S § 121 lg 2 p 2 järgi ja mõista karistuseks vangistust. 4 (neli) kuud Vastavalt KarS § 73 määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui T.J ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohaldada T.J-i suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Katseaja algust arvata alates 30.11.2015.a. Asitõend – 3 CD-plaati – jätta kriminaalasja juurde. Välja mõista T.J-ilt riigituludesse sundraha 585 eurot ja menetluskulud 769 eurot (riigi õigusabi tasu määratud kaitsjale 624 eurot, ekspertiisitasu 145 eurot).
lg 3 alusel tuleb menetluskulud tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Osamaksete suurus, tasumise graafik ja makserekvisiidid on märgitud kohtuotsuse lahutamatuks lisaks olevas makseinfos. Makseinfo koos maksegraafiku ja viitenumbriga edastatakse kohtuistungi järgselt kätteandmise võimatusel isiku poolt avaldatud posti- või epostiaadressile. Menetluskulude graafikus osamakse tähtajaks tasumata jätmise korral maksegraafik tühistada. Menetluskulude tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK T.J on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema 08.05.2015 kella 19:30 paiku, viibides enda elukohas, aadressil: Tallinn Xxxxasuvas korteris, pani oma elukaaslase Xxxxsuhtes toime kehalise väärkohtlemise alljärgnevalt: olles pannud Xxxxselja tagant käe ümber kaela, surus tugevalt. Seejärel haarates kannatanul tugevalt õlavarrest, vedas T.J kannatanu tuppa ja tõukas ta jõuga diivani ja laua vahele selliselt, et kannatanu kukkus küljeli põrandale, lüües vastu laua nurka ära oma parema rinna. Kirjeldatud tegevusega põhjustas T.J Xxxxfüüsilist valu ja tervisekahjustused: punetuse kaelal, verevalumi parema reie esipinnal, verevalumi vasaku reie välimisel küljel ja verevalumi kehal vasaku külje piirkonnas. Teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, mis on toime pandud lähisuhtes, pani T.J toime KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. POOLTE SEISUKOHAD Prokurör leidis, et T.J-i süü KarS § 121 lg 2 p 2 järgi on kohtulikul uurimisel leidnud tõendamist. Prokurör taotles T.J-i karistamist vangistusega 5 kuud ning kohaldades KarS § 74 lg 1 sätteid mitte pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui T.J täidab 18 kuulise katseaja jooksul kontrollnõudeid ja täidab KarS § 75 lg 2 p 2 ja 8 sätestatud kontrollnõudeid, so kohustada T.J mitte tarbima alkoholi ja osalema sotsiaalprogrammis. Kaitsja palus mõista T.J-i KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeks, sest süüdistatav ei ole tekitanud kannatanule kehavigastusi. Süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud ja kinnitas, et ei kohtunud kannatanuga nende ühises elukohas 08.05.2015 õhtul. KOHTU SEISUKOHT Kohus, uurinud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et T.J-i süü KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendatud. T.J-i süüd tõendavad kohtulikul arutamisel ristküsitluse vormis üle kuulatud kannatanu ja tunnistaja ütlused ning kirjalikud tõendid. Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et Xxxxkehalise väärkohtlemise ajal viibisid Tallinnas, Xxxxasuvas korteris vaid kannatanu ja süüdistatav ning keegi teine nende vahelist konflikti ei näinud. Kohus peab usaldusväärseks kannatanu ütlusi, mis kirjeldavad tekkinud tüli ning kehalist väärkohtlemist, sest need riimuvad teiste asjas uuritud tõenditega, sealhulgas isiku läbivaatuse protokolli, isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti ja tunnistaja ütlustega. Kohtuistungil kinnitas kannatanu, et temal 11.05.2015 isiku läbivaatuse protokolli kohaselt tuvastatud vigastused: punetus kaela peal ning rindkere ülaosas vasakul pool, hematoom paremal jala reie eespinnal, hematoom vasakul jalal reie tagapinnal, kaks hematoomi vasakul pool kõhu külgpinnal, tekitas talle 08.05.2015 nende ühises elukohas kannatanu elukaaslane T.J (tl 3240). T.J saabus koju kella 19.30 paiku, korteris tekkis kannatanu ja süüdistatava vahel sõnaline konflikt, mille käigus võttis süüdistatav, olles poolenisti kannatanu selja taga parema käega kannatanul ümber kaela kinni, muljudes kaela ja õlast, tekitades füüsilist valu. Seejärel vedas süüdistatav kannatanut õlast või õlavarrest rebides läbi koridori tuppa. Kannatanu selgitas kohtuistungil keha eri pooltel tuvastatud hematoomide tekkimist sellega, et siis kui süüdistatav teda koridori kaudu tuppa tõmbas, põrkus kannatanu korduvalt vastu seina. Jõudes tuppa lükkas süüdistatav kannatanu täie jõuga diivani ja diivani laua vahele ja kannatanu lõi vastu laua teravat nurka ära oma parema rinna ning sinna tekkis verevalum. Kannatanu ütluste kohaselt seda verevalumit isiku läbivaatusel ei fikseeritud, sest piinlikkuse tõttu ei näidanud ta seda kehapiirkonda politseis. Kohus määras
297 lg 1 alusel kannatanul tuvastatud vigastuste tekkemehhanismi ja võimaliku tekkeaja tuvastamiseks kohtuarstliku ekspertiisi. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt võivad kannatanul 11.05.2015 tuvastatud tervisekahjustused olla tekitatud 08.05.2015 korduvatest löökidest või paiskumisest vastu kõvasid piirdunud pinnaga tömpe esemeid või ebatasaseid pindu. Vasakul küljel olev nahamarrastus ja seda ümbritsev nahaalune verevalum võivad olla tekitatud löögist, kukkumisest või paiskumisest vastu kõva tömbi eseme serva või nurka (tl 6974). Seega on kannatanu tervisekahjustused fikseeritud kohtus avaldatud kirjalike tõenditega ja antud tõendites puudub alus kahelda. Kaitsja leidis, et kahtlust tekitab asjaolu, et kannatanu ei pöördunud vigastuste tõttu meditsiiniasutusse, vaid politseisse. Kohus märgib, et arvestades kannatanu vigastusi, ei vajanudki need kohest arstiabi. Kannatanu ütluste kohaselt peitis ta peale kehalist väärkohtlemist ennast süüdistatava eest tualettruumi. Kui ta sealt väljus, oli süüdistatav läinud oma tuppa, kust oli kuulda norskamist. Kannatanu ütlusi kinnitavad tunnistaja Xxxxütlused, kes küll kannatanu kehalist väärkohtlemist ei näinud, kuid siis, kui ta 08.05.2015 kannatanule poole kaheksa paiku õhtul järele läks, kuulis ta kõrvaltoast, kus elas T.J, norskamist (tl 48-50). Teiste isikute viibimist korteris peale keegi ei kinnita, samuti ei ole eluliselt usutav, et tunnistaja oleks norskamist kuulnud tehnilise vahendi abil. Tunnistajat on hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest ning kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Süüdistatav end temale inkrimineeritavas kuriteos süüdi ei tunnistanud. Ristküsitlusel väitis süüdistatav, et 08.05.2015 tuli ta koju, oli väsinud ja läks magama ning kannatanuga 08.05.2015 õhtul kodus ei kohtunud. Sellised süüdistatava ütlused ei riimu teiste uuritud tõenditega ning on vastuolus kannatanu ja tunnistaja ütlustega. Kohtu hinnangu kujunemisel süüdistatava ütluste osas on oluline osa ka süüdistatava poolt kohtuistungil antud selgitustel inkrimineeritavale kuriteole eelnenud sündmuste osa. Kannatanu ütluste kohaselt eelnes kodus toimunud kehalisele väärkohtlemisele konflikt süüdistatavaga 08.05.2015 kella 18.30 paiku kaupluses Selver, kus alkoholijoobes T.J hüüdis kannatanule solvanguid ning lõi kannatanut vastu selga. Kannatanu sellele ei reageerinud ning lahkus kauplusest koju (tl 43-44). Kohtuistungil uuritud videosalvestus kinnitab kannatanu ütlusi (tl 26-29). Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et kuigi ta kohtueelsel uurimisel rääkis, et nägi kannatanut ainult 08.05.2015 hommikul, möönab ta, et kohtus siiski kannatanuga ka 08.05.2015 Selveris, kuid eitas kannatanu solvamist Selveris. Kinnitust ei leidnud ka süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlused kannatanu poolt talle 06.05.2015 seljavigastuse põhjustamise kohta. Süüdistatav väitis, et kannatanu tekitas talle šampuseklaasiga selga lüües väheselt veritseva nahavigastuse (tl 51-54). Kohus määras
297 lg 1 alusel süüdistatava ütluste kontrollimiseks kohtuarstliku ekspertiisi. Süüdistatava sellised ütlused kinnitust ei leidnud, isiku kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt nahavigastusi ega nahaarme süüdistatava seljapiirkonnas ei sedastatud (tl 63-66). Usutavad ei olnud ka T.J-i selgitused tema suhtes Xxxxkehalise väärkohtlemise tõttu alustatud kriminaalmenetluse kohta, mille Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas T.J-i suhtes
T.J väitis kohtule, et kuigi ta nõustus kriminaalmenetluse lõpetamisega ja tunnistas kannatanu kehalist väärkohtlemist, siis tegelikult ei ole ta seda teinud. Määratud kohustustega nõustumist ei osanud T.J kohtule selgitada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et T.J-i ütlused tervikuna on ennastõigustavad ning ei ole usaldusväärsed ja seetõttu kohus neid tõendina ei arvesta. KarS § 121 kaitseb inimese füüsilist tervist. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Riigikohtu varasemas praktikas on valu tekitamist põhimõtteliselt peetud sobivaks ja põhiseaduspäraseks kriteeriumiks, mille alusel piiritleda KarS § 121 järgi karistatavat tegu väljapoole karistusõiguse reguleerimisala jäävast käitumisest. Valu organismi kaitsefunktsioonina on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus. Valu subjektiivsust silmas pidades tuleb valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks kõigepealt kannatanu ülekuulamisel küsida, kas ta tundis valu. Kannatanu kinnitas kohtuistungil, et tundis peale süüdistatava tegevust tugevat valu (tl 44,45). Kui kannatanu kinnitab valu tundmist, siis tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.05.2015 lahend asjas 3-1-1-29-15). Kuigi kannatanu ei pöördunud arsti juurde, fikseeriti tema kehavigastused isiku läbivaatuse käigus politseis. Kohtu hinnangul ei ole tähtsust küsimusel, miks ei pöördunud kannatanu arsti poole vigastuste fikseerimiseks. Kohus leiab, et kannatanu poolt valu tundmine on tuvastatav ja tõendamist leidnud kannatanul arvukate verevalumite olemasoluga, seda tõendab kannatanu suhtes politseis teostatud isiku läbivaatus. Isiku läbivaatusel fikseeritu riimub ka isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis kajastatud eksperdiarvamusega. Kohtul ei ole alust nimetatud tõendites kahelda. Arvestades arvukate verevalumite esinemist on kannatanul valuaistingu tekkimine mõistliku kõrvaltvaataja seisukohalt äratuntav. Kohtu arvates on ka eluliselt usutav, et kannatanu tundis T.J-i tegevuse tagajärjel füüsilist valu. Kohus leiab, et süüdistatava tegevusele on antud õige juriidiline hinnang, tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Kohtus leidis tõendamist, et T.J kasutas füüsilist vägivalda oma elukaaslasest kannatanu suhtes, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja arvukalt verevalumeid. KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Kohus leiab, et süüdistatav pani antud kuriteo toime kaudse tahtlusega. Olles teadlik isikute kaalu- ja kasvu erinevustest, haarates endast väiksemat naisterahvast õlast ja teda ühest ruumist teise tirides ning lükates, pidi süüdistatav võimalikuks pidama ja möönma, et teine isik võib saada tervisekahjustusi ja tunda valu. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Süüdistataval puudus põhjus hädakaitseks, kannatanu teda füüsiliselt ei ohustanud, ka ei ole tõendeid selle kohta, et süüdistataval oleks esinenud eriline psüühiline seisund antud kuriteo toimepanemisel. KARISTUS KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 121 lg 2 p 2 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Süüdistatav on kriminaalkorras karistamata. Kohus leiab, et süüdistatava karistamine rahalise karistusega ei ole põhjendatud, kuna sellisel viisil ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke. 16.02.2015 lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur
lg 7 alusel T.J-i suhtes kriminaalasja, milles T.J-ile oli esitatud kahtlustus oma elukaaslase Xxxxkehalises väärkohtlemises14.02.2015. Sellest hoolimata jätkas T.J käitumist viisil, mis tingis talle süüdistuse esitamise järjekordses elukaaslase kehalises väärkohtlemises. Seega leiab kohus, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada vangistusega. Praktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011 otsus asjas nr 3-1-77-11, p 11). Süüdistatava karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et kannatanu suhtes kasutatud vägivald ja talle tekitatud kahjustused ei olnud suured, seega on karistuse eesmärke võimalik saavutada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. T.J on kriminaalkorras karistamata isik, tal on kindel elu- ja töökoht. Seetõttu leiab kohus, et mõistetud vangistuse ärakandmine T.J-i poolt ei ole otstarbekas ning karistuse eesmärke on võimalik saavutada KarS § 73 sätete kohaldamisega. Prokurör taotles kohaldada T.J-i suhtes KarS § 74 lg 1 sätteid ja mitte pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui T.J täidab 18 kuulise katseaja jooksul kontrollnõudeid ja täidab KarS § 75 lg 2 p 2 ja 8 sätestatud kontrollnõudeid, so kohustada T.J mitte tarbima alkoholi ja osalema sotsiaalprogrammis. Kohus leiab, et kontrollnõuete kehtestamine varem karistamata T.J-i suhtes ei ole põhjendatud. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tuleb T.J-i suhtes tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kriminaalasjas on asitõendiks 3 CD-plaati videosalvestusega, mis asuvad kriminaalasja juures. Asitõendid tuleb jätta kriminaaltoimiku juurde. Menetluskulud
lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.
lg 1 p 1 ning § 175 lg 1 p 1, 3 ja 9 kohaselt kuuluvad kriminaalmenetluse kulude hulka kaitsjatasu 624 eurot, ekspertiisikulud 145 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis
lg 1 p 2 järgi on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära ehk 585 eurot.
lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid.
lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Selliseid erandlikke asjaolusid, mis kinnitaks, et süüdistataval käiks kohtukulude tasumine üle jõu, käesolevas asjas tuvastatud ei ole. Menetluskulude osas peab kohus, arvestades menetluskulude ja sundrahana väljamõistetava summa suurust, põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni. Eha Popova Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.