KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-6044 Kohtukoosseis Andres Parmas, Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla Kriminaalasi

§ 25lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 24.

juuli

1. a otsus, lühimenetluses kiirmenetluse korras Apellatsiooni esitaja Süüdistatav K.N Süüdistatav K.N (ik: XXX; asukoht: Ida Prefektuuri Jõhvi kamber; Eesti Vabariigi kodanik; algharidus) Prokurör Abiprokurör Silvia Kruusmaa Kaitsja Vandeadvokaat Jugans Grossmann RESOLUTSIOON Jätta K.N-i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. K.N-ile esitati süüdistus KarS §

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises selles, et tema isikuna, kes on toime pannud süstemaatilisi vargusi, uuesti

1. juulil
2. a kella 17.31 paiku, viibides kaupluses Maxima 1 asukohaga Nõmme tee 23a, Tallinn, võttis võõra vallasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Maxima Eesti OÜ-le kuuluvat kaupa, nimelt 5 pakki Gilette Mach terasid hinnaga (18,99 eurot/tk), kogumaksumusega 94,95 eurot, millega möödus kassaliinidest, jättes kauba eest tasumata. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata turvatöötaja sekkumise tõttu. Samuti tema uuesti
3. juulil
4. a kella 16.27 paiku Tallinnas Endla 53 asuvas kaupluses Grossi Toidukaubad võttis sealt võõra vallasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil AS-ile OG Elektra kuuluvat kaupa, nimelt 2 šampooni Syoss (4,3 eurot tükk) maksumusega 8,6 eurot ja 10 šampooni Head and Shoulders (2,42 eurot tükk) maksumusega 24,20 eurot, kogumaksumusega kaupa 32,80 euro väärtuses, millega möödus kassaliinidest, jättes kauba eest tasumata. Kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata turvatöötaja sekkumise tõttu.
5. Harju Maakohtu
6. juuli
7. a otsusega tunnistati K.N süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ning mõisteti 10 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva ja kandmata karistuseks jäi 9 kuud 28 päeva vangistust. 2.

1. Karistuse liigi valikul lähtus maakohus asjaolust, et süüdistatava suhtes, kellel puudub töökoht ja legaalne sissetulek, on rahalise karistuse kohaldamine välistatud ning tema suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust riivavat karistust. K.N on 6 kehtivat kriminaalkaristust. Kõik talle mõistetud karistused on seotud varavastaste kuritegude toimepanemisega. K.N-i näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Ka ei ole eelnevad karistused, mis on mõistetud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest, mõjutanud K.N-i seaduskuulekalt käituma. Karistusregistri andmete kohaselt on teda varasemalt karistatud vaid vangistustega. Vaatamata eelnevalt mõistetud karistustele jätkab K.N kuritegude toimepanemist. K.N pani selles kriminaalasjas arutatava esimese kuriteo toime 1,5 kuud pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud vanglakaristuse ärakandmist – vabanedes
2. mail
3. a vangistuse kandmisest, pani ta
4. juulil
5. a toime uue kuriteo. Seega ei ole K.N-i mõjutanud hoiduma kuritegude toimepanemisest temale varasemalt mõistetud karistus – 8 kuud vangistust. 2.
6. Maakohtu hinnangul lähtub karistuse asendamine üldkasuliku tööga eeldusest, et kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. K.N ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistust asendada üldkasuliku tööga, kuna K.N-i käitumises väljendub maakohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Senised karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Viimast kinnitab ilmekalt just asjaolu, et K.N pani selles kriminaalasjas arutatava esimese kuriteo toime 1,5 kuud pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistuse ärakandmist. K.N-i suhtes vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes ning süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Tema poolt toime pandu ei olnud juhuslikku laadi, vaid see on tema teadlik tegevus raha saamiseks läbi varastatud kauba müügi ning sellele viitavad ka varastatud kauba kogused (5 pk žilette, 12 pudelit šampooni). Maakohtul ei kujunenud veendumust, et K.N suudaks vabaduses viibides hoiduda uute süütegude toimepanemisest. Maakohus märkis, et üldkasulik töö ei sobi isikule, kes tarvitab narkootikume. Fentanüüli tarvitamist on kinnitanud K.N ka kohtus. Maakohus leidis, et K.N-ile tuleb mõista reaalne vangistus. Karistuse mõistmisel arvestas 2 maakohus kergendava asjaolu esinemisega, milleks on K.N-i puhtsüdamlik kahetsus ning süü suurust, mis ei ole maakohtu hinnangul suur, kuna kuriteod jäid katse staadiumisse ning varalist kahju ei tekkinud.
7. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav K.N , kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas ning palub asendada vangistuse raviga. Apellatsiooni kohaselt ei ole K.N-i poolt toime pandud kuriteo rasked ning need jäid katse staadiumisse. Kahju ei tekitatud. K.N leiab, et talle mõistetud 10-kuune vangistus on liiga raske ning kohus ei arvestanud kergendavate asjaoludega ehk sellega, et ta on haige. K.N tunnistab, et tal on sõltuvus narkootikumidest ning ta vajab ravi. Vangistus karistusena teda ei aita, millele viitab ka tema kriminaalkorras karistatus. K.N palub saata teda ravile rehabilitatsioonikeskusesse, kuna ta vajab spetsialistide abi. Ta lubab apellatsioonis kohtu poolt määratud nõudeid täita. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
8. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
9. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
10. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
11. K.N-ile mõistetud karistuse määr jääb alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust põhjalikult motiveerinud /tl 85-86/. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. K.N-i on kriminaalkorras korduvalt karistatud süstemaatiliste varguste toimepanemise eest. Samuti on ta korduvalt kandnud reaalset vangistust. Karistuse raskus on proportsioonis K.N-i süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti süüd raskendavate asjaolude puudumist ja puhtsüdamlikku kahetsust süüd kergendava asjaoluna. Apellatsioonis viidatud haigus ei ole KarS § 57 kohaselt karistust kergendav asjaolu. Maakohus on arvestanud apellatsioonis nimetatud asjaolusid, et kuriteod on jäänud katse staadiumisse ja varalist kahju ei ole tekkinud, ning jõudnud järeldusele, et K.N-i süü suurus süüdistuse sisuks olevate kuritegude toimepanemisel ei ole suur ning maakohus on seda karistuse mõistmisel arvesse võtnud. Samas on maakohus ka asjakohaselt välja toonud, et kuigi K.N vabanes eelmise vangistuse kandmiselt alles
12. mail 2015, siis käesoleval juhul mõisteti ta süüdi muuhulgas ka juba
13. juulil 2015 toime pandud varguse katse eest. Seega ei ole K.N-ile eelnevalt mõistetud karistused täitnud oma eripreventiivset 3 eesmärki. Kohtupraktika kohaselt ei kaitse samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest (RKKKo nr 3-1-1-58-13, p 10).
14. Kuigi seaduses on ette nähtud reaalse vangistuse kui vabaduskaotusliku karistuse raviga asendamise võimalus, on arutatavas asjas K.N-i apellatsioonis esitatud taotlus talle mõistetud vangistuse asendamiseks perspektiivitu. KarS § 692 lg 1 sätestab, et kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu, võib kohus asendada vangistuse raviga. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt asendatakse vangistus raviga üksnes isiku kirjalikul nõusolekul, mille ta saab anda pärast seda, kui talle on selgitatud kõiki raviga kaasnevaid mõjusid. Lõike 6 punkti 1 kohaselt on ravi nimetatud paragrahvi tähenduses ka narkomaanide sõltuvusravi isikule, kes on kuriteo toime pannud narkomaania tõttu. KrMS § 2111 lg 1 kohaselt kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mille eest võib seaduse kohaselt mõista vangistuse, mille võib asendada narkomaanide sõltuvusraviga, võivad uurimisasutus ja prokuratuur ekspertiisimäärusega nõuda kohtupsühhiaatriaeksperdilt arvamust kahtlustatavale või süüdistatavale sõltuvusravi vajalikkuse kohta.
15. Arutatav kriminaalasi lahendati maakohtus lühimenetluse sätete järgi. Seega lahendas kohus kriminaalasja süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjalide põhjal. KarS § 692 lg 4 kohaselt asendatakse vangistus raviga üksnes isiku kirjalikul nõusolekul. Kriminaalasja materjalides ei ole K.N-i kirjalikku nõusolekut vangistuse asendamiseks raviga. Ka ei ole K.N avaldanud soovi alluda ravile kahtlustatavana ülekuulamistel, kiirmenetluse protokollis /tl 6768/ ega maakohtu
16. juuli
17. a istungil /tl 77-79/. Maakohtu istungil avaldas K.N soovi teha üldkasulikku tööd. Vangistuse asendamist üldkasuliku tööga taotles istungil ka kaitsja. Esimest korda avaldab süüdistatav soovi vangistuse asendamiseks raviga alles esitatud apellatsioonis. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole KrMS § 2111 lg 1 kohaselt nõutud kohtupsühhiaatriaeksperdilt arvamust süüdistatavale sõltuvusravi vajalikkuse kohta. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, ei olnud maakohtul võimalik ka omal algatusel lisaandmeid nõuda.
18. Eelnevast lähtuvalt ei tingi K.N-i poolt alles apellatsioonis esitatud soov vangistuse asendamiseks raviga maakohtu otsuse tühistamist, mistõttu on süüdistatava apellatsioon ilmselt põhjendamatu.
19. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. 4