S § 274 lg 2 p 2 järgi muutmata. N.H kaitsja Karl Saavo ja K.A kaitsja Kaja Kiilo apellatsioonid jätta rahuldamata.
lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Karl Saavo kasuks 144 eurot, sealhulgas käibemaks 24 eurot, vandeadvokaat Karl Saavo poolt apellatsioonimenetluses N.H-le õigusabi osutamise eest.
lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista N.H-lt menetluskulu kaitsja tasu vandeadvokaat Karl Saavo poolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 144 eurot riigituludesse. 3.2 4. 4.1 4.2 N.H tuleb väljamõistetud menetluskulu 144 eurot tasuda 30 päeva jooksul otsusele lisatud makseinfo alusel. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must Võru osakond kasuks 192 eurot, sealhulgas käibemaks 32 eurot, advokaat Kaja Kiilo poolt apellatsioonimenetluses K.A-le õigusabi osutamise eest.
lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista K.A-lt menetluskulu kaitsja tasu advokaat Kaja Kiilo poolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 192 eurot riigituludesse. K.A tuleb väljamõistetud menetluskulu 192 eurot tasuda 30 päeva jooksul otsusele lisatud makseinfo alusel. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Tartu Maakohus 26.01.2017 otsusega karistas: - N.H KarS § 274 lg 2 p 2 järgi 1 aasta 2 kuu pikkuse vangistusega, vabastas ta selle kandmisest tingimisi KarS § 73 lg 1 alusel ja nägi katseaja pikkuseks ette 1 aasta 2 kuud; - K.A-st KarS § 274 lg 2 p 2 järgi 1 aasta pikkuse vangistusega, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva ning sai tema lõplikuks karistuseks 11 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel vabastas kohus K.A vangistuse kandmisest tingimisi, määrates tema katseaja pikkuseks 1 aasta. Menetluskulude osas tegi maakohus järgmise otsustuse:
lg 3 alusel jättis kohus N.H menetluskulud kokku 969,26 euro ulatuses riigi kanda. N.H-lt mõistis maakohus välja 1007,68 eurot kaitsjale määratud tasu katteks, nähes
lg 3 kolmanda lause alusel selle tasumise ette ositi 12 kuu jooksul selliselt, et esimesel üheteistkümnel kuul peab ta maksma 84 eurot ja kaheteistkümnendal kuul 83,68 eurot.
lg 3 alusel jättis kohus K.A menetluskulud kokku 160,94 euro ulatuses riigi kanda. K.A-lt mõistis maakohus välja 1665 eurot menetluskulude katteks, nähes
lg 3 alusel ette selle tasumise ositi 12 kuu jooksul igakuiste maksetena 138,75 eurot. Maakohus tunnistas N.H ja K.A süüdi neile KarS § 274 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses selles, et nemad 22.05.2016 kella 2.30 paiku Põlvamaal Räpina vallas Sillapää külas XX. talu õuel kaastäideviijatena, kooskõlastatult ja ühise tahtlusega kasutasid tahtlikult füüsilist vägivalda Politsei- ja Piirivalveameti Põlva politseijaoskonna patrullpolitseiniku E.L. suhtes, kes täitis ametiülesandeid. 22.05.2016 kella 2.30 paiku teenindas patrullpolitseinik E.L. väljakutset ja paigutas politseisõidukisse agressiivset alkoholijoobes L.R. i. N.H soovis takistada L.R. i toimetamist politseiautosse ja politseijaoskonda ning viskas end E.L. lähedal pikali maha ja haaras kätega kinni ümber kannatanu E.L. jalgade. Eesmärgiga vabaneda N.H haardest, võttis E.L. kätega kinni N.H kätest. Samal ajal haaras K.A tahtlikult kätega kinni E.L. kätest, hoidis kätega kinni E.L. kätest ja tõmbas E.L. käed lahti N.H kätest, jätkates oma kätega veel E.L. kinnihoidmist. Seejärel hammustas N.H ahtlikult hammastega E.L. vasakust reiest, s.o vasaku reie põlvest. Eelpool kirjeldatud K.A ja N.H ühise tegutsemise tagajärjel kukkus E.L. põlvedele ja tundis füüsilist valu. Ka hammustamise tõttu tundis E.L. füüsilist valu. K.A ja N.H grupis põhjustasid tahtlikult E.L. le füüsilist valu 2 ning vasaku reie eespinnal 2x2,5 cm marrastuse, punetava asümmeetrilise ümara laigu, keskel pisut lahti marrastunud nahka. N.H ja K.A süüditunnistamist põhjendas kohus järgmiselt. Kohus tuvastas vastuvaidlemist leidmata, et N.H ja K.A olid süüdistuses näidatud ajal XX. talus külas peretuttavatel S.R. ja O.R. . Mingil hetkel liitusid nendega A.V. , K.K. ja T.P. ning veelgi hiljem tuli S.R. i poeg L.R. . Viimane muutus agressiivseks, tema ja ülejäänud seltskonna vahel tekkis konflikt ning selle käigus lõi ta sisse nii oma isa kui K.A autode tagumised aknad. O.R. , T.P. ja L.R. eraldiseisvalt kutsusid välja politsei. Kohale saabusid politseiametnikud E.L. ja K.S. , kes jätsid politseisõiduki seisma tallu viivale teele hoonetest kaugemale. Seal tuli neile vastu kaikaga ja särgita L.R. . Vältimaks L.R. i ja viimase suunas liikunud isikute vahelist edasist konflikti, paigutasid politseinikud ta politseiauto tagaistmele. Abipolitseinik K.S. jäi auto juurde L.R. i valvama ning E.L. läks teistelt kohapeal viibijatelt selgitusi saama. Sündmuste edasise käigu osas asus maakohus seisukohale, et need toimusid süüdistuses kirjeldatud viisil. Siinjuures tugines kohus kõigepealt E.L. ütlustele, hinnates need eluliselt usutavateks ja teiste usaldusväärsete tõenditega kooskõlas olevaiks. E.L. ütluste kohaselt tahtsid süüdistatavad minna politseiauto juurde, et L.R. ile omakohut teha autoakna lõhkumise eest. Ta hakkas selg ees taganema politseiauto suunas, keelas kõigil auto suunas liikumise ja püüdis N.H edasiliikumist takistada käe ette sirutamisega. N.H viskus tema jalgade ette pikali ja haaras kätega kinni tema säärtest. Sellest haardest vabanemiseks ta kummardus allapoole ja võttis kätega kinni N.H randmetest. Sel hetkel ütles K.A, kes seisis temast paremal, et minu naist ei puutu ning haaras tema kätest kinni, tõmbas need lahti N.H randmete küljest ja tõmbas tema käed üles ette paremale. Samal ajal, kui K.A tema kätest ja N.H tema jalgadest kinni hoidsid, hammustas viimane teda vasaku põlve piirkonnast (põlvekedrast mõned sentimeetrid kõrgemalt) ja ta kukkus tasakaalukaotuse tõttu üle N.H põlvede peale. Kukkumisel laskis K.A tema käed lahti. N.H käte haardest vabastas ta end peale kukkumist. Ta läks 15m kaugusel seisnud auto juurde, teatas toimunust juhtimiskeskusele ning sõitis koos K.S. ja L.R. iga talu teeotsa lisapatrulli ootama. Kohus leidis, et E.L. tunnistust kinnitavad K.S. ütlused, mille kohaselt ta nägi politseiautost enam kui 10 m kaugusel üht naist ja E.L. pikali maas. Asjaolu, et tunnistaja enda ütluse kohaselt nägi veel, kuidas politseiauto lähedal viskas naine end pikali ja haaras kannatanu jalgadest kätega kinni, kuid E.L. le taoline seik ei meenu, ei anna alust kahelda kannatanu ütluste õigsuses tema kinnihoidmise, hammustada saamise ja pikali kukkumise osas autost kaugemal. Välistatud ei ole, et peale ootamatut füüsilist rünnet, mis lõppes E.L. kukkumisega, ei pruukinud viimane N.H lühiajalist ja tagajärjetut tegevust enam tähele panna. Teise patrullautoga saabunud politseiametnike P.K. ja J.H. ütlused kinnitavad kannatanu tunnistust. Nad kuulsid juhtunust E.L. lt koheselt sündmuskohale jõudmise järel. Nad andsid konkreetseid ja üksikasjalikke ütlusi kannatanuga toimunu kohta ja need langevad kokku E.L. ütlustega. Tunnistajad said kannatanult teada, et vägivallatsesid naine ja viimase mees ning mõni hetk hiljem näitas E.L. J.H. le kindlaid isikuid, s.o süüdistatavaid. Fakti, et N.H läks esimese politseipatrulli saabumise järgselt kannatanu juurde, kinnitavad veel A.V. ja S.R. i ütlused. Ka nähtub A.V. ütlustest, et ta nägi, kui süüdistatavad ja O.R. läksid politsei juurde. Kuigi tunnistaja ütluste kohaselt oli see mitte esimese, vaid teise patrulli saabumise ajal, saab süüdistatavate, A.V. ja S.R. i ütluste kõrvutamisel ning E.L. ja J.H. ütlustele tuginedes asuda seisukohale, et N.H ja K.A olid kannatanu juures enne J.H. ja P.K. saabumist. 3 N.H ütlused, et ta E.L. kinni ei hoidnud, teda ei hammustanud ning läheduses ei olnud ka tema abikaasat K.A-st, hindas kohus ebausaldusväärseteks. N.H ei osanud kohtus veenvalt ka põhjendada, miks ta kahtlustatavana ülekuulamisel 23.05.2015 ütles: „Tunnistan antud kuriteo toimepanemist“ ja „see konflikt toimus nii, nagu on kahtlustuses kirjas.“ Ebausaldusväärsed on ka K.A ütlused, mille kohaselt ta ei olnud koos N.H-ga üldse E.L. juures, kui viimane pikali kukkus. E.L. ja M.R. ütlustega ning patsiendikaardiga luges kohus tõendatuks, et N.H hammustamisest tekkis kannatanul nahamarrastus vasaku põlve juures. Patsiendikaardi usaldusväärsust ei sea kahtluse alla see, et M.R. on sellel ekslikult kasutanud terminit „dorsaalpind.“ Tunnistaja selgitas, millest ebatäpsus tulenes. Edasi leidis kohus, et ei ole põhjust kahelda E.L. ütlustes, mille kohaselt ta tajus hammustamise momenti, tundis selle järgselt vasaku põlve piirkonnas valu ning ta tundis valu ka põlvedele kukkumisel. Eluliselt on usutav, et seisvast asendist põlvede peale vastu maad kukkudes saab inimene haiget. Ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast tuleb nentida, et sellisest asendist vastu maapinda kukkumine põhjustab terve närvisüsteemiga inimesele vähemalt valuaistingu. E.L. kui võimuesindaja tegevuse takistada süüdistatavatel lähenemine politseisõidukile, kuhu oli eelnevalt paigutatud L.R. , hindas kohus seaduslikuks ja põhjendatuks. Isikud, kes taolist politsei korraldust eirasid, takistasid E.L. l riikliku järelevalve teostamist. Kätega politseiniku jalgadest või kätest kinni haaramine on oma olemuselt rünne võimuesindaja vastu. Käesoleval juhul toimus taoline rünne ametikohustusi täitva kannatanu vastu mõlema süüdistatava poolt ja oli seotud samaaegselt füüsilise jõu rakendamisega. Kohtu hinnangul tegutsesid süüdistatavad kannatanu vastu ühiselt ja kooskõlastatult. E.L. kukkumine põlvedele ja hammustamine realiseerus süüdistatavate kooskõlastatud teopanuste raames. Kui K.A ei oleks takistanud E.L. ja viimasel oleks olnud võimalik N.H käte haardest vabaneda, siis poleks N.H jõudnud kannatanut hammustada ja E.L. ei oleks pikali kukkunud. Kannatanu kukkus põlvedele seetõttu, et teda hoidsid üheaegselt kätega kinni süüdistatavad ning tal ei olnud võimalik enam säilitada oma keha tasakaalu selle raskuskeskme tsentrist väljaviimise tõttu. Seega täiendasid süüdistatavad oluliselt teineteise tegevusi nii, et selle tulemusena sai võimalikuks kannatanu kehaline väärkohtlemine. Menetluskulude osas tehtud otsustust põhistas maakohus järgmiselt. N.H menetluskuludeks on sundraha 705 eurot, määratud kaitsja tasu ja sõidukulu hüvitis 1228 eurot, pool kutsete saatmise kulust 12,28 eurot ning pool tunnistajatele makstavast hüvitisest 31,66 eurot, s.o kokku 1976,94 eurot. K.A menetluskuludeks on sundraha 705 eurot, määratud kaitsja tasu ja sõidukulu hüvitis 1077 eurot, pool kutsete saatmise kulust 12,28 eurot ning pool tunnistajatele makstavast hüvitisest 31,66 eurot, s.o kokku 1825,94 eurot. Kuna süüdistatavad on abikaasad ja kokku on nende menetluskulud suhtelised suured, N.H puudub töökoht ning peres on 2 alaealist last, käiks kogu menetluskulu hüvitamine neile üle jõu. Seetõttu on mõistlik jätta
lg 3 teise lause alusel N.H kulud 969,26 euro ulatuses (s.o kaitsja sõidukulud 220,32 eurot, kutsete saatmise kulud 12,28 eurot, tunnistajatele makstavad hüvitised 31,66 eurot, sundraha 705 eurot) ja K.A menetluskulud 160,94 euro ulatuses (s.o kaitsja sõidukulud 117 eurot, kutsete saatmise kulud 12,28 eurot, tunnistajatele makstavad hüvitised 31,66 eurot) riigi kanda.
lg 1 alusel tuleb riigituludesse välja mõista N.H-lt 1007,68 eurot kaitsjatasu katteks ja K.A-lt 1665 eurot (kaitsjatasu 960 eurot ja sundraha 705 eurot). Kuna kulude korraga tasumine paneks perekonna raskesse majanduslikku olukorda, siis tuleb need tasuda ositi 12 kuu jooksul. 4 APELLATSIOONIDES ESITATUD TAOTLUSTE SISU Vandeadvokaat Karl Saavo apellatsioon Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist N.H süüditunnistamises ja palub ta õigeks mõista. Ta leiab, et kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja jätnud vastuolud kõrvaldamata, rikkudes sellega
Konkreetsemalt märgib kaitsja järgmist. N.H kohtus antud ütluste kohaselt ta E.L. suhtes füüsilist vägivalda kasutada ei tahtnud. Ta soovis minna politseiauto juurde, kus oli L.R. . Tema liikumist takistas kannatanu ja ta kukkus. Kannatanut ta kinni ei hoidnud ega hammustanud, ka polnud tema lähedal abikaasat ning ta kukkus istukile, kuna tõmbas ära oma käe kannatanu haardest. Kuivõrd ta oli tarbinud alkoholi, võis tal esineda ka tasakaaluprobleeme. Süüdistatava (ja ka K.A) ütlused kattuvad olulisel määral tunnistaja K.S. ütlustega, millistest nähtub, et ta ei näinud E.L. juures K.A-st, vaid nägi ainult ühte naist ja kannatanut pikali maas ning kui E.L. liikus auto poole, siis naine viskas ennast pikali ja haaras kannatanul jalgadest. E.L. selle peale maha ei kukkunud. Samuti ei näinud ta, et kannatanut jalast hammustati. K.S. ütlustes on oluline vastuolu kannatanu ütlustega. K.S. ütlustega, mis on kooskõlas süüdistatavate ja tunnistajate ütlustega kogumis, on seega ümber lükatud kannatanu väide, et N.H ja K.A kooskõlastatult kasutasid tahtlikult füüsilist vägivalda kannatanu suhtes. Antud väide põhineb ainult kannatanu ütlustel. Ühegi isikulise tõendiga ei ole kinnitatud kannatanu ütlused. Kuna E.L. ütlused ei ole usaldusväärsed, ei ole seda ka P.K. ja J.H. ütlused. Kriminaalasjas ei ole usaldusväärselt tõendatud kannatanu vasaku põlve juures tuvastatud nahamarrastuse tekkemehhanism. Patsiendikaardist ning tunnistajate M.R. ja A.R. ütlustest ei saa teha järeldust, et marrastus on tekitatud hammustamise tagajärjel. E.L. võib ekslikult arvata, et N.H teda hammustas, teadmata sealjuures, mis asjaoludel nahamarrastus tema jalale tekkis. Advokaat Kaja Kiilo apellatsioon Kaitsja palub maakohtu otsuse K.A süüditunnistamise osas tühistada ja kaitsealuse õigeks mõista. Alternatiivsena taotleb ta kohtuotsusega K.A-lt välja mõistetud menetluskulude vähendamist. Samuti soovib advokaat, et apellatsioonimene kulud jäetaks riigi kanda. Kaitsja leiab, et maakohus on K.A süüditunnistamisel hinnanud tõendeid puudulikult ja valikuliselt. Täpsemalt märgib ta järgmist. E.L. ja K.S. ütlused on vastuolulised. K.S. kirjeldab kahte situatsiooni, mida tema vahetult pealt nägi. Asjaolu, et K.S. kirjeldatud situatsioonis, kus tema paarimees ja naisterahvas olid pikali maas ning rüselesid, oli N.H üksi koos politseinikuga, kinnitavad S.R. i ja A.V. ütlused. Mõlemad mehed kinnitasid, et N.H läks esimese patrulli politseinikuga rääkima üksinda. Ka N.H on öelnud, et abikaasat seal ei olnud ja seda on teinud ka K.A ise. K.S. ütles, et selles situatsioonis tõmbas naisterahva kannatanust eemale seltskonnas viibinud teine naine (O.R. ). K.S. ja O.R. ütlused osas, kus naisterahvas kiskus N.H politseiniku juurest ära ja et kannatanu pikali ei kukkunud, kattuvad. Kohus on vääralt jätnud O.R. ütlused tõendikogumist välja põhjusel, et tal on mäluprobleemid. O.R. ei mäleta kogu sündmust, aga seda, millest ta rääkis, mäletas ta hästi. Eelnevast selgub, et N.H poolt kannatanu jalgade ümbert kinni võtmine toimus teises situatsioonis kui E.L. seda kirjeldas. Tunnistajate P.K. ja J.H. ütlusi ei saa lugeda lubatavateks tõenditeks, kuivõrd nad räägivad asjaoludest, mida kuulsid kannatanult. E.L. ja K.S. ütluste vaheliste vastuolude tõttu esineb aga kahtlus, et kannatanu moonutab tõde. 5 Kannatanu väite, et N.H hammustas teda põlve eesmiselt küljelt põlvest ülevalt poolt on kohus lugenud tõendatuks vääralt. Patsiendikaart ja A.R. ütlused tõendavad, et vigastus oli reie dorsaalpinnal ehk selja pool. M.R. andis kohtus ütlusi prokuröri mõjutusel. Samuti selgub A.R. selgitustest, et ümar punetav marrastus võis tekkida mistahes vigastusest. Patsiendikaardiga tuvastatud vigastusega on kooskõlas K.S. kirjeldatud situatsioon, kus N.H võttis kannatanu jalgade ümbert kinni. Menetluse usaldusväärsuse ja seaduslikkuse seavad kahtluse alla puudulikult koostatud ja vasturääkivusi sisaldavad menetlusdokumendid: 22.05.2016 koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokoll, K.A kainenemisele toimetamise protokoll ja tema kahtlustatavana kinnipidamise protokoll. Samuti on oluline, et kinnipidamisprotokolli kohaselt K.A vigastusi ei esinenud, mis on vastuolus S.R. i, N.H, A.V. ja K.A ütlustega. K.A käitumist ei saa kvalifitseerida politseiametniku suhtes füüsilise vägivalla kasutamisena isegi siis, kui kui leida, et süüdistuses kirjeldatud sündmus aset leidis. K.A ei rünnanud politseinikku. E.L. ütlused: Kaitsja küsimusele, et kas võis olla, et ta tuli oma naist kaitsma, vastas kannatanu: Selles olukorras ei saa rääkida politseiniku ründamisest, vaid abikaasana oma naise kaitsmisest. Seda kinnitab ka asjaolu, et haare millega K.A E.L. kätest kinni võttis ei tekitanud kannatanule valu. Samuti lasi K.A E.L. käed lahti, kui viimane tasakaalu kaotas. Kohus on asunud seisukohale, et kätest kinni hoidmine tingis politseiniku kukkumise. Apellant ei nõustu sellega, kuna kannatanul oli jalgade ees takistus juba enne K.A tegevust, s.o N.H, kes oli pikali maas tema ees. K.A tegevust ei saa kvalifitseerida grupilise täideviimisena kooskõlastatult ja ühise tahtlusega koos N.H-ga . Asjaolu, et N.H hammustas politseiniku põlvest, polnud K.A-le teada ja ette nähtav. Sündmuste kirjeldusest ja kannatanu ütlustest ei tulene, et N.H oleks K.A-le korraldusi jaganud, midagi hõiganud või käskinud teha selleks, et hammustada kannatanut. Süüdistuse kohaselt K.A ei takistanud L.R. i politseiautosse paigutamist. E.L. on kinnitanud, et seda tegi N.H. Kohus mõistis K.A-lt välja menetluskulu 1665 eurot ja N.H-lt 1007,68 eurot, määrates tasumiseks 12-kuulise tähtaja. Kuna süüdistatavatel tuleb 1 aasta jooksul tasuda 2672,68 eurot, s.o igas kuus ligikaudu 223 eurot. Peres kasvab 2 alaealist last ja toetatakse täiskasvanud poega ülikooli õpingutes väljaspool Eestit. N.H ei tööta. Menetluskulude tasumine käib perel üle jõu ja asetab nad raskesse majanduslikku olukorda, mille tõttu kannatavad alaealised lapsed. Seetõttu palub apellant neid menetluskulusid vähendada ja apellatsioonimenetluse kulud jätta riigi kanda. KIRJALIKUD SEISUKOHAD Ringkonnakohtule esitas kirjalikud seisukohad ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, kes leiab, et apellatsioonid ei ole põhjendatud ja palub maakohtu otsuse jätta muutmata. Ta leiab, et kohtulahend on põhistatud, kohtu siseveendumuse kujunemine tõendite hindamise pinnalt on lugejale jälgitav ning tõendite hindamisel ei ole rikutud kriminaalmenetluse norme. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide, apellatsioonide väidete ja prokuröri kirjaliku seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning edasikaebused jäävad täielikult edutuiks. 6 Apellatsioonide osas peabki kohe ära märkima, et neis ei taotleta muud, kui maakohtu otsuse tegemisel aluseks olnud tõendite ümberhindamist apellatsioonikohtu poolt ehk teisisõnu öelduna ei soostu kaitsjad ja süüdistatavad kohtuotsuses sedastatud tõendite hindamise tulemiga. Mingeidki uusi ja esimeses kohtuastmes mitte kõlanud argumente kaebustes seejuures ei esitata, mistõttu on maakohus neile oma lahendis juba ka vastanud. Apellandid kohtu põhjendustega nõus olnud ei ole, leides, et tõendikogumi hindamisel on rikutud kriminaalmenetluse sätteid. Nimelt heidavad nad ette, et tõendeid on hinnatud ühekülgselt ja puudulikult ning vastuolud on jäetud kõrvaldamata. Ringkonnakohus taolise etteheitega ei nõustu, vaid leiab, et maakohus on tõendite hindamisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta. Esimene kohtuaste on küllaldase põhjalikkusega uurinud kõiki tõendeid, hinnanud neid kogumis, järginud
lg-tes 1, 2 välja toodud tõendite vaba hindamise põhimõtet ning teinud põhjendatud ja lugejale jälgitava järelduse N.H-le ning K.A-le esitatud süüdistuse tõendatusest. Oma sellist hinnangut põhjendades peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga keskset tähendust omavaks E.L. ütlusi, millised kajastuvad käesolevas lahendis maakohtu otsust refereerivas osas. Kannatanu ütlused on kulgenud sündmuse taustal hinnatavad loogiliste ja tõepärastena, vastuolusid nende sees ei esine ning N.H ja/või K.A alusetuks süüdistamiseks E.L. l põhjust ei ole. Tema väiteid tõendavad K.S. ütlused, kuivõrd politseiauto juures L.R. i valvates nägi ta enam kui 10 m kaugusel olles, kuidas E.L. ja üks naisterahvas olid maas ning kannatanu üritas naisest lahti pääseda (istungiprotokolli lk 14). K.S. on tõepoolest kirjeldanud küll veel teistki sündmust, mis justkui leidis aset loetud minutid pärast tema paarimehe ja naisterahva maas rüselemist. Ta on öelnud, et kui E.L. hakkas tagasi auto poole tulema, siis umbes 1,5 m kaugusel temast ründas see naine kannatanut uuesti, viskus kõhuli maha ja võttis E.L. jalgade ümbert kinni. Kannatanu üritas naisest lahti saada. Siis tuli üks teine nainerahvas, kes tõmbas selle naise eemale (protokolli lk 14). Ringkonnakohus leiab, et K.S. poolt nimetatud n-ö teine vahejuhtum, mida kannatanu oma ütlustes ei kinnita, ei sea kahtluse alla E.L. tunnistust süüdistatavate poolt tema ründamisest politseisõidukist umbes 15 m kaugusel viisil, nagu tema seda kirjeldab. Tema antud teokirjeldust ei lükka ümber ka A.V. , S.R. i ja O.R. ütlused, kuigi nii leiavad kaitsjad. A.V. ja S.R. ütlustest (vastavalt istungiprotokolli lk 26 jj ja 59 jj) selgub nimelt, et nemad olid esimese politseipatrulli saabumise ajal maja juures ja sealt kuhugi ei läinud. A.V. ütluste kohaselt nägi ta, kuidas politseinikuga läks rääkima N.H. Rohkem ta midagi ei näinud. Samuti ei näinud ta kogu sündmuse kestel, et politseinik oleks pikali olnud. Ta on kindel, et K.A oli sel ajal koos teistega laua juures maja ees ning kuskil ei käinud, oli kogu aeg silmapiiril. S.R. on öelnud, et N.H läks politsei juurde ja tuli siis järsku tagasi, istus tugitooli ning O.R. hakkas teda lohutama. K.A oli silmapiirilt kadunud. Mingit füüsilist kontakti või rüselust N.H ja politseiniku vahel ta ei näinud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd E.L. ja K.S. ühetaoliste ütlustega on tõendatud kannatanu ja N.H maas pikali olemine ja rüselemine, siis järeldub sellest, et kogu sündmust A.V. ja S.R. ei näinud. Taolist seisukohta kinnitab seegi, et tunnistajad olid kogu aeg maja ees, kuid kuriteosündmus leidis aset neist eemal, s.o õuealalt väljas sissesõiduteel, kus puudus valgustus. Seetõttu sai A.V. l ja S.R. tähelepanuta jääda nii N.H pikali viskamine ja kannatanul jalgade ümbert haaramine kui K.A viibimine seal juures ja tema tegevus. See, et K.A ajal maja juures seltskonnas ei olnud, tuleneb aga ka S.R. i ütlustest. Tõsi, A.V. on kinnitanud, et süüdistatav oli koos teisega laua taga ning kuskil ei käinud, kuid need ütlused ilmselgelt tõeväärtust ei evi, s.o neid ei kinnita ükski teine tõend. 7 Mis puutub aga O.R. ütlustesse, siis maakohus on need tõendikogumist välja jätnud põhjusega, s.o tunnistaja on ise kohe ütluste alguses toonitanud, et tal on mäluga probleeme. Samuti on O.R. edasiseltki öelnud, et ta võib ka eilset päeva mitte mäletada (protokolli lk 38). Kaitsja Kaja Kiilo sellise toimimisviisiga nõus küll ei ole, kuid kolleegiumile jääb tema selline positsioon arusaamatuks. Nimelt selgub O.R. tunnistusest koheselt, et esimese politseipatrulli saabumise ajal oli ta toas ning kui ta majast välja õuele tuli, siis kõndis N.H juba politseinike juurest maja poole tagasi, istus istumistooli ja oli väga erutatud. Tema hakkas N.H rahustama. Mingitki vahejuhtumit politseiniku ja N.H vahel ta ei näinud. Nagu aga juba öeldud, ringkonnakohus mingitki minetust O.R. tunnistuse tõendikogumist väljajätmises ei näe. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb eelmärgitust, et E.L. ütlusi kuriteosündmuse toimumisest just tema poolt kirjeldatud viisil ei sea kahtluse alla ükski teine isikuline tõend. Vastupidi, K.S. tunnistus kinnitab kannatanu ja N.H konflikti üheselt. K.S. ütlused, nagu juba mainitud, on E.L. omadest selle teise vahejuhtumi osas küll erinevad, kuid see võib olla põhjustatud asjaolust, et tunnistaja kohustuseks oli samal ajal valvata politseisõidukis olevat L.R. i. Viimane oli aga agressiivne, püüdis autost väljuda ning hetkel, mil kannatanu ja N.H olid maas pikali, see tal ka õnnestus. Seega on mõistetav, et K.S. tähelepanu oli mujal ning kuriteosündmuse tajumine oli häiritud ja n-ö episoodiline. Ehk siis tunnistaja ei pruukinudki näha ei K.A poolt E.L. l kätest kinni hoidmist ega kannatanu ja N.H kukkumist. Vahemaa ja pimeduse tõttu ei saanud ta märgata ka süüdistatava poolt E.L. hammustamist. Samuti võis hetkel, mil N.H ja E.L. kukkusid ning K.S. tähelepanu korraks neile koondus, olla K.A neist ka mõne sammu eemale astunud. Lisaks tõendavad E.L. ütlusi ka teise politseipatrulli koosseisus sündmuskohale saabunud P.K. ja J.H. ütlused (vastavalt protokolli 30 jj ja 32 jj). Mõlemad tunnistajad kinnitavad, et kannatanu rääkis neile koheselt, kuidas üks naine oli teda jalgadest haaranud ja hammustanud ning samal ajal oli selle naisterahva kaaslane meesterahvas haaranud E.L. kätest ning mehe ja naise ühise tegevuse tõttu oli ta kukkunud. Samuti selgub J.H. tunnistusest, et tema läks E.L. ga maja õuele, kus kannatanu näitas talle naist ja meest, kes olid teda rünnanud. Kõigepealt talutasid nad kahevahel eemale N.H , kes muutus agressiivseks, sõimas ja talle tuli paigaldada käerauad. Seejärel läksid nad seltskonna juurde tagasi ning talutasid kaasa ka K.A, kellele samuti tuli agressiivsuse tõttu panna käerauad.
lg 21 p 2 kohaselt on tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude koha, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõend, kui kuuldu puudutab vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid, infot edasi andev isik on veel tajutu mõju all ja puudub alus arvata, et rääkija mõjutas tõde. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nõuetekohaselt kaalunud tunnistajate P.K. ja J.H. ütluste kohtukõlbulikkust
lg 21 p 2 alusel ning õigesti leidnud, et need on kasutatavad lubatavate tõenditena. Siinjuures on kohus tuvastanud, et E.L. avaldas süüdistatavate vägivalla asjaolusid maakohtu menetluses ristküsitletud tunnistajatele koheselt peale selle toimumist ning ise veel tajutu mõju all olles. Apellatsioonide argument, et kannatanu on tunnistajatele sündmust edasi andes moonutanud tõde, nagu märgitud, põhjendatud ei ole. Samuti tuleb toonitada, et E.L. ütlusi N.H poolt tema hammustamise kohta kinnitavad lisaks eelmärgitule ka patsiendikaardilt nr R149166 (tl 29) selguv teave ning M.R. ja A.R. ütlused, nagu selle on õigesti ära nimetanud juba ka maakohus. Tõsi, kaitsjad esimese kohtuastmega siin ei nõustu, kuivõrd patsiendikaardi anamneesis on objektiivse leiuna välja toodud, et 2x2,5 cm marrastus (punetav asümmeetriline ümar laik, keskel pisut lahti marrastunud nahka) asub vasaku reie distaalosa dorsaalpinnal. Dorsaalpind tähendab osundatud kahe tunnistaja ütluste kohaselt aga seljapoolset osa. Seega ei tõenda patsiendikaart advokaatide hinnangul kannatanu ütlusi, et N.H hammustas teda vasaku põlve piirkonnast eestpoolt. 8 Ringkonnakohus kaitsjate kahtlusi ei jaga. M.R., kes on arstiteaduskonna viienda kursuse tudeng ning töötas 2016 mais AS-s Põlva Haigla tudengiga abiarstina, on kohtuistungil öelnud, et vastava märke tegi patsiendikaardile tema ning see on ekslik. Ta on ka selgitanud, et eksitus oli tingitud tema kogenematusest ning sellest, et kuivõrd terminit „dorsaalne“ kasutatakse nt labajala ja käeselja puhul, siis tema laiendas seda vääralt ka põlve ja reie piirkonnale (protokolli lk 73 jj). Kuivõrd M.R. enda ütluste kohaselt mäletab sündmust hästi (s.o tema jaoks on meeldejääv, kui tuleb politseivormis inimene, keda on põlvest hammustatud, samuti on tema töökogemus väike) ja on osanud mõiste „dorsaalpind“ märkimist patsiendikaardile selgitada, hindab ka kriminaalkolleegium selle kaardi usaldusväärseks ning kannatanu ütlusi kinnitavaks tõendiks. Taolist seisukohta ei väära see, et A.R. , kes on Tartu Ülikooli Kliinikumis arst-õppejõud ja Rakvere Haigla üldkirurg ning 2016 mais kontrollis arstina tudengi M.R. tööd, on kohtuistungil öelnud, et tema on patsiendikaardile tehtud kande õigsuses kindel (protokolli lk 69 jj). Nimelt on ta samas märkinud sedagi, et kõnealust juhtumit ta üldse ei mäleta ehk siis tema seisukoht põhineb üksnes sellel, et ta kontrollib abiarsti tööd. Veel märgib ringkonnakohus sedagi, et kaitsja Kaja Kiilo arvamus, nagu oleks tunnistaja M.R. t mõjutanud prokurör, usutav ei ole. Asjaolu, kas ja miks tunnistaja patsiendikaardile kannet tehes vigastuse paiknemise koha osas eksis, sai teada ja selgitada ainult ta ise. Tunnistaja sellekohane kommentaar on kriminaalkolleegiumi jaoks eluliselt ka täiesti usutav. Samuti on advokaadi sellisele n-ö süüdistusele vastanud oma kirjalikes seisukohtades ka ringkonnaprokurör Ülle Hõrak, nimetades, et see on lausvale, asjakohatu ja absurdne. Asjakohatuks ja põhjendamatuks hindab kriminaalkolleegium kaitsjate needki väited, mille kohaselt ei saa patsiendikaardist ega M.R. ja A.R. ütlustest järeldada, nagu oleks marrastus tekkinud hammustuse tagajärjel. Advokaat Kaja Kiilo leiab, et see võis tekkida mistahes vigastusest, nt N.H poolt kannatanul jalgade ümber kinni võtmisest. Vandeadvokaat Karl Saavo arvates võis E.L. ekslikult arvata, et süüdistatav teda hammustas, teadmata sealjuures, mis asjaoludel nahamarrastus tema jalale tekkis. Nimelt on asjaolu, et kannatanu vigastus võis tekkida tema kirjeldatud viisil hammustada saamisest, möönnud nii A.R. (istungiprotokolli lk 71) kui M.R. (protokolli lk 76). Vigastusel hambajälgede puudumise kohta on viimane neist seejuures märkinud, et kui läbi politseiriiete hammustada, siis saabki nii olla, et neid jälgi ei jää ja võibki tekkida marrastus. Kaitsja Karl Saavo arvamus, et E.L. võis enda hammustada saamist arvata ekslikult ja mitte teada, kuidas marrastus tekkis, kriminaalkolleegiumi arvates pikemat käsitlemist ei vaja. Kannatanu on üheselt kinnitanud, et N.H hammustas teda ja ta tundis sellest valu. Mingeidki kõhklusi tal selles osas olnud ei ole. Marrastusest kannatanu reie eespinnal (punetav asümmeetriline laik, keskel pisut lahti marrastunud nahka) ning E.L. ütlustest, mille kohaselt ta tundis valu nii hammustamisest kui põlvedele kukkumisest, on maakohus järeldanud, et süüdistatavate tegevus on vaadeldav vägivalla kasutamisena. Sellise seisukohaga tuleb nõustuda. Seda, et hammustamine ja põlvedele kukkumine ei oleks objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt vaadeldavad valutekitavatena, apellandid kahtluse alla ka ei sea. Kaitsja Kaja Kiilo on vaid leidnud, et kuivõrd kannatanu kukkus kohas, kus oli nii rohi kui ka mullapind, siis ei saanud sellega kaasnenud valu olla väga tugev. Ringkonnakohtul on N.H ja K.A süüküsimust hinnates jäänud veel märkida, et nõustub maakohtu sellegi seisukohaga, mille kohaselt oli süüdistatavate poolne vägivald seotud E.L. poolt ametkohustuste täitmisega ning nad tegutsesid seejuures kaastäideviijatena. Näitavad ju E.L. ütlused üheselt, et kui ta oli koos paarimehega L.R. i politseisõidukisse pannud ja läks teiste sündmuskohal olijatega rääkima, siis muutusid mõlemad süüdistatavad agressiivsemaks. 9 Ta sai aru nii, et L.R. ile taheti omakohut teha. Ta takistas neid. N.H seda kuulda ei võtnud, vaid sammus politseiauto suunas. Tema takistas naist käe ette panemisega ja ütles, et ei liigu sinnapoole (istungiprotokolli lk 4). Edasi järgneski juba eelnevalt kirjeldatud vägivalla kasutamine mõlema süüdistatava poolt. E.L. on seejuures veel öelnud, et tema tolle hetke arusaamise kohaselt kasutas K.A tema suhtes füüsilist vägivalda, kuna tema takistas N.H liikuda politseiauto juurde (protokolli lk 6). Seega oli süüdistatavate tegevus seoses E.L. poolt tema ametikohustuste täitmisega ning advokaat Kaja Kiilo vastupidine seisukoht põhjendatud ei ole. Sealhulgas ei saa vastupidist järeldust teha ka istungiprotokolli lk-lt 9 selguvatest E.L. ütlustest, mille kohaselt ütles K.A tema kätest haaramise ajal, et tema naist ei puutu. Kolleegiumi hinnangul näitab see üksnes, et olles eelnevalt oma agressiivse käitumisega näidanud soovi pääseda politseisõiduki juurde, läks ta kaasa oma naise käitumisega takistada politseiametnikku füüsilise tegevusega. Kuivõrd K.A sekkumine kannatanul kätest haaramise läbi tegi võimalikuks N.H poolt E.L. jalgade ümbert edasiselt kinni hoidmise ja hammustamise ning sellega põhjustati tema kukkumine, siis saab kahtlemata rääkida mõlema süüdistatava ühisest olulisest teopanusest kannatanu ründamisel ja ametikohustuste täitmise takistamisel. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kui K.A ei oleks E.L. tõkestanud ja viimasel oleks olnud võimalik N.H käte haardest vabaneda, siis ei oleks naine jõudnud kannatanut hammustada ja ta ei oleks tõenäoliselt pikali kukkunud. Ehk see tähendab, et K.A sekkumiseta oleks tegu aset leidnud teistsugusel kujul ning temagi teopanus on vaadeldav kaalukana. Selliselt ühiselt E.L. kinni hoides ja teda rünnates pidid süüdistatavad vähemalt võimalikuks pidama, et kannatanu kukub ja võib selle käigus haiget saada. See, et hammustamine on isiku jaoks valulik ja võib põhjustada ka vigastuse, eraldi põhjendamist aga ei vaja. Kaja Kiilo esitatud apellatsiooni edasi vaadates selgub, et ta on suurt tähendust omavana välja toonud oma seisukoha, mille kohaselt on puudulikult koostatud ja vasturääkivusi sisaldavad järgmised menetlusdokumendid: 22.05.2016 koostatud indikaatorvahendi kasutamise protokoll, K.A kainenemisele toimetamise protokoll ja tema 22.05.2015 kahtlustatavana kinnipidamise protokoll. Kuivõrd nimetatud dokumendid on kõik koostatud juba kas Võru arestimajas (s.o indikaatorvahendi kasutamise ja kainenemisele toimetamise protokoll) või Põlva politseijaoskonnas (kahtlustatavana kinnipidamise protokoll), siis kuriteosündmuse asjaolude osas neil mingitki tõendiväärtust, sh kohtuotsusest selguvalt, ei ole ning kaitsja vastavad viited jäävad seetõttu siinkohal tähelepanuta. Samuti on asjakohatuks hinnatav kaitsja märge selleski, et kinnipidamisprotokoll ei kajasta Alar Lõokesel esinenud vigastusi, milline asjaolu olevat aga vastuolus S.R. i, N.H, A.V. ja ka K.A enda ütlustega. Kaitsja kinnitust süüdistataval väidetavalt esinenud vigastustest praeguses kohtumenetluses kontrollida ei ole võimalik. Samuti peab märkima, et isegi kui K.A sai kinnipidamise käigus mingeid vigastusi, siis kuriteosündmust puudutavatele tõenditele antavat hinnangut see ei muudaks. Eeltoodud põhjendustel asub ringkonnakohus seega seisukohale, et kaitsjate tõstatatud kahtlused maakohtu otsuses kajastatud järelduste ümberhindamiseks asjakohased ei ole. N.H ja S.R. i süü neile inkrimineeritavas kuriteos on leidnud tõendamist. Kaitsja Kaja Kiilo on apellatsioonis taotlenud ka maakohtu otsusega K.A-lt välja mõistetud menetluskulude vähendamist. Seejuures peab märkima et kaebuse argumentidest selguvalt ei seata neis kahtluse alla mitte kulude põhjendatust, vaid soovitakse nende riigi kanda jätmist suuremas osas kui seda on teinud esimene kohtuaste. Ringkonnakohus jätab kaitsja taotluse rahuldamata. Nimelt on maakohus menetluskulusid puudutavat otsustust tehes juba arvestanud, et süüdistatavate peres kasvab 2 alaealist last, N.H tööl ei käi ja kulusid, mis on suhteliselt suured, peavad tasuma mõlemad abikaasad. Sellistest asjaoludest lähtuvalt ongi esimene kohtuaste juhindudes KarS § 180 lg-st 3 jätnud riigi kanda Yelena N.H 10 menetluskuludest koguni 969,26 eurot ja K.A omadest 160,94 eurot ning lisaks võimaldanud need tasuda 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Sellise otsustuse muutmiseks kolleegium põhjust ei näe. Olukorras, kus perekond on majanduslikult toimetulev ilma, et ühel abikaasadest tarvitseks töötada, puudub alus väita, nagu käiks menetluskulude tasumine neil üle jõu. Yelena N.H on võimalik otsida endale töö. Alla 3-aastaseid lapsi nende peres ei ole ning muid põhjusi, mis süüdistataval tööle asumist takistaks, kohtutele nimetatud ei ole. Samuti peab märkima, et menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmise otsustamisel ei võeta arvesse mitte üksnes süüdistatavate sissetulekuid, vaid nende varalist seisukorda tervikuna (RKKKm 3-1-1-105-12 p 7). Yelena N.H ja K.A võib olla realiseeritavat vara, mille müümisel saaksid nad menetluskulusd tasuda. Toonitamist vajab seegi, et süüdistatavate menetluskulusid ei saa vaadelda n-ö ühe kogumina, vaid K.A on kohustatud tasuma temalt endalt välja mõistetud kulud. Lahendades järgmiseks kaitsjate taotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses, märgib ringkonnakohus, et N.H kaitsja soovib maakohtu otsusega tutvumise ja kaebuse koostamise (kulus kokku 3 tundi) eest tasu 144 eurot (sh käiemaks 24 eurot). K.A kaitsja advokaat Kaja Kiilo taotleb tasu 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Tema toimingud seisnesid maakohtu otsuse, protokollide ja kohtupraktikaga tutvumises, kliendiga konsulteerimises ja kaebuse koostamises, mille peale kulus kokku 4 tundi. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlused küsitud summades on põhjendatud ning vastavuses kaitsjatasu kindlaksmääramist reguleeriva ministri määrusega „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (määruse § 1 lg-d 6, 10 ja § 6 lg 3).
lg 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse
lg 1 p-s 1 nimetatud lahend (s.o esimese astme kohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioon rahuldamata, nagu see on käesoleval juhul) jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Praeguselt on edasikaebuste esitajateks süüdistatavate kaitsjad ehk siis tasumise kohustus on N.H ja K.A. K.A kaitsja on apellatsioonis taotlenud tema kaitsealuselt välja mõistetava menetluskulu 192 euro riigi kanda jätmist. Ringkonnakohus seda taotlust juba eelmärgitud põhjendustel ei rahulda. Samuti juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et süüdistataval tekkinud menetluskulu on olnud tingitud tema kaitsja põhjendamatust apellatsioonist. Apellatsioonimenetluse tulemusi resümeerides märgib ringkonnakohus veel vaid niipalju, et jätab maakohtu otsuse
Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.