KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. detsember 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number Kohtukoosseis Väärteoasi 4-19-5031 (2440,19,005141) Tiit Lõhmus T.E väärteoasi LS § 227 lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 30. september 2019 otsus Apellatsiooni esitaja menetlusaluse isiku T.E vandeadvokaat Küllike Namm Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalve ameti Ida prefektuur, esindaja Meelis Kaev Menetlusalune isik T.E (isikukood XXX) kodakondsuseta elukoht: XXX töökoht puudub kaitsja RESOLUTSIOON Viru Maakohtu 30. septembri 2019 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU 1. 30.09.2019 koostatud väärteoprotokolli nr AB1502461 (2440,19,005141) kohaselt 30.09.2019 kell 4.14 Toila vallas, Ida-Viru maakonnas, Tallinn - Narva, 150 km-l juhtis T.E mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 152+/- 5 km/h, millega ületas asulavälisel teel lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/
- h)mitte vähem kui 57 km/h võrra. T.E rikkus LS § 15 lg 1 p 1 ning pani toime väärteo kvalifikatsiooniga LS § 227 lg 3. 2. Viru Maakohtu 30.09.2019 otsusega karistati T.E LS § 227 lg 3 järgi 7 päeva arestiga. Karistuse kandmise alguseks loeti 30.09.2019 kell 4.15. LS § 227 lg 5 p 2 järgi võeti T.E-lt lisakaristusena ära juhtimisõigus 4 kuuks. 3. Maakohus leidis, et T.E süü on tõendamist leidnud. 3.1. Maakohus avaldas järgmised tõendid: kiirusmõõturi kasutamise protokoll, isiku kinnipidamise protokoll, karistusregistri väljavõte. 3.2. Maakohtul puudus alus kahelda kirjalike tõendite usaldusväärsuses. T.E tunnistas, et ületas kiirust ja on näiduga nõus. Väärteo toimepanemise asjaoludes ei ole poolte vahel vaidlust. T.E tegu leidis kinnitust kirjalike tõenditega. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli kohaselt juhtis T.E 30.09.2019 Tallinn-Narva mnt 152. km-l mõõtorsõidukit Porsche Cayenne Diesel reg/nr 999 VAD kiirusel 152 +/-5 km/h, kui lubatud kiirus oli 90 km/h. T.E peeti koheselt ka kinni, kuna ta võis jätkuvalt toime panna väärtegusid. Maakohus leidis, et T.E süü on keskmise suurusega. Maakohus jõudis tõendite põhjal veendumusele, et T.E-le esitatud süüdistus LS § 227 lg 3 järgi on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. 3.3. Käesoleval juhul tuvastati, et T.E juhtis 30.09.2019 mootorsõidukit Ida-Virumaal Toila vallas Tallinn-Narva mnt 150 km-l kiirusega mitte vähem kui 147 km/h. Tallinn-Narva maantee antud teelõigul on lubatud sõidukiirus 90 km/h. T.E ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 57 km/h. Eelmärgitud sätetest tulenevalt saab järeldada, et T.E juhtis mootorsõidukit lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega, ning sõiduki lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 km/h vastavalt LS § 15 lg 1 p-le 1. Eeltoodud asjaoludel asus maakohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 3 ettenähtud väärteona. 3.4. T.E pani toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritud väärteo otsese tahtlusega. T.E oli teadlik rikkumisest (oli teadlik, et ei sõidab teelõigul, kus on suurim lubatud sõidukiirus 90 km/
- h)ning tahtlikult eiras liiklusseaduse sätteid. 3.5. Menetlusalune isik on oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus asus seisukohale, et T.E pani talle inkrimineeritava väärteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt KarS § 33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3.6. Arvestades süüdlase tegude iseloomu, tehiolusid ja raskust (isik ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 57 km/h pimedal ajal, millal nähtavus on oluliselt halvem kui päevasel ajal, ta asetas ohtu nii enda, kui ka teisi liiklejaid, ning ka tema autos viibinud kaks isikut), ning menetlusalust isikut on varem korduvalt karistatud Liiklusseaduse rikkumise eest, leidis maakohus, et rahalise karistuse või ainuüksi juhtimisõiguse äravõtmise määramine ei ole tulemuslik. Tegemist on tahtliku ja teadliku teoga ning kiiruse ületamine oli sihikindel ja kavatsetud käitumine. Menetlusalune isik, kes on juhtimisõiguse saanud isikuna teadlik liiklusseaduse nõuetest, täitis tegu toime pannes teadlikult väärteokoosseisu tunnused. Süüdistatava karistusandmetest saab aga järeldada, et liiklusseaduse rikkumise osas on T.E ka juba kogemus olemas. Tal on 11 kehtivat väärteokaristust, sh. 4 kiiruse ületamise eest ning kiiruse ületamised muudkui kasvavad. Teda on varasemalt karistatud LS § 227 lg 1 ja 2 järgi, nüüd pani ta aga toime raskema - LS § 227 lg 3 rikkumise. T.E on karistatud nii rahatrahviga (trahvid tasumata) kui ka üldkasuliku tööga. Vaatamata karistustele pani ta toime uue veel 2 raskema süüteo. Maakohus leidis, et need karistamise viisid pole isikule vajalikul määral mõjunud ning ei pea mõistlikuks mõista T.E-le rahatrahvi, kuna see ei hoia teda uute süütegude toimepanemisest. Vaatamata sellele, et T.E ei taotlenud kohtuistungil asendada arest üldkasuliku tööga, leidis maakohus, et aresti asendamine ÜKT-ga ei mõjuta isikut, et ta edaspidi ei pane toime uusi rikkumisi, sest T.E-le on juba varem määratud üldkasulikku tööd sõidukiiruse ületamise eest, kuid ta jälle pani toime samalaadse väärteo. T.E pani toime väärteo otsese tahtlusega, seades ohtu nii enda kui ka teiste isikute elu ja tervise, kuna peale tema viibis sõiduautos veel kaks isikut. Kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, raskendavad asjaolud puuduvad. Konkreetse süüdlase puhul on tõendamist leidnud fakt, et rahatrahvi ja ÜKT-d määramine ei ole olnud tulemuslik ehk isik ei ole rahatrahvi ega üldkasuliku töö tegemise suhtes olnud karistustundlik. Seetõttu on asjas olnud õigustatud rakendada karistuse valikul teist karistusliiki – arest sanktsiooni keskmisest määrast väiksemas määras. 3.7. Maakohu hinnangul pole aresti mõistmine piisav, et mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest. Valitud karistuses kajastuvad õigesti toimepanija süü suurus, sh rikkumise suurus, varasemate rikkumiste arvestamine ja eripreventiivsed eesmärgid vajalikul määral. Maakohus, võttes arvesse eeltoodut, asus seisukohale, et arest 7 päeva ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks on piisav motiveerima menetlusalust isikut edaspidi hoiduma õigusrikkumisest ning määratud karistus arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid. Juhtimisõiguse äravõtmine on põhjendatud eelkõige seetõttu, et isikut on juba varem korduvalt karistatud kiiruse ületamise eest rahatrahvidega, mis ei ole tasutud ning pole kuidagi mõjutanud tema liikluskäitumist. Ta jätkab liiklussüütegude toimepanemist. Teda ei takista isegi see asjaolu, et ta õpib vaoautojuhiks. Seega pole varasemad rahalised karistused talle vajalikul määral mõjunud ning seega on antud juhul põhjendatud juhtimisõiguse äravõtmine LS § 227 lg 5 p-s 3 sätestatud minimaalse määra lähedases määras – 4 kuuks. MENETLUSALUSE APELLATSIOONILE ISIKU KAITJSA APELLATSIOON JA VASTUS 4. Viru Maakohtu 30.09.2019 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku T.E kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o lisakaristuse mõistmise osas. Alternatiivselt taotletakse, et kui leitakse, et lisakaristuse kohaldamine põhjendatud, vähendada lisakaristust ning võtta ära juhtimisõigus kolmeks kuuks. Kui kohus leiab, et Viru Maakohus on rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust palun tühistada kohtuotsus ja saata asi Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 4.1. Maakohus on kaitsja hinnangul põhjendamatult määranud lisaks kõige raskemale karistusele veel lisakaristuse. Senises kohtupraktikas on lisakaristusena määranud juhtimisõiguse ära võtmise vaid juhul, kui on ilmne, et määratud rahatrahv ei mõjuta menetlusalust isikut edaspidi õiguskuulekalt käituma. Riigikohtu otsused nr. 3-1-1-18-17 p. 16 asunud järgmisele seisukohale, et LS § 224 lg 2 sätestab toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid isikule on määratud keskmisest suurem rahatrahv ja puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks, ületavad R. Vesklale määratud põhi- ja lisakaristus kogumis tema süü suurust. Seega on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus isikule on määratud keskmiselt suurem rahatrahv, on lisakaristuse määramine põhjendamatu. Seda enam on lisakaristuse määramine põhjendamatu, kui isikule on määratud raskem karistusliik – arest, mis 3 seisneb isikult vabaduse võtmisest ning seda veel selliselt, et apellandil puudus võimalus põhikaristuse vaidlustamiseks (vt. p 4.2). 4.2. Käesoleval juhul on aga kohus kohaldanud materiaalõigust (st KarS § 56 lg-t 1) ebaõigesti ning on karistuse mõistmisel pannud suurima rõhu isiku varasematele karistustele ning jätnud arvestamata kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, mida on apellant avaldanud koheselt tema kinnipidamisel. Kohus on küll kohtuotsuses möönnud, et vastutust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, kui ei nähtu, et kohus oleks karistuse, sh ka lisakaristuse määramisel seda vastutust kergendava asjaoluna arvesse võtnud. 4.3. Riigikohus on asunud otsuses nr 3-1-1-113-12 järgmisele seisukohale - KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (RKKKo asjas nr 3-1-140-04, p 7). 4.4. Lisaks eeltoodule ning arvestades asjaolu, et väärteoasjade puhul peab kohus kontrollima kogu väärteomenetluse õiguspärasust „ “ (täies ulatuses) leiab apellant, et käesoleva väärteo menetlemisel on nii kohtuväline menetleja kui ka kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust. Kaitsja leiab, et rikutud on isiku menetlusõigusi, sh VTMS § 19 lg 7 sätestatud õigust vaidlustada tema kohta tehtud kohtulahend. Vaidlust selle üle ei ole, et kiiruse ületamine toimus 30.09.2019 kell 04.14, mille kohta on patrullpolitseinik D.K. i poolt koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Kell 04.15, s.o üks minut peale kiiruse ületamise tuvastamist koostati sama isiku poolt juba isiku kinnipidamise protokoll. Samal päeval kell 13.05 algas Viru Maakohtus kohtuistung, kus kohus karistas apellanti arestiga ning luges karistuse alguseks 30.09.2019 kell 04.15. Sisuliselt kohtuotsuse tegemise ajal kandis apellant juba karistust. Seetõttu muutus apellandil võimatuks realiseerida oma VTMS § 19 lg 7 tulenevat õigust, st esitada apellatsioon põhikaristuse peale. Nimelt nähtub kohtuotsusest, et apellatsiooniõiguse kasutamise korral on kohtuotsus maakohtu kantseleis kättesaadav 22.10.2019. Seega algas apellatsiooni esitamise tähtaeg ajal, millal apellant oli ära kandnud põhikaristuse. 4.5. Väärteo asja materjalidest nähtub, et mõlema protokolli (isiku kinnipidamise protokoll ja kiirusmõõturi kasutamise protokoll) koostamise asukohaks on mängitud Ülesõidu 1, Jõhvi, kuigi kiirust mõõdeti Tallinna-Narva mnt 150 kilomeetril (Toila). Jõhvi Ülesõidu 1 asub Viru vangla, seega ei olnud võimalik sel ajal, s.o 04.14 ja 04.15 nimetatud protokolle protokollis nimetatud kohas koostada. Samuti ei olnud võimalik seda teha ka ajalist faktorit arvestades, olukorras, kus kiirust ületati kell 04.14 ja sellele järgnes sõiduki peatamine, politseiametniku poolt enda tutvustamine, dokumentide kontrollimine, isiku tuvastamine, isikule õiguste tutvustamine jne – siis ei ole objektiivselt võimalik, et sama menetleja patrullpolitseinik D.K. i koostab 1 minut hiljem, s.o. 04.15 järgmist protokolli isiku kinnipidamise kohta. 4.6. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et mõõtja sõiduk asus kõrvalteel seistes, samas aga nähtub edasiselt sellest protokollist, et mootorsõiduk lähenes mõõtja sõidukile pärisuunaliselt (sellest saab järeldada, et mõõtja auto asus hoopis teepeenaral). Seega jääb arusaamatuks patrullauto asukoht ja paiknemine kiirust mõõdetava sõiduauto suhtes. 4.7. Apellant on seisukohal, et kohus on otsuse tegemisel tuginenud ebausaldusväärsetele ja vastuolulistele tõenditele. Samuti jättis kohus põhjendamatult ülekuulamata tunnistajatena nii patrullpolitseinikud D.K. i ja P-S.V. i eelnimetatud vastuolude kõrvaldamiseks. Sellest tulenevalt on tegemist väärteomenetluse olulise rikkumisega. 4 Vastavalt VTMS § 150 lg 2 -võib kohus tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Juhul, kui kohus leiab, et tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, palun saata asi VTMS § 143 lg 1 alusel Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukooseisus. 5. Tartu Ringkonnakohtu 14.11.2019 määrusega võeti menetlusaluse isiku kaitsja apellatsioon menetlusse ning anti aega kuni 21.11.2019 esitada kirjalikke seisukohti esitatud apellatsiooni osas. Nimetatud ajaks esitas seisukoha Ida Prefektuuri vanemväärteomenetleja M. Kaev, kes leiab, et apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, ses maakohtu otsus põhjalikult motiveeritud nii süüküsimuse kui ka mõistetud karistuse osas. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni ja kohtuvälise menetleja seisukohaga apellatsiooni osas, leiab, et maakohtu otsus T.E-le mõistetud lisakaristuse osas tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 7. Uurides asja materjale ja maakohtu otsust ei tuvastanud ringkonnakohus väärteomenetleja ja maakohtu poolt väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist. Seega ei saa soostuda apellatsiooni alternatiivse seisukohaga saata asi tagasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 8. Apellatsioonis väidetakse, et rikutud on menetlusõigust seoses kiirusmõõturi kasutamise ja isiku kinnipidamise protokollide vormistamisega. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu ja kaebuses märgitud eksimust protokollide vormistamise kellaaja ja koha osas ei tuvastanud. Õige on kohtuvälise menetleja seisukohtades osundatu, et kiirusemõõturi kasutamise protokollis ja isiku kinnipidamise protokollis vormistamise kellaaega ei esine. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis kajastub ainult teo toimepanemise aeg ja koht. Kinnipidamise protokollis on fikseeritud isiku kinnipidamise aeg ja millest algab isiku kinnipidamise aja alguse arvestamine ja sellega on maakohus karistusena aresti mõistmisel ka arvestanud. (tl 6) Kinnipidamise aeg arvestatakse karistuse mõistmisel karistuse aja hulka. 9. Protokollide vormistamine toimus Jõhvis, Ülesõidu 1. Rikkumine leidis aset Ida Virumaal, Toila vallas Tallinn-Narva mnt 150 km-l. Selles on kaebusest väljaloetav justkui otsitud vaidlusküsimus ka selles, kus toimus õigusrikkumine. Ringkonnakohus selles osas mingit probleemi ei näe. Kohtuistungi protokolli kohaselt 30.09.2019 teo toimepanemise koha ja ka rikkumise sisu üle samuti vaidlust ei olnud, see oli menetlusosalistele selge. (tl 12-13) 10. Apellatsioonis on seatud seega vaidluse alla küsimusi, milliseid varasemalt pole tõstatatud ja tähelepanu ei vääri. Väärteorikkumise aja ja koha kahtluse alla seadmine on praeguses menetlusetapis asjakohatu. Seda enam olukorras, kus apellatsiooni esitamise põhitaotlus on selgelt mõistetud karistusega seonduv. 11. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi üldsõnalise seisukohaga, et kohus on otsuse tegemisel tuginenud ebausaldusväärsetele ja vastuolulistele tõenditele. Miks pidi kohtuväline menetleja või kohus veel tõendeid koguma nagu leitakse apellatsioonis, jääb samuti mõistmatuks. Seda enam olukorras, kus T.E on sõnaselgelt maakohtus kinnitanud, et ületas kiirust, oli mõõtmistulemustega nõus ja kahetses toimepandut. (tl 13) 5 12. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni põhitaotlusega T.E-lt juhtimisõigust mitte ära võtta. 13. Vastavalt VTMS § 153 lg 4 p-le 1 ei pea ringkonnakohus maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses kordama ning piirdub vaid omapoolse põhistuse lisamisega apellatsioonis esitatule vastates. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osisteks. 14. Ringkonnakohus leiab, et mingeid asjakohaseid ja uusi põhjendusi karistuse kergendamiseks ja lisakaristuse mittekohaldamiseks apellatsioon ei sisalda. 15. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada isiku poolt toimepandud tegu iseloomustavaid asjaolusid, sh teo raskust, korduvust ja teos avalduvat suhtumist. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut (RKKKo nr 3-1-1-113-12, p 9.1.). Seda kõike on maakohus arvestanud (toimik, tl 23-24). Maakohus on pidanud T.E süüd keskmiseks. 16. Kindlasti ei ole maakohtu otsusega mõistetud lisakaristus liiga karm. LS § 227 lg 5 p 2 alusel on maakohus lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kohaldanud niigi minimaalmäära lähedaselt, s.o 4 kuud. Lisakaristuse kergendamist, s.o juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks nagu taotletakse apellatsioonis ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. 17. Asja materjalid kinnitavad üheselt, et T.E üldine õiguskuulekus on väga madal arvestades tema poolt toime pandud õigusrikkumiste (sealhulgas kiiruse ületamiste) pidevust ja süsteemsust. Seni määratud karistused ei ole tema mõtteviisi muutnud. Ilmselgelt ei ole varasemad karistused T.E-le avaldanud positiivset eripreventiivset toimet ja tema seadusrikkumisi sisaldav käitumine on jätkunud. 18. Süüdistatava karistusandmetest saab järeldada, et liiklusseaduse rikkumise osas on T.E juba olemas pikaajaline kogemus. Tal on 11 kehtivat väärteokaristust, sh 4 kiiruse ületamise eest ning kiiruse ületamised muudkui kasvavad. Teda on varasemalt karistatud LS § 227 lg-te 1 ja 2 järgi, nüüd pani ta aga toime raskema - LS § 227 lg 3 rikkumise. T.E on karistatud nii rahatrahviga (trahvid tasumata) kui ka üldkasuliku tööga. Vaatamata karistustele pani ta toime uue veel raskema süüteo. 19. Ringkonnakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et jätkuvate rikkumiste puhul peab karistus ühel hetkel muutuma jõulisemaks. Tuleb siiski mingil määral murda isiku tahet panna toime järjest uusi rikkumisi. Varasemad kergemad karistused ei ole isikule ilmselgelt loodetud mõju avaldanud. Vastupidi, rikkumised on muutunud hoopis raskemaks. Vastuseks apellatsioonis märgitule, leiab ringkonnakohus, et maakohus on puhtsüdamlikku kahetsust juba karistust kergendava asjaoluna arvestanud. 20. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis tehtud osundus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-1817 p. 16 pole T.E isiku puhul asjakohane, sest käesolevas asjas on kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks olemas. Apellatsioonis unustatakse, et T.E ei ole esmakordselt karistatud isik, ta on korduvalt toime pannud liiklusrikkumisi ja mõistetud karistused pole järgnevaid rikkumisi ära hoidnud. Lisaks tuleb arvestada, et KarS § 56 lg 1 kohaselt tähendab eripreventiivne eesmärk võimalust suunata isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Ei ole võimalik pidada karistuse mõistmisel silmas isiku mõjutamise eesmärki ja seejuures mitte arvestada tema isikut. Üldpreventiivse eesmärgina tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Pannes toime süüteo, tuleb isikul arvestada ka sellega, et sellele järgneb karistus. Isik, kes eirab vaatamata 6 korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest mõneks ajaks kõrvaldada. 21. Ringkonnakohus leiab, et minimaalmäära lähedaseks ajaks, s.o 4 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine on just selliseks ajaks, kus T.E on võimalik meelde tuletada kõik kehtivad liiklusreeglid ning võtta vastu ka otsus, kas ta on võimeline parandama enda liikluskuulekust ning seoses sellega, kas ta on sobiv isik jätkama õpinguid osalemaks aktiivselt suurema ohu allika juhina (veoautojuhina) liikluses. 22. Pannes toime õigusrikkumisi, peab isik arvestama, et sellele järgneb karistus, mis võib muuta tema senist elukorraldust. 23. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kohtunik Tiit Lõhmus 7