Obsah (9)
§ 424§ 73§ 50§ 38§ 32§ 27§ 56§ 60§ 441-17-8550 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (resolutiivosa) Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. detsember 2017.a Pärnu kohtumaja Kriminaalasja number 1-17-8550 (15270000262) Kohtukooss
§ 424järgi üldmenetluse korras.
Ringkonnaprokurör Küllike Kask Süüdistatav J.J Kaitsja elukoht: X isikukood: XXX kodakondsus X haridus: X emakeel: X töökoht: X karistatus: kehtivad karistused puuduvad Tõkendit kohaldatud ei ole adv. Marko Tammann, kokkuleppel RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 313, § 315 lg 4 järgi Tunnistada J.J süüdi
424 (
§ 424lg 1 kehtib alates 01.11.2017.a) järgi ning mõista karistuseks rahaline karistus
(120)päevamäära (päevamäär 10€) ehk summas 1200 €. KrMS § 306 lg 1 p 6 1 ja
§ 73lg 1, 3 alusel jätta karistus täielikult tingimuslikult täitmisele pööramata, kui J.J ei pane ühe
(1)aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Karistusaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest. Tõkendit J.J-i suhtes kohaldatud ei ole. Välja mõista J.J-ilt riigituludesse menetluskulud: KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 705 € ja KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi (akt nr 17E-LÕX0092) maksumus 95 €, kokku 800 €. 1
(12)1-17-8550 Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Luminor Bank AS-is või a/a nr: EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber 99917700077547. Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, kriminaalasja number. Välja mõistetud summad tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Apellatsioonõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus pooltele kättesaadav alates 05.01.2018 a Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaudu. Faktilised asjaolud J.J-i süüdistatakse selles, et ta juhtis 12.06.2015 kella 16:40 paiku X maakonnas X vallas X külas X tee X. kilomeetril suunaga X poole mootorsõidukit Opel Omega Caravan registreerimismärgiga XXXXXX joobeseisundis, mis väljendus selles, et tema poolt väljahingatavas ühes liitris õhus oli alkoholisisaldus 0,85 milligrammi. Joobest tingituna ei tulnud J.J toime sõiduki juhtimisega, mistõttu sõiduk sattus külglibisemisse ning paiskus vasaku küljega vastu puud. Juhtides mootorsõidukit alkoholijoobes rikkus J.J liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 sätet, mille kohaselt mootorsõiduki juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund käesoleva seaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,75 milligrammi või rohkem alkoholi. Seega, juhtides mootorsõidukit joobeseisundis, pani J.J toime
§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Menetluse käik Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde ning palus J.J süüdi tunnistada
§ 424
(alates 01.11.2017.a
§ 424
lg 1) järgi, olles seisukohal, arvestades karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, isiku varasemate kriminaalkaristuste puudumist ja töökoha olemasolu ning temal tuvastatud alkoholijoobe (
§ 424mõttes) miinimumi lähedust, et J.J-ile tuleks mõista rahaline karistus, 200 päevamäära, arvestades päevamäära 2
(12)1-17-8550 suuruseks 10 eurot, s.o. 2000 eurot. Samuti taotles prokurör J.J-i suhtes lisakaristusena
§ 50lg 1 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist tähtajaga 5 kuud.
Menetluskulude osas palus prokurör J.J-ilt välja mõista KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi maksumus 95 eurot ja KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel sundraha 705 eurot. J.J-i kaitsja adv Marko Tammann palus J.J õigeks mõista, seades kahtluse alla 12.06.2015.a indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja 12.06.2015. a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli (koos mõõtetulemuse väljatrükiga) usaldusväärsuse. Samuti esitas kaitsja kohtule kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. J.J nõustus kaitsja seisukohtadega. Maakohtu seisukoht Järgnevalt kohus analüüsib ja kontrollib, kas kohtule esitatud tõendite pinnalt on võimalik tõsikindlalt tõendatuks lugeda J.J-i poolt talle süüdistusaktis ette heidetud ja
§ 424
(alates 01.11.2017.a
§ 424lg 1) järgi kvalifitseeritud teo toimepanemine.
Objektiivne külg
§ 424
koosseisu objektiivsed tunnused seisnevad mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et J.J on mootorsõiduki juhtimise õigus, minetatu kinnituseks on kohtule esitatud Vaino kolbergi juhiloa nr XXXXXXXX koopia (toimik lk 35). Juhiloa tagaküljele lahtris nr 10 ((kategooria kehtivuse algus) on märgitud, et J.J on muuhulgas B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus alates 15.09.1980.a. 12.06.2015.a sündmuskoha vaatlusprotokolli (lk 60 sisekülg) kohaselt asub sündmuskoht X maakonnas X vallas X külas, X tee X-ndal kilomeetril. Tegemist püsikattega kõrval maanteega, sõidutee pind tasane, suurim lubatud kiirus teelõigul on 50 km/h. Teekatte pind kuiv, ilm kuiv, selge ja päikesepaisteline. Sõiduauto reg.nr XXX XXX Opel Omega sõitis suunaga X poole, kui sattus teadmata asjaoludel külglibisemisse ning põrkas vasakul pool tee ääres vastu puud. Kokkupõrke jäljed kahel puul, sõidukil deformeerinud tagumine vasak külg, kere, katus ning tagumine vasak velg. Patrulli saabudes juhti sündmuspaigas ei olnud, juht toimetatud X haiglasse. Toimiku lk 48-59 fototabelis (lisa 12.60.2015.a sündmuskoha vaatlusprotokollile) on fikseeritud nii sündmuspaik, sõiduki kokkupõrkekohad puudega kui ka sõidukil esinevad kahjustused. Sõiduautol Opel Omega Caravan reg.nr XXX XXX esinevad vigastused on täpsemalt fikseeritud 12.06.2015.a liiklusvahendi vaatlusprotokollis, kus on fikseeritud deformatsioonid, purunenud detailid, sõidukile jäänud jäljed (puust eraldunud tükikesed), rooliseadme ja rehvide seisund. Eelnev kohtu hinnangul kinnitab, et 12.06.2015.a paiskus sõiduauto Opel Omega Caravan reg.nr XXX XXX täpselt tuvastamata põhjusel X maakonnas X vallas X külas, X tee X-ndal kilomeetril teelt välja vastu puud. Asjaolu, et teelt välja paiskumise hetkel viibis sõidukis ja juhtis seada just J.J kinnitavad tema poolt 21.11.2017.a kohtuistungil antud ütlused, milles tunnistas 12.06.2015.a sõiduki juhtimist, samuti kirjeldas, kuidas tema mäletab enda poolt juhitud sõiduautoga teelt välja sõitmist ja seejärel lähedusest abi palumist. Kokkuvõtlikult on kinnitust leidnud, et J.J 12.06.2015.a juhtis 3
(12)1-17-8550 mootorsõidukit. Arvestades, et käesolevas asjas on vaidlus selles, kas J.J oli 12.06.2015.a mootorsõidukit juhtides alkoholijoobes, keskendub kohus järgnevalt tõenditele, mis käsitlevad eelnimetatud asjaolu. Oma sõnul tarvitas J.J alkoholi koos naabriga eelmise päeva, st 11.06.2015.a., lõunal ja kahepeale joodi ära 0,5 l viina. Tema kirjelduse kohaselt läks ta pärast autoga teelt välja sõitmist abi paluma lähedal asuvasse majja, kus naisterahvas puhastas tema haava viinase lapiga, mis kiirabi töötaja poolt ära visati. Ka avaldas J.J kohtuistungil, et esialgu arvanud, et kiirabi puhastas tema haava piiritusega, täpsustades, et kasutati mingit desovahendit, millel oli spetsiifiline lõhn, puhastusvahendi lõhn meenutas viina lõhna. Arstliku toksikoloogia ekspertiisi akti nr 17E-LÕX0092 lk 3 (eksperdiuuringute kirjeldus, tulemuste hindamine ja eksperdiarvamuse põhjendus, toimik lk 26) punktis 3 on ekspert analüüsinud, kui palju pidanuks J.J-i kehamassiga meesterahvas enne liiklusõnnetust alkoholi tarbima, et temal tuvastatud alkoholijoove oleks 0,85 mg/l. Samuti on ekspert analüüsinud, kas on võimalik, et J.J-i kehamassiga meesterahval eelmisel päeval tema väidetud koguses alkoholi tarbimisel tuvastada joove 0,85 mg/l. Esiteks on ekspert metoodikat näidates jõudnud järeldusele, et J.J-i kehakaaluga meesterahvas pidi, selleks, et saavutada joove 0,85 mg/l, tarbima enne 12.06.2015.a toimunud liiklusõnnetust vähemalt 462 g 40,0% kangusega viina, alkoholi tarbimise kellaaega ei ole võimalik täpsustada. Teiseks on ekspert välja toodud arvestusele, ning arvestades alkoholi verest eemaldamise kiirusega, tuginedes järeldanud, et ei ole võimalik, et J.J tarbis alkoholi tema ütlustes viidatud koguses ja ajal. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et Vaino kolbergi versioon, et tema tarvitas alkoholi enne autorooli istumist 11.06.2015.a lõunal ja mitte hiljem, ei ole usutav ja heidab antud ütlused kõrvale. Tunnistajad H.P. ja H.P. kirjeldasid kohtus, kuidas reageeriti väljakutsele, et auto on sõitnud teelt välja vastu puud. H.P. sõnul sündmuskohale jõudes kedagi auto juures ei olnud, kuid mõni hetk hiljem ilmus abi vajav isik üle tee asuvast hoonest. Mõlema tunnistaja sõnul oli isikul peas haav, H.P. puhastas haava, pani steriilse sideme ja puhastas näo. H.P. kinnitas, et isikul oli käes froteerätiku sarnane asi, millega oli verd pühkinud. H.P. sõnul rätist ei jäänud muljet, et see võis olla alkoholiga immutatud, lõhnast aru ei saanud. Rätt oli väga verine, seda bussi ei võetud. Haav ja nägu puhastati H.P. sõnul „Octeniseptiga“, vahend alkoholi ei sisalda, on spetsiifilise lõhnaga. Arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisiakti nr 17E-LÕX0092 (toimik lk 24-27), mis on koostatud 20.06.2017.a ekspertiisimääruse alusel (toimik lk 28-31), lk 3 eksperdiuuringute kirjeldus, tulemuste hindamine ja eksperdiarvamuse põhjendus p 1-2 kohaselt haavaloputusvedelik „Ocenisept“ ei sisalda ühealuselisi alkohole (k.a. etanool), mis indikaatorvahend või tõenduslik alkomeeter mõõdab inimese väljahingatavast õhust. Lisaks kasutatakse haavaloputusvahendit välispidiselt, haava loputades ja puhastades ning ainete imendumine haavast on väga vähene. Ekspert on arvamusel, et 12.06.2015.a kell 17.46 tõendusliku alkomeetriga mõõdetud J.J-i alkoholijoove (0,85 mg/l väljahingatavas õhus) ei olnud põhjustatud, ega mõjutatud haavapuhastusvahendi kasutamisest kiirabi töötajate poolt avariijärgselt tema näo ja haava puhastamiseks. Kohtul puuduvad alused kahtlemaks tunnistaja H.P. ütlustes 12.06.2015.a J.J-i haava puhastamisel kasutatud vahendi osas, nagu ka ekspertiisiakti nr 17E-LÕX0092 järelduses haavapuhastusvahendis ühealuseliste alkoholide (k.a. etanooli) puudumise osas. Kohus ei välista, et vahendi spetsiifiline lõhn, nagu viitas ka J.J , võis meenutada viina oma, siiski on kohus veendunud, et 4
(12)1-17-8550 haavapuhastusvahend ei saanud olla põhjuseks, miks J.J-i haava hooldanud kiirabi töötajad tundsid tema hingeõhus alkoholi lõhna ning miks hilisemalt tõendusliku alkomeetriga tuvastati isikul joove, kokkuvõtvalt st tähendab pole absoluutselt usutav, et J.J-i alkoholijoove (0,85 mg/l väljahingatavas või tekkida haava puhastamisest. Taoline väide kinnitab asjaolu, et süüdistatav püüdis kohut eksiteele viia selleks et vabaneda kriminaalvastutusest Sündmuskohal J.J-iga kokku puutunud kiirabitöötaja H.P. sõnul, kui oli abivajajaga päris lähestikku, siis H.P. oma sõnul tundis mingit viidet alkoholilõhnale, haiglasse sõitmisel õde oli öelnud, et alkoholilõhna oli tunda. H.P. selgitas, et tundis isiku suust tulevat alkoholilõhna, õrnalt. Sidumise ajal oli isik rahutu, mitte agressiivne. Mõlemad kiirabi töötajad, kes J.J-iga kokku puutusid vahetult pärast seda, kui J.J-i väitel puhastati tema peahaava viinaga, on viidanud pigem õrna alkoholi lõhna olemasolule isiku hingeõhus. Juhul, kui J.J-i käes olnud rätik oleks olnud viinaga immutatud (J.J-i versioon), oleks ka temaga vahetult kokku puutunud inimesed, seda enam meditsiinitöötajad, kelledest üks selgelt ka mäletas rätikut, pidanud tundma alkoholi lõhna mitte tema hingeõhust, aga haavast ja ka käelt/kätelt, millega J.J oma sõnul rätikut haaval hoidis. Tunnistajad aga sellele viidanud ei ole, veelgi enam, nad on täpsustanud, et alkoholilõhn tuli J.J-i suust. Kohus eelnevale toetudes on seisukohal, et J.J-i väited, nagu oleks temale enne kiirabi saabumist abi andmisel haava alkoholiga puhastatud on tõendamata. Kiirabi töötajate sõnul toimetasid nad J.J-i X haigla EMOsse, kus H.P. ta üle andis. Tunnistaja meditsiini töötaja N.J. kinnitas, et 12.06.2015.a oli J.J tema patsient. Midagi eluohtlikku ei olnud, tehti esmane läbivaatus, isiku käitumine tekitas kahtluse, et võib olla alkoholijoove. Patsiendi käitumine oli ebaadekvaatne, oli väga jutukas, jutt ülevoolav, tal oli olnud just trauma, kuid käitumine oli eufooriline. Tunnistaja ei mäletanud, millal tuli politsei EMOsse. Statsionaarse epikriisi kohaselt (toimik lk 38), viibis politsei EMOs protseduuri juures. V.V., kes oma sõnul 12.06.2015.a oli tööl välijuhina ja suunas patrulli liiklusõnnetuse toimumiskohta, sõitis ise X haiglasse, kuna teadis, et juht tuuakse sinna. Juht, J.J , oli V.V. sõnul valvetoas, pea kinni seotud. N.J. ja V.V. ütlused ühtivad kirjelduses, kuidas koos jõudsid otsusele, et J.J peaks puhuma politseibussis olevasse kalibreeritud alkomeetrisse. N.J. sõnul oli isiku seisund stabiilne, tunnistaja mäletamist mööda oli J.J puhumisega nõus. Isik transporditi politseibussi juurde ratastoolis. Ka V.V. kinnitas, et isiku nõusolek puhumiseks oli olemas, see selgitati välja sel ajal, kui alkomeeter soojenes. V.V. selgitas oma sõnul ka seda, et kui J.J keeldub puhumast, võetakse vereproov. Mõlemad tunnistajad kirjeldasid puhumise käiku, kuidas saadi tulemus, N.J. tõi välja, et J.J täitis politsei korraldusi. Korrakaitseseaduse (KorS) § 38 lg 1 kohaselt Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres vereproovi uuringuga. 12.06.2015.a indikaatorvahendi kasutamise protokoll, 12.06.2015.a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ja 12.06.2015.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos väljatrükiga (toimik lk 44-47 ja pööretel) moodustavad ajalise ahela ning kinnitavad seda, et 12.06.2015.a kell 17.34 aadressil X tee X, X, tunnistaja N.J. juuresolekul allutas välijuht V.V. J.J-i indikaatorvahendi kontrollile, tulemus oli positiivne, näit 1,090 mg/l. 12.06.2015.a sõiduki juhtimiselt 5
(12)1-17-8550 kõrvaldamise otsuse kohaselt on Vaino kolberg kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt alates 12.06.2015.a kell 17.34. 12.06.2015.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt on välijuht V.V. taaskord tunnistaja N.J. juuresolekul allutanud J.J-i kontrollile. Tõenduslikku alkomeetrit kasutati ajavahemikul 17.41 kuni 17.46, kasutades alkomeetrit Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARAF-0017 ja lõplikuks mõõtetulemuseks on saadud 0,85 mg/l. Mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRC-15/00073 (toimik lk 41) kohaselt on mõõtevahend, tõenduslik alkomeeter Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARAF-0017 taadeldud 15.05.2015.a. ning see vastab OIML R 126
(1998)nõuetele. V.V. kohtus kinnitas, et on pädev kasutama mõõtevahendit, omades sellealast väljaõpet ja kogemusi. Dokumentides kajastatud ajaline järgnevus annab ainult alust arusaamale, et esmalt on indikaatorvahendiga tuvastatud isikul joobe kahtlus ja isik juhtimisel kõrvaldatud, isiku joobekahtlust on järgnevalt kontrollitud taadeldud tõendusliku alkomeetriga ja J.J on 12.06.2015.a tuvastatud joove, 0,85 mg/l. Eelnev muudab aga ainetuks kaitsja väite, nagu oleks J.J tuvastatud alkoholijoove indikaatorvahendiga. J.J kohtuistungil korduvalt selgitas, et 12.06.2015.a nõudis, et temal tehtaks vereproov. Samas nõustus indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamisega. KorS § 38 lg 4 sätestab, et kui isik keeldub väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise kontrollimisest indikaatorvahendiga, selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholjoove kohustuslikus korras tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Kui isik keeldub alkoholijoobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholjoove vereproovi uuringuga. Kuigi J.J väidab, et ta korduvalt nõudis ka indikaatorvahendisse ja tõenduslikku alkomeetrisse puhumisele eelnevalt veretesti tegemist, ei kinnita seda samas juures viibinud V.V. ja N.J. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaks alust V.V. ja N.J. ütlustes selles osas kahelda, tuvastatud ei ole, et isikutel oleks mingeid motiive J.J-iga teostatud toimingute osas valede ütluste andmiseks. Käesoleval juhul on J.J nii nõustunud kui ka olnud võimeline esmalt alluma väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise kontrollimisele indikaatorvahendiga ning seejärel tõendusliku alkomeetriga. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli juurde kuuluvast alkomeetri väljatrükist (toimik lk 45) on J.J on suutnud edukalt teostada nõutud puhumised, esimesel korral ebaõnnestumiseta, teisel korral ühe ebaõnnestunud katsega. Kohtu hinnangul ei ole kahtlust selles, et indikaatorvahendisse või tõenduslikku alkomeetrisse puhumine on selline toiming, milles toimingule allutatud isik omab suurt kontrolli toimingu läbiviimise võimalikkuse ja õnnestumise osas. Kohtupraktikas ei ole harvad juhud, kus isiku joove on tuvastatud vereprooviga, kuna isik ei olnud füüsiliselt võimeline puhuma, kuigi oli andnud nõusoleku enda kontrollile allutamiseks. Samuti, arvestades
§ 38
lg 4 sätestatud toimingute järgnevuste ahelaid, jäävad kohtu hinnangul paljasõnaliseks J.J-i väited, nagu ta nõudnuks korduvalt veretesti tegemist. Ka ei nähtu J.J joobe tuvastamise protseduuride läbiviimise juures olnud N.J. ütlustest ühtegi viidet sellele, et J.J-i suhtes kasutati sundi või muid meetodeid tema mõjutamiseks kontrollile allutamiseks. Arvestades, et N.J. näol on tegemist meditsiinitöötajaga, kes oma töös erakorralise meditsiini osakonnas on suure tõenäosusega ka varasemalt kokku puutunud nii alkoholijoobes isikute kui menetlustoiminguid läbi viivate politseiametnikega, pidanuks ka tema tunnistajana, kes erinevalt J.J-ist ei olnud saanud värskelt trauma osaliseks, adekvaatselt tajuma, kui politseiniku poolt oleks toimingute läbiviimisel isikut mõjutatud vastu tema tahet kontrollile alluda. Seda enam, et N.J. eesmärk menetlustoimingute läbiviimise juures viibimisel oli jälgida 6
(12)1-17-8550 patsiendi tervislikku seisundit. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 12.06.2015.a indikaatorvahendi kasutamise protokolli, 12.06.2015.a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ja 12.06.2015.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli on J.J allkirjastanud 13.06.2015.a. Kaitsja on lugenud seda selliseks minetuseks, mis muudab nimetatud tõendid ebausaldusväärseks. Kohtuistungil V.V. kirjeldas, et pärast puhumiste läbiviimist suundus valvearst koos patsiendiga tagasi haiglasse teostama edasist abiandmist, samal ajal jäi tema protokolle vormistama ning politseiametnik järgnes V.K.-le ja N.J.-le pärast paberite täitmise lõpule viimist. Mõlema sõnul oli selleks ajaks kiirabi poolt paigaldatud side J.J-i pea ümbert eemaldatud ning tekkis suur verejooks, mis N.J. sõnul vajas valvekirurgi poolset sekkumist ja anestesioloogi kaasamist. Ka J.J oma ütlustes kirjeldas, kuidas pärast kiirabi poolt paigaldatud sideme eemaldamist tekkis tugev verejooks, vajalik oli anestesioloogi kaasamine. Selles olukorras ei pidanud kumbki tunnistaja eetiliseks hakata V.K. nõudma allkirjade andmist ajal kui isik viibis ohtra vere jooksuga sidumislaual. Küll aga palus V.V. dokumendid allkirjastada juures viibinud arstil N.J., millega viimane ka nõus oli. J.J-i sõnul ärkas ta narkoosist järgmisel hommikul. Arvestades, et pärast toimingute läbiviimisi, milliste alusel koostati 12.06.2015.a indikaatorvahendi kasutamise protokoll, 12.06.2015.a sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ja 12.06.2015.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja enne nimetatud dokumentide lõplikku koostamist ning J.J-ile tutvustamist ja allkirjastamist J.J-i tervislik seisund halvenes märkimisväärselt – sideme eemaldamisel ilmnes vajadus kirurgiliseks sekkumiseks seadsid valvearst ja politseiametnik õigustatult esikohale J.J-i tervise. Koostatud dokumentide isikule tutvustamine, nagu nähtus ka A.S. ütlustest, võttis aega, mis oleks aga põhjendamatult venitanud isikul 12.06.2015.a vajaliku erakorralise meditsiinilise abi saamist. Kohus leiab, et kirjeldatud olukorras oli ainuõige süüdlasele koostatud dokumentide tutvustamine edasi lükata, kuni narkoosi vajanud protseduuri läbiviimise ja narkoosist toibumiseni. A.S. sõnul asus ta J.J-ile 12.06.2015.a koostatud menetlusdokumente tutvustama alles pärast seda, kui oli saanud meditsiinitöötajalt kinnituse, et ta on võimeline menetlustoimingutest aru saama. Seejärel kirjeldas A.S. tema ja J.J-i vahelist vestlust, dokumentide tutvustamist, kuidas J.J küsis täpsustavaid küsimusi. Asjaolu, et J.J oli tõepoolest 13.06.2015.a dokumentide tutvustamise ajal võimeline menetlustoimingust aru saama kinnitab kohtu hinnangul tema poolt kohtuistungil A.S.-le esitatud täpsustav küsimus kollase lehe, mille alusel ei tohi 24 h sõita, üle andmise kohta. Nimelt esialgselt kohtule ütlusi andes tunnistaja nimetatud dokumenti enda poolt tutvustatud dokumente loetledes välja ei toonud. Samuti on kaitsja V.V. ütlustele tuginedes asunud seisukohale, et kinnitust on leidnud, et J.J-ile ei tutvustatud KorS § 38 lg 2 p 1-5 sätestatud õigusi, kuna tunnistaja sõnul võttis puhumine alates väljavõtmisest kuni puhumiste lõpuni aega üks-kaks minutit. Kohus on seisukohal, et kaitsja on siinkohal kasutanud tunnistaja ütlusi konteksti väliselt, nimelt on V.V. kaitsja küsimusele vastates täpsustanud, et minuti võttis aega puhumisega seonduv (toimik lk 68, kaitsja teine küsimus tunnistajale). V.V. kohtuistungil kinnitas, et selgitas J.J-ile õigust puhumisest keelduda. Samuti, kuigi mitte 100%-lise kindlusega, et selgitas õigust tutvuda protokolliga, teha meetme tingimuste käigu ja tulemuste ning protokolli kohta avaldusi ning, et ei selgitanud J.J-ile õigust esitada vaie või kaevata halduskohtule. Viimast võib lugeda tõepoolest minetuseks, mis aga kohtu hinnangul ei viinud olukorrani, 7
(12)1-17-8550 kus J.J oli takistatud oma õiguste realiseerimine. Nimelt järgmisel päeval dokumentide tutvustamine ning nende sisu lahti seletamine A.S.-i poolt andsid J.J-ile igakülgselt võimaluse vaidlustada tulemus, keelduda protokolle ja väljatrükki allkirjastamast ning teha omapoolseid märkuseid. Nimetatud dokumentidele ei ole kantud mingeid märkuseid ega J.J-i poolseid taotlusi. J.J on protokollid omakäeliselt allkirjastanud. Kuigi isik vähemalt ühe allkirja suhtes avaldas, et tal on küll ühe allkirja osas kahtlusi, kuid samas kinnitas, et ei vaidlusta seda, st selle õigsust. Samuti on J.J 18.06.2015.a esitanud politseile avalduse, mida kohtuistungil käsitleti ja millele 28.06.2015.a koostatud vastuse kohus kriminaalasja materjalide juurde võttis (toimik lk 20-21), mis selgelt näitab, et süüdistatav asus aktiivselt oma kaitseõigusi teostama. Järgnevalt on kaitsja rõhunud prokuröri eelistungil esitatud väitele, millele kohus tugines ka 23.10.2017.a kohtumääruses, et Vaino kolberg on allkirjaga kinnitanud vereproovi ekspertiisi määramisest. Kaitsja sõnul sellist dokumenti olemas ei ole. Kohus nõustub kaitsjaga selles osas, et tõepoolest ei ole koostatud eraldi dokument, milles on sõnaselgelt välja toodud, et J.J loobub ekspertiisist ning millisele on võetud J.J-i allkiri. Kohtule esitatud materjalidest aga joonistub välja, et J.J-i poolt ekspertiisist loobumiseks on prokurör ja ka politseinikud lugenud tema nõustumist ja allumist joobe tuvastamisele tõendusliku alkomeetriga ja hilisemat tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga nõustumist selle allkirjastamise läbi. Tegemist oli seega prokuröri hinnanguga konkreetsete tegevuste tagajärgede osas, mitte viitega mingi konkreetse dokumendi olemasolule. Eeltoodut kinnitavad A.S.-i ütlused, et vestles pärast J.J-i palatist lahkumist arstiga, kellele ütles, et vereproovi uuringutele saatmine ei ole vajalik, kuna J.J tunnistas oma joovet. Nagu ka asjaolu, et juba koostatud 22.06.2015.a ekspertiismääruse(toimik lk 19) käiku andmisest loobuti. Siinkohal kohus taaskord viitab KorS § 38 lg 4 sätestatud toimingute järgnevusele, ehk, kuna J.J nõustus tõendusliku alkomeetri kasutamisel saadud tulemusega, puudus vajadus isiku joobe tuvastamiseks vereproovi ekspertiisi saatmiseks. Kohus on seisukohal, et selliselt tegutsedes on menetlejad järginud kehtivat seadusandlust ja jätkuvalt puudub vajadus asjas ekspertiisi määramiseks. Kohus, kõrvutades J.J-i ütlusi teiste tunnistajate ütluste ning kriminaalasjas kogutud materjalidega, on seisukohal, et need on ebausaldusväärsed vähemalt sündmuste ajalise järjestuse osas. J.J kohtuistungil kirjeldas, kuidas sündmuskohale saabus esmalt kiirabi, siis päästeamet ning kõige viimasena politsei, kes pani teda sündmuskohal puhuma. Keeldus oma sõnul esmalt puhumast, aga öeldi, et enne ära ei lähe, kui puhun, misjärel siiski puhus väiksesse aparaati. Tema sõnul õigusi talle ei tutvustatud. Seejärel kiirabi tõi X haiglasse, kus sama politseibuss ja mehed ootasid, ta pandi ratastooli ning hakati peale käima, et ta puhuks. J.J oma sõnul nõudis vereproovi korduvalt. Viimaks nõustus puhumisega, kuna arvas, et muidu ei viidagi puhuma, näitusid, väljatrükki ei näidatud ja allkirjastamiseks midagi ei pakutud, kuigi oleks oma sõnul allkirjastamiseks võimeline olnud. Kahe puhumise vahe oli J.J-i sõnul umber pool tundi. Kiirabibrigaadi liikmete H.P. ja H.P. ütlused ühtivad J.J-i ütlustega, kinnitades, et kiirabi oli esimene sündmuskohale jõudja ning J.J ei olnud kiirabi saabumise hetkel sõiduauto juures, samuti kinnitas H.P. järgmisena päästemati sündmuskohale saabumist. Kuid nii H.P. kui ka H.P. olid oma ütlustes kindlad, et nemad sündmuskohal politseid ei näinud seega ei saanud politsei ka J.J-iga sündmuspaigas menetlustoiminguid teha. V.V., N.J. ütlused ning 12.06.2015.a indikaatorvahendi kasutamise protokoll ja 8
(12)1-17-8550 12.06.2015.a tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll koos väljatrükiga koostoimes kinnitavad, et J.J-i indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kontrollile allutamine toimusid mõlemad X haigla juures - toimingute läbiviimise kohaks märgitud haigla aadress, X tee X, X - alates 17.34 kuni 17.46, mis on aga selges vastuolus J.J-i poolse sündmuste ajalise kirjeldusega. Teatisel liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest (toimik lk 37) on fikseeritud, et patsiendil, J.J , suust alkoholi lõhn. Teatisel esinevad segased andmed kuupäevade osas: liiklusõnnetuse toimumise ajaks on märgitud 12.06.2014.a, teatise allkirjastamise kuupäevaks on 15.07.2017.a. Arvestades, et teatisele on kantud isiku statsionaarsel ravil viibimise periood 12.06-15.06.2015.a, saab järeldada, et teatis ei ole koostatud 12.06.2015.a, vaid mingil hilisemal perioodil. Nimetatud tõendist ei ole aru saada, kas selle koostanud isik on teatisele kandnud enda poolt otseselt kogetu või on teinud kokkuvõtte statsionaarsele epikriisile (haiguslugu nr 151430 (toimik lk 38 ja pöördel) ja patsiendikaardile nr R139205 (toimik lk 39-40) tuginedes. Arvestades ülaltoodud vastuolusid ja ebaselgust kohus ei tugine teatisele. Subjektiivne külg Subjektiivsest küljest eeldab J.J-ile ette heidetav süütegu tahtlust kõigi koosseisu objektiivsete tunnuste suhtes ning koosseis on realiseeritud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Arvestades J.J tuvastatud joovet 0,85 mg/l, samuti kohtuarstliku toksikoloogia ekspertiisiaktis toodud eksperdi järeldust (toimik lk 27, eksperdiarvamuse p 3) hinnangulise vajaliku tarbitud alkoholikoguse osas, mille tulemusena saavutada J.J tuvastatud joove, ei ole kohtu hinnangul kahtlust selles, et J.J oli teadlik, et temal oli 12.06.2015.a sõiduauto Opel Omega Caravan rooli istudes alkoholijoove ning otsus siiski autorooli istuda oli tema poolt teadliku valikuna langetatud. Arvestades J.J-i joovet, pidi ta endale aru andma, et autorooli istudes paneb ta toime vähemalt väärteo, aga ka arvestama, et tema joove võib olla selline, et sõiduki juhtimiselt tabamisel võib tema joove olla nn kriminaalne. Kohus on seisukohal, et J.J pani talle ette heidetava süüteo toime tahtlikult, täpsemalt, otsese tahtlusega. Kokkuvõte Kohus on seisukohal, et vastuvaidlematult on tõendamist leidnud, et 12.06.2015.a Vaino kolberg juhtis kella 16.30 paiku X maakonnas X vallas Xkülas X tee X-ndla kilomeetril mootorsõidukit Opel Omega Caravan registreerimismärgiga XXXXXX joobeseisundis, tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,85 mg/l. Süü
§ 32
lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub Karistusseadustiku
- peatüki
- jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süü tähendab koosseisupärase ja õigusvastase teo subjektiivset omistamist e. süüksarvamist tegijale. Eesti õiguses kehtiva normatiivse süümõiste aluseks on tahteavaldus e. isiku käitumuslik otsustus normivastase käitumise kasuks olukorras, kus tal oli võimalik käituda normipäraselt. J.J, teades, et ta on tarvitanud alkoholi mille kogus, tuvastatud joovet ja toksikoloogiaekspertiisis toodud eksperdi arvamust arvestades, ei saanud olla väike, siiski otsustas ilma oma kainuses veendumata istuda autorooli. Seega tegi J.J teadliku valiku normivastaseks käitumiseks, olukorras kus ta oleks saanud, 9
(12)1-17-8550 kõiki asjaolusid arvesse võttes, käituda normipäraselt. Kohtule esitatud dokumentide kohaselt süüd välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole, samuti ei tuvastatud kohtumenetluses selliste asjaolude esinemist. Õigusvastasus
§ 27
kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seadusega. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Kohtumenetluse käigus ei ole tuvastatud õigusvastatust välistavate asjaolude esinemist. Kohus on seisukohal, et J.J-ile ette heidetud ja
§ 424
(alates 01.11.2017.a
§ 424lg 1) kvalifitseeritud tegu toueb lugeda õigusvastaseks.
Karistus
§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.
Karistuse mõistmisel tuleb kohtul kindlaks teha karistusliigi üldosaline raam, eriosas sanktsioonist tulenev raam ja seaduses ettenähtud alustel korrigeeritud raam, see tähendab, et seadusandja võimaldab
§ 60lg 2-4 toodud alustel kergendada karistust.
Nimetatud korrigeeritud raami kohus ei analüüsi kuna puudub alus isiku suhtes karistuse kergendamiseks. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusseadustiku järgi on süü suurus mõõdetav eelkõige kergendavate ja raskendavate asjaolude abil. Käesolevalt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kriminaalasjas tuleb kaaluda nii süüdistatava huve kui ka õiguskorra kaitsmise huve. J.J-i huvide kaalumisel tuleb hinnata, kas isiku süü talle etteheidetud koosseisupärases õigusvastases teos on tuvastatud ilma kõrvaldamata kahtlusteta. Nimetatu on kohus vastuvaidlematult tuvastanud. Seejärel tuleb kohtul kaaluda õiguskorra kaitsmise huvisid ning leida seaduse poolt etteantud karistusraamidest sanktsioon, mis on proportsionaalne süüdistatava süüle tema poolt toimepandud teos ning motiveeriks süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu ja tervise mitteohustamisele tulevikus. Kohus peab prognoosima milline karistus on efektiivsem hoidmaks ära isiku järgmise süüteo pidades samas ka silmas kogu ühiskonna turvalisuse tagamist. Eripreventsioon realiseerub põhimõtteliselt kolmes vormis: hirmutamine s.o karistuse kaudu süüdlase taunimist, parandamist s.o süüdlase mõjutamist, et isik uusi kuritegusid ei paneks toime ning kindlustamist s.o teo toimepanija isoleerimist.
424 järgi (alates 01.11.2017.a
§ 424
lg 1) kvalifitseeritud teo toimepanemise eest on seadusandja sanktsioonina ette näinud rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Prokurör palus J.J-i karistada rahalise karistusega 200 päevamäära ulatuses ehk summas 2000 €, olles seisukohal, et selline alla keskmist sanktsiooni määra jääv karistus on piisav saavutamaks karistuse eesmärk. Samuti taotles 10
(12)1-17-8550 prokurör J.J-ilt juhtimisõiguse äravõtmist 5 kuuks. J.J-i karistusregistri väljatrüki kohaselt (toimik lk 32) tal temale ette heidetud kuriteo toimepanemise ajal kehtivad, nii kriminaal-, kui ka väärteokaristused, puudusid. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata. Isikut üldiselt positiivselt iseloomustavana käsitleb kohus ka asjaolu, et teadaolevalt ei ole J.J-i pärast 12.06.2015.a alkoholijoobes autoroolist tabatud, mis annab alust eeldada, et tegemist oli inimese jaoks tavapäratu teoga ja rikkumisel on sellest küljest pigem juhusliku, esmakordse eksimuse iseloom. Veelgi enam, suure tõenäosusega on J.J oma eksimusest järeldused teinud ning oma käitumist vastavalt korrigeerinud. Kohus viidatud tegureid arvestades on seisukohal, et asjakohane on prokuröri seisukoht, et J.J-i puhul on karistuse eesmärki täitvaks karistuseks rahaline karistus. Arvestades süüdistatava keskmise päevasissetuleku suurusega peale mahaarvamisi (toimik lk 33) ning
§ 44
lg 2 sätestatud miinimummääraga, tuleb J.J-ile rahalise karistuse mõistmisel aluseks võtta seaduses sätestatud miinimumpäevamäär 10 eurot. Arvestades nii ülalviidatud üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi mõistab kohus J.J-ile rahalise karistuse allpool keskmist määra ehk 120 päevamääras ehk summas 1200 € Kaitsja esitas kaitseaktis taotluse menetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumisega seoses ning kordas esitatud taotlust ka kohtuistungil. Kohus on menetluse käigus jõudnud veendumusele, et kuigi 12.06.2015.a toime pandud õigusrikkumise menetlemine on kohtueelselt olnud ebamõistlikult pikaajaline, puudub alus menetluse lõpetamiseks KrMS § 274 2 alusel. J.J-i õiguskorrast hoolimatu käitumine tõi endaga kaasa nii varalise kahju kui ka tervisekahjustuse süüdlasele endale, kuid arvestades, et isik juhtis joobes sõidukit asulas sees, siis oli olemas ka potentsiaalne oht kõrvalistele isikutele. Liiklusrikkumised üldisena on seadusandja ja ühiskonna kõrgendatud tähelepanu all, kuna toovad endaga sagedasti kaasa rasked tagajärjed, ohu elule ja varale. Seda suurema tähelepanu all on joobes liikluses osalevad juhid. Teema olulisust ühiskonnale ja seadusandjale peegeldavad 01.11.2017.a jõustunud Karistusseadustiku muudatused, mis puudutasid ka
§-i 424. Käesoleval juhul ei mõjuta muudatus süüdistatava karistust, kuid näitab kohtule kätte üldise suuna. Vaidlust ei ole selles, et kriminaalasja kohtueelne menetlus on rikkumist ja selle toimepanemise asjaolusid arvestades olnud liiga pikaajaline ning venitamises ei saa vastutust panna J.J-i õlgadele. Samas on kohus 27.09.2017.a kohtumenetlusse saabunud kriminaalasja arutanud operatiivselt, kohtuistungid määrati juba 2017.a novembrikuusse ning kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati 08.12.2017.a, ehk kohus jõudis asjas otsuse kuulutamiseni vähem kui 2,5 kuuga. Kohus on eelnevale tuginedes seisukohal, et süüdistatava õiguse kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul rikkumist on võimalik hüvitada KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaselt karistust kergendades. Seega kohus KrMS § 306 lg 1 p 61 ja
§ 73
lg 1, 3 alusel jätab J.J-ile mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata, kui J.J ei pane ühe aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
§ 50
lg 1 p 1 alusel on kohtul õigus J.J-ilt võtta ära sõiduki juhtimisõigus kuni kolmeks aastaks.
§ 424
järgi kvalifitseeritud süütegude toimepanijate karistamisel on lisakaristuse kohaldamine aktsepteeritud normiks. Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine J.J-i suhtes ei kannaks oma eesmärki. Nagu eelpool mainitud, ei ole J.J-i näol tegemist ka paadunud liiklusrikkujaga, kelle puhul liiklusalaste süü – või väärtegude toimepanemine on harjumuslik. J.J-ile ette heidetava teo toimepanemisest on kohtuotsuse kuulutamise seisuga möödunud 2,5 aastat, (lisa)karistuse käitumist korrigeeriv mõju aga saab avalduda kõige paremini siis, kui seda kohaldatakse 11
(12)1-17-8550 võimalikult vahetult pärast süüteo toimepanemist. Kohus on seisukohal, et mõistetud karistus on proportsionaalne isiku poolt toime pandud süüteole ning selle täies ulatuses tingimuslikult täitmisele mitte pööramine ning lisakaristuse mitte kohaldamine kergendavad isiku karistust proportsionaalselt isikule õiguse kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul rikkumise hüvitamiseks. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 705 € ja KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi maksumus 95 €, mis tuleb J.J-ilt välja mõista. J.J-i menetluskulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Igor Pütsep Kohtunik 12
(12)