y.C. ostjatena notariaalselt „Kinnistute võlaõigusliku müügilepingu ja avalduse eelmärgete kinnistamiseks“ (edaspidi leping). Lepingu punkt 3.1 kohaselt lepiti kokku, et kinnistute otsene valdus antakse ostjatele üle
12. detsembril
13. Lepingu punkt 5.1 kohaselt säilis müüjatel õigus ühenädalase etteteatamise tähtajaga lepingust taganeda ja leping üles öelda, kui ostjad ei täida lepingus kindlaksmääratud tähtaegadeks ostuhinna tasumise kohustust.
14. veebruaril 2012 kinnitati notariaalselt M.M-i ja H.A. i
15. detsembril 2010 sõlmitud müügilepingust taganemise avaldus, kuivõrd I.M. ja Y.C. olid rikkunud lepingu punktis 5.1 märgitut. Käesolevaks hetkeks on M.M ja H.A. esitanud hagi I.M. i ja Y.C. vastu kinnistute valduse üleandmiseks, kinnistusraamatusse kantud eelmärgete kustutamiseks ja võlgnevuse väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-12-32039). Samas on I.M. ja Y.C. esitanud hagi M.M-i ja H.A. i vastu kahju hüvitamiseks ning müügilepingust taganemise avalduse tühisuse tuvastamiseks (tsiviilasi nr 2-12-22825). Vaidlus nimetatud tsiviilasjas jätkub ning hetkel jõustunud kohtuotsuseni jõutud ei ole. Kriminaalasjas ei ole vaidlust ka selles, et hiljemalt
16. septembril 2012 vahetas M.M kinnistul asunud hoonete lukusüdamikud.
17. septembril 2012 pakkis M.M kinnistul asunud ja I.M. ile ja Y.C. le kuulunud asjad/esemed kokku ning ladustas need alates
18. septembrist 2012 OÜ Kaubaekspress laos. Vaidlust pole selleski, et pärast kannatanutele kuulunud esemete ladustamist kolis M.M koos oma perekonnaga nimetatud kinnistul asunud elumajja. Seega on kriminaalasjas üheselt tõendamist leidnud, et alates
19. detsembrist 2010 olid XXX asuvad CCC , AAA , BBB ja DDD kinnistud I.M. i ja Y.C. seaduslikus valduses. Tõendamist on leidnud seegi, et ajavahemikul 11.–
20. september 2012 vahetas M.M nimetatud 9 kinnistutel asunud hoonete lukusüdamikud ning kolis välja kinnistul asunud kannatanutele kuulunud asjad/esemed ja asus koos perekonnaga nimetatud majja elama. Tulenevalt sellest, et M.M süüdistatakse ajavahemikul 11.–
21. september 2012 I.M. i ja Y.C. ning nende kahe alaealise lapse ebaseaduslikus väljatõstmises eluruumist, tuleb M.M-i süüküsimuse lahendamisel vastata kahele küsimusele. Esmalt, kas M.M-i käitumist, s.o lukkude vahetamist kinnistul asunud hoonetel, sh elumajal, ja kannatanutele kuulunud asjade/esemete äraviimist kinnistult, saab vaadelda kui eluruumist väljatõstmist. Teiseks, juhul kui M.M-i tegevuse näol on tegemist väljatõstmisega, siis kas nimetatud väljatõstmine oli ebaseaduslik. Karistusõigusliku väljatõstmise sisustamisel tuleb muuhulgas juhinduda täitemenetluse seadustikust (TMS). Kinnisasja väljaandmist ehk väljatõstmist reguleerib TMS §
22. TMS § 180 käsitleb väljatõstmist kui mitmeetapilist erinevatest tegudest koosnevat protsessi, mille eesmärk on tagada täitemenetluse läbiviimine. Kuna karistusõigus lähtub konkreetsest teost, siis on vajalik välja selgitada, milline tegu on väljatõstmine KarS § 314 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses nr 3-1-1-17-09 leidnud, et väljatõstmisteo sisustamisel tuleb lähtuda TMS § 180 kolmandast lõikest. Selle lõike esimene lause kõneleb kinnisasja võlgniku valdusest äravõtmisest. Jättes tähelepanuta täitemenetluse spetsiifikat peegeldava sõna "võlgnik", saab viidatud normi põhjal öelda, et isiku väljatõstmisega on tegu siis, kui elanikult võetakse ära kinnisasja valdus. Samas tuleb TMS § 180 kolmanda lõike esimese lause kõrval pöörata tähelepanu ka sama lõike teisele lausele, mis sätestab, et väljatõstmisele kuuluvad nii asjad kui ka isikud. Sellest normist tuleneb, et peale eluruumi valduse äravõtmise saab KarS §-s 314 sätestatud ebaseadusliku väljatõstmise koosseisu realiseerida ka kinnisasjal olevaid asju välja tõstes. Ebaseadusliku väljatõstmise koosseisuga kaitstav õigushüve on Põhiseaduse §-st 33 tulenev põhiõigus kodu puutumatusele. Nii nagu elanikult eluruumi valduse ära võtmine seda põhiõigust riivab, riivab isiku õigust kodu puutumatusele ka see, kui tema kodust tõstetakse välja seal olevad asjad. Asjade eemaldamine kinnisasjalt näitab reeglina seda, et teo toimepanija soovib elanikku püsivalt tema eluruumi kasutamise võimalusest ilma jätta. Ringkonnakohus leiab, et M.M, vahetades I.M. i ja Y.C. valduses olnud kinnistul asuvate hoonete lukud, sh elumaja luku, võttis kannatanutelt ära kinnistul asunud eluruumi valduse, s.o võimaluse kasutada kinnistul asunud elumaja oma eluruumina. Samas, pakkides kokku kinnistul, sh elumajas asunud I.M. ile ja Y.C. le kuulunud asjad/esemed ning viies need kinnistult minema, soovis M.M jätta kannatanud püsivalt ilma eluruumi kasutamise võimalusest. Seega on M.M-i ülalkirjeldatud tegevus ringkonnakohtu arvates vaadeldav I.M. i ja Y.C. ning nende kahe lapse eluruumist väljatõstmisena. Tehes M.M-i suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse, leidis maakohus, et süüdistatav ei tõstnud kannatanuid nende eluruumist välja. Oma seisukohta põhistab kohus kokkuvõtvalt asjaoluga, et neid, kes on juba ise alatiseks lahkunud, ei saa enam välja tõsta. Seejuures võib kohtuotsusest välja lugeda, et taolise otsustuse vastuvõtmisel tugines kohus M.M-i ja tunnistaja P.S. ütlustele ning M.M-i poolt tehtud ja prokuröri poolt kohtule esitatud fotodele. Ringkonnakohus maakohtu taoliste järeldustega ei nõustu. Tunnistaja P.S. ütluste kohaselt oli ta I.M. i ja Y.C. naaber. Ühel septembrikuu päeval 2012 tegi ta oma kinnistul koristustöid, kui temast sõitsid mööda I.M. ja Y.C. ning peatasid tema 10 juures oma sõiduki. Oli naabrite vaheline üldine jutuajamine ja selle käigus teatas Y.C. , et nemad sõidavad soojale maale külma aega üle elama, Prantsusmaale vist. Tunnistaja ütluste kohaselt oli selline üldine jutt. Kas nad sõitsid samal päeval ära või mitte, seda tunnistaja ei tea. P.S. ütluste kohaselt kohtas ta mõned päevad hiljem M.M, kes ilmselt tahtis kokku saada I.M. i ja Y.C. ga. Seoses sellega tuli nendest ka juttu. Ta kirjeldas M.M-ile kohtumist I.M. i ja Y.C. ga ning selgitas, et Y.C. ütluste kohaselt pidid nad külmaks ajaks ära sõitma. Taolise jutuajamise toimumist on kinnitanud ka M.M, kelle ütluste kohaselt tegi ta P.S. jutust järelduse, et kannatanud ei tule tagasi enne kevadet. Siis ta võttiski vastu otsuse taastada kinnistu valdus. Ta vahetas hoonete ukselukud ja kolis välja kannatanutele kuulunud esemed. Esmalt leiab ringkonnakohus, et taolistele P.S. üldist laadi ütlustele tuginedes ei saanud M.M kujuneda tõsikindlat teadmist, kui kauaks kannatanud oma elukohast lahkusid. Mingeid teisi teadmisi, mis P.S. ütlusi kinnitaksid M.M aga ei olnud. Küll aga oli M.M olemas võimalus kannatanutega kontakteerumiseks ning seega võimalus nende tegelike kavatsuste väljaselgitamiseks. Seda M.M aga ei teinud. Ringkonnakohtu arvates näitab ilmekalt M.M-i soovimatust kannatanute käitumises selguse saamiseks asjaolu, et M.M-i enese ütluste kohaselt toimus tal
23. või
24. septembril 2012 telefoni teel kontakt kannatanutega, kuid ometi ei selgitanud ta selle kontakti käigus välja kannatanute edaspidiseid kavatsusi. Ringkonnakohtu arvates M.M seda ei soovinudki. Taolisele järeldusele annab ringkonnakohtu arvates aluse asjaolu, et telefonivestluse toimumise ajal, mis toimus pärast turvafirma poolset sekkumist M.M-i tegevusse, avaldasid kannatanud M.M-ile ilmselget rahulolematust tema tegevuse suhtes. Vaatamata kannatanute protestidele vahetas M.M siiski hoonete ukselukud ning viis kinnistult minema kannatanutele kuulunud esemed. Ringkonnakohus leiab, et juba ainuüksi kannatanute eelkirjeldatud käitumisest pidi M.M, kui vastutusvõimeline isik aru saama, et kannatanud ei ole lahkunud pikemaks ajaks ning nad soovivad peagi oma elukohta naasta. Ringkonnakohtu jaoks jääb täiesti arusaamatuks maakohtu seisukoht nagu saaks P.S. üldsõnalistele ütlustele ja kriminaalasjas esitatud fotodele tuginedes teha järelduse, et I.M. ja Y.C. lahkusid oma elukohast alatiseks. Seda enam, et isegi M.M-i järelduste kohaselt lahkusid kannatanud oma elukohast vaid kuni kevadeni. Ringkonnakohus leiab, et taolist järeldust tehes on maakohus põhjendamatult eiranud kriminaalasjas kogutud tõendeid ega ole neid hinnanud kogumis. Nii on I.M. oma ütlustes kinnitanud, et nende reisi pikkuseks oli planeeritud paar nädalat. Nimetatut on kinnitanud oma ütlustes ka Y.C. . Ringkonnakohtu arvates kinnitab kannatanute sellesisulisi ütlusi I.M. i poolt XXX Keskkoolile esitatud taotlus vabastada tema tütar Mishel õppetööst ajavahemikul
25. septembrist kuni
26. septembrini 2012 (kd XV, tl 147). Ringkonnakohtule jääb siinjuures arusaamatuks maakohtu seisukoht, nagu oleks nimetatud teatise näol tegemist tagantjärgi vormistatud kirjaga, mille alusel püüdsid kannatanud tõendada oma välisreisi lühiajalisust. Nimetatud teatises on XXX Keskkooli direktor sõnaselgelt kinnitanud, et I.M. esitas juba
27. septembril 2012 taotluse vabastada oma tütar õppetööst ajavahemikuks
28. september kuni
29. september
30. Seega on maakohtu väide, nagu oleks tegemist tagantjärgi vormistatud kirjaga, põhjendamatu. 11 Samuti kinnitab kannatanute soovi minna lühiajalise reisile asjaolu, et reisiks renditi autoelamu, mis tulnuks kindlasti tagastada. Seejuures renditi autoelamu I.M. i poolt ajavahemikuks
31. september kuni
32. september 2012 (kd XV, tl 150). Ringkonnakohtu arvates puudus maakohtul igasugune alus seada kahtluse alla Y.C. ja tunnistaja J.S. ütlusi, et autoelamu tagastati 2012 novembris. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis lubaksid seada kahtluse alla autoelamu tagastamise I.M. i poolt. Kannatanute soovi olla ära vaid paar nädalat kinnitavad ringkonnakohtu arvates ka tunnistaja P.R. . ütlused, milliste kohaselt 2012 augustis käis nende juures turvafirma G4S kontoris I.M. . I.M. teatas, et nad sõidavad ära reisile ning palus, et juhul, kui elumaja elektrooniline valve annab häiret, siis nad saadaksid sündmuskohale patrulli. Tunnistaja ei mäleta täpset perioodi, mil I.M. pidi oma perega ära sõitma, kuid see oli lühiajaline periood. Seega kinnitavad nimetatud tõendid kannatanute ütlusi, et nad soovisid oma elukohast lahkuda vaid paariks nädalaks. Ringkonnakohtu arvates ei andnud maakohtule alust väita, et kannatanud lahkusid oma elukohast alatiseks ka prokuröri taotlusel (kd XVIII, tl 55) kriminaaltoimikusse lisatud fotod (kd XVI, tl 97–147). Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus nimetatud fotodele tuginedes teinud järelduse, et I.M. ja Y.C. lahkusid 2012 septembris oma senisest elukohast XXX külast kiirustades ja alatiseks, jättes endast maha segipaisatud ruumid ning ebaolulise tähtsusega vara, mida uude elukohta elama asudes endaga kaasa ei võeta. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul puudus igasugune alus teha taolist kategoorilist järeldust (lahkusid jäädavalt) pelgalt fotode alusel. Tutvunud nimetatud fotodega jääb ringkonnakohtule pealegi mõistetamatuks taolise järelduse tegemise võimalus maakohtu poolt. Vaadeldes eluruumidest tehtud fotosid (kd XVI, tl 112, 113, 115, 116, 124) ei ole kuidagi võimalik väita, nagu oleksid ruumid segipaisatud või rüüstatud. Ka on arusaamatu kohtu väide, et maha jäeti vaid väheväärtuslik vara, mida uude elukohta kaasa ei võeta. Nimetatud fotodelt, mille alusel maakohus oma järelduse tegi, on võimalik tuvastada, et maha on jäetud näiteks käekell ja muud mälestusesemed, DVD-seade, muusikakeskus, fototarbed, köögitarbed (kd XVI, tl 118, 120, 121, 122). Rääkimata I.M. ile kuulunud tööriistadest, maalidest ning pildiraamidest (kd XVI, tl 106, 132–147). Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et täiesti põhjendamatu ja isegi kohatu on maakohtu, ilma eriteadmisi omamata, antud hinnang I.M. i maalide väärtusele. Kuidagi ei toeta maakohtu seisukohta kannatanute jäädavast lahkumisest oma elukohast XXX külast asjaolu, et A. ja H.A. olid juba
33. veebruaril 2012 taganenud
34. detsembril 2010 sõlmitud võlaõiguslikust müügilepingust. Asjaolu, et A. ja H.A. taganesid sõlmitud lepingust, ei tõenda kuidagi kannatanute soovi püsivaks lahkumiseks. Nimetatut kinnitab ilmekalt juba ainuüksi asjaolu, et kannatanud esitasid
35. septembril 2012 taotluse käesoleva kriminaalasja algatamiseks. Puutuvalt maakohtu väitesse, et M.M avastas pärast kannatanute lahkumist kinnistutel vara kadumise (varguse) ja rüüstamise, märgib ringkonnakohus vaid, et kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis seostaksid M.M-ile kuulunud asjade kadumist I.M. i või Y.C. ga. Pealegi ei oma nimetatud asjaolu mingit tähtsust M.M-i süüküsimuse lahendamisel. Eeltoodut kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu seisukoht, nagu oleksid I.M. ja Y.C. koos perega 2012 septembris XXX külas asuvast enda elukohast jäädavalt lahkunud on ekslik ning pole kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega. 12 AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Nimetatud sättest tulenevalt on omanikul seega õigus nõuda omandiõiguse tunnustamist ja asja ebaseaduslikust valdusest tagasinõudmist. VÕS § 334 lg 1 kohaselt peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Nimetatud sättest tulenevalt tekib seega üürnikul reeglina asja tagastamise kohustus. Samas, kui üürnik seda kohustust ei täida, siis tekib üürileandjal vaid õigus asja tagastamist hageda kuid üürileandja ei või oma õigust realiseerida ebaseaduslikult. Taolisele seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium oma otsuses 3-2-1-123-05, p-s
36. Nimetatud otsuses märgib kolleegium, et isegi kui üüri- või rendileping oleks olnud lõppenud ning hagejal olnuks kohustus kinnisasi kostjale VÕS § 334 lg 1 järgi üle anda, ei tähendanuks see, et rendileandjal oleks olnud õigus kinnisasi jõuga oma valdusse võtta. Tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi nõudeid esmajoones mitte omaabi teel, vaid kohtu vahendusel. Ringkonnakohtu arvates saab eeltoodust teha järelduse, et eluruumist väljatõstmise ainsaks aluseks on jõustunud kohtuotsus. Nimetatud seisukohta on kinnitanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsustes 1-1-29-99 ja 3-1-1-77-
37. Seega tuleneb ülaltoodust, et igasugune isiku eluruumist väljatõstmine on ebaseaduslik, kui selleks puudub jõustunud kohtuotsus ja seda isegi juhul, kui rentniku ja rendileandja vahel sõlmitud rendileping on väljatõstmise hetkeks lõppenud. Kriminaalasjas on üheselt tuvastamist leidnud, et
38. aasta septembris, mil süüdistuse kohaselt toimus I.M. i ja Y.C. ja nende laste väljatõstmine, ei olnud olemas jõustunud kohtuotsust, mis oleks ainsana saanud olla kannatanute ja nende lähikondsete väljatõstmise õiguslikuks aluseks. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd puudus jõustunud kohtuotsus I.M. i ja Y.C. ja nende laste väljatõstmiseks M.M-ilt renditud elukohast XXX külas, siis tuleb M.M-i poolt kannatanute väljatõstmist vaadelda ebaseadusliku väljatõstmisena. Eeltoodust tulenevalt täitis M.M enda tegevusega talle inkrimineeritava kuriteo objektiivse koosseisu: M.M vahetas ilma I.M. i ja Y.C. luba omamata viimaste elukohas ukselukud ning viis minema kannatanutele kuulunud asjad/esemed. Seega tõstis M.M kannatanud eluruumist välja. Kuivõrd kannatanute väljatõstmiseks puudus vastavasisuline kohtuotsus, on M.M-i taoline tegevus vaadeldav ebaseadusliku väljatõstmisena. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu tahtlust. Süükoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Ringkonnakohtu arvates sai M.M aru, et vahetades elamu ukselukud ning viies elamust välja I.M. ile ja Y.C. le kuulunud asjad/esemed, jätab ta kannatanud püsivalt ilma nende elukohast. Ka oli M.M teadlik, et kohtuotsust kannatanute väljatõstmiseks ei olnud. Samas M.M sooviski kannatanud jätta ilma nende elukohast, sest viimased ei olnud tasunud rendimakseid ning ta soovis ise koos oma perega asuda nimetatud elamusse elama. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et M.M pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Seega esinevad süüdistatava käitumises KarS § 314 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivsed ja 13 subjektiivsed tunnused. M.M tuleb KarS § 314 lg 1 järgi süüdi tunnistada ning teda tuleb karistada. M.M-i süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Karistus Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmise esmaseks aluseks on isik süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. Ringkonnakohus leiab, et M.M-i süüaste on suur. Siinjuures arvestab ringkonnakohus asjaolu, et süüdistatav jättis kannatanud püsivalt ilma nende eluasemest ning viimased olid koos alaealiste lastega sunnitud elama mõnda aega autoelamus ja tuttavate pool. Arvestades asjaoluga, et taolise eluga kaasnesid laste kasvamiseks ebanormaalsed olud, põhjustas M.M-i tegevus kannatanutele ja nende lastele olulisi ebamugavusi. Samas arvestab ringkonnakohus M.M-i süü suuruse hindamisel asjaolu, et enne kannatanute väljatõstmist olid süüdistatava ja kannatanute suhted seoses rendimaksete mittemaksmisega kannatanute poolt muutunud pingeliseks. Kindlasti ei oleks nimetatud väljatõstmist ringkonnakohtu arvates toimunud, kui kannatanud oleks õigeaegselt tasunud rendimakseid. Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus M.M-i suhtes ei tuvastanud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd M.M on varem kriminaalkorras karistamata, siis ei ole süüdistatav vaadeldav väljakujunenud õigusrikkujana, vaid tegemist on isiku ühekordse eksimusega. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et M.M tuleb KarS § 44 lg-st 1 lähtuvalt karistada rahalise karistuse keskmisest määrast mõnevõrra suurema karistusega, s.o rahalise karistusega 300 päevamäära ehk 1140 eurot (kd 15, tl 161–162). Tsiviilhagi Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on I.M. ja Y.C. Lõuna Ringkonnaprokuratuurile esitanud
39. juunil 2014 (I kd, tl 7–14) ja
40. augustil 2014 hagiavalduse müügilepingust taganemise avalduse tühisuse tuvastamiseks ja valduse taastamiseks, avalduse hagi tagamiseks ja taotluse ekspertiisi korraldamiseks (I kd, tl 16–31).
41. augustil 2014 esitatud avaldus kannab pealkirja „Hagiavaldus“ (I kd, tl 33–41) ja
42. augustil 2014 esitatud hagiavaldus pealkirja „Omavoliliselt võetud M.M-iga ja H.A. pandi I.M. i ja Y.C. esemed tagasisaatmise kohta ja kahjude hüvitamisest“ (I kd, tl 43–49).
43. detsembril 2014 koostas maakohus pärast toimunud eelmenetluse istungit määruse, millega andis kohtu alla M.M-i , määras kindlaks kriminaalasja arutamise ajakava ning kohtuistungile kutsutavate isikute ringi. Kannatanute poolt esitatud tsiviilhagide osas määras kohus, et selle menetlusse võtmise osas võtab kohus seisukoha hilisema menetluse käigus, kui on selgunud, kas kannatanud on kõrvaldanud hagides esinevad puudused (III kd, tl 1–3).
44. detsembril 2014 koostas maakohus määruse, milles leidis, et I.M. i ja Y.C. poolt esitatud tsiviilhagid ei vasta tsiviilhagile esitatavatele nõuetele ning jättis need puuduste kõrvaldamiseks käiguta. Ühtlasi määras maakohus, et hagides esinevad puudused tuleb kõrvaldada hiljemalt
45. veebruariks 2015 (III kd, tl 47–53).
46. veebruaril 2015 esitas kannatanute esindaja kohtule hagiavalduse koos vara nimekirjaga, mille kohus edastas prokurörile, süüdistatavale ja kaitsjale (kd III, tl 184–216). 14
47. märtsil 2015, pärast prokuröri ja kaitsja poolt tsiviilhagi kohta esitatud arvamustega tutvumist, otsustas maakohus jätta kannatanute tsiviilhagid menetlusse võtmata. Oma taolist otsustus põhjendas maakohus asjaoluga, et esitatud hagi ei vasta tsiviilhagile esitatavatele nõuetele. Nimetatud kohtumäärus jõustus
48. aprillil 2015 (kd IV, tl 190–194).
49. märtsil 2015 esitas kannatanute esindaja Tartu Maakohtule kaebuse Tartu Maakohtu
50. märtsi
51. a määrusele, millele oli lisatud
52. veebruari
53. a kuupäeva kandev hagiavaldus ning sama kuupäeva kandev vara nimekiri (kd V, tl 52–79, 81–83, 86–91).
54. aprilli
55. a määrusega võttis maakohus kannatanute esindaja
56. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi menetlusse. Seejuures põhjendas maakohus tsiviilhagi menetlusse võtmist asjaoluga, et
57. märtsil 2015 esitatud hagis olid
58. detsembri
59. a ja
60. märtsi
61. a kohtumäärustes esile toodud puudused kõrvaldatud. Samuti leidis kohus, et kuna kohtuistung lükkus süüdistatava haigestumise tõttu 2015 sügisesse, siis ei olnud kohtul enam ühtegi põhjendatud alust tsiviilhagi menetlusse vastuvõtmisest keeldumiseks (kd VI, tl 33–38). Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohtu nimetatud määrus ei ole üheselt mõistetav selles esinevate vastuolude tõttu. Maakohtu määruse resolutiivosast nähtuvalt ei käsitlenud kohus
62. märtsil 2015 kannatanu esindaja poolt esitatud kaebust kui määruskaebust maakohtu
63. märtsi
64. a määrusele, vaid kui samadel asjaoludel uuesti esitatud hagi, milles olid
65. märtsi
66. a määruses loetletud puudused kõrvaldatud. Jättes kõrvale esitatud kaebuse lahendamisse puutuva, saab ringkonnakohtu arvates kohtu taolisest otsustusest teha järelduse, et kohus käsitles
67. märtsil 2015 esitatut kui hagi, milles olid kõrvaldatud kannatanute poolt
68. juunil 2014 ja 13.,
69. ja
70. augustil 2014 ja
71. veebruaril 2015 esitatud hagides esinenud puudused. Samas selgitas maakohus määruses, et ta ei menetle
72. märtsil 2015 koostatud kohtumääruse alusel enne
73. märtsi 2015 esitatud, s.o
74. juunil 2014 ja 13.,
75. ja
76. augustil 2014 ja
77. veebruaril 2015 esitatud tsiviilhagisid. Seega, ühelt poolt kohus leidis, et
78. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi näol on tegemist
79. juunil 2014 ja 13.,
80. ja
81. augustil 2014 ja
82. veebruaril 2015 esitatud tsiviilhagide nn nõuetekohase variandiga, teisalt aga väitis, et nimetatud tsiviilhagisid ta ei menetle ja
83. märtsil 2015 esitati kannatanute esindaja poolt hagi, millist oli kohtul võimalik menetlusse võtta. Ringkonnakohtu arvates võib maakohtu taolistest selgitustest aru saada (ei menetle enne
84. märtsi 2015 esitatud tsiviilhagisid) justkui esitanuks kannatanute esindaja
85. märtsil 2015 täiesti uue hagi. Taolisele järeldusel viib ringkonnakohtu järgmine mõttekäik. Juhul, kui maakohus keeldus oma
86. märtsi
87. a määrusega menetlusse võtmast kannatanute poolt
88. juunil 2014 ja 13.,
89. ja
90. augustil 2014 ja
91. veebruaril 2015 esitatud tsiviilhagisid, siis millele tuginedes saab väita, et
92. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi näol on tegemist eelpool nimetatud tsiviilhagide nn parandatud ja nõuetekohase variandiga? Ringkonnakohtu arvates, kui järgida maakohtu loogikat, siis alates
93. märtsist 2015 kannatatute poolt
94. juunil 2014 ja 13.,
95. ja
96. augustil 2014 ja
97. veebruaril 2015 esitatud tsiviilhagide menetlemist enam ei toimunud ehk teisisõnu maakohtu jaoks neid hagisid enam menetluslikult ei eksisteerinud. Järelikult sai
98. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi näol olla tegemist vaid täiesti uue hagiga. Vaatamata eeltoodule lähtub ringkonnakohus tsiviilhagi lahendamisel siiski maakohtu otsuses toodud loogikast, et
99. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi näol oli tegemist tsiviilhagi variandiga, milles olid kõrvaldatud varasemalt esitatud tsiviilhagides esinenud puudused. 15 Ringkonnakohus peab veel vajalikuks märkida, et
100. märtsil 2015 esitatud hagi ei saanudki maakohus vaadelda kui kannatanute poolt esitatud esmakordset tsiviilhagi, sest sellisel juhul oleks see olnud vastuolus

§ 225

lg-te 1 ja 11 ja § 2631 lg 1 sätetega ja tulnuks kohtul jätta igal juhul läbi vaatamata. Kokkuvõtvalt nähtub eeltoodust, et maakohtu arvates ei vastanud kannatanute poolt

1. juunil 2014 ja 13.,
2. ja
3. augustil 2014 esitatud tsiviilhagid hagiavaldusele esitatavatele nõuetele, mistõttu jättis maakohus tsiviilhagid käiguta. Samas andis kohus kannatanutele tsiviilhagis esinevate puuduste kõrvaldamiseks aega kuni
4. veebruarini
6. veebruaril 2015 esitasid kannatanud küll tsiviilhagi uue variandi, kuid kohtu arvates ei olnud selles varem märgitud puudusi kõrvaldatud ning
7. märtsil 2015 jättis maakohus kannatanute tsiviilhagi menetlusse võtmata. Nimetatud määrus on seadusjõus. Ringkonnakohus leiab, et võttes vastu kannatanute esindaja poolt
8. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi, eiras maakohus täielikult oma varasemat ja seadusjõus olevat
9. märtsil 2015 tehtud otsustust. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus oli kannatanutele tsiviilhagis esinenud puuduste kõrvaldamiseks andnud tähtaja
10. veebruar
11. Lähtudes maakohtu loogikast, et tegemist oli hagiga, milles olid varasemad puudused kõrvaldatud ja seetõttu võimalik hagiavaldus menetlusse võtta, tulnuks kohtul esmalt kontrollida, kas nimetatud puudused olid kõrvaldatud maakohtu poolt antud tähtajaks. Maakohus millegipärast nimetatule tähelepanu ei pööranud ja taolist kontrolli ei teostanud.

§ 2631

lg 1 kohaselt teeb kohus koos süüdistusaktiga kohtusse saadetud tsiviilhagi osas määruse tsiviilhagi menetlusse võtmiseks või tähtaja määramiseks tsiviilhagis puuduste kõrvaldamiseks või tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kannatanud neile antud tähtajaks (

1. veebruar 2015) tsiviilhagis esinenud puudusi ei kõrvaldanud, puudus maakohtul igasugune õiguslik alus võtta
2. aprillil 2015 oma määrusega menetlusse
3. märtsil 2015 kannatanute esindaja poolt esitatud tsiviilhagi, sest see oli esitatud menetlustähtaega rikkudes. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli
4. aprilliks 2015 seoses kannatanute poolt esitatud tsiviilhagiga välja kujunenud olukord, kus ühelt poolt oli jõustunud maakohtu
5. märtsil 2015 tehtud kohtumäärus, millega kohus jättis kannatanute poolt
6. juunil 2014 ja 13., 14.,
7. augustil 2014 ja
8. veebruaril 2015 esitatud tsiviilhagid menetlusse võtmata, ja teisalt võttis kohus oma
9. aprilli
10. a määrusega kannatanute
11. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi kui varasemalt esitatud hagide nn parandatud ja nõuetekohase variandi menetlusse. Ringkonnakohtu arvates saanuks maakohus seadust järgides võtta kannatanute esindaja poolt
12. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi menetlusse vaid juhul, kui kohus oleks
13. märtsil 2015 esitatud kaebusest tulenevalt

§ 389lg 3 alusel tühistanud oma 20.

märtsi

1. a kohtumääruse.
2. märtsil 2015 esitatud kaebusest nähtuvalt on kannatanute esindaja palunud tühistada maakohtu
3. märtsi
4. a kohtumäärus ja võtta vastu kannatanute
5. veebruaril 2015 esitatud tsiviilhagi. Samas on võimalik nimetatud kaebusest järeldada, et kannatanute esindaja taotleb nimetatud kaebuses puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaja ennistamist, kuna puudusteta hagi elektroonilisel edastamisel maakohtule esines tehnilisi tõrkeid. Maakohus kannatanute esindaja
6. märtsil 2015 esitatud kaebust määruskaebusena ei käsitlenud. 16 Maakohus leidis, et nimetatud kaebuses ei vaidlustanud kannatanu esindaja maakohtu
7. märtsil 2015 koostatud määrust selle sisulises tähenduses, vaid esitas nimetatud määrusega nõustumise märgiks samadel asjaoludel puudusi kõrvaldava hagi. Seega käsitles maakohus
8. märtsil 2015 kannatanute esindaja poolt esitatud kaebust kui hagi, milles on kõrvaldatud varasemalt hagiavalduses esinenud puudused (kd XVIII, tl 80). Taolisest otsustusest tulenevalt maakohus ei lahendanud ka kaitsja kaebuses esitatud sisulist taotlust ning kriminaalasjas puudub maakohtu seisukoht kannatanute esindaja kaebuse rahuldamise või mitterahuldamise kohta. Kohtumenetluse käesoleval etapil puudub ka ringkonnakohtul tulenevalt

§ 331lg-st 2 seaduslik alus nimetatud kaebuse lahendamiseks.

Eeltoodust tulenevalt on käesolevaks momendiks kriminaalasjas kujunenud olukord, kus maakohus on jätnud kannatanute poolt

1. juunil 2014 ja 13., 14.,
2. augustil 2014 ja
3. veebruaril 2015 esitatud tsiviilhagid menetlusse võtmata. Nimetatud määrus on jõustunud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohtu määrus, millega jäeti kannatanute esitatud tsiviilhagid läbi vaatamata, on seadusjõus, siis puudus maakohtul alates
4. aprillist 2015 igasugune seaduslik alus kannatanute tsiviilhagi edasiseks menetlemiseks. Ringkonnakohtu arvates on kõik maakohtu edasised tsiviilhagiga seotud menetluslikud toimingud õigustühised. Ringkonnakohtu arvates ei ole taoliseks seaduslikuks aluseks asjaolu, et maakohus oli M.M-i haigestumise tõttu sunnitud edasi lükkama
5. aprillil 2015 algama pidanud üldmenetluse kohtuistungi. M.M-i haigestumisele tuginedes aga ongi maakohus leidnud, et puudub põhjendatud alus tsiviilhagi menetlusse võtmisest keeldumiseks. Maakohus on oma
6. aprilli
7. a määruses üheselt leidnud, et
8. märtsil 2015 kannatanu esindaja poolt esitatud hagi vastuvõtmine sai võimalikuks üksnes ja ainult seetõttu, et süüdistatava haigestumise tõttu kohtuistungit planeeritud ajal üldmenetluses menetlemiseks ei toimu (kd VI, tl 36). Ringkonnakohus leiab, et kohtu tegevust kriminaalasja menetlemisel reguleerivad kriminaalmenetluse seadustiku sätted. Neid sätteid järgides saab kohus vastu võtta menetluslikke otsustusi ning vastuvõetavad otsustused ei saa sõltuda kohtu suvaotsustest. Ringkonnakohtu arvates ei tugine maakohtu
9. aprilli
10. a otsustus võtta menetlusse kannatanute esindaja poolt esitatud tsiviilhagi ühelegi tsiviilhagi vastuvõtmist ja menetlust puudutavale kriminaalmenetluslikule sättele. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et ainuüksi süüdistatava haigestumine ja seetõttu kohtuistungi edasilükkamine ei saanud olla aluseks, mis võimaldanuks maakohtul eirata tema enda poolt
11. märtsil 2015 vastuvõetud otsustust. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 339lg-st 2 leiab ringkonnakohus, et maakohtu 7.

aprilli 2015. a määrus tsiviilhagi menetlusse võtmise kohta kuulub tühistamisele. Ringkonnakohus leiab, tulenevalt maakohtu loogikast, et nimetatud hagi on esitatud menetlustähtaega rikkudes ning tulenevalt

§ 2631lg-st 1 ja Ts

MS § 3401 lg-st 2 tulnuks maakohtul jätta

1. märtsil 2015 esitatud hagi läbi vaatamata. Võttes
2. märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi menetlusse, rikkus maakohus ringkonnakohtu arvates

§ 339lg 2 sätteid ning seetõttu tühistab ringkonnakohus nimetatud määruse.

Kuivõrd maakohtu

1. märtsi
2. a kohtumäärus on seadusjõus, siis on maakohtu
3. novembri
4. a määrus, millega maakohus jättis

§ 271lg 2 alusel kannatanute 30.

märtsil 2015 esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata (kd XVI, tl 29–37), tulenevalt

§ 2631

lg-st 1 ebaseaduslik ning

§ 339lg 2 alusel ringkonnakohus tühistab nimetatud määruse.

17 Ühtlasi rahuldab ringkonnakohus kannatanute esindaja

1. novembril 2015 esitatud määruskaebuse. Samas ei pea ringkonnakohus ülaltoodud põhjustel vajalikuks pikemalt peatuda kannatanu esindaja määruskaebuses
2. novembri
3. a kohtumäärusele esitatud sisulistel vastuväidetel. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kannatanute tsiviilhagi tuleb jätta menetlusse võtmata. Menetluskulu

§ 191

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Arvestades M.M-i süüdimõistmist ringkonnakohtu poolt, muudab kriminaalkolleegium maakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse, mille kohaselt hüvitas maakohus M.M-ile osaliselt valitud kaitsjale makstud kaitsjatasu.

§ 180

lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

§ 175

lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 179

lg 1 p 9 kohaselt kuulub isiku süüdimõistmisel teise astme kuriteos temalt väljamõistmisele sundraha 1,5 kuupalga alammääras. Alates 1. jaanuarist 2016 on kuupalga alammääraks 430 eurot ning seega sundraha suuruseks isiku süüditunnistamisel KarS § 314 kui teise astme kuriteo järgi 645 eurot. Seega tuleb M.M-ilt välja mõista 645 eurot sundraha.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. 10. novembril 2015 esitas M.M-i kaitsja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kogusummas 15 102,41 eurot, sealhulgas 5175 eurot kulusid, mis olid seotud tsiviilhagi menetlemisega.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks muuhulgas valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Selle tasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9). Ringkonnakohtu hinnangul on M.M-ile osutatud õigusteenus olnud tervikuna vajalik ning arvestades kaitsja poolt läbitöötamist vajanud materjali mahtu ja toimunud kohtuistungeid kriminaalasjas, on selleks kulunud aeg põhjendatud. Ülemääraseks ei saa pidada ka õigusabi eest makstud tunnihinda 115 eurot (koos käibemaksuga 138 eurot). Ringkonnakohus jätab

§ 180lg 1 alusel maakohtus M.M-ile osutatud õigusabikulud osaliselt M.M-i kanda.

Ringkonnakohtu otsusega jäeti kannatanute esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole seega tulenevalt

§ 182

lg-st 4 põhjendatud jätta kaitsjatasu summas 5175 eurot (kd XVI, tl155), mis oli otseselt seotud kannatanute tsiviilhagi menetlemisega, süüdistatava kanda. Nimetatud kohtukulu, s.o 5175 eurot, jätab ringkonnakohus riigi kanda ning see summa tuleb riigil M.M-ile hüvitada. Küll aga tuleb M.M-i kanda jätta kaitsjatasu summas 9927,41 eurot (15 102,41-5175.00 = 9927,41). M.M-i kaitsja on esitanud tasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses summas 2035,50 eurot, sh käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et taotlus on põhjendatud. See vastab „Riigi õigusabi 18 osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ sätestatule ja tuleb rahuldada.

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas on apellatsiooni esitanud prokuratuur, siis tuleb kaitsjatasu jätta riigi kanda. Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 19