§-st 337 lg 1 p 2 p 2, 338 p 3, 339 lg 1 p 7, 341 lg 2, 4 tühistada Viru Maakohtu 10. mai 2011 kohtuotsus osaliselt, so Kristjan Talviku ja K.T süüdimõistmises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi ning tsiviilhagi osas. Tühistatud osas saata kriminaalasi Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks. Kristjan Talviku ja K.T suhtes kohaldatud tõkend -vahistamine- jätta muutmata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Rakvere Advokaadibüroo kaudu 351,20 eurot, sealhulgas käibemaks 58,53 eurot, vandeadvokaat Lembit Nirgile tema poolt Kristjan Talvikule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Kristjan Talviku menetluskulu, so kaitsjatasu 351,20 eurot, jätta
Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib
Määruskaebuse esitamise õigus on
lg 3 loetletud isikutel, süüdistataval on õigus määruskaebus esitada advokaadi vahendusel. Määruskaebus esitatakse
lg 1 kohaselt Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 10.05.2011 otsusega mõisteti K. Talvik KarS § 418 lg 1 järgi õigeks. Sama maakohtu otsusega mõisteti K. Talvik süüdi KarS § 200 lg 2 p 7,9 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 7 aastat vangistust, millele liideti KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 03.03.2009 otsusega mõistetud ärakandmata karistus 7 kuud vangistust, mõistes K. Talvikule lõplikuks liitkaristuseks 7 aastat 7 kuud vangistust. Eelnimetatud Viru Maakohtu otsusega mõisteti K.T süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 7 aastat vangistust. Lisaks otsustati rahuldada osaliselt kannatanu J.L. poolt esitatud tsiviilhagi, mõistes K. Talvikult ja K.T-lt solidaarselt J.L. kasuks 833,92 eurot (13 048 krooni) varalise kahju nõudes esitatud tsiviilhagi katteks ja 2000 eurot mittevaralise kahju nõudes esitatud tsiviilhagi katteks. Lisaks K. Talvikule esitatud süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi, mida apellatsioonides ei vaidlustatud, esitati K. Talvikule süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7 ja 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema ajavahemikul 21.02.2010 kella 23.00 kuni 22.02.2010 kella 07.00 koos K.T-ga eemaldades aknaklaasi sisenes vara hõivamise eesmärgil Lääne-Virumaal Laekvere vallas XXX külas XXX asuva elumaja garaaži ja sealt edasi ukseluku lõhkumise teel elumajja, kus K.T tungis kallale neile peale sattunud majaperemehele R.L. ja peksis teda sõrgkangiga pähe põhjustades R.L. aju-kolju lahtise tömp trauma koljuluude murdude ja peaaju kelmealuste verevalumitega (hulgikillunenud sisserõhutus ja terrassikujuline koljulae luumurd paremal üleminekuga koljupõhimikule, peaaju kelmealused verevalumid, peaaju kõvakelme rebend, hulgalised põrutushaavad pea juustega kaetud osas verevalumitega pehmetes kudedes), millised vigastused on eluohtlikud ja põhjustasid kannatanu surma, ning mitteeluohtlikud tervisekahjustused - verevalumid parema ja vasaku silma ümbruses, marrastused paremal õlal, vasaku reie välispinnal, paremal pool seljal. Majast lahkudes võtsid K.T ja K. Talvik sealt kaasa akudrelli Metabo väärtusega 1500 krooni, padrunvõtmete komplekti väärtusega 900 krooni, binokli Olympus väärtusega 1289 krooni, pussnoa väärtusega 120 krooni, kullast abielusõrmuse väärtusega 1500 krooni, 2 kuldketti väärtusega 1800 krooni, kaitseliidu märgid väärtusega 120 krooni ja vähemalt 2500 krooni sularaha. K.T-le esitati süüdistus KarS § 114 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema ajavahemikul 21.02.2010 kella 23.00 kuni 22.02.2010 kella 07.00 koos K. Talvikuga eemaldades aknaklaasi sisenes vara hõivamise eesmärgil Lääne-Virumaal Laekvere 2 vallas XXX külas XXX asuva elumaja garaaži ja sealt edasi ukseluku lõhkumise teel elumajja, kus tungis kallale neile pealesattunud majaperemehele R.L. ja peksis teda sõrgkangiga pähe, põhjustades R.L. aju-kolju lahtise tömp trauma koljuluude murdude ja peaaju kelmealuste verevalumitega (hulgikillunenud sisserõhutus ja terrassikujuline koljulae luumurd paremal üleminekuga koljupõhimikule, peaaju kelmealused verevalumid, peaaju kõvakelme rebend, hulgalised põrutushaavad pea juustega kaetud osas verevalumitega pehmetes kudedes), millised vigastused on eluohtlikud ja põhjustasid kannatanu surma, ning mitteeluohtlikud tervisekahjustused - verevalumid parema ja vasaku silma ümbruses, marrastused paremal õlal, vasaku reie välispinnal, paremal pool seljal. Majast lahkudes võtsid K.T ja K. Talvik sealt kaasa akudrelli Metabo väärtusega 1500 krooni, padrunvõtmete komplekti väärtusega 900 krooni, binokli Olympus väärtusega 1289 krooni, pussnoa väärtusega 120 krooni, kullast abielusõrmuse väärtusega 1500 krooni, 2 kuldketti väärtusega 1800 krooni, kaitseliidu märgid väärtusega 120 krooni ja vähemalt 2500 krooni sularaha. K. Talvik tunnistas end talle esitatud süüdistuses süüdi. K.T end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Maakohus leidis, et tõendatud on K.T, K. Talviku, tunnistajate T.S., R.L., J.L., M.T., H.M., G.M., L.L., A.P., T.K. ja U.L. rohkem või vähem üksikasjaliste ütlustega, oma kogemusest või K.T-lt kuulduna, et viimasel oli palju võlgu ja ta ei suutnud neid tagasi maksta. Seda tõendab ka kohtuistungil esitatud võlakiri ning tunnistajate ütlused selle võlakirja koostamise asjaolude kohta. K.T ning tunnistajate T. S. ja L.L. ütlustega on tõendatud, et L.L. rääkis sõpradele vanaisal kodus olevast suuremast rahasummast. K. Talviku ja K.T ütlustega on tõendatud, et L.L. a vanaisa majast varguseks oli neil vaja maja plaani. K. Talviku sõnul tõi plaani temale R.L. , kes seda ise eitab. K.T sõnul joonistas selle plaani, kus raha asukoht kapis oli ristiga märgitud, L.L. , kes ise seda eitab. Kohus pidas tõenäoliseks, et siiski L.L. , kes ainsana oli detailselt kursis oma endise elukoha olustikuga, joonistas maja plaani, mis leiti K. Talviku juurest kodust (läbiotsimise protokoll, asitõend pakendis nr 27 ja asitõendi vaatlusprotokoll, käekirjaekspertiisiakt nr DK-0110-10/2195) ja millel oli K.T DNA (DNA ekspertiisiakt nr GE-0734-10/2146). Kohtu hinnangul ei oma tähtsust, kes plaani joonistas, kuid ta pidi R. L. majaga väga hästi kursis olema ning sellise plaani muretsemine ja säilitamine näitab kohtu hinnangul süüdistatavate kindlat kavatsust kuriteo toimepanemiseks. K. Talviku, K.T , R.L. ja A.K. ütlustega on tõendatud, et 11.12.2009 käisid XXX s R.L. elukohas K. Talvik, K.T ja R.L. . Kuna politsei kontrollis R.L. ja süüdistatavatel ei õnnestunud majja tungida, siis seekord jäi süütegu toime panemata. Juba siis leiti R.L. autost seljakott, tagavarajalatseid ja sõrgkang, mis R.L. sõnul K. Talvik ja K.T lahkudes endaga kaasa võtsid. Kohus pidas tähelepanuväärseks juba siis tehtud põhjalikke ettevalmistusi kuriteoks, kuna selleks ajaks ei olnud K.T veel tõsist muret tekitanud 13 000 krooni suurust võlga. K. Talviku ja K.T ütlustega on tõendatud, et veebruaris 2010 võttis K.T ühendust K. Talvikuga ja tegi uuesti ettepaneku minna Muuka vargile. K. Talvik oli nõus, kui saab amfetamiini, mille K.T temale muretseski. Kohtu jaoks on seetõttu arusaamatu ja ebausutav K.T hilisem väide, et amfetamiini võla katteks andis K. Talvik talle kuldsõrmuse, kuna amfetamiin oli ju eeltingimuseks selleks, et K. Talvik temaga koos Muuka vargile läheks. K. Talviku, K.T ja J. L. ütlustega on tõendatud, et J. L. veebruaris 2010, K.T palvel, viis K. Talviku ja K.T Muuka, pani nemad seal metsa vahel maha ja K.T pidi temale helistama, kui oli vaja neile järele minna. Hiljem selgus, et K.T oli telefoni autosse unustanud ega saanudki seega helistada. J. L. aga ei saanud neile järele minna, kuna ei teadnud kuhu. K. Talviku ja K.T ütluste ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tõendatud, et K. Talvik ja K.T tungisid R.L. elukohta rehealuse akna eemaldamise teel, kolasid garaažis, otsides varastamisväärset, tegid tuld ja lõhkusid sõrgkangi ja vaibanuga kasutades ukseluku, et pääseda 3 eluruumidesse. Kolasid tubades, otsisid raha, kuid R.L. tuppa, kus pidi asuma raha, nad ei pääsenud, kuna uks oli kinni. R.L. ärkas ja tuli kööki, kohtu arvates ajendatuna loomulikust vajadusest, sest süüdistatavate sõnul oli ta elus ja võõrastest üllatunud. Kannatanu J.L. ja tunnistajate L.L. ning A.K. ütlustega on tõendatud, et R.L. kuulis ilma kuuldeaparaadita väga halvasti ning et öösel ta seda ei kandnud. Samuti oli tema nägemine vilets. Kuna kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et R.L. ootas ja kartis vargaid, ei ole alust arvata, et kui ta oleks kuulnud võõraste liikumist majas, siis oleks ta oma toast väljunud paljakäsi. Kohus avaldas
Talviku ütluste olustikuga seostamise protokolli koos uurimistoimingu salvestusega, et saada ülevaade sündmuskoha olustikust, kuna sündmuskoha vaatlus ja selle videosalvestus ei ole ülevaatlikud ning piisavalt põhjalikud. Kohus pidas seda lubatavaks tõendiks, kuna nimetatut ei kasuta K. Talviku ütluste kontrollimiseks, vaid sündmuskoha olustikust ülevaate saamiseks. Siinkohal viitas kohus Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-62-
lg-le 1,
lg 1 p-le 1 ning leidis, et kuna tsiviilhagile esitatavaid nõudeid
ei sätesta, tuleb juhinduda TsMS-ist, eeskätt TsMS § 338 ja § 363, arvestades kriminaalmenetluse erisusi. J. L. on kriminaalmenetluses esitanud ja asja kohtuliku arutamise käigus täpsustanud tsiviilhagi varalise kahju nõudes, so oma isa matusekulude, varastatud esemete ja kuriteo toimepanemise tagajärjel rikutud esemete (seoses veetorude külmumisega tekkisid kulutused pesumasina, tualetipoti, segisti ja survevooliku ostmiseks) hüvitamise nõudes, kogusummas 20 838 krooni (1331,79 eurot) ja 200 000 krooni (12 782 eurot) mittevaralise kahju nõudes. Varalise kahju osas pidas kohus tsiviilhagi põhjendatuks rahuldada osaliselt, mõistes süüdistatavatelt välja varastatud ja rikutud esemete maksumuse 13 048 krooni (833,92 eurot). 6 Kuna K. Talvikut ja K.T ei ole süüdi mõistetud R.L. tapmises, siis ei pidanud kohus põhjendatuks nendelt välja mõista matusekulusid kogusummas 7790 krooni. Kohus viitas VÕS § 130 lg-le 2 ning märkis, et kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele VÕS § 130 lg 2 järgi, kui on täidetud kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused ning esinevad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 järgi. Seaduses ei ole sätestatud, millist asjaolu loeb seadusandja erandlikuks ning igal konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta konkreetses asjas olevaid faktilisi asjaolusid. Kohtuistungil ei tekkinud vaidlust selle üle, kas kannatanu J.L. l esineb mittevaraline kahju ja kas esinevad selleks hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes. K. Talvik tunnistas nii varalise kui mittevaralise kahju põhjustamist kannatanule. K.T oma seisukohta ei väljendanud. Kohus leidis, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kohus asus seisukohale, et hoolimata kannatanu napisõnalisusest kahju kirjeldamisel, on olemas õiguslik alus mittevaralise kahju nõudes esitatud hagi osaliseks rahuldamiseks. Kohus mõistis J.L. raskusi tema jaoks ilmselgete kannatuste väljendamisel. Lapse (ka täiskasvanud lapse) poolt oma vanema surma üleelamine on iseenesest küll tavapärane, kuid kindlasti ei ole tavapärane, et vanem hukkub oma kodus läbi kuriteo. J.L. näol on küll tegemist keskealise, iseseisvalt oma elu elava isikuga, kuid ainsa lapsena jagas ta isaga ühist eluaset, olles temaga seotud oma igapäevaelus, st omas lähedase isikuna ruumilist lähedust hukkunuga. Tervisekahjustust hingelise üleelamise näol, leides koju saabudes oma isa tapetuna oma kodu köögipõrandal, sellise vaatepildi vahetut nägemist ning kodus viibides igapäevast meenutamist, vere ning muude kuriteojälgede koristamist oma kodus ning selle mällu sööbimist, tundes oma kodu rüvetamist raske isikuvastase kuriteo läbi, saab kohtu hinnangul pidada selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse mittevaralise kahju väljamõistmiseks sellega seotud isikutelt ning peab mittevaralise kahju hüvitisena mõistlikuks välja mõista 2000 eurot. Karistuse mõistmisel lähtus kohus KarS §-st 56 ning selgitas ka karistuse mõistmise eesmärke. Kohus viitas KarS §-le 32 ning leidis, et asjaolusid, mis tingiksid süüdistatavate karistusest vabastamise, ei ole tuvastatud. Samuti ei esine süüdistatavate poolt toimepandud kuritegude õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Samuti ei tuvastanud kohus süüdistatavate karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes ja raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. Oma viimases sõnas on mõlemad süüdistatavad küll avaldanud kahetsust, kuid kohtu hinnangul ei olnud see siiras ning seega ei ole käsitletav karistust kergendava asjaoluna. Kohus leidis, et kummagi süüdistatava puhul ei saa mõista neile karistust tingimisi. Mõlemad süüdistatavad kuuluvad süüdimõistmisele esimese astme raskes kuriteos, mis juba oma olemuselt välistab karistuse tingimusliku mõistmise. Tegemist ei ole juhusliku, vaid põhjalikult ettevalmistatud kuriteoga. Süüdistatavaid ei pidurdanud ka politsei tähelepanelikkuse tõttu ebaõnnestunud katse detsembris 2009. Seepärast, pidades silmas karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, süüdistatavate süü suurust, kuriteo tehiolusid ja süüdistatavate isikuid, pidas kohus põhjendatuks karistada neid vangistusega sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras. Kohus märkis, et K. Talvik on varem 2-l korral kohtulikult karistatud, väärtegude eest 12-l korral. Varasemad karistused annavad tunnistust sellest, et K. Talvikut ei saa pidada õiguskuulekas. Kohtu hinnangul on K. Talvik jätkuvalt kuritegelikult aktiivne, kuid võttes arvesse, et tema ei olnud kuriteo initsiaatoriks ega organiseerijaks ning ei ole usutav, et tema ilma K.T õhutuseta kuriteo toimepanemisele oleks asunud, siis tuleb pidada põhjendatuks mõista temale vangistus sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras, pidades seda piisavaks, et mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. K.T on varem kohtulikult karistamata, kuid väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud 9-l korral, mis samuti annab tunnistust sellest et teda ei saa pidada õiguskuulekaks 7 isikuks. Kuriteo pani K.T toime alaealisena, kuid karistuse mõistmisel ei saa arvesse võtmata jätta asjaolu, et just tema oli kuriteo toimepanemise initsiaatoriks ja aktiivseks ettevalmistajaks: muretses plaani, transpordi, amfetamiini, et K. Talvik ikka osaleks. Seega oli temal oluline ning juhtiv roll süüteo toimepanemisel. Diferentseerides karistusmäära sõltuvalt osavõtu astmest ja süü suurusest, asus kohus seisukohale, et ka K.T-le tuleb mõista vangistus sanktsiooni keskmisele määrale lähedases määras, pidades seda piisavaks, et mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu K. Talviku apellatsioon K. Talvik taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist talle mõistetud karistuse osas ning palub kergendada talle mõistetud karistust. K. Talvik ei nõustu talle mõistetud 7 aasta pikkuse vangistusega röövi toimepanemise eest. K. Talvik ei eita oma süüd, kuid leiab, et pole toime pannud tegu, mis vääriks niivõrd ranget karistust. 21.02 läks K. Talvik K.T kutsel XXX s asuvasse elumajja eesmärgiga toime panna salajane vargus. Majas viibides tungis K.T sõrgkangiga kallale seal elavale meesterahvale, keda lõi korduvalt peapiirkonda ning põhjustas sellega surmavad vigastused. Süüdistatavatel oli kokkulepe, et kellegi pealesattumise korral põgenetakse, mistõttu tuli K. Talvikule taoline brutaalne kallaletung ootamatult ning šokiseisundi tõttu oli K. Talvik võimetu vägivallaakti takistama. Enne seda olid süüdistatavad valmis pannud 2 tööriistakohvrit, mille soovisid omakasu eesmärgil kaasa võtta. Uurija selgitas K. Talvikule, et toimepandud teo näol on tegemist rööviga, mistõttu K. Talvik tunnistas end röövis süüdi, kuid vägivalda pole kasutanud. K. Talvik tegi kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse käigus kõik endast oleneva tõe väljaselgitamiseks, kuid menetlejatel ei õnnestunud toimunut faktiliselt välja selgitada. K.T andis esimesed ütlused kohtus, kus tunnistas, et oli teo algajata, kuid eitas kallaletungimist, mistõttu on võimatu lööjat kindlaks teha. Maakohus karistas süüdistatavaid 7 aasta pikkuse vangistusega. K. Talvik leiab, et karistus on ülekohtune, kuna toime pandud tegu oli varavastane ning ta ei kujuta ühiskonnale ohtu, mistõttu pole K. Talviku eraldamine ühiskonnast tarvilik. K. Talvik märgib, et on saanud valusa õppetunni ning soovib võita tagasi oma armastatud naise poolehoiu. Lisaks sellele pole tal peale vanaema ja vanavanaema kedagi ning peale K. Talviku pole nimetatutel kellelegi loota. K. Talvik on menetlusele kaasa aidanud ning palub lugeda seda kergendavaks asjaoluks. K. Talviku kaitsja apellatsioon K. Talviku kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks või uue otsuse tegemist, millega mõista K. Talvik süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergem karistus. K. Talviku kaitsja leiab, et kohtuotsus on ebaõige ja põhjendamatu materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise (
p 2) ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, kuna kohtuotsuses puudub põhjendus (
S § 200 lg 2 p 7, 9 järgi. K. Talviku kaitsja leiab, et kohus on hinnanud valesti asjaolusid ning neid kinnitavaid tõendeid. Kohus pole osutanud konkreetsetele asjaoludele, miks ja kuidas mõlemad kaastäideviijad on röövimise toime pannud, sh pole kirjeldanud konkreetset tegevust, mis annaks alust järeldada röövimise kaastäideviimise toimepanemist, so kahe isiku ühist ja kooskõlastatud tegevust, mis kokku vastaks röövimise süüteokoosseisu tunnustele. Antud juhul viis menetlusnormi oluline rikkumine materiaalõigusnormi ebaõigele kohaldamisele. Maakohus on oma otsuses kirjeldanud K. Talviku ütlusi ning oletanud, et abivahendite kuhjamine ukse taha näitab valmisolekut kannatanu vastupanu maha suruda, mis pole aga loogilises seoses tuvastatuga, et kannatanu oli halva kuulmise ja nägemisega eakas inimene, mis ei nõuakski sellise 8 isiku vastupanu mahasurumist (sest on võimalik minna peitu, meelitada kannatanu teistesse ruumidesse). Kohus on järeldanud, et ei ole võimalik tuvastada, kumb süüdistatavatest ja millist vägivalda kasutas, kuid luges tõendatuks, et kannatanut ründasid nii K. Talvik kui ka K.T. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06, kuid pole juhindunud sama lahendi p-st 14, et tegevus tuleb kvalifitseerida eriosa sama sätte järgi, v.a kui tegemist on ühe kaastäideviija ekstsessiga. Kui antud juhul oli K. Talvikul ja K.T plaan panna toime salajane vargus ja see oleks olnud võimalik ka kannatanu väljumisel magamistoast, siis tuleb röövimist hinnata täideviija ekstsessina ja süüks arvata ainult ühele isikule, kelleks antud juhul ei saa pidada K. Talvikut. Kaitsja leiab, et kuna kohus on rajanud otsuse oletustele, siis on kohus rikkunud süütuse presumptsiooni (
Seetõttu on kaitsja arvates kohtuotsus motiveerimata, mistõttu on kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning K. Talviku tegu tuleks ümber kvalifitseerida varguseks. Samuti leiab kaitsja, et K. Talviku poolt toime pandud röövimise kaastäideviimine pole tõendamist leidnud (KarS § 21 lg 2) ning kohus on K. Talviku röövimises süüdimõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Ühtlasi taotleb kaitsja kõigi tõendite kogumis uurimist. K.T kaitsja apellatsioon K.T kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning K.T õigeksmõistmist. Alternatiivsena, so juhul, kui kohus peab põhjendatuks, et K.T on süüdi KarS § 266 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, taotleb kaitsja K.T karistada määras, millises on K.T vangistuse kandnud ning vabastada K.T vahi alt. Kaitsja on seisukohal, et kohus on kohtuotsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mistõttu tuleb kohtuotsus tühistada. K.T mõisteti süüdi grupilises röövimises sissetungimisega R.L. kuuluvasse elumajja. Samas jättis kohus kohtuotsuse kohaselt K.T ja K. Talviku süüdistusest välja osa, mille kohaselt vägivalla osutajaks oli K.T . Kaitsja leiab, et kui konkreetset vägivalla osutajat ei ole kohtuotsuses tuvastatud ja süüdistust vägivalla kasutamises ei ole kummalegi süüdistatavatest inkrimineeritud, puudub võimalus kvalifitseerida isikute tegevust grupilise röövimisena. KarS § 200 sätestatud teos isiku süüdi mõistmiseks peab olema tuvastatud vägivalla kasutamine, mis peab olema seotud vara hõivamise või hõivatud vara valduse säilitamisega. Käesoleval juhul ei selgu prokuröri poolt kohtukõnes suuliselt muudetud süüdistusest kes, millisel eesmärgil ja millist vägivalda kasutas ning kas seda vägivalda kasutati vara hõivamiseks. Kuna prokurör ei muutnud K. Talvikule esitatud süüdistust ja K.T-le uut süüdistust ei esitanud, siis puudus maakohtul võimalus K.T süüdi mõista röövimises koos K. Talvikuga, kuna K.T poolt vägivalla kasutamine ei leidnud tuvastamist. K. Talvikule ei ole vägivalla kasutamist inkrimineeritud. Seega ei ole esitatud süüdistuse pinnalt võimalik isikute käitumist hinnata grupilise röövimisena, kus mõlemad isikud on röövimise täideviijad. Kaitsja leiab, et kohtuotsus ei vasta
p 1,2 nõuetele, sest kohtuotsuses puuduvad igasugused viited tõenditele, mida kohus usaldusväärseks peab ja tõenditele milliseid kohus usaldusväärseks ei pea. Ühtlasi leiab kaitsja, et puudub ühemõtteline ja selge hinnang K. Talviku ütlustele. Kaitsja on seisukohal, et K. Talviku ütlused on ebausaldusväärsed ning need ei saa olla aluseks K.T süüdi tunnistamisel ning neid tuleb käsitleda rõõnana. Kohtuotsusest järeldub, et kohus on K.T süüdi tunnistanud ainult K. Talviku ütluste pinnalt, sest ühelegi teisele tõendile, mis tõendaks K.T osalemist röövimises, kohus viiteid teinud ei ole. Samas on kohus korduvalt väljendanud, et K. Talviku ütlused on K.T süüstavad ja ennastõigustavad. K. Talviku ütluste usaldusväärsuse seadis kahtluse alla ka prokurör, kes loobus K.T-le esitatud mõrva süüdistusest põhjusel, et K. Talviku ütlused on ebausaldusväärsed. K. Talvik on nii kohtueelses menetluses kui kohtus korduvalt ütlusi muutnud ja nende ütluste muutmise põhjuseid ta selgitada ei osanud, samuti on ütlused vastuolus teiste kohtuliku uurimise käigus kogutud tõenditega. Seega pidi kohus Riigikohtu praktikast tulenevalt K. Talviku ütlused 9 tervikuna kõrvale jätma (Riigikohtu otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-3-07, 3-1-1-113-06, 3-1-1-1-07). Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04 ja Riigikohtu 16.09.1994 otsusele LV kriminaalasjas ning leiab, et käesoleval juhul saab K. Talviku ütlusi kõrvutades teiste asjas kogutud tõenditega asuda seisukohale, et tegemist on rõõnaga, sest süüstades K.T teos, millise toimepanemises on ka temale kahtlustus esitatud, saab ta vabaneda vastutusest raske kuriteo toimepanemise eest. Lisaks sellele märgib kaitsja, et K. Talviku poolt antud ütluste ebausaldusväärsuse hindamisel tuleb arvestada, et tegemist on isikuga, kes on eelnevalt karistatud KarS § 320 lg 1 alusel, mistõttu tuleb K. Talviku ütlustesse tervikuna suhtuda eriti kriitiliselt ning need ka tervikuna tõendina kõrvale jätta. Siinkohal viitab kaitsja Riigikohtu otsustele kriminaalasjades 3-1-1-48-11 (p 15), 3-1-1-21-09 (p 11) ja 3-1-1-109-10 (p 10). Kaitsja leiab, et K.T ütlusi saab hinnata kogumis teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega – J.L. , J. L., R.L. , M. T., T. K., G. M., A.P. , L.L. , L.L. a ja U. L. ütlustega ning sündmuskoha vaatlusprotokolli ja DNA ekspertiisi tulemustega. Ükski nimetatud tõend ei lükka ümber K.T ütlusi ning kinnitavad, et kontrollitavad sündmused toimusid nii nagu K.T need edastas. Kaitsja leiab, et K.T suhtes rikuti
§-s 75 sätestatud kahtlustatava menetlusõigusi, kuna vaatamata kaitsja taotlusele ei kuulatud teda kohtueelse menetluse käigus üle kordagi pärast seda, kui ta kahtlustatavana kinni peeti. Lisaks sellele peab kaitsja vajalikuks märkida, et K.T süüd välistavad ning K. Talviku süüd kinnitavad tunnistaja R.L. ütlused. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest, laiendades süüdistust ning sellega rikkunud
Kohus on leidnud, et K. Talviku K.T ja R.L. XXX s käimise episoodil novembris 2009 on tegemist ettevalmistusega kuriteoks. Samas ei ole nimetatud asjaolule viidanunud süüdistusakt ja seda tegevust ei ole käsitletud kogu kohtumenetluse ajal ettevalmistava tegevusena 17.02.
Seejuures tuleb kaitsja hinnangul arvestada, et tegemist on teise kriminaalmenetluse raames kogutud tõenditega, milline ei ole seotud K.T-ga. Kaitsja märgib, et ütluste olustikuga seostamise protokolli avaldamisel on kohus juhindunud
§-st 296, kuid nimetatud säte ei ole kohaldatav, sest ütluste olustikuga seostamise 10 ajal oli sündmuskoht oluliselt muutunud ning kuna sündmuskoht 02.03.2010 oli fikseeritud, siis ütluste olustikuga seostamise protokolli avaldamiseks puudus igasugune vajadus. Lisaks on see kaitsja arvates vastolus Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-178-10 ( p 9) toodud seisukohaga. Kaitsja leiab, et kohus on eiranud võistleva menetluse põhimõtet, milline on sätestatud
Kaitsja on arvamusel, et kohtuotsuses puuduvad põhistused, miks kohus ei ole kuriteo toimepanemise aja määratlemisel arvestanud J.L. , L.L. ja K.T ütlusi ning on lähtunud ainult tunnistajatena ülekuulatud M. T. ütlustest. Kaitsja, tuginedes K.T, M. T., A.P. ütlustele, leidis, et on põhjendatud lugeda tõendatuks, et XXX s R.L. elamus käisid K.T ja K. Talvik 17.02.2010 vastu 19.02.2010. Kaitsja käsitles M. T. ütlusi, et ta nägi R.L. 21.02.2010 ning leidis, et kaaludes kogutud tõendeid, on usutavamad J.L. ütlused ning märgib, et kahetsusväärselt võeti kaitsjalt võimalus oma väidet kuupäeva kohta tõendada kõige usaldusväärsema tõendiga, so R.L. vererõhupäevikuga. Esemete äravõtmine läbiotsimise käigus ilma dokumentide äravõtmist vormistamata on lubamatu tulenevalt
lg-st 1 ja sellest tulenevalt tuleb tõendeid hinnates teo toimimise ajaks lugeda 17.02 ööl vastu 18.02.2010. Seega on kohtu järeldus, et R.L. röövimise toimepanemine oli 21.02.2010, eeltoodust lähtuvalt ebaõige. Kaitsja arvates viitavad kohtu põhjendamatud ja tõendamatud järeldused sellele, et kohus on asunud süüdistaja rolli ja kaldunud kõrvale objektiivse ja igakülgse kohtuliku uurimise põhimõttest. Kaitsja rõhutab, et teo toimepanemise aeg on küsimus, mis tuleb kohtul tuvastada vastavalt esitatud süüdistusele. Kaitsja on seisukohal, et menetleja ja kriminaalmenetlust juhtinud prokurör tegid kõik selleks, et jätta tuvastamata tegelikud kuriteo toimepanemise asjaolud, selleks jäeti nõuetekohaselt fikseerimata sündmuskoht (nt pliidil olev valmistoit), mille kaudu oleks saanud teada objektiivselt kuriteo toimepanemise aja, küsitlemata J.L. R.L. kuuluva püssi osas, vaatamata sellele, et L.L oli sellest kohtueelses menetluses rääkinud, säilitamata ja nõuetekohaselt fikseerimata vererõhupäeviku võetus, tagastades K. Talviku riided ilma neid vaatlemata ja uurimata ning neid ekspertidele kontrollimiseks esitamata, andmata K.T-le võimalust kohtueelses menetluses ütlusi anda. Lisaks jäeti arvestamata R.L. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, milliste kohaselt R.L. ründas K. Talvik. Kohus jättis nimetatud asjaolud täielikult tähelepanuta, rikkudes sellega
§-s 14 sätestatud põhimõtet. Lisaks peab kaitsja vajalikuks rõhutada menetleja käitumist seoses K. Talvikult võetud riietega. Kaitsja viitab K. Talviku poolt läbiotsimisel riiete mitteväljaandmisele ning ütluste olustikuga seostamise toimingu ajal välja antud riietele. Kohus jättis kaitsja hinnangul täielikult tähelepanuta, et kuriteo toimepanemise vahendiks, millel oli K. Talviku DNA, oli sõrgkang. Kohtu arvates on usutav K. Talviku väide, mis ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud, et K. Talviku DNA võis sõrgkangile sattuda seetõttu, et tema käed higistasid ja ta hoidis sõrgkangi käes uste lõhkumiste ajal. Kaitsja rõhutab, et vastupidiselt K. Talviku ütlustele, kinnitavad nii K.T kui R.L. ütlused, et K. Talvik kasutas sõrgkangi R.L. ründamiseks. Kaitsja märgib, et kohus on karistuse mõistmisel jätnud kergendavate asjaoludena arvestamata K.T alaealisuse ja tegutsemise raske isikliku olukorra mõjul. Kaitsja arvates ei ole usutav, et alaealisel K.T on võimalik mõjutada täisealist ja korduvalt kriminaalkorras karistatud K. Talvikut toime panema kuritegu, ilma viimase osalemissoovita. Seega on kaitsja arvates alaealisele K.T-le mõistetud karistus ebaproportsionaalselt suur, võrreldes täisealisele korduvalt kriminaalkorras karistatud K. Talvikule mõistetud karistusega. Kaitsja märgib, et kohus rikkus ka
Kohus ei selgitanud mingilgi määral resolutiivosa kuulutamisel, mis põhjusel mõistab kohus K.T süüdi KarS § 200 lg 2 11 p 7,9 järgi. Lisaks lükkas kohus mitmel korral tervikteksti kuulutamise edasi, so kokku 23 päeva, sealjuures arvestamata, et tegemist on süüdistatavatega, kes viibivad vahi all ja kelle õigust nimetatud tegevus oluliselt rikub. Lisaks leiab kaitsja, et tsiviilhagi nii varalise kui ka mittevaralise kahju väljamõistmiseks ei olnud esitatud ning seega ei saanud seda kohtuotsusega lahendada. Kohtuotsuses puuduvad igasugused viited, millistele tõenditele tuginedes on tsiviilhagi välja mõistetud. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et kohtuotsus ei ole arusaadav ja üheselt mõistetav ning selles on väiteid, millised ei ole kooskõlas kohtuliku uurimise käigus tuvastatuga ja on selgelt ebaõiged. Kaitsja rõhutab, et käesoleval ajal ei ole vägivalla kasutamist süüdistuses kellelgi inkrimineeritud ja seega ei ole kohtu järeldused, et üks isik ei saanud sõrgkangiga lüüa ja samaaegselt rusikatega peksta ning kuna seda siiski tehti, kooskõlas esitatud süüdistusega, need on ebaseaduslikud ja põhjendamatud ning iseloomustavad kohtu suundumust igal juhul mõlemad isikud süüdi mõista. Kaitsja arvates on ilmne, et K.T vastu puuduvad tõendid. Ainsaks tõendiks on K. Talviku ebausaldusväärsed ütlused. Kaitsja peab vajalikuks viidata ka
lg-st 3 tulenevale põhimõttele ning Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-82-06, 3-1-1-57-10 ja 3-1-1-79-05. Alternatiivset taotlust põhjendab kaitsja järgmiselt. Kuna K.T on kinnitanud, et ta R.L. tahte vastaselt tungis 17.02.2010 temale kuuluvasse elamusse, sellest midagi varastamata, on ta võimalik nimetatud süüdistuses süüdi tunnistada, juhul kui nimetatu osutub võimalikuks ilma uut süüdistust esitamata. Arvestades, et KarS § 266 puhul on tegemist avaliku rahu vastase kuriteoga, aga KarS § 114 on isikuvastane ning KarS § 200 on varavastane süütegu. Sellisel juhul tuleb kaitsja hinnangul K.T karistada sanktsiooni keskmises määras ja lugeda karistus kantuks tema poolt kantud vangistusega ning vabastada K.T viivitamatult vahi alt. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid süüdistatavad ja kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus tuleb
§-de 338 p 3 ja 339 lg 1 p 7 alusel tühistada ning saata kriminaalasi maakohtule
lg 4 alusel samale kohtukooseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.
lg 1 p 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt
Samuti peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema kohtuotsuse põhjendustest lähtuvalt jälgitav. Kohtuotsus peab vastama
§-s 312 sätestatud kohtuotsusele esitatud nõuetele, st peab sisaldama uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, mis võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas koostatud kohtuotsus eelnimetatud nõuetele ei vasta. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on K. Talviku ja K.T süü tuvastamisel valikuliselt ning mitte üheselt mõistetavalt kogutud tõendeid käsitlenud. Siinkohal peab ringkonnakohus silmas eelkõige süüdistatavate K. Talviku ja K.T ütluste hindamist. Kohtuotsusest ei ole 12 võimalik üheselt mõista, kelle ütlusi ning millistel kaalutlustel loeb kohus usaldust väärivateks ning kelle omad mitte. Ringkonnakohus märgib, et ka süüdistatavate ütlused kuuluvad hindamisele samadel alustel teiste tõenditega ning nendest tehtavad järeldused peavad põhinema kogumis teiste tõenditega. Kui kohus jõuab tõendite kõrvutamisel seisukohale, et kellegi ütlused on usaldusväärsemad, peab see kohtu põhjendustest ka selgelt nähtuma. Seega ringkonnakohus leiab, et maakohtu veendumuse kujunemine ei ole selgelt jälgitav. Käesolevas kriminaalasjas on K. Talvikule esitatud süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mille kohaselt tema koos K.T-ga , vara hõivamise eesmärgil tungis ajavahemikul 21.02.2010 kella 23.00 kuni 22.02.2010 kella 07.00 paiku R.L. majja, kus K.T kasutas kannatanu suhtes vägivalda, millest osa vigastusi olid eluohtlikud ja põhjustasid kannatanu surma. Majast lahkudes võtsid T. Talvik ja K.T kaasa kannatanule kuulunud vara. K.T-le oli esitatud aga süüdistus KarS § 114 p 5 järgi kannatanu R.L. mõrvas seoses röövimisega. Viru Maakohus, uurinud kogutud tõendeid, tuvastas, et mõlemad süüdistatavad panid toime röövimise, st tegemist on kaastäideviijatega. Maakohus märkis, et kannatanu R.L. vigastused olid põhjustatud lühikese ajavahemiku jooksul enne surma kahesuguse vägivallaga- korduvate rusikalöökidega näkku ja korduvate kangilöökidega pähe. Siinkohal ei pea maakohus eluliselt usutavaks, et isik, kellel oli ründamiseks käes kang, pani selle käest löömaks rusikaga, ja vastupidi. Kuigi ei ole võimalik tuvastada, kumb süüdistatavatest millist vägivalda kasutas, luges kohus tõendatuks, et kannatanut ründasid nii K. Talviku kui ka K.T. Vägivalla kasutamise seostas kohus vara hõivamisega. Ringkonnakohus märgib, et K. Talvikule esitatud röövimise süüdistus sisaldab vaid sellist vägivalda, mida on kasutanud kannatanu suhtes kaassüüdistatav K.T . Vägivalla kasutamist K. Talviku poolt talle süüdistuses ette ei heideta. Seega maakohus, tuvastades, et mõlemad süüdistatavad kasutasid kannatanu R.L. suhtes füüsilist vägivalda, on väljunud esitatud süüdistuse piiridest. Nagu eelpool märgitud, tuvastas maakohus, et kannatanu suhtes oli kasutatud kahesugust vägivalda- kangilöögid pähe ning löögid rusikaga näkku. Siinkohal tuleb jällegi pöörduda esitatud süüdistuse poole, millest nähtuvalt kannatanu löömist rusikatega K.T-le süüks ei ole arvatud. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on jätnud asjakohaselt põhjendamata, millistel alustel oli võimalik K. Talvikule ja K.T-le eeltoodud viisil süüdistust muuta. Maakohus, leides, et mõlemad süüdistatavad on toime pannud röövimise kaastäideviimise vormis, on põhjalikult käsitlenud seaduses sätestatud röövimise objektiivset ja subjektiivset koosseisu (kohtuotsuse lk 16-17). Samas ei ole nimetatud süüteokoosseisu elemente käsitletud käesolevalt arutamisel oleva K. Talviku ja K.T süüdistuses tõendatuks loetud asjaoludega. Ringkonnakohus märgib, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sisustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (Riigikohtu lahendid 3-1-1-100-06, 3-1-1-63-08). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on maakohus K. Talviku ja K.T röövimise kaastäideviimise süüdistuse tõendatuks lugemisel jätnud kogutud tõendid teokoosseisu tunnustega (võõra vallasasja äravõtmise eesmärk, kes hõivas ja millist vara, vägivalla kasutamine, kaastäideviimise hindamine- kas oli vastav kokkulepe koostegutsemiseks või mitte, kuidas see kujunes ning milline tõend seda tõendab, samuti sissetungimine) sisustamata. Maakohus on osundanud ka sellele, millist subjektiivset süüteokooseisu röövimine eeldab, samas ei nähtu kohtuotsusest, millise tahtluse liigi K. Talviku ja K.T käitumises loeb maakohus tuvastatuks ning millel see põhineb. Ringkonnakohus rõhutab, et kohtuotsuses põhjenduste puudumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes ning sellise rikkumise tuvastamine on kohtuotsuse apellatsioonikorras tühistamise aluseks.
lg 4 võimaldab juhul, kui 13 kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab üksnes kohtuotsuse tegemist, saata kriminaalasi maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukooseisus. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse K. Talviku ja K.T süüdimõistmises KarS § 200 lg 2 p 7,9 järgi, kuulub tühistamisele ka süüdistatavatele karistuse mõistmine ning kannatanu J.L. poolt esitatud tsiviilhagi osaline rahuldamine ning süüdistatavatelt solidaarselt väljamõistmine. Kriminaalasja saatmine uue kohtuotsuse tegemiseks ei anna iseenesest alust muuta K. Talviku ja K.T suhtes kohaldatud tõkendit - vahistamine. Ringkonnakohus jätab süüdistatavate suhtes kohaldatud tõendi - vahistamine- muutmata, kuna K. Talviku puhul on tegemist korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga, samuti on K. Talvikule ja K.T-le maakohtu poolt karistuseks mõistetud reaalne vangistus. Apellatsioonides on taotletud süüdistatavate õigeksmõistmist, karistuse kergendamist ning ka toimepandud kuriteo ümberkvalifitseerimist. Kuna kriminaalasi tuleb saata maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, siis puudub ringkonnakohtul pädevus isikute süüküsimust käsitleda ning mõistetud karistuse süüle ja isikule vastavust kaaluda. Maarika Kuusk Mati Kartau 14 Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.