Obsah (10)

§ 114§ 199§ 200§ 64§ 25§ 68§ 65§ 120§ 121§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. detsember 2011, Tartu Kriminaalasja number 1-10-13857 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sa

§ 114

p-de 5,6, § 199 lg 2 p-de 5,7,8,9 ja § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi; Aleksei Ossipovi süüdistuses

§ 199lg 2 p-de 5,7,8,9 ja § 200 lg 2 p 4,7,9 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu

1. oktoobri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Aleksandr Barinov ja tema kaitsja advokaat Irina Žurina, Aleksei Ossipovi kaitsja advokaat Nikolai Rõžov Prokurör Olga Dorogan Aleksandr Barinov, ik 38807112266, XXX, kriminaalkorras karistatud 5 korda; Aleksei Ossipov, ik 38509162238, XXX, kriminaalkorras karistatud 1 korral. Advokaadid Irina Žurina ja Nikolai Rõžov Süüdistatavad Kaitsjad varem varem RESOLUTSIOON
2. Tühistada Viru Maakohtu
3. oktoobri 2011 otsus osaliselt, täpsemalt: 1.1 Aleksandr Barinovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 114

p-de 5,6 järgi; 1.2 Aleksandr Barinovi süüditunnistamises

§ 200

lg 2 p-de 4,7,9 järgi; 1.3 Aleksandr Barinovile

§ 199

lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi mõistetud karistuse osas; 1.4 Aleksandr Barinovile

§ 64lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

1 1.5 Aleksei Ossipovi süüditunnistamises

§ 200lg 2 p-de 4,7,9 järgi.

2. Teha nimetatud osas uus otsus, millega: 2.1 Mõista Aleksandr Barinov süüdistuses

§ 114p-de 5,6 järgi õigeks; süüdistuses kirjeldatud H.N.

kuulunud vallasasjade äravõtmise osas tunnistada Aleksandr Barinovi süüdi

§ 199

lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi; 2.2 Mõista Aleksandr Barinov süüdi

§ 25lg 4 - § 200 lg 2 p-de 7,9 järgi.

Maakohtu poolt mõistetud karistus – viis aastat vangistust – jätta muutmata; 2.3

§ 199

lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi mõista Aleksandr Barinovile karistuseks neli aastat vangistust; 2.4

§ 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus ja mõista Aleksandr Barinovile liitkaristuseks üheksa aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks määrata 12.07.2011. 2.5 Mõista Aleksei Ossipov süüdi

§ 25lg 4 - § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi.

Maakohtu poolt mõistetud karistus – viis aastat vangistust – jätta muutmata; 2.6 Maakohtu otsus Aleksei Osspipovile

§ 64lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas jätta muutmata.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.
3. Süüdistatava Aleksei Ossipovi kaitsja advokaat Nikolai Rõžovi 7.11.2011 esitatud taotlus kaitsetasu määramiseks jätta läbi vaatamata.
4. Süüdistatava Aleksei Ossipovi kaitsja advokaat Nikolai Rõžovi kohtuistungil esitatud taotlus kaitsetasu määramiseks jätta osaliselt läbi vaatamata. Ülejäänud osas rahuldada taotlus osaliselt ning mõista advokatuurile eraldatud vahendite arvelt OÜ Ida-Viru AB kasuks välja 154 (ükssada viiskümmend neli) eurot ja 77 senti apellatsioonimenetluses advokaat Nikolai Rõžovi poolt süüdistatav Aleksei Ossipovile riigi õigusabi korras osutatud õigusteenuse eest. Välja makstud õigusabitasu jätta riigi kanda.
5. Süüdistatava Aleksandr Barinovi kaitsja advokaat Irina Žurina 14.11.2011 esitatud taotlus kaitsetasu määramiseks jätta läbi vaatamata.
6. Süüdistatava Aleksandr Barinovi kaitsja advokaat Irina Žurina kohtuistungil esitatud taotlus kaitsetasu määramiseks jätta osaliselt läbi vaatamata. Ülejäänud osas rahuldada taotlus osaliselt ning mõista advokatuurile eraldatud vahendite arvelt OÜ Ida-Viru AB kasuks välja 154 (ükssada viiskümmend neli) eurot ja 77 senti apellatsioonimenetluses advokaat Irina Žurina poolt süüdistatav Aleksandr Barinovile riigi õigusabi korras osutatud õigusteenuse eest. Välja makstud õigusabitasu jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 2 Menetluskulude osas võib kohtuotsuse vaidlustada määruskaebe korras Riigikohtus 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Viru Maakohtu
8. oktoobri 2011 otsusega tunnistati A. Barinov süüdi

§ 199

lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust;

§ 114

p-de 5,6 järgi ja mõisteti talle karistuseks 20 aastat vangistust;

§ 200

lg 2 p-de 4,7,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 5 aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 20 aastat vangistust.

Mõistetud karistusega loeti kaetuks Viru Maakohtu 26.03.2010 määrusega täitmisele pööratud karistus – 1 aasta 3 kuud 29 päeva vangistust – ja mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 20 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks määras kohus 13.03.2010. Seoses prokuröri loobumisega süüdistusest mõisteti A. Barinov kohtuotsusega õigeks neljas varguse episoodis. A. Ossipov tunnistati süüdi

§ 200

lg 2 p-de 4,7,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 5 aastat vangistust;

§ 199

lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel liideti karistusele Viru Maakohtu 26.11.2008 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 1 aasta 3 kuud 28 päeva vangistust – ja mõisteti A. Ossipovile liitkaristuseks 9 aastat 3 kuud 28 päeva vangistust.

§68

lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks määras kohus 10.05.2010. Maakohtu otsust ei vaidlustada kummagi süüdistatava osas kuritegudes, mis on kvalifitseeritud

§ 199lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi.

Esitatud süüdistus ning maakohtu motiivid on kokkuvõtlikult järgmised. 1.1 A. Barinovi tunnistati süüdi

§ 114p 5,6 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises, mis seisnes järgnevas.

Ta tungis ajavahemikul 19.10.2009-21.10.2009 koos A. Ossipoviga varguse toimepanemise eesmärgil köögiakna kaudu korterisse aadressil: XXX , kus viibis ja magas korteriperemees H.N. . Varguse toimepanemise käigus ärkas H.N. ja tuli toast kööki, kus A. Ossipov lammutas gaasiboilerit. A. Ossipov lahkus kohe korterist, hüpates köögiakna kaudu välja. A. Barinov ehmudes, et meesterahvas annab ta politseile üles, lõi teda mutrivõtmega tagant vastu pead kukla piirkonda paremale poole, millega tekitas H. N. põrutushaava. Et varjata toimepandud kuritegu, otsustas A. Barinov lavastada enesetapu ning korterist leitud nööriga pigistades kaelaelundit poos H.N. üles korteri vannitoa-WC uksel, mille tulemusel H.N. suri. Pärast H. N. tapmist röövis A. Barinov samast korterist järgmised esemed: laadijaga mobiiltelefon Nokia 3510i, rahakoti rahaga ja H. N. nimele Swedbanki pangakaardiga, gaasiboileri "Neva" vaskdetailid, toiduaineid, segisti, 2 pakki sigarette, musta värvi koti, korterivõtmed ning lahkus korterist köögiakna kaudu. Röövitud pangakaardi abil võttis A. Barinov ajavahemikul alates 19.10.2009 kuni 21.10.2009 Kiviõlis Metsa 3 asuva sularahaautomaadi kaudu välja raha summas 29 750 krooni, mille jagas A. Ossipoviga pooleks. Gaasiboileri detailid andsid A. Barinov koos A.Ossipoviga metallivastuvõttu 300 krooni eest ning raha jagasid pooleks. Kohus ei pidanud usaldusväärseks A. Barinovi ütlusi selle kohta, et tema lahkudes korterist H.N. veel elas. Süüdistatavate endi ütlustest tulenes, et nad sisenesid korterisse õhtul 11 paiku ning lahkusid kella ühe ajal. Küll ühtisid süüdistatavate ütlused selles, et A. Ossipov lahkus kohe korterist, kui ta kuulis, et peremees ärkas. 3 Kohtualuse A. Barinovi viibimise asjaolusid H.N. korteris varguse toimepanemisel kinnitab tunnistaja N.V. (kelle ütlused avaldati KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel), kes vahetult peale H.N. surmast teadasaamist ja ülekuulamisel tunnistajana selgitas vahetult saadud infot, et naabrimehe korteris põles hommikul kella 6.30 ajal tuli ja keegi tõmbas köögikardinad ette. Tunnistaja A.P. kinnitas, et ta sai 2009 aastal A. Barinovilt vahetuskaubana mobiiltelefoni ja akulaadija. A. Barinovilt sai ta teada paar päeva hiljem, et see on varastatud telefon korterist, kus nad Aleksei Ossipoviga sisse läksid läbi

1. korruse akna. Korteriperemees oli vana inimene. A. Barinov selgitas, et A. Ossipov lõi kannatanut ja poos mehe üles. Nad võtsid kaardilt ka raha umbes 30 000 krooni. Kohus hindas tõendina A.P. i ütlusi juhindudes KrMS § 291 lg 3 p 1, kuna kohtul ei ole alust kahelda A.P. i ütluste usaldusväärsuses ja tõepärasuses A. Barinovilt kuuldu edastamisel. Nimetatud selgitused A.P. ile andis A. Barinov vahetult, s.o umbes nädal peale eelmist nendevahelist kohtumist ja XXX korterist varastatud mobiiltelefoni oli A.P. pandimajja juba andnud 3.11.
2. Kohus leidis, et A. Barinov selgitas A.P. ile tema enda ja A.Ossipovi käitumist H. N. suhtes tõepäraselt, mis seonduvad kogutud tõendite kogumiga, s.o korteriperemeest löödi pähe ja poodi ukse käepideme külge. Peale seda võeti korteriperemehe arvelt kaardiga raha. Fototabelitega pangaautomaadist raha võtmise kohta kohtule esitatud panga väljavõttega H.N. pangaarvelt raha võtmise ajaga seondatult ilmneb, et raha väljavõtja oli A. Barinov, kes ei konkretiseerinud A.P. ile raha väljavõtjat. Seega A. Barinov ei andnud P. enda kohta otseselt süüdistavaid ütlusi, kuid tapmise asjaolud langevad kokku kohtuistungil tuvastatuga ja mida antud hetkel uurimine ei olnud tuvastanud, kuid A.P. sai teada tapmise asjaoludest vahetult A. Barinovi selgitustest. Seega on nimetatud ütlustega tõendatud, et A.Barinov viibis H.N. korteris ja nägi H.N. surma põhjustanud asjaolusid, mis on seotud kannatanu vara hõivamisega ja omakasu motiivil. Kuriteo toimepanemise tõendite kogumiga tuvastatud tõepärastele asjaoludele tuginedes leiab kohus, et H.N. suhtes kasutati vägivalda varguse toimepanijate poolt. Kohtualune Ossipov ei soovinud kohtuistungil mäletada, Barinov aga ei soovinud täpsustada H.N. käitumist ega tema öeldut nende kohtumisel korteris. Seega kui H.N. 11-12 ajal ärkas Barinovi ja Ossipovi korteris viibimise ajal ja nende versiooni lahkumisest uskuda, pidi järgmine „seltskond“ ebaseaduslikult korterisse sisenema ja H.N. tapmise poomise teel, kus praktiliselt midagi ei varastatud, sest varastatud asjade loetelu piirdus Barinovi ja Ossipovi poolt varastatuga, kus saadi pangakaart ja Barinov võttis pangaautomaadist välja ligi 30 tuhat krooni ja selles tunnistas oma süüd. Kohtuistungi käigus ei kogutud tõendeid, mis välistaksid Barinovi süüd H.N. tapmises. H.N. tapmine lavastati poomisena enda poolt, et varjata korteris toimepandud vargust. Tema poolt kohtuistungil antud selgitused, et ta eelnevalt tunnistas eeluurimisel oma süüd ja kirjutas puhtsüdamliku ülestunnistuse ja kohtuistungil andis allkirja, et ta kohustub kohtuistungil rääkima tõtt – ei ole kohus veendunud selles, et A.Barinov kohtuistungil annab tõepäraseid ütlusi. A.Barinov ei loobunud kaitsja poolt osutatavast õigusabist kohtueelse uurimise menetlusetoimingutel ja ei avaldanud kaitsjale ega prokurörile menetlejate väidetavast ebaseaduslikust tegevusest tema suhtes kuni kohtu alla andmiseni, kuigi tal oli teada kahtlustus kuritegude kvalifikatsiooni kohta ja temale on tutvustatud kahtlustatava ja ka süüdistatava õigused. Surnu komisjoniekspertiisiaktist nr. 1 20.07.2010 nähtub, et H.N. surm võis orienteeruvalt saabuda 1-2 ööpäeva enne 22.10.2009 toimunud esmast kohtuarstlikku lahangut, kusjuures lahangu kellaaeg ei ole kohtule teada, seega surma saabumise oletatav aeg langeb kokku H.N. vägivaldse surma ajaga, mis võis saabuda kohtu hinnangul ajavahemikul 19.
3. kella 11-12 ajal öösel kuni 20.
4. hommikuni. Poomisvao iseloomu, surnukeha asendi ja lingu kahe vaba otsa paiknemise alusel võib täielikult välistada lingu valmistamise ja kaela asetamise kannatanu poolt omakäeliselt. 4 1.2

§ 200lg 2 p-de 4,7,9 järgi tunnistati A.

Barinov ja A. Ossipov süüdi selles, et nad 5.01.2010 umbes kella 21.00 paiku tungisid J.G. tõugates korterisse aadressil: XXX . Nad lükkasid jõuga P.G. ja J.G. tuppa, kus P.G. läbi otsides varastasid pluusi taskust raha summas 430 krooni ja P. G. nimele väljastatud ID-kaardi. Samal ajal J.G. t läbi otsides võtsid nad tema taskust võtmekimbu võtmehoidjaga ja toakapist "More" suitsuploki. Kohus tuvastas, et süüdistatavad tungisid korterisse ning lükkasid kannatanud pikali, takistades neid edasiselt tõusmast. J.G. hoidis üks sissetungija põrandal maas kinni, varastades samal ajal kannatanu taskust võtmed. Seega oli vägivald kannatanult asja äravõtmise vahend ning oli suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele P.G. kästi lamada ja mitte tõusta ning otsiti ta läbi, taskust võeti ära raha. Eakad kannatanud süüdistatavate poolt valu tekitamist eitavad, kuid üldteada asjaoluna eaka täiskasvanu püstisest asendist põrandale kukkumine tõukamise tagajärjel tekitab ilmselgelt valuaistingut s.o põrandaga kokkupuute momendil. Eakad kannatanud mitme aasta eest toimunu asjaolusid valu või vigastuste tekitamist täpselt oma sõnul ei mäleta. Kohus leidis, et kannatanud tajusid eelkõige hirmu ja nende vara hõivamise ajal kogesid vägivalda ka lisaks füüsilisele ka psüühilise mõjutamise tulemusel, tundes, et nad ei suuda end kaitsja sissetungijate võimaliku ähvardava vägivalla eest ega suuda seetõttu ka oma vähese jõuga kaitsta oma vara. G. said aru, et nad ei suuda jõuga oma elukohas olevat ja neile elamiseks vajalikku vara kaitsta noorte, tugevate isikute eest, kes sorisid avalikult kannatanute taskutes ja kappides ning võtsid ära nende pensioniraha, dokumendid, võtmed taskutest. Röövimise käigus kannatanute tõukamisele kaasnenud psüühiline mõjutamine - käsutades P.G. lamada - on toime pandud süüdlaste kooskõlastatud tegevusega, mida röövimise käigus vastastikku toetati ja rakendati eakate kannatanute vara hõivamisel. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Aleksandr Barinov ja tema kaitsja advokaat Irina Žurina, samuti Aleksei Ossipovi kaitsja advokaat Nikolai Rõžov. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhiväited on järgmised. 2.1 Advokaat Nikolai Rõžov palub tühistada maakohtu otsus A. Ossipovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 200lg 2 p-de 4,7,9 järgi, samuti karistuse mõistmise osas.

2.1.1 Apellant osundab röövimise süüdistusse puutuvalt, et A. Ossipovi ütluste kohaselt sisenes ta korterisse peale A. Barinovi ja mida viimane seal enne tegi, tema ei näinud. Ta võttis küll ära erinevaid vallasasju, kuid vägivalda ta kannatanute suhtes ei kasutanud. Eakad kannatanud eitasid valu tekitamist süüdistatavate poolt, mistõttu tuleb süüdistava käitumine kvalifitseerida vargusena. 2.1.2 Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada süüdistatava kahetsust. Seejuures tuleb karistuse mõistmisel keskenduda peamiselt teole ning süüdistatava isik ei saa olla lahutatult karistuse mõistmise aluseks. Süüdistatava isikuomadustega tuleb küll arvestada, kuid seda ainult kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemise korral. Kohus on aga asunud analüüsima A. Ossipovi isikuomadusi negatiivsest aspektist ja läinud vastuollu

§-ga 56, mistõttu tuleb süüdistatavale mõista kergem karistus. 2.2 A. Barinov taotleb maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmise osas

§ 114p-de 5,6 järgi.

2.2.1 Peamise teesina väidab apellant, et ta andis eeluurimisel ennast ja A. Ossipovi rõõnavaid ütlusi, alludes uurijate füüsilisele ja psüühilisele vägivallale. Tegelikkuses oli korteriperemees siis, kui nemad korterist lahkusid, elus. Mis toimus seal korteris pärast nende lahkumist, ta ei tea. 5 Seejuures olnuks tal füüsiliselt võimatu puua kannatanut sel viisil nagu süüdistuses on kirjeldatud. Tema süüd tunnistavad ütlused ei lange ka kokku tuvastamist leidnud asjaoludega. Kui ta oleks kannatanu tapnud, ei oleks ta varjamatult võtnud välja tema kaardiga sularaha. 2.2.2 Apellant peab võimalikuks, et kannatanu poos end siiski ise üles, kuna varguse tulemusel jäi ta ilma võimalusest kasutada gaasi, vett, jäi ilma sidepidamisvõimalusest ja rahast, võimatuks muutus võtmete äravõtmise tõttu ka korterist lahkumine. Ühtlasi kinnitab A. Barinov, et ta on ülimalt kartliku loomuga ning ta ei suuda teistele inimestele valu tekitada. 2.3 A. Barinovi kaitsja palub tühistada maakohtu otsus A. Barinovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 114

p-de 5,6 ja

§ 200

lg 2 p-de 4,7,9 järgi ja kvalifitseerida tema käitumine

§ 199lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi.

2.3.1 Ka kaitsja leiab, et eeluurimisel andis A. Barinov ennast rõõnavaid ütlusi. Tema 28.07.2010 antud ütlused on ümber lükatud tuvastamist leidnud asjaoludega. Nii on süüdistatav tunnistanud, et kannatanul oli seljas heledat värvi pidžaama ning et ta kukkus näoga vastu külmikut. 22.10.2009 teostatud kohtuliku lahkamise akti kohaselt oli kannatanul aga seljas tume spordijope ja mustad püksid, samuti ei fikseeritud tema näol mingeid vigastusi. 2.3.2 Kohus on teinud ka oletusliku järelduse surma saabumise aja kohta. 20.07.2010 ekspertkomisjoni akti järelduse kohaselt on surm saabunud orienteeruvalt 1-2 päeva enne 22.10.2009 toimunud esmast kohtuarstlikku lahangut. Seega pidi surm saabuma ajavahemikus 20.10– 21.10.

1. Sularaha võttis A. Barinov aga välja juba 19.10.2009 kell 9.
2. Seega ei lange varguse toimepanemise aeg kokku surma saabumise ajaga. 2.3.3 Kaitsja rõhutab, et nöörilt, millega kannatanu oli poodud, ei leitud A. Barinovi DNA-d; seda ei leitud ka muudelt esemetelt. 2.3.4 Kohus on vastuoluline ka A.P. i ütluste osas. Esmalt on kohus kõrvaldanud A. Barinovi poolt A.P. ile antud selgitused tõendite kogumist, hiljem loeb aga need selgitused taas tõendiks. Samuti on kohus moonutanud A. Ossipovi ütlusi. Veel on kohus andnud tapmise episoodis kahemõttelisi tõlgendusi, millest võib teha järelduse, et tapmisega oli kohtu hinnangul seotud rohkem kui üks inimene. 2.3.5 Otsuses on korduvalt tuginetud tunnistaja N.V. i ütlustele, neid konkretiseerimata. Tema ütlused on loetud tõendiks isegi osas, milles ta kajastab V.V. pärinevat teavet. Kaitsja hinnangul ei saa ütlused selles osas olla tõendiks, kuna V.V. ei ole tunnistajana üle kuulatud. Kohus on rajanud otsuse eeluurimisel antud ütlustele, neid ei ole tõenditena kaasatud ning neid ei saa sellisel viisil hinnata. 2.3.6 Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ka röövimise episoodis. Kannatanud ei tundnud röövimise toimepanijas seejuures A. Barinovi üldse ära, samuti kinnitasid nad, et valu neile ei tekitatud. Arusaamatuks jääb kohtu viide, nagu kästuks P.G. l lamada ja mitte tõusta; ei süüdistatavad ega kannatanud selliseid ütlusi ei andnud. Seega oli tegemist avaliku varguse, mitte aga rööviga. 2.3.7 Kohtu järeldused A. Barinovile ülirange karistuse mõistmisel põhinevad ainult tema karistuste ülesloetlemisel. Süüdistatav on varasemalt karistatud ainult
3. astme kuritegude eest, kohus ei võtnud arvesse A. Barinovi puhtsüdamlikke ülestunnistusi, mistõttu tuleb karistuse määra oluliselt kergendada. 6
4. Ringkonnakohtu istungil jäid kõik apellandid enda taotluste juurde ning palusid tühistada maakohtu otsus apellatsioonides toodud motiividel; seejuures toetasid süüdistatavad nende huvides esitatud apellatsioone. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ning leides, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, palus jätta see muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ning materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Enda seisukohta põhjendades annab ringkonnakohus esmalt hinnangu A. Barinovile esitatud süüdistuses

§ 114

p-de 5,6 järgi (I), lahendab seejärel süüdistatavate süüküsimuse

§ 200

lg 2 p-de 4,7,9 järgi (II), võtab seisukoha süüdistatavale mõistetava karistuse osas (III) ning viimasena lahendab menetluskuludega seonduva ning sedastab apellatsioonimenetluse tulemused (IV-V). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I 4. Ringkonnakohus leiab, et A. Barinovi ja tema kaitsja apellatsioonides esitatud väited puutuvalt süüdistusse

§ 114

p-de 5,6 järgi väärivad tähelepanu ning toovad kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks määratleda see tõendite ring, mille alusel saab lahendada A. Barinovi süüküsimuse talle etteheidetavas kuriteos.

1. Maakohtu istungil on A. Barinov kategooriliselt eitanud enda puutumust kannatanu H.N. tapmisega (kd 2, tlk 96 pöördel jj), ka kaassüüdistatav A. Ossipov on kinnitanud, et tema ei tea kannatanu tapmisest midagi (kd 2, tlk 89 jj). Mõlemad süüdistatavad on küll tunnistanud, et tungisid varguse toimepanemise eesmärgil kannatanu korterisse, kuid selgitasid, et siis, kui nad kuulsid korteriomaniku liikumist, põgenesid nad koheselt akna kaudu. Seoses vastuoluga kohtus ja eeluurimisel antud ütluste vahel on avaldatud süüdistatav A. Barinovi eeluurimisel antud ütlused (kd 2, tlk 100), milles ta on omaks võtnud H.N. tapmise. 5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt on ristküsitlusel kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine küll lubatav, kuid selline ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt nt RKKKo 3-1-1-52-06, p 8; 3-1-1-18-08, p 16; 3-1-1-78-10, p-d 9.1 – 9.2). Selle tulemuseks on, et kui kohus ei loe kohtus antud ütlusi usaldusväärseks, tuleb isiku ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvaldada. Nagu nähtub maakohtu otsuse motiividest, ei lugenud kohus A. Barinovi ja A. Ossipovi ütlusi selle kohta, et nad lahkusid korterist kohe, kui kuulsid H.N. u ärkamas, tõele vastavaiks, mistõttu tuleb süüdistatavate ütlused tõendikogumist kõrvaldada ning neile – sh eeluurimisel antud ütlustele – kohtuotsuse tegemisel tugineda ei saa.
2. Kohus on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud veel N.V. i kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis avaldati viitega KrMS § 291 lg 1 p-le 3 (kd 2, tlk 76 pöördel). Nimetatud tunnistaja ütlustele tuginevalt on kohus asunud seisukohale, et A. Barinov ei lahkunud korterist koheselt, nagu ta väitis, vaid korteris oli nähtud liikumist veel hommikul kella 6.30 ajal. Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada, et kohtutoimikus puudub tõend selle kohta, et tunnistaja N.V. ei olnud võimeline vahetult kohtus andma ütlusi enda terviseseisundi tõttu; kohtuistungi protokollis on tehtud küll viide perearsti tõendile (kd 2, tlk 76 pöördel), kuid vastavat tõendit 7 kohtutoimikus ei sisaldu. Kuid isegi kui jätta see küsimus kõrvale, ei nähtu nimetatud tunnistaja ütlusest mingit teavet, mida annaks kasutada A. Barinovi süüküsimuse lahendamisel. Tunnistaja annab vaid ütlusi selle kohta, mida ta nägi sündmuskohal jne (kd 1, tlk 178-179), kuid see on ka kõik. Tõsi, tunnistaja ütlustest nähtub ka teave selle kohta, et 20.10.2009 hommikul kella 6.30 ajal oli kannatanu korterist näha valgust ning seda, et keegi tõmbas ette köögiakna kardinad (kd 1, tlk 179). Kuid siinkohal on õige süüdistatava kaitsja poolt tehtud osundus, et nende ütlustega edastas N.V. vaid informatsiooni, mida ta enda kinnitusel kuulis vastasmajas elavalt V.V. (samas). Seega on tegemist nn vahendatud teabega ning selle aktsepteerimisele tõendina on sätestatud reeglid KrMS § 66 lg-s
3. Käesoleval juhul aktualiseeruks vaid KrMS § 66 lg 21 lg-s 1 sätestatu, s.o oleks tuvastatav, et V.V. kui vahetut tõendiallikat ei saaks üle kuulata KrMS § 291 lg-s 1 nimetatud asjaoludel; ühtegi neist ei ole käesoleval juhul aga tuvastatud, s.t neile ei ole tuginetud, mistõttu tuleb ka N.V. i ütlustest pärinev vastav teave kõrvale jätta.
4. Viimase peamise tõendiallikana on maakohus viidanud tunnistaja A.P. i ütlustele. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. 7.1 Esmalt on ilmselgelt väär maakohtu osundus KrMS § 291 lg 3 p-le 1, mille alusel on kohus hinnanud nimetatud tunnistaja ütlusi kui usaldusväärseid (vt kohtuotsuse lk 29). Kõnealune säte annab võimaluse võtta tõendina arvesse tunnistaja ütlused juhul, kui puudub võimalus tema ristküsitlemiseks kohtus. Käesoleval juhtumil on tunnistaja A.P. i aga kohtus ristküsitletud (kd 2, tlk 68 pöördel jj), mistõttu on sellele sättele tuginemine täielikult välistatud. 7.2 Põhimõtteliselt on siiski arusaadav, et maakohus on A.P. i ütluste hindamisel tuginenud KrMS § 66 lg 21 p-dele 2 ja
5. Nimelt on ta andnud ütlusi, mille kohaselt sai ta A. Barinovilt telefoni, mis tuvastatult kuulus kannatanu H.N. le, kusjuures A. Barinov edastas talle hilisemalt ka teavet kuriteo toimepanemise kohta. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa neile ütlustele viidata KrMS § 66 lg 21 p-le 2 tuginevalt, kuivõrd see vestlus A.P. i ja A. Barinovi vahel leidis aset mitu nädalat peale väidetavat kuritegu, mistõttu ei ole täidetud osundatud sättes nimetatud vahetuse kriteerium (selliselt aga maakohus – vt otsuse lk 29: „nimetatud selgitused A.P. ile andis Barinov , s.o peale eelmist nendevahelist kohtumist“). Seega on aktsepteeritavaks alternatiiviks vaid KrMS § 66 lg 21 p 3, mille kohaselt saab tõendina arvesse võtta teiselt isikult kuuldut, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei sisaldu aga neis ütlustes midagi, mida annaks hinnata tõendina selle kohta, et tapmise toimepanijaks oli A. Barinov. 7.3 Nimelt ei ole A.P. i ütluste kohaselt A. Barinov talle midagi rääkinud selle kohta, et tema tappis süüdistuses näidatud ajal ning viisil H.N. . A.P. on kinnitanud, et kohtudes A. Barinoviga küsis ta viimaselt korteris toimunu kohta, kuivõrd ta oli saanud teadlikuks sellest, et seal oli inimene surnud ning ta oli teadlik ka sellest, et A. Barinovilt saadud telefon pärines just sealt korterist. Kohtus antud ütlustes vastab A.P. küsimusele vastates, et A. Barinov kirjeldas toimunud järgmiselt: „kui nad seal korteris olid, A. Ossipov lõi meest kogemata, ehmusid, A. Ossipov poos selle mehe ukse käepideme külge“, kusjuures teda ennast, s.o A. Barinovi, siis korteris enam ei olnud (kd 2, tlk 70 pöördel). Nimelt oli A. Barinov selgitanud, et kui korteriperemees ärkas, siis tema lahkus korterist, A. Ossipov jäi aga sinna (samas). Seega ei sisaldu neis ütlustes teavet, millega A. Barinov oleks võtnud omaks H.N. tapmise süüdistuses näidatud ajal ja viisil; vastupidi, ta viitab A. Ossipovile kui kuriteo täideviijale. Seega ei olnud selles edastatud teabes tegemist kuriteo (mõrva) omaksvõtuga A. Barinovi poolt KrMS § 66 lg 2 1 p 3 tähenduses. 8 7.4 A.P. i ütlused on seega arvestatavad vaid osas, kus A. Barinov on kirjeldanud H.N. korteris toimepandud vargust, kuid selles ei ole üleüldse ka sisulist vaidlust; varguse toimepanemist kannatanu korterist ei ole A. Barinov kohtumenetluses vastustanud. Seejuures tuleb soostuda kaitsja apellatsioonis märgituga, et maakohus on A.P. i ütlustesse suhtunud kahetiselt, s.o teineteist välistavalt. Esmalt on maakohus tõesti märkinud, et A. Barinovi selgitused A.P. ile kuriteo toimepanemise asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed ning need tuleb tõendite kogumist välja jätta (vt otsuse lk 28), seejärel aga sedastanud, et kohtul ei ole alust kahelda A.P. i ütluste usaldusväärsuses ja tõepärasuses A. Barinovilt kuuldu edastamisel (vt otsuse lk 29). Seega on maakohus ise tuvastanud, et A. Barinov ei rääkinud A.P. ile toimunu asjaolude kohta tõtt, mistõttu on neile ütlustele tuginemine A. Barinovi süüküsimuse lahendamisel välistatud.
6. Jättes eelpool käsitletud tõendid tõendikogumist välja kui lubamatud/asjasse mittepuutuvad, tuleb edasiselt tõdeda, et muud tõendid kriminaalasjas puuduvad; p-des 5-7 käsitles ringkonnakohus kõiki tõendeid, millele tuginevalt on maakohus teinud A. Barinovi suhtes süüdimõistva otsuse. Seega puudub tõenduslik baas, millele rajaneda süüdimõistvat otsust või teisisõnu – puudub võimalus A. Barinovi süüküsimuse lahendamiseks talle etteheidetud kuriteos. Kriminaalasjas puuduvad igasugusedki muud, nt kaudsed tõendid selle kohta, et A. Barinov pani süüdistuses näidatud ajal ja viisil toime H.N. tapmise. Nööril, millega poodi H.N. , puudub bioloogiline materjal, mis osundaks A. Barinovile (kd 1, tlk 156-157), sündmuskohalt ei ole leitud sõrmejälgi, mille alusel saaks näiteks rekonstrueerida sündmuste kulgu korteris (seejuures tuleb kriitilise märkusena osundada, et kuigi võimalikust kuriteost said menetlejad teada juba 21.10.2009, kui sündmuskohal käis operatiivgrupp, on sündmuskoha vaatlus teostatud alles 26.04.2010, s.o enam kui poole aasta möödudes ning surnu kohtuarstlik komisjoni ekspertiis teostati veelgi hiljem, alles 20.07.2010 – vt kd 1, tlk 74; märkida tuleb sedagi, et kuigi koheselt edastati politseiametnikele teave selle kohta, et kannatanu korterist on kadunud rahakott pangakaardiga ja sellega on võetud kannatanu kontolt raha – vt nt tunnistaja M.S. ütlused kd 2, tlk 51jj, samuti tunnistaja A.E. ütlused kd 2, tlk 75 pöördel – on varguse tunnustel alustatud kriminaalmenetlust alles 13.11.2009 – vt kd 1, tlk 72 ekspertiisimääruses kajastatud andmed – ning Swedbanki poole andmete saamiseks on menetleja pöördunud alles 18.03.2010 – vt kd 1, tlk
7. On arusaadav, et sellisel viisil lasti mööda aeg asjakohaste tõendite kogumiseks).
8. Seega tuleb apellatsioonid rahuldada osas, millega taotletakse maakohtu otsuse tühistamist A. Barinovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 114p-de 5,6 järgi ning A.

Barinov tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Samas ei ole apellandid vastustanud süüdistuses esitatud väidet, et nimetatud esemed kannatanu korterist varastas ka A. Barinov ning tema oli ka isikuks, kes võttis kannatanu pangakaarti kasutades korduvalt välja sularaha (vt selle kohta ka otsuse p 9.1). Seega tuleb A. Barinovi käitumine selles episoodis (kogumis teise tuvastatud vargusega, mida ei ole apellatsiooni korras vaidlustatud) kvalifitseerida

§ 199lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi, nagu seda taotleb ka tema kaitsja.

Enda käitumise sellist kvalifitseerimist taotles ringkonnakohtu istungil seejuures ka A. Barinov. 9.1 Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks osundada süüdistuse (ning ka maakohtu otsuse) terviklikule vasturääkivusele. Nimelt on A. Barinovile esitatud süüdistus

§ 114

p-de 5,6 järgi lähtuvalt loogikast, et peale seda, kui korteris ärkas kannatanu, põgenes A. Ossipov koheselt sündmuskohalt (süüdistuses: kohe lahkus korterist). A. Barinov jäi samas korterisse, tappis H.N. ning alles pärast seda võttis korterist kaasa erinevaid vallasesemeid (vt süüdistusakt kd 2, tlk 6). Ehk siis – mingeid asju A. Ossipov sündmuskohalt kaasa ei võtnud, seda tegi A. Barinov pärast korterisse üksi jäämist. Samal ajal on A. Ossipovile esitatud süüdistus – ning ta on maakohtus ka süüdi tunnistatud – selles, et ta pani süüdistuses

§ 114p-s 5,6 järgi nimetatud vallasasjade osas toime varguse koos A.

Barinoviga, milline käitumine on A. Ossipovi suhtes samas kvalifitseeritud kui 9 lõpule viidud grupiviisiline vargus (vt kd 2, tlk 8). Teisisõnu – üheaegselt on süüdistuses asutud seisukohale, et A. Ossipovi osas jäi vargus katse staadiumisse (võtmata midagi, põgenes sündmuskohalt, süüdistus

§ 114p-de 5,6 järgi), samas aga, et ta võttis grupis koos A.

Barinoviga ära kannatanule kuulunud vallasasjad, s.o pani toime lõpuleviidud varavastase kuriteo (süüdistus

§ 199lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi).

Seega on ka süüdistus olnud nimetatud sündmuse kulgemise osas vastuoluline, mida ei võimalda kõrvaldada kohtus uuritud tõendid. II 10. Järgnevalt lahendab kriminaalkolleegium A. Barinovi ja A. Ossipovi süüküsimuse süüdistuses

§ 200

lg 2 p-de 4,7,9 järgi ning leiab, et ka selles osas tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. 11. Kriminaalkolleegium ei nõustu apellatsioonides esitatud väidetega selle kohta, et A. Barinov ja A. Ossipov sisenesid korterisse erinevatel aegadel, s.o et nende käitumist tuleks käsitleda vähemalt osaliselt lahutatult (vt A. Barinovi ütlused kd 2, tlk 104 ja A. Ossipovi ütlused kd 2, tlk 87). Silmas tuleb pidada sedagi, et süüdistatavate ütlused on maakohus lugenud ebausaldusväärseiks, need tõendikogumist kõrvaldanud ning selle järeldusega soostub ka ringkonnakohus. 11.1 Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb sündmuste käiku hinnata sellisena, nagu seda kirjeldavad kannatanud. Kannatanu J. G. on andud üksikasjalikke ütlusi selle kohta, kuidas korterisse tungisid A. Barinov ja A. Ossipov koos, s.o teda füüsiliselt lükates/lohistades. Seejuures kasutati füüsilist jõudu ka tema abikaasa P.G. suhtes; viimane tõugati põrandale pikali ning kui ta püüdis tõusta, lükati ta kolmel korral uuesti maha pikali (kd 2, tlk 59). Seejuures on J.G. kinnitanud, et lükati ka teda ja seda niivõrd intensiivselt, et ta kukkus maha (samas). Üks täideviijatest hoidis teda füüsilist jõudu kasutades põrandal kinni (kannatanu hinnangul põlvega rinnale surudes), teine tassis P.G. voodile ning hakkas teda läbi otsima. Kuriteo täideviijates on kannatanu J.G. tundnud ära süüdistatavad (kd 2, tlk 59 pöördel), kusjuures üheaegselt kannatanute korteris viibimist ei eita ka A. Barinov ja A. Ossipov ise. Kannatanu ütlustest tuleneb täiendavalt veel ainult teave, et korterist lahkus esimesena A. Ossipov (samas). Teine kannatanu P.G. kinnitab põhimõtteliselt J.G. sõnu, kirjeldades, kuidas korterisse tungisid kaks noort meest, samuti seda, kuidas tema abikaasa oli põrandale surutud (vt kd 2, tlk 60 pöördel jj). Muus osas on P.G. andnud ütlusi, et detailsemalt ta sündmuse asjaolusid enam ei mäleta, mis on kannatanu kõrget iga arvestades (sündinud aastal 1936) ka täiesti arusaadav ning mis ei murenda tema ütluste usaldusväärsust vähimalgi määral (siinkohal tuleb märkida, et kohtuistungi protokolli kohaselt on küll avaldatud kannatanu mälu värskendamiseks tema eeluurimisel antud ütlused KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel, kuid peale selle, et P.G. on kinnitanud, et ta jääb nende ütluste juurde, mingit täiendavat informatsiooni kohtuistungi protokollis ei kajastu, s.o kohtukolleegiumile ei ole edastatud teavet selle kohta, millises osas P.G. mälu värskendati ja mis talle selle tulemusel meenus – vt kd 2, tlk 61 pöördel; kannatanu eeluurimisel antud ütlused ei sisaldu ka kohtutoimikus). Seega leiab kriminaalkolleegium erinevalt apellantidest, et A. Barinov ja A. Ossipov tungisid kannatanute korterisse üheaegselt, tegutsesid seal vastavalt kooskõlastatud tööjaotusele (kannatanute vastupanu mahasurumine, kannatanute ja korteri läbiotsimine, erinevate vallasjade äravõtmine), s.o panid selle teo toime kaastäideviijatena. 11.2 Eeltoodust ei saa aga teha koheselt järeldust, et süüdistatavad panid toime grupiviisilise röövimise. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas tõlgendanud vägivalla mõistet n.ö kitsendavalt, s.o sidunud selle isikuvastaste süütegude realiseerimisega täideviijate poolt (s.t et vägivald röövimise koosseisu mõttes peab minimaalselt vastama

§ 120-122 tunnustele).

10 Maakohus on teinud küll viite ka nn psüühilisele vägivallale, mida süüdistatavad rakendasid ja mis surus maha kannatanute vastupanuvõime, kuid silmas tuleb pidada, et psüühilise vägivalla kasutamises ei ole A. Barinovi ja A. Ossipovi süüdistatud (vt kd 1, tlk 7). Kuigi kriminaalkolleegium ei kahtle hetkekski, et süüdistatavad realiseerisid enda käitumisega konkludentselt

§ 120

koosseisu, ei saa seda vastava süüdistuse puudumisel neile omistada ning käsitleda saab vaid võimaliku füüsilise vägivalla esinemist nende käitumisest. 11.3 Seega aktualiseerub võimaliku vägivallana vaid

§-s 121 kirjeldatud käitumine, täpsemalt selle 2. alternatiiv, s.o valu tekitanud kehaline väärkohtlemine. Selle realiseeritust tuleb süüdistatavate käitumises aga eitada. Kuigi käitumine viisil, nagu see on kirjeldatud käesoleva otsuse p-s 11.1, kätkeb reegeljuhtumil endas tõepoolest valu tekitamist

§ 121

tähenduses, tuleb silmas pidada, et maakohtus ristküsitletud kannatanud on valu tekitamist ühemõtteliselt eitanud (vt J.G. ütlused kd 2, tlk 59, P.G. ütlused kd 2, tlk 61). Seega tuleb eitada seda, et süüdistatavad oleks

§ 121koosseisus kirjeldatud tagajärje realiseerinud.

Eelöeldu ei tähenda aga, et süüdistatavad tuleks sellises teokvalifikatsioonis õigeks mõista. Nimelt tuleb sellises olukorras edasiselt juhinduda RKKK otsuses 3-1-1-55-09 märgitust, mille kohaselt peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine võib olla kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (otsuse p 21). Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb praegusel juhul rääkida röövimise katsest süüdistatavate käitumises. 11.4 Inkrimineerimaks süüdistatavatele käesoleval juhul röövimise katset, tuleb tuvastada, et nende käitumine kannatanute vastupanu füüsilisel mahasurumisel oli selline, mis nende arusaama kohaselt - minimaalselt kaudse tahtluse tasemel - oli kohane põhjustama kannatanutele valu

§ 1212. alternatiivi mõttes.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb seda kõhklematult jaatada. Kannatanute näol oli tegemist eakate inimestega (teo toimepanemise ajal P.G. 73 ja J.G. 70 aastat vana, vt kd 2, tlk 58), kellest ühte tõugati korduvalt maha, teine suruti põrandale liikumatusse asendisse ning hoiti põlvega rinnale surudes kinni. Et sellises situatsioonis on tagajärjeks kannatanule valu põhjustamine on keskmisele objektiivsele kõrvaltvaatajale ilmselge ning seda pidid enda teo tagajärjena mõistma ja soovima ka süüdistatavad. Et see ei realiseerunud, ei olnud kaetud nende poolt kontrollitavast sündmuse käigust, tegemist oli n.ö õnneliku juhusega ning sellisel juhul aktsepteeritakse kõhklematult

§ 121realiseerimisele suunatud käitumist.

Seega panid A. Barinov ja A. Ossipov toime röövimise katse, kasutades kannatanute vastupanu mahasurumiseks

§ 121realiseerimiseks kohast füüsilist jõudu.

11.5 Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et A. Ossipovi käitumine tuleb ümber kvalifitseerida

§ 25lg 4 - § 200 lg 2 p-de 4,7,9 järgi.

Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu süüdimõistva otsuse A. Bariovi suhtes

§ 114

p-de 5,6 järgi, tuleb tema käitumine erisubjektsuse tunnuse äralangemise tõttu kvalifitseerida

§ 25lg 4 - § 200 lg 2 p-de 7,9 järgi.

III

1. Järgnevalt lahendab kriminaalkolleegium süüdistatavate karistusse puutuva, märkides selles osas järgmist.
2. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsus A. Ossipovile mõistetud karistuse osas tuleb jätta muutmata ja seda vaatamata süüdistatava käitumise osalisele ümberkvalifitseerimisele. Vastavalt omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, peale mida seda individualiseerida vastavalt tuvastamist leidnud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele. 11 A. Ossipovile on röövimise episoodis mõistetud karistuseks 5 aastat vangistust. Arvestades seda, et röövimise kvalifitseeritud koosseis näeb ette vastutusena vangistuse 3-15 aastat, tuleb väita, et A. Ossipovile on juba mõistetud karistus oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Süüdistatav pani grupis koos A. Barinoviga toime äärmiselt küünilise teo, valides kannatanute ründamiseks teadlikult välja päeva, mil need said pensioni ning seda teades (vt kannatanu J.G. ütlused kd 2, tlk 58 pöördel) tungisid ühiselt ja kooskõlastatult korterisse. Eakate kannatanute vastupanu mahasurumiseks kasutati jõudu, mis vaid õnneliku juhuse tõttu ei toonud kaasa

§-s 121 sätestatud tagajärge. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus süüdistatavale karistuse mõistmisel selle äärmuslikult küünilise teo eest olnud isegi põhjendamatult leebe, mistõttu taotlus karistuse vähendamiseks jääb tagajärjetuks. Seejuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks toonitada, et katse staadiumisse jäänud ning lõpule viidud kuritegu on enda õiguslikult olemuselt samaväärsed ning pelgalt fakt, et süüdistavate tahtest sõltumata jäi realiseerimata üks

§ 200

lg 1 koosseisulistest tunnustest (vägivald), ei anna samuti alust mõistetud karistuse revideerimiseks. Vastava taotluse olemasolul prokuröri poolt oleks ringkonnakohus mõistetud sanktsiooni määra kõhklematult suurendanud, eriti arvestades, et raskendava asjaoluna tuleb süüdistatava suhtes arvesse

§ 58p 3, s.o kuriteo toimepanek kõrges eas isikute suhtes.

13.1

§ 199lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi kvalifitseeritud kuritegude eest on A.

Ossipovile mõistetud karistuseks 3 aastat vangistust ning ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ka selles osas. Süüdistatav pani toime kuus varguse episoodi, realiseerides seejuures 4 kvalifitseeritud koosseisu tunnust. Nagu ka maakohus on märkinud, on kuritegude toimepanek muutunud A. Ossipovile sissetulekuallikaks, kuriteod pani ta toime katseajal, mis näitab üheselt, et senised karistused on eripreventiivses tähenduses jäänud tagajärjetuks. Seega on põhjendatud ka sanktsiooni keskmisest määrast kõrgema karistuse mõistmine. 13.2

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas ei ole maakohtu otsust apellatsioonis vaidlustatud ning sellel küsimusel ringkonnakohus seetõttu pikalt ei peatu, märkides üksnes, et kuritegude iseloomu, süstemaatilisust (vt RKKKo 3-1-1-16-11, p 6.2) ning süüdistatava isikut arvestades on mõistetud üksikkaristuste täies mahus liitmine täielikult põhjendatud. Kuivõrd süüdistatav pani talle inkrimineeritud kuriteod toime kohtu poolt mõistetud katseajal, on põhjendatult tuginetud ka

§ 65lg 2 sätetele ning moodustatud sel alusel liitkaristus.

Selles osas jääb maakohtu otsus seega muutmata. 14. A. Barinovile on

§ 200lg 2 p-de 4,7,9, järgi mõistetud karistuseks samuti 5 aastat vangistust.

Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse teo kvalifikatsiooni osas ning jätab süüdistusest välja

§ 200lg 2 p 4, ei anna see alust mõistetud karistuse vähendamiseks.

Siinkohal kehtivad ka A. Barinovi suhtes kõik need põhimõtted, mida ringkonnakohus juba väljendas kohtuotsuse p-s 13 ning kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks neid uuesti korrata. A. Barinov pani täielikult kaitsmisvõimalusteta eakate kannatanute suhtes toime iseäranis küüniliselt hinnatava kuriteo, kannatanute ütluste kohaselt oli tema roll võrreldes A. Ossipoviga röövimise toimepanekul isegi aktiivsem (kuigi kaastäideviimise seisukohalt ei oma see küsimus määravat tähendust). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et süüdistatavale mõistetud karistus vastab täielikult tema teosüüle ning vaatamata süüteo ümberkvalifitseerimisele ning ühe kvalifitseeriva tunnuse äralangemisele ei too see kaasa mõistetud karistuse vähendamist. Süüdistatava käitumises ilmneb

§ 58

p-s 3 sätestatud karistus raskendav asjaolu, kuriteo toimepanemist ei ole ta selgesõnaliselt kahetsenud ning seetõttu jätab ringkonnakohus mõistetud karistuse selles osas muutmata. 14.1 Tühistades maakohtu otsuse A. Barinovi süüdistunnistamises ja karistamises

§ 114

p-de 5,6 järgi ning kvalifitseerides tema käitumise ümber

§ 199

lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi, tuleb 12 maakohtu otsus tühistada ka selle sätte alusel mõistetud karistuse osas ning mõista süüdistatavale uus karistus. Seejuures ei ole ringkonnakohus seotud nende piiridega, mille on nimetatud sätte alusel karistusena mõistnud maakohus, s.o ringkonnakohus mõistab esmaselt karistuse nende kahe varguse episoodi eest, mis on käesolevas menetluses leidnud tõendamist. 14.2 Kriminaalkolleegium leiab, et

§ 199lg 2 p-de 5,7,8,9 järgi tuleb A.

Barinovile mõista karistuseks neli aastat vangistust. Siinkohal on oluline ka silmas pidada, et ringkonnakohus lahendab karistuse mõistmise individuaalselt, s.o kohus ei ole seotud A. Ossipovile sama kvalifikatsiooni eest mõistetud karistusega, kellele süüks arvatud episoodide arv on iseenesest suurem. Kriminaalkolleegium kordab, et A. Ossipovi osas on ringkonnakohus seotud maakohtus mõistetud karistuse piiridega, kuivõrd seda ei ole prokuröri või kannatanute poolt vaidlustatud; sellise taotluse olemasolul näeks kriminaalkolleegium täiesti ainest A. Ossipovile mõistetud karistuse suurendamiseks. Seega lahendab ringkonnakohus A. Barinovile mõistetud karistuse tema individuaalset süüd silmas pidades ning

§ 199lg-s 2 ette nähtud sanktsiooni piires.

14.3 A. Barinov on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud ning nagu nähtub käesolevast kriminaalasjast, ei ole eelnevad karistused ka tema puhul omanud positiivset toimet eripreventiivses tähenduses. Varguse episoodis, milles A. Barinov maakohtus süüdi tunnistati, on samuti kannatanuks eakas P.G. , kelle korterisse tungis ta koos A. Ossipoviga 6.10.2009. Ka sellele kuriteole on iseloomulik, et kannatanu korterisse tungiti teadlikult, s.o koheselt pärast pensionipäeva, kannatanul kästi lamada ja mitte püsti tõusta, sisuliselt peremehetseti kannatanu korteris enda suva kohaselt. Eakalt kannatanult võeti ära pensioniraha, külmikust varastati ära toiduained ning vannitoast eemaldati segisti. Kohtus ei ole A. Barinov enda kuritegu usutavalt kahetsenud, selgitades, et „tööd linnas ei ole ning kuidagi on vaja elada“ ning on enda elatusallikate kohta selgitanud, et „olen ainult varastanud“ (kd 2, tlk 106). Seega on tegemist sisuliselt käitumisharjumusega, mis kergitab mõistetava karistuse sanktsiooni keskmisest määrast ülespoole. Iseäranis küüniliseks peab ringkonnakohus seejuures apellatsioonis esitatud väiteid selle kohta, kuidas A. Barinov seletab, miks tema hinnangul kannatanu H.N. siiski enesetapu sooritas (vt otsuse p 2.2.2). Kiretult kirjeldab A. Barinov enda ja A. Ossipovi teo tulemusi, mis võisid tema hinnangul tuua kaasa kannatanu soovi sooritada enesetapp: talvisel ajal jäi ta ilma gaasi kasutamise võimalusest, segisti eemaldamise tõttu ei saanud ta tarvitada enam vett, telefoni äravõtmise tõttu jäi kannatanu ilma sidepidamisvõimalusest, konto tühjendamise tõttu jäi ta ilma enda rahast ja võtmete äravõtmise tõttu muutus võimatuks ka korterist lahkumine. Selline küüniline suhtumine näitab, et A. Barinov ilmselgelt ei teadvusta endale enda kuritegeliku käitumise tagajärgi, mistõttu leiab ringkonnakohus, et süüdistatavale on kohaseks karistuseks tuvastamist leidnud kahe varguse episoodi eest 4 aastat vangistust. 14.4 Ringkonnakohus leiab edasiselt, et

§ 199

lg 2 p-de 5,7,8,9 ja

§ 25

lg 4 - § 200 lg 2 p-de 7,9 järgi mõistetud üksikkaristused tuleb

§ 64

lg 1 alusel liita täies mahus ning kuritegude kogumi eest tuleb süüdistatavale mõista karistuseks 9 aastat vangistust. Kriminaalkolleegium ei näe vähimatki põhjust, miks peaks käesoleval juhul rakendama karistuste osalist, saati siis terviklikku katmist.

§ 64

alusel liitkaristuse moodustamine on paratamatult seotud isiku teosüüga, samuti kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisega, sh sellega, kas isik on enda kuritegelikku käitumist kahetsenud või mitte. Ühtegi kergendavat asjaolu ringkonnakohus A. Barinovi käitumises ei näe, süüdistatav on pannud toime lühikese ajavahemiku jooksul mitu rasket õigusrikkumist, nende seas 1. astme kuriteo, mis enda kogumis toovad kriminaalkolleegiumi hinnangul kaasa karistuse täies ulatuses liitmise. 13 14.5 Kuigi A. Barinov pani talle inkrimineeritud kuriteod toime katseajal, ei tule käesoleval juhul moodustada liitkaristust

§ 65lg 2 alusel.

Nimetatud sätte alusel tuleb liitkaristus moodustada mõistetud karistuse ja eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa vahel. Käesoleval juhul on A. Barinov aga eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse täies mahus ära kandnud, mistõttu puudub üks liidetavatest ning liitkaristuse moodustamine on seega välistatud.

§ 68

lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvestada eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks tuleb seetõttu määrata 12.07.2011, mil A. Barinovi suhtes valiti käesolevas kriminaalasjas tõkendiks vahistamine. IV 15. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduva. 15.1 Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009 otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud 1. juulil 2010 jõustunud muudatustega (edaspidi Kord). Korra p 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 15,98 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 191.73 eurot. Korra p 18 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtuliku üld- või lihtmenetluse istungil osalemise eest on 15.98 eurot iga poole tunni kohta. Korra p 5 kohaselt tuleb kohaldamisele erikoefitsient on 2,0 juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese astme kuritegu. Korra p 8 määrab, et kui ühes ja samas kriminaalasjas osaleb mitu kaitsjat, kelle kaitsealuseid kahtlustatakse või süüdistatakse omavahel seotud kuritegudes (nt kuriteo varjamine), ning vähemalt ühe kaitsja tasu suhtes kuulub kohaldamisele erikoefitsient, võib sama erikoefitsienti kohaldada kõikide omavahel seotud tegudes kahtlustatavate või süüdistatavate isikute kaitsjate tasu suhtes. Korra p 47 p 3 kohaselt makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu 35.15 eurot, kui riigi õigusabi osutamise koht asub 100 kuni 150 kilomeetri kaugusel. Korra p 54 kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi põhjendatud taotlusel summas 0,13 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. 15.2 Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 1 sätestab aga täiendavalt järgmist: Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitab advokaat riigi õigusabi andmise otsustanud kohtule, uurimisasutusele või prokuratuurile taotluse, milles märgitakse: 1) käesoleva seaduse § 21 lõikes 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel maksmisele kuuluv tasu ja hüvitamisele kuuluvad vajalikud kantud kulud koos arvutuskäiguga, arvestades käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatut; 2) riigi õigusabi osutamise käigus tehtud põhjendatud toimingud, nende tegemisele kulunud põhjendatud aeg, , kui riigi õigusabi tasu arvestatakse ajatasuna; 3) riigi õigusabi osutamise käigus tehtud põhjendatud toimingud ning , kui riigi õigusabi tasu arvestatakse koondtasuna; 4) riigi õigusabi osutamisel kulutatud aja, tehtud toimingute ja kantud kulude vajalikkuse ja põhjendatuse kohta. 14 15.3 Edasiselt sätestab Riigi õigusabi seaduse § 22 lg 5, et taotluse vormi kasutamine ja selle esitamise korra järgimine on advokaadile kohustuslik. Taotlus , kui riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ei esitata vormikohast taotlust, või kui taotlust ei esitata kehtestatud korras. Seejuures toonitab ringkonnakohus, et tulenevalt kohtupraktikast on Riigi õigusabi seaduse § 22 lgst 1 ja lg-st 5 sätestatust juhindumine kohustuslik nii advokaadile kui ka taotlust lahendavale kohtule (vt selle kohta RKKKm 3-1-1-56-10; 3-1-1-25-10). 16. Koos apellatsiooniga esitas A. Ossipovi kaitsja advokaat N. Rõzov 7.11.2011 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks (tlk 152). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 3 pooltundi, mille eest ta taotleb mõista välja 47.93 eurot. Kuivõrd kohaldamisele kuulub erikoefitsient 2, palub kaitsja mõista talle välja 95.86 eurot, millele lisandub käibemaksuna 19.17 eurot, s.o kokku 115.03 eurot. 16.1 Juhindudes Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja lg-st 5 jätab ringkonnakohus selle taotluse tervikuna läbi vaatamata. Taotluses on abstraktselt märgitud, et kaebuse koostamisele kulus kaitsjal 3 pooltundi, kuid täielikult on avamata jäänud selle toimingu tegemise kuupäev, samuti toimingu algus- ja lõppkellaaeg. Seega ei vasta taotlus Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning sama paragrahvi lg 5 kohaselt on kohus, juhindudes seadusest, kohustatud selle taotluse jätma läbi vaatamata. 16.2 Apellatsioonikohtu istungil esitas kaitsja ka teise taotluse õigusabikulude hüvitamiseks summas 315.95 eurot (koos käibemaksuga). 16.2.1 Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonimenetluseks ettevalmistamisele 4 pooltundi. Taaskord on aga järgimata jäetud Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-s 1 märgitu, mistõttu jätab ringkonnakohus taotluse selles osas läbi vaatamata. 16.3 Ringkonnakohus saab taotluse seega rahuldada vaid osas, mis on seoses advokaadi poolt objektiivselt tehtud toimingutega leidnud kinnitust ning mille osas on taotlus esitatud nõuetekohaselt. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. 16.3.1 Kohtuistung ringkonnakohtus kestis 2 pooltundi, mistõttu rahuldab kriminaalkolleegium taotluse selle eest 63.92 euro väljamõistmiseks (2 x 15,98 x erikoefitsient 2). 16.3.2 Kuivõrd õigusabi osutaja tuli ringkonnakohtu istungile Jõhvist, kuulub rahuldamisele taotlus hüvitada õigusabi osutamise kohta kulutatud aja eest 35.15 eurot. 16.3.3 Kaitsja taotleb mõista sõidukuluna välja 36.40 eurot, märkides taotluses, et vahemaa Tartu ja Jõhvi vahel on 140 km. Maanteeameti info (vt: http://www.mnt.ee/kaugus/

1. m)kohaselt on vahemaa Tartu ja Jõhvi vahel aga 130 km. Seega tuleb sõiduauto kasutamise kuluna mõista kaitsjale välja 29.90 eurot (260 x 0,13). 16.4 Punktides 16.3.1 - 16.13.3 märgitust tulenevalt tuleb kaitsjale seega kokku mõista välja 128.97 eurot, millele lisandub käibemaksuna 25.80 eurot. Kokku tuleb kaitsjale seega hüvitada 154.77 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, tuleb KrMS § 185 lg-st 1 juhinduvalt jätta menetluskulu riigi kanda. 15 17. Koos apellatsiooniga esitas A. Barinovi kaitsja advokaat I. Žurina 14.11.2011 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks, taotledes koos käibekasuga väljamõistetavaks summaks 536.93 eurot (tlk 182). 17.1 Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada, et kaitsja taotlus ületab enda mahult summat, mis on määratud Korra p-s 16 ja mis sätestab apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest hüvitamisele kuuluvaks maksimaalseks määraks tasu 12 pooltunni eest (191.73/15.98); kaitsja on seevastu taotlenud tasu väljamõistmist 14 pooltunni eest. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks veel osundada, et arusaamatuks jääb taotlus ka osas, millega taotletakse toimiku materjalide analüüsi eest tasu määramist 3 pooltunni ulatuses; kaitsja osales menetluses algusest peale ning seega pidi ta võistlevat menetlust silmas pidades olema toimiku materjalidega täielikult tuttav juba enne kohtulikke vaidlusi maakohtus. 17.2 Eeltoodust sõltumata märgib kriminaalkolleegium, et juhindudes Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja lg-st 5 jätab ringkonnakohus selle taotluse tervikuna läbi vaatamata. Taotluses on abstraktselt märgitud, et erinevatele toimingutele kulus kaitsjal 14 pooltundi, kuid täielikult on avamata jäänud nende toimingute tegemise kuupäev, samuti toimingu algus- ja lõppkellaaeg. Seega ei vasta taotlus Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-s 1 sätestatud nõuetele ning sama paragrahvi lg 5 kohaselt on kohus, juhindudes seadusest, kohustatud selle taotluse jätma läbi vaatamata. 17.3 Apellatsioonikohtu istungil esitas kaitsja ka teise taotluse õigusabikulude hüvitamiseks summas 392.68 eurot (koos käibemaksuga). 17.3.1 Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonimenetluseks ettevalmistamisele 6 pooltundi. Taaskord on aga järgimata jäetud Riigi õigusabi seaduse § 22 lg-s 1 märgitu, mistõttu jätab ringkonnakohus taotluse selles osas läbi vaatamata. 17.4 Ringkonnakohus saab taotluse seega rahuldada vaid osas, mis on seoses advokaadi poolt objektiivselt tehtud toimingutega leidnud kinnitust ning mille osas on taotlus esitatud nõuetekohaselt. Selles osas märgib kriminaalkolleegium järgmist. 17.4.1 Kohtuistung ringkonnakohtus kestis 2 pooltundi, mistõttu rahuldab kriminaalkolleegium taotluse selle eest 63.92 euro väljamõistmiseks (2 x 15,98 x erikoefitsient 2). 17.4.2 Kuivõrd õigusabi osutaja tuli ringkonnakohtu istungile Jõhvist, kuulub rahuldamisele taotlus hüvitada õigusabi osutamise kohta kulutatud aja eest 35.15 eurot. 17.4.3 Kaitsja taotleb mõista sõidukuluna välja 36.40 eurot, märkides taotluses, et vahemaa Tartu ja Jõhvi vahel on 140 km. Maanteeameti info (vt: http://www.mnt.ee/kaugus/
2. m)kohaselt on vahemaa Tartu ja Jõhvi vahel 130 km. Seega tuleb sõiduauto kasutamise kuluna mõista kaitsjale välja 29.90 eurot (260 x 0,13). 17.5 Punktides 17.4.1 - 17.4.3 tulenevalt tuleb kaitsjale seega kokku mõista välja 128.97 eurot, millele lisandub käibemaksuna 25.80 eurot. Kokku tuleb kaitsjale seega hüvitada 154.77 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, tuleb KrMS § 185 lg-st 1 juhinduvalt jätta menetluskulu riigi kanda. 17.6 Maakohtu otsusega on A. Barinovi kanda jäänud ka kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses riigi õigusabile kulunud summa 3546.08 eurot, samuti on temalt välja mõistetud 473.97 eurot surnu kohtuarstliku komisjoniekspertiisi ja 632.73 eurot DNA-ekspertiisi eest. Kuigi 16 ringkonnakohus mõistab A. Barinovi süüdistuses

§ 114p-de 5,6 järgi õigeks, ei too see kaasa maakohtu otsuse tühistamist nimetatud menetluskulude osas, kuivõrd Kr

MS § 181 lg 2 kohaselt peab isik kandma menetluskulud vaatamata õigeksmõistmisele juhul, kui ta on need kulud põhjustanud eneserõõnaga. Vaidlust ei ole selles, et kohtueelses menetluses on A. Barinov andnud ennast süüstavaid ütlusi, mis tõid ka kaasa nimetatud menetluskulud, mistõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse selles osas muutmata. V 18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 2 p-st 3 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Mati Kartau Aarne Sarjas 17