4-17-6360/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-17-6360 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuasi G.E väärteoasi liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja Põlvas)
2. detsembri
3. a otsus Apellatsiooni esitaja Menetlusalune isik G.E (isikukood: XXX; elukoht: XXX) RESOLUTSIOON
5. Tartu Maakohtu
6. detsembri
7. a otsus jätta muutmata. G.E apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. MENETLUSE KÄIK
8. Tartu Maakohus arutas väärteoprotokolli nr AB1407005 kohaselt G.E-le liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi etteheidetavat tegu selles, et tema
9. detsembril 2017 kella 16.58 ajal Põlva maakonnas Põlva vallas Rosma külas XXX suunas juhtis mootorsõidukit Peugeot 406 seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,78 mg/l. Arvestades laiendmääramatust 0,05 mg/l, loeti lõplikuks tulemiks 0,73 mg/l. Sellise tegevusega rikkus G.E protokolli kohaselt LS § 69 lg 3 ja § 33 lg 11 p 2 nõudeid ning tema poolt toimepandu on kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. 1.1 Tartu Maakohtu
10. detsembri
11. a otsusega tunnistati G.E temale LS § 224 lg 2 järgi etteheidetavas teos süüdi ja mõisteti talle karistuseks 24 päeva aresti. LS § 224 lg 3 p 2 alusel võttis kohus temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 6 kuuks. 1.2 G.E-le karistuse mõistmise osas märkis kohus järgnevat. G.E süüd tuleb lugeda keskmisest suuremaks. Arvestades alkoholi tarvitanuna mootorsõiduki juhtima asumisega kaasneda võivaid äärmiselt raskeid tagajärgi, on G.E toimepandu näol tegemist ühe raskema ja ohtlikuma liiklusseaduse rikkumisega. G.E süüd suurendab eeskätt asjaolu, et alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus on olnud lähedale LS § 224 lg-s 2 sätestatud maksimaalsele piirmäärale ja kriminaalkorras karistatavale alkoholijoobele. Süüd suurendavad ka G.E varasemad karistused – G.E on kaks kehtivat kriminaal- ja neli kehtivat väärteokaristust. Muu hulgas on G.E
12. aprillil 2017 karistatud LS § 224 lg 1 järgi ning
13. septembril 2017 KarS § 123 lg 1 järgi. G.E süüd vähendab asjaolu, et tema teol ei olnud raskeid tagajärgi. G.E karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus ei lugenud G.E kohtuistungil avaldatud kahetsust puhtsüdamlikuks, kuna ta andis esmalt valeütlusi. Kergemaliigilise karistuse, s.o rahatrahvi kohaldamine ei ole põhjendatud arvestades G.E varasemat karistatust ja süü suurust. Karistusregistri teatisest nähtuvalt on G.E seni tasumata osa temale varasemalt määratud rahatrahve. Kuna süü on keskmisest suurem, puuduvad karistust kergendavad asjaolud, on kohtu hinnangul põhjendatud G.E karistamine arestiga sanktsiooni keskmisest suuremas määras. G.E suhtes on põhjendatud lisakaristuse kohaldamine. Tal on kaks kehtivat karistust, mis on seotud mootorsõiduki juhtimisega alkoholi tarvitanuna. Uue samalaadse süüteo toimepanemine osutab asjaolule, et G.E ei ole teinud eelmisest karistusest vajalikke järeldusi. Seega ei ole senised karistused mõjutanud süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. On oht ka edaspidi, et G.E paneb toime uusi süütegusid. Arvestades G.E süü suurust, peab kohus põhjendatuks juhtimisõiguse äravõtmist LS § 223 lg 3 p 2 sanktsiooni keskmisele lähedases määras.
15. veebruaril 2018 esitas G.E kohtuotsuse peale apellatsiooni, taotledes lahendi tühistamist osaliselt, s.o karistuse mõistmise osas. G.E palub määrata põhikaristusena aresti sanktsiooni keskmises määras ning lisakaristust mitte kohaldada. G.E märgib, et talle kohaldatud karistus on ligilähedane maksimaalsele karistusele, kuigi lähtuvalt kohtuotsusest puuduvad raskendavad asjaolud ning kergendava asjaoluna on G.E tunnistanud, et kahetseb oma tegu. G.E hinnangul ületavad talle määratud põhi- ja lisakaristus kokku tema süü suurust. Viidates Riigikohtu praktikale (3-1-1-59-15, 3-1-1-122-13) leiab apellant, et temale määratud põhikaristuse suurus katab täielikult süüteo suuruse, mistõttu lisakaristuse määramine on liiast, kuna puuduvad ka karistust raskendavad asjaolud ning G.E on kohtuistungil avaldanud oma kahetsust. Lisaks märgib G.E, et lisakaristuse kohaldamine mõjub väga raskelt ka tema perekonnale. Kuna tema kodu asub Põlva linnast väljas ning tal on neli alaealist last, siis ilma autota on pea võimatu hakkama saada. Lapsi on vaja transportida lasteada ja kooli ning käia neil järel, viia trenni jmt. Kuna G.E elukaaslasel juhiload puuduvad, ei saa ka tema lapsi sõidutada. G.E on leidnud töökoha X OÜ-s, kus võimaldatakse täiskohaga tööd. Kuna töö nõuab liikumist maakonna eri kohtades, on juhiload vajalikud. G.E on peres ainus, kes saab tööl käia, kuna elukaaslane hoolitseb majapidamise ja väiksema lapse eest. 2.1 G.E on apellatsioonile lisanud dokumendid sotsiaalprogrammi „Liiklusohutusprogramm joobes juhtimise eest karistatutele“ osalemise kokkuleppe kohta, X OÜ juhatuse liikme garantii töökoha pakkumise osas.
16. Tartu Ringkonnakohus määras
17. veebruaril 2018 G.E apellatsiooni läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andes ühtlasi menetlusosalistele võimaluse esitada kirjalikke seisukohti kuni
18. märtsini
21. märtsil 2018 esitas seisukoha kohtuvälise menetleja esindaja T. Lihtmaa, kes palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 2 4.
22. Esindaja hinnangul on maakohus väärteoasja arutanud täies ulatuses ning väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtumenetluses. Menetlusalust isikut on varasemalt karistatud nii rahatrahvide kui ka arestiga. Kuna isik jätkab raskete süütegude toimepanemist, ei ole eelnevalt mõistetud karistused oma eesmärki täitnud. Seega on kohus menetlusalusele isikule karistuse määramisel arvetanud kõike eelnevat ja mõistetud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku poolt toime pandud teo raskusastmega. Samuti on põhjendatud menetlusaluse isiku puhul kohaldada lisakaristust, seda sanktsioonis toodud keskmises määras. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23. Ringkonnakohus leiab, et G.E apellatsioon ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
24. Apellant vaidlustab maakohtu otsust osaliselt, st karistuse mõistmise osas. Apellandi hinnangul katab temale määratud põhikaristus täielikult süü suuruse, mistõttu ei ole lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning selgitab järgnevat.
25. Tulenevalt Riigikohtu praktikast tuleb lisakaristust mõista nagu põhikaristustki KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele, st karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemist hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse kohaldamine aktualiseerub juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-122-13, p 9)
26. G.E on
27. aastal karistatud kahel korral samaliigiliste süütegude toimepanemise eest –
28. aprillil 2017 LS § 224 lg 1 järgi ning
29. septembril 2017 KarS § 123 lg 1 järgi. Korduvad liiklusrikkumised osundavad üheselt asjaolule, et varasemad karistused ei ole G.E-le mingit mõju avaldanud, mistõttu vaid põhikaristuse kohaldamine ei ole tema puhul eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav. G.E on korduvalt rikkunud liiklusnõudeid, seadnud ohtu oma alaealise lapse elu, juhtinud joobeseisundis olles mootorsõidukit ning seetõttu on tema käitumise mõjutamiseks vajalik käesolevalt lisakaristuse kohaldamine.
30. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et G.E süüd suurendava asjaoluna tuleb arvestada seda, et G.E väljahingatavas õhus oli LS § 224 lg-s 2 sätestatud vahemiku ülemisele määrale lähedane alkoholisisaldus (0,73 mg/l), mis on kriminaalsele joobele ligilähedane suurus. Ka riigikohus on varasemalt leidnud, et alkoholi piirmäära oluline ületamine viitab sellele, et tegemist on keskmisest suurema süüga (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-59-15, p 9).
31. Apellandi väitel tuleb karistust kergendava asjaoluna võtta arvesse tema kohtuistungil väljendatud puhtsüdamlikku kahetsust. Samas nähtub kohtuistungi protokollist, et G.E on kohtule esitanud esmalt versiooni, mille kohaselt tarvitas ta
32. detsembril 2017 alkoholi pärast politseipatrulli poolt peatamist (KoTo, tl 20). Pärast tõendite avaldamist (sh pardakaamera salvestisega tutvumist) muutis G.E oma ütlusi ning tunnistas väärteo toimepanemist, selgitades, et tarvitas alkoholi juba lõuna ajal (KoTo, tl 20 pöördel). Seega on G.E andnud teadlikult esmalt valeütlusi ning seetõttu ei saa tema poolt avaldatud kahetsust vaadelda puhtsüdamlikuna. Ringkonnakohtu hinnangul on G.E suhtumine toimepandud teosse hoolimatu, mida saab samuti pidada süüd suurendavaks asjaoluks (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-59-15, p 10). Indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt andis G.E kirjalikke selgitusi, mille kohaselt tarvitas ta lõunal pärast 12.00 viis õlut (KoTo, tl 4 pöördel). Arvestades, et G.E peeti politseipatrulli poolt kinni kella 16.58 ajal, pidi ta olema teadlik sellest, et ta asus joobeseisundis mootorsõidukit juhtima.
33. Kolleegium märgib, et ei pea võimalikuks muuta esimese kohtuastme otsustust aresti pikkuse ning juhtimisõiguse äravõtmise kestuse osas. Nimelt on põhjendatud aresti kohaldamine üle keskmise 3 määra (24 päeva ulatuses), kui süüdlast on varasemalt korduvalt samaliigiliste süütegude eest karistatud, kuid varasemad karistused rahatrahvi näol ei ole suutnud hoida teda uute süütegude toimepanemist. Samas tuleb G.E süüd pidada keskmisest oluliselt suuremaks ning tema puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus püüded G.E korduvate karistustega mõjutada ei ole tulemust andnud on igati põhjendatud tema suhtes ka lisakaristuse kohaldamine. LS § 224 lg 3 p 2 näeb juhtimisõiguse lisakaristusena äravõtmise ajaliste raamidena ette 3 kuni 12 kuud. Maakohus on G.E-lt juhtimisõiguse ära võtnud 6 kuuks, ehk et maakohus on pidanud juhtimisõiguse äravõtmist põhjendatuks sanktsiooni keskmises määras. Selle mittekohaldamiseks või vähendamiseks, kolleegium võimalust ei näe. Tegemist ei ole juhusüüteoga, mistõttu on eripreventiivsetel eesmärkidel (s.o et vähendada riske uue samaliigilise süüteo toimepanemiseks) lisakaristuse kohaldamine sanktsiooni keskmises määras käesolevalt põhjendatud ning vajalik.
34. Apellatsioonis toodud argumendid juhtimisõiguse vajalikkusest seoses G.E laste sõidutamise vajaduse ja töökoha säilitamise tõttu ei veena ringkonnakohut maakohtu otsuse tühistamiseks. G.E on teadlikult korduvalt juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis. Eriti taunitav on, et G.E on juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis ka olukorras, kus autos viibis tema alaealine laps. Selliselt on G.E seadnud ohtu ka oma pereliikmed. Samas ei ole G.E oma käitumismustreid muutnud, kuigi teda on juba korduvalt selliste liiklussüütegude eest karistatud. Ringkonnakohtu jaoks jääb mõistetamatuks, miks olukorras, kus juhtimisõigus olemasolu on tema enda ja pere jaoks hädavajalik, ei suuda G.E teha enda jaoks vajalikke järeldusi enne alkoholijoobes sõidukit juhtima asumist.
35. Eeltoodut arvestades ja juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ning § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 4