Obsah (5)

§ 121§ 65§ 68§ 57§ 2

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-1340 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Sten Lind ja Urmas Reinola Kriminaalasi H.O sü

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu

1. märtsi 2016 otsus lühimenetluses Prokurör Kaitsja ja süüdistatav H.O, ik: XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, KrMS § 217 alusel kahtlustatavana kinni peetud 07.01.2016.a, vahistatud 08.01.2016.a. Abiprokurör Karin Talviste Kaitsja Advokaat Merike Allikmäe Apellatsiooni esitaja Süüdistatav RESOLUTSIOON
2. Jätta süüdistatava H.O ja tema kaitsja apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
3. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista H.O-lt Eesti Vabariigi kasuks 48.00 (nelikümmend kaheksa) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu lahendi jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. 1 Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
4. H.O ’t süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on füüsilise vägivalla kasutamise eest kriminaalkorras karistatud (15.10.2015.a Harju Maakohtu otsus nr 1-15-8491), uuesti 07.01.2016.a kella 16:00 paiku, Tallinnas, XXX asuvas korteris, olles alkoholijoobes, ründas oma abikaasat TD’t, lüües teda rusikaga kaks korda näkku, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi (hematoom parema silma all, kriimustused ninal). Seega pani H.O toime teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt ehk

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas H.O

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ning mõistis talle karistuseks vangistuse 9 (üheksa) kuud. Vastavalt KrMS § 238 lg 2 sätetele vähendas H.O ’le mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 (kuus) kuud.

§ 65

lg 2 ja § 74 lg 5 alusel suurendas uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise, s.o 15.10.2015.a Harju Maakohtu kohtuotsusega nr 1-15-8491 mõistetud karistuse ärakandmata osa – s.o 5 kuu – võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks vangistuse 11 (üksteist) kuud.

§ 68lg 1 alusel luges karistuse alguseks kinnipidamise aja 07.01.2016.a.

H.O suhtes valitud tõkend – vahistamine – tühistas kohtuotsuse jõustumisel või vastavalt KrMS § 313 lg 1 p 7 kohtuotsuse mittejõustumisel karistuse ärakandmise tähtaja saabumisel. APELLATSIOONID:

1. 3.
2. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsust H.O-le mõistetud karistuse osas. Kohtuotsuse tühistamise alustena märgib materiaalõiguse ebaõige menetlusseadustiku nõuete rikkumise. kohaldamise ja Apellatsiooni esitaja on seisukohal, et vaatamata sellele, et H.O on varem kohtulikult karistatud, on võimalik karistada teda leebemalt. Arvestades isikut ja tema süü suurust on talle mõistetud karistus liialt karm. H.O allakäiku on hinnatud väljaspool süüdistuses nimetatud tegu. Ta ei ole andnud kohtule ennastõigustavaid ütlusi ega püüdnud oma süüd vähendada. H.O leiab, et karistust mõistes ei ole kohus objektiivselt arvestanud kohtualuse isikut ja süüteo raskust. 2 Mõistetud karistuse liik reaalse vangistuse näol võib olla õigustatud, kuid on süüdistatava puhul täidaks karistuse eesmärke ka lühemaajalisem vangistus. Ka kohus järeldas, et teda võib karistada sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Ta on oma süüd puhtsüdamlikult kahetsenud ning teinud järeldused, et ta soovib edaspidi elada seadusekuulekalt. H.O leiab, et mõistetud karistus, 9 kuud vangistust, ei vasta tema isikule ega kuriteo raskusele. Kohus leidis, et H.O poolt avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, et raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud ning tsiviilkahju puudub. Samas nähtub otsusest, et karistust kergendav asjaolu, puhtsüdamlik kahetsus, on küll märgitud, kuid karistuse kohaldamisel seda ei ole arvestatud. Kohus on lugenud puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendavaks asjaoluks

§ 57

lg 1 p 3 mõttes, kuid karistuse valikul on jäänud tähelepanuta.

§ 57

lg 2 mõttes on võimalik arvestada ka seaduses loetlemata faktilisi asjaolusid, sealhulgas asjaolu, et H.O on isik, kes on kohtule kinnitanud, et rohkem kuritegusid ta toime ei pane. Kohus ei ole piisavalt arvestanud kohtualuse isikut ega süü suurust, kuna tähelepanuta on jäänud tõendid selle kohta, et kannatanu ei ole soovinud abikaasale karmi karistust. Vastupidiselt kohtu järeldusele on ta soovinud, et H.O vabaneks juba karistuse kandmiselt, kuna tal on raskusi toimetulekuga. H.O on enda jaoks karistusest järeldused teinud ning on selgitanud, et ta on minemas alkoholi võõrutusravile, et sõltuvusest vabaneda. Ravile minek saab võimalikuks kohe pärast seda, kui ta vabaneb. H.O ei nõustu kohtu järeldusega selles, et kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on ta vägivaldne. Isik on 46 aastane ning esmakordselt karistati teda 2012 aastal. Just varasemad karistused on teda mõjutanud võõrutuseks abi otsima ning ta on suuteline loobuma süütegude toimepanemisest. H.O on alles aastane laps, kellest ta hoolib ning ta soovib elada seaduskuulekat elu. Kui kohus leidis, et karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega, siis tema puhul piisanuks leebemast karistusest.

§ 2lg 2 kohaselt on isiku karistamise aluseks on ennekõike tema teosüü.

H.O leiab, et tema puhtsüdamlik kahetsus on meelevaldselt arvestamata jäetud ning tema allakäiku on hinnatud väljaspool süüdistuses nimetatud tegu. Kui kohus oleks arvestanud õigesti H.O isikulisi parameetreid, siis on võimalik, et selle tulemusel oleks tehtud teistsugune otsus. Kaitsealuse õigused saavad kaitstud kõigi tõendite ja asjaolude hindamisel ringkonnakohtu lahendiga. Apellant tugineb asjas olevatele tõenditele ja uusi tõendeid esitada ei soovi. Juhindudes KrMS § 318 lg 1, § 321, § 337 lg 1 p 4, § 338 ja § 340, palub tühistada kohtuotsus H.O-le karistuse mõistmise osas ja mõista süüdistatavale leebem karistus. Süüdistatav ja tema kaitsja ei soovi osaleda ringkonnakohtus kriminaalasja arutamisel. 3.

1. Süüdistatav enda apellatsioonis vaidlustab mõistetud karistust. Pole nõus sellega, et peab vanglas olema. Kui see on võimalik palub teda vabastada. Tal on väike laps ja abikaasa ja mõlemad sõltuvad majanduslikult temast kuna tal on kindel töökoht. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT: 3
2. 4.
3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt lahendid 3-1-1-69-13, 3-1-1-43-11). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute apellatsioonidega, millede sisuline arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti. 4.
4. Süüdistatav ja kaitsja on vaidlustanud otsuse vaid mõistetud karistuse osas. Kaitsja täpsustab, et mõistetud karistuse liigi osas vaidlus puudub, kuid süüdistatavale tuleks mõista lühemaajalisem vangistus. Seega on kaitsja vaidlustatud vaid karistusmäära. Süüdistatava sooviks on olla vabaduses. Esmalt peab apellatsioonikohus vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Maakohus on põhistanud süüdistatava karistamist sanktsiooni ettenähtud raskemaliigilise karistusega ning kolleegium leiab, et karistusliigiks vangistuse valimine on kooskõlas nii süü suurusega kui ka süüdistatava isikuga. Asenduskaristuse mõistmata jätmist ja uuesti süüdistatava karistusest tingimisi vabastamata jätmist on maakohus põhistanud ning seaduslikult leidnud, et isikuomadusi arvestades on kooskõlas seadusega tema karistamine reaalse vangistusega. Karistusmäära otsustamisel on maakohus seaduslikult viidanud Riigikohtu poolt korduvalt väljendanule ( nt otsus 3-1-1-79-15), et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Maakohus on H.O karistanud 9 kuulise vangistusega. Kohus ongi võtnud karistuse mõistmise lähtekohaks sanktsiooni keskmise määra, so kahe ja poole aastase vangistuse. Kohus on oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra karistuse mõistmisel arvestanud karistust 4 kergendavatena nii süü tunnistamist kui ka puhtsüdamlikku kahetsust. Samuti on kohus arvestanud ka tekitatud tagajärjega ja karistust raskendavate asjaolude puudumisega. Kolleegium ei tuvastanud karistuse mõistmisel süü suuruse arvestamisega seonduvaid menetluslikke ega ka materiaalõiguslikke minetusi, mis annaksid aluse kohtuotsuse tühistamiseks ja uue, leebema karistuse mõistmiseks. Kaitsja on esitanud apellatsioonis väite, et maakohtu poolt mõistetud karistusmäär ei vasta süüdistatava isikule. Kolleegium, arvestades süüdistatava karistusregistri andmeid ning läbivalt vägivaldsete kuritegude toimepanemisi leiab, et mõistetud karistusmäär on isikut arvestades ennemini leebe. Isikule, kes on korduvalt karistatud vägivallaga seotud kuritegude eest, kes pani uue vägivallateo toime oma abikaasa suhtes, alaealise lapse nähes ning vaid mõne kuu möödudes eelmise kohtuotsuse kuulutamisest, on alust karistada kolleegiumi veendumuse kohaselt sanktsiooni keskmisele määrale ligilähedase karistusega, mistõttu mõistetud 9 kuulise vangistuse veelgi lühendamiseks igasugused seaduslikud alused puuduvad.
5. Eeltoodu alusel kolleegium leiab, et mõistetud karistus ei ole vastuolus seadusega ega kohtupraktikaga ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
6. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist maakohtu otsuse analüüsi ja apellatsiooni koostamise eest kokku 1 tund, summas koos käibemaksuga 48,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletud summat saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks. KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Antud juhul on kaitsja poolt esitatud apellatsioon süüdistatava huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu H.O kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5