Obsah (5)

§ 223§ 242§ 169§ 237§ 2

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 33 lg 2 p 8 ja § 169 lg 4 p 5 nõudeid ning pani toime

§ 223lg-s 1 ja § 242 lg-s 1 sätestatud väärteod.

1. Kohtuvälise menetleja
2. septembri
3. a otsusega karistati O.T

§ 223

lg 1 alusel rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o summas 600 eurot, ja

§ 242lg 1 alusel rahatrahviga 15 trahviühikut, s.o 60 eurot.

1. Selle otsuse peale esitas kaebuse O.T kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv.
2. Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. O.T taotlus kaitsjale makstud õigusabikulude hüvitamiseks jäeti rahuldamata. O.T-lt mõisteti välja 457 eurot menetluskulusid liiklustehnilise ekspertiisi tegemise eest. Maakohus leidis, et kahe mootorsõiduki kokkupõrge toimus O.T manöövri tagajärjel olukorras, kus mootorsõiduk Honda oli jõudnud mööduda O.T juhitud Chryslerist. Honda juhil ei olnud võimalik O.T manöövrit ette näha. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai vigastada Honda tagumine uks ja poritiib. Pärast liiklusõnnetust helistas Honda juht A. T. politseisse ja mõlemad juhid edastasid politseile telefonitsi oma andmed. O.T jättis ka A. T-le oma telefoninumbri ja lahkus, kuna tal hakkas halb. Kuivõrd O.T lahkus liiklusõnnetuse paigast kirjalikku kokkulepet vormistamata, on ta rikkunud

§ 169lg 4 p 5 nõudeid.

Kohus leidis, et karistuse määramisel on järgitud seaduse nõudeid. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni O.T kaitsja vandeadvokaat R. Sarv, kes taotleb otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Tema hinnangul ei ole määrav see, kes manöövrit sooritas, vaid see, kellel oli eesõigus ja kellel kohustus anda teed. O.T liikus ringtee sõidurajal, kust oli lubatud ringteelt väljuda Õismäe teele. O.T ei pidanud ringristmikult väljumiseks sõidurada vahetama, vaid võis ületada ringristmikult välja sõites välimise sõiduraja. Vältimaks olukorda, kus ringristmiku sisemiselt rajalt üle välimise raja väljuvale sõidukile võiks ette sõita ristmikule sisenenud liikleja, on ringristmikule siseneva tee ette paigaldatud märk „Anna teed“. Maakohus ei arvestanud asjaolu, et ringristmikul O.T juhitud sõidukist kaks korda kiiremini liikunud Honda juht sõitis O.T-le ette olukorras, kust ta oleks pidanud andma teed. O.T juhitud sõiduk oli reavahetusest suunatulega märku andnud ja alustanud reavahetust.
2. Kaitsja leiab, et O.T-le ei saa ette heita ka

§ 169

lg 4 p 5 rikkumist, kuna see sätestab üksnes tingimused, millal ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teada anda. Kohe pärast õnnetust teavitati politseid telefonitsi, mõlemad juhid kirjeldasid toimunut ning andsid enda andmed. Osutatud sättest ei tulene kohustust tegutseda politseilt saadud korralduste kohaselt. Maakohus ei ole ka tuvastanud, et O.T-le anti korraldus sündmuskohale jääda. Seega puudub O.T tegevuses

§ 242lg 1 koosseis.

1. Kassatsioonivastuses nõustub PPA esindaja maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja palub jätta kassatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendab väärteoasja

§ 242

lg 1 järgi (I), seejärel võtab seisukoha O.T-le

§ 223lg 1 järgi etteheidetava rikkumise kohta (I).

Edasi otsustatakse menetluskulude hüvitamisega seonduv (III). I 9. Kolleegiumi hinnangul väärivad tähelepanu kassaatori väited

§ 169

lg 4 p 5 ebaõige kohaldamise ja O.T tegevuses

§ 242lg 1 koosseisu puudumise kohta.

10. Nõuded juhi tegutsemisele liiklusõnnetuse korral tulenevad

§-st 169. Pärast esmaste kohustuste (seisma jäämine, ohutuse tagamine, enda esitlemine teisele õnnetuses osalejale) täitmist tuleb kannatanute olemasolul järgida sellest tulenevaid kohustusi (lg-d 2 ja 3). Kui liiklusõnnetuses osalenud juht neid kohustusi eirab, on tema tegevus karistatav

§ 237

järgi, mis näeb ette vastutuse liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise või liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis oleva inimese abita jätmise eest. Käsitletava juhtumi asjaoludest nähtuvalt on liiklusõnnetusest politseid teavitatud ja mõlemad kokkupõrkes osalenud juhid on politseiga suhelnud. Seega ei ole tegemist sündmuskohalt põgenemisega. 11. Esmaste kohustuste täitmise järel saavad liiklusõnnetuses osalejad otsustada, kas nad on süüdlase osas ühel meelel.

§ 169

lg 5 kohaselt tuleb lahkarvamuste korral teavitada politseid ja tegutseda vastavalt politsei korralduste järgi. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et politsei oleks liiklusõnnetuses osalejatele, sh O.T-le, mingeid korraldusi andnud. 12. Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt heidetakse O.T-le ette sündmuskohalt lahkumist pärast politsei teavitamist ning seda on sisustatud

§ 169

lg 4 p 5 (õnnetuse asjaolude kirjalik vormistamine ja allkirjastamine) rikkumisena. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.

§ 169

lg-st 4 ei tulene otseseid eraldiseisvaid kohustusi liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtidele. Viidatud säte määrab kindlaks üksnes tingimused, mille täidetuse korral on lubatud politsei teavitamata jätta. Kolleegium möönab, et väärteoprotokollis viidatud

§ 169

lg 4 p-st 5 on küll kaudselt tuletatav kohustus teavitada liiklusõnnetusest politseid siis, kui liiklusõnnetuses osalenud juhtidel on lahkarvamusi ja nad ei ole asjaolusid kirjalikult vormistanud ega allkirjastanud. Sellise tuletatud kohustuse rikkumises O.T aga süüdistada ei saa, sest politseid teavitati kokkupõrkest.

1. Väärteoprotokollist ei nähtu, et politsei oleks vaidlusaluses asjas A. T-le ja O.T-le liiklusõnnetusest teavitamise käigus telefonitsi korraldusi andnud. Kolleegium möönab, et iseenesest on ootuspärane ja kooskõlas liiklusseaduse mõttega, et liiklusõnnetusega seotud lahkarvamuste ja politsei teavitamise korral jäävad asjaosalised sündmuskohale. Muu hulgas võimaldab see politsei sündmuskohale jõudes teha viivitamata vajalikud menetlustoimingud. Kuna liiklusseadusest seda kohustust siiski selgesõnaliselt ei tulene, siis ei saa kolleegiumi hinnangul ka blanketset väärteokoosseisu sellise kohustusega täita.
2. Sisustades

§ 242

lg 1 väärteokoosseisu

§ 169lg 4 sätetega, on maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.

Blanketset koosseisutunnust sisustavate sätete nõuetekohane kirjeldamata jätmine ei too automaatselt kaasa menetluse lõpetamist, kuna üldjuhul ei ole sellise rikkumise puhul tegemist menetlustakistusega, mis teeks võimatuks isiku teos süüteo tunnuste tuvastamise (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. otsus asjas nr 3-1-1-12-16, p 10). Maakohus on väärteoasja arutamisel VTMS § 87 kohaselt aga seotud väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning ta ei saa ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. septembri
4. a otsus asja nr 3-1-1-56-16, p 14). Arvestades eeltoodut ja tuginedes VTMS § 174 p-le 4, § 175 p-le 1 ja § 149 p-le 2, tühistab kolleegium Harju Maakohtu
5. aprilli
6. a otsuse O.T väärteoasjas

§ 242lg 1 järgi ja lõpetab VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel selles osas menetluse.

II 15.

§ 223

alusel karistatakse mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.

1. augustil 2016 kell 17.25 ajal toimus Järveotsa tee - Ehitajate tee - Õismäe tee ringristmikul liiklusõnnetus, milles osalesid O.T juhitud Chrysler ja A. T. juhitud Honda. Osalejad on liiklusnõuete rikkuja osas erineval seisukohal.
2. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel asusid mõlemad sõidukid ringristmikul ning teise liiklusõnnetuses osaleja situatsioonist mõttelise eemaldamise korral käitusid nad lubataval viisil. Maakohus on asunud liiklusnõuete rikkujat välja selgitama, lähtudes sellest, millisel sõidurajal ning kumma sõiduki manöövri järel toimus kokkupõrge. Kuna kokkupõrke toimumise hetkeks oli Honda O.T juhitud Chryslerist juba sisuliselt möödunud, ei olnud kohtu hinnangul Honda juhil võimalik O.T kavandatavat manöövrit ette näha. See järeldus ei arvesta aga asjaolu, et liiklusõnnetuse skeemi ja lisatud fotode kohaselt puudus ringristmiku sisemiselt sõidurealt Paldiski mnt suunas Õismäe teele suunduval sõidukil ja Õismäe teel Ehitajate tee suunast kulgeval sõidukil võimalus ringristmikul samaaegseks liiklemiseks. Ehitajate tee poolt ei ole võimalik Õismäe tee ringristmikule siseneda, ületamata Õismäe tee ringristmiku Paldiski mnt poolseks mahasõiduks ette nähtud sõidusuundasid.
3. Kolleegiumi hinnangul on käesoleva asja lahendamiseks oluline tuvastada liiklusõnnetuses osalenud sõidukite ringristmikule sisenemise koht. Maakohtu otsuse kohaselt sisenes A. T. juhitud Honda ringristmikule Õismäe teelt Ehitajate tee poolsest suunast. O.T juhitud sõiduki ringristmikule sisenemise koha osas on liiklusõnnetuses osalejad erinevatel seisukohtadel. A. T. ütluste kohaselt ootas ta Ehitajate teel ringristmikule sisenemise võimalust kõrvuti O.T-ga. O.T ütluste kohaselt aga tema A. T-ga samalt pealesõidult ringristmikule ei sisenenud, tema liikus ringristmikul ja A. T. juhitud sõiduk oli teel, kust saab ringristmikule siseneda. Asjaolu, et O.T juba liikus ringristmikul, väidab ka tunnistaja K. L. Maakohus ei ole seda vaidlusküsimust piisava selgusega lahendanud. Maakohus tuvastas, et A. T. juhitud sõiduki ringristmikule sisenemise kohas oli märk „Anna teed“.

§ 2

p 1 kohaselt nõuab see märk, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või -kiirust. Ringristmikule siseneja on kohustatud veenduma, et tema trajektoor ei lõiku ringristmikul juba liikuva sõiduki trajektooriga. Oludes, kus ringristmiku mõlemalt rajalt on lubatud mahasõit, peab ringristmikule siseneja veenduma selles, et ka sisemisel rajal liikuja seda õigust kasutada ei kavatse.

1. VTMS § 133 p 4 kohaselt tuleb kohtul asja lahendamiseks muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-12213, p 7). Teo koosseisupärasuse tuvastamine hõlmab kõigile asja õige lahendamise seisukohast olulistele faktilistele asjaoludele hinnangu andmist.
4. Maakohus on jätnud välja selgitamata liiklusnõuete rikkuja tuvastamise seisukohast olulise asjaolu, mis on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses ja mis toob VTMS § 175 p 2 kohaselt kaasa kohtuotsuse tühistamise. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb välja selgitada O.T ringristmikule sisenemise koht ning selle põhjal otsustada, kas ta on rikkunud talle etteheidetavaid liiklusnõudeid.
5. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Tuginedes VTMS § 174 p-le 7, § 175 p-le 2 ja § 150 lg-le 2, tühistab kolleegium Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a otsuse O.T väärteoasjas

§ 223

lg 1 järgi ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. III

1. O.T kaitsjad vandeadvokaat R. Sarv ja vandeadvokaadi abi Tatjana Dobolina on maakohtu menetluses esitanud taotlused menetluskulude väljamõistmiseks summas 2040 eurot. VTMS § 23 järgi hüvitatakse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel väärteomenetluse lõpetamise korral menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest.
2. Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 1-15-90-51/62, p 42). Nimetatud seisukoht on ülekantav väärteomenetlusele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-77-16, p 18.2). Seega tuleb järgnevalt otsustada nende menetluskulude hüvitamine, mis on seotud väärteomenetluse osalise lõpetamisega. Väärteoasja menetlemisega

§ 242

lg 1 järgi ei ole seotud kaitsjatasu paikvaatlusel osalemise eest, mille kohta on esitatud arve 50 minuti eest summas 120 eurot (sh käibemaks). Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-77-16, p 18.3).
3. detsembril
4. a esitatud taotlusele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt on samal päeval toimunud kohtuistungi eest esitatud arve 1 tunni ulatuses summas 144 eurot (sh käibemaks), kuid kohtuistungi protokollist nähtuvalt kestis istung 20 minutit. Samuti on
5. aprilli
6. a taotluse kohaselt kohtuistungil osalemise eest esitatud arve 1 tunni ulatuses summas 144 eurot (sh käibemaks), protokollist nähtuvalt kestis istung 20 minutit. Seega on istungite eest põhjendamatu kaitsjatasu nõue 1 tunni ja 20 minuti ulatuses, s.o 192 euro osas. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud lugeda

§ 242

lg 1 alusel väärteoasja menetlemisega seotud kuludeks pool valitud kaitsjale makstud tasust, s.o 864 eurot. Ülejäänud maakohtu menetluses tekkinud menetluskulude hüvitamine tuleb otsustada maakohtul asja uuel läbivaatamisel.

1. Kassatsioonimenetluses on O.T kaitsja vandeadvokaat R. Sarv esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks 5 tunni ja 30 minuti eest summas 792 eurot (sh käibemaks). VTMS § 38 lõikest 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. KrMS § 186 lg-s 1 on sätestatud, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 361 lõike 1 punktides 2-7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise korral arvestatakse kassatsiooniväidete rahuldamise ulatust (Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-77-16, p 18.3). Kolleegium loeb kassatsiooniväited põhjendatuks. Arvestades kassatsiooni väidete osalist kattuvust kohtukõne teesides esitatud argumentidega, peab kolleegium põhjendatud ajakuluks kaitsetasu 4 tunni eest summas 576 eurot (sh käibemaks). (allkirjastatud digitaalselt)