← Eesti

1-13-5173/196

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 1-13-5173 15. märts 2018 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Paa

§ 209lg 2 p-d 1, 3 ning 4) ja T.L-i süüdistuses Kar

S § 209 lg 2 p-de 3 ning 4 järgi (

§ 209lg 2 p-d 3 ja 4) Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 1.

novembri

  1. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Carl Kingi ja T.L-i kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Siniväli Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  2. veebruar 2018, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Harju Maakohtu
  4. jaanuari
  5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a otsus Carl Kingi süüditunnistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ning 3 järgi (

§ 209lg 2 p-d 1, 3 ja 4) ning T.L-i süüditunnistamises Kar

S § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi (

§ 209lg 2 p-d 3 ja 4). 2. Tunnistada Carl Kink süüdi Kar

S § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning T.L KarS § 201 lg 2 p 2 järgi.

  1. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioonid rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Carl Kink anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi (

§ 209lg 2 p-d 1, 3 ja 4) ja T.L süüdistatuna Kar

S § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (

§ 209lg 2 p-d 3 ja 4).

Kohtualustele heideti ette järgmist: 1.

  1. C. Kink, olles varem toime pannud omastamise ja tegutsedes eesmärgiga teenida pettuse teel varalist kasu, omandas
  2. aprillil 2010 osaluse äriühingus G OÜ.
  3. a suvel sai ta enda valdusesse sõiduauto Peugeot Partner, mida G OÜ kasutas S1 AS-iga sõlmitud liisingulepingu alusel. C. Kink ei tasunud liisingumakseid ega tagastanud sõidukit liisinguandjale, vaid viis auto välisriiki ja müüs ilma liisinguandja nõusoleku ja teadmiseta maha, jättes müügist saadud raha endale. Sellega tekitas süüdistatav S1 AS-ile kahju 7725 eurot 34 senti. 1.
  4. T.L omandas
  5. veebruaril 2010 osaluse äriühingus R OÜ ja oli selle juhatuse liige alates
  6. veebruarist
  7. Ta sai enda valdusesse kaks äriühingus liisingulepingu alusel kasutatavat Mercedes-Benzi väikebussi. T.L toimetas sõidukid Saksamaale C. Kingile, kes need seal vahendustasu eest müüs, teades, et sõidukid kuuluvad AS-ile S
  9. veebruaril 2010 aga müüs T.L äriühingu R OÜ osa töötule ja korduvalt kriminaalkorras karistatud A. Z-ile. Süüdistuse kohaselt tekitati AS-ile S2 varalist kahju 65 543 eurot 84 senti. 1.
  10. C. Kink omandas
  11. juulil 2009 osaluse makseraskustes äriühingus M OÜ ja oli alates
  12. juulist 2009 selle juhatuse liige.
  13. aprillil 2007 sõlmis äriühing liisingulepingu S1 OÜ-ga Mercedes-Benzi väikebussi kasutamiseks. Sõiduki maksumus oli 88 837 eurot 20 senti. Ajavahemikul
  14. juuli -
  15. detsember 2009 tasus C. Kink osaliselt liisingumakseid ja lubas asuda liisingulepingut isiklikult käendama, viies liisinguandja eksimusse selles osas, et maksed laekuvad ka edaspidi, ja vältides liisingulepingu lõpetamist ning sõiduki tagastamist. Alates jaanuarist 2010 ei tasunud süüdistatav enam liisingumakseid. Veebruaris 2010 viis C. Kink sõiduki Saksamaale, kus see müüdi 37 500 euro eest
  16. märtsil
  17. Sellega tekitas C. Kink liisinguandjale suurt varalist kahju. Enne seda,
  18. veebruaril 2010 oli süüdistatav müünud M OÜ osaluse A. P-le, et vabaneda liisingumaksete tasumise kohustusest.
  19. Harju Maakohtu
  20. detsembri
  21. a otsusega tunnistati C. Kink süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning T.L KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. C. Kingile mõisteti KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 sätteid arvestades lõplikuks karistuseks üks aasta kaks kuud vangistust, mis asendati üldkasuliku tööga 840 tundi kahe aasta jooksul. T.L-i karistati vangistusega üks aasta, mille kandmisest ta vabastati tingimisi KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga. Samuti rahuldati kannatanute tsiviilhagid.
  22. Tallinna Ringkonnakohtu
  23. mai
  24. a määrusega tühistati maakohtu otsus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, s.o põhjenduste puudumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks maakohtule samas kohtukoosseisus.
  25. Harju Maakohtu
  26. juuni
  27. a otsusega tunnistati C. Kink ja T.L taas süüdi ning karistati otsuse p-s 2 kirjeldatud viisil.
  28. Tallinna Ringkonnakohtu
  29. augusti
  30. a määrusega tühistati Haru Maakohtu
  31. juuni
  32. a otsus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohtu määruse kohaselt jättis maakohus otsuse avalikult kuulutamata, tehes selle teatavaks vaid e-toimiku kaudu. Samuti leidis ringkonnakohus, et maakohus eksis kohtuotsuse kättesaadavaks tegemise kuupäeva märkimisel ning jättis üldkasuliku töö osas kohaldamata C. Kingi olukorda kergendava seaduse.
  33. Harju Maakohtu
  34. jaanuari
  35. a otsusega tunnistati C. Kink süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi (KarS § 209 lg 2 p-d 1, 3 ja 4). KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldades karistati teda vangistusega üks aasta ja kolm kuud. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti talle lõplikuks liitkaristuseks vangistus üks aasta, üheksa kuud ja kakskümmend seitse päeva. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud karistus jäetakse täitmisele pööramata, kui C. Kink ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Sama otsusega tunnistati T.L süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (KarS § 209 lg 2 p-d 3 ja 4). KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldades karistati teda vangistusega üks aasta, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel ühe aasta ja kolme kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Võlaõigusseaduse § 1043 ja KrMS § 310 lg 1 alusel mõisteti C. Kingilt kannatanu S1 AS-i kasuks välja tsiviilhagid summas 6597 eurot 32 senti ning 40 417 eurot 65 senti. Samuti mõisteti C. Kingilt ja T.L-ilt solidaarselt kannatanu S2 AS-i kasuks välja tsiviilhagi summas 36 915 eurot 95 senti. T.L-i arestitud sõiduauto Mitsubishi Pajero jäeti tsiviilhagi tagamiseks aresti alla kuni kohtuotsuse täitmiseni tsiviilhagi puudutavas osas.
  36. Maakohtu otsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Kõiki kuritegusid iseloomustab ühtne käitumismuster, s.o majandusraskustes ettevõtte ostmine ja selle kasutuses olevate sõidukite müük ilma liisinguandja nõusolekuta. Tegude toimepanemine oli kantud varalise kasu saamise eesmärgist. 7.
  37. C. Kingi vastutus seoses G OÜ kasutuses olnud sõidukiga Peugeot Partner on tõendatud liisinguandja kuriteoteate ja selle lisadega, liisingulepinguga, osaühingu osade müügilepinguga ja tunnistajate ütlustega. Liisinguettevõtte esitatud laekunud maksete väljavõttest nähtub, et viimane liisingumakse tehti
  38. aprillil
  40. aprillil 2010 sai G OÜ osanikuks C. Kink ja talle anti üle ka sõiduki Peugeot Partner valdus. C. Kink ei registreerinud end sõiduki kasutajaks ja oli teadlik asjaolust, et tal puudub õigus sõidukit käsutada. Siiski müüs ta sõiduki ja kasutas saadud raha enda tarbeks, mida kinnitas ka ise. 7.
  41. C. Kingi ja T.L-i vastutus R OÜ kasutuses olnud Mercedes-Benzi väikebusside väljapetmise eest on samuti tõendatud. T.L omandas osaluse R OÜ-s
  42. veebruaril 2010, sai äriühingu juhatuse liikmeks ning talle anti üle nii sõidukid kui ka nendega seotud dokumentatsioon. T.L müüs R OÜ osaluse omakorda edasi töötule A. Z-ile
  43. veebruaril
  44. Selles lepingus ei kajastu sõidukite üleandmine. A. Z. selgitas tunnistajana, et väikebussidest tehingu ajal juttu ei olnud ja neid ta enda valdusesse ei saanud, mida kohus pidas ka usutavaks. Vastus õigusabipalvele kinnitab, et sõidukid viis Saksamaal vahendajale C. Kink, andes üle nii autode originaaldokumendid kui ka võtmed. Eeltäidetud müügidokumentidesse märkis C. Kink müüjaks iseennast. Seejuures on oluline, et sõidukid müüdi Saksamaal heausksetele omanikele juba
  45. veebruaril 2010, s.o 6 päeva enne R OÜ osaluse müüki A. Z-ile, kusjuures sõidukite müügist saadud raha andis vahendaja C. Kingile. Nii C. Kink kui ka T.L pidid olema teadlikud sellest, et sõidukeid ei tohi edasi müüa. 7.
  46. C. Kingi vastutus M OÜ-le kuuluva sõiduki müümise eest on tõendatud S1 AS-i ja M OÜ vahel sõlmitud liisingulepinguga. Liisinguandja lõpetas lepingu enne tähtaega
  47. märtsil 2010, kuid vastuolus lepingu tingimustega jäeti liisinguvara seejärel tagastamata. C. Kink omandas osaluse äriühingus
  48. juulil 2009 ja müüs selle omakorda edasi A. P-le
  49. veebruaril
  50. Lepingutest ei nähtu küll liisinguvara üleandmist, kuid kohtus uuritud muude tõendite, sh tunnistajate ütlustega, on tuvastatud, et sõiduki sai enda valdusesse C. Kink, kes viis selle Saksamaale ja müüs seal maha.
  51. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonid süüdistatavate kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra, kes taotles maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist.
  52. Tallinna Ringkonnakohtu
  53. novembri
  54. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Apellatsioonikohus nõustus maakohtu otsuses tõenditele antud hinnanguga. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  55. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas süüdistatavate kaitsja, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist või kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Kassatsioonide põhiseisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 10.
  56. Kaitsja leiab, et C. Kingile ja T.L-ile etteheidetavad teod ei ole tõendatud. Sõiduauto Peugeot Partner sattus C. Kingi valdusesse juhuslikult ja sõiduki müügist saadud raha kavatses ta üle anda liisinguettevõtjale, kuid raha kulus äriühingu tegutsemiskuludeks Saksamaal. M OÜ kasutuses olnud sõiduki andis C. Kink osaluse müümisel üle uuele omanikule, tegutsedes seejärel Saksamaal sõiduki müümisel vahendajana ja teadmata, et liisinguettevõtjale raha ei tagastata. 10.
  57. R OÜ kasutuses olnud sõidukite müügiga seoses väidab kassaator, et C. Kink tegutses Saksamaal autosid müües tavalise vahendajana ja müügist saadud raha andis ta üle äriühinguga seotud isikutele. T.L andis R OÜ ostjale üle ka väikebussid. Tunnistaja A. Z-i ütlused selle kohta, et sõidukeid talle üle ei antud, on ebausaldusväärsed, sest tegemist on kriminaalkorras karistatud isikuga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et T.L toimetas sõidukid nädal enne
  58. veebruari 2010 Saksamaale. Samuti ei olnud see tegevus kooskõlastatud C. Kingiga. Lisaks ei ole tõendatud, et T.L oleks teo toimepanemisel saanud varalist kasu. 10.
  59. Möödunud on kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg. Kriminaalmenetlus on kestnud C. Kingi suhtes vähemalt viis aastat ja kaheksa kuud (alates esimesest ülekuulamisest seoses R OÜ kasutuses olnud väikebussidega
  60. aprillil 2012), mis on võrreldav teise astme süüteo aegumistähtajaga. T.L-i puhul mõjutab menetlus isikut alates
  61. aastast. Ringkonnakohus tagastas kriminaalasja kahel korral maakohtule. Kohtud on valinud kahju hüvitamiseks ebaproportsionaalse meetme, vähendades karistust vähesel määral. Kannatanud saavad oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses.
  62. Riigikohus esitas kassatsioonimenetluses kohtumenetluse pooltele järgmised kirjalikud küsimused. 11.
  63. Kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtumenetluses tuvastatud süüdistatavatele ette heidetavad teod vastavad kelmuse koosseisu tunnustele, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine kannatanul (pettus), mille tulemusena kannatanu tegi varakäsutuse? (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-35-10, p 8.1 ja nr 3-1-1-4111, p 13.) 11.
  64. Kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtumenetluses tuvastatud süüdistatavatele ette heidetavad teod võivad vastata omastamise koosseisu tunnustele, s.o kas C. Kingi tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 ning T.L-i tegu KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi? (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-99-15 ja nr 3-1-1-4916.) 11.
  65. Kas R OÜ osaluse omandamisel ja äriühingu valduses olnud sõiduautode müümisel: · tegutsesid C. Kink ja T.L omastamise kaastäideviijatena; · aitas C. Kink T.L-i omastamisteole kaasa; · pani C. Kink toime süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise KarS § 202 lg 2 p 3 järgi?
  66. Prokuröri vastuse kohaselt panid süüdistatavad toime kelmuse.
  67. Kaitsja vastuse põhiseisukohad on järgmised. 13.
  68. Kannatanuid ehk liisinguandjaid viisid eksitusse äriühingute endised osanikud ja juhatuse liikmed. Liisinguettevõtted tegid varakäsutuse ehk andsid sõidukid üle enne äriühingu osaluse müüki vastavalt C. Kingile ja T.L-ile. C. Kink ja T.L ei viinud liisinguandjaid eksitusse ja nende tegevuse tulemusena ei teinud liisinguandjad varakäsutust. Tegemist ei ole ka kolmnurkkelmusega, sest petetu ja isik, kelle arvelt toimus varalise kasu saamine, oli üks ja seesama - liisinguandja. 13.
  69. T.L ei müünud autosid, vaid andis need üle R OÜ uuele osanikule. C. Kingi teos ei ole omastamise tunnuseid, kuna omastamine eeldab vara enda kasuks pööramist. C. Kink ei saanud sõidukite müügiga teenitud raha endale. Seega ta ei pööranud enda kasuks ei autosid ega raha. Puuduvad tõendid, et C. Kink ja T.L oleks süüksarvataval ajavahemikul üldse omavahel suhelnud või et C. Kink oleks T.L-ile raha üle andnud. Seega ei tegutsenud C. Kink ja T.L ka kaastäideviijatena ning C. Kink ei aidanud omastamisele kaasa. C. Kink ei saa vastutada ka KarS § 202 järgi, sest ta ei teadnud, et talle müüki toodud autod on saadud süüteo tulemusena, ja eeldas liisinguandja nõusolekut. Süüdistatav pole kunagi kahtluse alla seadnud liisinguettevõtja omandiõigust varale. Ta tegutses autode müügi vahendajana ja andis müügist saadud raha üle teistele isikutele, teades, et liisinguettevõtjale tasutakse sõidukite maksumus. 13.
  70. Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktika kohaselt on mõistlik menetlusaeg ületatud, kui menetlus kestab enam kui viis aastat ja eriti keerukate kriminaalasjade puhul enam kui seitse aastat. Käesolevas asjas on mõistlik menetlusaeg möödunud. Kaitsja palub menetluse nii C. Kingi kui ka T.L-i osas lõpetada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  71. Kassatsioonis keskendub kaitsja süüdistatavatele etteheidetavate tegude tõendatusele, leides, et C. Kingi ja T.L-i tegevuses ei ole kelmuse tunnuseid. Esmalt analüüsib kolleegium kelmuse süüteokoosseisu tunnuseid ja nende täidetust maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude põhjal (I), seejärel annab õigusliku hinnangu süüdistatavate tegudele (II), käsitleb mõistliku menetlusajaga seonduvat ja võtab kokku kriminaalasja lahendamise tulemuse (III). I
  72. Vastupidiselt kaitsja kassatsioonis väidetule leiab kolleegium, et tuginedes kriminaalasjas kogutud tõenditele, muu hulgas liisinguandjate ja liisinguvõtjate dokumentidele, Saksamaalt õigusabipalvele vastuseks saadud materjalile ja tunnistajate ütlustele, tuvastasid maa- ja ringkonnakohus põhistatult süüdistuses kirjeldatud faktilisi asjaolusid, mis puudutavad süüdistatavate tegevust sõidukite Eestist väljaviimisel ja müümisel ning selle varjamiseks vastavate äriühingute osade edasimüüki. Samas ei nõustu kolleegium kohtute õigusliku hinnanguga kohtuliku uurimise käigus kindlaks tehtud asjaoludele ja seda järgmistel põhjustel.
  73. Süüdistatavad anti kohtu alla ja tunnistati maa- ning ringkonnakohtu otsusega süüdi KarS § 209 järgi kelmuses. Süüdistuse sõnastuse kohaselt heidetakse nii C. Kingile kui ka T.L-ile ette seda, et varalise kasu saamise eesmärgil lõid nad liisinguandjatele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, põhjustades kannatanutele varalist kahju. 16.
  74. Esmalt märgib kolleegium, et Riigikohtu senisest praktikast tuleneb ühene seisukoht, et KarS § 5 lg 2 põhimõtetest lähtuvalt peab isiku tegu olema karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka pärast seda kuni kohtuotsuse tegemiseni, kusjuures tegu kvalifitseeritakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  75. septembri
  76. a otsus nr 4-17-695/18, p 5). Kõigi tegude toimepanemise ajal, s.o
  77. aastal, eeldas kelmuse süüteokoosseis varalise kasu saamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Alates
  78. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Seega teo toimepanemise ajal nõudis süüteokoosseis lõpuleviidud kelmuse puhul mitte ainult tegutsemist varalise kasu saamise eesmärgil, vaid ka varalise kasu tegelikku saamist kui koosseisulist tagajärge. (Vt varalise kasu kui tagajärje kohta ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  79. septembri
  80. a otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 12 ja
  81. mai
  82. a otsus asjas nr 3-1-1-32-11, p 8.) Nii C. Kingile kui ka T.L-ile esitatud süüdistuse kohaselt heidetakse isikutele ette aga pelgalt tegutsemist varalise kasu saamise eesmärgil, kuid mitte varalise kasu tegelikku saamist. Seejuures ei nähtu ka süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest, et R OÜ-le liisitud sõidukite müügist oleks T.L saanud varalist kasu. Samuti ei ole süüdistusest võimalik selgelt järeldada, et C. Kink sai varalist kasu M OÜ-le liisitud sõiduki müümisest, sest seal on märgitud vaid asjaolu, et sõiduk müüdi 37 500 euro eest, selgitamata, kes selle raha endale sai. Seega ei saa nende tegude puhul juba süüdistusest tulenevalt rääkida lõpuleviidud kelmusest. 16.
  83. Olenemata eeltoodust ei ole kolleegiumi arvates põhjust kontrollida, kas mainitud tegude puhul võib tegemist olla kelmuse katsega. Nimelt ei nähtu süüdistusest ega kohtuotsustest ühegi teo puhul ka teisi kelmuse koosseisu tunnuseid, milleks on kannatanu petmine ja selle mõjul tehtud kannatanu varakäsutus ehk faktilise või õigusliku sisuga tegu, mis viis vahetult kannatanu varalise seisu kahjustumiseni. Süüdistus on kannatanuna käsitanud liisinguandjaid, kellele liisitud sõidukid kuulusid ja kes said nende müügi tõttu varalist kahju. Kelmusega võib tõepoolest olla tegemist juhul, kui juba liisingulepingu sõlmimisel ei ole liisinguvõtjal või juriidilisest isikust liisinguvõtja esindajal kavatsust lepingut täita ja ta viib liisinguandja eksitusse enda maksevõime või maksmisvalmiduse osas, tuues kaasa pettuslikult lepingulisse suhtesse astumise ja vara üleandmise. Selle olukorraga ei ole aga võrdsustatav äriühingu (ainu)osaluse ost, kui äriühingul on kohustusi, mida uus osanik ei soovi tulevikus täita. Nimelt ei ole sel juhul alust väita, et liisinguandja tegi varakäsutuse süüdistatava pettusliku teo mõjul. Liisinguandjad andsid kõnealuse vara valduse üle äriühingutega liisingulepingu sõlmimisel. Süüdistatavad omandasid osaluse vastavates äriühingutes alles pärast liisingulepingute sõlmimist. Tegemist ei ole ka kolmnurkkelmusega, sest äriühingu osa müümisel ei tegutsenud senised osanikud pettuse mõjul, andes pealegi üle enda vara (osa) ja sellega kaasnevad õigused ning kohustused (vt enda või kolmanda isiku vara üleandmise kohta nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  84. detsembri
  85. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 37). 16.
  86. M OÜ kasutatud sõidukit puudutavas teos heidetakse C. Kingile ette asjaolu, et ta viis liisinguandja eksimusse enda maksmisvalmiduse osas, jätkates algul liisingumaksete osalist tasumist ja lubades lepingut isiklikult käendada, mistõttu liisinguandja loobus lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja vara tagastamise nõudmisest. Kolleegium märgib, et kuigi varakäsutus võib tõepoolest väljenduda ka tegevusetuses (nt nõudeõiguse realiseerimata jätmine), ei muutnud lepingu ülesütlemise võimaluse kasutamata jätmine praegusel juhul vara faktilist seisundit, sest see oli juba süüdistatava valduses. Lepingulise õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole sellistel asjaoludel hinnatav varakäsutusena. 16.
  87. Eeltoodust tulenevalt ei ole C. Kingile ja T.L-ile etteheidetavad teod käsitatavad kelmusena ja maa- ning ringkonnakohtu otsused tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada. Siiski ei too see kaasa süüdistatavate õigeksmõistmist. Nimelt tuleneb KrMS § 268 lg-st 6 kohtu võimalus ja ka kohustus muuta kuriteo kvalifikatsiooni kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Seega hindab kolleegium järgmises otsuse alajaotuses C. Kingi ja T.L-i tegude vastavust KarS § 201 süüteokoosseisu tunnustele. Kaitsjal oli kassatsioonimenetluses võimalik esitada sellisele õiguslikule hinnangule vastuväiteid. II
  88. KarS § 201 lg 1 järgi on karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Selle teooria kohaselt tähendab enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  89. juuni
  90. a otsus asjas nr 3-1-149-16 ja
  91. detsembri
  92. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15). Praegusel juhul vastavad kolleegiumi hinnangul kõik süüdistuses kirjeldatud teod KarS § 201 tunnustele. 17.
  93. G OÜ ja M OÜ osanikuna ja viimase juhatuse liikmena valdas C. Kink äriühingu liisitud sõidukeid, mis kuulusid S1 AS-ile. G OÜ kasutuses olnud sõiduki Peugeot Partner müümisel ja selle eest saadud raha endale jätmisel manifesteeris süüdistatav vaieldamatult soovi käituda sõiduauto omanikuna, pöörates selle enda kasuks. Kuigi süüdistus ei käsitle selles osas otsesõnu varalise kasu saamist, käitus C. Kink sarnaselt ka M OÜ-le liisitud Mercedes-Benzi väikebussiga, jättes selle üle andmata äriühingu osaluse võõrandamisel ja korraldades sõiduki müügi Saksamaal. 17.
  94. R OÜ kasutuses olnud väikebusside osas oli nende valdaja äriühingu ainuosanik T.L. Organiseerides autode müümiseks nende toimetamise Saksamaale, näitas ka T.L soovi käituda mitte enam valdajana, vaid sõidukite omanikuna, mis vastab vallasasja enda kasuks pööramise tunnusele. C. Kingi tegevus R OÜ valduses olnud sõidukite müügi korraldamisel on hinnatav omastamisele kaasaaitamisena, mis aga neeldub teistes KarS § 201 järgi kvalifitseeritavates täideviimistegudes ning seetõttu eraldi viidet ei vaja (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  95. novembri
  96. a otsus nr 1-1510119/80, p 29). 17.
  97. Eeltoodust tulenevalt tuleb süüdistuses kirjeldatud C. Kingi tegu kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, s.o suures ulatuses omastamine isiku poolt, keda on varem omastamise eest karistatud, ning T.L-i tegu KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, s.o omastamine suures ulatuses. III
  98. Tegudele uue õigusliku hinnangu andmisega seoses käsitleb kolleegium kaitsja taotlust lõpetada kriminaalmenetlus C. Kingi ja T.L-i suhtes mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Riigikohus nõustub nii kaitsja kui ka maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et kriminaalasja menetlus on veninud seoses sellega, et ringkonnakohus tuvastas kahel korral kriminaalmenetluse olulise rikkumise, mis mõlemal juhul tingis kriminaalasja tagastamise maakohtule. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on siiski erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. Kolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kassatsiooniastmes on erandlik meede, mis on rakendatav eeskätt juhtudel, mil kassatsioonimenetluse tulemusena tuleks kriminaalasja tagastada maa- või ringkonnakohtule uueks menetlemiseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  99. juuni
  100. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 45.) Eeltoodust tulenevalt ei pea Riigikohus ka praegusel juhul põhjendatuks kaitsja taotluse rahuldamist, sest kassatsiooniastmes tehakse kriminaalasjas lõplik otsus.
  101. Samuti ei pea kolleegium vajalikuks muuta isikutele mõistetud karistust, pidades seda ka omastamise sanktsiooni piires vastavaks isikute süüle ja võttes arvesse, et maakohus juba kergendas isikule mõistetavat karistust, viidates KrMS § 306 lg 1 p-le
  102. Süüdistatavatele mõistetud karistus jäi sanktsiooni alammäära lähedale ja neid vabastati karistuse kandmisest tingimisi KarS § 73 alusel, s.o käitumiskontrollile allutamata. Kolleegiumi hinnangul tasakaalustati karistuse vähendamisega süüdistatava õiguste riivet piisaval määral. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlusega ei riivatud isikute õigusi sel määral, et põhistada täiendavat karistuse vähendamist.
  103. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse osas, millega C. Kink tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ning 3 järgi (

§ 209lg 2 p-d 1, 3 ja 4) ning T.L Kar

S § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi (

§ 209lg 2 p-d 3 ja 4), ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab C. Kingi süüdi Kar

S § 201 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning T.L-i süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Muus osas jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioonid rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.