, § 200 lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi, Aleksei Suvorov süüdistatuna
lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi ja V.B süüdistatuna
lg 2 p 4, 7 järgi lühimenetluse korras Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ja A. Suvorovi karistati vangistusega 2 aastat ja 2 kuud.
lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 12.01.2011 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 6 kuu ja 12 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 8 kuud ja 12 päeva vangistust.
lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti käesoleva otsusega mõistetud karistus Viru Maakohtu 25.09.2012 kohtuotsusega mõistetud vangistusega (1 aasta 10 kuud ja 12 päeva) ning A. Suvorovi liitkaristuseks mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 4 aastat ja 12 päeva vangistust. Liitkaristusest arvati maha Viru Maakohtu 25.09.2012 kohtuotsuse järgi osaliselt ärakantud karistus, s.o 28 tundi üldkasulikku tööd ehk 14 päeva vangistust, ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust.
lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liitis maakohus 3 aasta 8 kuu ja 12 päeva pikkusele vangistusele 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust ja mõistis A. Suvorovile liitkaristuseks, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, 3 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Sama otsusega tunnistati V.B süüdi
MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ja V.B karistati vangistusega 2 aastat ja 2 kuud.
lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 13.07.2011 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 776 tunni üldkasuliku töö ehk 1 aasta ja 23 päeva vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 2 kuud ja 23 päeva vangistust. 2 Maakohtu otsusega tunnistati
ja § 200 lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi süüdi ka I.G , kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus arutas A. Suvorovile
lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, isikuna, kes on Viru Maakohtu 12.01.2011 otsusega mõistetud süüdi
lg 2 p 4, 7, 8, 9 järgi, sisenes 26.11.2011 kella 13.00 paiku, olles alkoholijoobes, valdaja tahte vastaselt korterisse aadressil XXXXX, Narva, kus, tegutsedes koos I.G-ga võõra vara äravõtmise eesmärgil, tungis kallale V.K. . Seejuures lõi A. Suvorov esimesena V. K. jalaga kõhu piirkonda, I.G aga lõi V. K. taburetiga vastu pead, tekitades viimasele füüsilist valu. Seejärel lõi A. Suvorov V. K. veel kaks korda rusikaga näkku ja omastas kannatanule kuuluva pangakaardi maksumusega 1,50 eurot, juukselõikuri maksumusega 9 eurot ja mobiiltelefoni Nokia maksumusega 10 eurot. V.B süüdistati selles, et tema, 12.03.2012 kella 18.15 paiku, olles alkoholijoobes pangaautomaadi aadressil Mõisa 8, Narva juures, tegutsedes koos V.V. võõra vara äravõtmise eesmärgil, üritas L.K. käest ära tõmmata rahakotti, milles oli 35 eurot. Seejuures lõi V. V. L. K. küünarnukiga vastu pead, tekitades viimasele füüsilist valu. V.B ei õnnestunud oma kavatsust tema tahtest sõltumatutel põhjustel lõpuni viia, kuna L. K. hakkas karjuma ja abi kutsuma. Samuti süüdistatakse V.B selles, et ta 23.06.2012 kella 3.00 paiku, olles alkoholijoobes korteris aadressil XXXX, Narva ning tegutsedes koos I.G-ga võõra vara äravõtmise eesmärgil, lõi A.J. raha ja mobiiltelefoni nõudes teda rusikatega vastu pead ja keha, tekitades A.J. füüsilist valu. Pärast seda lahkus I.G korterist kannatanule kuuluva sviitriga maksumusega 25 eurot ja välipudeliga maksumusega 1 euro, V.B aga oli politseitöötajate poolt A.J. korteris kinni peetud. Seega V.B, isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, pani oma tegudega toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, vägivallaga, isikute grupis, st
Kohtus uuritud tõendite alusel jõudis maakohus arvamusele, et A. Suvorovi ja V.B süü on täielikult tõendatud ja nende teod õigesti kvalifitseeritud. Maakohus ei leidnud alust kahelda kannatanute V.K. , L.K. , A.J. ega tunnistajate J.R. , V.V. ja I.I. ütluste usaldusväärsuses, sest need olid loogilised, järjepidevad ning kooskõlas nii omavahel kui ka teiste kriminaalasja materjalidega. Süüdistatav A. Suvorov tunnistas maakohtus, et lõi 26.11.2011 V.K. korterisse sisenedes viimast solvangute eest rusikaga näkku. Süüdistatava ütluste kohaselt haaras I.G samal momendil tabureti ja lõi V.K. t vastu pead. A. Suvorovi sõnul ei olnud ta aga teadlik kannatanule kuuluvate asjade äravõtmisest, mistõttu leidis, et tema tegu kuulub kvalifitseerimisele
Maakohus aga leidis, et A. Suvorovi tegevus täitis talle inkrimineeritava röövimise koosseisu. Nii A. Suvorov kui ka I.G lõid kannatanule vastu pead ja keha. A. Suvorov lõi jalaga kõhu piirkonda ja kaks korda rusikaga näkku. I.G lõi teda taburetiga vastu pead. I.G läks magamistuppa ja võttis sealt ära tema pangakaardi ja juukselõikuri. Meetodiks, millega kannatanut sunniti vara andma, oli vägivald. Antud kuriteo motiiviks oli omakasu ja eesmärgiks ebaseaduslik võõra vara saamine. Subjektiivsest küljest tegutsesid süüdistatavad I.G ja A. Suvorov maakohtu arvates otsese tahtlusega, st teadvustasid, et nad realiseerivad süüteo koosseisu ja soovisid seda. I.G ja A. Suvorovi teod olid kooskõlastatud iseloomuga, need olid suunatud ühisele kuritegelikule tulemusele – võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. 3 Maakohtu hinnangul ei oma tähtsust, et kannatanu peksmine algas muudel põhjustel. Tähtis on see, et kannatanu peksmine oli tema vara omastamise vahendiks. Samuti ei oma tähtsust see, et A. Suvorov isiklikult midagi korterist ei võtnud. Piisab sellest, et tema teod kannatanu suhtes kandsid I.G tegudega kooskõlastatud iseloomu ja need olid suunatud vara omastamisele. See, kes konkreetselt kannatanu vara võttis, ei ole oluline. Tähtis on see, et V.K. suhtes kasutatud vägivald oli vara omastamise vahendiks ja vägivalda tarvitati kooskõlastatult. Kannatanu A.J. sviitri ja välipudeli röövimise episoodis asus V.B kaitsja maakohtus seisukohale, et süüdistatava tegu kuulub kvalifitseerimisele
Maakohus aga leidis, et antud juhul tuleb pöörduda kannatanu A.J. ütluste poole, millest nähtub, et peksmise käigus nõudsid mõlemad süüdistatavad A.J. raha ja mobiiltelefoni, st nende teod olid suunatud võõra vara omastamisele. Seetõttu ei olnud maakohtu arvates alust rääkida süüdistatavate eraldi tegutsemisest. Mõlemad süüdistatavad esitasid nõudmise raha ja mobiiltelefoni edastamiseks ning lõid rusikatega A.J. vastu pead ja keha, misjärel I.G omastas kannatanule kuuluva sviitri ja välipudeli. Antud kuriteo motiiviks oli omakasu ja eesmärgiks ebaseaduslik võõra vara saamine. Subjektiivsest küljest tegutsesid süüdistatavad I.G ja V.B otsese tahtlusega, st teadvustasid, et nad realiseerivad süüteo koosseisu ja soovisid seda. I.G ja V.B teod olid kooskõlastatud iseloomuga, need olid suunatud ühisele kuritegelikule tulemusele – võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. L.K. röövimise episoodis leidis V.B , et tegemist oli vabatahtliku loobumisega röövimise lõpuleviimisest. Maakohus kaitsja seisukohaga aga ei nõustunud, kuna asjaolu, et V. V. ja V.B lahkusid sündmuskohalt, võtmata kannatanult ära raha, oli esile kutsutud eelkõige kannatanu enda käitumisega. Kannatanu hakkas appi karjuma, mistõttu süüdistatavad lahkusid sündmuskohalt tegu lõpuni viimata. Subjektiivsest küljest tegutses süüdistatav V.B otsese tahtlusega, st teadvustas, et ta realiseerib asjaolu, mis vastab süüteo koosseisule ja soovis seda. Karistuse mõistmisel juhindus maakohus
§-st 56, tuvastamata süüdistatavate karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Maakohus võttis arvesse, et A. Suvorov on varem seitsmel korral kohtulikult karistatud, sh ka vangistusega. Kuna A. Suvorov on isik, kes ei ole eelnevatest karistustest järeldusi teinud ja on jätkanud kuritegelikku tegevust, leidis kohus, et tingimisi karistuse kohaldamine on tema suhtes välistatud. Seetõttu jõudis kohus järeldusele, et A. Suvorovi suhtes on otstarbekas kohaldada reaalset vangistust. Ka V.B on varem kohtulikult karistatud ja seda kümnel korral. Käesolevas asjas süüdistati teda kahes episoodis. Kuna V.B on isik, kes ei ole eelnevatest karistustest järeldusi teinud ja on jätkanud kuritegelikku tegevust, on tingimisi karistuse kohaldamine maakohtu arvates tema suhtes välistatud. Seetõttu jõudis kohus järeldusele, et V.B suhtes on otstarbekas kohaldada reaalset vangistust. A. Suvorov ja V.B panid toime uued kuriteod, viibides eelmise kohtuotsuse järgi määratud katseajal. A. Suvorov ja V.B omavad kindlat ühiskonnavastast suunitlust ja neil on kalduvus uute kuritegude toimepanemiseks. Samuti räägib nende karistatus sellest, et süüdistatavad ei soovi asuda paranemise teele. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu 4 Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava V.B kaitsja, kes taotleb V.B teo ümberkvalifitseerimist
järgi ja süüdistatava vastutust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse arvestamist. Oma taotlust põhjendab kaitsja järgmiselt. Kaitsja on seisukohal, et V.B teod tuleb süüdistuse esimeses episoodis kvalifitseerida
järgi kui teise inimese tervise kahjustamine löömisega ning sellega temale valu tekitamine. Süüdistuse teises episoodis aga tuleb V.B õigeks mõista. 12.03.2012 süüdistuse episoodi osas leiab kaitsja, et süüdistatav loobus vabatahtlikult röövimise toimepanemisest. Kannatanu karjumine ei välista kuriteo lõpuleviimist, kuid suurendab kallaletungija kinnipidamise tõenäosust. Seetõttu isik, kes pani toime kallaletungi, võtab iseseisvalt vastu otsuse, kas jätkata või lõpetada kallaletung. See otsus väljendab kallaletungija tahet ja kavatsust. Süüdistusest nähtub, et V.B ei hakanud ära võtma kannatanu vara, kuigi võis kallaletungi jätkata. Seega on kaitsja seisukohal, et süüteo lõpuleviimine ei osutunud võimatuks, vaid süüdistatav loobus vabatahtlikult edasisest kallaletungist kannatanule. Kuna vabatahtlik loobumine ei vabasta süüst teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused ja kaassüüdistatav V. V. lõi kannatanu L. K. küünarnukiga vastu pead, tekitades viimasele füüsilist valu, tuleb süüdistatava V.B teod ümber kvalifitseerida
23.06.2012 süüdistuse episoodi osas leiab kaitsja, et asja materjalidega V.B süü röövimise toimepanemises kannatanu A.J. suhtes tõendatud ei ole. Võttes arvesse kannatanu joobeseisundit, on kaitsja hinnangul alust arvata, et A. J. ei hinnanud õigesti V.B tegusid, mis olid suunatud konflikti lõpetamisele kannatanu ja V.B kaassüüdistatava I.G vahel. Võttes arvesse, et V.B ei omastanud kannatanu vara, ei lahkunud korterist koos I.G-ga, vaid jäi korterisse, ei ole alust arvata, et tema teod olid suunatud kannatanu vara vargusele. Vägivalla pani V.B kannatanu suhtes toime ilma röövimise tahteta. Vaidlustatavast kohtuotsusest ei ole selge, kas V.B tunnistas oma süüd või mitte. Kaitsja leiab, et V.B süü röövimise toimepanemises kannatanu A.J. suhtes ei ole asja materjalidega tuvastatud ega tõendatud. Süüdistuse selles episoodis tuleb V.B õigeks mõista. Apellatsiooni esitas ringkonnakohtule ka süüdistatav V.B ise, taotledes maakohtu otsuse tühistamist tema süüditunnistamises
lg 2 p 4, 7 järgi ning kuritegude kvalifitseerimist
Samuti taotleb süüdistatav karistuse kergendamist. V.B leiab, et tema teod ei täida röövimise koosseisu. Süüdistatav leiab, et ta loobus vabatahtlikult L.K. suhtes kuriteo toimepanemisest ega tarvitanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Samuti ei olnud neil V.V. ga mingit kokkulepet ühiseks tegutsemiseks. V.B märgib, et uurija tõlgendas tema ütlusi valesti, aga V.B ei pannud uurimise käigus neid asjaolusid tähele. Oma tegudes näeb V.B ainult võõra asja, s.o rahakoti hõivamise katset, kuna ta ei viinud vabatahtlikult kuritegu lõpuni. Samuti ei ole V.B nõus kuriteo kvalifikatsiooniga A.J. episoodis. V.B hinnangul on väär süüdistada teda isikute grupis tegutsemises, kuivõrd mingit kokkulepet ühiseks tegutsemiseks ei olnud. Ainuke põhjus, miks V.B kannatanule külla läks, oli ühine alkoholitarbimine. Kannatanu asju ta ei võtnud ja korterist ei lahkunud. Samuti ei näinud ta, kuidas I.G võttis midagi ja viis ära. Süüdistatav ei mäleta, miks toimus konflikt, mis lõppes kaklusega. V.B palvet mobiiltelefoni kohta tõlgendas kannatanu aga valesti, kuna oli alkoholijoobes. V.B ei olnud eesmärki röövida talle kuuluvat telefoni. V.B ja kannatanu on tuttavad ja korduvalt koos alkoholi tarvitanud. Neil ei olnud mingeid arusaamatusi ja V.B ei olnud mingeid omakasupüüdlikke eesmärke. Süüdistatava hinnangul on võimalik, et kannatanu süüdistab 5 teda mingisuguse isikliku trotsi pärast. Süüdistatav teadis, et A.J. l pole raha, mistõttu ei saanud ta temalt seda ka küsida. Maakohtu otsust vaidlustab ka süüdistatav A. Suvorov, kes ei ole nõus enda süüditunnistamisega
A. Suvorov taotleb süüdistuse ümberkvalifitseerimist
A. Suvorov selgitab, et ajal, mil A. Suvorov vanglas viibis, oli tema naine hakanud V.K. ga suhtlema, kuid lõpetas selle, kui A. Suvorov 16.12.2010 vabanes. Seejärel hakkas V. K. naist ähvardama. A. Suvorov kannatas pikka aega ähvardusi, kuid hetkest, mil hakati ähvardama tema tütart, ei pidanud ta enam vastu. Kui toimus järjekordne ähvarduskõne A. Suvorovi naisele, viibisid nad A. Suvorovi sugulase I.G juures. A. Suvorov võttis telefonitoru ja ütles V.K. , et tuleb tema juurde ja nad klaarivad asja ära. A. Suvorov ütles, et V. K. teeks talle ukse lahti, millele V. K. vastas, et ootab teda. A. Suvoroviga läks kaasa I.G . V.K. juurde jõudes vajutas A. Suvorov fonoluku nuppu ja kannatanu tegi trepikoja ukse lahti. Samuti avas V. K. korteriukse, mispeale A. Suvorov lõi teda koheselt jalaga keha piirkonda. Löök aga ei õnnestunud, kuna kannatanu pani käe ette. Kui nad suurde tuppa läksid, istus V. K. tooli peale. A. Suvorov lähenes talle ja lõi teda ühe korra näkku, öeldes, et V. K. olevat aru saanud, et ei tohiks enam helistada ega ähvardada. Kannatanu vastas, et sai kõigest aru ja enam ei ähvarda. A. Suvorovi sõnul piirdus tema tegevus eelnevaga. Köögis olles kuulis ta aga tugevat pauku, misjärel nägi sugulase käes katkist taburetti ja põrandal lebavat V.K. t. A. Suvorov jooksis kannatanut abistama ning ilmselt just sel ajal varastas I.G juukselõikusmasina ja pangakaardi. V.K. mobiiltelefon vedeles aga põrandal katkisena. Järgmisel päeval läks I.G A. Suvorovi juurde koju ja ütles, et ta varastas juukselõikusmasina ja pangakaardi. A. Suvorov märgib, et otsuses on tuvastatud, et just I.G omastas pangakaardi, juukselõikusmasina ja mobiiltelefoni. Samuti on otsuses märgitud, et tema ei võtnud kannatanu korterist midagi. Kohus aga leidis, et tema tegevus kannatanu suhtes oli kooskõlastatud I.G tegevusega ja suunatud vara hõivamisele. Antud kohtu järeldus ei vasta tegelikele asjaoludele. A. Suvorov ei kavatsenud kannatanu asju röövida, vaid need võttis tema teadmata I.G. Seega ei peaks A. Suvorov vara röövimise eest vastutama, vaid tema tegu tuleks kvalifitseerida
MS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 27.05.2013. Määratud ajaks ringkonnakohtule seisukohti ei esitatud. Tartu Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud süüdistatavatele A. Suvorovile
lg 2 p 4,7,8,9 ja V.B-le
lg 2 p 4,7 järgi esitatud süüdistusi ja ning põhjendatult leidnud, et need on tõendamist leidnud. Apellatsioonides esitatud väited ei anna ringkonnakohtu arvates vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi A. Suvorovile ja V.B-le süüks arvatud sündmuste kulgemise ning nendele antud õigusliku hinnangu kohta. Põhimõtteliselt ei taotle apellandid apellatsioonides muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. 6 Maakohtu seisukohad A. Suvorovi ja V.B süüküsimuse lahendamisel on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt süüdistatavate süü röövimiste toimepanemises. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning annab vaid omapoolse hinnangu apellatsioonides tõstatatule. V.B süüdistus
12. märtsil 2012 toimunud kuriteoepisoodis, kus V.B mõisteti süüdi koos V.V. ga L. K. kuulunud 35 euro röövimise katses, leitakse esitatud apellatsioonides, et süüdistatav loobus vabatahtlikult röövimise toimepanemisest ning tema tegevus tuleks kvalifitseerida
Nimetatud taotlust põhjendab V.B kaitsja asjaoluga, et ainuüksi kannatanu karjumine ei välistanud kuriteo lõpuleviimist, s.o raha hõivamist süüdistatava poolt. Kaitsja on seisukohal, et kuivõrd süüteo lõpuleviimine ei osutunud V.B jaoks kannatanu karjumise tõttu võimatuks, siis võttis V.B iseseisvalt ja vabatahtlikult vastu otsuse loobuda edasisest kallaletungist kannatanule. Ringkonnakohus V.B kaitsja taolise süüteokatsest vabatahtliku loobumise käsitlusega ei nõustu.
lg 3 kohaselt loobub isik vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Seega on süüteokatsest loobumise peamine eeldus vabatahtlikkus.
lg 3 tulenevalt peab vabatahtlikkuse esinemiseks olema täidetud kaks tingimust, s.o teo lõpuleviimise võimalikkus ja üksnes isiku tahtest tingitud süüteokatse katkestamine. Seejuures peavad nimetatud tingimused esinema vabatahtlikkuse olemasoluks koos. Lähtudes esitatud apellatsioonist puudub ringkonnakohtu arvates vaidlus selles, et V.B oli vaatamata kannatanu L.K. appikarjumisele võimalik süütegu lõpule viia, s.o hõivata kannatanu rahakott koos 35 euroga. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus kaitsja väitega nagu tuleks V.B käitumist pärast seda kui L. K. appi hakkas karjuma, vaadelda kui üksnes tema tahtest sõltunud tegevust. Ringkonnakohus, erinevalt kaitsjast, leiab, et V.B oli oma edasisest tegevusest kannatanu suhtes sunnitud loobuma ja seda avastamisriski suurendavate asjaolude ilmnemise tõttu. Nii on L. K. andnud ütlusi, et
lg 2 p 7 järgi ei ole vajalik süüdistatavate vaheline eelnev kokkulepe teo toimepanemiseks, vaid oluline on, et iga isik täites oma funktsiooni valitseb oma teopanuse läbi tegu tervikuna ning selle panuse äralangemisel langeb ära ka tegu kui selline. Ringkonnakohtu arvates ei ole V.B süüküsimuse otsustamisel tähtsust asjaolul, et V.B ise ei hõivanud A.J. kuulunud esemeid. 9 Röövimine on oma olemuselt liitkoosseis ja seega on röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib kaastäideviimise muude eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja.
lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks või mõlemad isikud vägivalda ning vaid üks neist hõivas kannatanule kuuluva vallasasja. Nimelt ülakirjeldatud viisil süüdistatavad A.J. suhtes ka tegutsesid – V.B ja I.G mõlemad kasutasid kannatanu suhtes vägivalda ning O. Tomofejev hõivas tema vara. Seega on maakohus õigustatult tunnistanud V.B süüdi grupi poolt toimepandud röövimises. Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus rahuldamata V.B apellatsioonid. ja tema kaitsja A.Suvorovi süüdistus
Apellatsioonis leiab A. Suvorov, et maakohus on ta alusetult süüditunnistanud
lg 2 p 2, 4,7, 9 järgi ning palub oma tegevuse ümber kvalifitseerida
Oma taotlust põhjendab A. Suvorov asjaoluga, et tema tegevus kannatanu V.K. suhtes piirdus vaid viimase löömises üks kord jalaga ja teine kord rusikaga näkku. V. K. kuuluvat vara ei ole tema hõivanud. Sellest, et I.G varastas V.K. pangakaardi ja juukselõikamismasina, sai ta teada järgmisel päeval kui I.G talle sellest rääkis. V.K. mobiiltelefoni keegi ei võtnud, sest see lebas purunenult korteri põrandal. Ringkonnakohus A. Suvorovi ülaesitatud taotlusega ei nõustu ning leiab, et tema ütlused V. K. kuuluva vara mittehõivamise kohta on ümberlükatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii on kannatanu V. K. andnud
MS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuivõrd ringkonnakohus jätab V.B suhtes maakohtu otsuse muutmata, tuleb menetluskulu, s.o kaitsjatasu, välja mõista V.B-lt. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 11 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.