← Eesti

4-18-5566/39

Obsah (11)§ 132§ 74§ 150§ 313§ 123§ 133§ 29§ 31§ 314§ 2§ 311

4-18-5566 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2019, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-18-5566 (244018005137) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistungi

§ 132

p 1, § 133-135 ja § 155-156 Ida prefektuuri Jõhvi Jätta D.E kaebus rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna 10.10.2018 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 244018005137 Roman D.E karistamise kohta liiklusseaduse § 239 lg 1 p 1 alusel rahatrahviga 20 (kahekümne) trahviühiku ulatuses, s.o 80 (kaheksakümmend) eurot ja liiklusseaduse § 249 lg 2 alusel 4-17-4570 rahatrahviga 40 (neljakümne) trahviühiku ulatuses, s.o 160 (ükssada kuuskümmend) eurot, muutmata. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB Pangas, arveldusarvele nr EE932200221023778606 Swedbank pangas või arveldusarvele nr EE701700017001577198 LUMINOR Bank pangas, viitenumber

  1. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 22.05.
  2. Kassatsioonteate esitamise korral jõustub kohtuotsus 30-päevase tähtaja möödumisel alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest, kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. . Kui päevades arvutatava tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, on tähtaja viimane päev sellele järgnev esimene tööpäev. Kui ettenähtud tähtajaks ükski menetluspool soovist kasutada kassatsiooniõigust ei teata, vormistatakse kohtuotsus selle lõpposana. ASJAOLUD JA MENTLUSES TOIMUNU Kohtuvälise menetleja otsus
  3. 10.10.2018.a tegi Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrullitalituse liiklusgrupi välijuht Annika Elm otsuse väärteoasjas nr 2440,18,005137, karistades D.E sõidukijuhi poolt turvavöö kinnitamata jätmise eest LS § 239 lg 1 p 1 alusel rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 80 eurot ja juhile kehtestatud ööpäevase puhkeaja nõuete rikkumise eest LS § 249 lg 2 alusel rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 160 eurot (tl 8-9). Otsuses märgitu kohaselt oli kaebuse esitamise viimane päev 30.10.
  4. Otsuse aluseks oli 14.09.2018 koostatud väärteoprotokoll nr 20180914118201 (tl 14) selles, et
  5. septembril 2018.a kell 9:57 juhtis D.E Tallinn-Narva maanteel mootorsõidukit SCANIA R420, reg. märk XXX, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut ning juhi regulaarse katkematu ööpäevase puhkeaja kestvus oli nõutavast lühem üle 2 tunni järgneval perioodil: 10.09.2018 kella 06:40 kuni 11.09.2018 kella 6:40 oli juhi regulaarse katkematu ööpäevase puhkeaja kestvus 6 tundi 40 minutit, kuigi juht oleks pidanud ööpäevas puhkama mitte vähem kui 9 tundi. Lisaks 14.09.2018 kell 9:57 ei olnud juhil sõidu ajal turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Sellega rikkus D.E liiklusseaduse (LS) § 130 lg 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 art 8 lg 2 ja LS § 33 lg 3 nõudeid, pannes protokolli kohaselt toime LS § 249 lg 2 ja § 239 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. Kaebus ja kohtumenetlus
  6. D.E kaitsja Andrei Matvejev esitas kohtuvälise menetleja otsusele 30.10.
  7. a kaebuse, taotledes tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri üldmenetluses 10.10.2018.a tehtud otsus ning lõpetada menetlus väärteoasjas.
  8. Kaebuse kohaselt sõitis D.E 14.09.2018 veokiga SCANIA R420, reg. märk XXX , marsruudil Näpi – Narva, teel peatas teda politseipatrull. Tema juurde lähenes inspektor, kes juhtis politseiautot, ja ütles, et ta ei ole turvavööga kinnitatud. D.E ei olnud sellega nõus. 2

(2)4-17-4570 Politseinikud ei tahtnud D.E argumente kuulata. Politseiametnik viitas kahele rikkumisele, mille kohta esitas D.E neile koheselt sõidumeeriku väljatrükid, nimelt aga: 1) esines elektroenergia lühiajaline väljalülitamine, D.E seletas, et toimus aku lõhkemine, lühikese aja jooksul oli aku asendatud, selle kohta on olemas väljatrükk nimetatud probleemiga 2) tööaja ületamine Venemaa-Eesti piiri ületamisel. Mis puudutab puhkeaja nõuete rikkumist, siis rikkumist ei olnud. Üheks väärteoprotokollis märgitud tõendiks on tunnistaja ülekuulamise protokoll, aga tunnistaja ülekuulamise protokolli ei eksisteerinud väärteoprotokolli koostamise hetkel. Politseiametnik koostas väärteoprotokolli, näidates toimepandud väärteo tõendina tunnistaja ülekuulamise protokolli, mis ilmus vaid pärast väärteoprotokolli koostamist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. On lubamatu olukord, kui tõendid, millel rajaneb väärteoprotokoll, kogutakse või luuakse pärast selle tegemist. Menetlusalusel isikul peab olema võimalus tutvuda tõenditega enne väärteoprotokolli tegemist. Tunnistaja ülekuulamise protokoll on lubamatu tõend, kuna see oli kogutud väärteomenetluse rikkumisega. D.E esitas vastulause väärteoprotokollile. Kohtuväline menetleja jättis selgitused tähelepanuta, millega rikkus väärteomenetluse põhimõtet. Vastavalt

§ 74

lg 1 p 8 peab kohtuväline menetleja oma otsuses põhjendama vastulauses esitatu mittearvestamise. Kuid kohtuväline menetleja vastulauset täiesti ignoreeris. Väärteomenetluse peamine nõue seisneb selles, et otsus peab olema motiveeritud. Kohtuväline menetleja peab selgelt välja tooma, milliste tõendite alusel, neile viidates ta ühe või teise järelduse teeb. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised

§ 150lg 1 p 7 mõttes. Kr

MS § 211 lg 2 sätestab, et kohtueelses menetluses selgitab uurimisasutus kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohtuväline menetleja jättis menetlusaluse isiku poolt vastulauses avaldatud asjaolud täiesti tähelepanuta, millega rikkus ülalnimetatud väärteomenetluse põhimõtet. Kohtuväline menetleja tegi otsuse ebaküllaldaste tõendite alusel, jättes välja selgitamata nii menetlusalust isikut õigustavad kui ka faktilised asjaolud.

  1. Kohtuvaidluste käigus märkis kaitsja (tl 74), et tööaja ületamine leidis seletust, arvestades asjaolu, et veokijuhid väga tihti ületavad piire, puudub võimalus eeldada, kas see toimub tunni jooksul või paari tunni jooksul või võtab rohkem aega. Klient ei rikkunud tahtlikult tööaja norme. Tuleb võtta arvesse, et kui ta saabus Eestisse, ta kohe pani auto parklasse selleks, et kinni pidada lubatud tööajast. Kahjuks väärteomenetleja otsus on väga segane selle rikkumise kirjelduse osas. Süüteo toimepanemise ajaks on pandud
  2. september ja sama asjaolu on kajastatud ka väärteoprotokollis. Tegelikult toimunu kirjeldusest tuleneb, et rikkumine leidis aset
  3. septembril. Nii formaalselt kui sisuliselt sellise rikkumise eest vormistatud otsus on puudulik ja peab olema tühistatud. Mis puudutab turvavöö kinnitamist, siis on olemas foto, millest pole nähtav, et politseiniku etteheide on põhjendatud. Politseinikud kui ka klient kinnitavad, et tema kaelal oli käterätik ja sellel juhul turvavöö võis olla mittenähtav. Otsus kuulub tühistamisele.
  4. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu (tl 74) ja palus jätta otsuse jõusse. Töö- ja puhkeaja nõuete rikkumise osas leidis ta, et menetlusalune isik on väljatrükkide tegemise eesmärki tõlgendanud valesti. Menetlusalune isik ise tunnistab, et rikkumine leidis aset, kuid püüab õigustada seda rikkumist piiriületusega, olles eelnevalt teinud väljatrükid, mis nö peaksid tema arvates nullima ära rikkumise. Sellist õiguslikku regulatsiooni ei ole olemas ja tuua siin paralleele laeva sõiduga ei ole õige. Selline väljatrükkide praktika on pigem autojuhtidele endile, sest autojuht on kohustatud esitama kontrollijale eelneva 28 päeva väljavõtted ja ilmselt kui seal on mingisugused rikkumised, on väga keeruline meenutada, mida sa tegid kolm nädalat tagasi. See on vajalik võib-olla tööandjale, võib-olla hilisemalt endale meelde tuletada põhjenduste olemasoluks, aga kindlasti ei oma see õiguslikku jõudu ja ei ole sellist erandit ka üheski ei siseriiklikus ega ka rahvusvahelises õiguses. Menetlusalune isik, teades, et ta teeb väljatrüki, otsustaski tulla õhtul uuesti piirile ja nagu ta ise ka ütles, ta teab, et piirületused on ettearvamatud. Kui juht oleks korrektselt planeerinud oma tööpäeva, 3

(2)4-17-4570 oleks pidanud ta ette nägema või vähemalt pidama võimalikuks, et tema tööpäev võib venida pikemaks ja võtma tarvitusele kõik meetmed, et rikkumist mitte toime panna, mis tähendab, et tal oli võimalus Venemaal puhata, kuid selle asemel otsustas juht suunduda ikkagi piirile, et äkki veab, aga ei vedanud. Autojuht peab oskama planeerida oma tööaega. 6. Kohtuistungil 18.03.2019 kuulati üle tunnistajatena politseiametnikud O L (tl 68-69;

§ 313lg 1 alusel) ja E B (tl 67-68).

Ütlusi andis ka menetlusalune isik D.E (tl 69-73).

  1. Kohtuistungil uuriti lisaks toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid (tl 67), sh sõidumeeriku väljatrükki TachoScan programmist (tl 20-22), karistusregistri väljavõtet D.E kohta (tl 24, 47), D.E vastulausele lisatud väljatrükke (tl 28, venekeelse teksti tõlge kohtuistungi protokollis tl 71) ja Maanteeameti e-teeninduse andmete väljatrükki Scania S R420, reg. märk XXX kohta (tl 55-56). Samuti uuris kohus toimikus olevat O L poolt tehtud fotot (tl 23), mille tõendina kasutamise võimalikkust käsitleb kohus allpool (otsuse p-d 25-32). KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna otsus väärteoasjas nr 2440,18,005137 D.E karistamise kohta muutmata.
  3. Kuna

§ 123

lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama

§ 133loetletud küsimused.

11. Riigikohus on rõhutanud (3-1-1-2-16), et kui kohus ei tuvasta mõnd

§ 29

lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavat asjaolu, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik

§ 133p-des 2–7 loetletud küsimused.

(Vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-84-13, p-d 13-14).

§ 133

kohaselt peab kohus muuhulgas välja selgitama, kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kas teo on toime pannud menetlusalune isik, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud, kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt, kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust, kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. 12. Praeguses asjas ei esine

§ 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid ega ole põhjust vastata ühelegi

§-s 133 loetletud küsimusele selliselt, et see tingiks üldmenetluse otsuse tühistamise. A. Turvavöö kinnitamata jätmine Objektiivne koosseis

  1. Otsuses heidetakse D.E-le LS § 239 lg 1 p 1 alusel ette seda, et juhtides
  2. septembril 2018.a kell 9:57 Tallinn-Narva maantee
  3. kilomeetril, Lüganuse vallas mootorsõidukit SCANIA R420, reg. märk XXX , ei olnud juhil D.E sõidu ajal turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Sellega rikkus D.E süüdistuse kohaselt LS § 33 lg 3 nõudeid, pannes toime LS § 239 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavad väärteo.
  4. LS § 239 lg 1 p 1 nägi väärteo toimepanemise ajal ette karistuse turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest sõidukijuhi poolt, kui teda ei ole varem selle teo eest karistatud. Alates 01.01.2019 kehtib uus LS § 239 redaktsioon, kus ei eristata vastutust subjektide ega korduvuse alusel. Uus ühelõikeline säte näeb ette vastutuse „turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest sõidukijuhi või sõitja poolt.” Karistusnorm on seotud kohustusega, mis tuleb LS § 33 lg-st 3: „Sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud.” 4

(2)4-17-4570
  1. Ei ole olnud vaidlust selles, et D.E juhtis
  2. septembril 2018.a kell 9:57 TallinnNarva maantee
  3. kilomeetril, Lüganuse vallas mootorsõidukit SCANIA R420, reg. märk XXX . Seda kinnitavad nii D.E kui ka mõlema politseiametnikust tunnistaja ütlused. D.E sõnul töötas ta tol päeval mainitud autoga, laadis /veose/ maha Rakveres, täpsemalt Rakvere juures olevas kohas Näpi ja liikus Narva poole. Purtse piirkonnas nägi ta eravärvides politseisõidukit. Tunnistaja E B andis ütlusi, et teostas koos paarimehe O L iga liiklusjärelvalvet, sõitsid Jõhvist Tallinna poole. Tallinn-Narva 139 või 138 km, Purtse, tuli mäest üles vastu veoauto, nemad hakkasid laskuma mäest alla. Kui auto peatati, oli juhiks Roman. Sama kinnitab 14.09.2018 sündmuste kohta ka tunnistaja O L . Kokkuvõttes pole vaidlust selles ja on tõenditega kogumis tõendatud, et D.E juhtis süüdistuses nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit. Vaidlust ei ole ka selles, et sõidukis oli turvavöö. See tuleneb otseselt ka tunnistaja B ütlustest, mille kohaselt hetkel, kui D.E politsei poolt peatati, oli tal turvavöö risti üle rinna kinni (tl 68), vastupidist ei tulene ka mingitest muudest tõenditest.
  4. Vaidlus on selles, kas D.E oli sel ajal, kui ta juhtis eelmainitud asjaoludel sõidukit ja politsei teda märkas, turvavöö kinnitatud. Kaebuses ja vastulauses leitakse järgmist: „D.E seletas, et tema kaelas rippus käterätik, mida ta sidus ümber kaela enesetunne parendamiseks, kuna eelmisel päeval külmetas end haigeks ja tal tõusis palavik, hakkas higistama ja valutas kurg. Sellepärast see käterätik võiks varjata kinnitatud turvavööd. Esitati salvestis, mille alusel tegid mõlemad politseinikud järelduse selle kohta, et turvavööd nad ei näe. Tegelikult turvavöö oli kinnitatud, kuid lihtsalt on varjatud käterätikuga. Fotopildilt ei olnud nähtav, et rihm ei ole kinni seotud.“ Kaebuses on leitud, et politseinikud eksisid, et ta ei olnud turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud, ning asja materjalides olevast fotost ei nähtu, et turvavöö on kinnitamata.
  5. Kohus leiab, et turvavöö kinnitamata jätmine on tõendatud. Tõendeid kogumis uurides ei jäänud kohtul selles küsimuses kõrvaldamata kahtlusi. Puuduvad tõendid, mis lükkaks väärteosüüdistuses nimetatud hüpoteesi ümber või õõnestaks seda sel määral, et võiks tekkida mingisugused tegelikud kahtlused süüdistusversiooni õigsuses.
  6. Arvestades kaebuse põhiargumenti selles episoodis – rikkumist ei kinnita foto - peab kohus vajalikuks korrata üle tõendamise põhitõed väärteomenetluses.

§ 31

lg 1 kohaselt järgitakse tõendamisel ja tõendite kogumisel väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid

-s sätestatud erisusi arvestades. KrMS § 63 lg 1 näeb ette, et tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. KrMS § 61 ütleb, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. 19. Riigikohus on liiklussüüteoasja lahendades andnud otsuses nr 3-1-1-67-15 juhised, mis on igati asjakohased ka käesolevas asjas: „Väärteoasja peamine õiguslik küsimus on selles, kas Riigikohtu praktika seab liiklusväärtegude tõendamisele kindlaid nõudeid /…/ Menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga. Toimingu teatud viisil dokumenteerimise või salvestamise nõue võib tuleneda eeskätt riiklikku järelevalvet reguleerivatest eriseadustest. /…/ KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, muu hulgas peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguste eelhinnanguteta kohtulikule hindamisele avatud võrdselt kõigi muude väärteoasjas kogutud tõenditega /…/ Muu hulgas võimaldab

§ 313

kuulata kohtus tunnistajana üle ka kohtuvälise menetleja ametnikku, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis, kiirmenetluse otsuses või hoiatamisotsuses. /…/ Vähemalt kahekesi liiklusjärelevalve tegemine ongi vajalik muu hulgas selleks, et vaidlusi tekitavates olukordades usaldusväärselt tõendada järelevalve käigus tuvastatud asjaolusid, näiteks mõõtmistulemuste saamist 5

(2)4-17-4570 või väärteosündmuse toimumist.“
  1. Viidatud kaasuses oli tõendipagas veelgi napim – erinevalt käesolevast asjast ei andnud ütlusi mitte kaks politseiametnikku, vaid üks. Sellest hoolimata jättis kohus süüdimõistva lahendi jõusse ja leidis: „Kuigi väärteoasjas puuduvad täiendavad objektiivsed tõendid (näiteks videosalvestis) selle kohta, et kiirusmõõteseadme näit saadi just K. K sõiduki kiiruse mõõtmisel, on otsuse põhistuste pinnalt kohtu seisukoha kujunemine K. K käitumises väärteo tunnuste esinemise kohta jälgitav ja loogiline. (p 22)“
  2. Kohus on seisukohal, et tunnistajate O L (tl 68-69;

§ 313

lg 1 alusel) ja E B (tl 67-68) ütlused, kõrvutatuna O L poolt tehtud fotoga, tõendavad kohtu jaoks tõsikindlalt seda, et D.E ei olnud

  1. septembril 2018.a kell 9:57 Tallinn-Narva maantee
  2. kilomeetril, Lüganuse vallas mootorsõidukit SCANIA R420, reg. märk XXX juhtides turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Selle järeldusega ei ole vastuolus ka D.E ütlused kohtus.
  3. Tunnistaja E B selgitas, et olles Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonnas vanemliiklusametnik ja teostades ilusa päikesepaistelise ilmaga paarimehe O L iga liiklusjärelvalvet, tuli neile vastu veoauto ja oli näha, et juht ei ole kinnitatud turvavööga. Tunnistaja, kes juhtis, keeras auto koheselt ringi, sõitis autole järgi ning nad peatasid sõiduki. Sõiduk peatus Kiviõli ristis. Juhiks oli Roman ja ta ei olnud rikkumisega nõus. Tunnistaja selgitas ka järgmist: „Juht ütles, et tal oli turvavöö kinnitatud, lihtsalt turvavöö oli salli alt, kuna kurk oli tal haige. Sall oli ümber kaela. Käterätt oli. Ma selgitasin ka juhile, et ma olen siiamaani 100% kindel, et ta oli ilma turvavööta, kuna kui ta tuli vastu, ei olnud turvavööd ja kui hakkasime peatama autot, ma olen juhi kohapeal, sõidan, rekkadel on suured tahavaatepeeglid ja kui ma andsin peatumismärguande enne Kiviõli risti, tahtsime, et ta bussipeatusesse seisma jääks, sest kui ma panin vilkurid sisse, siis oli näha, kuidas juht tõmbab turvavöö peale. Kui ma läksin pärast juhiga vestlema, oli ka turvavöö ilusti näha õlgade pealt, igalt poolt./…/ Ta tuli meile vastu, ma keerasin ringi, sõitsin järgi, läbi Purtse, vaatasime, et seal lauge kurv, seal tuleb bussipeatus, sellest kohast, kus teda märkasime, 1,5 km võibolla. Järgi sõitmine võtab ka aega. Vaatasin, et sinna taskusse, bussipeatusesse hea, kuna rekka on pikk ka, et ei takista liiklust ja siis panin vilkurid sisse, andsin peatumismärguande.“ Tunnistaja selgitas küsimustele vastates peeglist nägemise kohta järgmist: „…rekka on pikk. Tal puudub tahavaatepeegel. Ta näeb küljepeeglitest. Panime peatumismärguande, mina olin autojuht, tõmbasin natuke vastassuunda, mitte palju, ja väga hästi on autojuhti, peegelpilt on näha, ja on näha, kuidas ta tõmbas turvavöö peale.“. Küsimusele, kuidas paiknes turvavöö peatamisel käterätiku suhtes, vastas tunnistaja: “Käterätt on ümber kaela, rinnuni, ja turvavöö jooksis õla juurest risti läbi.“ Küsimusele, kas peatamise hetkel oli turvavöö selle rätiku peal, rätiku all või kuskil mujal?“ vastas ta: „Peal. Jooksis pealt läbi ilusti.“. Tunnistaja oskas kirjeldada, et käterätik oli punane ning kui mälu ei peta, oli särk hele, helesinakas või rohekas, midagi sellist. Tunnistaja selgitas ka, et paarimees fotoaparaadiga sõidu ajal pildistas juhte, kes vastu tulid, ja nägi läbi objektiivi, et sellel juhil ei olnud turvavööd. Tunnistaja lisas: „Ma ütlesin jah, ma näen, et ei ole, keerasime ringi.“
  4. Tunnistaja O L andis ütlusi, et ta oli tol päeval liikluspolitseinikuna ja koos E B oma tavapärasel tööl. Eesmärgiks oli pidada järelevalvet nende üle, kes räägivad telefoniga, tegelevad kõrvaliste toimingutega või ei kasuta nõuetekohaselt turvavööd. Selle jaoks oli võetud kaasa fotoaparaat Canon ja selle juurde kuuluv suur objektiiv. L istus kõrvalistmele, E. B oli roolis. Samal ajal, kui patrullauto liikus, kasutas tunnistaja kõrvalistmel fotoaparaati ja pildistas vastutulevaid sõidukeid, justnimelt autojuhte. Antud sündmusega seoses rääkis tunnistaja, et nägi kaugelt vastassuunas tulevat veoautot ja „kaugelt juba valmistusin, suumisin selle auto sisse, autojuhi, ja valmistasin pilti tegema. Läbi kaamera, läbi objektiivi vaadetes nägin, et autojuhil ei ole peal turvavööd. Tegin ka koheselt päris mitu pilti. Peale piltide tegemist vaatasin koheselt pilte, suumisin fotoaparaadil juhi kõri ja näo juurde ehk otsisin riietelt turvavööd. Veendusin selles, et juhil ei olnud turvavööd ja ma nägin õigesti. Koheselt teavitasin oma paarimeest sellest, mille peale 6

(2)4-17-4570 järgnesime veoautole ja otsisime sobilikku koha veoki peatamiseks. Mäletan, et märgutulede sisselülitamisel ütles mu paarimees, et autojuht kinnitab turvavööd. Kui ma ise roolis olen, siis ma sain paarimehest kohe aru, kuidas ta seda nägi. Ise roolis olles vaatan samuti läbi küljepeegli, millega autojuht tegeleb sõidukis. Peale peatamist läks paarimees juhiga suhtlema.“ Täpsustavale küsimusele, kas küljepeeglist vaatamine tähendab, et nad vaatavad läbi teise sõiduki küljepeegli, vastas ta: „Jah, tollel juhul meie ees sõitva auto küljepeeglist.“ Küsimusele, mis D.E seljas oli, vastas tunnistaja: „Mäletan, et tal oli t-särk ja mäletan, et tal oli mingisugune asi ümber kaela.“ Tunnistaja selgitas: „Autod on üldjuhul toodetud kolmepunkti turvavööga ehk turvavöö on kolmest kohast kinni ja ma ei ole oma töös näinud inimest, kes paneks turvavöö ümber oma kaela. Kui turvavöö jookseb, siis ta jookseb rinnakust, mitte kaela pealt.“ Küsimusele, kas rätik oli seal, kus tavaliselt turvavöö, vastas tunnistaja eitavalt ja lisas, et tema mäletamist mööda oli rätik ümber kaela, „ta ei olnud rinnakul, pigem kaela piirkonda mähitud või seotud.“ Kohus näitas tunnistajale tl 23 olevat fotot ning tunnistaja kinnitas, et tema tegi selle tookord (tl 69), aga väljatrükkimisel moonutas printer kvaliteeti. Kaitsja küsimusele „Kas see on tavapraktika, et pildistatakse järelevalve käigus vastassuunas sõitvaid veokeid?“ vastas tunnistaja: „Möödunud suvi hakkasime kasutama seda eesmärgil, et tabada neid juhte, kes tegelevad kõrvaliste toimingutega, kuna möödunud suvel liikluses hukkus kahjuks palju inimesi ja põhiliseks süüdlaseks oli kõrvaltegevused roolis.“
  1. On ilmne, et mõlemal tunnistajal on säilinud täiesti piisav mälujälg 14.09.2018 toimunud kokkupuutest D.E-ga ja tema lahtisest turvavööst ning see jälg on kokkulangev: mõlemad kinnitavad, et nad märkasid vastutuleva veokijuhi lahtist turvavööd, kusjuures L läbi objektiivi ja B oma silmaga. Lisaks nägi B D.E läbi rekka küljepeegli turvavööd kinnitamas, kui politseinike auto talle järgi keeras. Mõlemad ütlesid üksteisele seda, mida nad nägid. Tunnistajate üksikasjalikest selgitustest selle kohta, kuidas toimus lahtise turvavöö tuvastamine, ja nende veendumusest oma taju õigsuses järeldab kohus, et eksimus turvavöö avatuse/suletuse osas on välistatud. Kohus peab tunnistajate ütlusi usaldusväärseks. Lisaks omavahelisele kokkulangevusele veenab politseiametnike ütluste õigsuses ka see, et neis esitatud detaile kinnitab tl-l 23 olev foto, mille tegi O L . Kohus jätab foto alljärgnevatel põhjustel tõendamiseseme asjaolude kinnituseks hinnatavate tõendite kogumist välja iseseisva tõendina, aga kasutab seda teiste tõendite usaldusvääruse kontrollimisel.
  2. Foto kasutatavust tõendina pärsib asjaolu, et sellel pole andmeid, millal, millega seoses ja kelle poolt on see loodud.

§ 314

näeb ette, et menetleja tehtud foto, film või muu teabesalvestis võib olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui see vastab

§ 31

lõike 11 punktides 1–3 sätestatule.

§ 31

lg 11 näeb ette järgmist: „Kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: 1) salvestise seos väärteoasjaga; 2) millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; 3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud.“ Praegusel juhul võib fotole vaadates järeldada seost väärteoasjaga ja asjas olulisi asjaolusid (ka menetlusalune isik pole sellele ka vastu vaielnud), aga pole täidetud

§ 31lg 11 p-s 2 nimetatud nõue.

Võib teoreetiliselt arutleda selle üle, kas see, kui kohus kohtuistungil vastavad andmed ise istungiprotokolli kogub (mida kohus antud juhul tegi – tl 67, 69), asendab

§ 31lg 11 p 2 nõude täitmist, aga kohtu arvates ei asenda.

Kohus on veendumusel, et tegemist menetleja on loodud tõendiga, mis peab vastama seaduses ettenähtud nõuetele hetkel, kui see valmib. See, et kohus kontrollib kohtumenetluses toimikus olevate paberite päritolu, ei asenda menetleja kohustust vormistada tõend seaduses nõutavas vormis.

  1. Kui jätta need väärteomenetluses alates 2013.a kehtivad sätted kõrvale, kehtivad fotodele ja muudele teabetalletustele tõenditena samad vormistusnõuded, mis kriminaalmenetluseski ning mida on käsitletud mitmetes Riigikohtu lahendites, sh 3-1-1-21-09, 9.1-9.4, 3-1-1-83-15, p
  2. Nii saab öelda, et foto võib olla vormistatud näiteks ülekuulamisprotokolli lisana või asitõenditena või dokumendina ja selle vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki
  3. jaos sätestatut.
  4. Käesoleval juhul ei ole foto vormistatud asitõendina ega muu menetlustoimingu protokolli 7

(2)4-17-4570 lisana, aga samas ei ole täidetud ka

§ 31

lg 11 p-st 2 ja §-st 314 tulenevat nõuet, et fotolt peab nähtuma muuhulgas, millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud. Toimikusse on pandud lihtsalt üks A4 paberil foto, ainsagi sõnata. Kuigi väärteoprotokollis on iseenesest foto kui tõendi olemasolu ära märgitud, ei anna seegi lisainfot: “Tõendina on lisatud fotosi 1“. 28.

§ 2

ja § 31 lg 1 näevad ette kriminaalmenetluse sätete kohaldatavuse väärteomenetluse sätetest tulenevate erisustega. Üks väärteomenetluse erisusi on

§ 31

lg-s 11 nimetatud põhimõte ise: „ “ Kriminaalmenetlus ei tunne „iseseisva“ ja „mitteiseseisva“ tõendi kontseptsiooni, mistõttu saab väita, et tegemist on väärteomenetluse erisusega (vt ka

§ 314

). Järelikult ei ole sellise foto kasutamine, mis mingis osas irdub

§ 311ja 314 nõuetest, välistatud, aga mitte iseseisvalt.

Seega võib seda tõendit uurida ja hinnata osas, milles see puudutab asjaolusid, mida kajastavad teised, lubatavad tõendid.

  1. Kuna praegusel juhul on kaitsja leidnud, et tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed, siis on võimalik kasutada vaidlusalust fotot tunnistajate ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Õigupoolest on see lausa paratamatu, kuna kaitsja väited ütluste ebausaldusväärsuse kohta tuginevad justnimelt arvatavale vastuolule fotoga. KrMS § 63 lg 2 näeb ette, et kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks võib kasutada sama paragrahvi lõikes 1 loetlemata tõendeid, välja arvatud juhul, kui on tegemist kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel saadud tõendiga. Seda, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib kasutada ka andmeid, mille allikad jäävad väljapoole tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks kastutatavat tõendikogumit, näeb ette ka KrMS § 289, mis reguleerib tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolli. Tõendi lubatavus ja usaldusväärus on menetluslik asjaolu, mida saab kontrollida andmetalletuste abil, mis ei ole lubatavad KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendina.
  2. Seejuures ei irdu kohus foto kasutamisel Riigikohtu lahendis 3-1-1-21-09 (p 9.4) kirjeldatud põhimõttest: tõend, mille saamise seaduslikkust ei saa hinnata, ei ole KrMS § 64 mõtte kohaselt käsitatav lubatava tõendina. Ei olnud vaidlust, et foto kajastab väärteoprotokollis nimetatud sündmust ja et see on tehtud politseiautost, milles viibisid mõlemad tunnistajad. Tunnistajad andsid ütlusi foto tekke kohta (otsuse p 22-23). O L ütluste kohaselt (tl 69) prinditi foto välja juba sündmuskohal ja näidati menetlusalusele isikule.
  3. Kohtul puudub kindlus selles, kas fotolt on näha D.E kinnitatud või hoopis lahtine turvavöö. Selleks on foto liiga ähmane ja esiklaasi peegelduse jäädvustus fotol segab üheseid järeldusi tegemast. Küll aga kinnitab foto muus osas mõlema tunnistaja ütlusi, et rätik oli pigem kaela kui rinnaku ümber, samuti B ütlusi selle kohta, et rätik oli punane, särk aga helesinine. Kaebuse kohaselt oli tegemist musta rihmaga – arvestades pildilt nähtavat helesinist särki ja punast kurgualust rätikut, tuleb asuda seisukohale, et juhul kui D.E oleks olnud turvavöö peal, oleks see olnud politseiametnikele selgelt näha. Samuti on fotolt näha suur küljepeegel, mille kaudu B tema ütluste kohaselt nägi D.E turvavööd kinnitamas.
  4. Kohus peab tõepäraseks ja reaalsusega kooskõlas olevaks seda, et väljatrükkimisel võib foto kvaliteet ähmastuda. Samuti on inimese visuaalse taju puhul üldteada tõsiasi see, et kui inimene teab, mida ta pilguga otsib, siis ta leiab selle ka kergemini üles. Tuleb arvestada, et tunnistaja L oli tööl just sihiga vaadelda juhte aspektist, kas neil on turvavöö kinnitatud või mitte, st tema tähelepanu oli keskendatud sellele asjaolule. Ka käis tema töö ja kogemuse juurde selle teadvustamine, millised turvavööd millistel sõidukitel on ja kust otsida autojuhi kehal pilguga turvavööd. Samuti tuleb arvestada, et kui toimikus on üks vaid kaader, siis L jälgis D.E vähemalt mitme sekundi jooksul ja suumides ning kuna mõlemad sõidukid liikusid, nägi ta pilti muutumises. Seetõttu on O. L tajukogemus märkimisväärselt vahetum ja rikkalikum kui kohtul või kaitsjal, kes näeb vaid seda ühte kaadrit. Kohtu hinnangul on täiesti usutav, et O. L, olles vahetult 8

(2)4-17-4570 jälginud D.E ja otsinud tema kehal turvavööd sealt, kus see kinnitatuna pidanuks olema, sai olla veendunud, et tema tehtud foto kajastab täpselt seda, mida ta nägi. Tema vaatas fotot inimesena, kellel oli mälujälg, mida näiteks kohtul või kaitsjal pole, mistõttu ta tajus fotot informatiivsemana, kui see tundub vastava kogemuseta inimesele. 33. Riigikohus on leidnud (3-1-1-66-15), et isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Selle valguses kohus tunnistajate ütlustes sisemisi vastuolusid ei näe – E B andis samasisulisi ütlusi ka 14.09.2018 (tl 15-16), O L kohtuvälise menetleja poolt üle ei kuulatud, aga tema samasisuline seisukoht väljendub 14.09.2018 koostatud väärteoprotokollis (tl 14). Ka ei välista tunnistajate ütluste eelaarvamusvabadust see, et nad olid juhtumi politseipoolseteks menetlejateks.

§ 313

lg 1 kohaselt saab kohtuvälise menetleja ametniku räägitu olla tõendiks, kui see isik on kohtu- või kaebemenetluses üle kuulatud tunnistajana.

  1. Lisaks sellele, et tunnistajate ütlused harmoneeruvad nii omavahel kui ka väärteoprotokolli ja toimikus oleva fotoga, on need usutavad ja loogilised. Tunnistajate usaldusväärsuse seisukohalt on oluline seegi, et nii menetlusalune isik kui ka mõlemad tunnistajad ütlevad, et nad on kohtunud D.E vaid sellel ühel korral – kõnealuse väärteojuhtumi ajal. Tunnistajad ega D.E ei andnud oma ütlustes indikatsiooni, et sellest kohtumisest oleks õhku jäänud midagi vaenulikku. Kohus ei tuvastanud ka ühtegi muud asjaolu, mis viitaks tunnistajate soovile süüstada D.E alusetult või utreerida tema vastu antavaid ütlusi pahatahtlikult. Neil põhjustel ei pea kohus võimalikuks, et tunnistajad tahaks mingil põhjusel D.E kahjustada, suhtuks temasse halvasti või oleks muul põhjusel ütluste allikana ebausaldusväärsed.
  2. Viimaks on oluline märkida, et tegelikult ei ole tunnistajate ütlused faktides, sh lahtise turvavöö osas, vastuolus ühegi kohtuistungil uuritud muu tõendiga, seahulgas D.E kohtus antud ütlustega. Nimelt andis D.E kohtus kõnealuse väärteoetteheite kohta järgmisi ütlusi: „Sel päeval ma töötasin. Laadisin maha Rakveres, täpsemalt Rakvere juures olevas kohas Näpi. Liikusin Narva poole. Asi on selles, et mahalaadimise ajal hakkasin tundma end halvasti. Mitte nii halvasti, et ei saaks autot juhtida, aga tihti teen, selleks et leevendada oma seisundit, ma viskan kaela peale rätiku. Selgitada võin sellega, et ei ole juba noor inimene, olen
  3. aastane ning kui on veel füüsilise töö, siis see on seotud higieritusega. Rätiku viskasin peale liikumise ajal. Purtse piirkonnas võin öelda, et ma nägin seda politseisõidukit. Kuigi see oli eravärvides, me näeme neid väga hästi. See, et nad tundsid minu vastu huvi, oli ka väga hästi kohe näha. Oli väga äkiline tagasipööre. Edasi, mitte et jälitati, vaid lülitati sisse vilkurid. Põhimõtteliselt sain aru sellest, et tunnevad huvi minu vastu. Liikusime laiema kohani välja ning jäime seisma. Edasi väljus politseiautost autojuhi kohalt politseinik, tuli lähemale, ning ütles, et peatamise põhjuseks on kinnitamata turvavöö. Minu mittenõustumisele oli öeldud selline lause, et see tähendab, et hakkame kontrollima täiel määral.“ Kohtuvälise menetleja küsimustele selle väärteo osas vastas ta järgmiselt: „Järgnevad küsimused puudutavad turvavarustuse kasutamist. Te ütlesite, et tulite Näpilt, sõitsite Rakvere poole mööda Tallinn-Narva maanteed ja teil oli paha olla. “ -Rakverest Narva. „Rakverest Narva poole ja teil oli paha olla?“ - Jah, mõningal määral. Ei olnud kriitiline, aga jah, ma tundsin end halvasti. „Mis hetkest läheb olukord nii kriitiliseks, et autot enam juhtida ei saaks?“ - Tol hetkel sellist asja ei olnud. „Milles seisnes halb olek? Mis teil täpselt oli?“ - Külmetus, kurk valutas, suurenes higieritus. „Teie jaoks olukord oli pingeline, rusuv ja ebamugav?“ - Ütlen, et oli vajalik suurendatud tähelepanu. „Kas rinnale suruv turvavöö tegi asja halvemaks?“ - Ei. „Mitte mingisugusel viisil, isegi salliga mitte?“ - Ei.
  4. Neist ütlustest nähtub, et tegelikult ei öelnud D.E, et ta oleks oma turvavöö kinni pannud. Seetõttu ei pea kohus otseselt analüüsima ka seda, miks võib D.E anda tõele mittevastavaid ütlusi, sest ka kui pidada tunnistajate versiooni tõeseks, ei saa väita, et D.E versioon on sellega kuidagi vastuolus. Ta kinnitas oma ütlustes, et vaidles teda kinni pidanud politseinikele 9

(2)4-17-4570 turvavöö küsimuses vastu ja terviseseisund ei takistanud tal turvavööd kinni panemast. Need väited ei kummuta süüdistuses väljendatut, et tegelikult tal turvavöö kinni ei olnud.
  1. Enamgi veel, D.E ütlused süvendavad veendumust, et E B rääkis tõtt, öeldes, et kui nad keerasid ümber, et hakata D.E juhitavale veokile järgi sõitma, siis pani D.E kinni oma turvavöö. D.E kinnitas oma ütlustes, et kuigi politseisõiduk oli eravärvides, siis sai ta kogenud juhina kohe aru, kellega tegu („Kuigi see oli eravärvides, me näeme neid väga hästi“) ja kui see talle järele keeras, mõistis ta kohe, „et nad tundsid minu vastu huvi.“ On loogiline, et kui tal oli turvavöö lahti, siis märgates järele sõitvat politseiautot ja saades aru, et need peatavad ta kohe, tegi ta liigutuse, mida nägi peeglist B – pani turvavöö kinni.
  2. Kokkuvõttes ei ole kohtul kahtlust, et juhtides
  3. septembril 2018.a kell 9:57 Tallinn-Narva maantee
  4. kilomeetril, Lüganuse vallas mootorsõidukit SCANIA R420, reg. märk XXX , ei olnud juhil D.E sõidu ajal turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Seda kinnitavad ülal analüüsitud tõendid, samas kui kaebuses esitatud alternatiivne versioon (turvavöö oli kaetud rätikuga), on igasuguse tõendusliku toeta. põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 27.06.2015, 3-1-1-49-16, p 21; 3-1-1-77-15, p-d 18–19).
  5. Eeltoodud põhjustel on tõendatud, et D.E pani toime väärteomenetluse otsuses LS § 239 lg 1 p 1 (kehtivas redaktsioonis LS § 239) järgi kvalifitseeritud väärteo objektiivsele koosseisule vastava teo. Väärteomenetleja on kajastanud rikkumist otsuses õigesti. Subjektiivne koosseis
  6. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Vastavalt KarS § 18 lg-le 3 paneb isik teo toime hooletusest (ettevaatamatuse kergemas vormis), kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kuna vastupidised tõendid puuduvad, siis peab kohus võimalikuks, et D.E unustas turvavöö kinnitamata. Kohtumenetluses ei ilmnenud ühtegi tõendit või fakti, mis võiks seda versiooni ümber lükata ning raskemat tahtluse/ettevaatamatuse versiooni ei ole ka kohtuväline menetleja nimetanud ei otsuses ega kohtukõnes. See otsuse puudujääk on taunimisväärne, aga ei muuda asjaolu, et asja arutades saab kohus tuvastada subjektiivse koosseisu olemasolu ise.
  7. Kohus tõlgendab menetlusaluse isiku kasuks võimalikke kahtlusi, kas ta võis jätta turvavöö teadlikult kinnitamata ja kasutada rätikut spetsiaalselt selle varjamiseks. Kuna vaidlustatud otsuses ei ole D.E-le tahtlust ega kergemeelsust ette heidetud, siis ei kaalu kohus nende olemasolu ka tulenevalt põhimõttest. Seega tuvastab kohus pehmeima ettevaatamatuse vormi ehk hooletuse, mis on süüteokoosseisu tuvastamiseks piisav. Pole kahtlust, et D.E professionaalse veokijuhina teadis, et turvavöö peab olema juhtides kinni ja kohusetundliku käitumise korral oleks ta pidanud märkama, et tal see kinni polnud, enne, kui politsei teda jälitama asus. On ju D.E isegi oma vastulause lõpus (tl 26) toonitanud, et ta on juba 33-aastase kogemusega autojuht. Õigusvastasus, süü
  8. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid selle teo puhul ei esine. D.E on süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14aastane (täpsemalt – sündinuna 1967.a detsembris, oli ta teo ajal 50-aastane). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et D.E on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi. B. Puhkeaja nõuete rikkumine 10
(2)4-17-4570
  1. Otsuses heidetakse D.E-le LS § 249 lg 2 järgi ette seda, et ta juhtis 14.09.2018 Tallinn-Narva maanteel mootorsõidukit SCANIA R420, reg. märk XXX , milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut ning juhi regulaarse katkematu ööpäevase puhkeaja kestvus oli nõutavast lühem üle 2 tunni järgneval perioodil: 10.09.2018 kella 06:40 kuni 11.09.2018 kella 6:40 oli juhi regulaarse katkematu ööpäevase puhkeaja kestvus 6 tundi 40 minutit, kuigi juht oleks pidanud ööpäevas puhkama mitte vähem kui 9 tundi. Sellega rikkus D.E liiklusseaduse (LS) § 130 lg 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 art 8 lg 2 nõudeid. Objektiivne koosseis
  2. LS § 130 lg 1 näeb ette, et veose veoks ettenähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või autorongi juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ja juhi kohustused sätestab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (edaspidi: Määrus).
  3. Määruse art 8 lg 1 näeb ette, et juht peab kinni pidama ööpäevastest ja iganädalastest puhkeperioodidest, ning lõige 2 ütleb järgmist: „24 tunni jooksul pärast eelmist ööpäevast või iganädalast puhkeperioodi peab juht olema võtnud uue ööpäevase puhkeperioodi. Kui ööpäevase puhkeperioodi 24tunnisesse ajavahemikku jääv osa moodustab vähemalt 9 tundi, kuid vähem kui 11 tundi, loetakse kõnealune ööpäevane puhkeperiood vähendatud ööpäevaseks puhkeperioodiks.“ Tuleb märkida, et sätte eestikeelne tõlge pole mitte kõigis allikates a(s)jakohane, kuid inglisekeelne tekst järgmine, mis vastab ülal esitatud eestikeelsele tõlkele – „ .“ Sama määruse art 2 lg 1 p a näeb ette, et Määrust kohaldatakse autoveo korral, mille puhul on tegemist kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni.
  4. LS § 249 lg 2 näeb ette väärteovastutuse kehtestatust üle kahe tunni lühema ööpäevase puhkeaja kasutamise eest mootorsõidukijuhi poolt.
  5. Käesolevas asjas ei ole olnud sisulist vaidlust selles, et D.E juhtis 14.09.2018 Tallinn-Narva maanteel mootorsõidukit SCANIA R420, reg. märk XXX . Samuti pole olnud vaidlust selles, et nimetatud sõiduk oli D.E kasutuses 10.09.2018 kella 06:40 kuni 11.09.2018 kella 6:
  6. Kõige selle kohta andis ütlusi D.E se, kes kinnitas, et esitas ka teda 14.09.2018 kinni pidanud politseiametnikele oma juhikaardi, et nad saaksid kontrollida tema töö- ja puhkeaja nõuetest kinnipidamist. Tl-l 22 oleva sõidumeeriku väljatrüki (tema nädalagraafik 0713.09.2018) võttis ta omaks ja selgitas kohtuistungil ka vastavalt selles kajastuvale ajateljele oma liikumisi ja tegemisi ajavahemikul 10.09.2018 kella 06:40 kuni 11.09.2018 kella 6:40 (tl 72-73). Ütluste kohaselt käis ta 10.09.2018 Vene Föderatsioonis ja saabus sealt Eestisse hiljemalt 10.09.2018 kell 23:
  7. Seda, et ta liikus nimetatud perioodil just mootorsõidukiga SCANIA R420, reg. märk XXX , kinnitab ka see, et menetlusalune isik esitas vastulause lisana väljatrüki (tl 28), millest nähtuvalt liikles D.E 10.09.2018 terve ööpäeva just sõidukiga reg nr XXX, millega ületas sel päeva ka EV-VF piiri, 10.09.2018 hilisõhtul sisenes ta ütluste kohaselt sellega Narva linna ja parkis selle esimesse parklasse esimese poole tunni jooksul. Need asjaolud loeb kohus tõendatuks.
  8. Vaidlust ei ole olnud ka selles, et mootorsõidukis SCANIA R420, reg. märk XXX pidi kasutama sõidumeerikut ja selle sõiduki juhi töö- ja puhkeajale kohaldub Määrus. Tegemist on LS § 130 lg-s 1 ette nähtud veose veoks ettenähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga autoga, mille puhul sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ja juhi kohustused Määrus sätestab. Ühtlasi on ka tegemist Määruse art 2 lg 1 p-s a nimetatud kaubaveoks kasutatava sõidukiga, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni. Menetluses ei toodud esile ega ilmnenud ühtegi Määruse art-s 3 nimetatud asjaolu, miks ei 11
(2)4-17-4570 peaks kõnealused töö- ja puhkeaja nõuded selle sõiduki puhul kehtima. Sõiduki põhiandmete kohaselt (tl 55-56) on tegemist veokiga, mille täismass on 18600 kg, tühimass 8300 kg ja autorongi mass 43 000 kg. Menetlusaluse isiku ja tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et D.E tegeles sõidukit juhtides neil päevil funktsioonipäraselt, st kasutas seda sõidukit veoste veoks Eestis ja Eesti – Venemaa vahel, laadides vahepeal ka kaupa (tl 69) ning näiteks sõites 10.09.2019 hommikul Venemaale koormata ja naastes koormaga (küsimusele “Hommikul läksite ilma koormata Venemaale ja tagasi tulite õhtul koormaga?“ vastas ta jaatavalt – tl 70).
  1. Vaidlust ei ole iseenesest ka selles, et D.E kui mainitud sõiduki juhi regulaarse katkematu ööpäevase puhkeaja kestvus oli ajavahemikul 10.09.2018 kella 06:40 kuni 11.09.2018 kella 6:40 nõutavast lühem üle 2 tunni. Täpsemalt oli see 6 tundi 40 minutit ajavahemikus 11.09.2018 kell 00:00-06:
  2. See nähtub sõidumeeriku väljatrükist (tl 22). Sisuliselt D.E seda ei eitanud ja ta sai aru, et see rikub Määruse nõuet. Ta vastas jaatavalt kõigile kolmele järgmisele järjestikusele kohtuvälise menetleja küsimusele (tl 70): “Teile heideti ette seda, et te juhtisite mootorsõidukit, milles olite kohustatud kasutama sõidumeerikut ning teie regulaarse katkematu ööpäevase puhkeaja kestus oli nõutavast lühem, üle kahe tunni, ja juhtus see teil 10.septembril vastu
  3. septembrit. Kas oli selline asi?“, „Kas selline rikkumine toimus?“ ning „Ehk te tunnistate, et rikkumine on olemas?“
  4. Sõidumeeriku väljatrükilt (tl 22) nähtub, et ajavahemikus 10.09.2018 kell 06:40 kuni 11.09.2018 kell 6:40 on kõige pikem järjestikune puhkeaeg olnud vahemikus 00:00-06:40 (6 h 40 min). Pikkusel järgmine järjestikune puhkeaeg selles vahemikus oli 2 h 12 min kella 14:00 – 16:30 vahemikus. Kinnitades meeriku andmete õigsust, selgitas D.E järgmist. Ta oli teadlik, et talle kehtis 9 tunni puhkamise nõue, isegi kuigi ta käis Venemaal, aga seda nõuet oli võimatu täita. Võttes ütluste andmisel ette sõidumeeriku väljatrüki, selgitas D.E, et tooli märk sellel on puhkus, hetked, kui ei tegele mingisuguse tööga, ning haamrikeste moodi märk on muu töö, mitteliikumine. 10.09.2018 kell 6:40 alustas ta pärast pikemat puhkust teed Narva linnas ja sõitis 1,5 km Narva piiriületuspunktini. Piiriületuspunktini jõudis ta ligikaudu kell 6:
  5. Eeldatavasti kella 12:30 paiku jõudis Kingissepa linna. 1 h 40 min kella 11 ja 12 paiku oli oletatavasti vormistamine vene piiril. 16:20 jõudis ta uuesti piirini, Venemaa piiripunkti. Seda, mis kell ta jõudis piirist läbi teisele poole Eestisse, ta ei osanud täpselt meenutada, aga Eestis jäi ta seisma 23:
  6. Kohtu küsimusele: „Mida te tegite 23:00-24:00
  7. septembril?“ vastas ta, et
  8. septembril läbisin piiri Eestisse ning sõitsin parklani. Sõites piirilt välja, vormistades selle ära, ta ei sõitnud edasi, sõitis esimese parklani, et puhata 11 tundi. Ta lisas, et ta ei ohustanud kedagi.
  9. Kaebuses on D.E esitanud süüdistusele järgmised vastuväited: „D.E töö on seotud piiri ületamisega ja ta teab, et tuleb arvestada võimalike viivituse teguritega. Temal jäi piisavalt palju tööaega piiri ületamiseks, nimelt aga umbes 5 tundi. Tema sisenes piirile, kus temast sõltumatutel põhjustel toimus piiripunkti töö katkestus, töö katkes, kui sai selgeks, et ta ei jõua tööd tööajal lõpetada. Tegi sõidumeeriku väljatrüki ja märkis ära probleemi. Pärast piiri ületamist ta ei sõitnud kohe mahalaadimisele, vaid puhkas rohkem kui 30 tundi. Enne antud sõitu oli tema puhkus rohkem kui 60 tundi, töö roolis aga võttis natuke rohkem kui 1 tund.“ Ka vastulauses ollakse samal seisukohal ja öeldakse muuhulgas: „Pärast piiri ületamist ma ei sõitnud kohe välja laadima, vaid puhkasin üle 30 tundi. Ning enne seda reisi minu puhkuseaeg oli üle 60 tundi.“ See, et D.E puhkeaeg enne reisi oli üle 60 h ja pärast reisi üle 30 h, langeb üheselt kokku sõidumeeriku väljatrükiga tl
  10. Küll aga ei lange see mingil viisil kokku D.E poolt vastulausele lisatud väljatrükiga 10.09.2018 kohta (esitatud koopiana, väljatrüki kumbki pool kopeeritud lehe erinevale poolele märkega „1“ – tl 28, selgitused tl 71). Kohtule ei ole teada, kuidas see väljatrüki koopia kujunes, aga igatahes ei kajasta see sõiduki reg nr XXX liikumise kohta ligilähedaseltki samu andmeid kui sõidumeeriku väljatrükk
  11. septembrist ja D.E ütlused. See on tehtud kellaajavahemiku 00:00 – 21:04 kohta ning on näha, et töötatud on öö läbi (sh roolis oldud nt 03:40-03:49, 03:54-03:56, 05:19-05:21), samuti ei vasta see D.E ütlustele ega sõidumeeriku väljatrükile 12
(2)4-17-4570 liikumise osas pärast 16:
  1. Kohus heidab seetõttu nimetatud väljatrüki tõendite seast kõrvale, kuna selle usaldusväärsus puudub ja pole kindlust selles, kuidas see puudutab käesolevat asja.
  2. Kohtuistungil ütlusi andes selgitas D.E (tl 70), et kuigi rikkumine on olemas, tegi ta väljatrüki (tl 28), mis märgib piiri ületamist Eesti Vabariigi ja Venemaa vahel ja mis tema veendumuse kohaselt õigustab rikkumist. Vastulauses ja kaebuses on üritatud põhjendada, et kõnealune väljatrükk on asjakohane tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 art 37 lg-st 2 alusel, märkides, et sõidumeeriku rikke või tõrke korral sõidumeeriku kordategemiseni salvestab juht läbisõiduaja, sõiduaja, muu tööaja, vaheaja ja puhkeaja käsikirjaliselt. Nimetatud määruse vastav säte räägib tõepoolest sellest, et kui sõidumeerik ei ole töökorras või on tekkinud selle tõrked, siis märgivad juhid nende tuvastamist võimaldavad andmed (nimi, juhikaardi või juhiloa number) koos allkirjaga ja teabega nende eri ajavahemike kohta, mida sõidumeerik enam korrakohaselt ei salvesta ega prindi kas salvestuslehele või lehtedele või salvestuslehele kinnitatavale või juhikaardiga koos hoitavale ajutisele lehele. Mis aga puudutab ajavahemikku 10.09.2018 kell 06:40 kuni 11.09.2018 kell 6:40, siis ei ole kordagi menetluse jooksul ega kohtuistungil olnud juttu sellest, et sõidumeerik poleks olnud töökorras. Nii oma ütlustes kui ka muudes menetlusdokumentides on D.E järjekindlalt seostanud ebaregulaarsust töö- ja puhkeajas sellega, et ta pidi Venemaa piiril ootama, mitte korrast ära meerikuga. Seetõttu ei pea kohus viidet Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 165/2014 art 37 lg-le 2 antud väärteokoosseisu seisukohalt asjakohaseks ja ei analüüsi seda pikemalt.
  3. Mis puudutab viibimist VF-EV piiril, ei tuvasta kohus ka siin mingeid asjaolusid, mis peaks välistama LS § 249 lg 2 väärteokoosseisu objektiivse koosseisu esinemise. Selliseid erandeid, mis oleksid antud juhul asjakohased, ei tuleta kohus ka mujalt LS-st ega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest nr 561/
  4. Samuti ei ole kaebuse esitaja ega tema kaitsja osundanud mingisugustele argumentidele, miks peaks olema süüteo objektiivne koosseis täitmata. D.E kui mootorsõiduki SCANIA R420 reg. märk XXX juht kasutas ajavahemikul 10.09.2018 kell 06:40 kuni 11.09.2018 kell 6:40 kehtestatust üle kahe tunni lühemat ööpäevast puhkeaega ja täitis sellega LS § 249 lg 2 väärteo objektiivse koosseisu.
  5. Kohus peatub siiski eraldi väärteo toimepanemise ajal ja kohal, puudutamaks nendega seotud väidetavaid või tegelikke ebatäpsusi, olgugi, et D.E ei ole menetlusaluse isikuna ega kaebuses nende osas küsimusi tõstatanud. Kaaludes, kas ja millist tähendust need võimalikud ebatäpsused süüdistuses kaebuse läbivaatamisel saavad omada, teadvustab kohus Riigikohtu poolt väärteoasjas nr 4-17-3969 öeldut (p 7-8.1).
  6. Kaitsja märkis kohtuvaidluste käigus, et LS § 249 süüteo toimepanemise ajaks on otsuses
  7. september ja sama asjaolu on kajastatud ka väärteoprotokollis, kuid tegelikult nähtub toimunu kirjeldusest, et rikkumine leidis aset
  8. septembril. Tuleb tõesti möönda, et kohtuväline menetleja on olnud lohakas, suhtudes väärteoprotokollis ja otsuses väärteo asjaolude kajastamisse pealiskaudselt. Ilmselt on selles omajagu süüdi ka väärteoprotokolli koostamisel kasutatav vorm, mis dikteerib väärteo toimepanemise aja märkimise väljapoole väärteokirjeldust. Ühel või teisel põhjusel on väärteoprotokolli ajalahtris märgitud 14.09.2018 (ehk väärteoprotokolli koostamise ja LS § 239 väärteo toimepanemise kuupäev) väärteo toimepanemise kuupäevana. Samas on väärteokirjeldusest selgelt välja loetav, et kehtestatust üle kahe tunni lühema ööpäevase puhkeaja kasutamise ehk LS § 249 toimepanemise seisukohalt on asjakohane ajavahemik 10.09.2018 kell 06:40 kuni 11.09.2018 kell 6:
  9. LS § 249 lg 2 näeb ette väärteovastutuse kehtestatust üle kahe tunni lühema ööpäevase puhkeaja kasutamise eest mootorsõidukijuhi poolt. Sätte sõnastus pole ehk mõistetavuse seisukohalt kõige õnnestunum, aga kohus järeldab sellest siiski, et etteheidetav tegevus on antud juhul lubamatu pikkusega puhkeaja kasutamine, mis saab toimuda Määruse art 8 lg-s 2 nimetatud 24 tunni sees. Seega on teo toimepanemise aja kontekstis olulised kõik need 24 tundi. Antud juhul ongi väärteosüüdistuses nimetatud ajavahemikku 10.09.2018 kella 06:40 kuni 11.09.2018 kell 6:40 ehk aega peale eelmise ööpäevase puhkeperioodi lõppu. Selleks, et Roman 13
(2)4-17-4570 D.E oleks saanud nimetatud ajavahemikul puhata järjest vähemalt 9 tundi, oleks ta pidanud puhkama asuma hiljemalt kell 21:40 ja pärast seda katkematult puhkama. Seega saab öelda, et tema tegevus vastas LS § 249 lg 2 tunnustele alates 23:40 kuni 6:
  1. (Tegelikult saaks öelda, et ta realiseeris LS § 249 lg 2 tunnuseid sisuliselt kuni selle ajani, kuni lõppes uus 9-tunnine puhkeperiood, st ka 6:40 – 9:00, aga seda aega ei ole süüdistuses käsitletud, mistõttu kohus ei analüüsi seda pikemalt ega võtta süüküsimuse hindamisel arvesse).
  2. Analoogne küsimus on ka LS § 249 väärteo toimepanemise kohaga. Väärteosüüdistuses on kirjas koht, kus liikluspolitseinikud D.E 14.09.2018 peatasid - Tallinn-Narva maantee
  3. kilomeeter, Lüganuse vald. Saab nõustuda, et 14.09 viibis D.E tõesti selles kohas, aga LS § 249 väärteosüüdistuse seisukohalt pole siiski oluline, kus täpselt parasjagu sõidumeerikut kontrolliti ja viga avastati, vaid see, millal isik lubamatult lühikest puhkeperioodi kasutas. Nagu kohus ülal leidis, vastas D.E tegevus LS § 249 lg 2 tunnustele alates 10.09.2018 kell 23:40 kuni 11.
  4. 2018 kell 6:
  5. KarS § 6 lg 1 kohaselt kehtib Eesti karistusseadus teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil, ning väärteole ei kohaldu ka mingeid erandeid. KarS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on tegu täide viidud kohas, kus isik tegutses. Kuna LS § 249 lg 2 kohaselt on etteheidetavaks tegevuseks kehtestatust üle kahe tunni lühema ööpäevase puhkeaja kasutamine mootorsõidukijuhi poolt, siis on väärteo toimepanemise kohaks see koht, kus D.E sellist omavoliliselt lühendatud puhkeaega kasutas, ehk Eesti Vabariik. Kuigi LS § 249 lg 2 dispositsioon ei ole sõnastatud otseselt tagajärjesüüteona, võib teoreetiliselt kaaluda ka võimalust, et sisuliselt on tegemist tagajärjesüüteoga – ehk et isik kasutab lühemat ööpäevast puhkeaega loogiliselt võttes selle vältimatu tagajärjena, et ta ei alustanud puhkeaega õigel ajal. Ka sellisel juhul on teo toimepanemise kohaks KarS § 11 lg 1 p 3 kohaselt Eesti Vabariik. Menetlusaluse isiku enda ütlustest saab järeldada, et ta oli hiljemalt alates kell 23:40-st Narva linnas. See fakt on tõendatud, kuna vastupidiseid tõendeid pole. Menetluse pole kordagi vaidlustatud, et väärteo toimepanemise koht on Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all ehk Eesti Vabariigis.
  6. Kohus leiab pärast põhjalikku kaalumist, et asjas ei ole tegelikku ebaselgust LS § 249 teo toimepanemise ajas. Asjakohane ajavahemik 10.09.2018 kella 06:40 kuni 11.09.2018 kell 6:40 sisaldub väärteosüüdistuses. Vastulausest ja selle lisana esitatud 10.09.2018 väljatrükist nähtub, et D.E sai väga täpselt aru, millisel ajavahemikul puhkeaja nõuete eiramist talle ette heideti. Ka tunnistaja B kinnitas oma ütlustes, et juba koha peal selgitas D.E puhkeajanõudest irdumist VF piiri ületamisega, mis tähendab, et ta sai juba algusest peale aru, millise aja kohta oli etteheide. Mis puudutab väärteo toimepanemise kohta, siis poleks otsuse muutmine selle konkretiseerimiseks kooskõlas menetlusaluse isiku huvidega. Ilmselgelt viitaks asjaolu, et puhkeaega rikkuv rekkajuht sõidab koormatud sõidukiga (mille täismass on 18600 kg) keset Eesti suuruselt kolmanda linna Narva kesklinna (mida kõnealusest piiripunktist tulevad sõidukid tingimata läbivad), suuremale ohtlikkusele, kui sama tegevus määratlemata kohas Eesti Vabariigis. Ka ei ole kohamääratluse küsimus tekitanud küsimusi menetlusaluses isikus ega kaitsjas, kes on keskendunud oma vastuväidetes Narva piiripunktile ja selle ümbruses toimunud tegevustele. Kokkuvõttes on olemasolev süüdistuse tekst kohtu hinnangul piisavalt arusaadav ja pole pannud kedagi kahtlema selles, kas tegu on toime pandud Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all. Seega isegi kui möönda, et väärteosüüdistust oleks saanud sõnastada paremini, ei ole olemasolev väärteokirjeldus takistanud kaitseõiguse teostamist.
  7. Eeltoodud põhjustel on tõendatud, et D.E pani toime väärteomenetluse otsuses LS § 249 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo objektiivsele koosseisule vastava teo. Subjektiivne koosseis
  8. Ka selle väärteo puhul leiab kohus, et saab jaatada teo toimepanemist hooletusest. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Vastavalt KarS § 18 lg-le 2 paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu 14
(2)4-17-4570 saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Vastavalt KarS § 18 lg-le 3 paneb isik teo toime hooletusest (ettevaatamatuse kergemas vormis), kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.
  1. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas kahtlust, et D.E nägi ette ja pidi ette nägema, et Vene Föderatsiooni piiril naastes 10.09.2018 Eestisse võib olla ajakulu nii ennustamatu, et ta võib rikkuda Eestisse saabudes kehtestatud puhkeaja nõudeid, aga kohusetundetuse tõttu lootis ta seda vältida. Tema ütluste kohaselt saabus ta piirile kella 16:20 paiku, mil oli teada, et puhkeaja nõuete täitmiseks peab ta alustama vähemalt 9-tunnist puhkust ligi 5 tunni pärast. D.E leidis oma ütlustes järgmist: „…planeerida saab seda, mida saab planeerida. See, et on olemas probleem Eesti-Vene piiri ületamisega, pole kellelegi üllatus.“ Kohtuvälise menetleja küsimusele: „Sõites üle piiri kolmandesse riiki, käesoleval juhul Venemaale, kas teate ette seda, et võib tekkida olukord, et piiril on kas katkestused?“ vastas ta : „Oletuslikult.“ Küsimusele „Seega iga kord, kui sõidate üle piiri, teate, et võivad tekkida olukorrad, kus on viivitused?“, vastas ta : „Võivad tekkida.“. Kohtuvälise menetleja küsimusele „Miks te ei planeeri oma tööaega vastavalt sellele teadmisele?“ vastas ta „Sest nad võivad tekkida, aga võivad mitte tekkida. Kas siis pean tööd peatama?“ D.E selgitas, et kutselise autojuhi täiendkoolituse, kus õpetatakse autojuhti meerikut kasutama ja töö- ja puhkeaja nõudeid täitma, läbis ta mõne aasta eest - see kehtib 5 aastat ning tal kehtib see aastani 2020 või koguni 2022 aastani. Kohtu küsimusele: „Miks te Venemaal ei võtnud seda 9-tunnist puhkeaega?“ vastas menetlusalune isik: „Asi on selles, et tööl on ranged piirid ning autojuhtidel on ranged töö- ja puhkeajad. Oleme kindlaks määratud raamidesse ja nii palju, kui peame puhkama, nii palju peame ka töötama.“ Sellele, millised need raamid olid, et nad takistasid teda puhkamast
  2. septembril 9 tundi, ei osanud D.E otseselt vastata, öeldes: „Mul jäi välja töötamata tööaeg ning arvestades piiritöö katkestust ja see, et mul oli veel kaks tundi tööd, siis jõudsin oma töö ära teha. Kui ma jääks Jaanilinna puhkama ja minul lõppeks minu tööaeg ja algab puhkeaeg, siis selleks ajaks koguneb piiri peale suur hulk autosid. Ma jään seisma järjekorra lõppu ning algab tööaeg. Ei ole mingit oletust selle kohta, et ma jõuan piiri ületada.“ Ta möönis, et kui on pikemad reisid, on ta ka Venemaal puhkeperioodi ära olnud.
  3. Nii D.E ütlustest, kaebusest kui ka vastulausest ilmneb, et tegelikult arvestas ta äärmiselt pikale venida võiva piiriületusega, aga võttis riski teadlikult. Vastulauses (tl 25) on ta iseäranis selgelt väljendanud pikkade järjekordade ettenähtavust: „Ivangorodi piiripunkt paistab silma oma muutlikkuse poolest ja seal tihti muutuvad reeglid, mida kinnitab hiljuti toimunud juhtum, mida kajastati meedias, et äkki ei lubanud Venemaa piiri ületamiseks liisingus olevaid sõidukeid. Probleem, millega kokku puutusin, ei ole uus.“ D.E peab oma vastulauses silmas muudatust, mis põhjustas kõnealuses tollipunktis segadust juba hiljemalt 04.09.2018.a ja mis on usaldusväärselt tuvastatav avalikest allikatest, sh nt Maksu- ja Tolliameti kodulehel 05.09.2018 avaldatud pressiteates „Liisingautodega saab üle idapiiri makstes tagatist.” Pressiteates märgiti, et alates 04.09.2018 on raskendatud liisitud sõiduautodega sisenemine Venemaale seoses seadusemuudatusega Venemaal. Arvestades, et see olukord oli 10.-
  4. septembriks 2018 just kulmineerunud ja D.E oli ja pidi olema kursis sellega kui professionaalselt piiri ületav isik, siis on eriti arusaamatu, miks ta ei võtnud selles olukorras tõsiselt ohtu, et piiri ületamine võib kujuneda viivituste ja järjekorra tõttu nii pikaks, et ta ei jõua õigel ajal puhkama. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et D.E tegi planeerimisvea, mida ta saanuks tähelepaneliku ja kohusetundliku käitumise korral vältida. Planeerimise nõue on kirjas näiteks ka Tööinspektsiooni põhjalikus „Sõidukijuhi töö-, sõidu- ja puhkeaja korralduse käsiraamatus“, mis on avalikult kättesaadav ka menetlusaluse isiku emakeeles Töönspektsiooni kodulehel. Selle - sisuliselt D.E töö juhendmaterjali -
  5. lehel on muuhulgas öeldud: „Transpordisektoris ja liikluses osalevale juhile nõuetekohase puhkeaja tagamine on otseselt seotud reiside planeerimisega. Alati tuleb aluseks võtta põhireegel – 11tunnine puhkeaeg. Puhtmatemaatiliselt saab juhti kasutada 13 15
(2)4-17-4570 tundi, mille hulgas on vaheajad ja muud seisakud või töökatkestused.“
  1. D.E ei olnud adekvaatset ega veenvat seletust selle kohta, miks ta ei jäänud Vene Föderatsiooni puhkeaega veetma, vaid valis riski, et ta jääb ennustamatuks ajaks Vene Föderatsiooni piirile ja rikub puhekaja nõudeid. Ta ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, miks ta ei saanud ega oleks pidanud sellist viivitust piiril ette nägema, mille tulemusena saabus ta Eestisse ja viibis Eestis, kasutades üle kahe tunni lubatust lühemat puhkeaega. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja esindajaga, et kutseline autojuht, kes on läbinud vastavad koolitused, peaks väga täpselt teadma, millised on töö- ja puhkeaja nõuded. Ta teadis, et piiril võivad olla seisakud ja ta ei esitanud kohtule ühtegi kaalukat põhjendust, miks oli vaja oma aega nii kokku, et tulla sama 24 tunni sees tagasi. Ta oleks võinud ja saanud puhata enne piiri ja alustada oma uut tööpäeva rikkumiste-vabalt. See, et kohus ootab menetlusaluse isiku väite tõenduseks selgeid argumente ja tõendeid, ei tähenda, et kohus kohustab menetlusalust isikut enda süütust tõendama. D.E on asunud end aktiivselt kaitsma, aga ta on jätnud esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loonud reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks. Seetõttu pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks (vt ka RKKKo 20.01.2014, 3-1-1-133-13, p 23; 06.10.2016, 3-1-1-58-16, p 42).
  2. Seega leiab kohus, et kogenud juht D.E oleks saanud rikkumist vältida, kui ta oleks täitnud oma hoolsuskohustust ja jäänud Vene Föderatsiooni puhkama, aga ta ei teinud seda. Sellise käitumisega pani ta toime teo vähemalt hooletusega. Kuna vaidlustatud otsuses ei ole D.E-le tahtlust ega kergemeelsust ette heidetud, siis ei analüüsi kohus juba tulenevalt põhimõttest seda, kas võiks esineda ka kergemeelsus.
  3. Ei saa jätta rõhutamata, et EÜ määruse nr 561/2006 kohaseid sõidu- ja puhkeaja nõudeid tuleb järgida üldise liiklusohutuse tagamiseks (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-9-11, p 10) ja neisse ei saa suhtuda pealiskaudselt, iseäranis kui tegemist on täislastiga raske ja suure veokiga. Kui Eesti teedel liikleb sellise sõiduki roolis puhkamata juht, siis on see väga ohtlik. Juhil peab olema piisavalt vastutustunnet, et seda teadvustada ja selliseid olukordi täie hoolikusega vältida. Kuigi antud juhul ei toonud tegu kaasa reaalset õnnetust, võib see, et nii suure massiga veokit juhib väljapuhkamata juht, tuua avarii korral kaasa äärmiselt raskeid tagajärgi. Väsimus võib juhi puhul tingida vähemalt sama ohtlikku seisundi kui alkoholijoove. Seepärast ei saa käitumist põhimõttel „äkki läheb läbi“ pidada ka antud juhul kohaseks hoolsuskohustuse täitmiseks. Õigusvastasus, süü
  4. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid ei esine (vt ka otsuse p 42). D.E ütles küll, et tal ei olnud muud võimalust, kui tulla 10.09.2018 piirile, sest ta oli seotud „kitsa ajaraamiga“, aga ei selgunud ühtegi konkreetset kohustust või muud vajadust, mida oleks põhjust vaadelda KarS § 28-30 võtmes (hädakaitse, hädaseisund, kohustuste kollisioon). Kui end aktiivselt kaitsev isik jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, ei saa rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks (RKKKo 20.01.2014, 3-1-1-133-13, p 23; 06.10.2016, 3-1-158-16, p 42).
  5. Tähelepanu väärib menetlusaluse isiku märkus kohtus ütlusi andes (tl 70): „Vaatamata sellele on samas seaduses viide teisele seadusele, mis puudutab puhkeaja katkestamist laevadel ja praamidel. Praamil ei saa enne tähtaega sisse ning välja sõita. Sama asi on ka siin/…/“ Kohtuistungil võis järeldada, et oma kujutlustes kujutas D.E ette, et temalegi kehtib selles olukorras Määruse art 9-s kehtestatud erand, mis lubab erandina artiklist 8 juhil, kes saadab oma parvlaeva või rongiga veetavat sõidukit, regulaarset ööpäevast puhkeperioodi katkestada kahel korral teiste tegevustega, mille kogukestus ei tohi ületada ühte tundi. Käesoleval juhul ei ole aga kahtlust, et D.E ei saabunud üle piiri parvlaeval ega rongiga, vaid maad mööda oma juhitava veokiga. KarS § 31 lg 1 näeb ette, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes 16
(2)4-17-4570 kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse, ja sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Nagu ülal öeldud, ei pea kohus käesoleval juhul D.E tegu tahtlikuks, vaid ettevaatamatuks. Väärtegu on karistatav ka ettevaatamatusest toimepanduna. Seega, isegi kui oletada, et D.E kujutas ette, et talle kohaldub kõnealuses olukorras Määruse art 9, siis ei välista selline eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus tema vastutust.
  1. Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et D.E on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 249 lg 2 järgi. C. Karistus
  2. LS § 239 lg 1 p 1 nägi turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest varem sama eest karistamata sõidukijuhi puhul karistusena ette rahatrahvi kuni 50 trahviühikut. Juhul, kui isikut oli varem karistatud sellise teo eest, oli lõike 2 kohaselt võimalikuks karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Alates 01.01.2019 näeb LS § 239 turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest sõidukijuhi või sõitja poolt erisusteta ette rahatrahvi kuni 50 trahviühikut. LS § 249 lg 2 näeb kehtestatust üle kahe tunni lühema ööpäevase puhkeaja kasutamise eest mootorsõidukijuhi poolt karistuseks ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti. Sama paragrahvi esimeses lõikes nähakse kehtestatust kuni kaks tundi lühema ööpäevase puhkeaja kasutamise eest mootorsõidukijuhi poolt rahatrahviks ette kuni 100 trahviühikut. Väärtegude toimepanemise tehiolud ja aeg ei lange omavahel kokku, mistõttu kummagi teo eest tuleb D.E karistada eraldi.
  3. Kuivõrd kummaski paragrahvis ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peab D.E-le mõistetav rahatrahv jääma LS § 239 lg 1 p 1 puhul vahemikku 3-50 trahviühikut (s.o 12-200 eurot). Sanktsiooni keskmine oleks 23-30 trahviühikut ehk 92 – 120 eurot. D.E-le mõistetav rahatrahv LS § 249 lg 2 puhul peaks jääma vahemikku 3-200 trahviühikut (s.o 12-800 eurot). Rahatrahvi kui sanktsiooni keskmine oleks 100 trahviühikut ehk 400 eurot, aga nagu öeldud, on see tegu karistatav ka arestiga, mida saab mõista 1-30 päeva. Kohtuväline menetleja karistas D.E LS § 239 lg 1 p 1 alusel rahatrahviga 20 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 80 eurot, ja LS § 249 lg 2 alusel rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 160 eurot. Seega karistas kohtuväline menetleja D.E mõlemal juhul alla keskmise määra. LS § 249 lg 2 puhul saab isegi väita, et karistus oli võimaliku sanktsiooni minimaalse määra lähedal, arvestades, et karistada on võimalik ka arestiga.
  4. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
  5. D.E süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning kohus tuvastas mõlema teo puhul hooletuse ehk ettevaatamatuse kergeimas vormi, viitab see isiku keskmisest väiksemale süüle. Süü suurust mõjutavad ka väärteo toimepanemise asjaolud. Tuleb arvestada, et mõlemad teod pani D.E toime, juhtides väga suurt ja rasket veokit, mis on oma olemuselt suurem potentsiaalne ohuallikas kui väiksemad ja kergemad sõidukid. Samas on iga sõiduk liikluses suurema ohu allikas. Mis puudutab turvavöö kinnitamata jätmist, siis selle teoga ohustas D.E esmalt iseend, aga igapäevase puhkeaja reeglite rikkumine on liiklusohutuse seisukohalt juba kriitilisem. Nagu ülal öeldud, võib väsimusseisund tekitada samaväärselt ohtlikke tagajärgi lubamatu aine tarvitamisega, kuna vähendab reaktsioonikiirust ja tähelepanuvõimet. Isik ise ei pruugi osata seda hinnata ja seepärast ei ole puhkeaja võtmine jäetud pelgalt juhi enda otsustada. Ohu märgiks selles kontekstis ongi juba see, et olles 10.-11.09.2018 rikkunud puhkeaja norme, pani D.E toime 14.09.2018 roolis uue väärteo, mille puhul kohus peab võimalikuks hooletust. Just sellised tagajärjed võivadki töö- ja puhkeaja nõuete rikkumisel olla – väsinud ja ülekoormatud juht 17
(2)4-17-4570 muutub hooletuks ja on siis tavalisest suurem oht liikluses nii endale kui teistele. Vähetähtis ei ole seegi, et nagu D.E ise osundas – ta ei ole enam noor. Seega ei ole tema organism enam väsimusele kuigi vastupidav. Kui ohtlikkuse aspektist vaadelduna peaks pidama D.E süüd LS § 249 lg 2 teo puhul suuremaks kui LS § 239 teo puhul, siis tuleb LS § 249 puhul siiski arvesse võtta piiriületusega seonduvat. Tegu realiseerus, kuna realiseerus risk, mis otseselt ei sõltunud D.E , aga mida tal siiski oli võimalik ette näha – oli väga pikk piirijärjekord. See vähendab omakorda mõnevõrra tema süü suurust. Samuti on tuvastatud, et ta läks puhkama üsna kohe pärast Eestisse saabumist. Kokkuvõttes on D.E süü keskmisest väiksem mõlema teo puhul. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et D.E puhul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS §-de 57 ja 58 mõttes, seega ei mõjuta need karistuse kujunemist.
  1. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik D.E mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistri kohaselt on D.E üks kehtiv väärteokaristus – rahatrahv 10 trahviühikut ehk 40 eurot LS § 2618 alusel (Veoauto juhtimise eest avalikult kasutataval teel, kui teekasutustasu on tasumata). Saab eeldada, et selle teo pani D.E toime samuti veokijuhina töötades, nagu käesolevaski asjas. Seegi on taas selline, mida saaks põhjendada hooletusega. Ilmneb, et D.E ei ole hoolas sõidukijuht, mis on aga väga ohtlik, arvestades, milliseid suuri sõidukeid ta peab oma kontrolli all hoidma. Samas on positiivne, et toonase 29.06.2018 määratud karistuse tasus ta juba 13.07.2018 (tl 24). Seega võib öelda, et rahatrahv on D.E-le sobiv ja jõukohane karistus, aga selleks, et see mõjuks ja välistaks edasised rikkumised, peaks see olema järelikult suurem.
  2. Eripreventsiooni kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Ühiskonnale tuleb anda signaal, et õiguskorras taunitakse süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Kuigi D.E-le etteheidetavad süüteod on erinevad, ei saa eitada, et ta on kokku pannud aasta jooksul toime kolm erinevat liiklussüütegu ja ilmutanud ennast hooletu juhina. On üheselt selge, et ta osaleb aktiivselt liikluses ja Eesti teedel just raskeveokiga, mille juhtimisel võib hooletus eriti raskeid tagajärgi tuua. Kohtu hinnangul on seetõttu oluline üldise turvatunde ja liiklusohutuse tagamiseks, et D.E rikkumised ei jääks asjakohase hukkamõistva reaktsioonita ehk karistuseta, selleks et analoogses olukorras olevad teised juhid saaks aru, et tuleb olla maksimaalselt hoolas.
  3. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et D.E-le tuleks mõista mõlema teo eest karistus ja selleks peaks olema rahatrahv, mis jääb mõlema sanktsiooni esimesse poolde ja alla keskmise. Kohtuvälise menetleja poolt D.E-le määratud rahatrahvid vastavad isiku süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele.
  4. Hinnates kohtuvälise menetleja poolt LS § 249 alusel määratud väga väikest trahvi, leiab kohus, et sellesse on sisse arvestatud ka D.E subjektiivse külje asjaolud ja see, et tegu sai võimalikuks piirijärjekorra tõttu. Teisisõnu: selle väikese karistuse sisse on arvestatud D.E vastulauses antud selgitused. Kohus on selles veendunud ka seetõttu, et otsuses viidatakse vastulausele. Seetõttu ei nõustu kohus kaebuse väitega, et otsuses pole arvestatud vastulauset. D. Muud asjaolud
  5. Kohtuvälise menetleja otsus on tehtud ja karistus määratud politseiametniku poolt, kes on väärteo pädev kohtuväline menetleja. Otsus vastab

§ 74nõuetele.

Kuna kohtu hinnangul arvestas kohtuväline menetleja karistuse määramisel vastulauses öelduga, ei pidanud ta põhjendama § 74 lg 1 p 8 tähenduses vastulause mittearvestamist. Vastulauses paluti esitatud põhjenduste osas objektiivselt selgusele jõuda ja hinnata neid õiglaselt. Kohtu hinnangul on seda ka tehtud, kuigi tuleb möönda, et seda oleks võinud selgemalt väljendada. Samas ei saa aga nõustuda kaebuse väitega, et menetleja ignoreeris vastulauset, kuna ta on seda isegi otsuses tsiteerinud. Mis puudutab etteheidet, et kohtuväline menetleja ei arvestanud vastulausele lisatud tõendit, siis kohus märgib, et väärteomenetluses kehtib

§ 2ja KrMS § 10 lg 3 alusel põhimõte, et kõik dokumendid, mille 18

(2)4-17-4570 lisamist toimikusse taotletakse, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. D.E esitatud tõendi tõendiväärtuslik osa oli venekeelne ja esitatud tõlketa, mistõttu kohus peab põhjendatuks, et kohtuväline menetleja sellele ei tuginenud. Kohus on põhjendanud otsuses, miks ta ka ise selle tõendi kogumist kõrvale heidab (p 51). Kohus ei tuvastanud sedagi, et tunnistaja E B ülekuulamine oleks toimunud pärast väärteoprotokolli koostamist – seda ei anna kummaltki dokumendilt järeldada ja kaebuses ei ole esitatud põhjendusi, miks nii leitakse. Asjaolu, et foto ei ole lubatav iseseisva tõendina, ei muuda sellele tuginemise tõttu veel väärteomenetleja otsust seadusevastaseks, kuna teised tõendid – menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused ning sõidumeeriku väljatrükk – olid lubatavad ja asjakohased. Kohus leiab, et puuduvad sellised kohtuvälise menetleja rikkumised kohtuvälise menetluse käigus, mis oleks takistanud õige lahendini jõudmist. 78.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Isegi kui kohtuväline menetleja ei ole uurinud kogu tõendite kompleksi, mida kaebuse esitaja arvates oleks pidanud uurima, ja ei esitanud üksikasjalikke motiive, kõrvaldas kohus selle võimaliku puudujäägi kohtulikul arutamisel. Seega ei saa see olla kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise põhjuseks.

  1. Kohus ei võta arvesse ja ei analüüsi pikemalt kaebuse argumente, mis puudutavad elektroenergia lühiajalist väljalülitamist ja aku lõhkemist, kuna need ei ole käesolevas asjas asjakohased. Nagu nähtub D.E ütlusest kohtus (tl 69) ja vastulause lisast, toimus nimetatud probleem akuga 28.08.2018 sõidukis reg nr XXX. Kohtuistungil võis D.E vastuolulistest selgitustest järeldada, et ta tegi sellest lõhkemisest juttu seepärast, et arvas, et talle heidetakse sellist rikkumist ette. Toimikust, väärteootsusest ega väärteoprotokollist ei saa sellist etteheidet järeldada.
  2. Kohtumenetluse käigus ei esitatud taotlusi menetluskulude hüvitamiseks. Heili Sepp Kohtunik 19

(2)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.